Oleme kuulnud mõnda jahimeest. Ütlemas, et põdrajaht ei saagi enam minna. Hooaeg on läbi ametlikult ja siis ei mindagi, kui tegu on korraliku jahimehega. Kui aga üks etapp jahimeestel on ühel pool, siis on alati paslik natukene tagasi vaadata ja hetkeseisu pealt mõtiskleda, kuidas seis on. Kuidas lood siis jahimaadel arenevad? Ja kui võrreldakse, siis paljud arvavad, et enne sõda aastad olid just need, kus kõik asjad olid paigas. Kui ma nüüd küsin põllumajandusülikooli metsandusteaduskonna jahinduse õppejõu Tiit Randveri käest, kui palju oli enne sõda Eestis põtru? Noh, neil võis olla nii kolme-neljasaja ringis. Eesti aeg oli, kestis ka mitukümmend aastat. Kui uus valitsus tuli, siis oli neid võib-olla seal 20 30, kõigi aegade väikseim. Põdrale hukkus üleüldse ajaloolisel ajal. Aga sealt tänu kaitsemeetmetele ja suhteliselt heale korrale metsas. 30.-te aastate lõpuks oli neid, kes need täpselt oskab nüüd öelda, aga ma usun noh, umbes 400. Seda arvu tasub korrata 400, sest nooremad inimesed mäletavad siin natuke aegu tagasi, kus öeldi, et 15000. Ja siis küll metsakasvatajad olid vastu, et põtru on palju saanu, männikute kasvatamisel pole enam mõtet. Kõik väiksemad männid napsati ladvast maha. Et teeb metsakasvatusele tohutult liiga, nii suur põtrade arvukus, aga kuna kõik oli riigi oma, siis jahis oli ka tore käia ja kui oli garanteeritud, et saad põtra näha ja tallaga lähedalt pihta. Põtru oli palju, nad olid julged. Aga ikkagi, 400 tundub uskumatult vähe vahepealse arvukusega võrreldes. Aga praegu, kuhu me oleme nüüd jõudnud? Ma kõigepealt ütleksin, et mida on vähe, mida on palju, see on jumala suhteline. Meenutaksin, et tolleaegne juhtiv metsateadlane Mattiisen pidas seda 400 liiga suureks, lubamatult suureks Eesti metsade kohta ja ta vaeseke ei osanud uneski näha, et see arvukus veel lähema 40 aasta jooksul umbes 60 korda kasvab. Kui kõrgele ta kasvas, ei oska mina öelda, ma ei julge sellest spekulatiivne oma, eeldan, et ta võis oma 20 30000 küll olla. Olgu need ametlikult 8000 loeti aga ka märkusena veel vahepeal, et ega selle põtrade arvukuse laekindlaks tegemiseni ei olegi loendades jõutud ka mujal vaid noh, ma tooksin Rootsi näite, kus põdrajaht on alati au sees olnud ja järgmised põdrast väga kõrgel tasemel. Seal neid kütiti üha enam ja enam nähes, et see arvukus kasvab, jõuti fantastiliste tulemusteni. No mul ei ole meeles, mis läänis see oli kas varem land või oli ta mingi teine, tühja sellest jõuti niimoodi, nii kaugele 10 põtra 1000 hektari kohta kütiti ja see 10 1000 hektari kohta ei tähenda mitte seda, nagu meil on tavaks, et metsa kohta arvestatuna seal kogu maa kohta kõik külad, linnad sisse võetud. Ja kui me oleksime samamoodi toiminud nendel aastatel, kui see nii-öelda põdraprobleem kõige teravam oli, kes teab, kuhu me oleks välja jõudnud võib-olla samasse. Jahindusklubi juhataja Jaak Volmer, kuivõrd jahimeeste read on viimastel aastakümnetel kõikunud Olid ajad tagasi, kus ainukene relva soetamise põhjendus sai olla esimees sai mees omade kodus relva. Tol ajal oli palju niukseid mehi, kes olid nimekirjades jahimaksude suhteliselt odavad kulud jahindusel olid odavad siis praegust, kui inimene, ükskõik, kas tal on golfimängija või tennisemängija või jahimees peab oma isiklikus ja pere eelarves kindlalt eristama. Kui paljud aastas siuksele hobile või puhkusele saab aega kulutada, siis jäävad need mehed, kes tahavad jahinduses olla, kes on nõus sinna raha panema. Ja, ja Tartu klubil on siin parematel aegadel 10 aastat tagasi ja niimoodi olnud 1000 liikme ja noh, natuke üle 1000 liikme, siis praegust on see kuskil 800 piiri peale jäänud. Ma olen oma teemadega ringi liikudes inimeste käest kuulnud, et no mis me enam põdrast räägime, põtru ju ei ole. Ja siis selgub, et ta ei ole enam põtra näinud. Teievist kumm, kee, kinnitate, põdrad kadunud. Juba te ütlesite? Seda arvuga, aga nad vist ei ole enam nii liikumas ja nii nähtaval. No nii palju on siiski muutused toimunud, et et kui mina klubi tööle tulin, see oli 90. aastal, siis nendel aastatel küttisime me üle 300 põdra aastas ja ei olnud ja et see küttimine sellele asurkonnale nagu liiga teeks. Aga tulid need sotsiaalsed muudatused siis, nagu see ajalooline tendents on näidanud. Suurte sotsiaalsete muudatustega toimub ka ulukite arvukuse seas muudatused. Ja, ja langes põtrade arvukus ja praegu me oleme juba mitu aastat mitu viimastel aastaid teadlikult piiranud põtrade küttimist. Oleme küttinud siin kuue 70 põdraringis kogu Tartu maakonnas ja, ja ma usun seda rikaste aega näiteks Tartu maakonda eraldi võttes ei tulegi tagasi, sest tegu on selliste väikeste metsamassiivide juba, kus võib-olla tulevikus on kohtu hoopis teistele ulukitele. No ma ütleksin, et Eesti mastaabis ka mõned arvud, mis seda põdrapopulatsiooni vähenemist iseloomustavad. No 90.-te aastate algusest võib öelda, et on põdraloendus. Vähemalt see suurusjärk on paigas sellest ajast peale, kui tolleaegne Eesti metsainstituut, mis tänaseks kahjuks on likvideeritud hakkas selle asjaga tegelema ja metsainstituudi teadurite arvamust hakati aktsepteerima. No vaatame siin, mul on ka paber kohe kaasas, kus need arvud on peal kusagil 12000 oli 90.-te aastate alguses, ütleme lähtepositsioon, kus me saime nii-öelda sellele põdra arvukusele pihta, olgu veel lisatud, et siis ta oli juba palju-palju kukkunud. Tänaseks on ilmselt see põdra absoluutne madalseis juba läbi, ta võis olla aastal 95, ütleme niimoodi, kui me loendasime 6200 põtra, ma arvan, see tähendab juba poole vähem. Tänaseks 6000 507000 väike kasvutendents on märgatav. Ma arvan, et see mõne aja püsib, kuid Ma olen täitsa kindel, et sellisele tasemele nagu ta meil oli. 70 lõpus, 80.-te esimesel poolel ei jõua ta enam kunagi. Mul jäi Tartu jahindusklubi juhataja jutustusega mulje, et need mehed, kes praegu on nimekirjas, et need on ka tublid mehed ja ja teavad, kuidas jahil käia ja millised on eeskirjad ja ja mitte ainult eeskirjad. Aga Kaarel Roht on ka meie mõte ringis metsaameti jahinduse peaspetsialist. Kui palju võib minna põtru Nende meeste püssi alla, kes ei ole registreerunud või, või ei näita seda? Nad käisid küttimas? Täpselt muidugi vist keegi ei tea seda, aga eks kaudselt saab ühtteist rehkendada. No seda arvu on väga raske öelda, sest põtru hukkub ka muudel põhjustel auto kokkupõrkel. Ja siis tuleb arvestada ka seda, et kui ametlikult me Eestis laseme 1500 põtra, siis 10 kümme-viisteist protsenti hukul tuleb sinna veel juurde arvestada, lihtsalt küttimis praagina ja seal küttimispraagi sees võivad olla ka just needsamad ebaseaduslikud lastud põdrad ka, sest kui põder natukene lonkab, on ta märksa kergem saak maameest, salakütile või linnamehest salakütile siin olulist vahet ei ole, ainult et linnamehed jäävad kergemini vahele kui maamehed, sest linnamees peab välja sõitma autoga ja ta on kergemini märgatav kui vaikselt oma talu maadel toimetav talumees. See on nüüd selle viimase aja omapära, aga seda palju nüüd kõrvalt kütitakse, seda võime oletada ja suurte loomade puhul põdraga üpris raske üksinda toimetada, siis ma isiklikult eeldan, et see on teine 10 protsenti kütitavast loomade hulgast, sest sinna alla mahuvad kõik ühe loaga, kahe loomalaskmised ja ilma loata laskmised ja kõik muud juhud. Võib-olla jätame põdra rahule, sest oleks ülekohtune, kui me nüüd jääkski jutuga põdra peale, sest kuigi tema küttimise hooaeg on suletud selle uue hooaja alguseni, siis on ju metsas ja mitte ainult metsas maastikul teisigi jahiloomi. Ja eks kaks neist on omamoodi alati huvitavad, põnevad ja isegi võib-olla mõne jaoks natuke ohtlikud. Need on siis hunt ja ilves. Kuidas viimasel ajal nende liikidega looda? No nii nagu kolmele siin juba mainis, et kui ühiskonnas on segadus, siis segadus laieneb oma populatsioonidesse ja ja eelne kõige enne kõige reageerib kiiresti meie oludes siin hunt sest see noh, niivõrd intelligentne loom või ütleme, ökoloogiliselt plastiline liik, et kui see ainus vaenlane, kes tal on seal inimene nõrgendab seda pressi, siis ta kohe kasutab ära ja ja arvukus hakkab kiiresti-kiiresti suurenema. Seda enam, et kui samad asjad ei toimu ainult mitte meil Eestis, vaid suurel Venemaal kus on nüüd see hundipäriskodu või, või populatsiooni tuumala, siis siis ta hakkab kiiresti sigima, seda enam, et 90.-te aastate algul 80.-te lõpul oli ju veel ka söödab kas või toidubaashundil suurendada banaane. Kitsi veel oli rohkem kui praegu, põtru oli rohkem kui praegu, hinnad siis sõid ja muudkui sygisid. Teinegi asi mõjutas seda, nende soodustas hüppelist arvukuse kasvu ja nimelt lumevaesed talved. Hunti jahitakse põlvel tehakse kindlaks, kus ta asub jälgede järgi. Aga kui jälgi, näe, isaga jahti pidada. Aga nüüd on mitmel viimasel aastal olnud lund ja on olnud ka jahimehed juba nii palju jõukamad on saanud osta kütuste autodega metsa sõita ja, ja siis saanud ka neid hunte rohkem, Ilvesid vähem küttida. Nii et näib jälle, kes neid oskab täpselt lugeda, on muidugi siin ametlikud loendusandmed, aga kiskjate puhul konkreetselt on nad üsna kindlalt natuke suurendatud, võib-olla isegi ütleme palju suurendatud. Aga arvukus on nüüd selle suure jahi tõttu hakanud vähenema küll. Ilvese kohta ma isegi ei oska öelda, võib-olla siin Kaarel, kommenteeriks seda. Tähendab, ilves on meil stabiilselt kõrge arvukusega liik ikka endiselt edasi, aga ma tahtsin hoopis juhtida tähelepanu ühele teisele asjaolule, et meie jahimehed vahel pahatihti ajavad maakonnapeole kahte viimast hunti taga raiskavad selleks hulga kütust ära. Parem minu meelest on, kui need kaks hunti oleks maakonnas edasi ja meie vaataksime ikkagi natuke gene selgemini. Palju meil ilvest on metsas, sest mulle tundub, et ilvest on palju, ilvesejahiks aega ei jäeta. Ja Ilves on ka üks põhitegijatest, mis meie väikese sõralisi metskitse arvukust täitsa tõsiselt on hakanud piirama. Ja nüüd tuleb ikkagi oma vahenditest leida need summad, millega ilvesejahti pidada. Samuti leida mehed, leida aeg ja rohkem rõhku panna ilvese jahile, kui terve maakonna peale kahte viimast hunti taganeda, aga sedagi on juhtunud. Aga ma ütleksin veel ühe ühe märkuse selle kohta, nagu me põtra tunneme, suhteliselt hästi, ma mõtlen, noh, seda on uuritud teadlaste poolt metskitsi ka mingil määral. Ja suurkiskjaid, Me tunneme neetult vähe. On üks selline huvitav seaduspärasus, mida ma olen täheldanud, et maades, kus on vähe hunte, on palju raha teaduse jaoks. Meil on ja meil on jälle vastupidi. Ja üldse nendes maades, kus on palju hunte, ei jätku raha nende uurimiseks. Ja see on üks põhjusi, mikspärast, me lihtsalt tunneme tema kombeid väga vähe. Kui me tunneks seda rohkem, ma arvan, oleks ka jahimeestel suurem abi sellest informatsioonist. Praegu on lihtsalt vähe teavet. Nii nagu siin Tartus on ta nende põhiline küttimispiirkond või on Peipsi järve väärne ja Võrtsjärve põhjaosa ja Emajõeäärsed alad ja ma usun, et nüüd klubi juhatajana olen õnn selle võimaluse, et see huvitatud seltskond on saanud jahti minna, aga ma ütlen kohe ausalt, et ma ei ole seda veerinud seda tegevust, sest mu meelest on see tase on ideest Eestimaa peale ja ka Tartu maakonnas olemas, et on Eestimaa jahimees, radio fitseeritud. Eestimaa jahimees on varustatud autodega ja, ja Eestimaa jahimehel sellel, kes, kui oli juttu siin, et inimene valib, missuguse hobida valib kui on olemas Eestimaal inimesed, kes joovad golfiga ja mängima, siis on Eestimaal juba need jahimehed vähemalt Tartu maakonnas on neid kaks, 30 tükki olemas ja on ka teistes maakondades, kes on nõus oma bensiini oma vahenditega ka hundi ja ilvesejahti pidama ja, ja, ja kohe lõbuga peavad seda ja ja sellepärast noh, kui me eelmine enne jõule siin klubis nagu lõpetasime jahindusaastat, siis ütlesin sihukse toosti, et noh, et oleks hunti oleks Ilvest, et see on koht, kus mehed saavad kokku ja ja saavad kokku ka erinevate rendijahipiirkondade mehed. Et noh, omavahel suhelda, sest põdra ja seajahid peetakse oma seltskonnasiseselt. Niisiis alguses olid kõik vihased, aga kui nad natuke järgi mõtlesid, siis nad said aru, et see, see on üks jahinduslikutelt tegevuse liik, et oleks palju kurvem, kui sa ära kirutud ja ära taga räägitud hunt ja ilves, neil puuduksid. Me tuleme selle momendi juurde, kuidas üldse jahis käia, kes jaksab ja kes ei jaksa, kuidas klubi üldse ennast tänapäeval suudab ülal pidada kohe tagasi, aga ma tahaksin Tiit Randveres aumeheks jääda, sest Me surusime teda kogu aeg rääkima rast ja hundist ja ilvesest, aga teie lemmikobjekt on hoopis üks kraatselisem metsloom ja kuidas tema siis elab, sest vahel on tema arvukus kõrge ja siis öeldakse, et vaat, vaated saab otsa. Mida me võime siis metskitse kohta öelda? Nii mitte midagi rõõmustavat antud momendil küll kahjuks. Metskits fookus on kindlasti läinud veel enam alla, kui on põdral. Ja eks eks ole mõjunud ilmselt see suur enne kõige see suurkiskjate arvu kasv 80.-te aastate lõpus. Tõenäoliselt see ühiskonnas valitsev anarhia, kus varuti ise varumisel veel toodi liha metsast koju, küllap metskits kannatas selle üle enam võib-olla kui põder, sest tema mahub erinevalt põdrast koti ära ja mõnus toimetada. Ja ma ei julge isegi öelda, kas metskitsel on sellist väikest kasvutendentsi nagu põdral heterogeenne selles mõttes, et erinevates paikkondades võib see dünaamika populatsioonidünaamika erineda enam. Põder elab metsas, metsatingimused on natuke sarnasemad, igal pool, aga metskits võib-olla nipp paksus metsas, kui ta võib-olla ka päris kultuurmaastikus viimasel juhul ma kujutan ette, et tal on võib-olla vähemalt huntide ilveste eest kaitset enam. Aga samas ka võib-olla see toidubaas natuke viletsam. Ma pean silmas just seda osa toidubaasist, mida sotsialistlik suurpõllundus talle pakkus, Lähme, mida ta pakub vähem. Eks kõik need tegurid mõju. No üks üks asi veel, mida ma olen tähele pannud jahimeeste poolt saadetud kütitud loomade alalõualuude järgi me määrame ära nende loomade vanuse, see on nagu üks selline seireprojekti osa. Ja see näitab küll, et keskmine loomade keskmine vanus võtan populatsiooni keskmine vanus on oluliselt noorenenud. Ja see annab meile teavet, et see väljaminek populatsioonist ei tea täpselt kui palju. Ühel teisel kolmandal põhjusel, aga et see väljaminek on igatahes suur ja ilmselt jahimees peab oma osa, see legaalne jahimees peab oma osa ilmselt vähendama. Ega siin muud võimalust ma ei näe. Kui Niukest ühiskondlikke liikumisi vaadata, siis jahimees ei ole ainult Tallinna inimene, kus rahad ja jahimees on ka Võru ja, ja Valga ja ka Tartu maakonnas on siukseid piirkondi, kus vanad kolhoosikeskused, kus inimestel ei ole tööd juba mitu aastat olnud ja kuskil seal selgroogu murda, et jahimees lihtsalt harjumusi jätta jätab selle organisatsiooni, kes praeguses seisus, kui riigiamet Nikondada vähendatakse ja, ja riigile raha, et maksta õpetajatele ja on vähe tahta, et tuleks nüüd riigi tasemel neid inimesi juurde, kes seda jahindust alates jahimeeste koolitusest kuni selleni Jahimeeste armee nagu vaoshoidmise, nii et neid inimesi tööle juurde võetaks, siis ma usun, et see ühiskondlikud klubid siukest kindlat nishi täidavad, et nad jahimehi koos hoiavad. Neid õpetavad ja kõike sinna juurde kuuluvat. Ja tean ka seda statistika rida, et põllumajanduses ja jahinduses näiteks on palgad kõige väiksemad ja ja, ja need inimesed, kes siin jahinduse juures töötavad jahimeeste seltsisüsteemis ja need on rätikut ma ei usu, et nende keskmine palk üle 2000 krooni kuus on. See oli teil tõsine mõtisklus, aga kuna praegu on aeg, kus advent saab üle jõuludeks ja, ja aasta lõpp on tulemas ja vaatamata, mis seisud kellelgi on, ikkagi tuuakse kuusk tuppa ja Sara tuleb meie kodudesse juurde. Kuidas nüüd on jahimehe ja metsaelanike suhe? Viimastele Konkreetse näitena võib, on Eestimaa jahinduses. Ja see on tulnud ühiskondlike jahimeeste poolt soovituslikud viidud sisse jõulud, rahu. Sel aastal kuulutas seda välja 18. detsembril, paides ja soovituslikud on need 24. 25. ja 26. detsembril. Ma usun, et see on hästi vastu võetud. Meil oli siin paar aastat tagasi ka selline näide, tulid hundid lipuringis ja nad olid kaks-kolm päeva juba olnud, siis tuli see jõulurahupeole, siis võtsime lihtsalt tulingi maha ja sinna jäigaks Undiaalnest. Kolm päeva jahi, vaikuse päeva jõulude ajal peaks jäämagi jahimeestele järelemõtlemiseks, mida valesti on tehtud ja mida tulevikus uuesti ja paremini tuleks teha.