Pere on 16. jaanuar, te kuulete, kultuuri, kajab meie saate nädalakommentaar on kirjanik Toomas raudamilt ja saate teemad Juhan Jaik 100 eesti kunsti hiilgus ja viletsus Veneetsia biennaalil. Kontserdisari avangard või dekadentsi esietendus Draamateatris Endlas saate toimetaja maris Johannes. Selle nädala tõsisem tegu meie kultuuriilmas on vene ameerika kirjaniku Vladimir Nabokov 100. sünniaastapäeva tähistamine konverentsiga Tallinnas, pedagoogikaülikoolis. Siin on teadlasi Venemaalt, Ameerikast, Jaapanist, Eestist ja mujalt. Nabankovi, huvilised ja uurijad on koos veel nii täna kui homme. Ka meie nädalakommentaar on ühelt nabaukovi sõbralt Toomas rauda meilt. Mulle meeldivad kunstiklassid, lapsed istuvad seal oma laudade taga, tegelevad sellega, mis neile meeldib. Mõni joonistab, mõni voolib, mõni käib mööda kooli koridore ringi kuid tema pilgust on näha, et ta otsib midagi midagi, millega kõlbaks oma tööd täiendada. Selleks võib-olla mõni traadijupp mingi motiiv, mida varem nähtud ning mis nüüd nõnda sihitult ringi käies võib hea õnne korral meenuda. Mul oleks hea meel, kui mind kui samasse kooli pool juhuslikult sattunud neid koridori peal vastu juhtunut endaga kaasa võetaks ning oma töös ära kasutataks. Maihkaksin olla puuoks lambatall või pilveveerg, olgu siis pildil veel vormimata savi, kentsakas või pudelikillud, millest on sündimas mosaiik Lõuna-Eesti vooremaastikust. Kuid mind ei võeta, ma ei kõlba oksaks, ei lambaks ega taevaks. Ühel väga lihtsal põhjusel, ma olen juba täiskasvanu. Ometi mängivad ka täiskasvanud mõnikord selliseid mänge, kus mingiks ajaks pole enam oluline, mis toimub väljas. Mis aga toimub väljas õudusega loed lehest, kuidas ja see on tsitaat. Alaealine torkas noa võõrasisa südamesse ja siis mõtled, kas tõesti ei saanud seda kuidagi teisiti sõnastada? Miks pean ma teadma, kuhu nuga löödi? Minu arvates on sellise pealkirja taga lihtsalt kultuuritus. Kuigi kahtlustada võiks ka hullemat tapmist ise tappa või vähemasti tapmiskoha juures viibida. Paraku on hulgaarsus levinud mitte ainult püstolreporterite, vaid ka kultuuriajakirjanike seas. Olen ka ise siin ehk omajagu süüdi. Ja üleüldse ei meeldi mul kedagi süüdistada, sest kohe ma taban ennast mõtlemas. Aga millal sa ise sellise pealkirja valmis treid või oled juba treinud, pole ainult märganud. Keegi pole ka öelnud, sõbralikult tähelepanu sellele asjaolule juhtinud. Kuid kõike seda rääkisin vaid selleks, et öelda, need lapsed, kes kunstikooli seinte vahel oma asjakestega ametis on, ei loe selliseid pealkirju. Rääkimata artiklis, sel ajal võiks ka öelda, Nad põgenevad nende eest tubadesse, mille suletust nad ise oma vaimuilmaga veel suurendavad. Ühesõnaga, nad muudavad oma maailma turvaliseks sellega, et mõtlevad selle endale ise välja. Ja ka seal selles, mis nad endi jaoks valmis on meisterdanud, pole neil iga kord hea olla. Vahel ja võib-olla isegi liiga sageli on neil selles maailmas valus, aga selle valu on nad endale ise teinud ning selles mõttes on see hea, ohutu valu. Kultuur on hea just nimelt sellega, et seal midagi ei toimu. See on ka põhjus, miks ikka veel leidub inimesi, kes sellega tegelevad, kes seda naudivad ning kes ennast sellega kaitsevad. Eriti kehtib see kirjanduse kohta. Seetõttu ei tohiks see kultuuriajakirjanik, kes täie tõsidusega ütleb, et läinud aastal ilmus ainult üks arvestatav romaan või lavastati üks näidend või tehti üks film. Vot selline ajakirjanik minu arvates ei tohiks ennast kultuuriajakirjanikuks nimetada. Ta võiks täpselt samuti nuge võõrasisade südametesse torgata või siis peaks ta seda ütlema, nii et on aru saada, et ta öeldud ka ise tõsiselt ei võta. Ühesõnaga, et ta teab, et seda kultuuri, kuldreeglit, toimumatust või toimumise närvilisust. Ning kui midagi toimub, siis ainult nii nagu just seal lastekunstikoolis vaikselt, omaette rõõmuvaid omasugustega, samas suletuses viibijatega jagades midagi sellist ka toimus. Üle-üle-üleeile algas Vladimir Nabookovi 100.-le sünnipäevale pühendatud konverents. Käisin ka ise seal ja ei näinud ainsatki täiskasvanut. Lapsi oli aga palju, mõni oli isegi laps, professor laste mängudes ju juhtub mõnikord nii mõndagi. Ning kõik nad voolisid üht paha kuju, kelle nimeks Nabokov ja kõigil ime küll tuli see hästi välja. Mul endal On Nabookoviga erisuhe, ta on mind kaitsnud ning olnud eeskujuks. Tänu temale olen aru saanud sellest, millest rääkisin, kui kirjeldasin Teile laste kunstikooliks nimetatud varjupaika. Oli aeg, kui põlastasin need, kes pugesid elu eest peitu. Minu arvates olid nad nõrgad. Tänuna Vookovile olen ma mõistnud. Seda ei pruugigi alati teha, argusest võib ka julgusest. Ning ka seda, et kunsti ülesandeks on inimese suveräänsuse kaitse. Olen nüüd kuulajat arvatavasti kõvasti petnud, rääkinud eimillestki midagi, midagi ebamäärast, sumbuurset ja viska, hirmutatud. Kuid hirm mul tõesti on hirm selle ees, et kohtan jälle sõpra, kes ütleb mulle, tead, Toomas, mul on hirm. Kardan kõike, kardan Tallinnat, kardan Tartut, kardan ka iseennast. Ning ka mina kardan Et mul lüüakse silm välja kaks korda päriselt ja pärast takkajärgi sügavalt harimatu ajakirjaniku sõnades. Kuid mitte kõik ei ole kurb. Mind teeb rõõmsaks see, et nutsin täpsemalt, mul tuli nutt kurku, kui Kristiina Šmigun saavutas esikoha. See oli igal juhul sündmus suurem ja igal juhul kultuuris kultuursem sündmus kui Kultuurkapitali rahade jagamine. Kuulsin hiljuti head ütlemist, lähed hommikul välja ja saad Kulkaga pähe. Seda ütleb nii see, kes saab kui ka ilma ja sellega lõpetaksingi. Lisaksin vaid seda, et maailmas on teada vaid üks loom, kes nutab Schn elevant ning üks inimene, kes ei nuta. See inimene on piisavalt suur, et ta nimepidi ära öelda. See on Nelson Mandela, Lõuna-Aafrika president, muidu on ta edumeelne mees, aga nutta ei saa. Sest pisaranäärmed sõidal ära kaevanduste tolm, kus ta sunnitööliseks oli. Meie president ei nuta, ütlevad kohalikud elanikud mõni uhkuse, mõni kurvastusega. Lõppevat nädalat võib nimetada ka Johan jäigi nädalaks mari tarand teab rääkida. Juhan jäigi 100. sünniaastapäeva konverentsid, koosviibimised, raamatuesitlused, näituste avamised veeresid üle maa Tallinnast Tartusse ja lõpuks Võrumaal ehk kirjaniku hälli paika. Meie raadio on katsunud seda kõigiti valgustada. Mitmes pikemas kirjandussaates ja uudistepoolel. Nii on. Sest kuigi viimastel aastatel laste- ja noorsookirjastajad jäigi raamatuid uuesti välja on andnud, kuulus ta ikkagi nende äraläinute hulka, keda kui mõtlejat, kirjaniku, ajakirjaniku, kultuurielukorraldajat ja kodanikueestlastele ei tutvustatud. Nädala kokkuvõtteks võib öelda, et Võru Instituut, Kirjanike Liit, akadeemiline Raamatukogu, lastekirjanduse teabekeskus ning paljud teised ajasid seda asja rõõmu ja vaimustusega. Erilise soojuse lisas nendesse päevadesse kirjaniku perekonna kohalviibimine. Kindlasti kuulsid ja nägid paljud lõikekirjaniku tütarde esinemistest. Isa, pärandihoidja Ilo Jaik Rikberg andis raadiole mitu huvitavat intervjuud. Tartus Eesti kirjandusmuuseumis avas näituse ja konverentsimuuseumi direktor Krista Aru. 100 aastat tagasi, aastal 1899 oli Eesti kultuuriloos üldse huvitav aasta. See oli aasta, millal kindlalt oli murtud venestuse surve, mille eestlane käis jälle püstipäi. Vil vaimsusel tekkis täiesti oma koht ja oma tähendus. Vaimsus ongi üks neid sõnu, mis seostub minu jaoks Juhan jandiga. Oskar Loorits on Juhan Jaiki nimetanud Võrumaa vaimsuse kandjaks. Ja kui me vaatame Eesti kultuuri- ja kirjanduslugu veidi laiemalt, siis me leiame, et just see sünniaasta 1899 on omamoodi olnud uue vaimsusega inimese sünniaastaks. Mitte ainult sellepärast, et Eestis ei Paidutud enam Vene võimu algnii kergesti ja nii kiiresti vaid ka sellepärast, et see eesti rahvuse mõiste see vaimsus, see aatelisus olid sõnad, mida tollel ajal sündinud inimesed võtsid kaasa mis saatsid neid läbi elu. Juhan Jaiki näide on üks nendest paljudest näidetest. Juhan Jaik. Vabadussõjas. Me ei saa ju öelda, et need noored mehed, kes läksid vabadussõtta, et need läksid ainult sellepärast, et neile meeldis relvade tärin. See oli midagi hoomamatult, midagi palju suuremat ja ma usun, et selle taga oligi just seesama vaimsus eesti rahvuslus. Juhan Jaik oli särav kuju ja kui ta tuli eesti kirjandusse eesti kultuuritegelaseks kahekümnendatel aastatel siis juba 28. aastal näeme, et Eesti ajakirjanike liidu albumites lipsab läbi mõte, et kõik need koosviibimised, kus Juhan Jaik on, neil on oma sära, neil on oma vaimsus, neil on oma mõte ja tera sees. Ja võib-olla see, mis algusest peale koos Juhan jäigiga tuleb teda ümbritsevasse ellu. On see suur osa, mis on pärandanud tema tütardele ja sealt edasi ka kindlasti lapselastele. Kui me seda näitust vaatame, siis te saate aru, et kõik need raamatud ei olegi ainult üks raamat, teine raamat, kolmas raamat, vaid kõikides nendes raamatutes kokku ongi seesama elu koos mõtete, saadete ja koos kõige sellega, mis elus ilusat võib ühe inimese ümber temas endas olla. Jäigi ka seoses on paljud vanema põlvkonna kultuuritegelased ja kirjanikud rõhutanud Lapsepõlve muljete tähtsust selle kirjaniku puhul. Nii ka Ain Kaalep. Mina olen Juhan Jaiki väga andunud lugejad, 1933.-st aastast, kui ma olin seitsmeaastane. Minu vanaonu kinkis mulle Võrumaa jutud esimese ja see on üks väga olulisi raamatuid olnud ja ma ei ole seda kunagi võtnud päris lasteraamatuna. Seal on ju igasugused tondijutud ja traagilised, tud ja isegi natuke realistlikke jutte on seal, aga kokku on niisugune hiigla võimas pilt Võrumaast mis mulle sest madalast väga veenev oli. Hiljem lugesin ma muidugi neid kõik need pumpi jutud. Kambja jaoskonnaarsti doktor hilissoni pärast hiliste muide, Ivo Iliste isa raamatukogust sain ma neid lugeda. Endal oli mul olemas hädasti poiste ninamees, siis oli mul olemas ka juuda soo ja kõik need teosed on minu elus olnud tähtsad. Kaalep esitas hüpoteesi, et jäigi puhul on tegemist sellesama nähtusega, mida kirjandusteadus praegu tunneb maagilise realismi nime all. Ta lähtus muidugi mingil määral koogolist, küllap ka kassiga markes, mingil määral, aga veel enam lähtus ta folklooritraditsioonist ja sellest sõnulseletamatult Võrumaavalitsusest. Tulemuseks oligi seesama, mida ma ilma kirjanduses nimetatakse maagiliseks realistiks. Aga seda teesi tõestada tuleks muidugi kirjandus teoreetiliste vahenditega ja jäägu see esialgu tänasest jutust kaugemale. Edasi keskendus Kaalep mõttemängule. Tehkem jäigi teostest filme ja maalis meile ette paar päris valmis stsenaariumi kavandit. Saalitäis kuulajaid ootas põnevil. Teise Võrumaa kirjaniku Madis Kõivu esinemist. Alljärgneval väikeste kommentaaridega lasen Johan jandil endal rääkida tema enda kohta seda, mida ta kirjutamise silmapilgul parajasti saaks osas ma ei tea, kas ta, selle, mida mina tagantjärgi ütleb, õigeks kinnitanud sest kõik, mida ta rääkinud on, ei tule siin kõneks. Vaata uudisel 30.-tesse aastatesse jääb rääkimata loo kurb aga võib-olla ülevalpool. Ma alustan pajadusest, mille ta on kirja pannud 1930. aasta loomingu rubriigi jaoks, kuidas ma hakkasin kirjanikuks? Kuid nagu pettur, tõmban nüid teil ahvatlev aine käest, sest kultuurikajalõik ei võimalda edasi anda. Madis Kõivu põimikut jäigi päevikutes ja kirjadest ning enda kommentaaridest. Loodetavasti saame seda kunagi lugeda akadeemias, loomingus või mõnes teises väärikas väljaandes. Ja jäigi puhul ei saa me läbi võruta. Piret risti vestluskaaslane on Kalev Kudu, kes 1989. aastal toominga stuudio kasvandikuna ise mänginud Johan jäigi isa surmas. Nüüd avastab ta sama loo parksepa koolinoortega ja seda mängiti eile Kandle kultuurimajas Võrus. Kalev Kudu. Isa surmasson, peidus rituaal ja olen üle hulga aja, tegin natuke rituaali poole kalduva teatri, kus siis näitlejad on küllaltki alasti selles mõttes, et neil on, neil on ainult siis üks väike särgitele ei ole mingit deklaratsiooni, publik istub võimalikult lähedal praktilises meetri kaugusel näitlejast ja siis toimub rituaal, rituaal on lihtsalt lahtiseletatuna, isa surm on hinge vabanemine nii-öelda maisest kestast, inimese teekond valgustuse, nii. Ja kui me tegime siin noortega poolteist kuud tegime tööd ja siis me tegime ka trenni koguaeg ja siis me lugesime haikusid sinna juurde jaapani haigusid, kavalehel on ka see haiku, ma tahaks seda siinkohal ka ütelda seal, ah, ja seal, ah kogeled Seston õites, Jossino mägi. Et kui see mägi lõpuks õide saab ja see isa surm sellest on, siis inimene võib tõesti hakata googeldama, kui ta tõesti seda näeb. Keel on küll teistsugune ja see on huvitav. Kui kallitel on ühtemoodi grotesk, siis jäägilonile teistmoodi krutes niisugune Võrumaa grotesk. Ja tõepoolest see jäigi, keel on nagu sellest võruma nendest mägedest ja metsadest, soodest ja jäändest tontidest kestest ja kuskilt sealt seal nad pärit, et need talumehed liiguvad seal metsade vahel ringi, jäigi maailm nagu jäidki, sa ütled Võrumaa jäik, et me kuulume ühte, kogu selle etenduse nagu suurem ja laiem, laiem kõlapind olekski selles, et seda etendust tõesti viiega nüüd Kesk-Eestisse 500 Põhja-Eestisse. Et näidata, et, et selline maailm on võimalik, et selline maailm on olemas alternatiiviks sellele nii-öelda suurele maailmale, see on see, mis minu jaoks eesti teatrist praegu on kadunud või kadumas on see, et üle rambi jõuab väga vähe või praktiliselt jõuagi vaimsust või kiirgust ja minu jaoks jäta pidama suurde saali ja ma olen väga läinud praegu just siukse intiimsemasse vormi, otsin seda lähedust publikuga. Teeme kannapöörde ja räägime kunstist. Veneetsia biennaal on tulekul juba sel suvel. Riigieelarvest kulub umbes poolteist miljonit seal osalemiseks. Kes sinna lähevad, selgus lõppeval nädalal ja nüüd kommenteerib seda valikut kunstikriitik heie Treier. Need olid kolm kunstnikku, nii nagu kaks aastat tagasi oli Eestit esindamas kolm kunstnikku, seekord on need siis Ando Keskküla, siis Peeter pere ja Jüri oja ver ja noh, et neid kolme kunstniku omavahel on väga raske nagu klappima panna, sest nad esindavad niivõrd erinevat mõtlemisviisi ja isegi põlvkonda. Aga see tekkis selline probleem žüriis. Et kõigile väga meeldis Ando Keskküla projekt, see oli võib-olla projekt, mis kõige rohkem meeldis. Aga küsimus on selles, et ta nõuab elektrit ja ta nõuab kogu aeg kedagi, kes hoolitseks sellise videoprojektori eest ja nii edasi. Et kui järsku juhtub, et Veneetsias noh, nagu te teate seal üleujutused ja ei tea, mis ilmastikutingimused ja selline noh, Vanoia, lagunev linn. Kui juhtub, et seal elekter kaob ära, et siis ei jääks meie ekspositsioonipind tühjaks. Ja et selle pärast peaks seal olema ka töid, mis ei nõua elektrit ja sellepärast valiti teisest ettepanekust välja need kaks kunstnikku, Jüri Ojaveer, skulptor ja Peeter pere, keda ühendab, siis võib olla see, et materjal Nad, mõlemad töötavad seekord vineeriga, seda võib öelda, et kõik need kolm on rahvusvaheliselt kogenud kunstnikud ja sealt mingeid üllatusi nende poolt ei tohiks tulla. Halbu üllatusi. Kuivõrd nüüd siin üldse see osalejate seltskond peegeldab käest hetke kunstisituatsiooni Eestis tööde valik sai alguse sellest, et ajalehtedes kuulutati avalikult välja, et kallid kunstnikud, tooge oma ideid, tuge, ettepanekuid ja minu kui žürii liige olin tegelikult kohutavalt põnevil. Ma kujutasin ette, sinna laekub nüüd kokku kogu Eesti, ütleme, kaasaegse kunsti paremik pingutavad kõik pööraselt, tahavad Veneetsiasse, kõik panevad ajud tööle, mida teha, kuidas esineda ja see, mis lõpuks välja kukkus, see oli ikka väga suur pettumus, sellepärast et laekus ütleme jah, 16 tööd, millest kaks olid minu arust täielik naljategemine, see oli nagu huumor huumorinurka, mis andis žüriile ka veidikese hea tuju. Aga tegelikult, kui mõtlema hakata, siis oli traagiline, et, et noh, niivõrd vähe ettepanekuid oli. Ja need, mis olid nendest paljud langesid väljad puht selletõttu on nad ei olnud teostatavad, nad olid noh, ilus idee, kirjanduslik tekst, aga töö ise ei ole teostatav. Ja selle tõttu kokkuvõttes need tööd, mille hulgast sai lõpuks valima hakata. Neid töid jäi väga vähe järele. Selles mõttes oli see väga suur pettumus. Aga mis on siis põhjus ka see, et lihtsalt ei teadvustata veel seda, milline koht on kunstimaailmas sellel Veneetsia biennaalil või miks? Ma arvan ka täpselt sama, et ütleme, need kunstnikud, kes on ise käinud kohapeal, varasematel Pienoolidel, palju neid on, neid ei pruugi olla eriti palju, aga üks asi on see biennaal kui sündmus, teine asi on see, millist rolli ta mängib nii-öelda kunstivabrikus, tähendab kunstiprotsessis, see tähendab, et rahvusvahelises tippkunstimaailmas on sellel biennaalil niivõrd fundamentaalne tähendus, et inimesed sõidavad kohale isiklikult ja see on nagu reegel, et kuigi biennaalil välja pandud tööd ei pruugi nendele kõrgetele kunsti spetsidele meeldida, nad võivad minu kriipsutada ja nii edasi, aga seal raudreegel, et iga kahe aasta tagant võib endale kalendrisse kohe märkida ära, et avamiste päevadele sõidavad nad kohale ja, ja see on fakt, mis tähendab seda, et seal toimub info vahel, seal toimub seisukohtade kujundamine, seal toimub uute projektide arutelust, ühesõnaga kogu see masinavärk kuluaarides töötab ja kui need Eesti saaks jala ukse vahele ja Eesti saaks ka näiteks mingit näitust kuskil esinduslikese muuseumidesse, siis seal on gammas hierarhia, muuseumide hierarhia, mida väga jälgitakse, mis võib-olla eestlastele ei ütle midagi, aga mis, ütleme kunstimaailmategelastele, kui sul on näitus kuskil väga prestiižikas Muuseumis või kui sind esindab väga prestiižikas kuraator ja siis hakkavad sulle automaatselt tulema juba lisatellimused ja muutub nagu ahelaks, et üks kunstnik muutub usaldusväärseks ja teda hakatakse nõudma igale poole üle maailmu. Selline protsess toimub ainukesena praegu meie jaan toomikuga, kes on alates esimestest esinemistest, ütleme, São Paulo biennaalil, kas see oli 193 või 90.-te alguses, alates sellest on talle neid tellimusi järjest kasvanud ja tema kõrvale ei ole panna kedagi teist eestist, Jaan Toomik oli see ka žüriis. Miks ta ei osalenud? Väga lihtsal põhjusel, kuna kaks aastat tagasi Jaan Toomik esines või neid seal. Ja selline reglement näeb ette, et üks kunstnik ei tohi kaks korda olla biennaali ajaloos? No ütleme nii, et kui mõni kuraator valib teda välja mingile oma kuraatorinäitusele, siis ta võib veel Veneetsel esineda, aga see reglement, riiklik ametlik esindus, ei tohi ühtegi kunstnikku kaks korda välja pakkuda. Nii et väga lihtne põhjus, no mis siin siis nüüd järeldub, et me oleme üks suur provints või meid on lihtsalt nii vähe, ma arvan, et siin on palju põhjuseid ja need mõlemad kindlasti mängivad, aga kolmandaks ma nimetaksin ka seda, et kuna see on ikkagi uus nähtus. Meie kultuuris noh, ütleme ütleme kunstimaailma jaoks ja inimesed ei ole veel teadvustanud, millega on tegemist ja, ja selle tõttu olen mina isiklikult püüdnud õlga alla panna. Näiteks kui mul oli loengute seeria kunstiakadeemias selle eelmise aasta sügisel, siis tegin kohe ekstra ühe loengu Veneetsia biennaali-ist ja ma arvan, et tänu sellele, et mõningad üliõpilased osalesid sellel ideekonkursil, mis oli väga positiivne, tegi mulle rõõmu. Aga nad peavad kasvama veel natuke. Jaan Tooming lavastab Endlas ja esietendus on täna, jätkab Toomas, šalda. Täna õhtul kell seitse jõuab Pärnu teatri Endla suures saalis lavale Tšehhi vendadest kirjanik Joosep Karel Čapek 1922.-le aastal kirjutatud näidend putukate elust, millele lavastaja Jaan Tooming on lisanud zhanri määratluse müsteerium. Komöödia mängivad linnas Feliks Kark, Andrus Eelmäe, Laine Mägi, Katrin Valkna, Meelis Sarv, Raido Keskküla, Ago Anderson, Helle kuningas, Henn Keer, Ahti puudersel ning Pärnu kool. Teatristuudio laseb, kunstnik on samuti külaline Albert Kulk. Ja muusikaliselt on selle loo kujundanud Janek Vlassov. Putukate elust on üldse alles teine toominga lavastus väljaspool Viljandit ja Tartut, kus asuvates teatrites on Jaan Tooming pikemalt töötanud nii näitleja kui lavastajana. Mõni kuu tagasi jõudis vanalinnastuudios lavale seni vaid kiita saanud farss Victor. Pärnusse tulekuga on Tooming väga rahul, räägib Jaan Tooming. Pärnusse kutsus mind Raivo Trass. Ja siis oli seal variandid. Ja lõpuks ma olin juba ammu putukate elust mõelnud selle näidendi peale. See annab võimaluse näitlejale mängida. Ja teiseks nagu Chapekenegi Ruurised robotite tulekut. Nii need maailmad, mida ta käsitleb seal 21. aastal, kahjuks pole inimesega palju selle aja jooksul muutunud ja selle tõttu nüüd sajandi lõpus tundub ta mulle aktuaalsena. Ja ma olen Pärnu teatriga väga rahul ja väga rahul, et ma siin käisin, lugu väga lihtne hulkurist, kes otsib armastust maailmas suure tähega armastust sattuksis kummalistest maailmadesse. Lõpp on muidugi neile, kes usuvad jumalariigi tulekut maa peal. Oleks tore, kui inimene mõtiskles teatavate probleemide üle, mis on praegu maailmas ja mis on temas endas. Kas inimeste maailm sarnaneb väga üheselt selle putukate maailmaga, mis need Pärnu teatrilavale jõuab? Noh, seda peab iga vaataja enda sees vaadates ja võrreldes maailmaga endaga siis võrdlema ja mõtlema selle üle Jopekite tekst on kirjutatud sajandi alguses, kas meid ümbritsev maailm on selle aja jooksul muutunud? Kaie andmetel on miljoneid kümneid miljoneid inimesi saanud surma lokaalsetest sõdades ja ma iseendale Stanislaw Lemi ulmekirjanik ütles, et 21. sajandil otsustab maailma saatuse see, kellel on tugevamad relvad. Vahetult peale kirjutamist leidis vendade Chapekite putukate elust väga erinevat vastukaja. Mõni leidis, et seal hämmastav satiir armastuse, rikkuse ja sõjapihta, teised, et see on hoopis julm ja räpane tükk sümbolismi. Mõistagi rääkisid siinkohal kaasa kahe maailmasõja vahel valitsenud meeleolud, mis kajastuvad ka näidendis. Igatahes oli autorite eesmärk näidendi kirjutamise ajal maailma pisutki paremaks muuta. Sama soov on ka lavastada seal ja näiteseltskonnal, kes täna õhtul esmakordselt uuslavastuse vaatajaid toovad kultuurikajale Pärnus toomas olla. Täna on teinegi esietendus. Lugu pealkirjaga 16. jaanuari õhtul on täna esimest korda draamateatri laval lavastaja Ivo Eensalu, kunstnik Aime Unt. Lavastuses on ka üks atraktsioon. Vaatajale antakse võimaluse etenduses vandemehe rolli mängida ja niiviisi etenduse kulgu mõjutada. Nimelt arutab kohus üht süüasja. Mõrvasüüdistus esitatakse Merle Palmiste kangelannale kohtudraamas mängivadel prokuröri rollis. Aarne Üksküla kaitsja on Mati Klooreni ja teised. Seda kavalat publiku peibutamise võtet kasutab Venemaa sündinud Ameerikasse emigreerunud maailmakodanik proua einvend. Näidend on kirjutatud kolmekümnendatel aastatel. Palju on laval Ameerikat, lavastaja Ivo Eensalu. Mina isiklikult hoiduks sellest nii palju kui võimalik midagi teha ei ole, tegemist on New Yorgis, New Yorgi kohtus, aga kõik niisugune atribuutika, mis kohtus on, ütleme, lipud ja ja siis tahes-tahtmata nad ütlevad välja, kohanimesid ja ja ma isiklikult hoiduksin nendest, et saalis ei jääks niisugust muljet, et kusagilt toimub kusagil kaugel ja milleks siin mina, et nende asi ajada, et rohkem oleks sinnapoole, et inimene, kes seda vaatama tuleks, tunneks, et kuidas mina sellises situatsioonis ja meie ümber samamoodi panga krahvid nagu selles tükis toimuvad iga natukese aja tagant, et et see oleks meile lähedasem. Seda ma olen rõhutanud ja natukene Asju suvaliselt kärpinud ka, et, et ta niimoodi paremini välja tuleks. Ja mis tõlkija kohta ütleks Anne Lange, siis ma peaks ütlema ainult kiidusõnu, sest kui ma esimest korda läbi lugesin, siis ta oli mulle kohtuasjast suurt ei jaga, aga ta oli nii arusaadav minu meelest nii hästi ja haaravalt tõlgitud, et ma jäin seal tüki juurde. On olnud, me oleme peaaegu kõik tekstid tõlgitud, tekstid teinud, aga olen vaeva näinud, aga siin on, siin on keeleliselt ja ma üleüldiselt nõuan näitleja käest, et nad räägiksid ilusat eesti keelt. Sest minu arust üks teater on selle kultuuri kandja ka siin eesti riigis. Kas nüüd võib öelda, et see tükk 16. jaanuari õhtu on üks järjekordne killuke selles meelelahutuse mängus, mis ju ikka teatrite juures mängitakse meelelahutust. Ma ei usu, et siin on, aga võib ka olla, kui inimene tuleb ja, ja istub mugavalt ja vaatab, ajavad oma asju, ma vaatan, eemad ei süvene, kuigi tahaks, et, et kusagil poole peal nagu haaraks teda kaasa mõtlema. Aga otseselt nii-öelda komöödiaga ei ole tegemist. Ja ega see meelelahutus nüüd nii väga halb asi ei ole, et, et kas nüüd suhtuda niisuguse irooniaga või mina olen seda meelt, et siia Eestimaa peale ja teatri Nissidesse mahub veel oi kui palju igasugust teatrit, nii et olge mehed ja muudkui tehke. Ja nüüd midagi hoopis teisest ooperist. Nüüd ansambel Von Krahli teatritrupp ja Rahvusooper Estonia on selleks hooajaks ette valmistanud üht viieosalist kontsertsarja pealkirjaga avangard, võide kadents. Esimest kontserti sellest sarjast võite kuulata järgmisel nädalal, 22. ja 24. jaanuaril Estonias. Avangard või dekadens, mis neid ühendab, mis neid lahutab ja kuidas seda kõike visualiseerida? Peeter Jalakas. Need on sellised näiliselt vastandlikud nähtused, mis tegelikult tihtilugu omavahel põimuvad, üsna tihti on kunstis niiviisi, et on väga raske vahet teha, kummaga on tegu, kuigi ega see vahetegemine nii väga pööraselt oluline tihtilugu ei olegi. Aga siiski on selle sarja puhul nagu otsitud selliseid töid ja püüda neid võib-olla sellises vormis esitada, mis selle küsimuse üle mõtisklema paneks, muusikas võib-olla mitte nii palju, aga teatris on need küll terminid, mitmed suundumused, nähtused teatris on kuidagi asetanud meie oludes vastandlikule kohale, ehk siis nad on oma rollid vahetanud neid rolle ja nende rollide vahetasime siis püüamegi selle sarja visualiseering. Sari on planeeritud viie erineva õhtuga ja teada on, et dirigent Olari Elts ja lavastaja Peeter Jalakas. Aga mida te seal dirigeerite ja mida te seal avastate? No mida Alarisel dirigeerib, seda oleks mõistlik tema käest küsida. Minu asi on põhiliselt see avakontsert ja sarja viimane üritus, mis on siis otseselt lavastatud asjad teistel kontserditel võib-olla lisanduvad lihtsalt mõningad visuaalsed elemendid, ta liigub naguniiviisi kergekaaluliselt raskemaks see esimene, ehk siis avakontsert. Ta lahkab siis ütleme, selle kergema žanri vastuolusid. Avakontsert koosneb kahest osast, esimese osa põhiliselt on Morris Kaageli varietee ja teine osa Frankenstein, mille alapealkiri või ütleme, parim määratlus on pandemoonium, on tegelikult jällegi raske öelda, kumma nähtusega nüüd on tegu, on seesama dekadentsi kuna reeglistik on suhteliselt dekadentlik, aga ootamises vormistusele Jahangardlik. Ja ta koosneb ju tekstiliselt lasteluuletustest ja teistpidi on seal nagu need mütoloogilised tegelased, kes meid tänapäeval ümbritsevad millest teeb laul, aga me ei ole selles visoliseerinud just sellest eriti lähtunud, pigem on seal võib-olla püütud kasutada mingeid elemente, mida tavapäraselt siis sellises kergemas sorti muusikateatris kasutatakse, ehk siis mõningaid Stampe tüübilisi situatsioone ja püüdnud neid siis asetada mingisse konteksti, seda konteksti natukene võõritades. Ja noh, võib-olla veel, et kui seda visuaalset külge püüda kuidagi kirjeldada, siis tinglikus aste muusikateatris on tihtilugu absurdi piirimail ja seda tinglikus astet. Me olemegi oma visualiseering püüdnud võimendada, ehk siis vorm on nagu kogu asja pul, primaar. Esialgu ettekujutust ei teki, kui seda juttu kuulata, aga prillid siis nii, et peale nüüd ansambli, kes seal veel osalevad. No lava peal on Von Krahli teatri tegelased ja lava ees on nüüd ansambli tegelased. Ja kogu üritus toimub Estonia teatris, niimoodi on need kolm üksust omavahel seotud. Kui sa ütled, et sellest jutust pilti ei teki, siis on see üsnagi tõenäolisust, kui ta tekiks sellega, siis ei oleks mõtet seda seal lava peal esile manada. Aga noh, ma ei tea, nii palju, võib-olla võib öelda, et tegu kontserdiga, mõlemad osad on ju ennekõike muusikateosed. Ja meie tagasihoidlik osa on seal siis nagu öeldud, püüdnud seda muusikat kuidagi visualiseerida lähtudes sellest esteetikast, mille põhjal on kogu see sari kokku pandud. Nagu ma ütlesin, see esimene avakontsert on siis suhteliselt selline lustaka poolne. Ma ei usu, et seal peaks väga igav hakkama, selles mõttes seal mõne koha peal küll taotluslik igavus sisse kodeeritud, aga see ehk peaks olema natukene võõritatud. Dekadentsi puhul on alati olnud selline võimalus äratundmisrõõmuks. No nagu öeldud, me oleme kasutanud seal niisuguseid vormi element reeglina nendes mõlemas žanris kasutatakse Mõne vihje ära või oskab seda kuidagi konteksti panna, miks ta just niimoodi on ja miks ta just muusikaga niisuguses suhtes on ja kes ei ole väga tihti käinud võimalik silmad kinni panna, muusikat kuulata, või siis näpud kõrva toppida ja vaadata, mis seal haavel tehakse. Kuiver? Nüüd üldse see dekadentsi avangard praeguses meie kultuuripildis on nagu õhus. Valdav osa teatrist kogu maailmas ilmselt vist võib seda laiendada kogu kunstile, liigitub kategooriasse keskpärane paratamatust, millest siis aeg-ajalt on väljahüppeid nii ühes kui teises suunas. Et kas eriliselt halb või siis eriliselt hea. Ei pruugi muidugi olla niimoodi, et eriliselt avangard on alati eriliselt hea ja eriliselt dekadentlik oleksid eriliselt halb. Mitte seda, aga, aga igasuguste äärmustega tegelemine aitab sellel keskmisel kihil ehk keskpärasusele olla jällegi natukene kõrgemal tasemel ja see põhimõtteliselt Ta tähendab ka seda, et sa ise kunstnikuna püüad kuidagi endast välja, noh, see, kes prosoft on meil kõigil. Kui sa korraks vaatad jällegi sinna ääremaadel, et kui püüad kuidagi instrueerida mingit nähtust, mingit osa sellest alast, millega sa tegeled siis jällegi ütleme, see täiendab sinu pilt või kuidagi see see annab sulle kindlust juurde oma tegemistes või siis vastupidi, seab kahtluse alla selle, mida sa teed. Võib-olla sunnib kuidagi uuesti vaatavama tehtavale. Milline on lavastaja Peeter Jalaka enda hingeseisund praegu proovidel käivad? Natuke kummaline, no need on sellised kerglaselt žanrid, ma ei ole neid kumbagi eriti viljelenud, niisiis varietee teed ega ka niisugust opereti poole kestvat asja. Ja, ja noh, selles mõttes on huvitav püüda nüüd tõesti, jättes kõik sisulise kõrvale püüda vormist välja võtta tõesti nii palju kui vaja ja nii vähe kui võimalik ja siis sellest kokku panna mingi pildistik või pilt, milles äkki tekib mingisugune õhustik, see on iseenesest üsna põnev, aga ma ei arva, et seal, millega ma jääkski tegelema, ütleks siis niimoodi. Ja nüüd pöördume taas traditsioonilisemat teleradadele. Sõna saab Ivalo Randalu. Homsest kuni tuleva laupäevani jätkub Tatjana Lepnurme, Virgo Veldi harfi saksofoni duo turnee programmiga allika tund, millest rääkisime läinud korral. Nüüd esinetakse Rakveres, Kuressaares, lapsaluse, Räpinas, millal ja kus täpsemalt peaks lugeda olema kohalikes ajalehtedes raadio- kultuuriteadetes kuuled seda niikuinii. Autentse muusika ja hoopis kitsama kavaga tuleb välja kuueliikmeline väike ring. Täna kell neli väravatornis esinevad sopran Katrin Räni Peeter kaasa, Arvo Haasma, Tõnu Jõesaar ja Imre Eenmaa kambadel ning Roberts staak lautol kamba konsort. See ongi pealkirjalise viitega, see võrrand Pätu saar inglise 16. seitsmeteistkümnenda sajandi kamba muusikale lauludele. See oli vana Inglismaa kõrghetki maailma muusikaloos üldse niisuguste nimedega nagu Tomas Moorli hulliampailt. Orlando Gibbons šampulja olend, kellele järgnes veel vaid Henry öösel. Sest Henderit ju võetakse ikkagi saksa heliloojaks. Seejärel tuli inglastel omi suuri nimesid oodata ligi kaks aastasada. Nimetatu kõrval kuuleme kõnealusest ajastust veel mitmeid teisi toredaid, kuid vähetuntud mehi. Palu esitab aga samuti homme kell 16 Vanemuises ja teisipäeval kell 19 Estonias Grigori Sokolov. Võimalik, et neist õhtutest kujunevad hooaja tippsündmused üldse, eelkõige aga klaverimuusika vallas. Seest Peeter Burglase šokolaadi näol on tegemist maailma hetke ühe kuumema pianistiga keda kõik dialtituleeritakse omaette nähtuseks. Fantajastikuks sündinud juutlustajaks, jõuliseks ka suure isikupäraga muusikuks helikunstnikuks, kes mängib end meelde? Ei tahaks teda imelastega ühte rivi sättida, sest paraku seostub sellega üliandekuse juures sageli dress suur mis viib hiljem pinnalisusele jah, kometslikkuselegi nagu neidi mäekuhil. Sokolov andis tõepoolest juba 12. kontsept ja võitis 16-lt Tšaikovski konkursi. Ent oma intellekti ta väärata pole lasknud. Ega muidu otsiks temaga koostööd parimate dirigendid melt kontinendil, teiste hulgas ka Neeme Järvi. Ja eks teda ei tea ju meiegi klaverirahvas esijoones, sest Grigori šokolaadiga on liikvel hulk heliplaate, Bachi, Beethoveni, Brahmsi, šopääni, Rahmaninovi, Prokofjevi, Schuberti, Schumanni, Räpini ja Tšaikovski helitöödega. Usutavasti andisse loetelud pildiga pianisti ampluaa Ast. Kaardi kõrval mängibki ta meile Beethoveni sonaadi C-duur oopus kaks, number kolm ning Ravelisunatiini ja süüdi Kuperääni haud. Neljapäeva õhtuks. Taas ERSO juhatab Arvo Volmer koosmarcla powskiga, kes on kujunenud päris ERSO oma solistiks esitatakse Schumanni viiulikontsert. See Schumanni alles eelile tul Joachimile mõeldud teos jäi kolmveerand sajandiks oma aega ootama. Alles 1937 kõlas teos esimest korda siis Berliini Filharmoonikute Tjorv kuulencamfi soleerimiseljakarbüümi juhatusel. Enne Schumanni kontserti ka kõlab avaloona neljapäeval Brahmsi rapsoodia Aldile meeskoorile orkestrile tekstiks fragment Göte talveretkest Hartsi mägedes olevat Urve Tauts ramm koormeister Ants Soots. Lõpeb õhtu Tubina kolmanda sümfoonia, aga, mis nimetatud ka heroiliseks kirjutatud on see 1940 42. Niisiis sõja päevil ning selle rahvuslik sisu väljendub meeleheites ja trotsis vabadust kaotava rahva pärast, kasvades lõpuks kirglikkus hümniks apellatsiooniks. Õigusele. Loone ongi ERSO Eesti muusika osas Tubina sümfooniat. Hooaeg, tõsi küll, valikuliselt, uue põlvkonna tarvis on selleks just aeg käes, muidu võib juhtuda, et mujal maailmas tuntakse Eesti suurimat sümfoonikud paremini kui kodus. Selline sai tänane kultuurikaja. Kena talvepäeva teile kõigile soovivad siit stuudiost Külli tülija, Marit Johannes.