Inimeste elukvaliteet sõltub väga palju suhete kvaliteedist, ühte otsa koonduvad need, kellel suhteid praktiliselt ei ole, teise äärmusse aga need, kes upuvad suhete rohkuse tõttu võib tuua ka veel ühe mõõtme, mis tähistab suhete kvaliteeti nende sisulisest aspektist. Miks üldse kõnelda suhete kvaliteedist, kellele see üleüldse korda läheb? Suhted on ju iga inimese enese teha, kas ta suhtleb või suhte paljudega. Kui see nii ei ole. Ükskõik, see või ülbiku seisukoha võivad välja öelda, kas ainult väga tugevad inimesed või siis nõrgad, kes teevad seda enesekaitseks. Suhted teiste inimestega aitavad kujundada maailma. Kõige rohkem kujundab meie arvamusi tänapäeval aga massimeedia. Vaatasin veidi aega kolmapäeva õhtust telefoorumi saadet ja seal olid kohal Eesti erakondade juhid. Vaatasin pisut neid väsinud nägusid ning väga väsinud ümmargust juttu, milles puudus kirg. Justkui jesuiitide kokkusaamine. Jälgisin mõnda aega ja mõtlesin, et kahjuks on nii, et seda, mida kuulad nisu uskuda et poliitilised mängud käivad hoopis kuskil mujal. Et eksisteerib mingi sisemine info, mida valdavad vaid mõned isikud ja kasutavad seda siis omasoodu. Mina televaatajana pean püüdma mõista, mis tegelikult toimub. Poliitikud lasevad läbi ajakirjanduse ringlusse teatud seisukohti, et neid siis nii-öelda avalikkuse peal kontrollida. Kas või seda, kuidas hakkavad Delfi kommentaatorid möllama? Praegu on poliitikutel päris palju võimalusi kontrollida oma ideed massimeedia kaudu. Lase idee välja ja ajakirjanikud ja publik hakkavad seda aktiivset närima. Ja nii nädalast nädalasse. Kas vaatajal-lugejal ei teki aeg-ajalt petatu tunne taolisest suhtlemisest? Me suhtleme arvutiga veebikeskkonnas, see on ka suhtlemine, mõnikord isegi väga intiimne. See on suhtlemine, kohustusteta. Suhtled siis, kui meeldib, ei soovi väljud jututubade või blogide keskkonnast. Blogid ehk tekitavat uut suhtlemiskultuuri arendavad eneseväljendust, nõnda maa lootsin. Käisin ka mõnes üleshaibitud blogikeskkonnas ning vähemasti eesti omades ei leidnud ma suurt midagi huvitavat. Kahjuks mõnes rahvusvahelises keskkonnas olen mõndagi päris huvitavat näinud, kuid kahjuks ikka vähe. See on aga meeletu, meeletu aeg, mis seal surfamisele läheb. Üksikute inimeste jaoks on see aga väga oluline koht, saab end avada, ehk leiab sugulashingegi? Need veebikeskkonnad, aga mõnikord tunduvad minu jaoks nagu salmikud. Nii et mulle tundub, et, et ega me ei tohiks beebist rääkida ainuüksi kui peldikuseinast. Aastaid tagasi, kui puudus internet olid inimeste kirjalikud teated sellest, kuidas kusagil elati. No kasvõi pärikutki, need olid väga hinnatud, sest infot polnud kuskilt võtta. Tänapäeval on aga ajaloolastel meeletult palju materjali, mille abil iseloomustada, analüüsida tänast päeva. Kes aga jõuab seda infot koguda, talletada ja peamine, kes jõuaks seda analüüsida. Analüüsivõime on tänapäeva mõistmiseks võtmesõna. Selleks peab olema päris palju ressursse, et metsikust infomaterjalist leida. Tera väikeriikidel ja väikekultuuridel tuleb siin väga selge piir päris kiiresti ette. Puuduvad vahendid, inimesed ja raha. Väga raske on teha otsuseid, millist infot mõtet analüüsida, milline võib sisaldada väärtuslikku. Enamus infost on ju tegelikult prügi täiesti väärtusetu palast. See mõte teeb üksjagu kurvaks, sest viib paratamatult mõttele, et väike riik võib olla küll ilus kuid edukuse mõõdupuuks on siiski suurus. Röögatult pikad tunnid mööduvad arvuti taga, saame palju infot, tõuseme arvuti tagant, silmad punased peas ja tõttama koju kama ehk taas silmadega infot telerit vaadates või koduses internetis jälle surfates. Me saame palju teada, kuid kas see meie elukvaliteeti alati parandab? Kaldun arvama, et miteeriti, Kodused suhtedki kipuvad unarusse jääma sest ega teisel inimesel pole nii palju huvitavat pajatada, kui seda teeb internet või teler. Teisel pereliikmel on tavapäraselt ju aina probleemid, mured, mida tahaks jagada. Aga väga harva. Mingid erutavad muljed ning teadmised. Kas teadmine, et homme on minu kord laps lasteaeda viia, teeb meid ülirõõmsaks? Teler ja internet pakuvad põgenemist ja lõõgastust. Elukaaslane võib aga kuuldamatult karjuda, räägi muuga. Aga keegi ei räägi. Nädalavahetus pakub võimalusi rääkimiseks ning oma kaaslasega tutvumiseks. Äkki on temalgi midagi huvitavat, mida internetist ei leia. Äkki on ta lihtsalt mõnus inimene, mitte ainult laste isa või ema?