Eesti sõduritund. Nädalavahetusel pidasid soomepoisid, nagu neil tavaks samaaegselt oma rügemendi asutamise kui ka vabariigi aastapäeva. Kirikupüha jumalateenistusel Kaarli kirikus mälestati igavikku lahkunud relvavendi. Eesti vabatahtlike rügemendi ridadesse kuulunud preester Vello Salo lähtus jutluses evangelist Johannese sõnast. Ei ole olemas suuremat armastust sellest, kui keegi annab oma elu oma sõprade eest. Meil ei olnud kombeks teha suuri sõnu venna või isamaa armastusest. Siis kui me sinna läksime, olid soomlased neile lihtsalt vennasrahvas, kes oli meid vabadussõjas aidanud ja vennasrahva vabadus oli meile seda väärt, et neile appi minna, seda kaitsma kas või elu hinnaga. Tänaseks on meile selgeks saanud, et armastus ei seisagi nii palju sõnades kui tegudes. Võitlus vabaduse eest ei lõppenud Soome sõjakäiguga. Võitlus vabaduse eest on igavene, kestab tänapäevalgi. Samast mõttearendusest haaras ka aastapäeva aktust, avades major Sven ise. Täna kirikus kuulsite Vello Salo fenov. Kogu teie ja meie elu on olnud üks võitlus. Me oleme kogu elu olnud selles kaastegevad ja oleme kogu elu olnud omal moel sõdureid. Milles on selle meie võitluse olemus, milles on tema tähtsus? Rügemendi moodustamine oli tegelikult temale pool aastat, pärast seda polnud enam seda rügementi. Ja need mehed olid laiali mööda maailma des eestist metsadesse sarnis, kes surnud, kes Saksamaal või kusagil mujal. Paljud olid aastaid ja aastakümneid pärast seda vangipõlves. Paljud pidid ennast nii või teisiti varjama. Ja ma võin ütelda, et ainult tänu sellele, et eesti rahvas ei olnud reetur rahvastelt eesti rahvas oli ühel pool. Erandeid leidub igal rahval, igal ajastul oli võimalik nii suur osa meist ja nendest kõikidest sõduritest, kes tegi kaasa teise maailmasõda pääses Siberi-reisidest. Aga ma ei oska praegu ütelda, nagu Vello Salo täna sedagi mainis kumboliit parem, kumb oli raskem, kas lon teda sõjas, kas surra vangis, olla vangis, tulla sealt tagasi? Või pääseda sellest õigest ja olla aastakümneid. Kogu aeg selle mõttega, et midagi võib halba juhtuda? Igaüks teab neid asju ja ühtegi head varianti selles selles valikus ei ole. Võib-olla ainult need, kes tõesti rindel esimestena langesid. Need nii-öelda maksid kohe oma võlad. Ja vabaduse ees täitsid oma kohusenende tee oli selge ja sirge. Me olime Karjala kannasel veel tükk aega enne seda, eelmisel aastal üks aasta enne sõda või eelmisel aastal enne sõda, kui loodi rügement. Võtsime vastu, ma ütleksin deklaratsiooni, mis oli osutatud meie selleaegsetele Eesti vabariigi diplomaatidele, kes pidid sele levitama kogu maailmast. Ja selles oli, oli kirja pandud paar põhimõtted mis on olnud meie tegevuse ja meie võitluste aluseks. Mõtleks ja selgrooks. Seal oli muuseas öeldud. Meie ei soostu koostööks ega koostegevuseks bolševistliku nõukogude liiduga. Me ei soostu koos tegutsema natsionaalsotsialistliku Saksa riigiga. Me oleme tulnud Soome selleks, et võidelda selle vaba ja demokraatliku ja kõige maailma lugupidamist saanud rahva meeste kõrval ühises võitluses idast tuleva ohu vastu. Ja meie eesmärk on Eesti vabariigi ja selle iseseisvuse taastamine järgneval aastal, järgmisel aastal tuli see seda tõestada ja seda tõestati väga lühikest, et aga väga ägedatest lahingutes juba täiesti lootusetu olukorras. Aga see oli see see lubadus, mis oli antud ja milles peeti kinni. Ja see on see faktor, mis teeb teist kõigist lugupeetud eestlased veel tänapäeval. Soomepoiste vaimse isa ja Eesti vabatahtlike rügemendi organiseerija kaptenit, alpaku arhiivipaberites leiduvad järgmised read rügemendi sünni kohta. See oli vaba eestikasvatuse vili. Vaba Eesti kasvatus oli see, mis viis Eesti mehed metsa vendadena, maa vabastamise võitlustesse meie väeosad riigi piiridele, Karjala kannaksele, Narva ja Tartu lahingutesse. See vaba Eesti kasvatus oli oma jõu saanud eesti mullast Eesti kaunist loodusest, maarahva lihtsast ja tervest elamisest Meie isamaalistes trahva koolidest, ennekõike aga eesti kodudest. Perekonnaelust. Samast allikast näis lootva tuge leida aastapäeva aktuse tervituskõnes kaitseväe juhataja kolonel Kert. Võitlejatele nagu teie seda olite ja omal moel ikka veel olete, võlgneb rahvast palju. Seda võlga ei suuda keegi kunagi lõplikult tasuda. Teil on meilt palju saada aga rohkem kui saajatena. Vajame teid andjatena. Karastunud sõduritena on teie elukogemus, on suur väärtus. Ma olen mõnigi kord seda öelnud ja tahaksin korrata veel. Täna ikka veel olete vill. Te olete vanemad, mehe elamine, lapsed, lapselapsed, kellel on sugulased. Elavad palju sõpru, muidugi vaenlasega. Palun rääkige nendele seda lugu Eesti kaitseväe, Eesti riigi taasloomise idee teise maailmasõjatules Soomest. Rääkige seda, milleks teie olite valmis? Rääkige seda, et noorel põlvkonnal täna ka see hinnang, et nad on valmis seda riiki üles ehitama. Kõige mõnigi kord tundub see olevat küllalt raske. Eks minu kolleeg sona ohvitsere ja näeme. Me teeme täna tööd, siis läheb homme paremini. Homme parem päev. Homme jätkame usinalt tööd, siis meil, ülehomme veel paremini. Ja niimoodi järk-järgult järk-järgult saavutame selle, mida tõepoolest palub Eesti Vabariigiks nimetada. Aga rohkem praegu ka võimalust tänada kõiki Soome kolleege. Ära söövad. Meie hulgas tänada Soome poliitikuid, suur Soome suursaadikut. Ja kõiki neid Eesti vabariigi pöidlahoidjaid Soome kelle tõepoolest sõbraliku tugevamad hinnale. Eesti kaitsejõudude ja Soome kaitsejõudude vahel on väga tihe, tõsine koostööprogramm. Ja võib-olla tänu vanadele sõjaväelasele tunnevad meie ohvitseri meie sõdurid ennast tüki maad kindlamini. Tegelikult tõsine ajalooline kogemus kus soomlased on sõjaväe elanud, eestlasi, eestlased, nii palju, kui suudavad, sõja vajavad soolaseid. Ja tegudega mitte ainult sõnadega. Usaldad tõhusalt pärast Eesti vabariigi presidenti ja Eesti Panka kolmandal kohal. Võrreldes 95. aastaga oli see tõus siiski seitsmendalt kohalt kolmandaks. Suur suurel määral on see Eesti-Soome koostöö. Teen mõned asjad on meil läinud hästi. Meie rahvas. See jätkusõja ajal Soomes loodud laul kujunes Eesti vabatahtlike rügemendi hümniks. Stuudios on Raul Kuutma soomepoisid, elasid siin Eestis pikka aega aastakümneid väga vaikselt seda mõistetavatel põhjustel. Aga samuti ei märgatud neika soones. Millal hakati tähele panema ja tänu kellele? No soomes meid teadvustati ja ma ütleksin väga põhjalikult Soome iseseisvuspäeval kuuendal detsembril 1990 siis tuntud Soome televisiooni toimetaja Hannu karbo, kes veab iganädalast sarja Carbon on asja esitas meist pooletunnise saate ja selle saatega Soome sai praktiliselt õite teada, et olid olemas sellised mehed, Eesti vabatahtlikud, kes võitlesid Koreas Soome armees R 200 ja meil oli, meil oli mitu etappi. Alguses olime meie Soome väeüksustes, aga suurem osa oli väljaõppel, sellepärast et 43. aastal läks Soome väga palju mehi kes kuulusid saksa mobilisatsiooni alla 1923 24 25 sündinud mehed. Ja kui nad läksid Soome, siis suunati need väljaõppele. Ja me olime väljaõppel nurme lähedal ja hiljem Taavetis, kus oligi siis põhiväljaõppekoht ja seal Taavetist. Veebruarikuus 1944 moodustati eesti rügement, jalaväe rügement, paks, 100, Hanno karpa asi on selles, et, Oli kolmeteistaastasena vabatahtlikult Eesti vabadussõjas põhja poegade põhja poegade rügemendis kõige noorem osavõtja, veidi noorem osa osaleja selles sõjas Soome poolelt. Jaa, karbašisti seda asja hästi teadis. Ja nüüd, kui meil oli rügemendi ja Eesti iseseisvuspäeva tähistamiseks aktus siis Hanno karbo, kes on saanud meie ühenduse auliikme tunnistuse, tuli seda vastu võtma. Ja siis ta esitles seda asjaolu ja sellepärast Eesti ja Soome suhted, eriti nende sõjaline koostöö on tal väga südamel. Ma jäin ellu. Niisugust pealkirja kannab Kolonelleitnant Harri Rendi vastvalminud mälestusteraamat, mille esitlusele teid kutsutakse tuleval teisipäeval. Niisiis olete oodatud, 25. veebruaril kella seitsmeteistkümneks piirivalve ohvitseride kogu kasiinosse Wismari tänav kolm. 25. veebruaril kell 17 Wismari kolm. Siinkohal oleks sobiv jätkata Harri Rendi meenutusega veebruarikuus 1944. Kui me olime jõudnud transpordiga oru jaama, kus meil pidi maha laaditama, siis sattusime kohe raske õhurünnaku alla, et mitte reeta, et see sõjaväe transport on, anti meile käsk vagunites, mitte lahkuda. Läksin ukse peale ja vaatan, kuidas siis seitse punakotkas seal siis pikeerisid, meie peale alt on päris tore vaadata, aga alt jääb niisugune mulje, et ta just sind sinu nina peale just sihib ju, olgugi et pean ütlema, et kummalisel kombel nad ründasid ristikolonni ja ei tabanudki meid. Ja seisan seal keset vagunit ja järsku tuleb üks minu rühma sõdur mu kõrvale. Noormets oli ta nimi ja vaatan, poiss väriseb nagu haavaleht, hambad plagisevat suus. No mina olin siis juba vana, ma olin 20-le rühmaülem, tema oli noor, ta oli 19 ja vaatan, et mis nüüd poisil siis viga ei ütelda talle küll midagi, aga nii, et kogu ihusta värises ja siis venelased tegid kaks peale lendu. Ja kui viimane lennuk oli ära läinud, käis veel üks kõva Sumakas, ilmselt kuskil seal 50 sajakilose pommi veel, viskas jaama taha. Ja siis oli vaikus, siis olid täielik vaikus, nii et kõik olid niukse pinge all, et võis isegi nõela kukkumist kuulda. Ja järsku käis üks puur raksakus nagu puu olekski purunenud ja minu kõrval seisab noor metsakas pikkamööda minu külge mööda alla vajuma. Ja mis oli juhtunud, see viimane pomm oli jaama tagant paiskunud üles ühe sillutisekivi munakivi. Ei, Kunemaid, neid jamaikalased on ja see oli oma lendanud läbi meie vaguni katusse. Ja selle noormat seal otse pähe. Ja meie peade vahe oli seal kuskil 20 sentimeetrit. Vot sellest hetkest nagu hakkasin mõtlema selle peale, et on nagu inimesel mingisugune etteaimdus või, või ette sattus. Nii et ta nagu aimas oma surma ette. See oli esimene ohver meie kompanist Narva rindel. Mind määrati eel komandosse. See tähendab seda, et lähen rindelõiku vastu võtma oma kompaniile. Jõudsin õhtupimedas kohale üks saksa vanemleitnant olid kompaniiülem, Wehrmachti mees. Kandsin ette, tulin rindelõiku vastu võtma. Ta vaatab mulle otsa, ütleb teie poisikesed, tahate rinnet pidada? Meie vanad sõdurid, kes meid terve Euroopa oleme läbi käinud, ei suutnud Ivanni kinni pidada ja nüüd teie tulete siini vanni pidama. No nüüd ette rutates peab ütlema siiski üheksa kuud pidasime samal ajal kui kogu idarinne käriseb kõikidest õmblustest, no 23. veebruaril toimus siis luurelahing, et kindlaks teha, palju seal riiekülas neid vastaseid seal silla peal sees on. Sellest osa ei võtnud, aga poisid tulid tagasi, ütlesid, et oh ei ole seal midagi, et homme hommikul teeme selle asja plaamiks. No kahjuks see prognoos ei vastanud tõele. Sillapea rullimine, nagu öeldakse, kahjukute rullimine, algas järgmine hommiku ja vältas terve päeva. Asi käis niimoodi, et visati naat kaevikunuka taha, nagu sa matsakas ära käis, kohe teine tagantjärgi. Et toibuda saaks ja siis läksid nurgani, andsid valangu ja niimoodi samm-sammult edasi. Lahing lõppes, hakkas juba pidevus kiskuma 24. veebruaril, mis ta on nelja paiku veni. Ja siis oli täielik vaikus, siis tuli mingi põhjust, ma isegi ei mäleta, miks pidin ma läbi kaevikute uuesti käima. Ja ma pean ütlema, mitusada meetrit, see oli selle aja sees, ei olnud võimalust maa peale astuda. Mina olen linnapoiss, ei ole isegi kana tapmisest osa võtnud ja pean ütlema, inimese üks väärtuslikumaid omadusi on kohanemisvõime. Sellepärast et seal käies üle nende värskete laipade. Nii kui kummaline see ka ei ole, olid nii tuimaks löödud selle päevaga, ainult kui oli juba seal kolm meest pealikuti, need tõusid ise kaevikust nii palju välja, et juba õlgadest saadik välja ulatusid, siis vaatasin üle jõe, et kas sealt äkki mõni mesi ei kutsu mind ka nende distelamate hulka. Seda rünnaku gruppi juhtis 46. rügemendi kuuenda kompanii rühmaülem Felti veel Rein Männik. Tema võitlusgrupp koosnes umbes 25-st 30-st mehest. Ja ta kaotas nendest meestest ainult kaks meest, haavatutena. Järgmine päev kohtasin siis ta ei saanud tõstama paremat kätt, ütles, et vanade heitmisest niivõrd väsinud ei ole võimalik. Muide, seal kell kaks lõppesid käsigranaadid otsa ja siis selle operatsiooni õid juhil kapten Pruusil oligi suur mure, kuidas saada sinna lisaks käsigranaate ja nüüd mõningatel andmetel kasutati sellel päeval ära selle pataljoni poolt 11000 käsigranaati. Jutustaja Harri Rent dema meenutise täiendanud sõjakirjasaatja Karl Gailit ja mainitud operatsiooni üldjuht kapten Pruus tänaseks Eesti kaitseväe kolonelleitnant on kolm nime, iseseisvuspäeva puhul autasustatud nimekirjast. Pidulik hetk kotkaristide kätteandmisel. Üleeile õhtul. Teile ette lugeda Eesti vabariigi presidendi läkitus riiklike aurude kättesaamisel 20. veebruaril 1997. aastal. Armsad lugupeetavad külalised, Eesti Vabariik seisab oma 79. aastapäeva eel. Eriti, mis ulatub meie riigis nooruspäevadesse. Austame Eesti vabariigi ordenid, medalitega neid mehi ja naisi, kes on taganud meie riigi järjekestvuse käes lahingutandritel sõnaga rahvusvahelise üldsuse eesteoga kodumaal, eesti keele, kultuuri, teaduse, väärtushinnangute, lühidalt Eesti identiteedi kaitsmise süvendamisest. Tänase lihtsa tavandi sisuks on avaldada Eesti sügavat austust nendele naistele ja meestele. Olgu eestlased või välismaalased, kes oma tegevusega on tõestanud oma usku rahvusvahelise õiguse põhimõtetesse ja Eesti Vabariiki. Kaitseväe juhataja kolonel Kert luges ette president Meri läkituse kotkaristide kätteandmisel saajateks sel aastal suurem arv tegevteenistuse ohvitsere ja teise maailmasõjaveterane vabadusvõitlejaid. Üks viimastest poetas sel puhul mõte, et nähtavasti ei ole nad riigivõimu silmis enam tundmatut sõdurit. Eesti sõduri tunni kuulajale ei tohiks paljud neist olla senikuulmata tundmatud nimed, kotkaristi, kavaleride, kas said ka tänases saates juba rääkinud Sven ise, Raul Kuutma, Harri Rent kotkaristi kandjatena ei vaja tutvustamist ka vabadusvõitlejate liikumise juhid, huda räst ja Erich Puusaag pataljon Narva ajalookoostaja, Harry tulp, Eesti lennuüksuse ajalookoostaja, Hendrik Arro sõjakirjasaatja, Karl Gailit soomepoiss, Otto Peters, Narva pataljoni mees, Ants Teder, taasloodud Eesti kaitseväe vormi kandvad Rudolf Pruus ja Robert Telliskivi. Kõik nad on kaasa rääkinud ka meie saates saatejuhi õigustes. Ma paneksin praegu mängima ühe vähetuntud marsi, mida pole kaua aega kuuldud, kuid mis kannab sobivalt sündmuse kohast nime kotkarist. Selle marsi kirjutas esimese iseseisvuse viimastel aastatel Gustav Ernesaks. Nii mängis Tallinna garnisoni orkester Indrek luhari juhatusele 1937 tänase kuulaja kõrvale võõravõitu marsi viis. Gustav Ernesaksa kotkaristi meie orkestrite repertuaaris ei kuule. Enne, kui jätkata tänapäevasemalt paar teadet. On peresid, kus mälestus teisest maailmasõjast annab tänagi valusalt tunda. Teadet oodatakse Alfred Linholmi kohta, kes oli 41. aasta vabatahtlik ja sai esimesel sõjatalvel idarindel mürsukildudest haavata. Teenistuskõlbmatuks tunnistatud mees suri kõhuhaavadesse suvel 45. Kes teab, mis väeosas Alfred Linholm teenisi haavad sai? Teiseks, kes mäletab Eino koha, kes langes vangi 45. kevadel Tšehhis ja olevat surnud Moskva-lähedases vangilaagris 45 või 46 kes teab koha heina vangistuse ja surma kohta. Kirjutage Eesti Raadio aadressil Gonsiori 21, Tallinn, EE null üks 100. Eesti sõdurid und ja saadet jätkab Eesti piirivalve orkester. Kui tihti on tulnud eesti sõduri tunnis teadvustada, esineb Eesti piirivalveametiorkester. Millal orkester peab oma sünnipäev, orkestri vanem Andres Kapp. Orkestri sünnipäev on 24. veebruaril ja nüüd sellel aastal saab orkester aastaseks, nii et olge seal loodi siis 92. aastal, 24. veebruaril. Kuna oli juba Eesti iseseisev riik, siis igal iseseisval riigil peaks olema katsuks sõjaväelised struktuurid, orkester sel ajal nagu muidu keisrid ei olnud ja siis mina ja praegune dirigent Arvi Miido võrdlesime. See oli sel ajal riigi ja piirivalveamet piirikaitse piirikaitseamet direktori härra Andrus Öövel poole. Et sellise ettepanekuga, et võib-olla oleks võimalik luua orkester sõjaväelise struktuuriga. Ettepanek võeti tänuga vastu ja siis võetigi tööle neli-viisteist meest 24. veebruaril ja esimene esinemine oli kohe samal päeval. Esimene esimene oli samal päeval oli Vabaduse platsil, oli siis esimene sõjaväe paraad. Ja peale seda on orkestri koosseis suurenenud, nii et tänaseks päevaks on need 36 inimest. Olge, kas esimesele paraadile tulid iga mees oma pilliga, sel ajal tuli ka sama pilliga, kõikidel meestel ei olnudki isegi oma pilli, siis oli laenatud pill. Aga tänaseks on, me mängime kõik rootsi pillidega, nii et 92. aastal käis härra Andrus Öövel. Tarbimine tagasid Rootsis, enne seda oli ka pisut asjaajamist Rootsi saatkonnaga. Ja siis sealt tuli positiivne vastus, et Rootsi armeeorkester kingib oma kasutatud pillid meie orkestrile. Kingitus jõudis kohale 93. aastal ja nüüd mängime nende pillidega kuni siiani. Väga tähtis moment, orkestrid on muidugi needsamad ametkondlikud mängud. Aastapäeva paraadid, võidupüha paraadid, ametkondlikud, võistluste avamised, lõpetamised, ametkondlikud üritused. Teine tähtis moment on orkestri kontserttegevus. Me oleme kontsentreerunud üle Eesti, oleme käinud kolm korda juba välismaal. Esimest korda Rootsis 94. aastal Tal Stockholmis, seal oli Rubeni hallis Rootsi armee sviidis Armitatu, seal siis olid mitmed sõjaväeorkestrid välisriikidest. Siis 95. aastal olime Leedus, Leedus oli analoogiline sõjaväeorkestrite festival. Seal olime ka Lätis Põhja-Balti kooria muusikafestivalil. Ja 96. aastal olime uuesti Rootsis Põhja-Rootsis Arktika. Seal oli siis sviidis arktiktatu sõjaorkestrite festival. Ja nüüd neljas välisreis on meil plaanis see aasta Saksamaale Dortmundi lähedale, kus toimub analoogiline üritus. Lisaks siis on muidugi meil kontserttegevus siin Eestis need aastapäeva kontserdid, meil on nagu traditsiooniks olnud, et orkestriaastapäeval esineda võimalikult raske ja huvitavana tavaga. Seda oleme iga aasta teinud, see aasta püüame seda nüüd pähe suuremalt tehasest viies aastapäev. Me esinesime Estonia kontsertsaalis. Kaasa oli haaratud peale meie oma orkestri üks solist, Rootsist professionaalne pillimees Ahto Jondolf. Lisaks Tallinna tehnikaülikooli akadeemiline meeskoor. Me tegime ettepaneku, et Rootsi sõjaväeorkestrite muusikadirektor kolonel Serman tuleks meile külla orkestriaastapäevaks ja ta võttis selle kutse tänuga vastu, aga oma üllatuseks me saime teada, et lisaks temale tuleb ka brigaadikindral ja veel kaks oli nii et väga esinduslik delegatsioon olime külas asuva kontserdil. Piirivalve orkester oli esimene sõjaväeorkester viis aastat tagasi Vabaduse väljakul vabariigi aastapäeva paraadil. Teie tähelepanekud nende paraadide kohta esimesest kuni kuni käesoleva proovid käivad ju praegu vist. Ja tähendab, esimene paraad, esimesed paraadid olid pisut kaootilised. Rivisamm oli erinev, oli piirivalvuritel oma kaitseväel, oma kaitseliitlastel, oma tervitused olid erinevad. Nüüd see asi kõik, nagu ühtlustub, on välja töötatud kontseptsioon, kuidas paraad üles ehitada, mis seal toimub. Hakkavad tekkima traditsioonid. Et iga aastapäeva paraad on juba sarnane eelmise aastapäeva paraadiga, nii nagu sõjaväes olema. Ja kui ma ei eksi. Praegune paraad peaks järgima omaaegset Eesti kaitseväerituaali kaitseväe paraadi traditsiooni ja see käib arustiku värgid. Eesti sõduritund on kavas iga kuu viimasel laupäeval algusega kell 16 jälle kuulmiseni.