Tere hommikust, ütleb teile siit raadio stuudiost maris Johannes. Täna räägime meie elulugudest. Mulle meenub Madis Kõivu näitemäng tagasitulek juurde, kus üks tegelane. Peab mõrult tõdema, et meil siin Eestis justkui puudub õigus isiklikule eluloole. Et alati on ajaloo keeris dikteerinud oma, et su oma elu suurpäevad abielu ja lapsed sünnid ja surmad taanduvad väliste jõudude eest. Meie elulugu ei ole olnud kaua aega meie enese oma. Nagu see tänane päevgi, mida vaid salajas tähistada sai. Ühendus Eesti elulood on loodud selleks, et kutsuda üles neid salajas elatud elusid kirja panema. Peagi on ilmumas suurteos, sajandi 100 elulugu. Ja täna on meil stuudios ühenduse Eesti elulood esinaine Rutt Hinrikus ja kultuuriloolane halliki Uibu. Nemad on selles elulugude maailmas juba mõnda aega toimetanud ja teevad koos oma kolleegidega valiku, keda Ta keda jätta sinna suurteosesse. On meil siis õigus oma isiklikule eluloole. Rutt Hinrikus. Kahtlemata on eestlase elulugu alati olnud seotud Eesti ajalooga ja Eesti ajalugu on eestlase elula viinud sageli hoopis teistele rööbastele, kui see oli mõeldud. Inimesed ei mõelnud, et öösel koputatakse nende ukse peale peale ja viiakse nad ära ja nende elulugu võtab teise pöörde, nii nagu nad ei mõelnud, et nad ootavad kaldal, kas nad saavad paadiga üle vee või ei saa. Need on kaks kõige äärmuslikumad kõige drastilisemalt näidet. Aga me ei ole neid ära unustanud ja samasuguseid, aga natukene teistsuguseid, natuke pehmemaid näiteid saab iga inimene oma elus tuua. Kasvõi niimoodi, et kui ma ei oleks sellel õhtul sinna läinud, ei oleks seda inimest kohanud, siis oleks kõik olnud hoopis teisiti, et tegelikult on Eesti elu olnud väga. See oli üks varjatud lugu, peidetud lugu, mida ei ole võinud avaldada ja inimesed on elanud oma elu endale, oma perekonnale, lähedastele ja pidanud seda varjama. Ja kui küsida, mis on elulugu, seda on ju nii mitut moodi sõnastatud ja saab mitut moodi sõnastada, siis mulle tundub, et elulugu jääb kusagile sinna ja selle eluloo kirjelduse, mida millegipärast neid Tseeviiks nimetatakse ja selle eluloolise pihtimuse vahele. Ja seda, mis on eluloo lises pihtimusest, seda, mida inimene oma elust räägib iseendale või oma kõige lähedasemad sõbrad peale seda ta ei kirjuta teile sinna eluloo kirjeldusse. Ja, ja selles mõttes on elulugu ikka varjatud, sest need kaks, eriti eestlastel Eesti ajaloos on sageli olnud kaks täiesti erinevat lugu. Täna räägimegi paljus nende materjalide põhjal, mis on tulnud ühendusele Eesti elulood vastuseks üleskutsele kirjutada oma elulugu paljudele vastati, ja mis saab edasi? Allika Uibo, Rutt Hinrikus teab rohkem nagu tema on ikkagi elulugude ühenduse peal ja kirjandusmuuseum see keskus. Aga meie, Rutiga tõesti, oleme mõelnud, et üks tuhatkond elulugu on meie käest läbi käinud, see on muide iseenesest väga püha asi ja paraku Eesti elulood on mitte ainult huvitavad, ka Eesti elulood on valdavalt väga traagiliselt, nii et mul üks tuttav soomlane ütles Tampere ülikoolist, et tema kadestab meile, et meil on nii huvitavad elulood, mina arvan ka, et Eesti ajalugu siis keegi koosnebki võistluste elulugudest ja see on see, mis on meil natukene nagu tabu olnud, mitte natukene päris kindlasti kohe. Ja nüüd, kui me vaatame Rutiga, et on kahekümnendatel ja kolmekümnendatel sündinud inimesed kõige enam reageerinud mitmetele üleskutsetele kolme aasta jooksul, mis on elulugude ühendus mitmeid võistlusi teinud ja veel jätkabki seda tegevust siis Need on inimesed, kes on väga rasked ajad üle elanud. Ning natsi nii ei ole saanud nagu sellest kirjutada. Ja see on omamoodi see niisugune elulugude lahtikirjutamine, väljakirjutamine, see on nagu noh, ütleme üks ravivõte lausa, et see on nagu noh, ütleme hinge pealt ärarääkimine. Ja kerkib ka selline kaduvuse tunne nagu, et, et keegi enam ei kunagi ei tunne huvi selle vastu, et kui ma nüüd ei kirja ei pane või ära ei räägi, et siis nagu kaob see koos minuga, nii et seda nende inimeste puhul täheldada muidugi mulle tänulikud, et nad on seda ette võtnud. Tänases saates on meil võimalus teile kuulamiseks pakkuda ka katkendeid elulugudest, mis ühendus Eesti elulood käsutuses. Alustame lakooniliselt. Olen olnud sündimisest saadik Läti-Rootsi, saksa sugemetega eestlane. Uskliku ema ja politseinikust isa, jõululapse usku, poeg. Pühapäevakooli kasvandik, Tallinnas, lasteaialaps, Keilas, õpilane, Raplas, Haapsalus, Kärdlas. Tundu ehk hundipoeg ehk noor skaut Raplas. Skaut Haapsalus, pioneer Kärdlas, Eesti noor Haapsalus, mis võimaldas ühel sõjasuvel reisi Berliini ja Nofferisse. Mingi aja õpida Pramshaigis. Gibiits, füürer Shuules, Koitjärve staabi komando liige. 14 kuni seitsmeteistkümne aastaselt poole vanema naisega, vabaabielus. Vabatahtlik Saksa meresõjaväes. Viisiline Esseslane, Äradistide õpperühmas, vabatahtlik kodumaale naasia. 1945. aastal Siberi sunnitööline keemerovo kaevanduses. Asumiselt põgenenu haapsalu, vana apteegiassistendi kohusetäitja Õpetajate seminariõpilane komsomol, pioneerina laagriülem, vanempioneerijuht ja õpetaja näos ja õpetaja Haapsalus. Kirjanik, Haapsalus, Võrus, Tartus ka sirbis, etas. Musta mineviku pärast kord pedagoogi korda ajakirjaniku ametist lahti lastud infarkti üle elanud, kaks korda ametlikult abielus olnud nelja täiskasvanud lapse ja kuue lapselapse isa, vanaisa. Mingi aja olnud ateist, kinodirektor Tartus mist, kliinilises surmas viibina, publitsist, literaat, paari brošüüri, lugematu arvu artiklite vest ette vestluste följetonide muide jutustuste autor ja mõne kirjandusauhinna pälvinu. Kahe koguteose koostaja, kristlane. Ring sai täis, kuigi pole täielik detaili, lisanduks nüansse. Kuid siin piirdun nendega, et nentida mis olnud on olnud. Ja kui see elu tuleks otsast peale uuesti läbi elada. Vaevalt ma siis teistsuguseid valikuid mõistaksin teha. On vist merre karusöelnud seda, et, et talle piisab sellest, kui ta vaatab aasta numbrit inimese sündimas pastaga ja ta juba teab, mida see elulugu endast sisaldab. Aga kas on ette tulnud ka selliseid ütleme, fantaseerimisi või selliseid üllatusi, kus see tõe ja valepiir on võib-olla kuidagi hästi õrnalt kombata? Ta on muidugi alati küsimus et mis on eluloos tõene, missugune on eluloo ja tõesuhe. Ja kui me siis mõtleme selle peale, sõna elulugu koosneb juba elust ja loosser ja ja ühest minu arust võib enamasti teha mitu lugu. Meil on üsna mitu näidet juba, kus üks inimene on kirjutanud kaks, kolm lugu. Ja kui ma kahte-kolme lugu võrdleme ja vaatab, et kas seal on mingisuguste oluliste kohtade peale erinevusi, siis me saame kindlasti öelda, et vähemalt kolmest üks saab ainult õige olla, kõik kolme ei saa õiged olla, inimene ei saanud korraga olla kolmes erinevas kohas. Aga kui erinev ainult tõlgendus, siis inimesel on õigus igal eluperioodil erinevale tõlgendusele. Ja, ja tegelikult tõde on ajalooline tõde ja on inimese enda tõde, on suur ajalugu ja on väike ajalugu ja inimeste elulood ja ajalugu need nagu kulgevad paralleelselt, toimuvad mingisugused suured ajaloolised sündmused, sõjad, riigipöörded, rahareformid, valitsuste kukkumised ja valimised, moodustada uus valitsus, aga inimeste jaoks ei pruugi üldse see olla nii tähtis, vaid tähtis on see, kellesse ta armub. Kellega Ta abiellub, et tal sünnib esimene või viies laps. Et ta peab matma kellelegi oma lähedase et ta peab igavesti kellestki lahkuma mingisugustel põhjustel võib tema jaoks täiesti varjutada sellel hetkel ja väga kauaks kõik selle, mis toimub suures ajaloos. Aga ühes sellises ideaalses eluloos, mis võiks olla olla elulugu ajalooga ühendatud viisil, nagu kunagi on pealkirjastanud ühe esimese Eesti eluloo kirja pane ja möödunud sajandil, Märt Mitt, seal peaksid nagu mingisugustes punktides saama kokku see inimese väike ajalugu ja suur ajalugu. Ja seal peaks selguma, kas inimene oma väikest ajalugu ja oma elulugu peab peitma selle suure ajaloo eest, kas ta peab põgenema või tasand saab minna koos selle suure ajalooga edasi. Suur ajalugu ja meie oma lugu, nii nagu seda kirjeldab Kanadas elav eesti soost psühholoog Vello Sermat 1988. aasta sündmused Eestis nagu sinimustvalge lipu avalikult väljatoomine ja rahvamasside kogunemine ühistele laulupidudele olid meile välismaal suureks elamuseks. Metsaülikoolis laulsime Alo Mattiiseni isamaalisi laule. Järgmisel suvel külastasin jälle Eestit. Minult küsiti, kas ma ei tahaks tulla Eestisse tööstusjuhtimist ja psühholoogiat õpetama. Olin nõus. Võtsin pooleks aastaks vabaks ja alustasin 1990. aasta augustis õpetamist Eesti majandusjuhtide instituudis Tallinnas. Tartus muretses mulle korteri ja loenguruumid ning organiseeris grupi seminarid. Henn Mikkin. Minu psühholoog algkursusest võttis osa üle 100 inimese. Varsti tajusin, et nõukogude võim polnud veel kuhugi kadunud. Hilisay seal liiklustühjal pirita. Veel kihutas auto otse Eesti noortele, kes olid just tulnud ERSP koosolekult ja mitmed said surma. Kirikuõpetaja Harald Meremõrvarid jäid leidmata. Vabadusvõitlejate monumendid, kaotlesi, Porkuni purustati. Moskvas määras Gorbatšov uueks peaministriks kurikuulsa Boris puugo. Oli mõnikord isegi käitunud, nagu poleks seda režiimi olemas. Kord, kui ma ei leidnud raekoja platsi Hoiupangast ainustki eesti keelt rääkivat ametnikku. Ütlesin kõikide kuuldes, et ei tea, millal see kuradi kommunistlik kord küll Eestist kaob. Sabas seisvad inimesed võisid arvata, et küllap on tegemist vaimuhaigega. Novembri lõpul kutsus mind seminariruumist välja tuttav mees ja soovitas otsekohe tagasi Kanadasse sõita ja seal rääkida sellest, mis on Eestis juhtumas. Vene eriväeosade komandör võrus olla andnud linnavalitsusele ultimaatumi, et kui tema, mees, kellele ei anta välja nõutud toiduaineid nad kasutavad vägivalda. Seda lubaste kasutada kohalikud elanikud vastu, kelle käitumine haavab Nõukogude sõduri au. Samal ajal sain Soomest tuttavalt lühikese kirja, milles ta soovitas mul oma tervise huvides kohe tagasi sõita Kanadasse. Sadamapassikontrollis lasi rohelise mütsiga millegipärast mul kaua oodata oma luugi ees. Ta hoidis minu passi enda ees laual ja vaatas aeg-ajalt kuhugi üles, kus võis olla mingi kaamera või ekraan. Lõpuks andis ta sõnagi lausumata passi tagasi ja lasi mul minna inimrääkis mulle sadamasse vastu tulnud soomlane, et kogu pikad teesadamast, kuni minu ööbimispaigani oli meie taga sõitnud valge Mercedes. Teatasin tuttavale televisioonile programmijuhile Torontos, et varsti juhtub Baltikumis midagi. Kui mõni päev hiljem NSV Liidu välisminister sarnase oma ametikohalt tagasi astus ja ennustas diktatuuri võimuletulekut, kutsuti mind sõnade televisiooni rääkima Eesti olukorrast. Paar nädalat hiljem toimusid verevalamise Vilniuses ja Riias. Tänu Kanada eestlastega kaua kestnud aktiivsele selgitustööle ja headele sidemetele Kanada parlamendiliikmetega reageeriti Ottawas viivitamatult Nõukogude terrorile Baltimaades. Parlament pühendas kaks tööpäevasele arutamisele ja saatis Moskvasse terava protestinoodi. Augustis pühitsesime Eesti vabariigi taasiseseisvumist. Kui avameelsed on need meie elulookirjutajad, kuivõrd nad oma selle väikese isikliku eluga on julgenud täna tulla meie. No tunda on enesekontrolli, et teatud teemasid välditakse ja kui mina ise tahtsin meie intelligentsi uurida, ma mõtlesin kohe vahetult sõjajärgset aega, 40.-te kuni 50.-teni, seal siis mul elulugudest, mida ma olin hoolega lugenud, unetu ööd, kui nad üldse materjali selle kohta, meil on ju elulugude üleskutse, et kirjutage meie ootame ja loodame ja auhindame ja nii edasi ja avaldame ja mida on ka tehtud. Aga meie ei ole läinud selle peale tõesti välja, et oleksid kirjanikud, kunstnikud, välja paistab näitlejad, seal Parlamendi tegelased, vastupidi, kui me tahame, Need on nüüd välja sajandi 100 elulugu, siis see peab olema ühtepidi läbilõige, aga teistpidi ta peab olema nagu keskmise eestlase või tavalise inimese elulugu. Kahju, et meil on väga vähe nooremate inimeste elulugusid. Arvatakse küll ka seda, et vanematel inimestel on selles mõttes kergem kirjutada, et nendel Mul on olemas elu. 20. seda lugu, mis meil rotiga ei ole, eks ole, selles mõttes ta võib kadestada meie elu. Jah, ja, ja öeldakse, et nooremal on vastupidi probleemid ja tema otsib sealt eluloost võib-olla lahendust oma probleemidele on ju ka seda arutatud. Ja noore inimese elu on alati olnud kõikidel aegadel äärmiselt raske, täiesti hariv oleks lugeda noortel inimestel, kui me nüüd ka ilmutame neid elulugusid, kes olid täiesti noored, 18 19 20, kui oli 40. aasta pööre, kui oli sõja algus, eks ole, kui tulid kõik need noh, tõesti väga rasked muudatused ka küüditamised hiljem paraku ja, ja äraminekud ja kuidas nemad nagu öeldakse, sellest üle said ja kuidas nende elu edasi läks, see oleks täitsa õpetlik, ma ütleks, ma ise koolitanud tudengite täitsa leian, et see on nii. Raamat sajandi 100 elulugu peaks olema läbilõige mitte ainult keskmisest eestlasest, sellepärast et nii nagu me ei saa keskmist inimest keskmiste juttudega, sest me ei saa panna kokku ühte ka kaalukat ja ühte väga pisikest ja nendest kahest teha keskmist. Niimoodi ei, ei saa me ka elulugudest keskmist eestlast, aga raamat sajandi 100 elulugu peaks andma võimalikult erinevat saatusega Eesti inimeste elulugusid sellel sajandil. Seal peaks olema esindatud nii maalt kui linnast, inimesed peaksid olema esindatud. Need inimesed arvavad, et nende elu ja nende elu mugu kooseluga on täiesti ebaõnnestunud ja need, kes arvavad, et neil on õnnestunud kõik, mida nad on soovinud ja et nad on saanud elult natuke rohkem, kui nad on lootnud. Seal peaksid olema need, kes tunnevad, et nad hea meelega oleksid tahtnud jätta midagi tegemata. Ja need, kes tunnevad, et nad on tunud niisugustesse, sündmustesse ja ohvriks niisugusel hetkel kui Nad oleksid võinud endale valida hoopis teise saatuse, kui nad oleksid olnud tookord mingis teises kohas. Ma mõtlen, et ei ole siiamaani eriti kirjutanud need inimesed, kes olid küüditajad, kes olid võib-olla kellelegi sunnil meelitusel ähvardusel tegemas Haatuslike vigu nii iseendale kui veel rohkem teistele oma rahvuse ja saatusekaaslastele. Ja ka need elulood võiksid seal olla. Raamatus sajandi 100 elulugu avaldatakse Elulood inimeste õigete nimede all, aga üldiselt on praktika, et erulood ilmuvad anonüümselt. Ja ma Ma arvan, et kui mõni inimene tahab tingimata, et tema elulugu ilmuks anonüümselt, siis ta võib valida pseudonüümi ja kirjutada pseudonüümi all ka seekord. Ja see on seotud ka väga palju sellega, kui avameelselt inimesed kirjutavad, sellepärast et inimene palju avameelsem siis kui ta teab, et ta saab rääkida nii-öelda eesriide tagant. Ja kui ta arvab, et ta peab minema avalikult prožektorivalgusesse siis ja ei suuda nii avameelne olla, see on muidugi seotud väga palju traditsiooniga ja sellega, et meie ühiskonnas ei olnud kaua aega heaks tooniks rääkida iseendast liiga avameelselt. Ja vanem generatsioon on seda pidanud alati kuidagi ebasoovitavaks. Ja peale selle, see on seotud ka Eesti ühiskonna väiksusega. Soomes ja väga paljudes teistes maades on ju niisugune elulugude kogumine, elulugude uurimine, elulugude avaldamine palju kauem traditsiooniks kui meil ja seal ka tavaliselt ilmuvad Elulood anonüümselt, aga suuremas rahva hulgas saab inimene, kes oma elule avaldab anonüümselt, olla kindel, et ta jääb anonüümseks. Aga väikeses Eestis ta ei saa selles olla kindel. Me võime ära muuta nime. Me võime muuta isegi ära natukene sünniaasta, aga me peaksime hakkama kõiki kohanimesid asjaolusid ka muutma. Ja, ja siis juba tekib tõepoolest küsimus, et kus on siin see lugu ja kus on see tõde? Muidugi mõjutab väga palju, aga lugeda on kindlasti palju parem neid elulugusid, mis on kirjutatud võimalikult avatult ja avameelselt. Ja selles mõttes on nooremate inimeste elulood sageli avatumad ja muidugi on mõned inimesed, kes on julgemad kui teised ja kõige igavamad on lugeda niisugused väga ümmargused elulood, kus inimene läbi mitmekordse sisetsensuuri kirjutab väga üldiselt siis ma leidsin ühe kena mehe ja me abiellusime ja varsti oli meie perekonnas kolm last, Mullex tööl väga hästi ja nii edasi ja nii edasi. Ja kui siis veel loetakse pärast, et millised medalid ja tunnustused saadi ja, ja missugustest ringidest ringide tööst osa võeti ja see ongi kogu elulugu siis elulugu sarnaneb väga palju sellele elulookirjeldusele või ankeedile mida inimene võib pakkuda igale poole mujale, aga mitte raamatusse elulugudest, sest sealt inimene tahab lugeda teisest inimesest, milleks me loeme raamatuid, ma arvan, selleks, et saada midagi teada inimese kohta, mida me võib-olla ise kogenud ei ole ja elulugu jääb minu jaoks kusagile sinna elu ja juurde loo juurde ja selles mõttes elulugu on üks kõige ehtsam raamat raamat elust, raamat inimesest ja, ja ta võiks olla võimalikult ahvat. Aeg ja inimesed, nagu seda mäletab üks neljakümneste põlvkonna esindaja Miks just füüsika osakond? Ma ei tea. See valik polnud nii süvenenud, oleks võinud ka ajalugu kirjandus olla, füüsika osakonda polnud praktiliselt üldse konkurssi. 50 saadi kuidagi täis, aga väljalangevus oli väga suur. Tookord oli see rida väga selge, minu jaoks. Keskkool, ülikool nagu joont mööda mindi edasi, polnud mingeid kahtlusi selles osas. Arvan, et oma tulemustega. Ma oleks suutnud Tartu riikliku ülikooli igasse osakonda sisse astuda. Esimesel septembril Etti aulas. Kõnesid. Ma mäletan, nii selgesti. Üks parem asjamees ütles. Nüüd on terad sõkaldest eraldatud ja nendestki välja valitud kõige paremad, kõige jõulisemad. Kui ma pärast ülikooli ajal nägin neid purjus üliõpilasi ühikas laua all tegi see lause lihtsalt nalja. Teine september 1975 Ülikooli peahoone ees. Kahvatu sinine, taevas päikesepaisteline. Istuti sammaste jalamil seisti ja oldi otsisime tunniplaani ja loengukohti, kõik oli uus ja harjumatu. Teklid, mida ma ei armastanud ega kandnud. Tulid vist hiljem. Esimesel sessil sain kõik viied. Selliseid oli meil viis, kes kõrgendatud stepi saime. Pärast nende hulk järk-järgult vähenes. Viiendal sessil 1978 olid mul ainukesena viied. Mida neist aastatest mäletan? Esimesel suvel 1976 oli suvemalev kohustuslik. Elasin üksinda ühikatoas ja keetsin hommikuti spiraalkannuga mune. Ehitasime Burtenko tänaval Kuuraja. Lugesin Solse niitseni raamatut, üks päevi vandenissovitši elus. Keegi klaas või oli tööjuht? Tollega ma sain hästi läbi, ega ma esimest korda saagi käes hoidnud. Põhitegijaks kujunesingi pärast sügisel sain ülikooli kassas 130 rubla. No see oligi siis lubatud kõva palk. Päris malevasse ma ei kippunud. Kodus öeldi, et meil on siin isegi malev. Anname sulle ise, rahamalev oli minu kujutluses, kui patupesa. Seal juhtus ikka igasuguseid sigadusi. 1976. aastal oli üle paljude aastate väga hea kirsisaak. Mäletan, et korjasin oma kodus vähemalt viis kartulikorvitäit kirsse. 1977. aasta sügisel oli Tartu riikliku ülikooli klubis luulekava aruanne. Doris Kareva. Eve Kivipõld Kajar Pruul. Seda ma nägin. Doris Kareva tuli sageli hommikuti vastu, kui Tõnuga läksime piimasaalist Vanemuise poole üles. 1977. aasta sügisel hakkas vähemalt minu jaoks jama. Ei saanud enam vabalt tellida ajakirju ja ajalehti. Olen palju seisnud neis öistest pikkades järjekordades ja need olid õudsad. Neljanda kursuse lõpus, 1979. aasta kevadel oli mul selge, et füüsikaga ma tegelema ei hakka. Igav tundus, minust polnud teaduse närijat. 1979. aasta suvi oli esimene, mis ma pühendasin kirjutamisele. Elumajale pani isa eterniitkatust, sain pahandada, et tööst osa ei võta. 21. juuni 1980. Ühikatuba Leningradi 27 üheksandal korrusel. Viimane riigieksam, teaduslik kommunism sai tehtud. Istusin reformvoodil ja vaatasin aknast välja. Suvine soe aeg. Ülikool oli ühtäkki läbi saanud. Ja ma ikka ütlen, et üks hästi kirjutatud elulugu see ei tähenda hästi elatud elu teine asi ja ma pean ütlema, et mida traagilisemad elulood on olnud teate seda ja seda optimistlikumad kirjutajad, muide, nemad ei virisega vingume nagu meie siin ja Joy'ga kogu aeg, et raske elu oli, vaid nad kuidagi leiavad sellest ka siberi aastastest vangilaagripõlvest, kuigi 25 pluss viis on saanud nad leiavad mingisuguseid helgeid momente ja mis aitasid vastu pidada, kuna meil valdavalt on kahekümnendatel aastatel ja kolmekümnendatel sündinud inimesed. Ma olen hakanud mõtlema, et see on siiski tollaaegne kasvatuse vaimsus, ma olen täitsa veendunud, et tolleaegne vaimsus, mis on meie isa, teemade vaimsus, tegelikult, eks ole ja, ja see on see, mis on meile noh, mingil määral edasi tulnud päris kindlasti kohe ja meid toetanud sõjajärgsetel aastatel ja õpinguaastatel ja Kunnas kindlasti kohe tugevalt, nii et see on see, mis on aidanud nendel eluraskustes tõsistes eluraskustes vastu panna, nii et kus sellega nende raskustega võrrelda oma igapäevast noh, niisugust elu siis mina pean ütlema kohe minu elu nii tõsine Et see huulepalsam täitsa hingele, mina olen sellest saanud väga palju ja Mulle tunduvalt huvitavam kui need naiskirjanike armastusromaanid, mida ma olen ka vahel ajaviiteks lugenud, kui und ei tule, elulood on harivad ja õpetlikud ja lausa kirjanduslikud osa on, osa on võib-olla natuke Rudki Ta mõistab mind, et nagu liiga kirjanduslikud osa on juba niuksed, väiksed novellid ja luuletused on seal niikuinii ees, taga ja keskel. Ja see on, see kaunistab muidugi elu, mida võib ainult kadestada. Mina kadestan praktiliselt iga elulugu, mida ma olen lugenud neid sellest perioodist. Kui küsida, miks inimesed kirjutavad elulugusid inimestel on väga palju motiive, aga kõige rohkem on neid inimesi, kes kirjutavad elulugu mitte nii palju võistluse jaoks, mitte nii palju selleks, et seda avaldada mingis raamatus, kui eelkõige nad kirjutavad selleks, et kirjutada oma lugu oma lastele, lastelastele ja järeltulevatele põlvedele. Ja siis peale selle, kui nad on märganud, kuulnud, et kusagil kogutakse ka kokku eestlaste elulugusid võimalikult palju, siis ka sinna. Aga see peakski olema kõige olulisem tähendus elulugude kogumisel, koguda inimeste selleks, et need jääksid järeltulevatele põlvedele, et see oleks meie sõnum. Ja see peaks nagu olema paralleelselt, et oleksid ja on ju võimalik nii väikese rahva puhul seda saavutada, et oleksid võimalikult palju võimalikult täielikult inimeste eluloolised andmed arvuti andmebaasis, et oleks kirjas, kes on kelle järglane ja mis töökohtadel ta on oma elus olnud. Võib-olla, kus ta on elanud mõned olulisemad kohad ja kindlasti kõikide puhul muidugi, kes on midagi loonud, kas ühe uue viljapuusordi aretanud, kas ühe raamatu kirjutanud, pildi maalinud või midagi muud teinud, peaks see kirjas olema, aga sealjuures peaks olema selle inimese enda lugu see, mis ta mõtles. Mida ta teada sai iseenda ja elu kohta, kuidas tema elu läks. Nii nagu Kristjan Jaak Peterson kirjutas oma päeviku pealkirjaks Kristian Jaak Peterson ehk see kuidas ta elas, mida ta mõtles ja mida ta tegi ja mida ta teada sai iseenesest üles pandud seitsmeteistkümnenda eluaasta seest kuni elupäevade lõpuni, kas võib siis seda üritust kuidagimoodi võrrelda näiteks omaaegse rahvaluulega kogumisega? Rahvaluule kogumine on muidugi olnud olnud omaaegne pean ma ütlema, et kirjandusmuuseumitöötaja vaid rahvaluulet kogutakse siiamaani ühendusi, sest elulood on see initsiaator, aga arhiiv, kus neid materjal hoitakse, see on ka Eesti kirjandusmuuseum ja sellepärast ma arvan, et seda võiks kindlasti võrrelda. Sellepärast et praegust korda korjatakse ju rahvaluulet küll, aga sageli on see kaasaegne rahvaluule ja kaasaegne rahvaluule, need on need linnajutud, linna õudusjutud. See on ka graafitmis seinte peale kirjutatakse ja see on loomulikult ka elulugu, nii et kindlasti võiks võrrelda. On neid, kes olnud ühel või teisel kujul justkui fassaad, inimesed, neilgi on oma lugu. Siinkohal loeme ette ühe kirja. On teada, et ilmub suurkogu. Koguteos sajandi 100 elulugu, aga vast enne seda on veel midagi plaanis rutiinseks. Koguteose sajandi 100 elulugu koostamiseks kuulutati välja elulugude kogumise võistluse ja selle võistluse tähtaeg oli detsembris. Möödunud aastal kuulutasime välja ka veel lisavõistluse nendele, kes on sündinud pärast sõda ja võistluse kokkuvõtted tehakse Tartus kirjandusmuuseumis eluloopäeval 10., et sil praegu zürii loeb laekunud töid, neid on üle 200 ja žürii esimees on Jaan Kross. Kõige Esedamate lugude kirjutajad saavad väikesed auhinnad ja selleks ajaks on meil ka selge osa nendest lugudest, mis lähevad raamatusse sajandi 100 elulugu. Me tahame panna ikkagi erinevaid kümnendeid erinevatel kümnenditel sündinud inimesi, erinevate saatuste inimesi ja me valime seda küllalt põhjalikult ja mitte ainult seekord laekunud materjali hulgast vaid siin kogutud kooli õpetajate elulugusid. Siin on kogutud usklike inimeste elulugusid ja väga suur võistlus oli meil paari aasta eest lõppes, oli minu ja minu lähedaste saatus ajaloo keerdkäikudes mille jaoks meie koos halliku vibuga lugesime ka läbi 260 elu loomissarid kokkuma vähemalt 20000 lehekülge. Meil on meeles, et seal oli häid lugusid, võib-olla mõne inimesega me tahame teha ka veel väikese eluloointervjuu lisaks, et see raamat saaks võimalikult mitmekesine ja võimalikult huvitav. Ja niimoodi veel elule päevaks kõik selle raamatu kohta ei selgu ja loomulikult me võtame kõikide inimestega ühendust, me küsime, lubame, küsime, kas nad lubavad nende nime seal kasutada, kas nad tahavad midagi muuta ja juba see võtab aega. Aga kui nüüd selgub, et on mõni inimene, kes ei ole õigel ajal kuulnud sellest et elulugusid kogutakse ja sealt üks valika avaldatakse või kes on millegipärast viivitanud, aga tahaksid siiski ka veel sellest osa võtta, oma eluloo saata? Elulugude kogumine ei ole lõppenud ja ka veel sellesse raamatusse võib kandideerida kuni esimese juunini ja, ja ega see raamat ei ole viimane. Neid raamatuid on kavas edaspidi veel välja anda, mitte küll sajandi sadat elulugu, nii suurt ettevõtmist ei jõua mitu korda välja vedada. Aga sarjas Eesti elulood on juba ilmunud kaks raamatut, esimene neist oli naised veelevad koostatud kirjandusmuuseumis Eve Annuki poolt. Teise raamatu koostas Merle karusoo pealkirja kured läinud, kurjad ilmad. Ja just eelmisel nädalal sai valmis Eesti elulood sarjast kolmas raamat pealkirjaga me tulime tagasi, kus on 12 inimese kes on olnud erinevatel aegadel küüditatud Siberisse, nende 12 inimese elulood ja veel peale selle mõned kirjad, mis on Siberis üks perekond vahetanud. Kui ma seda raamatut koostasin, siis mõned tekstid tundusid mulle palju paremad kui mitmed ilukirjandusteosed, mida ma olen lugenud, kus on püütud nagu seda Siberi kogemust üldistada. Ja põhiline, mida ma soovisin, kui ma seda teost koostasin, oli see, et üks niisugune valik tuleks välja anda inglise keeles või mõnes teises keeles, et ei peaks seletama, nagu mul eile õhtul oli juhus, seletada ühele välismaalasele, mis siin ikkagi toimus ja kuidas toimus, vaid et meil oleks mõjuvaid tekste, mida me saaksime ka levitada mujal. Täna rääkisime meie elulugudest. Stuudios olid ühenduse Eesti elulood esinaine Rutt Hinrikus ja kultuuriloo tollane halliki Uibo. Kuulsite katkendeid eluloovõistlusele saadetud töödest. Samuti kasutasime Erkki-Sven Tüüri muusikat nüüd ansambli esituses. Saate autor oli maris Johannes kuulmiseni.