Tere täna meenutame Eesti legendaarse emat koorijuhti Gustav Ernesaksa, mina olen Kersti Inno. Valisin saatesse intervjuulõike, mis sai tehtud neli aastat tagasi Gustav Ernesaksa 100.-le sünniaastapäevale pühendatud sarja laulutaadi pärand tarbeks. Neis räägivad Venno Laul, Kuno areng, Olev Oja, Vello Mäeots, Rudolf Tsirk, Uno Järvela, Raimond alangu. Arhiivilintidel kuuleme rääkimas ka maestro Gustav Ernesaks, kas sa ennast ja muidugi kõlavad tas fragmendid Ernesaksa lauludest. Gustav Ernesaksa nimi, millega seostuvad üldlaulupeod ja ramm ning üks laul, mida eestlane juba ligi 40 aastat püsti seistes kuulab aga veel palju-palju muud. Ta julges unistada ja oma unistusi imeväärse järjekindlusega teostada. Esimest laulupidu iseseisvas Eesti vabariigis. 1923. aastal kuulas Ernesaks poisina Lasnamäe veerel puu otsas. Päevikusissekandes kasutab 14 aastane poiss väljendeid, kuulasin vaimustatust, lahkusin üleva muljega sealsamas puu otsas, seadista oma elusid. Hakata koorijuhiks komponistiks juhatada kunagi oma laulu laulupeol. Unistused täienesid eluringides. Alati on olnud nii, et sellele, mis on, tuleb natuke juurde unistada veel. Ütles maestro aastaid hiljem elutargalt. Tal oli hulk plaane ja unistusi, suur osa neist teostusid. Ernesaks uskus muusika väge ja teadis lauldud sõna mõjujõudu. Rahvalt said austava hüüdnime laulutaat. Ta oli ikka täiesti juba elav legend ja seda rõõmu tuldi laulupeolt otsima, tema käe all laulda. Lõpuks mu isamaa on minu arm selle nimel käide laulupeole tunnetada seda ühist tunnet. Ja see tunne lahvatas tegelikult ikkagi alles laulupeol lõppemisel. Kõik me teadsime, et ootamata, kui see lapike kätte tuleb, siis vaatame, mitu kardame seda, laulame seda. Mu isamaa on minu arm ja kas ta ikka tuleb ja kas teda lubatakse seda juhatama tulla ja nii et eks see kõik kokku oligi temast kujundanud juba niisuguse omavad iidoleid, keda me kõik ootasime ja kui siis selle lehv juukselakk kuskilt välja ilmus, siis kõik ühtemoodi rõõmus Trakatasime. Gustav Ernesaks sündis 12. detsembril 1908 Vene impeeriumis Eestimaa kubermangus. Ta sai hariduse esimeses Eesti vabariigis. Ta parim loomaaeg langes nõukogude aega. Ta viimased eluaastad möödusid taasiseseisvunud Eestis. Konservatooriumist sai ta nii muusikaõpetaja kui komponisti diplomi. Saksa fenomen on võimsam kui ükski ta tegevusaladest eraldi võetuna. Milles see seisnes? Räägib rammi kauaaegne laulja Vello Mäeots. Ernesaksa fenomen, eks meil ole kultuuriinimestel ja nendel, kes Ernesaksaga kokku puutunud Igalühel oma Ernesaks. Igaühel meist on Ernesaksast see kindel aegade jooksul välja kujunenud pilt või kujutelm, mis mees ta siis oli. Tema fenomen minu meelest seisneb selles, et ta oli. Ta oli suur kunstnik, tema ümber oli nii suur, nii võimas aura, et kui tema kuhugi sisenes siis teda märgati, ehkki ta ei olnud kõikidest pikem, et teda oleks märgatud, suisa ei tema saabumine mis tahes olukorras, mis tahes seltskonda tähendas seda, et jutusumin vaibus. Ernesaks tuli, tähendab, tema oli nii suur isiksus selle tõttu, et ta ükskõik, mida ta tegi. Ta tegi seda hiilgavalt. Hästi. Ta ei olnud suur dirigent, tema oli koorijuht. Tema oli koorijuht ja suurepärane koorijuht, haruldane tema tegi oma kooriga just nimelt seda, mida keegi teine ei suutnud teha. Ükskõik kui hästi ka ei püütud ja ükskõik kui palju ka mõnikord teda kritiseeriti tegelikult tajusu ramm väga hästi. Kes on kes ja kes saab sellelt rammilt kätte selle viimase ja veel enamgi. Täiendab samuti rammi mees, dirigent Uno Järvela. Ernesaks peab nägema koori juhatada samas kuulama kontserdi tervikuna ja siis alles selgub see fenomen, mis temal oli. Ta oli üks eriline koorijuht ja tema kontserdite läbi viivus läks alati tõusu järjekorras ja peab ütlema. Ta oskas ehitada üles kontserti, nii et see vapustas kuulajaskond ja see, kuidas ta juhatas, see võib öelda sama sõna, vapustus samuti nii lauljaidi innustas, vapustas ja samuti kuulajaskond. Kui me mõtleme tagasi pärast sõjaaegsetele kontserditel, kus saalid olid kõik täis, kus joosti, ei saadud pileteid, kontserti, et eriti noored mäletan Tartu kontserti, kus üliõpilased mitu saalitäit noori kuulas, kontsert. Ja see oli eriline sündmus, mida kahjuks praegu kooride kontserdid, et teil ei ole ja kahtleks üheks põhjustajaks oli Gustav Ernesaks oma isikuga. Kõige alus on koodi lauluõpetus. Kuidas hariduse juhid muusikast aru saavad, sellele ehitub hiljem kogu muusikaelu, kaadrid ja kontserdipublik. See rahvas, kes muusikat armastab, on tugev rahvas ja töökas rahvas. Anelnud Ernesaks kada ise alustas lauluõpetaja rajana koolis, kus noore mehena juba esimesse tundi minnes sai endale hüüdnimeks vana õpetamise ja loominguga. Paralleelselt juhatas ta mitmeid koore, haakus organisatsioonilise tööga lauljate liidus, Eesti akadeemilise helikunstnike seltsis, autorikaitse ühingus, muusikalehe toimetuses ja mujal, kirjutas viis raamatut. Aga see ei mahu, kõik sellesse on tahtnud, õpetab kõik tegevusvooluga, õnnestub selle õpetajaametiga. Kas siis kooride õpetamine, eks ole. Õpetamiseks. Koolimuusikuna on Gustav Ernesaksa T1 jätkajaid olnud Tiia-Ester, Loit Me lausa samas koolimajas samadel treppidel praeguses Inglise kolledžis. Tallinna konservatooriumis õpetas Gustav Ernesaks ühtekokku kui 32 aastat. Sõja eel 1937 kuni 41 oli tal koolimuusika erialal 15 lõpetajat. Ajavahemikus 1944 kuni 72 jõudis Gustav Ernesaksa klassis koorijuhi diplomini 40 lõpetaja. 1979. aastal intervjuus Valdo Ratassepale rääkis Gustav Ernesaks, milles ta lähtus koorijuhtide õpetamisel konservatooriumis. Aga kas ainult praktikum praktikas kogu aeg ikka läksin selle peale, et kõik oleks, tundis seda võlg, pandi pahaks, mõned, aga ometi on kõige õigem meetod. Nii said õpilased kõige rohkem, kuna käivad nad oma 34-ks tunniks säiva, siis igaks juhatas ja kui teiste juuresolekul juhatajad, siis on see ikka midagi muud, kui sa üksinda seal sul hakkab häbi, kui seal Talteedia ja siis tuleb palju probleeme. Mulle ma olen niisugune tüüp ka, ma ei saa ühte juttu 10 korda ühtemoodi, jutustas. Jutustan 10 tundi korraga kõigile. Muidugi saab õppida mitte klaveri juures, vaid võtta ka omale üks päris kehv koor ja tee sellega midagi ka argusele, head koor ei saa ja kui sa teed, saad hea kooris, seal juhatad selle varsti laiali, ei oska sellega midagi teha. Võttas omal sama lollid lauljad, kui sa ise oled. Sa ise töö juures läheb neist natukene ette ja esimesed aastad muidugi ei oska kuulata ja nõnda edasi ja ei oska töötada, ei oska lihtsalt rääkida ka inimestega, mis sa pead tegema, et ei oska oma soove avaldada ja sai, arvesta inimestega pärast hakkab mõtlema, kuidas proovi läbi viia, kuidas lõpetada, mis on eriti, mille sa uut asja võtad. Praktika, nagu ikkagi on, nii et kui sa klaveri juures õpib kurjuhatamises see nagu kaldal ujumist parem on, kui keegi ette lükkab ja vee peale jääd. Kuno areng kinnitab, et Ernesaks õpetus lähtus eelkõige praktikast. Ega tal ei olnud ju mingisuguseid pedagoogilisi kraadi magistrid või doktorid, teaduslikke töid nitel polnud, aga ta lihtsalt tuli klassi ja tõi need hädad ja saavutasid klassi, mida te iga päev kooriga oli läbi kogenud. Igas tingimustes on ikka koor olnud. Ja kui mett sõja alguses sattusime sügavasse tagalasse kamparkasse kooli kogunud üle 1000 mehe, siis sai ka seal muidugi koormurustad ja sealt on ka siis teooria, et iga 10. mees on koorivõimeline, kuulub koorikohustuse alla. 1000-st mehest sai umbes sajaliikmelisse meeskonda. Nõnda rääkis maestro intervjuus Ophelia tuisule. Raamatus kirjutab Ernesaks selle kohta. Ma ei arva sugugi, et kama, kraavihallide mees, kor oleks minut asutamata jäänud. Küllap oleksid seda teinud teised. Küsitav oleks aga see, kas mu mõte hiljem oleks siis nii jonnakalt kiskunud tulevase riikliku meeskoori asutamise poole. Hakkame mehed minema, on Ernesaksa noorpõlve laul 1934.-st aastast, millega ta sai praktiliselt üleöö kuulsaks. See oli ka esimene laul, mis Gustav Ernesaksa loomingust üldlaulupeol kõlas. Laul kanti ette 1938-ni, taasta üldlaulupeol ning kurdamisel tulised autoril juhatada söörigi Ernesaksa esimene juhatamine laulupeopuldis. Harukordse karakteersuse ja rahvalikkuse kõrval võlub see laul siiani ka mõnusa huumoriga. Meeskory usku pöördus Ernesaks tänu kogemusele toonase parima meeskooriga Eesti Meestelaulu Seltsi kooriga ja selle koori poolt võimaldatud õppereisidele TšehhoSlovakkiasse. Just määrima õpet. Te olete meeskoori eeskuju ja kõlaideaal tiivustas Ernesaksa tema edasistes pürgimustes samuti meeste vendlus ja laulule pühendumine. Kama kraavihallide Raslavli meeskooris, Raskeid sõja-aastail. Aga mees kurise tekkis, mõte tekkis juba tagavas. Karotam küsis, et mis koordise tahab. Meeskoor, mis pärast läheb varasse kahte vagunisse. Ma teadsin, et hakkame palju reisima. Rääkis Gustav Ernesaks tema kõlaideaal oli, hakkab bella, meeste laul, selle ilu ja võimsust tahtis ta nüüd tõestada ja kuulutada kodus ja kaugemalgi. Meeskoori tuumaks sai Jaroslavlist koju tagasi jõudnud paarkümmend Maydia merd sõita merekarukell kaugustegutse juba veres. Need mehed osutusid ka juurdetuleva uue ja kirju maa koosseisu liitjaiks ning ühendajaks, kirjutas Gustav Ernesaks, räägib Rudolf Tsirk. Esimene kontsert ja see repertuaar, mis me tegime, see oli kuskil 21. ja 22. kuskil jaanuaris ja see toimus praeguses Vene teatris. See oli väga isamaaline. Esimene laul esimeses kavas olis Aleksander Läte kostke laulud eesti keeles ja see oli tema moto ja ta oleks muidugi seda tahtnud ka edaspidi rohkem laulda, aga kahjuks ajad kujunesid nii, et selle avalauluks pidi ikkagi olema hiljem, kas siis mõni laul parteile või nõukogude võimule. See oli üks väga-väga menukas kontsert, kordasime seda õige mitu korda ja siis nii kui läks, siis hakkasime ikka siin ja seal veel sõitsime välja Tallinnast ja ma tean, et suvel ykskord tegime pikema reisi, üürisime raudteelt kaks vagunit, siis elasime seal vagunites ja siis sõitsime mööda vabariik. Ernesaks koos rammiga aitas palju kaasa eestlaste rahvusliku iseteadvuse säilitamisele on veendunud toonane rammi mees Uno Järvela. Eriti vahetult pärast laastavat sõja aega. Mehi peaaegu ei olnud, ei külades, linnades oli väga vähe näha, järsku Ernesaks toob laulma 80 meest. Nii et see oli niimoodi omaette sündmus, see andis nagu mingisugust jõudu veel, et ikkagi mehi veel on olemas, joon toredaid mehi, kes veel tornides laulavad ja mis oli Ernesaksa sõnumi esimeste kontserdite juba tähendab Ernesaks oli ega rääkinud palju oma asjadest, tema ei pööranud kunagi juttu ei mingisugusel poliitilisel teemal, et ta oli seal võrdlemisi ettevaatlik. Aga mõnikord ta võib-olla avaldas, aga see oli väga väikesel ringil. Ja edasi laulud, kui läksid, käis koor esinemas maal ja kui oli siis lauldud, jää kindlaks nõue, õigust, aeg annab arutust, vot niisugused olid, laulud olid ja siis, kui tuli veel 1945.-st aastast märtsikuust, tuli. No see on nii teatavasti see laul, mis hoidis nagu eestlasi nagu ühtne, väga pika, kogu selle nõukogude okupatsiooni ajal. Ja ma olen päris kindel, et kuni laulva revolutsioonini oli sellel väga oluline tähtsus just meie kui eestlaste rahvusliku iseteadvuse kinnitamisel. Ta on ise öelnud, et mis see poliitika siis on. Poliitika, hakkame laulma. Hakkame laulma, sest laulu ei saa poliitikud, õieti öeldes. Nad ei pane seda tähele, kuidas seal on oldud, kas siis isamaaline või on oldud oma rahva kannatustega kaasamine ja laulu kaudu saab väga palju ära teha. Ernesaks oli just sellel seisukohal, et et see enesekehtestamine Ongi ta laulu kaudu võimalik mitte sõnade kaudu. Täiendas Vello Mäeots. Aatelisusest kantud meeste laul läks inimestele südamesse Eestis. Ent 1946.-st aastast alanud külalisesinemised tekitasid publikus vaimustust kõikjal toonases Nõukogude liidus jätkab Rudolf Sirk. Esimene sellest kontserdil Riias Ajalukku läinud kui meie kõige rahvarohkemad ja kõige populaarsemad kontserdid. Seal oli niisugune menu, et inimesed seisid tundide viisi, peeti sabas, hommikul tulid piletisabas juba piletit saada. See saigi meil traditsiooniks. Nii, meie käisime igal kevadel Riias. Selle oli seal surroosid aeg, Riias nad mitu nädalat varem kui meie. Ma tean, et see oli lillede meri, mis meile sinna lavale toodi. Gustav Ernesaks arhiivilindilt. Rekordarv lisapalu on antud Riias ja ma ise ei usu, aga kuna keegi oli siiski ära lugenud, 20 oli olnud. Seda mäletan küll, mitme kontserdi ajal tuli kolm kuni neli korda välja tulla, kõige lõpuks palitus, enam ei olnud jõudu lault. Siis iga korraga ikka kolm, neli laul oli arm ja hirm olla. Mis laulud tollest ajast need kõige populaarsemad olid, mida rohkem laulsite esimene laul üldse, mis me õppima hakkasime, oli Tuudur vetiku kuu sundis tänapäevani seal repertuaaris. Ja üks laul oli veel lepp, nur kirjutas üles üles, hellad vennad meelde jäänud muidugi eesti klassikat, lääneklassikat, vene laule. No ja muidugi siis programmiline laulgas stalinism midagi või, või parteist oli esimene laul, nii et see pidi olema nii nagu lauloogeolgi tulla, seal oli esimene oli partei, mida juhib ja siis tuli midagi muud. Aga seda mõtlesid kõik niimoodi? Jah, ja tiitelleht pidi ära. Ei, see pidi olema teisiti ei saanudki üldse midagi ka, millal need pikad Venemaareisid hakkasid, aga need hakkasid ka varsti kohe peale, esimene reis kestis kaks ja pool kuud, Vilantiga kaks vagunit ja elasime siis vagunitesse, sõitsime ringi. Kuidas tema proovitöö oli Dali vist surm, instleja, tali, suur vimistleja. Oli niisuguseid juhuseid, et no ei tule välja, no vot, on päevi, ma ei tea, oleneb kuuseisust või, või millest see tuleb tähtede seisust. Vaat ei tule, no ei tule tee, mis sa tahad. Siis ta lihtsalt ütles, et lõpetame täna ära, tegime kapteni proovi, lähme koju ja homme teeme korralikult. Alguses oli nii, et meil oli ju väheneid noodilugejaid praegu vist on seal kõik moodi lugeda, ei saagi teisi tolles kutselisest kooris, aga seal ei olnud kuskilt võtta ja siis tuli teha rühmadega tööd lihtsalt partiid selgeks. Õpi tambiti pähe, tambiti pähe ja ka tegelikult laulu teise seljal lihtsamad laulsime, laulsime kuni Leiglate neid Eesti klassikat, mis on siis saaks ise kirjutas terve rea laule. Veti Karindi, siis noori heliloojate oli Eino Lemmik ja terve rida neid, kes kirjutasid meile. Võistlusi ka tuli terve rida uusi laule. Ta oli ise, see on minu arvates väga sul näitleja, temast oleks võinud hea näitleja saada. Sest niikuinii ta oli hea joonistaja ja, ja tegi kujukesi ka väikseid savist. Vahest ajaviiteks mul kodus. Tal oli see kunstnik, vom elas ja seal tema vastas seal oru tänaval siis käisid koos ja Meil oli üks laul, oli lindude laul, liiri-lõõri seltsid, Sirja niukene. Iga kord ma vaatasin seda ning ta ise kick siis seal ees nagu lind. Täitsa klint on ju niisugune, eks ole, kes kiksibliga tema ei liiguta pead ka niimoodi, tema ei liiguta, pead talitada täpselt seal ees nagu lindise. See oli meil väga populaarne laule, laulsime väga palju Venemaal ja igal pool läks käia mängu kas ikka ikka pissi peale. Et tema, see töö ja õpetamine on ka niisugune väga emotsionaalne, väga emotsionaalne. Tema ei hoidnud ennast kokku. Ma kujutan ette, et ta võis, kui ta tegi kolm tundi proovituvist päris läbi, olla koheselt ja kontserdiks ta hakkas ette valmistama lõuna ajal juba Ta pani omale särgi selga frakis selga, siis rahulikult liigofi, ega ta ei rääkinud midagi, siis ta juba mõttes tegi kava valmis, valmistas ette kõik juba, nii et selles mõttes oli väga täpselt ette valmistatud midagi juhuslikku seal ei saanud olla. Kooritöökorraldusest räägib Raimond alango. Pidime teistest paremad olema, kuna alguses tegime kuus korda alles proovi kolm tundi päevas ja eks tulemusi andma. Ja kui ma seda noh, alates 47.-st aastast seda koori arengut nagu silmades läbi lasin, siis minu meelest sellise vormi saavutas meeskoor alles kuskil 50.-te aastate keskel, kus olid väga menukad kontserdid ja kus noh, Ernesaks valmis laulda ja siis oli aeg nagu möödunud ja võimalus. Suhe Riias, aga ka Moskvas on juhtunud selliseid asju konservatooriumi suures saalis. Kuno areng räägib, et erakordse karisma kõrval oli Ernesaksa trump terrigeerimis tehnika. See oli fantastiline selles mõttes, et kõik oli selge, mis ta tahtis saada absoluutselt selge ja ja ta võis ühe laulu, näiteks kui see läks kordamisele, publik nõudis kordamist, siis me oleme päris kindlad, et nüüd peab väga ettevaatlik olema, sest ta teeb hoopis teistmoodi. See oli tema üks meelisnippe mitte täpselt korrata seda, mis oli, aga anda midagi uut, mingisse teise külje pealt, vaadata seda lugu. Ja see oli ka üks tema suurimaid trumpe, mida ma ei ole paljude puhul näinud, sest väga palju antaktile väga palju neid koorijuhte ja dirigente, kes teevad selgeks loo proovi käigus ja nii läheb ka kontserdil, ei midagi uut, ei tule juurde ka ENSV puhul seda alati olnud. Kui küsida täna minu käest, et kes oli siis Gustav Ernesaks, meie laulutaat, siis ma võib-olla ma eksin, aga minu jaoks oli kõigepealt koorijuht ja kõik muu, see on see, mis sinna juurde käib. Ja see töö, mida ta tegi selle seltskonnaga rammiga, see ei olnud mitte tänane ramm, kuigi võib-olla reaalselt oli seal paremaid hääli ja, ja vägevaid häälikuid, noodi lugemine oli võrdlus peaaegu nulliga, neid mehi oli ikka väga vähe, kes selles midagi jagas. Ja see töö, mida ta tegi selle kooriga, see oli meeletu, et saada kätte ansambel, saada kätte see laulu, ilu ja vokaal, reaalsused, niukene kulgemine ja kogu see oreli kõla, mida te kogu aeg nagu taga ajas ja see oli tal mingisugune seletamatu eesmärk, mille järgi ta püüdis ja mille nimel või mille saavutamise nimel ta loobus kõigest. Temas oli mingisugune niisugune kiirgus, mis, mis mõjus, mis viis edasi ja tal oli alati mingisugust ideed, mida ta kirjutas väikestele paberile tükikeste. Ja kui ma hiljem tema kolleeg olin, siis ta kutsus väga tihti, et mis te arvate, kas see on reaalne ja kas see on võimalik. Kuidas teile tundub? Miks Gustav Ernesaks oli jumaldatud koorijuht? Võiks ta ju olnud koorijuht. Nüüd tagantjärele vaadates, kuidas ta mõjus lauljale kuidas ta mõjus neile, kes saalis istusid? Võib-olla siin esmalt ma arvan, et selleks oli siseelu intensiivsus, mis kandis mitte ainult laulan paika kontserti, kuulajani, teiseks pühendumus. Sest iga tund päeval kui ka öösel ta mõtles ainult sellele, kuidas elab ramm tulevikus edasi, mida ta hom laulad. Sest kui me vaatame Esko repertuaari paari, ega see sel ajal ei olnud nii suur. Ja peale selle olid sihuke apiirid, raudne eesriie, mis ei võimaldanud Neljandaid noote saada, kui saime mõne sisse varastatud noot, leski oleks võinud karistada ka tänu rahusse sees. Teated ei jõudnud nende kirjastusteni, me saime need laulda, aga see repertuaar küllaltki ahtake. Et ta mõte oli täidetud, mida homme laulab. See on üks asi ja kuidas veel selle koori tegevust mitmekesistada. Sist tuli arvestada sellega, et inimestel meestel oli päevalt pikad vaba aega oli väga palju, et kuidas sisustada ka koorilaul ja ütleme, päevane tegevus, eriti. Kui 50.-te aastate lõpupoole hakkasid pikad reisid tuleva kaks kuud, kolm kuud, siis mida, mida selle vaba aega teha? See oli kõik tema mõtetes peale selle veel võib-olla ka, sest sotsiaaltajuda tajus, mida aeg temalt nõudis, oli lõppenud sõda. Eesti sai, sel ajal öeldi vabaks, sisuliselt ta ikka kopeeritud veel, aga, aga ess mõnes mõttes vabas sõjas väga palju mehi langenud. Ja kuidagi tundus seda survet peal. Kuidas säilitada eestlust? Vaatame tema esinemiskavad, mis sisaldasid teist laule ja esimene laul, mida tähistasime laulisele koske laulud eesti keeles. Nii et need esimese taastada põhiliselt täidetud siit lisaks sellele põhjalikule tööle, mis ta koorised tegi sellele väga heale tulemusele, mis tolle aja kohta oli tõesti suurepärane selle jõudmiseni. Publikuni tekkiski see vastastikune austus ja lugupidav ja siit edasi. Koga hakkas Gustav Ernesaks tegelema juba enne kompositsiooniõpingute algust puht praktilisest vajadusest. Laule sai kokku ligikaudu 300 kõikidele kooriliikidele. Lisaks laste ja soololaulud ning viis ooperit. Ega tema ei olnud suur helilooja. Tema oli laulude kirjut, tema tegi haruldased ilusad laulud sest temal oli meloodiataju. Kui temal kirjutas ühe laulu, siis selles oli peamiselt oluline oli meloodia millele ta lisas harmoonia, tema lauludes meloodiaid kui milliseid, me teame ju neid kõiki. Muidugi, kui ta hakkas kirjutama mõnda pikemat asja ja üritas seda ka teha süüti või pikemalt heliteost, nagu tal oli kandlemängija müüril üheks puhuks kirjutatud või seal mingi salapärane pasunapuhuja, mis üritasid olla pikemad teosed. Need ei olnud head. Need olid niisugused nagu sulepeast imetud või mis nad olid. Need ei olnud tema käekiri, tema käekiri oli lühivorm, milles oli ilus meloodia. Tiia Järg kirjutab kõlaideaal, mille poole Ernesaks alateadlikult kaldub, on orelipärane. Muusikaline mõtlemine käib meloodia kaudu ja seda harmoniseerides vähemalt loomingu esimesel ja teisel perioodil. Baasiks on meloodiliselt figureeritud koraalifaktuur peaaegu kusagil ei ulatuses tõelise Polifooniani lineaarsuseni mis nii võimsalt kannab kreekija tormist. Meloodia arendus on loomulik, siit ka Ernesaksa teoste muusikalise kulgemise loomulikkus ja lugude terviklikkus. Sõja ajal lõi Gustav Ernesaks lähestikku kaks märgilist laulu. 1943. aasta teisel poolel viibis Gustav Ernesaks pikka aega haiglas ja jäi seejärel Moskvasse tervist taastama, kui ta oli kosunud valmiski, Mu isamaa on minu arm. Lydia Koidula tekstile. Nii et ta oma selle Moskvas oleku viimased nädalad veetis Eesti esinduses ja seal talle sattus kätte siis üks, üks rahva hääle veerg, kus oli ära toodud Lydia Koidula Mu isamaa on minu arm luuletus sel puhul, et oli 43. aasta ja Koidula sünnist oli, oli möödunud 100 aastat, nii et sel puhul trükkides rahva hääles ära. Ja Ernesaks hakkas siis ühes ruumis mingi saal nähtavasti kus oli klaver ja hakkas siis laulu kirjutama. Aga noh, me kõik märkame, et see laul olevat mänginud peaaegu et Eesti seda hümni patsiuse, muusikat aeg-ajalt sinna ja siis oli jälle üritanud midagi uut luua, nii et ta tegelikult võttis midagi Eesti hümnest jaagu. Kui asjatundjad on seda rääkinud, et kui vähegi analüüsida, siis see on eesti hümni modifikatsioon. Eriti alguse osa. Aga seda muidugi ei teadnud ka, et see laud niiskes mõõdud võtta ei olnud. Muidugi püüan alati ükskõik mis millise lauluga hästi lähedale meelult jõuda. Et lauluni emotsionaalset. Neljanda aasta 21. juulil Eesti NSV-aastapäeva aktusel tuli laul Leningradis Eesti riiklike kunstiansamblite meeskoori esituses JÜRI variste juhatusel. Esiettekandele Eestis kõlas laul esmakordselt samas esituses sama aasta 26. oktoobril Tallinna Draamateatris. Kuuendal märtsil 1945 laulis seda esmakordselt Gustav Ernesaksa vastloodud meeskoor autori juhatusel. 1947. aastal kõlas laul esmakordselt üldlaulupeol. Esimest korda kõlas laule 47. aasta laulupeol segakooride ettekandes, kus juhatas seda Tuudur Vettik mitternseks. Täitsa tavaline laul, oli keskmine aplaus, mingit ilusti laual, tera ja sellega lõppes, aga kui vindi koju hakati, vaatamissõnad seal on ja, ja siis hakati püsti tõusma ja see laul hakkas väga kasvama ja jõuab 50. aastatega keelantidena kui mingi natsionalistlikud, nõukogude korra vaenulik lugu. Ma mäletan, kui me olime rammiga kontsert, kus ma laulsin teist tenorit, olime Riias, oli kontsert ja Ernesaks tavatses tol ajal seda laulu alati tavalõpul lisapalana ja lõpuks oli ka niimoodi, et enam aplausiga ei tulda. Prahas oli püsti. Ja siis, kui ta Riias juhatas laulu, siis ta lihtsalt nuttis kooli ees. Mina laulda ei saanud. Mina tellisin ka. Niisiis oli laul vahepeal keelatud, kuid alates 1965.-st aastast on see olnud kõikide üldlaulupidude kavas. Ja alates 1000 969. aastast kuulab seda laulu iga kuulaja püsti seistes. See on laul ka, kus kohtusid Koidula põrm ja Ernesaksa Mu isamaa kuuendal augustil 1946, kui toimus Koidula põrmu ümbermatmine, siis lauldi seda kontserdisaalis ja lauldi ka metsakalmistule. Samal kontserdil Leningradis, kus toimus mu isamaa, on minu arm. Ta kanne esitati esmakordselt teinegi Ernesaksa märgiline laul. Jää kestma kalevite kange rahvas Johannes Semperi sõnadel, mis kinnitati 1945. aasta juulis Eesti NSV hümniks uue hümni. Võistlus oli korraldatud Leningradis ning seal osalesid ka Eugen Kapp, Hugo Lepnurm, Edgar Arro ja Harri Kõrvits. Ernesaksa hümni variantidest pääses võistlusele kolm. Huvitav on fakt, et seesama hümni võistlejate seltskond asutas Leningradis ka Eesti. Nõukogude heliloojate liidu protokoll selle kohta on säilinud 27.-st maist 1944. Gustav Ernesaksa sõjajärgne meeskoorilooming sündis valdavalt trammile, räägib Kuno areng. Hulkadest lugudes, mis, mis ta on kirjutanud kahtlemata näärisokk, mis oli üks hittlugu, kui ramm käis igal pool siis laulge aladest, mis on minu jaoks üks keerukamaid Ernesaksa lugusid ja kui ma rääkisin sellest, et võib-olla ta seda kompositsiooni tehnilist nihukest ametioskust oli suhteliselt nii, nagu ta oli, eks ole. See on geniaalselt hästi kirjutatud ja väga niisugune nõudlik lugu. No siis on niisuguseid mõtlike lugusid nagu siberis ausamba jalamil Minni nurme tekstile. Ta väga armastas ja hindas Soome muusikat ja Sibeeriust ja kõiki teesi ja tal on seal mitmeid Tiberiuse motiivid sisse toodud, teadlikud ja seal küllalt hästi komponeeritud, aga mitte kerge lugu jällegi, mida amatöörkoolide ärgu hakaku katsuma, sellest ei tule midagi välja. Noh, näiteks väga lihtne lihtne lugu, lauliku talveüksindus, mis on lihtne Tomi, noor ja nüüd on maailmas on lihtne viisikene, aga ta mõjub väga võimsalt just emotsionaalselt. Ja ja see emotsionaalne eesmärk, see nootide vahel otsimine, fraasi kujundamine ja, ja häälte omavaheline sobitamine, see oli tal iga päev mõttes sellega juurde tegeles, meeskoorid on jäänud siiski truuks tema paljudele lugudele ikka lauldakse. Gustav Ernesaksast segakoorilauludest on sageli esitatavamad sireli rabamaastik päev laulab õites Tartu valgel ööl helin kuulajale. Naiskoorilauludest meenuvad kõigepealt meelespea pääsuke noor kevade sinu aknal tuvid. Legende seoses Gustav Ernesaksa ja tema lauludega rohkesti laulust kutse teab rääkida Olev Oja. See on kirjutatud tegelikult 57. aastal, millal ta sai populaarseks Tase populaarseks pärast 70 teist aastat. Miks see aeg oli nii pikk ja teda ei lauldud minu teada tippi, mehed, laulsid, mees back oli trompetisoolot. Ja kas elan Türnpu meeskoor ja kas pühisassi on siis solist, aga millegipärast ei läinud käiku, aga miks ta ei läinud käiku? Jah, miks? Väga lihtne põhjus ei sobinud see, sel trompeti ei sobinud see soolotülile. Me hakkasime laulma siis veel see häälasele, Paul Härm töötas nii kaua sele Ivar Lydia, kes oli tulnud treipingi tagant kuni ta sai selle viisi kuidagi selgeks ja sellest ajast hakkas minema, kuigi ega see hääl Ernesaks, etnikud otse hääl, mida luues arvas. Temal oli Voldemar, valge, see selleks niisugune ilus pehme hääleke. Aga Ivari nisugune hääl. Ta ei olnud, kus kalamees, aga see hääl läks saali. Teda võeti väga hästi vastu, eriti kui maksuSaksamaal seal fantastiline. 60.-te aastate alguses ajastu muutunud kõlapildis Mil nurgelised ja teravad kooskõlad ning aktiivne rütmipulss tungis kooriloomingusse tundusid Gustav Ernesaksa meloodiliselt laulud ühtäkki vana moodsatena. Ega Ernesaks suutnudki uue helikeelega harjuda. Tänapäeval aga, mil ka Eesti uue muusikamärksõnadeks on saanud uuslihtsus tuunika ja hea kõlalisus on ka Ernesaksa lauludel jälle kord soodsam vastuvõtuvälimuusikateadlane Tiia Järg kirjutanud. Ilus, loomulik meloodia, laulude lüüriline tundetoon sobib muusika praegusesse kõlapilt rahuliku enesestmõistetavusega. Ernesaksa laulude suurim väärtus on nende ehtsus. Ehtsuse korral on moodsus kõrvaline asi, muud tuleb ja läheb, aga Ernesaksa paljudel lauludel on ikka erakordselt püsiv ja võluv toime kuulajale. Muidugi, eriti siis, kui viimane luuleteksti mõistab usutavasti Neist tabatud midagi rahvuslikule karakterile omast. Neis on teatavat distantsi, mis jätab mõtteruumi diskreetsust. Pikaaegne töö isetegevuskooridega repertuaar, millega nad toime tulevad ja mis neile meeldib. Küllap see kujundab dirigentigi mingil määral. Ernesaks teadis ka kontsertkooriga töötamise ajal, mis olukorras ja tasemel on lauljate vägi tervel Eestimaal. Ühelt poolt oli ta ju igatsenud suuremate võimalustega kontsertkoori teiselt poolt ta nagu vastutanuks kõikide Eestimaa kooride repertuaari eest. Ta mõtles lauljale elu viimasel kolmandikul kõigile koori lauljaile, mudilastest veterani, ideni. Meiega jäävad tema laulud ja legendid. Tuleb praeguseks momentselt Peeldi, kus tõesti laul on hakanud mõjuma ja saavutas väga hea tulemus ja see oli väga lihtne laulukene Sireli, kas mul on laulsime seda dominiiklaste kloostri aias avastanud palju? Suur vaikus ja selle peale sireli, kas mul on sireli sireli? See mõjus suurepäraselt ja mehed laulsid suurepäraselt. Nii et see on üks niisugune moment. Teine moment on seitse. 70. aasta juuli lõpp vargamäel täpselt sama niisule. Natukene sompus, ilm oleme suure tamme all, laulab jälle saksa laule üksalise kõrtsis seen ja seal kõlas ka esmakordselt peal kellad ja see esmaettekanne vis olude sunnil kõnele saksale, siis seal lähed, järjekordsed haige tuli, minul juhata lähevad, see on ka üks mõjuma sündmus. See aeg, kus Panso luges oma mälestuste mälestust viimast korda oma elus ja särav teisigi perutatavaid asju. Üks olulisemaid ja toredamaid asju on tema üks viimaseid teoseid valt kellad mis on pühendatud Tammsaare teemale. Ma olen seal mitu korda käinud, rammiga käinud ja laulnud. Ja seal see Tammsaare kiriku kella kõla, mida ta karjapoisina unistas, et ja kui vahel sai püha vabaks, et minna kirikusse sisse. Kellade kõla on seal hästi sisse toodud ja väga geniaalne lugu. Ja üks paremaid asju on raske midagi kõrvale panna. Kui suur osa Gustav Ernesaksa loomingust jääb mõistetavaks järgnevatele põlvedele, näitab aeg. Eesti meestelaulu seltsi ettevõtmisel on Tallinna lauluväljaku nõlval alates 2004.-st aastast Ernesaksa kuju. Minu arust Eestimaal on vähe niisugusi, monument ja kujusid, kus ümberringi on muru ära tallatud, tähendab, käib nii palju rahvast ja, ja see on peaaegu alati on eriti suvel, kus pildistatakse ja see näitab, et ta oli väga populaarne rahva hulgas ja ma tean seda, et niisugust populaarsust nagu Maaži trammi Gustav Ernesaks tema kõrgajal, kui ta oli täisjõus tirikond, ma ei oska kõrvale tuua, ei peagi Toomas jaoks natuke naljakas isegi, aga olen täitsa veendunud, ei olnud Eestimaal ühtegi inimest, kes ei teadnud, kes on Gustav Ernesaks teadsid kõik ja vaatamata sellele, et oli raudne eesmärgiks välja ei pääsenud, aga ometi terve suur liit tundis teda terve Baltikum, tunnistades Soome, tundis seda ja ja ütleme, sotsmaad, kes olid Vene pool, nii et ta oli niisugune figuur, kellega arvestati, kelle käest küsiti nõu ja kes oskas nõu anda, sellepärast et minu arust kasvõi see laululava, kuidas selle ehitamine toimus, ta käis peaaegu iga päev oma fotokaameraga seal pildis, kui palju edasi on asi läinud ja ta oskas käia peale, ta peab tegema, peab valmis saama ja ja minu arust see. Või oli üks akustik tippis oli üks professor, kes laulis ka Teaduste Akadeemia meeskoorilaulumees ja nendega oli tal tihe kontakt nagu kunstnikutega nende tehnikum meestega teda jätkus igale poole. Aga teda see koorilaul ja kogu selle problemaatika ei jätnud minutikski maha kuskil ka öösel mitte. Ta ei huvitanud mitte see, et vot minul peab olema see kõige parem. Teda huvitas ka see Koorijuhtide segakoor või noorte inimeste edasiarendamine või absoluutselt kõik. Ja võib-olla see killustatus oli ühelt poolt väga hea, aga võib-olla teiselt poolt ka killustas ka tema tegevust, aga miks rahvas andistele nimetuse laulutaat, sest niisugust meest oli sellel raskel ajal väga vaja. Ma ei kujuta ette, kui Ernesaksa poleks olnud selle 50 aasta puhul, missugune oleks meie kultuuripilt täna, kas meil oleks kõiki neid asju, mida me täna peame täiesti loomulikeks asjadeks, mida me katsume edasi arendada ja hoida elus ja ma kahtlen selles väga. Meenutasime täna Gustav Ernesaksa, kellest sai legend juba tema eluajal. Saates on kasutatud intervjuulõike, mis sai tehtud neli aastat tagasi Gustav Ernesaksa 100.-le sünniaastapäevale pühendatud sarja laulutaadi pärand tarbeks rääkisid Venno Laul, Kuno areng, Olev Oja, Vello Mäeots, Rudolf Tsirk, Uno Järvela, Raimond alangu ning arhiivilindilt Gustav Ernesaks. Saate koostas Kersti Inno. Tehniliselt teostas Katrin maadik.