Tere päevast, head Sally tallaja kuulajad. Mina olen ikka Pehku aher, aga tänane salli talla ja saade on tavalistest erinev. Meil ei ole täna stuudio külalisi, kes Tartu kultuurielu üle vestlevad vaid tänases saates esitleme salvestust 23.-lt numbril Tartu Kirjanduse Majas. Betti Alveri kirjandusauhinna üleandmisest. Betti Alveri auhinda on Eesti Kirjanike Liidu Tartu osakond andnud Betti Alveri testamendi kohaselt parimale debüütteosele, mis on ilmunud hingedepäevade vahel. Ja esimest korda sai see auhind välja antud aastal 1990. Siis pälvisid selle Valeria Ränik, Jaan Undusk. Peale teist väljaandmist aastal 1991 tekkis küll väike paus, kuid 1998. aasta aastast meil preemia pälvis Kristi hoida kivi on seda järjepidevalt välja antud. Ja selle on saanud niivõrd erinevad autojuhid kui Jürgen Rooste ja Mehis Heinsaar või Leo Kunnas ja Triin tasuja. Ja viimastel aastatel on tihtilugu läinud niimoodi, et selle kirjandusliku debüüdipreemia on pälvinud hoopiski kunstnikud, kes on tulnud kirjandusse näiteks lemming Nagel või Sandra Jõgeva Margus Tamm. Aga sel aastal, nagu juba teada on, pälvis selle noore poetess Eda Ahi ning selleaastane Koosolek preemia üleandmiseks on tähelepanu väärne ka selle poolest, et žüriiliikmed tegid väga põhjalikud ettekanded aasta debüütteostest. Nii et õigupoolest on see tänane toode heaks teejuhiks uutesse kehandusse tulijate juurde, nii luules kui proosas. Meie Sally tallajaga oma tavalisel kujul jätkame siit kuu aja pärast, siis on kavas aasta kokkuvõtted. Aga head kuulamist teile ja head avastamist kirjandusmaastikul. Tere õhtust, kolleegid, kirjanikud, kirjandushuvilised kirjanduse armastajad täna Betti Alveri 106. sünniaastapäev ja nagu meil siin majas kombeks Tartus välja antav Betti Alveri debüüdi siin on nüüd tänaseks päevaks ära otsustatud ja kohale tulnud terve žürii. Nagu tavaliselt on see viieliikmeline ja meil on täna õnn näha siin majas terved žüriid. Betti Alveri preemia laureaati ja mina olen Piret Bristol linakontserdil kogu seda tänast õhtut ja annan siis ridamisi inimestele sõna. Ütleks veel seda, et sel aastal oli hästi rõõmustavalt, palju te teete, mitu aastat järjest on olla Betti Alveri auhinna nominente kaheksa ja nii selgi aastal ei ole mingi kindlaks määratud, ajab lihtsalt nõnda on välja kukkunud. Sel aastal oli järsku tasavägiselt heliproosa nominent Jane'i luule nominenti ja žürii otsustas konsensuse alusel. Ei olnud mingisugust punkti hääletust, nagu tihtipeale on olnud. Et kõik olid väga üksmeelselt nõus selle inimesega, kes selle auhinna sai ja kelle nime ma teile ei ütle, see selgub tänase õhtu lõpuks. Loomulikult. Aga et kõik need nominendid, igaüks omamoodi, väga tugevad ja nendest ise kohal viibinud žüriiliikmed hakkavadki kohe kõnelema. Žürii esimees oli Uku Peeter Helme Tallinnast. Ja seal on kohale tulla, ta tuli otseteed Saksamaalt varust. Hästi kaugelt. Just just. Ja, ja praegusel hetkel on ta siin ja annab ülevaate. Kui ka mingist kaheksast, palun, Peeter. Ma ei ole varem jah, Betti Alveri debüüdiauhinna žürii liige olnud, aga ma kujutan ette, et tänavu nägis žürii töö tõesti üsna veider välja, sest et mina viibisin suure osa ajast ära ja mõned teised žüriiliikmed sõitsid ka ära ja meie peamine tegevusvorm seisnes siis üksteisele kirjade kirjutamises, aga võib-olla see ongi selline moodne omavaheliste asjade ajamise viis ja võib-olla tulevikus hakkabki see siis rohkem nägema. Igatahes suure osa ajast ma jah, vahetasime omavahel meile koos, kõlastasime siis erinevaid arvamusi ja jagasime lugemissoovitusi. See, miks ma seda räägin, on see sellepärast, et mul on ausalt öeldes päris imelik praegu tõesti kogu zürii nimel sõna võtta, olles suure osa ajast ise üldse ära olnud, et kõik zhüriiliikmed, kes olid lisaks minule Hasso Krull, Krista Ojasaar, Märten Ratasepp, Piret Bristol, tegid kõvasti tööd, meie lugemislaudadelt käis kokku läbi üle poolesaja teose. Ma ei julge lehekülgede arvu ütlema hakata, aga eks ta mõne 1000 ringis ilmselt on. Nendest poolesajast teosest suurema osa muidugi moodustas luule, mis ei ole selles mõttes üllatav, et luuleteoseid ilmub ikka natuke rohkem kui proosateoseid. Nad on üldiselt ka veidi väiksema mahuga. Ja võib-olla on see tõesti ka selline üldine aja märk, et inimestel on vähem aega kirjutada mahukaid proosateosed. Noh, see on selline subjektiivne mõte lihtsalt, mis ei olegi antud kontekstis väga oluline, sellepärast et nagu Piret Bristoli juba ütles, koorus lõpuks ju välja neli, neli huvitavat teost, neli proosa kui neli luuleteost. Võib-olla enne, kui teised žüriiliikmed täpsemalt siis roosast ja luulest räägivad, ma annan ainult kaks sellist üldistavat mõtet edasi. Ja eks ta siis saate pärast vaadata, kas need kaks mõtet haakuvad järgneva jutuga või mitte. Nimelt esimene mõte on see, et eesti kirjandus on üllatavalt suur. Kui tõesti sai hakatud neid debüütteoseid lugema, siis mind ennast üllatas see, et neid tõesti nii neetult palju on, kui korraks oli mingi selline tunne, et ahah, et nüüd on nagu pilt enam-vähem olemas, siis ikka selgus, et näed veel, selline raamat on välja antud ja seda tuleks lugeda ja kolmandat asja tuleks vaadata. Et eesti kirjandus on üsna suur selles mõttes, et ilmub palju, aga ka selles mõttes, et ilmub erinevaid tekste. Kasin nominentide teoste hulgas on väga erineva erinevas stiilis erinevas võtmes eri žanrites kirjandust. See kehtib võrdsel määral nii luule kui proosa kohta. Mõlemas on olemas oma alastiile üsna palju. Aga teine mõte on siis see, et eesti kirjandus on üllatavalt väike ja see on kriitiline. Mõtlen, et kui luule hulgas on veel tõesti väga erinevaid lähenemisi luulele, on nii väga sellist suusõnalist ja kõnekeelset luulet kui väga sellist teksti, eksperimente ja kõrgkirjanduslikku loomingut siis proosateoste hulgas proosadebüüti de hulgas torkas silma see, et väga palju ilmub väga ühesugust kirjandust. Põhimõtteliselt on võimalik sellised tänapäeva eesti debüütromaani kohta enam-vähem selline. Täida ise lünkadega teos valmis kirjutada ja siis hakata seal pisikesi erinevusi tegema, see on natukene natukene kurvastav ja sellepärast oli tegelikult päris raske leida isegi päris raske. Vale on öelda, et päris raske oli leida neid nelja proosateost, aga Peab ütlema, et valik proosa hulgas oli oluliselt väiksem kui valik luule hulgas, aga sellest siis räägivad juba täpsemalt teised žüriiliikmed. Lihtsalt tahtsingi siis jah, tähelepanu juhtinud nendele kahele vastuolulisele mõttele, et ühest küljest on meie kirjandus küll väga suur, aga teisest küljest siiski väga väike. Ja see väiksus ei olegi mitte mitte see, mis võiks esimesena pähe karata, et autorid on vähe vaid see, et erinevad noored alustavad autorid kipuvad kirjutama liiga ühesuguseid liiga. Šabloon seid tekste muidugi lohutav on ju siiski mõelda, et need on ikkagi debüütteosed ja inimesed liiguvad nendest teostest edasi. Ja see on ka ju selle auhinna mõte, et julgustada inimesi edasi liikuma. Selle auhinnaga ei taheta ju kellelegi elutöö loomingule krooni pähe panna või midagi sellist. Aga jah, et nendest üldistest märkustest ma loodan, praeguses piisab. Nagu öeldud, me ei hakanud hääletama. Nagu teate, hääletamine on niikuinii, eks, aga ebademokraatlik protsess, kus lõpuks võib võita see teos, mida keegi ei taha, nii et ma pigem arutasime asjad läbi ja olime arutlusega jõudnud siis nii kaugele, et hakkas välja kooruma, milles me suudame kõik omavahel kokku leppida, siis me leppisime nendes asjades kokku ja ma arvan küll, et kui ma muidu oleksin tõesti just seetõttu, et ma suure osa sellest žürii tööst sooritasin emaili teel ja sellepärast ma oleksin väga ettevaatlik siin kogu zürii nimel sõna võtma, siis ma usun, selles võin ma küll meie kõigi nimel öelda, et lõpuks kõik need kaheksa teost on sellised mida kõik julgeme esile tõsta ja mida keegi meist ei pea eksituseks või halvakskirjanduseks. Aitäh. Nüüd annan ma tänav Hasso Krulli žüriiliikmele, kes keskendub oma jutus luulele neljale luuletajale, kes seekord on esiletõstmise vääriliseks peetud. Tere õhtust. Nagu Peeter ütles neid nominente oli nii luules kui proosas neli. Selline ilusa kaheksaline Meeta tuleb sealt välja, ma ei oskaks küll neid päris otspunktidesse panna, sest tõesti on ta see vahe luule ja proosa all. Ma arvan, et ainult mitte ainult debüütteoste osas aga mitte ainult selles aastas võib-olla ka mitte ainult eesti kirjanduses. Et tänapäevane proosa, Tänapäevane romaan, eriti, mis on läbimüügi poolest domineeriv žanr ja romaani preemiad. Suuremates kirjanduskeeltes on alati kõige tähtsamad preemiad, nendest kirjutatakse kõige rohkem maas romaanižanr. Kui ta eelmise sajandi keskel oli väga eksperimentaalne selline žanripiiride lõhkuja väga tugevalt mõjutatud 20. sajandi esimese poole modernismist sellistest suurkujudest nagu Kavka, Chois, ult ja nii edasi, siis praeguseks on olukord täpselt vastupidine. Tollasest sellest konservatiivsest. Luule poolest on saanud niisugune eksperiment treeriv isegi kohati killustatud, raskesti ühe nimetaja alla viidav kogum, aga proosakirjandusest eriti romaan on muutunud selliseks žanrikirjanduseks tavaliselt juba ette võib aimata väikesel õitsemise järel, mis laadi seega on tegemist, mis laadi põhilisi ülesehitusvõtteid kasutatakse ja kuhu see kõik võib välja viia. Luule puhul on need kergel lehitsemisel muidugi saab paljust aru, aga samas kui me võtame kate neli erinevat raamatut, siis on kohe näha, et need on neli täiesti erinevat maailma. Nüüd siis need nominendid luule osas. Alustaksin kõiga kuulsamatest, ET üldse kõige kuulsam kindlasti on Chaliis, kõik teavad teda ja see on nüüd sedalaadi raamat, mille puhul on siis pisut ka küsitav, et kuivõrd need tekstid esmakordselt jõuavad vastuvõtja nii sellepärast, et tegemist on siis need nii-öelda laulutekstidega või, või kuidas hiphop luulet peaks nimetama. Retsiteeritav tekst igatahes esitatakse koos muusikaga tihtiga, lauldakse teatavaid, lõika sealt ja hiphop luulele, üldiselt on omale niisugune väga dünaamiline poeetika, isiklik kogemus seostatakse väga kiiresti sotsiaalsega. Kohe võib sinnaga sekkuda mingisse metafüüsiline, mütoloogiline, väga erinevad tasandid on koosneid, läbitakse niimoodi võiks öelda transvärsaalselt väga suure kiirusega, see kõik on eesti hiphop luulale ka omane. Chaliis ei ole tegelikult ainus selline hiphop, luule, täht meil ja. Ta kindlasti ei esinda kogu hiphop luules hektarit, aga ta esindab hiphop, luule poeetikat väga võimsalt ja siis ka see hiphop, luule, niisugune tehniline külg, hiphop, luule on tegelikult ju riimiline vabavärss. Meil tavaliselt tehke õidikasega sellises igapäevases poeetikas riimi vabavärsi ei seostata, oleks nagu kaks erinevat maailma, aga hiphop luule alati tõestab, et vastupidi need kaks asja sobivad väga hästi. Kuhu siis niisugune vaba rütmiga, jõuliselt kulgev luulevool ja teisest küljest mitte ainult lõppriimid, vaid siseriimid, allkiri, meid, igasugused kokkukõlad, see väga hästi sobib sinna. Siis teine kuulsus on Marko Mägi, temast palju kirjutati, seda debüüti oli oodatud. Marko Mägi on nüüd niisugune uuema aja slämmi luule täht, slami luule on noh, teatud mõttes on nagu ka omaette žanr luule sees, need peavad tavaliselt olema suhteliselt lühikesed, suhteliselt löövad tekstid, mida või noh, sõna tõsises mõttes karjuda või lõuata publiku ette asele tekste, intoneerimine see sealjuures ka esitaja enda isiksust, tema žestid, võib-olla tema isikulegend, see kõik kuulub sinna juurde väga olulise osana. Ja ma arvan, see on mõõgamägi puhul olnud tähtsam kui see tõsiasi, et paljud teda teavad, kuna Ta töötab ühest tuntud nädalalehes ja hulk neid luuletusi on seal enne ilmunud. See ei ole kindlasti olnud nüüd nii tähtis, aga just sellise särava pagada saalse rämeda slämmi luule esindajana. Marko Mägi on peaaegu et võrreldamatu. Ma jõuan nüüd oma päris lemmikute poole lemmikute juurde. Naissoost luuletajad Hanna Kangro hästi tugev debüüt ilmselt kaua aega on kogunenud päris suur hulk luuletusi, seal on näha sellist väljenduse tungi sellist 20. sajandi raske modernismi vaimus. Nagu elase avamise eneseväljendamise otsingut püütakse sõnastada sõnastamatut, seal on midagi senisest 60.-te 70.-te modernismist, midagi kapinskist Mihkelsonist sellistest nagu suurtest tegijatest ja midagi väga tänada selline kindla aja ja kohaga seotud tunnetus. Tallinnas kalamajas on kirjutatud vist enamus neist tekstidest ja seal nimetatakse palju tänavaid. Luuakse selline atmosfäär, õhkkond, teatavad pained peaaegu niimoodi afektiivselt otse antakse lugejale edasi. See on minu meelest väga niisugune õnnestunud ja ja natukene ka lõhkuv või, või lõhestav ängistav luuleteos. Ja siis võib-olla kõige erandliku omamoodi on Eda ahi maskiball. See raamat on erandlik, võib-olla mitte esimesel lehitsemisel, kui ta lahti lüüa, me teame, et enamus või vähemalt, kes on tegelenud noorte luuletajate, ka teavad, et hoolimata poole sajandi pikkusest modernismi kogemusest enamus noori luuletajaid tänapäeval eesti keeles alustab sellise lõpp riivilise lihtsa skeemiga lihtsa rütmiga luulest püütakse nii-öelda siis nagu valada lähedasse Stoffi oma, noh, mitte eriti pime ja mitte eriti raevukas maailm, aga tavaliselt Sa ei taha eriti sale välja tulla ja võib-olla hoiatist troofi alati seal ei ole. Et on siis niisugune olukord, kus meil tihti keeli räägitakse, lõdvast vabavärsis tegelikkuses on nii, et Eestis kirjutatakse väga palju väga lõtva segast ja uimast lõpliimilist luulat, kus täiesti ilmselt puudub seos traditsiooniga üldse. Luule kogemus tundub olevat väga lünklik ja ebamäärale meetrumi või värsimõõdu mõistet justkui üldse ei tunta, rääkimata sellest, et siis nõid seda riimi, mida püütakse saavutada. Et eristatakse teineteisest erinevaid riimitüüpe või isegi mees- ja naisriimi eristamine, on, on justkui ei, peaaegu tundmatu. Aga nüüd see, seda kõike selle, seda ahi raamatus ei ole, vastupidi, tegemist on just vägavjotoosse lõpp rõivilise luulega. Ta ühest küljest pakub sellise Eesti naisluuletraditsiooniga, mis läheb, ütleme Doris Kareva kaudu tagasi Viivi Luige juurde, Viivi Luige juurest Kersti Merilaasi juurde Merilaasi juurest Alveri juurde, kes on tänase preemia põhjus. Ja siis veel Maria Under ja 19. pandi eesti luule algus. Et Eda Ahi väljenduslaad justkui sobiks täitsa hästi järgmiseks lüliks sinna. Samal ajal on väga ilmselt kantud niisugusest selle sajandi alguse vaimust. Siin lööb läbi ka selline 90.-te väga paradoksaalse isegi destruktiivse luulekogemus. Ja siin on siis palju niisuguseid peegel, sümmeetriaid paradoksid mängu peaaegu et noh, võiks öelda sellises romantilise dismi vaimus aeg-ajalt nagu midagi Oskar valdist lausa lööks läbi. Ja samal ajal on mingisugune eksistentsiaal olla tasand sellel luulel, noh, niimoodi kõige lihtsamalt ma ütleks, et see on seal peaaegu midagi niisugust, mida religioosselt väljendatakse. Budistlik, kus maailmas vormeliga, et olemine, Al kannatus tähendab siis olemise ja kannatamise vahel teatav pidevus, seos, igasugune olemine kätkeb endas mingisuguse kannatuse seemne. Ja see, kummalisel kombel on siin need ahi nagu pealtnäha väga mänglemas. Paradoks Lõvas raamatus on hästi tugevalt tunda, ma võib-olla tsiteerin siit ühe, ühe luuletuse pealkirjaga list. Siin on ka kõik need peegelsümmeetriat viimi mängud sõnamängud olemas. See linn on suur köitev sümfoonia kaslist juuvist või lihtsalt allistlike jooni ja nii tuttavate ängises käras kesk elavat hingavat linna. Ma olen nii päral nii ära, et enam ei oskagi minna. Siit edasi tahta ei taha, kuid ometi loodan ja otsin, sest tundmatus kvartalis rahu, mis kaardile ilmselt ei mahu ja igavest igatsust otsin mõnda. Et sellised neli nominenti siis mõne aja pärast saab ka välja mõeldud, kes on tegelikult selle preemia tänavune laureaat, aga vahepeal ma annan sõna maratonile roosa osas. Nonii tervist sellel kaunil sügisesel, novembri Päeval mõnusal soojal ja lisaks sellele mitte väga kiuslikul, et siis minule tehtigi ülesandeks teha selline põgus ülevaade nendest proosade püütidest, eks mõnes mõttes ma kordan väga mitut asja, mida siin juba avakõnes ja Hasso Ki kõnes välja toodi. Et arvuliselt oli, nojah, ta võis küll alla jääda, aga teda oli ikkagi suhteliselt palju seal 20 peale midagi. Ja ikkagi arutlustest käis läbi, et mitmes mõttes ta võiks nagu jääda sellisele luuleladvikule pigem alla. Aga see ei ole täiesti niimoodi järjekindel. Need silma jäänud neli nominenti on siiski tõenäolist need kõige paremad, mida sel aastal pakkuda. Ja ma tooks need valiku põhjendused siis taaskord välja, võib-olla tõesti korrates, mida varem öeldi, korrates, mida ka pressiteatest võis lugeda. Ja pärast neid ma veel mainin natukene paari teost, mis nominentide sekka ei mahtunud kohe, aga mis minu arvates võiksid ka vähemalt ära mainitud saada. Et tõsi ta on, et Kai Aareleid ja tema romaan vene veri on väga huvitav nii ilu kui ka elukirjandust segav ja hea keeletajuga romaan. Ja see on suhteliselt fragmenteeritud oma üles ehitad ülesehituses, aga see rõhutab väga hästi seda teost kandvat otsingumotiivi ning sellele kaasnev kirjaniku atmosfääriloome ja selle atmosfääri loomeoskus on ka suurepärane ja kui siin mainiti just Kangro puhul ka nii teda kui ka siis Ene Mihkelsonilaadset, siis midagi sellises atmosfääris tundus mulle ka nagu võrreldav, et teos mõjub samuti pigem kuidagi lapsektiivsed emotsionaalselt. Seal on mingid tugevad melanhoolia, nostalgia, alatoonid ja igatses alatoonid, aga seda võiks kindlasti iseloomustada üsnagi selge, veidi kurvameelne ilu ja tõsi, sõnades ja lausetes on see üli üli hästi loodud ülihästi välja väljendatud, siia välja toodud. Et teda ma siis pidasin ikkagi üheks tipuks sel aastal selle kõrval Märt Laur ja tema suur romaan Apacia, NATO, mis on üsnagi tõesti suurejooneline katse kirjutada sellist suurt psühholoogilist romaani, mis hõlmab üsnagi pikka aega üsnagi suurt ruumi, justkui siis kandub nii Itaaliast Ameerikasse ja läbib üle 40 aasta vist ajavahemikus. Ja oma stiili poolest stiilitaju ja mõõtmete poolest on ta tõesti pigem see suur üllatus. Et eriti selle teksti mõnes mõttes vana moelisusi traditsioonilisus, et ta on niisugune Vuell meid romaane, mis võiks paikneda, võib olla üsna mitukümmend aastat meie minevikus. Aga eriti just keeleliselt ja selle kirja oskuselt oli see väga võimekas. Siiski ma siin tahaksin rõhutada raamatu tagakaanelt ilmnevale võimalikule muljele vastupidist, et see ei ole põnevusromaan, ehkki see lühikokkuvõte võiks seda sellise mulje jätta. Et kui ta seal niimoodi lähen ette, siis võib teid tabada pettumus, võib olla tunnet, et see on igav aga tõesti, pigem on ta teatud perekonnasaaga, kuhu on põimitud erinevaid, justkui eraldiseisvaid mõtteid ja teemasid, näiteks muusikateooria kui ka teise maailmasõjajärgsed traumad ja eks sellega seotud see pisike osa kriminaalseid sündmusi üsnagi originaalset lähenemist nende kõrval. Eelmiste kõrval esindab siis Kadri Pettai oma romaaniga Jaanika noorsooromaaniga mis põimib eesti teoloogiat ja tänapäeva noorte loo erinevaid kanoonilisi võtteid. Ja tulemuseks on väga meelelahutuslik ja vägisem paatne väike teos. Et võib-olla kes on rohkem kursis sellise tähendab fantastilist laadi tänapäevasemal välisnoortekirjandusega, neile võiks meenutada varajast Niil geimanni näiteks tema romaani staar tast ainult et niimoodi Eesti kontekstis ja siis sugupoolena ära vahetatud, sest minule tekkis väga selge paralleel. Ja see on kindlasti teos, mida nii mina kui ka näiteks Peeter ma, mille puhul mina, Peeter, mõlemad mainisime korduvalt, et tahaksime kindlasti lugeda seda järge, mis on plaanis, vähemalt nii see raamat ei lõpe, väidab, et väga-väga hea algus. Ja lõpuks neljandana me siis valisime välja Daniel Vaariku praktikaaruande mis on väga hea näide Eestis küll üsna harvaesinevast harvaesinevast, kuid väga heast meelelahutuslikus proosast, kus segunevad samuti huumori ja melanhoolia, mis on huvitav selline üsna korduv märksõna proosas ja mis väga hästi balansseeritud ilu ja elukirjandust on kusagil seal piirimail, selle kohta on väidetud, et ta justkui ei olegi ilukirjanduslik teos või siukse praktika aruandena jääks kusagile sinna piirimaile, aga see teebki selline metatasand teeb ta väga huvitavaks ja lisab sellele sihukese mõnusa mõõtme. Ikkagi nagu pühendatud õppejõule, kui kiri, mis on väga hea. See keel on. Daniel Vaariku keel on väga suurepärane, tekst on väga vaimukas ja nagu teada, kirjeldatakse 90 Eesti meediamaastiku algust selle arengut, noori tudengeid ja esimese tööotsi. Kui tuumik on sellel küll üsna lihtne, et kuhu me siis ometi oleme tänapäeval jõudnud ja miks on asjad justkui läinud nii viltu. Aga vastusse kahjuks ei paku, ma pean tunnistama. Need on siis need neli nominenti meil põhiliselt tugevad, aga siiski ma tahaksin kõrval mainida paar teost, mis jäid napilt pingereast välja, kuid on minu arust sellegipoolest vaatamist või lugemist väärt. Tüks sümpaatsemaid väga huvipakkuv oli noore Tõnis Tootsani nukumeister, mis koondab tekst aastast 2007 kuni 2011. Et kui otsida mingisugust eksperimentaalsust selle muu üks luisuseks kõrval, siis seda see pakkus seda kõige rohkem. Selline kogumik ulmelisi, fantastilisi novelle ja ka üks pikem, ütleme lühiromaan sellisest tulevikulisest alternatiiv Eestist. Stiilid on ta väga hea. Jutustuses on põnevust, veidi mingit sürreaalsed ja ajuti lausa morbiidset ilu. Ja tõsi, väga huvitavaid. Just selliseid eksperimente jutustuse kulgemisega seal on vist isegi üks, mis on tagurpidi kirjutatud. Väga veider. Et tõsi selle raamatu puhul on, seda on poodidest raske ehk võimatu leida, sest seda ei levitate poodi kaudu, see levib pigem käest kätte. Hinge tõsi, tagakaanel on ka sildike, seda raamatut võib varastada. Et kui teda kusagil näete, siis autor on andnud loa. Ja seal on ka link tema sihukse veebisaidile, kus on võimalik teda toetada, kui see tõesti sümpatiseerib, et kui see kusagilt näppu satub, siis mina olen väga selle poolt. Ja tõsi, vääriks märkimist Janka Lee Leisi Vihmasaatjad, mis, tõsi samuti meie lõppringi ikkagi ei mahtunud, ehkki ta oli tänapäeva romaanivõistluse võitja. Et tegemist on väga hästi kirjutatud ja komponeeritud nii-öelda täiskasvanud olmeromaaniga kuhu põimitud sellist tänapäevast sotsiaalkriitikat, mille taustaks on väga sellised selged Mitmekülgsed isiklikud kogemused, nii et eks ta kirjutab ikkagi oma maailma oma minevikku läbi. Ja kui nüüd sellele raamatule tuuegi taustaks üldine žanri kontekstis tulebki tõdeda, et nagu öeldud, kipub olema väga ühtmoodi proosa just sedasorti olmekirjandust leiduste püütide seas kõige rohkem, et Vihmasaatjad on nendest lihtsalt selgelt kõige pädevam, kõige mitmekülgsem, kõige täiskasvanulikum üldiselt kõige parem esindaja, et kui te tahate lugeda sellist olmekirjandust, siis see on selge tipp. Et eks nende teiste puhul oli erinevat sorti puudujääke. Ja mis näiteks mind isiklikult kõige rohkem häirib, on, et neist pole absoluutselt mingisugust pinget ja nad on väga algoritmiliselt väga skemaatiliselt, et nagu te ehk võite arvata, ma nüüd hõikan sinna. Raamatu põhiosa esineb mees yks ühes kohas, naine y, teises kohas Eestimaal või välismaal ja siis juhtuvad mingisugused suhteliselt ebaolulised seigad ja lõpuks nad saavad kokku ja kõikidel on happy endi, armastas, et lihtsalt järjepanu. Võib-olla, kui sa piirduda ühega näiteks vihmasaatjatega saad oma sellise ilusa laksu kätte, aga kui sa neid järjest läbi lugema, siis nürimaid tegevusi üldse, sest nad on kõik ühesugused. Nii et veel lõpuna teha. Selline väikene põige osade tekstide puhul, mis oli kõige kurvastama, on see, et on mõned teosed, kus on väga põnev, väga huvitav, väga äge, niisugune idee, mille teostus on nii mannetu, et no nii mööda lasknud sellega, et noh, see on nagu hea ide raiskamine, ütleksin mina. Et leidusid ka tõesti mõned, pigem lähiajaloolised niivõrd-kuivõrd, elulooromaanid, paar ka üsna tavapärast, pigem väga enesekesksed noorteromaani. Aga eks ma võib-olla lõpuks ja kahjuks selle aasta kohta saame ainult tunnistada, et mingisugust igavat keskpärasust või igavust võiski näha kõige rohkem. Ja see on kurvastav, see selle kohta on kõige vähem öelda, kui sa peaks, et seda kuidagi kokku võtma. Need head, väga head tekstid tõime välja ja halbadest väga halbadest tekstidest, nagu võiks rääkida rohkem, aga ei ole mõtet, sest nad ei vaja seda reklaami. Tänan väga. Aitäh mantel ratastel ja enne kui ma annan sõna Peetrile ja talle selle musta Paberi tänaksin ma veel kogu zürii, aitäh kõigile teisi te juba nägite siin rääkimast ja tänan ka väga kõiki kirjastuse, kes saatsid meile PDF, ütleks, et Kivisildniku jumalikud ilmutused lausa kolm nominenti tulid tema kirjastuses. Nii et tänapäev oli väga usin saatma PDF, mõned kirjastused, värske rõhk andis raamatuid. Ja see kõik on väga kena, et koostöös kirjastusega oli sel aastal kõige parem üldse mu kogemuste järgi. Žürii oli erakordselt usin, luges kõik raamatud läbi ja nagu näha, kõik need nimetatud raamatut ma ja nende autorid on tulnud, ma tahaks loota, et nad on kirjandusse tulnud selleks, et jääda. Et see on õudselt hea sõnum. Aga nüüd on siis see hetk, kui Peeter ütleb meile laureaadi nime. On kõigepealt veel suur tänu sulle ka, et ma arvan, et meie töö oleks palju raskem olla, kui sina ei oleks oma nõu ja jõuga ja logistilise taibuga meid aidanud, et sellest oli väga palju abi. Aga jah, võib-olla juba tegelikult ju siin Hasso jutust võis tegelikult välja tulla, kes siis tänavune laureaat on, et see on siis seda ahi? Ah nii. Ma pean kõigepealt ütlema, et mul on väga tõesti ääretult hea meel täna siin teie ees sellesama palmi all seistasin Kirjanduse Majas ja sellel pimedal novembriõhtul. Mida ma oskan öelda, ma arvan, et ma pean siinkohal tsiteerima kõiki, neid, kes on enne mind siin seisnud samal põhjusel ütlema, et ma olen kohutavalt üllatunud ja väga tänulik. Et ütleme nii, et see raamat sündis päris pika kogumise tulemusena ja kuigi noh, ma päris seda ei saa öelda, et ma oleks selle kirjutanud, need oma südameverega, aga aga tinti läks küll päris palju. Et siin on tekst alates 2005.-st aastast ja on päris mitmeid inimesi, ilmselt nüüd, et ilmselt vaid päris kindlasti, keda ma peaksin sellest täna maja, keda ma väga tahan sellest tänada, et nad mind aitasid kõige selle juures. Ma arvan, et kõige õigem oleks alustada oma õpetajate tänamisest. Et nende hulgas on ka neid, keda meie hulgas siin meie seas ei ole selles maailmas enam. Aga kes on oma tekstide kaudu mulle väga suureks toeks ja abiks ja õpetuseks olnud selle tee jooksul ja, ja kindlasti üks nendest on Betti Alver kes on ju ka täpselt just nimelt nagu öeldud, meie tänase koosviibimise põhjus. Ja siis ma arvan, et inimesed, keda ma pärast seda võib-olla kõige rohkem peaksin tänama on Triin Ploom ja Lauri eesmaailma, kelleta see raamat poleks kindlasti sündinud. Suur tänu teile ja ma loodan, et me pärast saame veel oma rõõmu jagada ja tähistada. Kutsun ka kõiki teisi liituma, aga siis lisaks sellele Doris Kareva ja Jürgen Rooste. Suur aitäh, kes on mind samamoodi väga palju aidanud sellel teel. Ja nagu mulle head inglid sosistasid, enne on nähtavasti asjakohane lugeda mõned luuletused ette. Sest et tõepoolest seda juhtub, aga sageli, aga, aga ma olen üsna sõnatuks löödud täna. Nii et teie lahkel loal ma loen, ma loen mõned tekstid praegu. Härdus ei hoida saa külmades maades. Leebus on lahja ja kannatus kange. Rahutus kuhjub, kui kõrgesse hange. Valin alati kangemaid, kraade. Kõnnime mööda vaid täis tuisanud teid treestituid, mõtteid, et teised ei kuuleks. Surume tuimadeks kriipsudeks, huuled tõmbudes eemale, mööda leid. Külmad või külmemast külmemad ilmad. Ikka ja alati ilmetus toovad põhjamaa tüdruku põhjatud silmad. Pettumust alati põhjani joovad. Et kusagil on veel Valhalla peab keegi meile tagama. Kui naerdes ennast laua alla n, nutame seal magama. Ja näeme unes hommikuni suurt armastust või laiulaasi. Kui raamatul ei ole gaasi, siis on ta nagu päev või uni. Mis mõtet hoida pead norus, kui iga mööduv päev on uus. Me pole enam surmal suus, vaid ammu juba söögitorus. Luuletus. Küll suruda sind karmilt, tahtsin vormi. Ma arvasin, ehk taltsutaksinud värss, nii tunduski, kuid vaikus enne tormi, see oli vaid subpadutundlik kärss, sai peagi minu plaanist haisu ninna. Kuid reisin just üht väga tähtsat rida. Sa ärkasid ja nähvasid noomida. Ning pidingi sul lõpuks laskma minna. Ma loodan, et sul raisal meel on must sust iial nüüd ei saagi luuletust. Ja viimane Kolan tüdruk, sukasilmne väljast lääne Merine. Olen rukki terane ja lumeläbipaistev. Murran valgust, murran truudust, murran nagu musta leiba. Lohutuseks määrinaga moka peale kärjemett. Eksides mu südamesse. Tea, et see on sünge soo. Mariaani südikustki 100 korda salalikum, 100 korda sügavam. Minu kinnastel on kirev seto maine kindakiri ja mu suka silmis sära. Minu enda silmakiri. Emotsioone hankis ema mulle igaks juhuks hulgi, kui mu peas on puder-kapsad. Kahtlemata on nad mulgi. Kui mu silmis sajab vihma, sajab eranditult padu. Käkmis keeran kokku. Päris kindlasti on veri. Kuid mu soontes loksub hoopis selge Vahemeri. Ja siinkohal veel lõpetuseks suur suur suur tänu žüriile. Aitäh teile selle suure au eest. Ja. Teile, et te tulite siia, ma arvan, et nüüd on õige aeg lõpetada ja siirduda natuke lõbusamate asjade juurde, kui, kui see formaalne tseremoonia täita. B Pinera ootel millama. Needee Pinera silla teinu raudne mitu minutit.