Tere, mina olen Jürgen Rooste ja räägin teile täna Contra uuest raamatust urvaplaaster. Urvaplaaster on üks ja asi ikka hea sellega ravida, nii last kui inimest üldiselt. Kontsert-luule on ka üks väga hea asi. Esimest korda Eesti rahvas teadlikult nägi vist kontot kunagi Vahur Kersna saates 90.-te lõpul ja sealt sai alguse selliseid luulet tavalaulva postiljoni tähelend. Tegelikult langes üsna hästi kokku sellise eesti luule uue tulemisena, nimelt 90.-te keskpaigas oli tekkinud selline paras mõõt või, või tühi koht, kus tõsi küll, oli päris palju häid luuletajaid kirjutamas, aga mõnedel tekkis paus, näiteks Sist. Tollel noor luuletaja Karl Martin Sinijärv ei avaldanud mitmel aastal siis sellised keskealised vabadusvõitluses osalenud luuletajad nagu ei osanud leida selle uue rajaga rääkimise keeld ei olnud enam vaja neid sellist salaliku ridade vahele kirjutavad võitlusliku värss, eks ole, punkluuletajad kuidagi ka mul on tunne, et kas sellel hetkel Trubetsky, Merca tamme olid oma asjad nagu avaldanud ja ühesõnaga 90.-te keskel oli pikka aega, eestlased hakkasid nagu rohkem mõtlema rahadest ja firmadest ja kauplustest, aga luulesti kirjandusest mõeldi vähem. 90.-te lõpus muidugi nii-öelda sellisele materialistlik maailmavaatele vastukaaluks tekkis uus luulebuum, kus siis võib nimetada rühmitusi nagu erakond, õigem valem, Tartu NAK, TNT ühesõnaga ma pakun näiteks 50 60 uut noort luuletajat tulid pildile, kellest suurem jagu nende aastate jooksul ka raamatuid avaldama. Kas ja kontra võib-olla oli kõige tun ja mingis mõttes selle põlvkonna nägu Tartu Naklasena, tõsi küll, eks ole, kontra ei esinda laadi poolest kõiki, tema on rohkem selline heas mõttes lorilaulik või niiviisi, ütleme laulik, tema tekstid on sageli väiksed, naljakad vemmalvärsid, sellised kiusakad. Ta leiab elulisi ja selliseid Pope teemasid ja teeb neist sellised pisikesed hitid, nii-öelda ütleme contra enda esinemine lava pealt vaadates on ka nagu rokkbänd astuks üles ja ja tihti ongi nii, et konto sellise rändava laulikuna luuletajana on rohkem läbi löönud kui kui võib-olla avaldava autorina, et need kuigi raamatut kindlasti müüvad ka hästi, ma usun siiamaani minu lemmikraamat kontsert oli suusamütšitut. Ma pakun, et see ilmus kümmekond aastat tagasi ja see sisaldas nagu kontraparemikku kuni selle ajahetke, nii, mis, mis ta siis tolevad kirjutanud olin. Pärast seda ta on ka raamatuid avaldanud, siin möödunud aastal ilmus üks täitsa vahvale raamatukene ja siis vahepeal mõned sihuksed imelikuma, näiteks ma mäletan üks raamatu või bussisõiduluulet, tõsi, terve raamatukogu, bussisõidu luuletusi ja need olid natukene imelikud minu jaoks. Aga nüüd seda plastid Siidset lapata, seal lugedes hakkab mul tekkima tunne, et mul on suusamütsi tuti kõrval tekkinud uus konto lemmik raamat. See on väga tore kontsert, raamat siis, see on paks, see on üle 200 lehekülje julgelt. Ja siin on ju see asi, et kui, kui tal mahuvad tekstid ära mitu tükki ühe lehekülje peale, siis kontra ei häbenenud, on pannud siin ka kahe lehekülje peal järjest, näiteks on neli luuleteksti, nii et see on selles raamatus on tõesti palju lugemist ja londile ühe luuletuse ette meilivaba päev. Meile ei tulnudki, eile olen kui arust ära meelitus maailmas päikenegija ise ära kõige end registreerinud 100. kuradi listis meili vaba päevaga kuidagi nagu ei riskiks tuleks kas või pisut rämpsu ja kräppi lollakas loteriivõit või 50 protsenti Viagra. Kirjutan abipalve, sõbrad meile, mul saatke aadressil, raamat on tühi, pole seal mingeid kontakte ja ka luuletus on paraku siinkohal lõppenud, sest et meile ei tulnud, ei ole värskeid mõtteid. Kusjuures ei, see on täitsa tänase kirjamehe elu sageli toimubki, ütleme, esises võrgukeskkonnas ja näiteks ikka kontra, pahatihti viskab Facebook'i mõne väiksema värsil eakese, eks Kivisildnik kirjutab sinna siingi raamatus on tekkinud luuletusi niiviisi, et on kirjutatud kuskile kellelegi vastuseks või mingi muu teksti vahele mis mind isiklikult väga puudutasime, mida juba Maalehe toimetuses teiste toimetajate ega ka juba vaatasin. Ilus luuletust toimetajast. Ja muide on alati mõelnud, et Contra on just see luuletaja, kellele oleks tublisti toimetaja abi vaja, sest ta kirjutab põrgulikult häid värsse. Mõnikord kirjutab ta nii kole palju, et kõik ei saa nii head välja tulla siis toimetajate hädasti appi vaja, et osa välja rookida. Niiviisi. Aga tegelikult ju võibki autor toimetajale omalt poolt anda juhiseid ja kommentaare, et ma loen ette, mis contra toimetajale. Toimetaja külmind, kärbid, karuslooma, ärimaa, avan siis sealt nirgid, kärbid, tulevad sind närima. Jüravat subpabereid ja tinten penni verevat. Püüa olla rajaleidja keset pahna Serenat kui sul üle pea seal löövad paberlained. Kuki neid, kes kulda söövad, söövad hõberebased. Ah, Sult kärpimaks suurt möllu pole enam nuti ja. Ja ka teksti valgendajast ei saa sulle tugisest, tuba täitub mitme 100-st tali spordin Nugisest kempsupotist väljub saarmas tuhkur. Tere haisutab. Aga Ilveses armask tasinud hellalt kaisutab. Kontsert on kindlasti Xistil lõbusam ja andekam luuletaja ja mõtlesin üldse heal mütoloogilise ajal, meil on nii palju mütoloogilisi kujusid täna kirjanduses, et Contra on selline. Kristiina Ehin on näiteks täiesti mütoloogiline kuju või FPS oma nukralt kurva kuju rüütli sellisena ja, või siis Lauri Sommer kuskilt kesk metsi, lõuna eestist, pikkade juuste nukrate lauludega. Oleme heal ajal, meil on palju mütoloogilisi luuletajaid ja kirjanikke ja üks kõige mütoloogilisem olen neist on kontra, et ma soovitan teil soojasti lugeda urvaplaastrit või seda endale tagumiku peale või ükskõik kuhu panna. Mina olen Jürgen Rooste ja kuulmiseni.