Uskuge või mitte, aga ma ei taha täna rääkida võimukriisist Tallinnas. Olen püüdnud sellest kaugele hoida, sest ei oma mingit suhted erakondadega ja seetõttu võiks minu arusaam asjadest paista äärmiselt naiivne. Mida me ikka prognoosin, mida ma ikka oma arvates julgeksin öelda. Kui oleksin mõne erakonna toetaja, siis võiksin ju ka midagi arvata või oleksin erakonna nõustaja, siis võiks ju mõne teise erakonna maine rikkumiseks mingi lookesi välja mõelda. Aga samas on natuke veider samuti oma suu kinni pidada, kui ümberringi käib suur tõmblemine. Poetan siis minagi mõne killu minte pisut ärevaks asjaolu, et viimasel ajal on hakatud rääkima poliitikast nii palju aususest. Kui poliitik võtab sõna suhu, ausus, siis on tõepoolest asjad väga, väga viltu. Kas ütle endaga võisid partnerlussuhet, et aga aga võib-olla on termin ausus muutunud uueks võitlusvahendiks ehk isegi salarelvaks? Iseäranis jube hirmu juding käis minust läbi, kui seal aususe mõistet kasutas kõigi poolt armastatud Keit siis ma sain lõplikult aru, et tunud jesuiitide koosolemisele kas televisiooni või mõne muu allika vahendusel. Teine huvitav aspekt seisneb selles, et kameelionid jäävad oma muundumis trikkidest täiesti varju meie poliitikute võimetele. Aga äkki on tegu hoopistükkis mäluprobleemidega? Lihtsalt unustatakse, mis juhtus kaks aastat tagasi riigikogu valimiste aegu või kas või möödunud aasta sügisel. Hämmastav mälukaotus ja seda mälukaotus soovitakse kindlasti ka valijatele et neidki tabaks mäluauk, kui nad peaksid väikese ekskursi minevikku tegema. Kolmas huvitav aspekt seisneb selles, et poliitikud käituvad nagu pulmamänge mängivad Tedreid, kes teevad seda niivõrd ennastunustavalt, et nad ei märka pealtvaatajaid. Tavaliselt tedremängude puhul ei ole pealtvaatajatel asja detroidi mängudesse sekkuda sest nad vaatavad, pildistavad, filmivad Detride mängu ilu. Poliitikute mängudes on kah olemas pealtvaatajad. Kuid selleks ova liiad poliitikuid ei tee neid märkamagi või kui märkavad, siis arvavad, et valijad on sellega harjunud ja hullemaks asjad minna ei saa. Ma julgen arvata, et saab küll, olen veendunud, et kohalike omavalitsuste valimistel valijate osalusprotsent kindlasti alla 50 ja mis siis võib küsida. Võib aga küsida ka nõnda, et kas on aus valitseda vähemushäältega. Kogu sellel lool on siiski positiivne aspekt, see karrastab poliitilisi jõude ning kõik saavad aru, et ükski kokkulepe ei maksa, et ei maksa uskuda mitte midagi. Tavaliselt on Eesti poliitilises kultuuris antud asjaolu poliitikutele ammuilma selge kuid tõenäoliselt mitte valijatele. Arvan, et nüüd on viimane kui üks aru saanud, et ei ole mõtetki püüda aru saada ning sõnumit, mida poliitilised jõud õhku paiskavad uskumist väärt. Aga siin puutun kokku tuntud trikiga. Võib-olla ühel hetkel poliitik ütleb, et maja põleb ning sellest tuleb lahkuda. Aga keegi ei lahku, sest teadagi, tegu on poliitiku jutuga. Nõnda põlebki maja maha. Võib-olla peaksid poliitikud mõtlema sellele, et ka oluliste sõnumite aegu jõuaks nende tekst kurtide kõrvade. Loomulikult hakatakse süüdistama, mitte ütled vaid kurte kõrvu. Klassika, eks ole. Erakonnad peavad end pidevalt kehtestama, muidu neid ei valita tagasi. Kindlasti ei valita selles kontekstis, Res Publica tehtud sammud on õiged. Sest kaua sa ikka jaksad teistele aupaistet tuua, ise midagi vastu saamata? Tegelikult eksisin, Res Publica on siiski oma saanud, selleks on madal reiting. Ma arvan, et tänaseks on ilmselt madal reiting saanud juba minevikuks. Kes siis kogu sellest loost võidab? Võidab kindlasti Keskerakond. Keskerakond on sügisest alates siis, kui ta pidi Tallinna valitsevast koalitsioonist lahkuma, olnud tugev ja Keskerakond. Huvitav küll. On olnud võitja nii kaotades kui võites. Kui neid materdatud, siis on nad õige pea tõusnud. Kui tõusuna pole neil käsi käinud sedavõrd hästi. Praegu saab Keskerakond poliitmaastikul väga huvitava positsiooni. Ta on pea kõigi erakondadega olnud valitsevas koalitsioonis eriti pärast seda, kui nad heidavad tallinlasi ühte Res Publicat. Aga mind huvitab nüüd, millist kaarti saavad kunagised koalitsioonierakonnad tulevikus kasutada Keskerakonna vastu. Päris pikantne situatsioon. Muide, ega keskerakonnal poleks mingit vajadust minna praegu Tallinna valitsevasse koalitsiooni, sest nagunii võidavad nad Tallinna võimuorganite valimised sügisel. Mõni hakkab nüüd kindlasti arvama, et mul on mingi alateadlik soe tunne Keskerakonna suhtes. Taevas hoia, ma ei tunne mingit sümpaatiat ühegi erakonna suhtes, sest nad ei kehasta sellist demokraatiat ning poliitilist kultuuri, mida mina õigeks pean. Mina teen oma valikud, lähtudes teatud aja võimalustest, mis vastavad minu arusaamadega Eesti arengu heakäigust. Mina austan igaühe valikut ja see valik on alati õige, sest selle on teinud inimene oma arusaamade ning talle kättesaadava informatsiooni alusel. Ma ei oota valimisi ega uusi koalitsioone. Ma ootan, et ometi kord võetaks vastu selline seadusesäte, mis võimaldaks valijatel valitud saadikuid tagasi kutsuda juhtumil, kui need, kellele on antud oma hääl, ei käitu lubaduste kohaselt. Et selline säte vastu võtta, tuleb muuta ka valimisseadust. Kuid ma arvan, et taoline muudatus oleks meile valijatele väga teretulnud, sest siis muutuksid poliitikud vastutavaks ka meie valijate ees. Siis ei peaksime kõnelema madalast poliitilisest kultuurist. Praegune poliitkultuur tõuseks iseenesest, sest sellisel juhtumil juurduks poliitikasse ka mõiste vastuta. Vastutus eelkõige valijate ees. Seni kui puudub taoline seadussäte, ei lähe mulle korda valitsevate koalitsioonide uued ja vanad koosseisud, sest mina ja teised minutaolised valijad Pole oma mandaati andnud sellisteks mängudeks. Aga metsa tasub igal juhul minna, sest seal võib õigel hetkel näha imekaunist tedremängu ainult peab olema väga-väga tasane, et mängu ilu mitte ära rikkuda.