Mina olen Jürgen Rooste ja räägin teile täna Eda Ahju luulekogust maskiball, aga natuke Betti Alveri just ilmunud tumepunasest vihmavarjust. Mall Jõgi Kaevatsi koostatud, väike valik, miks seda ahjust, sest et Eda võitis just Betti Alveri preemia. Vaat sellepärast ka Betti Alver-ist. Eda Ahi on harukordne noor tütarlaps, 22 aastane, avaldanud alles ühe luuleraamatu, samas osalenud väga palju igasugustel luulefestivalidel esinemistel luuleõhtutel käinud pool Eestit läbi, nõnda patissina käinud ka pool Euroopat läbi. Näiteks ma tean, et tan Sitsiiliasse restaureerinud ühte maja ja Lõuna-Prantsusmaal korraldanud samba festivali ja lisaks sellele nende kasvanud yles imelikus keelekeskkonnas kahe kurdi vanema kasvatatud kuulja laps kellele oli väga kihvt vanaema, kes on pärit kuskilt Venemaa eesti külast ja veetis suved koos Edaga siis Lõuna-Eestis Räpinas. Et meil on väga müstilise keeletaustaga tütarlaps ja sama müstiliselt põnev, on ta luule, nimelt kui me oleme harjunud sellega, et tänased eesti luuletajad jauravad kõik vaba vahel siis nagu minagi ja kurdavad elu muresid nutavad löömata lahinguid taga ja siis kirjeldavad oma siis argist olu iga päev. See on niisugune üldine stereotüüp tegelikult eesti luules, seda on vähe, aga seal siginenud kas ja nähtav peavool. Siis Eda Ahi on täiesti teistmoodi, ta on nagu vanakooli, ütleme, arbujad kooliga, isegi kuningalt Siuru kooliga siin Puškini lugenud või pakuks, et hallainet lugenud, ilmselgelt pulgaakovit lugenud. Noor poiss Deskele värss meenutab jälle klassikalisel kombel luulet, et kui me oleme siin ütelnud, et eesti luule on kuidagi nii-öelda mandunud või läinud Sist lodev vaba valsi teed siis tegelikult, et on viimasel ajal silma hakanud mitu uut autorit, kes kirjutavad väga tihkelt ja teistmoodi värssi. Ja nüüd ma katsun ette lugeda ühte Eda Ahju luuletust ja kohe vabandan ette, kuna siin on mitu võõrkeelset väljendit, mida ma kindlasti õigesti ei häälda. Viienruus novembrikuus on ammu läinud moest, kes varem mõtles printsist und, näeb Soest on hea ja halva vahelt haihtunud piirid ning tõmbenumbriks tõeliseks vampiirid. Tarkovski juba teadis elust kallist on igatahes etem õnn, mis kibe. Iga daam, kel ood, kultuur on kallis, teab, tänapäeval moes on. Tei, mis libe? Ei muide, Betti Alver avastas son moodi pikki tama värssides vihjeid muu maailmaelule kultuurile, et ta ka 30.-te eesti kirjaruumis oli, oli päris kummaline selline läänemaise muu maise hõnguga daam. Aga mul on tunne, et praegu Euroopa luulete vaadates, et võib-olla on vastupidi, et Eda Ahi viib siit sinnapoole tagasi sellist euroopaliku kultuuri hõngu. Nii et maskiballitasu piiluda küll nüüd korraks sinna Betti Alveri tumepunase vihmavarju juurde, Betti Alveri värsse uues väljaandes ei ole ju mõnda aega näinud ja ega pole vajadustki, sest et kui te lähete antikvariaati või raamatukokku Betti Alver saab rahulikult kätte, teda palju olemas, aga samas siin on kaks olulist momenti, mis räägivad sellel uuel raamatu poolt, esiteks tumepunane vihmavari on väga ilus raamat punaste kaantega ja lõhnab hästi, mulle meeldib see nii-öelda kogub köide kogu mõtte. Teine asi, Mall Jõgi on teinud väga hoolikat tööd ja valinud välja sellised tekstid mis kõnetavad meid võib-olla tänapäevas rohkem kui mõned nõukogude aegset Betti Alveri valimikku, et see on nii-öelda selline uue eestiaegse hõnguline Betti Alveri valik, mida tükk aega pole näinud ja lihtsalt meelde tuletada kõige olulisemat osa eesti luulest ma loeks lõpetuseks ühte värssi luuletust mida kõik vanema kooli luuletajad vist teavad peast, ma olen kuulnud nii mõndagi seda maha ütlemas ja ma tean, et see on selline tekst, mis kuulus eestlaseks olemise juurde. Mingil hetkel mul on tunne, et mõni raadiokuulaja võib-olla ei pruugi seda mäletada, see pruugi peas olla ja mõni võib-olla isegi tea seda igaks juhuks telliks Betti Alveri olulisem luuletekst. Vabaduse deemon. Jäägu teistele alandlik jaatus tahta võimatut on meie saatus, sina, mu teejuht, kellega koos matkanud uskelt auravas soos milliseid lahinguid singa ei lööda, ikka manitseb mind, mine mööda kõik mu ihad ning armud on põrm, kui mu rinda Riivopsus. Iial ei võida sind ükski sõdur, kuigi su ihu on vermeis ja põdur ning su vabadus jumalast neid usklik sind nähes kõik uksed suleb aga su juurde, kui koju tuleb igatsev ketser, uhke askees, et. Mina olen ikka ja jälle Jürgen Rooste ja rääkisin teile Eda ahju maskiballi Spiti albadi tumepunasest vihmavarjust. Lugege neid, lugege üldse eesti luulet ja kuuleme nädala pärast.