Tere kuulama saadet klauskursellist Liivi maadlikust, Liivimaasõja ühest peamehest, Klaus Kur, sellist Rootsi vägede ülemjuhatajast idamere ehk siis meie poolt vaadates Läänemere provintsides meest, kelle juhtimisel mõisamehed rootslaste käest Toompea väikese linnuse vallutasid ja siis seda mitu kuud enda käes hoidsid. Niinimetatud Kurselli mäss suruti maha. Rootsi võimud hukkasid Klaus Kurselli. Eesti ajalooarhiivi arhivaar, ajaloolane Kalev Jaago räägib täna Klaus Kur sellist tema päritolust, perest, Kursellide suguvõsast ja nende positsioonist teiste aadliperede seas 16. sajandi teise poole. Aadlisuguvõsad on niisugune põnev teema, mis eestlasi huvitab, eriti huvitab muidugi teada saada, kas ja kui palju on aadlisuguvõsa del seoseid eestlastega, aga alustame võib-olla sellest, et kuidas on võimalik aadlisuguvõsade kohta informatsiooni hankida. Aadlisuguvõsade kohta muidugi on võimalik palju rohkem infot hankida kui näiteks lihtsate talupoegade esivanemate kohta. Noh kõigepealt, kuidas aadliseisus kujunes või, või tekkis, see on muidugi Lääne-Euroopa ajaloo probleemia varakeskaeg meile oma aadliseisust ei jõudnudki ju praktiliselt välja kujuneda, olid küll omad vanemad ja paremad aga noh, seda ikkagi eesti aadliseisus, eks ei saa, ei saa ikkagi keskaja mõistes nimetada sellised aadlikud ja ja see selline seisus tuli meile seoses siis 13. sajandi vallutusega. Ja sealt, et lääne poolt tuli muidugi igasugust rahvast seoses ristisõdijate ka ja ega nad kõike ei olnud seal ju aadlikud, kes siia tulid. Ja aadliseisuse kana seoses tuleb rõhutada seda, seda just maavaldust. Et see vallutatud maa tuli ju vallutajate vahel ära jagada, tekkisid sellised suured, et see nöörid või nagu Härrad nagu piiskopid ja ja ordu või siis ka Taani kuningas. Nonii, suurmaa vald ajasin ja vastavalt, kes ka süsteemil hakkas, siis see maade jagamine allapoole vasallidele suur vasallidele suur vasallid omakorda väiksemate vasallidele tekkisid, et noh, siis läänisuhted. Ja, ja just sellised läänistatud maade valdajad ongi need, need meie aadlikud ja ja neil olid sellised privileegid sellega seoses nadolid tavalistest maksudest vabastatud ja aga mis kohustused meil olid meil muidugi sõjateenistuskohustus, Nad pidid oma maahärra eest sõtta minema, kui vaja oli, ja kui ma ära vangi langes, siis pidid hoolitsema selle eest, et ta välja lunastada, ja sellised sellised kohustused muidugi. Et sealt siis baltisaksa aadlikiht hakkas tekkima ja, ja muidugi on palju vaieldud, räägitud sellest, et kui palju seal oli siis nende eesti vanemate järeltulijaid hulgas, ega me ju seda kuidagi täpselt kindlaks teha ei saa ja, ja allikaid selle kohta on ka napilt. Proovitakse ka selliste filoloogiliste allikate abil niimoodi keele abil ja nimede kujude abil isegi seda seda tõestada, aga, aga see on selline väga libe tee. Aga põhjalikult sellel peatuda ei tahaks, aga, aga Kursellidega seoses või saksapäraselt peaks neid nimetama siis Kursliteks nagu May tellid, olid Maidlid. Aga räägiksin ikkagi siis vist praegu rohkem levinud nimekuju Kursell Kursellidest nende puhul on ju ka igasuguseid oletusi tehtud, aga noh, on selline vana normanni suguvõsa nagu korrusel või Churchill on ka sellega seotud. Et võiks Kursellilise perekonnapärimuses seostasid ennast näiteks selle suguvõsaga, aga aga mingit sellist täpsemat tõestust selle selle kohta ei ole rohkem kui see tõesti nime nimesarnasus, aga mis on võib-olla nende aadlike suguluse ja päritolu tõestamisel tähtsam allikas on võib-olla just nende? Mitte niivõrd nimekujud, vaid, vaid vaid just vapid ja vapipildid on muidugi söökhillidel. Jaa, jaa, jaa, Kursellidelt täitsa erinevad. Meil on küll vapi peal mõlemal üks Poom, sagedasti olid loomad kujutatud sõitšillidel ja nendel Kursellidel oli lõvi. Aga seltsidel söötsilitel olidki lõvi ja Kursellid, need vanad. Sotside suguvõsa on selle Kursellidega vana normanni suguvõsaga tõstis seotud jah, aga, aga ütleme need siin Baltimaadel, need, need baltisaksa suguvõsa Kursellid olid sellise vapiga, kus oli kuldsel väljal must metssiga, hoopis, mis oli siis kolmest noolest läbistatud õieti seljast tuli nagu kolm noole saba, aga üks nool oli nagu kõhust ainult läbi, nii et selline pilt siis must metssiga. Nii et lapipildid on täiesti erinevad ja, ja see on väga ebatõenäoline, et nad võiks olla sugulased. Võib-olla DNA uuringud kunagi annavad sellele täpsema vastuse, aga minu teada sellist asja tehtud ei ole veel nende, nende suguvõsade võrdlemisel. Kas vapp on siis kõige olulisem allikas, mille järgi aadlisuguvõsasid uurida saab? No see on üks oluline jah, selline tõestus, et tegemist on aadlisuguvõsaga, kui on tal selline ilus kinnitatud veel olemas tavalised käis sellega koos mingi aadlidiplom, kus oli sisse vapivaka kujutatud värviliselt ja aga muidugi, neid on vähe säilinud, neid omaaegseid algselt jagatud neid mingeid pappi, ürikuid aga rohkem on säilinud ja põhiliselt on säilinud ikkagi sellist lääni läänikirjad. Nii et kui mingit maad on läänistatud, siis selle kohta on koostatud mingisugune läänikiri. Ja neid läänikirju on siis ja päris ohtra Varul ja need on võib-olla jah, põhilised allikad, mille järgi aadlike siis ja nende nende elukäik uurida ja kaagursellide kohta esimesed andmed on seos läänistamisega 1442 on teada, et Kuramaal ordu alal siis on üks läänimees selle nimega. Ja tol ajal oli tal nimekuju natuke teistmoodi, ma ei tea, kuidas ta tol ajal neid kursil hääldati, aga noh, nimekuju kui seda lugeda oli hoopis Kons teel näiteks noh, kuidas see tähendab, teed ja väga erinevaid nimekujusid on korstell Kurstel kortfell kurssell. Isegi jah, kursusel ütleme tänapäeva saksa hääldus võib olla, mis on levinud. Nii et kuramaalt ja on see esimesed kindlad teated selle suguvõsa kohta, kuidas nad sinna tulid. Ma ei oska öelda, eks. Esialgu on meil üpris vähe sellist maad seal läänis olnud, nad ei ole mingit kõrgaadlikud või isegi mitte keskmised aadlikud, nad on ikka päris päris väikeaadlikud, ütleme olnud. Ja kui nad siis üks aru jõuab, jõuab, ütleme Tartumaale siis nad on esialgu ühe sellise kuulsama aadlisuguvõsa tiisen, hausenite, alamvasallid, ütleme siis niimoodi, tiisenausenitele oli ta piiskopkonnas suured maaüksused ja siis Kursellid said sealt siis ka nende kaudu ühe väikese alamläänistuse. Korallid on kuramaalt pärit, on püütud väita ka, et Kursellid on tegelikult kurelased. Mida teie sellest arvate? See on muidugi jah, miks mitte, võib ka olla, aga tõestada seda kuidagi ei saa ja ja oleks ilus arvata, räägitakse kura kuningatest. Kuramaal see võitlus sakslastega oli ju väga äge, ägedam isegi võib-olla kui, kui Eestis Eesti alal ja, ja et seal kurakuningat, need kohalikud hõimupealikud säilitasid rohkem sellist vabadust ja õigusi, kui ütleme siin põhjagi pooled nendest võis võis ju midagi järgi jääda ja, ja tõesti on nendest teada, et nad ka hiljem sõjateenistust kandsid ka ordu mägedes. Aga kurelased jah, murelasteks nimetatakse muidugi ühest küljest seda balti hõimumissal elas Kuramaal. Aga teisest küljest on ka seda Kuramaa liivlased nimetatud kurelasteks, nii et kuma. Me siis valima. Aga, aga jah, ei mingit kindlat kindlat sellist seost ei oska öelda ja see, see, see nime, perekonnanime sarnasus, Kurseli nime sarnasus kuramani mäega, see, see ei ole ka mingisugune tõestus. Kahjuks. Kur selline on ikka sakslased. Nad ise kindlasti noh, nendel teadaolevatel aegadel juba oli, olid, olid kindlasti sakslased ja rääkisid saksa keelt. Kui esimesed teated on 1442.-st aastast ehk 15. sajandi keskpaigas, siis kui olulised Kursellid, kui oluline see suguvõsa oli Liivimaa elus kui tähtsad ja tuntud nad olid võrreldes näiteks tiisenhausenitega vähem tähtsad. Olid väga tähtsad suguvõsad muidugi üks Küllid Ungern-Sternbergide Ungernid tol ajal tol ajal veel nimetusega ja, ja oli palju teisi selliseid kohalikke suguvõsasid, mis olid oluliselt nimekamad ja tähtsamad muidugi kui Kursellid, aga Kursellide tuntus ja kuulsus algas, ütleme niimoodi. Tartu piiskopkonnas, kus kaks Jürgen Kurselli nimelist isikut on olnud 16. sajandil Stiftifaktid, see tähendab, et nad olid piiskopi asetäitjat ilmalikku. Nii et tähtsuselt piiskop järel, teised mehed, mõnes mõttes võib isegi niimoodi ütelda. Jaa, meie peategelase Klaus Kurselli isa Jürgen oligi siis selline viimane sellest soost teada Tartus tihti foogt ja, ja ta oli Sõmerpalu linnuse omanik. Jaa, 1558.-ks aastaks oli ta juba surnud. Siis nimetatakse Sõmerpalu linnuse omanikuna juba juba Klaus Kurselli tema vanemat poega. Aga sellel Jürgen Kursellil oli, oli lapsi päris palju kuus poega teadaolevalt ja kaks tütart ja ja ta ka tütred pani mehele jõudis mehele panna veel oma eluajal väga kuulsatest suguvõsadest, näiteks Saar oli, abiellus Volmar haaranspachiga ka väga kuulus suguvõsa. Liimal ja sellest abielust Valmar vaaranspahiga sündis poeg Jürgen vaarans pahk kuskil 1551. aasta paiku kellest, et sai ka Klaus Kurseli võitluskaaslane ja hiljem väga seiklusrikas väepealik mitmes väes ja mitmekuninga teenistuses. Ja teine tar, Jürgen Kurseli tütar abiellus padre maalt pärit Läänemaalt Patria maalt pärit Jürgen üks Külliga kellest on siin saates ka juttu olnud, kui vaprast Vastseliina linnuse pealikust ja Vastseliina kaitsest venelaste vastu. Ja need kuus Jürgen ükski poega olid siis. Klaus no ma ei oska öelda, kas, kas nüüd nad on mul, kui ma neid nimetan, kas, kas need on need vanuse järjekorras, sest nende ühegi poja sellist sünniaega teada ei ole. Aga, aga noh, neid on sellises järjekorras siis välja pakutud nagu Klaus. Et Joost siis Volter, Christopher Hainris, Jürgen võib-olla Heinrich olid kõige noorem, pakuksin, aga, aga ei tea ka, sest Heinrich oli oma venna Klausi koos sõjategevuses nähtavasti juba 1561.-st aastast, nii et ta oli siis juba ütleme niimoodi, täisealine. Aga miks te muidu arvasite, et ta võiks kõige noorem olla? See on selline? No ta ei lasku suhteliselt pikemalt kui teised tema Panymuses alusega nendele Kursellidele, kes tänapäevani elavad ümber maailma ajalehes, et tema, tema viisugusaja liini edasi teised suguvõsaliinid on, on välja surnud. Ja, ja ja ta suhteliselt hiljem abiellus sellised kaudsed tõendid ega midagi täpselt ma ei oska öelda ja kaudsed tõendid temast Hainrist kur, sellist on ka portree säilinud, nii et siis tema portree põhjal otsustada, millised need Kursellid võisid välja näha selliseid üpris kitsakad, pika sirge ninaga ja kõhna näoga ja no muidugi siis noorpõlve suhteliselt noores põlves tehtud portree selline, mida, mida hoiti lõpuks sinalepa mõisa seina peal, ennem seda, kui sinalepa mõisnikud Kursellid ära läksid. 1939. aastal ja noh, ta oli tolle aja kombe kohaselt siis ka muidugi pikad juuksed, olid tal siis selline lõua peen, umbes nii nagu Rispiiteril ja ja untsikesed ja, ja, ja siis muidugi raudrüü ja turvis oli, oli ka portree peal näha. Nüüd kui allikatest veel rääkida, siis lisaks nendele läänikirjadele appidele säilinud appidele ja, ja nendele nimedele on muidugi tähtsad allikad igasuguseid kirjad tol ajal noh, kes kirjutada oskas, kõik rüütlid, aadlikud olnudki kirjutada, aga, aga siiski tähtsamad tähtsamad tegelased oskasid ja ja astab, et Kursellide perekonnas selline noh, püüd hariduse järel oli täitsa olemas, sest Klaus Kurselli noorem vend Christopher oli, oli, oli kõrgemaltarid ja tema oli oli, oli lausa saarelane piiskopkonnas toomhärraks. See on siis üks 12-st sellisest piiskopi vaimulikust nõuandjast ja ja netomäärat omasid juba palju maid ja varandusi ja, ja olid tähtsad tähtsad tegelased. Nüüd Klaus Kursellilt on säilinud ka üks kümmekond kirja, nii et seal seal kuningale põhiliselt Rootsi kuningale Erik 14.-le on ta kirjutanud suhteliselt palju. Ja need kirjad on ka Rootsi riigiarhiivis alles vähemal alles muidugi neid kirju, mis siis kuningas temal saatisnit Klaus Kurselli enda isikliku arhiivi ju alles ei ole ja see, mis lõpuks Kursellide suguvõsa arhiiv oli. Selle pudemed on muidugi olemas, aga, aga Rootsi riigiarhiivis on ja need kirjad kuningale saadet ja ütleme tähtsamatele otsi. Ametnikele saadetud kirjad. Muidugi on olulised allikad ka kroonikad, jutustavad allikad sellised, kuigi nad on suhteliselt subjektiivsed ja olenevalt krooniku niimoodi maitsest ja kelle, kelle huvides ta kirjutas, siis on ka vastavalt see tekst loodud, nii et nendesse tuleb muidugi sellistes allikates eriti kriitiliselt suhtuda. Omal ajal sel hetkel ajahetkel kirjutatud kirjad on võib-olla selles mõttes täpsemad olulisemad allikad kui, kui ütleme, siis tagantjärele kirjutatud kroonikad ja kus on juba mingi tagantjärele tarkus juba olemas ja hinnangud ja nii edasi, nii edasi. Kas teie olete neid kirju näinud? Ma olen üksikut kirju näinud, jah, ma olen istunud viis kuud Rootsi riigiarhiivis ja nendega tööd teinud muidugi mitte ainult Klaus Kurselli teemal, siis muidugi ma kuna ma töötan ju ka Läänemaa muuseumis, siis minul selline erihuvi on Läänemaa ajaloo vastu vanema ajaloo vastu ja, ja kui ma siin täna midagi pikemalt äkki ma ja, ja väga palju Läänemaa näite toon, siis see on ka sellepärast, et, et ma tunnen lihtsalt seda, seda kanti rohkem need et see, selles mõttes ka minu jutt olla natuke kallutatud, eks. Aga kui palju Kursellid olid Läänemaaga seotud? Noh, esimene seos oli võib-olla tõesti abieludega seoses, sest Jürgen Kursell sees tihti foogt, viimane difti foogt oli, abiellus Elizabeth üks Külliga, kes oli siis üks Küllidel oli Läänemaal praktiliselt terve Vigala kihelkond oli nende käes ja Lõuna-Läänemaalt seal padrimast oli juttu ja virtsust ja sõnaga väga suured maavaldused Läänemaal. Ja hiljem hiljem muidugi põhiliselt maavaldused Kurseli tema valdused, et olid ka Läänemaa, nii et võib stagur, sellepärast Tartu piiskopkonnas väljaajamist seostuda kõige rohkem Läänemaaga. Abiellumine on juba korduvalt siin jutuks tulnud, niimoodi tehti ka poliitikat tol ajal 16. sajandil Liivimaal. Jah, see abiellumine oli tol ajal mitte niivõrd armastusest abiellumine, kui just mingitel poliitilistel majanduslikel eesmärkidel abiellumine. Et see oli suuresti erinev tänapäevast, kui niimoodi ütelda, jaa. Jaa, noh, oli juttu siin ebaüks, küll oli, siis oli sisse Velise mõisniku Reinhold tütar, Velise jääb, jääb praegu küll Raplamaa-alaga, omal ajal oli ta ikkagi sarle piiskopkonnas Läänemaal, eks. Ja see sageli oli, oli, oli see abiellumine ka väga lähedaste sugulaste vahel. Nii et siin ei ole ka midagi imestada, kui sellised näited ette tulevad väga lähedalt ikkagi. Kirik keelas abielluda, aga selliseid suhteliselt lähedasi Õnlaste vahelisi sugulus, kuhu saade uuesti kokkusaamisi oli, oli sageli olemas. Nii, ja. Kui nüüd rääkida, rääkida nüüd veel siis Klausi ja, ja ütleme tema vendade seostest Läänemaaga, siis, siis tuleb ütelda, et pärast seda, kui nad jäid ilma tänu venelaste rünnakule 1558 oma oma valdustest Tartu piiskopkonnas siis osa vendi langes venelaste kätte vangi. Volter kursusel oli kindlasti venelaste käes vangis arvatastega, Joost aga enamik vendi siiski pääses. Christopher jäi siis Läänemaale. Temast sai ka hertsog Magnuse nõunik ja ütleme siis, Jürgenist on suhteliselt vähe teada, aga arvatavasti ta oli ka oma venna Klausiga ja venna Heinrich kõigepealt rootslaste teenistuses. Ja esimesed sellised. 1561 läks ju põhjaeesti, eks Rootsi alla ja ja kuskil septembris 1561 on juba teada, et Klaus Kursel on rit meister ühe lippkonna juhataja siis kuskil 200 kuni 300 meesteks leibkonnas. Ja tema vähemalt et üks vendadest Heinrich oli, oli, oli tema leibkonnas ka juba olemas ja, ja selle lippkonna esimesed ülesanded, sõjalised ülesanded võib-olla olid olidki, ütleme võib-olla Padise kloostri niimoodi vallutamine 1561 septembris suuri lahinguid nagu ei olnudki tegelikult see Padise pidi minema ju Magnuse kätte, aga Rootsi võim ei tahtnud seda ja võeti Padise ära. Ja siis 1562. aastal läks, Furn oli nagu Klaus Hurnalise esimene Rootsi asehalduriks Põhja-Eestis Rootsile läinud alade valitseja ja ta oli ka nagu see vägede ülem, vaata siis siinsete vägede ülemjuhataja hiljem ta piirduski rohkem väe ülema ametiga ja ja koos siis Klaus Hurni rootslastest sõjameestega käidi siis need niinimetatud mõisamehed, need ratsaväe lipp, konnad, mida on teada viis tol ajal olid need viis leibkonda, et käisid nähtavasti piiramas ka 1562 Pärnut. Ja Pärnu ju ka vallutati, siis on saanud mingisuguseid maavaldusi, nähtavasti juba juba Klaus Kurselli sealt ütleme Pärnumaalt ja, ja juba ka ütleme, Pärnu, tegelikult Pärnu tuurile allusid ka mingisugused maad Läänemaal näiteks pool Lihulat oli ju, oli Pärnu ordu käes ja omal ajal ja hiljem siis kui Pärnu ära vallutate, siis siis hakati neid Läänemaal olevaid maid ka juba juba limpsama. Ja esimesed teadaolevad sellised läänistused Klaus Kursellile on teada, Tõstamaa mõis läks talle 1563, on, on teada, et et Tõstamaa mõis on tema käes, siis on tema käes rabavere Wakus ka praegune Pärnumaa seal Koonga kandis. Ja siis on talle läänistatud nähtavasti natukene hiljem ka juba Läänemaalt päris haapsalu lähedalt Haeska mõis, kiideva küla, Puise küla, mis hiljem tükk aega ongi Kursellide käes. Ja siis hiljem saab ta 1567. aastal saab ta ka Lihula linnuselääni, noh, päris suured valdused praktiliselt terve Lõuna-Läänemaal. No see oli kompensatsiooniks sellepärast, et ta oli jälle vahepeal kaotanud need valdused, mis jäid sinna Pärnu poole, kuna Pärnu 1562 vallutatega 1565 jälle langes Poolale tagasi ja siis ütleme, Poola-meelsed mõisamehed hakkasid seal toimetama. Ja, ja siis need rabavere ja Tõstamaa ja need valdused läksid kõik kavatse kuidagi Kurzelile. Kas Kurseli varandus siis sõltus parajasti sellest, missugune oli olukord sõjatandril? See kindlasti sõltus sellest, et kui palju parajasti Rootsi kuningal oli vaja Mõisameesteväge näiteks 1561. aastal Rootsi riigil oli, siis veel oli veel raha, alguses oli päris palju ja oli selline kuulsus, et Rootsi riik maksabki oma sõjasulastele kõige paremat palka ja sellepärast pole ka imet. Kõige suurem hulk mõisamehi just Rootsi teenistusse läks alguses. Ja näiteks Klaus Kurselli leibkond ja üldse kõik need saksa viis sakslastest koosnevad ratsaväe leibkonda jäeti isegi talvel palgale. Kui tavaliselt oli kombeks, et mingi talvel lõpetati palga maksmine aga ja ja hoiti kokku, siis esimene talv 1561 62 olid, olid mehed kõik palgal. Noh, nad olid siis karnisonides Klavkurseli lipp, kond näiteks oli Tallinnas Toompeal juba siis? Jaa, seda võib muidugi seletada ka sellega, et see aasta oli raske mingi taud olnud Tallinnas, kus ligi 2000, et just nimelt Rootsi sõjameest olid sealse taudi ära surnud, huvitavad kohalikud, ei surnud, surid just rootslased ja suriga näiteks suriga Klaus Hurnile järgnenud asehaldur. Eks Fleming imeline asehaldur, sorry, sorry sellesse salapärasesse haigusesse. Et nagu sõjalist jõudu oli vaja, siis siis maksti palka ka. Jah. Aga see palgapuudus või selle palga maksmise probleemid algasid siiski juba 1562. aastal. Nii et siis tulebki enamik kirju, mis klauskursel on saatnud Rootsi kuningale ja kuningatele, ütleme, laiemalt ongi seotud just palgaprobleemidega. Ja no muidugi, esimene kiri, mis teada on, on on veebruarist 1562 viiendast veebruarist, siis see kiri veel eriti palgaprobleeme ei käsitle, aga ta on oma leitnandi leitnant tükkeri saatnud rootsi mingisuguseid läbirääkimisi kuningaga pidama. Milles need läbi rääkisid, täpselt seisid, ei ole teada. Aga selles kirjas see on üks olulisemaid kirju üldse, võib-olla mis, mis, mis ta on saatnud kuningale. Selles kirjas paneb ta kuningale ka südamele, et kas ta ei võiks ikkagi Poolaga kokku leppida ja koos Poolaga võiks Rootsi tungida ikka selle põlisvaenlase vastusele venelase vastu. Et siit tuleb välja siis selle Klaus Kurselli murekama oma valduste pärast ikka seal Tartu piiskopkonnas ja lootus, et ikkagi neid tagasi saada ja, ja see Poola, Taani ja Rootsi omavahelised nägelased, see, see nagu tegelikult, et see ei olnud kohaliku kohaliku aadel konna huvides, ütleme niimoodi. Nii et ta kirjutas sellise kirja, aga ta muidugi jagas vähe seda Rootsi sisepoliitikat, ta ei teadnud, et et tol ajal oli, oli juba vendadevaheline, selline rivaliteet oli päris suur, kus Erik Neljateistkümnes oli üpris Poola vaenulik, aga tema noorem vend Juhan, kes nagu resideeruv Soome, Soome hertsog, oli juba Poolaga sõlmimas igasuguseid erileppeid ja oli ka seal. Samal aastal abiellus ta Poola kuningas Sigismund Augusti õega Katariina, aga ja siis Poola kuningas andis sellele Juhanile kaasavaraks pandiks ka mitmeid linnuseid Liivimaal. Teiste hulgas ka Paide näiteks ja lõunapoolselt Karksi ja Helme ja ja Lätimaalt ka. Ja kui siis tõesti Juhan tagasi jõudis Rootsi sealt oma noore noore, aga noh, ütleme kasulikku sõlmitud abikaasaga siis siis tegelikult Eerik 14. mõistis selle asja kõik kuka ja, ja asi lõppes sellega, et Johan, kolmas vangistati ja Soome kond võeti temalt ära ja ja Poolaga suhted läksid hoopis veriseks ja ja näiteks eks, 1562. aasta üks sõjasündmusi oli ju ka Paide piiramine, vallutamine. Augustis hakkas see pihta ja, ja esimesed üksused, et mis saadeti Paidet piiram olidki Klaus Kurselli leibkond. Ja tema tegi nagu seal eeltööd. Ja sellest ajast on säilinud üks kiri Heinrich Hurnile, see on siis selle klaasi selle esimese asehalduri poeg juba kus ta teatab, et et on teada, et vaenlased, see tähendab poolakad, Nad on kuskil Viljandi ja Karksi vahel Jaan paidele appi tulemas, nii et selline ohtlik olukord. Ühesõnaga. Ja siis Hurnsai sai veel täiendust Rootsist sõjavägede näol ja siis tuli tuli ka Paidet piirama ja Paide lõpuks siis alles 18. novembril alistus siis kui oli tegelikult juba selgeid Paide oli ju tegelikult Juhanile antud kaasavaraks, eks. Nii et selline segane seis oli? Vallutati jah, midagi, mis oli, nagu juba juba rootslaste oma, ei olnud ka. Aga kui neid mõisaid läänistati, siis mis juhtus eelmiste omanikega? Noh, ja mis see tähendab, et tale läänistati mõis ta ju sageli see uus omanik siis Klaus Kurselli ei jõudnud ju kõikidesse kohalegi minna või jõudis kõik üle vaadata, kui talle anti seda varandust juurde. No, ega ta jah, kindlasti ei jõudnud igal pool ise kohale, aga tähtsad olid need tulud, mis nendelt läänimaadelt laekusid, et kuhu suundusid need tulud, talupoegade koormised ja ka mõisa põldudel kasvatatud vili, et seda realiseerida ja saia kasutada, seda ka enda väeüksuse ülevalpidamisel. Kui oli probleeme seal, et palk ei laekunud, reeglina palk ei laekunud korralikult ja siis oli vaja see rasket kuidagi üle üle elada ja et väga sageli sõjapealikud pidid omaenda varandusest oma väge üleval pidama. Laskur, seal tegeles ka sellega. Ja eks see see oli, see läänistamine ei olnud ju mingisuguseks igavesest ajast igavesti. Oli, oli truu teenistuse eest näiteks kas siis eluks ajaks või või, või mingitel tingimustel. Ja kui näiteks läänisaaja ei vandunud truudust uuele maahärrale, siis automaatselt ta kaotas need maad läänimaad ja niimoodi oli ju ka seal Läänemaal ja Pärnumaal juhtunud, sest no ütleme, need vanad ordu valdused ordut enam ei olnud, ordu likvideeritud, ordumaad olid vabad, väga paljud tahtjad olid kohe olemas, kes tahtsid nüüd neid maid saad endale uueks lääniks. Ja ütleme, siin oli ka väike rivaliteet, et Rootsi väepealik puhul näiteks eks 1563. aastal üks oke pens on, kes oli nagu ülemjuhataja siin kohapeal, tema on ka kuningale kirjutanud. Et Läänemaal näiteks oli väga palju selliseid maid, kus endised vasallid ei olnud Rootsi kuningale truudust vandunud ja maid oli päris palju. Noh, selles mõttes vaba selles mõttes vaba ja, ja paneb siis oke bens kuningale südamele, et neid mitte ikkagi nendele sakslastele ei läänistataksega ka nendele kahtlastele vasallidele, kes võib-olla jah, on niimoodi võib-olla ka truudust vanduma saga, aga ikkagi jätaks riigile sellepärast et on vaja sõjaväge üleval pidada ja kui need maad kõik välja läänistada ja linnustele jäägi nagu seda maad, mida kasutada, siis, siis on raskusi selle garnisoni ja üldse sõjaväe ülevalpidamisega. Et selliseid ettepanekuid oli ka ja muidugi Rootsi väepealikud olid ka ise huvitatud sellist magusamat maade saamisest, nii et väga paljud sellised niinimetatud peremeheta maad läänistatega Rootsi vääbjalikele erinevatele Ma küsiks veel seda, et see vapp, Kursellide vapp, kas metssiga vapi peal oli tavaline tol ajal Liivimaal Liivi aadlisuguvõsade jaoks? Seda on veel jah, nii mõnegi suguvõsa vapi peal, kuigi sellist ilusat niimoodi jooksvalt täis kujutist on, metsapead on olemas ka niimoodi ja aga, aga ka mitte liiga palju ka mitte liiga palju. Lõvi on väga levinud kujutisega admetsiga ikkagi lõvi kõrval on väga tagasihoidlikult esitatud, ütleme niimoodi. Mis selle põhjus siis võib-olla, et see valiti, siin võib jah oletada, sest see aadli privileeg oli ju jahti pidada. Jah. Aga kui mõtelda niimoodi fantaseerida sellest, et soome-ugri lastel oli siga, püha loom ja ja mingit tootemloom ja metsseakihvad ja kõik vurri luud ja nii edasi ja mõtelda, fantaseerida selles suunas, siis võiks ju ka mõtelda, et et ja kura kuningate veel tuli ja võttis oma kunagise tootem papi peale. Aga ei, ei seda ma ei usu ja seda on Lääne-Euroopas, seda metssiga on ka ikkagi lappide peal kujutatud. Et noh, ristisõjas käimisele see muidugi ei viita, aga, aga mingisugusele sellisele vaprale metssiga võib ka metsas ohtlik olla ja võib see viidata küll jah. Et ma ei oska hästi seda metssiga seal seda pilti lahti küll jutustada. Maydellide vapp on palju, palju kõnekam selles mõttes näiteks kus on kolm kala ja ja siis ka mõned nagu kahurikuulikesed leivakese seal, et see viitab piiblile selline lugu, nii et piiblis seda metssealugu, nagu ma ei oskaks kuskilt otsida. Et tolleaegsed kuueteistkümnendad ühedi suguvõsad, kas kas umbkaudu on võimalik öelda, kui palju erinevaid aadlisuguvõsa siin Eesti pinnal Liivimaal? Oli süda on raske, raske, niimoodi praegu pilt küll ütelda ütleme neid oli isegi rohkem erinevaid perekondi kui ütleme seal järgnevatel sajand. Sest väga paljud nendest suguvõsadest said selle Liivimaasõja käigus hukka, surid välja ja muned natukese suurema lõtkuga võib-olla, ja need järgnevad sõjad võtsid ka veel oma lõivu ja nii palju enam juurde ei tulnud. Ma pakuks, et rohkem kui hilisematel sajanditel. Aga ega ega meil sellist täielikku ülevaadet nendest ka ei ole. Kahjuks, aga ilmselt oli üks selline hulk suguvõsasid, mida tunti üle kogu maa ja, ja oli palju neid, kellest ei suurem enamus ei teadnud midagi. No eks nad ikkagi omavahel seisus omavahel ikkagi teadis ja et, et nii, nii palju neid ka ei olnud. Muidugi tol ajal veel niimoodi, et üks osa oli ordereid, laid, kes olid enamik mitte kohalikust aadlist, vaid olid ikkagi Saksamaalt tulnud ja nii edasi ja muidugi tuli ka Saksamaalt kogu aeg värske idu mitte ainult ordu rüütleid, vaid, vaid ka lihtsalt uusima salle. Aga jah, sellised, mis ikka aastasadu siin kohapeal olid, selliseid suguvõsasid teati kindlasti ja oldi ka omavahel mingit pidi hõimlased ja sugulased, nii et see kiht, Ta oli omavahel päris hästi läbipõimunud ja ja võib-olla seal see avaldas mõju jah, ka Liivimaasõjas see, need aadlike omavahelised suhted selles oli suur, suur suur, selline muidugi kokku hoidmine oma oma omaette kokku hoidmine oli täitsa tähelepandav. Isegi siis, kui võideldi eri pooltel ja näiteks Urmas Kruuse ja ja Taube sealt Moskvas sõjavangist pääsesid ja tsaar saatis neid siia kohapeale otsima, siis seda, nii et Liivimaa kuningat siis siis oli ju tabel ja Kruusel võimalik ka vangistusest välja kaubelda paljud Liivimaadlike üldse näiteks tark, Tartu, Tartumaa piiskopkonna, Tartu linnakodanikke ja, ja ühesõnaga väga palju sakslasi pääses siis nagu tagasi Liivimaale. Nii et mõeldi ka oma oma lähedastele ja sugulastele ja sõpradele, kui siin midagi kauplemiseks läks ja selle selle vangipõlvest pääsemisega sai tagasi ka ju näiteks polter Kursell. Eks vendadest, kes, kes hiljem läks Carootsi teenistusse, jõudis olla ka Poola teenistuses ja kes näiteks 1582. aastal pöördus Tartu asehalduri poole palvega, et üles otsitakse kuskilt Dust sinna maha maetud Kursellide dokumendid. Teatavasti 1558, kui venelased Tartu piires, siis väga paljud tartlased ja sinna sõjapakku tulnud ümbruskonna aadlikud matsid parandust isegi hauakambritesse ja seinte sisse ja muidu maha igale poole. Ja teada on, et venelased kaevasid ju enamikul haudu lahti ja said need varandused kõik kätte olevat isegi saanud ühtede andmete järgi näiteks diisel hausenitelt 80000 taal lausa sularahas, et see oli umbes sama palju nagu, nagu Ivan neljas tahtis, tahtis saada, et sõda ei tuleks, eks. Aga aga teised jälle lükkavad ümber, et ikka see ei olnud ikka, et see ei olnud nii suur summa, nii et sina, hallikad, erinevad, aga eineid dokumentide, Kursellid, arhiivi leidmisest jälle sealt tartust midagi midagi teada ei ole, et oleks neid siis sealt kuskilt leitud. Aga aga Valter Kursell nähtavasti teadis seda kohta, kuhu nad mõtlesid tali 58. aastal nähtavasti Tartus olnud. Ja siis pikka aega sõjavangistuses hiljem siis Poola teenistuses ja lõpuks ka kas klauskursell sündisid aadliperes või said nad hiljem maadlikuks? Ei no meil oli juba võlduseks esimesed teated, mis nendest on 1442, ongi läänivaldustega seoses. Need see, see ongi see, et et noh, tolle aja mõistes võib neid aadlikeks pidada küll ja hiljem oli see, et aadlipi 18-st vanglaks läks Liivimaal ja Eestimaal selline komme käiku, et pidi veel aadlimatriklisse laskma, ennast kanda ja nii edasi. No seda muidugi ka jah. Aga see ei olnud nii oluline sugupuu esitama ja et ei oleks mingit ebaõilsat esivanemad seal ja nii edasi ääres vedas, aga noh, klauskursell selles mõttes oli igav tee õilis esivanem, mis sest, et rootsi võim ta reeturiks kuulutas näiteks baltisaksa traditsioon ja, ja Ernst särafin paneb selle reeturluse sügava küsima löögi alla, nii et see oli suurenisti siin õnnetu saatus, ütleme niimoodi, seda oleks võinud ka teistmoodi tõlgendada ja nii et kellele kangelane, kellele reetur. Kes Eesti ajalooarhiivi arhivaar ja Läänemaa muuseumi teadur Kalev Jaago. Mis nägu võis olla klauskursell, vaadake Eesti loo kodulehelt, aga nüüd ühe mõisa lugu, mille on Kalev Jaago Läänemaa Muuseumi kodulehele kirja pannud, see on Haeska mõis. Kunagi Kursellidele kuulunud Haeska mõis on praeguses Ridala vallas Läänemaal. Haeska mõisa on esimest korda mainitud 1560. aastal. Mõis kuulus siis Haapsalu toomkirikule, hiljem siis Kursellidele ja rangellidele. Ja esimest korda mainiti tee mõisa Johannes Reneri kroonikas 1560. aastal seoses venelaste rüüsteretkega Läänemaale, kui Haapsalu ümbruses põletati maha mitu mõisat. Pärast seda, kui Venemaa olid rootslased ära vallutanud 1563. aastal läänistas kuningas Eerik 14. Haeska mõisa oma väepealikule Klaus Kursellile, kelle isa Jürgen oli kaotanud oma maavaldused Tartumaal 58. aastal. Aasta hiljem võttis Rootsi riik Haeska mõisa tagasi. Kaks päeva enne hukkamist. Viiendal juunil 1570. aastal jättis klauskursell testamendiga Haeska mõisa ja kõik võlad vendadele Walterile, kes oli parajasti Venemaal vangis ja Jostile, kes oli veel alaealine. Rootsi võimude soovist hoida häid suhteid Kursellidega kõneleb fakt, et kuningas Johan kolmas kinnitas Haeska mõisa Volter jai ost Kursellile. Kolmas vend Heinrich sai oma osa 1582. aastal. Vendade vahel puhkes maaomandi ja võlgade pärast tüli. 1601. aastal eraldati Haeska mõisa maadest kiideva just Kursellile, kuid järgnev sõda Poolaga katki ja näljahäda ei lubanud mõisat rajada. Jost Kurselli surma järel jäi mõis Haapsalu asehaldurile Volter Kursellile, kes suri 1604. aastal 10 aastat hiljem oli registris Haeska veel Volter Kurselli nimel. 1622. aastal abiellus Volter Kurselli tütar Marie Tõnis Wrangeliga Kohilast ja sai Haeska mõisa kaasavaraks. Kuna Volteril polnud poegi, kellele mõisat pärandada. Haeska mõis on olnud siis panditud algul Volter, üks Küllile ja hiljem Jürgen Ader kassile. Hiljem kuulus Haeska mõis Tõnis frangeli lesele ja mõnikümmend aastat hiljem veel pojale Volter Wrangelile, kes ilmselt ristiti Volteriks emapoolse vanaisa poolt tõrgurselli auks. Siis toimus aga Eestimaa ülemmaakohtus kohtuprotsess Haeska mõisa võlgade asjus. Lisaks kõigele kurnasid mõisa seitsmeteistkümnendal sajandil kohtuprotsessid ja trahvid näiteks joomingutes tekkinud kakluste eest. Lõpuks maksis Wilhelm frangelli võlad, tema äi Heinrich kur selges ostis 100 Ducati eest osa Haeska mõisa metsast ja maksis ära kõik mõisal lasuvad vanad Kursellide ja Wrangelite võlad, k. Edasi, nimetagem paljude omanike ja rentnike seast viimast Haeska mõisa viimane omanik enne võõrandamist 1919. aastal oli Hans von küünevalt pikemalt Haeska mõisast Eesti loo kodulehelt ja nädala pärast räägib ajaloolane Kalev Jaago Klaus Kur, sellist veel tema perest ja eluteest ja muuhulgas ka Toompea linnuse vallutamise üksikasjadest. Saate toimetaja on Piret Kriivan. Kõike head.