Läinud nädalavahetusel New Yorgi Eesti Majas toimunud igakevadistel kultuuripäevadel esitles professor Jüri Talvet oma äsja ilmunud inglisekeelset raamatut Khao folk Haldža sümbioosis kutsekultuurseks sümbioosiks sellest raamatust Meie vestlus kaldus. Raamat sündis mitu aastat tagasi, tegelikult 2002. aasta suvel Saksamaal olles kirjutasin pikema ingliskeelses see ühele rahvusvaheline esseekonkursile. Ja see pikka aega seisis siis mitte väga kaua aega tagasi, kui ma selle tõlkisin eesti keelde, nii et tegelikult jah, nüüd kui see ilmus Ottawas, Kanadas, inglisekeelsena ja seal lisaks sellisele oli sinna veel juurde lisatud põimitud lühiesseid mu varasemast eestikeelsest raamatust Ameerika märkmed, ehk kaenlas kaebus Eestist siis tegelikult eestikeelne, ütleme see põhiosa, see ilmub eraldi raamatuna siiski alles paari kuu pärast Eestis Tartu Ülikooli kirjastuses. Niisugune niisugune raamat, mis on, ütleme, žanriton essees Montenni Ortega kasseti vaimus. Selle põhiteema väga lühidalt öeldes on, kas maailma saaks parandada kultuuri ja kunsti abil ja minu üldine vastus on sellele siiski saab aga aga nii-öelda skeptilised, et see tähendab, et see kindlasti ei ole mingisugune kiire protsess, vaid, vaid vähehaaval saab saab suurendada, süvendada inimestes tundlikkust kunst ja kultuuri abil. Huvitav, et esitate selle küsimuse siin Ameerika Ühendriikides olles, kui tendents on täpselt vastupidine, on olemas terrorismiga terroristidega, aga te olete optimist ja ma olen optimist. Kuigi selles raamatus on tõsi küll, on päris palju ka kriitilist vägivalla kultuuri vastu on, on, on päris päris tõsi, et seal sõna võtnud seda, mida ma tundsin ja tajusin juba oma esimesel ameerika käigul, sest et tegelikult need lühemad esseed, mis raamatus on, need ma kirjutasin, kui ma olin 1009 97. aastal oli torni ja seda igas nüüd on, see on see jõudnud inglise keelde ja sellisena muidugi on see minu jaoks ikkagi väga erakordne sündmus, sest et ega just nii lihtne ei ole eesti keelest välja välja kusagile jõudnud. Mida te siin New Yorgist tegite? Kuus kuud New Yorgis? Olin Fulbrati stipendiumiga, peaülesanne oli koostada suurema Ameerika luule antoloogia, seal on tegelikult esimene Ameerika luule antoloogia eesti keeles. Ma uurisin põhjalikult kogu seda luule Ameerika luulelugu alates põhust, võtmelist tegin, valiku tegi kommentaaride autorite kohta kirjutasin pikema uurimusliku. Vastates sellele organiseerisin tõlkimise tõlk, tõlkimisse on haaratud hõlmatud paljud eesti tähtsamad luuletajad, tõlkijad Hasso Krull, Doris Kareva palverit, Rummo, Andres Ehin samuti, nii et see on suur töö olnud. Nüüd on see õnneks peaaegu valmis. Mõningad tõlked puuduvad, aga üldiselt selle lähemate kuudega saab päriselt kokku selle käsikirja ja kui see valmis saab, siis loodame, et järgmisel aastal see ilmub Tartu ülikooli uues sarja, las see, mis kannab pealkirja maailmakirjanduse tõlkevaramu ja mille peamiseks tunnuseks on see just et seal ei ole mitte lihtsalt ainult tõlked, vaid on ka tõlgetega koos, on põhjalikult saate käsitlused ja samuti kommentaaride ja kõik muu, mis selle juurde kuulub. Kui nüüd veel ääremärkusi paluda natuke Ameerika tänasele elule, kuidas teile kuue kuu jooksul tundub, kas Ameerika on muutunud võrreldes varasemate käikudega? Ütleme niimoodi positiivse poole pealt? Kahtlemata, mulle oli suur üllatus, et New Yorgi elu on siiski küllatki turvaline ja rahulik, jääb see küll. Aga samas võib ütelda ka seda, et Ameerika ise oma oma selle vägivallakultuuriga on tekitanud selle müüdi inimesed vaatavad, siiapoole, arvas, siin toimub kogu aeg midagi, midagi hirmsat, tegelikult New York on küllaltki turvaline linn, aga samas teiselt poolt muidugi jah. Ma arvan, et sel ajal 97. aastal oli mul siiski seda niisugust optimismi tunnet rohkem Ameerika suhtes ja ma arvan ka praegu eriti New York ja see osa siin see idapoolne osa, mis ohtlikum osa siiski Ameerikast, et on küll mingisuguseid võib-olla jah kerges peataoleku seisundis, sest et tõesti Euroopa on läinud siiski teist teed, paljud asjad on Euroopast paremini, on Euroopa. Ma ütleksin, moraalselt on praegu tublisti kindlam see moraalne ebakindlus siiski on võib-olla ja igapäevaelu taldad tasandil küll on, kõik on korras, siin igasugused restoranide tohutu hulk ja kõike seda aga mingisugune niisugune üldise üldise ebakindlus, ma arvan, siiski on, on siin olemas samal ajal valimised näitasid ju ka seda, et just moraaliteemad väärtushinnangud olid need, mis vabariiklastele tagasid võidu. Jah, nad tagasid võidu, aga samas on ju selge, et selles ütleme Ameerika kõige teadlikumas osas selles suurlinnas siiski oli enamik, kes oletas teisiti ja see näitab seda siis kes ebakindlus on olemas selle maa. Ja sest siiski need, kes hääletasid selle konservatiivsema liini poolt, need on nüüd ju põhiliselt ikkagi sisemus ameeriklased ja see osa Ameerikast miljoni ütleme maailmateave peaaegu, et ei jõuagi kahjuks ja see on üks Ameerikas kõige nõrgemaid kohti, minu arvates see just seda elatakse mingisuguse sisulise informas tsoonisulus, televisioon on alla igasugust arvestust, võrreldes Euroopa mis tahes maa televisiooniga. See samas kõige rohkem mõjutab üldist seadust, nii et kahjuks ameeriklased ei tea sellest, mis maailmas toimub. Kui nad teaksid, ma arvan, need valimised oleksid võinud hoopiski teisiti lõppeda. Te ütlesite, et Euroopa rikka triivivad nähtavalt erinevates suundades, milles peamine erinevus? Peamine erinevus ongi praegu suhtlemises nendesse maailma kriisidesse euroopanna märksa tasakaalukam. Ameerika on toiminud ise päis on päris selge, tal ei ole mingisugust maailma moraalset tuge sellel taga olnud Entaktsioonil taga. Ta on teinud seda väitnud küll, et ta teeb kogu aeg õigesti õigesti. Aga see on tema enda arvamus. Ta ei ole kuulanud teise häält tema maailmas ja see on see, mis annab Euroopale praegu eelis Damas süüsitade Ameerika Tuula lukku. Väga sügavalt. Ameeriklased on tihti ütlemas, et selline pioneerid ja maailmaparandajate ja vallutajate vaim on seda riiki ja selle riigi kultuuri alati iseloomustanud. Kas see peegeldub ka selles kirjandusloos? Ma arvan, et no võib-olla kirjandus üldiselt on muidugi väga lai nähtus ja eks ole, Ameerika massikirjandus on muidugi vallutavad maailma ja samuti koos sellega massikultuur tervikuna ja just see vägivalla kultuur kahjuks action filmid ja kõik need, mida on võib-olla ise siin nii väga palju enam ei vabandage, aga mis on maailma siiski väga tugevasti tunginud. Aga samas ma ütleksin, et kirjanduse noh, siin sugune sügav osa, mis ikka tõesti peegeldab ühe rahva tõelist seda head vaimu ja see on ikkagi luule, luule, nii et Ameerika luule ma arvan, see antoloogia, mis nüüd sai koostatud, peaks näitama neid sügavamaid Ameerika Stahli alates juba põhust ja võtmanist ja, ja seal me näeme, kuidas on siis need nii-öelda sisemised inimesed nagu Emerson, Ralph, Waldo Emerson, Ameerika filosoof, nimetades luuletajaid, dub, pidanes sisemisi inimesed on, on mõtelnud mõtelnud Ameerikast ja maailmast oli sealt võime leida ikkagi päris palju huvitavat mis annab võib-olla just selle sügavama Ameerika edasi meile ja see ei ole kusagile kadunud sügama ameeriklane olemas tänase päevani ja on väga häid luuletajaid samuti need tuleb lihtsalt otsida ja, ja leida ja esile tuua. Tõepoolest tuleb otsida brigaad tervikuna, vaadata siis luuletusi siin küll eriti palju ei loeta. Jah, võib-olla teistsugune mulje, aga tegelikult on võimalik leida siiski väga head luulet ka kõige uuemast ajast kuulen siin ikka seda sõnumit hoidugem reotüüpides, hoiduge kiiretest hinnangutest. Jah, ma arvan, et seda, seda väga kiiresti ei tule, tule midagi hinnata ja ja, ja kultuur toimib aeglaselt, siin on paratamatult kultuur, ei ole äri kasumit kohe kätte, siit ja sealt aga aga olemas ja ta ei ole kusagile kadunud, ta võib mõnel hetkel ta vaim ja ta mattuda kusagil näilikud nagu nähtamatu olla, aga ta siiski elab edasi ja ma olen kindel, et see oma mõju siiski tasapisi avaldada. Kirjandusteadlane ja autor Jüri Talvet, kes viimased kuus kuud tegi uurimistööd siin New Yorgis asuvas Columbia ülikoolis, Eesti raadiosaatele maailm täna, mina olen Neeme raud.