Tere kuulama teatri magasini täna saates Ugala teatri kunstiline juht Andres Noormets kes meie palvel mõtiskleb teemal, kellele ja milleks teatrit teha. Ja küsija rollis on Pillerin purje ja maris Johannes. Räägime juttu päeval, kui Ugala mängib Tallinnas kahte lavastust. See pärnapuulehtla on Ugalas traditsioonilises saalis vaid vaid mängite kohvikumiljöös. On siin mingi vahe ka teil endal laval olla? Nii ühes kohas kui teises kohas. Võrrelge Andres Noormets. On küll vahe sellepärast Ugala kohvikus me oleme praktiliselt kahe meetri kaugusel vaatajatest. Ja noh, siin saal ikkagi omab niisugust sügavust, teda need tagumised inimesed väga lähedal ei ole ja, ja kõik see mängu mängu suund või või see energia, kuidas ta suunatanud Teistmoodi nüüd on mingi väike Iiri näitemängubuum justkui eesti teatritesse tekkinud. Kas see Iirimaa lugude Westmine on meile siin lähedane? Minu meelest on see täiesti inimlik, neid lugusid vesta millegipärast iri kirjanikel tuleb see hästi välja, need on head lood, neid on hea rääkida. Ma hea meelega räägiksin tegelikult eesti lugusid, aga päris sarnaseid asju ei ole ju kirjutatud. Ma loodan, et eestlased hakkavad ka ühtteist kirjutama. Üks salasoov on, et meil tuleks sarnaseid eesti näite mängigi. Mida saaks siis rääkida? Mõeldes otseselt oma rahvast ja tema vaimsest tervisest ja füüsilisest olemisest ja kõigest muust, mis tema elusid määrab. Täna ja praegu? Nonii Andres Noormets juba otsapidi jõudis ühe teemani, mida me täna puudutada tahtsime, see on teie üleskutse kirjutada Ugalale uusi näitemänge. Kuna Ugala selle välja kuulutas, siis muidugi me oleme nii egoistlikud ja ahned, et me tahame need endale saada eelkõige esimese öö, õigus on ikka nagu meie oma. Kuigi eesmärk on ju see, et lihtsalt saada uusi kirjutajaid saada kätte seda, seda, seda tänapäevaekstrakti. Näitemängu kujul, mida siis saaks teatrisse kanda, mida meil on suhteliselt vähe omamaises draamakirjanduses. Ja kuna juhtus nii nii olema, et, et Royal koordist kraam vibro Singastroleeris draamafestivali ajal ja rääkis kuidas on see Royal koordis toimunud ja ja tundus, et see jalgratas on juba ära leiutatud. Ja tahaks proovida, kas sarnane mudel ka Eestimaal toimib. Et mitte ainult kuulutada välja Ajalehes konkus vaid et püüda talle leida veidi laiemat kõlapinda noorema rahva hulgas, neid suguse aktiivsema eluhoiakuga rahva hulgas. Teha ka flaiereid plakateid nendesse kohtadesse, kus noored käivad, ja püüda saada neid kirjutama nendest asjadest, mis on neile olulised tänases päevas? No meie meiepoolne pakkumine on siis see, et need, kes on selle konkursi võitjad, võivad olla kindlad, et nad oma näitemänguga satuvad teatriprotsessi sisse. See ei tähenda, et ilmtingimata esietendus aset leiab, aga igal juhul tööle sellega hakatakse. See oli selsamal draamafestivalil, kui Pärnu kirjandusala juhataja tunnistas, et tegelikult on kõik suured geeniused, lavastajad on suured geeniused kirjutada suured geeniused ja noh, nagu ei saa nagu ühele lainele või noh, üks nagu ei taha teist kuulata ja ega see vist niisama kerge ei ole ka. Ega kõik asjad ei peagi kerged olema. Kuigi see lavastajate grupp, kes on nagu ühinenud selle konkursiga, võib-olla neid tuleb veel, aga praegu on nendeks Ingomar Vihmar Hendrik Toompere juunior, Jaanus Rohumaa, Andres Noormets ei ole niisugused erilised egoistlikud geeniused siin. Kui ikkagi see noor inimene tajub, et see võib olla võimalus midagi ära rääkida mitte selles keeles, milles. Tamme taadid, jonnivad vanakesed, Sonivad, mis ei ole üldse huvitav mis on noh, et on, et on võimalik esitada oma mõtet selles keeles, mis on nende keel ja me ei püüa sugugi seda asja väga akadeemiliseks ajada. Siis ma arvan, et, et sealt tuleb teid päris mitu inimest on juba ühendust võtnud ja, ja uurinud asja, isegi üks tekst on tulnud. Ma ei saa öelda, mis on väga intrigeeriv, valmis tekst ühest, tõepoolest juhtunud sündmusest eelmisel aastal. No seda peab natuke vaatama, võib-olla tõepoolest sellest müristab mingisuguseid asju. Selle näidendivõistluse jutu lõpetuseks see küsimus, et on teil ka mingisugused tähtajad või tärminid või et noh, et kui keegi järsku kuuleb ja tunneb endas ime tabast soovi midagi kirja panna, et kas ta on juba maha maganud või kuidas? Ei midagi ei ole maha magatud. Esimeseks maiks võiksid meile tulla need asjad, mis on juba valmis, mis kuskil seisavad, mitte materdada veel seal pikemat aega, vaid võiksid siis välja tulla. Esimeseks oktoobriks on siis lõpptähtaeg. Selleks ajaks jõuab kirjutada küll üht, teist ja kolmandat esimeseks detsembriks me püüame siis oma töö ära teha ja kõik välja kuulutada, mis vaja. Ka sedasama näidendivõistlust silmas pidades siis kui akadeemiline või, või kui traditsiooniline teie saate ja tahate seal olla üldse või, või kuivõrd neid traditsioone murdev. Noh, nüüd te olete juba ju olnud kaua te olete olnud teatrijuht? Aasta üks peaaegu ja natuke veel pealegi see on olnud selline aasta, mis on olnud pikk, ühe kuu väga kiire ja, ja. Kohati arusaamatu aeg minu jaoks. Ega see üks normaal Ma olen, muidugi ei ole. Hea meelega teeksin, usuksid. Mõnda natuke lihtsamat mõnusamat tööd aga õnneks on lootust, et siiski no midagi ehk muutub sinna suunas sellise teatri suunas, mis, mis mulle meeldib. Me oleme sunnitud oma suurest saalist tegema veidi traditsioonilisemat teatrit. Kohati sellistki teatrit, millega piiritletakse. Virised tagu, siis, eks see ole ka risk virisemine kanda ja, ja püüda siiski publik saali saada. Väikeses saalis on vastupidi, seal me ei pea niivõrd nagu publiku jalga käima, vaid ka vastuvoolu ujuda ja riskida. Ja seal saalis me tahame tõepoolest päris mõnusalt riskida. Kasvõi seesamane Don Carlos, mis nüüd välja tuli. Klassika, aga esmakordselt mina igatahes näen niisugust suure lavaklassikat sellises sellise intiimse distantsi peal pean ütlema, et see on väga õige distants sest suur saal paneb hõikama ja klassika kipub kõmisema jääma, aga seal kaob see distants ära, inimesed muutuvad inimesteks, värsson lihtsalt kõrgendatud kõneviis, mitte midagi ebanormaalset. Ja ma arvan, et, Publiku huvi on täitsa sellel lavastusel olemas, vähemalt praegused märgid seda näitavad. Järgmisel aastal püüame nii, et sellesse väikesesse traditsioonilise teatritekst eriti satugi aga suure saaliga püüame niimoodi, et seal oleks inimestele Inimestele mõeldud rohkem nendele inimestele, kes on see meie meie lähiümbruses ja ja kes tahavad nagu lihtsamat teatrit. Sest taolise keerulisema repertuaariga Me hukkuksime üsna ruttu. Aga noh, päikese all ilmselt hoiab selle üleval, sest meil on lootus, et me saame helikindla vaheseina, ehk suvel mis võimaldab suures ja väikeses saalis korraga mängida. Seedib neid õnnega. Aga see kõlab praegu nii, nagu seal suures saalis teha mingit kas siis muusikali või kriminulli või, või kassatüki oleks niisugune karistus ja ma kujutan ette, et lavastajad, kõik ihkavad sinna väiksesse saali, siis. Ei ole see päris niimoodi, sellepärast et üks lavastajaid on ka mitmesuguseid. Sest ega see niisugune uuem otsimine ei olegi nii väga mainstream, nüüd siin, Eesti teatris, ma ei pane seda sugugi nii väga tähele, on Krahli teater, kes taotluslikult ja järjekindlalt teeb sellist kaasaegset teatrit, mis Euroopas on väga levinud, ükskõik kus sa näed sarnast teatrit ja, ja meil teda tegelikult süstemaatiliselt mujal ei tehtagi, on siin-seal ühte või teist. Meie väike saal oleks ka selline koht, kus tegelikult tehakse sellist teatrit, oleks selle saal, imidž, lihtsalt inimesed juba Diamond, kui nad sinna tulevad, on seal midagi teistsugust, veidi kas siis materjali poolest või lavastusliku lähenemise poolest. See oleks siis meie laboratoorium. Aga suures saalis meil lihtsalt peame tegema seda, mis ka rahvale meeldib, rohkem, mis on tal veidi veidi lihtsamalt vastuvõetav. Ta ei pea ennast kuidagimoodi üle pingutama, kuigi ma ei arva, et see need uued tekstid on niisugused, mis nagu sunnivad väga inimest pingutama, nad võivad lihtsalt harjumatu olla, kuigi väga loodan, et mõne aasta pärast see kõik on täiesti tavaline. See tunduks ekstra küüniline, kui ma kuulan peanäitejuhti, kes räägiks seda, et, et ah, milleks mulle see publik üldse elan ja teen siin ise elevandiluu torni suhe, muidugi ta peab ikka olema niimoodi apteegikaaludega vist hästi ära kaalutud. Aga, ja kui nüüd juba Don Carlose peale jutt läks, no Linnar Priimägi, tuntud igav isiksus siin ilma peal. Noh, kui kuivõrd üldse nagu see Ugala lavastajate ägi kindlasti oleks ju kena, kui neid eksperimentaatorid ja frukt seal rohkem ringi liiguks. Nüüd veel sellel hooajal lähevad töösse Milleri pärast pattulangemist suurte Saaljakategem Katri Kaasik-Aaslav. Tõsine tõsine tekst, mitte nii väga eksperimenteeriv, aga just selles eas psühholoogilise teatri laadis väikeses saalis hakkab tööle. Tähendab, kas tänan, Teele Tõnu Lensment. 19. lennu diplomand. Tammsaare kärbsega see tuleb niisugune teatriõhtu, millel on kaks osa. Esimene osa peegeldab siis peaaegu otseselt Tammsaare kärbest dramatiseerinud Tõnu Lensment ja alapealkirjaga on ta varustanud siis selle esimese poole. Mis on siis see inimene on, kui raisk ja teine osa on siis selle kärbse kaasaegne versioon millel Andreas vee kirjutab, siis sellel samal ajal sama selle loole, noh, kaasaegse. Dialoogi peale ja see on siis selle teatri teine osa. Seal on päris niisugune intriig sees. Ma arvan, et see saab olema Ma päris huvitav teatriõhtu Need esietendused jäävad küll septembrisse, mõlemad. Sellest lavastajate seltskonnast kedagi teile nii statsionaalsena tööle ei tule, kes seekord lõpetab? Mittekursuse ei tule ja ma arvan, et meie lavast lavastajate statsionaarsus kipub minema suhtelisemaks. Mõned lahkuvad ja mõnedega on teistmoodi arvangi, et, et see on selline ülemineku periood, kus me kasutame hästi paljude inimeste teeneid. Et teha natukene teistsuguse mõtteteatrit ja raputada ennast lahti sellest juba teada inimeste vaost tema hakkab tegema. Ma juba tean, kuidas see on ja et, et ei oleks sellist noh, juba teadavärki, see teeb inimesed vaimselt laisaks. Ja minu meelest sellest väga pikaajaliselt ei tule head head nahk. Kuidagi see veri peab veidi tihedamalt voolama. Kui tahta, nagu trupi hoida konstantsena, siis peab ilmselt ikkagi lavastajate liikumine olema suurem. Tundub mulle praegu, see ei tähenda seda, et järgmisel hooajal ülejärgmisel hooajal ei oleks asi jällegi teisiti. Sest noh, arengus. Kas see tähendabki seda, et see tropp siis praegu püsib konstantsena ja kuivõrd Ugala trupp on ju kas Ugala trupp ja kuivõrd Ugala trupp üldse Ugala teater on seotud Kolledžiga ja seal tulevate noorte näitlejate. Ja hakkas ta lõpuks äkki jääbki kolledži õppelavaks? Ei, ta seda ja, ja seda, et asjad praegu isegi ei ole enam. Sest kolledži sai valmis nende oma black box mis on väga hea teatriruum, kuigi ta on täiesti sisustamata. Ja seal teatritegemine praegu on väga vägisi tegevus. Mingil momendil saab ta korralikult sisustatud ja siis on ta ilmselt Lõuna-Eesti üks parimaid black box. Ma ei ole kunagi tahtnud, et kolledž oleks mingisugune Ugala farmklubi. See on kõige Keerame ettekujutlus, aga me oleme sunnitud olnud seda teatrikateedrit oma ruumides hoidma, sest sellel kateedri lihtsalt ei olnud kuskil olla. Nüüd tal on oma olemine olemas. Nüüd tundub isegi, et see kolledž on meist väga kaugele jäänud, et see vahe polegi enam üks kilomeeter, vaid kohati mitu valgusaastat. Mine tea, on see nüüd hea või halb? Iseenesest on alati hea, kui need inimesed on konkurentsivõimelisemad. Et see ei ole niimoodi, et ah Ugala mu igal juhul ära korjab, kui ma muude jaoks väärt ei ole. Seda ei kavatse teha. Mitte mingil juhul. Ja juba see viimane lend kus oli väga tugev, vaid lõpetajaid. Sealt sattus ainult üks inimene Ugalas tööle. Ja teisi ma ignoreerisin teadlikult, kuigi oleks hea meelega mõned neist tööle võtnud, sellepärast et nad olid selle majaga juba liiga tuttavad. Hoidsin väga pöialt, et nad saaksid tööd ja nad on saanud päris head tööd ja nad on teinud ka väga head tööd. Sest tegelikult on ju oht ka selles, kui saab ühte trupi, olema väga palju ühes vanuses inimesi, et neil lihtsalt need rolle lihtsalt puhtfüüsiliselt ei jätkunud, nad võivad olla ka super andekad, aga aga et ju see trupp peab ikka olema väga noh, nii-öelda erinevas eas. Nii ta on või ma pean ütlema, et kõikidel nendel tüüpidel, kes meil on tööle tulnud, on kõvasti tööd olnud isegi liiga palju. Sest sellest esimesest lennust Uuelasse tulnud noormeestel neidudel oli mõnedel mitte ühel, vaid vaid päris mitmel esimese hooajaga kuus, seitse rolli. Selge on see, et sellises rolli hulgas jääb tihtipeale asi nii, et, et sul ei ole seda väljapaistvat tippu. Meelis Rämmeld on saanud jalgu paremini alla ja ta on saanud suurijaid rolle enda lahti mängida. Ja ma arvan, et mõned lahti mängimised ikkagi tulevad. Siit veel. Samas tuleb järgmisest hooajast meelde täiendust ka kõrgemast lavakunstikoolist. Sest noh, on ka lahkujaid ja see on täiesti normaalne, et mingisugune vahetus toimub. Eesti on väike ja, ja te suhtlete ju kõik omavahel teatrijuhid, kui te nüüd võrdlete Ugala näiteks Pärnuga või, või Rakverega, siis kas on mingisugune niukses spetsiifiline teie probleem ka, mis mujal ei ole või, või kõik see sellised väikese koha Need, niuksed, teatrivalud ja vaevad ja, ja, ja samas ka need võta minekud veel, et nad toimivad nagu mingite ühtede reeglite järgi või, või on nendel kohtadel ka mingi oma selline spetsiifika juures. Ma neid teisi kohti nii väga hästi ei tunne, pärnus, muhe töö olen teinud, Rakveres pole midagi teinud. Viljandis paigal istutud juba sajand aega. Mina arvan selle kohta niimoodi, et kõik need väikesed kohad on väikesed. Ja põhiprobleem siiski ei olegi selles. See on üks oluline asi. No energia, vaimne energia. Kui see koht on täis positiivset energiat siis hakkab see kõik hästi liikuv. Rakveres läks hästi. Vaat järsku käivitusid ja käivitasid positiivse energia Pealt. Nüüdse energia toodab neile tulemusi. Ta võib seda teha väga pikka aega, kui nad suudavad seda nüüd hoida. Seda raske tekitada, hoidan veidi lihtsam kui ka väga-väga keeruline. Seda käest lasta on väga lihtne järsku hopsti toonud ja siis seda uuesti, nagu sinna sisse pumbata, on väga keeruline. Seal on vaja juba igasuguseid kokkulangevusi mullal tulevad Ugala põhiprobleem on praegu just nimelt leida üles see positiivne energia mille pealt siis saaks hakata ehitama mingisuguseid uusi rõõmsaid struktuure. Ja meil on seal sees nagu mingisugune auk, kus ta on välja voolanud mingisugusel momendil täiesti arusaamatult ruttu. Mingisugusel märkamatul ajal. Ja vot oh kui me peame suutma, mida see auk tuleb üles leida, see tuleb ära lappida, ilma selleta ei, ei toimu midagi ja kui seal lapitud, siis ei ole üldse oluline, kas sa oled seal Ugalas või sa oled Pärnus või Rakveres, Rakvere on praegu väga hästi nähtaval. Ja ma ei ole kuulnud, et siin väga nurisetakse, ütleme kriitikonnas või, või aktiivsema publiku hulgas, et et on väga kaugel või ta on ebameeldivalt kätte saama küllalt hästi kättesaadav. Nii et see väike koht iseenesest muutub suureks, kui seal on mingisugune asi, mis selle suureks teeb, mis selle täidab. No aga nüüd augu teooria teda nüüd Turki siis siis no kes, kes selle augu siis on tekitanud, on selle tekitanud publik või kriitika või, või, või, või näitleja, kes on ära väsinud või, või noh, või kõik kokku või, või veel mingi müstiline kõrvalt jõud kuskilt. Seal on ikka kaks niisugust komponenti, ma arvan, üks on see mille nimi on need inimesed, kes on seal teatri sees niimoodi tõesti väsida ja tekivad mingisugused Väga pragmaatilised huvid. Naljakas rääkida mingisugust tõsist kunsti jutt, räägitakse. Prillal aasta Trallast, teine asi on see, et on, on meie ümber on ka see ruum mida siis kõik need inimesed täidavad, vaat kes siin ütleme, selles riigis elavad natuke kaugemal veel. Noh, publik, meie publik on üks osa sellest ja need protsessid, mis seal väljaspool toimuvad. Ja, ja ega need protsessid ei ole väga niisugused rõõmsad olnud. Siin viimastel aastatel on kõvasti inimene saanud maha pressitud ja surutud 1000 kogu selle sotsiaalse poole pealt ja, ja poliitilise poole pealt ei ole see publik elas hästi, elus tundnud, on mul tunne. Ja sellepärast on see võib-olla võimendunud nendes inimestes, kes on teatris töötanud ja nad on justkui unustanud hetkeks ära noh, oma selle eesmärgi või sinilind on nagu läinud natukene mujale lendama. Kuidagi see tuleks. Joone peale saada. Sinilinnust on lihtsalt tibliv kana saanud. Aga vot Ugala puhul viimastel aastatel võib-olla ongi kõige rohkem seda publik ei käinud seda sinilindu püüdma sopis, vargamäel ja võib-olla kõige rohkem niisugust elevust või osasaamisrõõmu on selles, kas see suveteater on mingi täiesti omaette maailm ka Ugala jaoks, seal on külalisnäitlejad kaasa mänginud ja, ja see on nagu olnud see. Milline on see suveteatri kohtukala enda jaoks ja ta tundub nagu mingil määral isegi nagu visiitkaart või, või noh on tulnud ju välja nii, see on väga hea koht. Ta on hästi-hästi rikas, kohtama minevikuta oma looduselt, oma oma niisuguselt vaiksete sügavalt olemiselt. Seal on olnud väga hea teatrit teha, on näitlejaid, inimesi Ugalas, kes on öelnud, et ootele tahaks sinna tagasi tunne, et kui seal pole saanud käia, siis on midagi katki ja, ja see on väga hea. Sest see koht on meid ikkagi liitnud päris hästi. Ja seal on olnud teatritegemine natukene teistsugune. Kuigi uurid, tegemine oli väga raske ja keeruline ja ma ei jäänud päris rahule. Tegelikult võib öelda, et ei jäänud üldse rahule selle, selle tööga, mis mina tegin. Näitlejate tööga võis rahule jääda, ka minu enda töö oli kaunis poolik ja, ja lõpetamata. Sest kõik see Laviin igasuguseid võõraid asju, mis mulle peale 100., selle esimese poolaastaga kuidagi panin mingid luugid kinni, ma ei osanud üldse normaalse inimesena asja eristada. Ja tegelesin vähetähtsate asjadega ja jooksin mingisugusesse auku kinni. Ja see, et sellest ei tulnud päris sellist plahvatust, nagu oleks võinud tulla, ma arvan, on väga suures osas ka minu viga sellel aastal pigem natuke parandada seda värki aastal mööda läinud ja ja natukene unustatud neid pingeid, mis seal seal nagu lahvatasid. Ja see koht on selline, mis mis mind isiklikult väga hästi köidab ja ma näen, et et inimesed ei ole nagu väsinud seal mängimast. Väga nadi lahtise ja hea meelega sõidavad sinna, seal on meil omad sõbrad juba ees need inimesed, kes seal on kohalikud, kuid omavalitsused, keda me seal juba tunneme, kellega me oleme sõbrunenud ja, ja rõõmsalt kätleme ja tere, hüüame, Need, inimesed, kes seal muuseumis töötavad, kuigi see seltskond on seal vahetunud, ma arvan. Siiski jääme sõpradeks. Samamoodi inimesed, kes oma äritegevust seal arendavad, omamoodi niisugune tore meeskond. Ja, ja kuidagi see loodus lepitab ka väga palju. Sa oled nagu teises keskkonnas oled väljas sellest sellest tavalisest ja ja kuidagi oskad muudele asjadele vaadata ka normaalse pilguga. Ma pean ütlema, et, et see samane kokkujooksmine, mis minul oli juuditiga ei tähendanud seda, et ma mingisugustes muudes asjades ei saanud. Või et ma tõehetki ei leidnud, aga need on tihtipeale seotud just selle eelneva poolaasta hindamisega. Seal nagu tegin silmad selle jaoks lahti ja, ja kahju, et see teise töö arvelt Kas teatrijuht luuletusi suudab kirjutada? Kas see on üks võimalus kokkujooksmisest pääseda? Luuletaja ikka peab olema normaalne inimene. No ma olen proovinud, ma pean ütlema, et kipuvad tulema niuksed, vemmalvärsid see, see luuletused Kirjutan on vaba inimese eneseväljendust. Vaim hõljub ja sa tahad teda lihtsalt natukene kontsentreerida, seda natuke kirja panna. Ma olen viimase aastaga olnud väga selle väga aher ja see mulle üldse ei meeldi. See on tegelikult üks ohumärk, mis ütleb, et et peab natukene kuidas öelda, kergemate positiivsemalt ellu suhtuma, mitte niivõrd jaurama niisuguste asjade kallal, mida muuta ei saa ja vaim peab olema. Vaba siin ei ole midagi. Milline saab olema nüüd see järgmine töö teatris, kas näitlejana või lavastajana, on seega juba selge? Näitlejana ma ei oska päris kindlalt öelda. Missugune asi tuleb enne, mis pärastpoole sest paar asja kindlasti tuleb järgmises hooajas. Sest seda näitlejatööd sellel hooajal olen ma teinud suurima rõõmu ja lustiga. Ja see tundub olevat üks väga hea võimalus. Normaalne inimene olla. Ja lavastus on mul ainult see pärnapuulehtla tudengitega teema ühe töö. Niisuguse rahvusiroonilise. Kroonu onu, ideede, edasiarenduse ja. Ugalas võtan käsile Conor, Mac Pehrssoni järgmise näitemängu mille pealkiri on pais või tamm, kuidas ta saatnud tõlgitud ja, ja lähen siitsamast edasi. Ei ole enam, kolm inimest on viis ja viis inimest räägivad lugusid, aga suhtlevad ka omavahel. Mitte ei pea ainult ühte dialoogi Gadget nagu selles näitemängus, aga seal on ka veidi veidi pikemalt dialoogides laskutud, aga, aga lootke rääkimata ei jää. Ja need kipuvad olema tondijutud. Aitäh Ugala teatri kunstilisele juhile Andres Noormetsale. Teda intervjueerisid Pille-Riin Purje ja maris Johannes kuulmiseni juba järgmisel kolmapäeval.