Eikellegimaa. Tere õhtust, head inimesed, on alanud raadio kahe iganädalane, ka meeloni muusikatund, selle saatetunni, kellegi maa, minu nimi on liikunud, tänas ei kellelegi. Muusika, iseäralik algus, mis oli, ma loodan, et kuuldavalt kuula, nõustub ses suhtes minuga taaskord veidi lärmakas ja lustiline sutsukene sõge, ei olnud sedasi lustiline, lärmakas, sutsukene sõge teps mitte ilmaasjata vaid ikka asja pärast. Mis ja kes on selle asja nimeks, mis muusikat tennises mängitakse ja kellest laulude-lugude vahel kõneldakse, seda ütlema teile kohe, varsti. Aga kõigepealt, kui tohib sagara küsitud, üks asjakohane küsimus, ära vastatud, üks asjakohane avastus. Küsimuseni, kui tohib seesugune, mida ühist võiks olla hõbehäälselt Maarja-Liis ilusal sama hõbeda häälsel Adriano Kasel otil väga kähehäälselt ruvad uurildam, võitsin improvisaator ist täher anduril, samm raal ja legendaarsel multifilmi meisterda voltis ning õige ja asjakohane vastus on. Kõigil neil on olnud, kellel rohkem küll pisut vähem, kellel hiljuti, kellel üsna müüva otseselt pistmist päkapikkudega vähemalt muusikaliselt päris kindlasti. Kõige tihedamini sellest viiest on päkapikkudega tegemist teinud ilmselt ikkagi onu poolt Disney kelle mitmes vanemas filmis kõlanud laulud nii enda algkujul kui hästi Uuemõis ja kohati üsna väga omapärast töötustes täidavate rast ei kellelegi. Tervenisti. Nõnda siis käib töö ja vile, kuulged ja ülekuul nagu roolis ligemale 60 aastat tagasi hõbeda hääl aadriaalakaseloti, tema küll laulis pigem sellest, kuis Vislwali Uuek nagu hea kuulaja ilmselt isegi aimanud paistab päkapikkudega meil siin ei kellelegi. Täna millegipärast võrdleme silla ahe olevat ja on minu enam Jõelal päkapikkudega on kellelegi ma üleüldse alati väga lahe. Kui osata muidugi ilusasti paluda, siis käivad päkapiku tegeleda hoolimata sellest, mis kuu on parasjagu kalendris või mis ilm on parajasti õues. Olgu nendega mujal pool, kuidas on, aga ei kellelegi, maad külastavad päkapikud ka väljaspool oma tavalist tööaega. See tähendab, et ei tule enam midagi, ainult aisakella helin, millal või üksnes siis, kui maja uinunud ja tuled kustunud juba tulevad muul ajal ka. Praegu oleme küll nendega nii-öelda päkapikkudega pisikeseks ajaks jälle kuulmiseni pärast, tore, kohtume nendega selles samas saates Sandra orkestri seltsis veel. Nüüd laseme laulda, lõi Armstrongil lugu, mis 40.-te aastate hakul kõrval asfalt Disney teises täispikas multifilmis Pinocchio. Ehkki tolles ei esitanud seda aastrom. Aastungi versioon pärineb rohkem kui veerand sajandit hilisemast ajast tema kauamängivate albumilt Disney Saustades Sachoway mis eranditult Disney filmilugude töötlustest koosneski. ABSi küünla. Jõuestab pandonsta. Teeb suu. Ja. Julgel oli talle täna sai kellelegi ma saatel viimatise dismi teemalisi vahet peatuse nimeks. Sa võid julgelt selle sõna tänapäevases modernses tantsu muusikalises Masina muusikalises tähenduses. Ehkki talitseda tantsu rütmilisust võis tolleski 60. kuuenda kümnendi keskpaiga Disney lauludest tehtud 90.-te aastate alguses ning siis kohati kuulda vaid pigem ikkagi džungel klaasjad toona tavalises tähenduses. Vot kaks ühte miksitud laulu, Vanovi, lik, hiiu ja pöörles sässitiivses, milles trompetit mängis, sketi laulis omal ajal üsna populaarne džässimees, Luib võima, kuulasid joonisfilmi džaugulbuk saatemuusika hulka. Howli lugudest laenatud süžeega. Charulbuk jäigi viimaseks filmiks joonisfilmiks, mille juures 66. aastal surnud hoolt Disney ise veel töötas. Muusika rolli selle olulisust filmikunstis mõistis, muutis nii ehk ennem kui väga paljud ometi vennade konkurent olgugi et tema enda muusikalised võimed olid ilmsesti pehmelt öeldes väga tagasihoidlikud. Selle koha pealt on üsna tihti tsiteeritud Disney tütreda Jaana ütelus, et papa hoolt polnud võimeline järele imisega ümisema vilistama isegi lihtsamaid lööklaulude viisikesi. Ometi see sekanud papadismit vältavast juba 28. aastal seal 1928. aastal esimest heegeldatud joonisfilmi, pleen kreisi iga pidamast edaspidi oma stuudiote palgal päris mitmeid. Vala paremaid poplaulu, meisterdajad ja filmiheliloojaid. Nagu vennad Shermani tõi Frank Churchill ning kaks aastat tegi maailma popkultuuris õigusega üheks tähelepanuväärsemaks tegelaseks arvatav voolt Disney suurim õhinaga koostaja, dirigent Leopold stab kovskiga viimase välja pakutud idee kallal nii-öelda tõlkida filmikeelde rida klassikalise muusika menukamaid teoseid ja nende ühistöö viljaks sai 1944 940. aastal taas ja alapealkirjaga kontsert miljonitele. Tõsi, kõige laiem kuulajaskond, vaatajaskond olevat küll tolle miljonilise Assadi suhtes võrdlemisi jahedaks jäänud. Neil samadel neljakümnendatel aastatel 10-le keskpaigas kirjutati ja lauldi järgmine lugu. Üks Disney filmide läbi aegade populaarsemaid ja enim järele mängitud palasid. Sipaniiduda filmist Ringo võssa, mille linastus muuhulgas tõi distile tollal paelaga süüdistused rassismis olid nad etteheited õigustatud või õigustamatu. Minul, kes ma toda linatööd oma silmaga näinud ei ole raske öelda aga selleteemalisi viiteid kohta päris mitmetes nii muusika kui filmialastes kirjutistes ja pealegi on nüüdsel ajal teada seegi, et hulganisti liigutavad ja lastepäraseid muinaslugusid ekraniseering poolt Disney põllud sisimas tegelikult nii väga lahke ja sõbralik onu ühtigi. Oma 40 aastat väldanud filmikarjääri jooksul jõudis papa ood Disney kas 26 või 27, sest et pidada koputaja kõrvalametit ja nuhkida kaaskodanike järel FBI meeleheaks ja üleüldse olnud üsna kiuslik ja kange enne konservatiivi purikas. Nii Sippariiduda laul 46. aasta filmist Sallo sov Esmaltory originaalkujul ja seejärel killukest kaunis omapärasest tõlgitsusest. Et. Vaata. Vaata. See oli tänases saates juba ja veel kaugeltki mitte viimane diste teemal nette astest salluraatidema, kosmiliselt orkestrit peagi saab, seal saad seltskonnalt kuulda ühte päris pika ja eriti tarmukad pöialpoiste valssi ja selle maski ette maksab minu arust küll, maksab tsiteerida sõnu, mida Disney suguse popikooni sele miljonite poolt loetletud ja sama paljude poolt samavõrd kirglikult kirjutad, ilmsesti massikultuuri sümboli kohta all olnud öelda tavalisel tegelasele vabal mehel, keda küll ilmselt iial pole põhjustanud süüdistada tema eluajal lihtsates mõnu muusikalistest, manöövrites, konjunktuuri järgimises või pimesi popkultuuri kummardamises. Needsamad sõnad on lausutud 89. aastal, kui raha ja tema orkester Disney lugude töötlusi üks. Ma suudan ja tahan edasi edaspidigi tähelepanu juhtida nendele, kes on elanud enne mind ja kes on siia maailma juurde toonud ilu väitis Sandra. Mänginud Wellingtoni konteisi Platšer Hendersoni muusikat, neid kõigepealt, aga paraku minu rass ei hoolinud nende meeste muusikast. Siis andsin ma au meie valgetele vendadele Köstkümnele, Kõrbortrile, Irving, Berlin, jõualtistile. Nendele teatud ilu on kui kilp kui kilp, millest meil võib kunagi ehk veidi abi olla siis kui meist vägevamad jõud kaevad kaugelt ja kaaluvad, kas puuduliku mõistusega olevus nagu inimeseloom on üldse väärt, et edasi kesta. Tsitaadi lõpp muidugi, kuivõrd või kas üldse viitsib keegi tõsiselt võtta Sandra kummalisevõitu mõistujutte ja kas vooltismi, kes ise mitte ainsatki muusikapalaealisi kirjutanud peaks üle pea kuuluma taas ritta heliloojate, Ellingtoni porteri kössoniga sellele otsustab kahtlemata iga arvaja ise. Aga kindlasti, kui Sandra kosmiliselt malalised kõneleb raaorkestri pidurdamatu kabiku marss nõnda nagu see on mängitud ja lauldud. Ja sealsamas publiku hulgast lindistatud aprillikuus 1989 jätsatel ja saalis. Ulrich põrgis Austrias. Ikka hai hoo ühtmoodi ja teistmoodi ja nõndamoodi ja mitut moodi korraga ja läbisegi. Aga ükskord ka kõige parem asi saab otsa ja isegi päkapikk, kelle otsa lõpeb, marssida on muidugi aeg-ajalt mar, vahva, aga vahepeal eidega paha hinge tõmmata. Ei kellelegi ma saade, millest me täna Molt Disney multifilmide ja muidu filmide muusikat mängima oleme, kus me päkapikkude ja valge lume juurest nüüd jälle kõrvale pöörame. Natukeseks ajaks läheme ära kevadesse otse aprillikuise vihma kätte. Aastasse 1982 on vanemate Disney filmide vahest kõige olulisema muusikakirjutaja Frank Churchilli pala väga kenasti läbi komponeeritud, suurepäraselt seatud, mängleva kergusega esitatud EPL shove. Film mida laul kaunistas, olid Disney stuudiote nõndanimetatud kuldajastu viimane multifilmi meisterdis. Bändid. Nii et. Täna lihtsalt eikellegimaal asjad sellised, et kõigi pikalt meie ilma päkapikud läbi isa viis korda järgnevad lollenud kuueski, kordei, jagahe tulemata. Õieti on see kuues kord küll rohkem lumivalgekese soolonumber, milles pöidlapikkustel meestel vähem kaasa teha. Aga kohale nad ikkagi. See on õnneliku lõpuga armuvalu laul Sandei maid, prints vil. Esimesena originaalversioon disnii 37. aasta filmist, kus seda laulis itaalia ooperikoolitusega sopran, tollal kaheksateistaastane leiutaja, triaalaco Radki. Järelinempraviseerib samal teemal Malmstein kvartett. Maakeeli, eks üks pää mo printsiipe tuleb kontsert võtta mass teise kvarteti esinemiselt, kolledž koolis aastast 1961 ajast, mil ta algselt läbinisti lumivalge ja pooleldi päkapiklik Disney teema, no oli ammugi muutunud ülemaailmseks igiroheliseks džässistandardiks. Disneyland ööde heliribadest meelepärast materjali noppinud, oma käe järgi ümber kohendanud mitu põlvkonda džässmuusikuid ja dismi pisikestel aeg-ajalt nakatunud lisaks Chessile ka hiphop. Nii tehti Disney 30 kolmandad aasta kolme põrsakest populaarsemast palast uude Freiduda Big Bear Wulf kes kardab kurja hunti koguni kaks erinevat ja väga hea trepp versiooni kaheksandate aastate lõpul, 90.-te algusel. Neist tegi Pablikene Miia, teisel kuul jäi ja samast põrsapisikust teistmoodi küll ja vähemal määral on nakatatud ka vaguralt loega räpitrupid elas sõule 91. aasta lõbul Letlet Mill. Mille lõpus toda vana Disney filmi küll ainult korraks sämplitada olla. Ja siinsamas need kõigi aegade kolm kõige kuulsamat põrsast leides olidki hipopanzolvilas sõõr laulul ütled buss, kuhu korraks sisse lõigatud lühike helilaen Disney ülimenuka multifilmi friilitel piix loost. Aga nüüd, aga nüüd ma tõesti loodan, et järgmine rutuline teemavahetus ei häiri liialt kirglike prantsuse kultuurikummardajaid. Nimelt seisab meil ees äkilisevõitu üleminek maailmakuulsate Ameerika seapõrsaste juurest otsejoones prantsuse laulva filminäitleja minevikku, kuulsuse morisse, valjem onu Messiieževalee loomulikult mitte ei laula seapõrsast mahlakassidest, mis Ševarieranud aristokraat ohtlikest kassidest. Moss esitet aristokraat kasside laul Aristaked salvestati Disney kompanii samanimelisel veidi hitlerliku hipiliku moega joonisfilmi tarbeks seitsmekümnendatel aastal, kui vara härrašuanjee oli aktiivsest linadest loobunud. Aga peale Zuwanie kohtad Disney erinevate ajajärkude töödes mitmeid teisigi laulvaid näitlejaid, nagu ka näitlejaid, lauljaid ja muid muusikuid. Neist mõnegi jaoks sai osalemine Disney tööstuses hüppelauaks tuleviku. Nõnda juhtus näiteks rändrioosiga tänu Mary Poppins rollile Paulis Andrius mitut vendade söörmanite kirjutatud, äärmiselt menukaks osutunud lugu Ching Chung žürii oli neist vististi kõige kelmikam ja tänini tõenäoliselt kõige tuntum. Ehkki Andrusel selles loos oli muusikalises mõttes küll mitte pearoll, vaid kõrvalosa täita. Maailm on nii pisikene, pisikene pisikene viisikene, lauldi kellelegi saata eelviimases laulunumbris sellest selles samas ennist kõlanud ja nutma hakkamas tänase kellelegi oma saateid. Eelviimases laulunumbris esitaja oli Disneylandi lastekoor hele tailia helge hääli. Aga selle sama pisikese maailma sees on nii mõnigi suur ole mets, kust iial tagasi ei tulda teavad hoiatada Sandra koor ja orkester peatsest Puloos Folestav nõudeid, seal. Need kaks enam-vähem vastandlikku lugulaulu ja neis sisalduvat sõnumikesed mis küll mõlemad algselt pärit Disnelikust maailmast justkui ühineksid küllalt tabavalt ka leid vastandlikke hoiakuid, mis püsivad praegusel ajal Disney rikku filminduse suhtes üleüldse ja sellega kaasas käiva muusika suhtes, sealhulgas ühtida järjest on mööda maad, õhku, kaableid ja kinolinu pidi levivad hiired, Donaldi, paadid ja kõik need teised tegelased, üksainus lust ja rõõm värvilise koorukese sisse, ilusasti ära pakitud inimsõbraliku õpetuse ivakene. Eeskätt väikeste laste jaoks väga sobilik tarvitada teiste arust vastu piidi põletismi miskit uut, kui osa aju lagedasti üleüldisest hamburgerikultuurist. Mis nakkavam kui nohu ja kaardeta on kui katk. Näib, et see, kui teise seisukoha toetuseks või istekoha ümberlükkamiseks leiaks küllalt palju poolt ja vastu argumente nii Disney firmamärgiga, muusikast kui ka loomulikult filmidest. Mis nüüd nii-öelda dismiliku muusikasse puutub, siis tundub mulle selle värvikam osa peituvat küll pigem möödanikus mõlemate teemade töötlustes, uuemast või hilisemast ajast kui selles uues ajas, kus me praegu elame ja kust vaatavad vastu üksjagu ilmetud hitid, mis treitud Elton Johni ja teiste sarnaste staaride abiga. Mis noist staaridest ja uutest hittidest ikka enam praegu kõnelda? Praegu linde kohaga julgesti metsa poole minda, kui sinna metsa, kust väidetakse, justkui tagasi ei tulda. Aga mind ikka ja tulda kui tagasi tulla, kui nädala pärast jälle tagasi siiasamasse kohta tavalisel ajal. Sest siis on jälle ei kellelegi ma selle muusika ja, ja võib-olla on ka pisut teistsugune, Tiit Kuznetsov nägemuseni.