Kuule, ma kultuurikaja stuudios maris Johannes ja millest täna räägime. Täna avab uksed Kuressaare oma teater, homme algab Pimedate Ööde filmifestival. 12. detsembrini on Tallinnas Rotermanni soolalaos mainekas näitus interstending. Kolmapäeval tähistati Tartus eestikeelse ülikooli kaheksakümnendat sünnipäeva. Homme tähistab seitsmekümnendat sünnipäeva kirjanik, filosoof ja füüsik Madis Kõiv ja seda kõike kuulajate lähema kolmveerand tunni jooksul. Madis Kõiv kas elitaarne kirjanik ja filosoof, keda mõistavad vaid need kõige teoorialembelisemad prohvetid või hoopis oma lihtsuse võlus kõiki relvituks tegev suur vanamees. Madis Kõivu mõttelistes maailmades uidatakse täna Tartu kirjandusmuuseumis kus vähem kui tunni aja pärast algab kirjaniku 70. sünnipäeva tähistamise konverents Kõivust. Kui klassikust me tänases saates ei räägi. Oma isikliku suhtumise ja armastusega tuleb meie etega kirjanik Kauksi Ülle, et rääkida Madis Kõivust. Madis Kõivu lummat pruuni särava silma nagu Trucknepsile ta rahvakogunemistel istuski linambiste eraldaja üksinda, aga kui väiku asjalik seltskond umbe vägagi terav ja vaielus himuline time kutsuma laol kop kui Tartu Võru vaimuseltsi, tegelikult algad suveülikuule ja tekk võro lugemiku. Madis paistesse oma maavillase kampsi halli pääga Kawest nagu tasalike pehme imemine, aga tegelikult tunde Koerusi täis ja väga julge oma arvamist siin. Ta on väga vabainemine. Ta käest küsiti, et kas ta klaverit ka mängitele mängisingi, aga seni ei ole haigol Nutroovi. Ta kirjutas Pealt isiklikke asju oma hulga paljad alusa asjad. Madise, näidendi, eesti teatri kohegi paigast ja maandunu ei, olete vil siiani madise romaan, kähri kerkumann, krin Avid selgesti võro kirjanduse, eesti kirjanduse Vaisse muidu nimetiva kriidiga võru kirjandust müstilises, aga tänu madise loomingu näitele tegelikult tuumida, nimetades müstilisest hingeline, tegelik, kus nii-ütelda psühholoogiline realism. Kuigi Madisse oma etendusi, Kaerman käivitaja, muidu küll teateid kontserdi ja mujal Egalbul kõrt juhtu lugu, kus maa oli tulnud puudumise rõividega raamatuga. Aimi sõna jutu Madis sarvassetkest teatrile minema. Maitlejad, kus ma saab, mul ei ole kleiti. Madis sütel tuubeleti mäe küll ei ole, ilman kiht kleidiga teadsin, käin ja muud üle äsja äkki, kui teatrile minna. Palju õnne, Madis Kõiv. Aga pikem intervjuu kirjanikuga on Meie eetris homme algusega kell 13, null viis. Nüüd tahame soovida tuult tiibadesse Saaremaa teatrile, kes täna alustab, aga kuidas, kas professionaalse tegijana või kuidagi teistmoodi teatrijuht Väino Uibo. See selle mõte ongi, et Kuressaarde tuua professionaalne teater, sest kui me vaatame niiviisi seda teatrivõrgustikku Eestimaal, siis. Ma ütleksin, et ainus koht on katmata teatriga. Saaremaa ja, ja muidugi ka Hiiumaa ja siit mandril teatris käia on, ütleme praktiliselt võimatu, sellepärast et selle hind läheb sarlasele kole kalliks. Ja nüüd on maja valmis, aga kaugele on siis selle trupi formeerimine ja mängukavade koostamine. Trupp on meil väikese, on 12 liikmenile ja ta on sellepärast, et meil on ühitatud need funktsioonid. Nii et kõik teevad kõiki ja esietenduseks läheb meil praegu Albert uus, tuldi tuulte tallermaa ja see tuleb siis välja üheksandal. See on siis üheksandal detsembril. Kui tihti te kavatsete mängima? Kata, kui tuulte talume välja tuleb, viie päeva pärast tuleb välja ka kohe laste jõululugu. Me mängime kolm korda, ütleme neljapäeval, reedel ja siis laupäeval, teeme lasteetendust, nii on praegu plaanitud. Aga ikkagi räägime trupist, kes seal lavastama hakkavad ja kes on näitleja, et kas me võime neid ka juba teada-tunda. Ei või sellepärast, et see on nüüd ainulaadne teater, kus ei ole näitlejaid. Meil on kavalam siiski kasutada praegu näitlejaid lepingu alusel, sellepärast et me hakkame sõltuma muidu väga tugevalt repertuaarist. Kujutage ette, kui me võtame siin viis-kuus näitlejat, kes hakkavad läbi hooaja mängima ja see tüütab ära nii publiku kui ka näitlejad. Selles mõttes. Me oleme kammitsetud repertuaari suhtes juba hiljem, kui kunagi orgaaniliselt välja kasvaks mingi tuumik, siis on see mõeldav Kistist tuulte tallermaaks ikkagi mängivad näiteks Tallinnast on Heino targa siis Angelina Semjonov, draamateatrist Viljandist on piirid, on, on Peeter Jürgens Pärnust, Elmar Trink. Ja siis on Andres tabun, kes tuli nüüd Ugalas üldse ära ja on meil tööl avameistrina. Nõnda sai tale siis tööd antud, nii et ta teeb ka näitlejatööd. Lavastajate te ise või on teil ka plaanis kedagi teist nagu juurde? Haaramata on plaanis ka võtta teisi, praegu ma teen küll seda ise. Ja siin läbirääkimised käivad näiteks praegu lasteetenduse suhtes, mis hakkaks jaanuaris peale, on Katrin Wilsoniga Pärnust kes teeb meile ilmselt siis lasteetenduse. Aga olete mõelnud ka selle nii-öelda repertuaari peale, et mitu lavastust hooajas oleks nagu see teie kas miinimumprogramm või siis ka milline maksimumprogramm. Me rehkendame praegu optimaalseks suuruseks viis lavastust hooaja jooksul. Eks me siin jõudumööda tee kevadeks. Me peame saama repertuaari kolmneli lugu. Aga räägime nüüd veel sellest majast. Kuuldavasti on see täiesti korralik teatri saaled. Kirjeldage, kui sul see lava on, kui suur see saal on? Seal on 220 kohta, lava on natukene suurem kui saal, mis on ka loomulik. Ma ütlen, et sellest majast on ausalt öeldes välja pigistatud ikka küll, mis pigistada annab. Restaureeritud maja suhtes on ta küllalt praegu korralikult paigas. Kui see oleks uus ehitus olnud, siis oleks kindlasti teinud üht-teist ümber. Kuna ta seda ei võimalda, siis me peame, oleme sellega rahul, mis on, aga ma ütlen, need on väiksed asjad. Aga põhimõtteliselt, et ta on ikkagi selline nagu traditsioonilised teatrisaali moodi, ta ei ole selline black box. Jumal hoidku, ei ole mingit black box meil vaja Kuressaarde, seda võib-olla ja Tallinnas, Tartus, aga meil on klassikaline teater, kus on lavatorniga ja täpselt nii nagu on funktsionaalselt, nii nagu on näiteks Ugala või, või mis tahes teine teater. Olete te oma teatrifunktsioonile ka vast ju mõelnud, kas te peate vajalikuks ühendada seal mitmeid funktsioone selle maja juures või te tahate jääda siiski ainult puhtalt selle teatritegemisele? Ei, mitte mingil juhul. See maja on küllalt kallilt käes, eks ole, ja seda maja tuleb korralikult müüa. Aga üks tingimus on selle asja juures kindlasti see, et see, mida me siia võtame, peab olema ikke niisugune tippkultuuri tasandil ja kultuurimaja funktsioone me ikke siin üle küll ei võta. Rotermanni soolalaos saab näha maailmanimega kunstnike projekte, avatud on näitus interstanding stuudios näituse kuraator Ando Keskküla ja kunstiteadlane Katrin Kivimaa. Kas meie publik saab aru ja oskab mõista uut kunstikeelt? Selles on küsimus Ando Keskküla. Kui riigis ei ole kunstimuuseumi ja inimesed ei ole näinud isegi maalikunsti kaheksandate aastate maalikunsti siis on neilt raske nõuded nad huvituks seisukoha, video või veel enam digitaalkunstist. Tegemist on siin ikkagi maailma tipptegijatega. Ja seal on väga erineva taustaga tööd, on seal on kuus siidiloome, mille aluseks on jutustus, seal on mitmed siidiruumid, on otse, kus on romaan või novell, on tõlgitud siidiruumi keelde nii-öelda kolmemõõtmeliseks. Ja igal juhul nad tegelevad jah, kõik keelega. Ja mingil määral mäluga. See on üks plokk, teine plokkam, videote videod on kõik, võiks öelda noh, väga tugevalt sotsiaalselt. Näiteks üks rumeenia üliõpilane on teinud videofilmi valimistes, kus kodutud lapsed kommenteerivad valimisplakateid siin päris vapustav või teine kunstniku dokumentalist, tähendab, see ei ole enam mitte see iludokumentalistika, eks ole, millega me oleme harjunud ja mis on ka eesti dokumentalistika kuulsaks teinud, vaid see on tõepoolest, kus kunstnik läheb maha põletatud mustlaste külla ja õpetab neile maja ehitama. Uuesti. Noh, erakordselt sotsiaalne, kui räägitakse kunstis ei ole nagu sotsiaalsustes, siis küll näitab, aga ma ei tea küll, kas tal on kunst, aga igal juhul on ta kunstnikuakt või kunstniku tõekspidamine suhe, suhe ja kolmas plokk oleks installatsioonid, mis kasutavad mingil määral telekommunikatsioonivahendeid. On päris mõju on ka kahe inglise noore kunstniku installatsioon kus mitte midagi alguses kuulda ei ole, on ainult stetoskoobid, aga kui nendest skoopidega mööda seina roomata, siis selgav seal seina sees või seina taga toimub õudselt kihisev elude, toimuvad igasugused hääled ja kõned ja, ja see, see on päris huvitav, kuigi ma ütleksin omamoodi röövellik või piraatlik selles, ma ei ole päris kindel, kas see seadusega lubatud on. Seal tekkis kohe minuga emotsioon, vot see sõltub kultuuritaustast. Me tuleme siit maalt, kus kogu aeg midagi kuulati seina tagant pealt, nii et ma arvan, et see sõltub sellest vastuvõtja oma tark. Kuidas ta siis sotsiaalsesse ploki võiks panna veel Kivana erakordselt hea tööd, kus ta tegeleb nagu euro euroliidu probleemidena siis sama on harvud mongreali, siidi rom, mis on. Teistsuguseks olemisega või teistsuguseks olemise aktsepteerimisega ja Eduardo kats natuke keerulisem ja nagu me siin ennem rääkisime, eks ole, ta ei ole eriti atraktiivne. Aga põhimõtteliselt esindada täiesti uut suunda, kus kunstnik ühendab ennast telekommunikatsioone otseselt panna endale naha alla andurid ja Cats, registreeris sellega Ühendriikide andmebaasis nii-öelda, tegi endas tegelikult sellise jälitatav looma, tähendab ka kus on alati teada, kus ta parajasti asub ka kõigi kontrollidega. No kõik see sõnum on tõesti suhteliselt nagu sotsiaalsel pinnaga sees teete, ka, on välja pakutud. Tähendab esteetika eetika ei ole enam ammu lahutatud, niiet. Ja ma tahtsin tegelikult veel rõhutada, et väga paljud, ütleme just need videod, et nad lähtuvad oma nagu kohalikust spetsiifikast, et tõepoolest, ütleme siis nagu suur osa kunstnikke tõesti räägib nendest probleemidest, mis on selles keskkonnas, kus ta ise tuleb, aga nad ei ole nagu kitsad piiritletud, vaid nad on tegelikult globaalsed on ja noh, nagu kõigile mõistetavad või vähemalt nad peaksid olema tõesti noh, sellised probleemid, millega haakuvad ka teised inimesed, aga nad tõesti nagu lähtuvad sellest oma keskkonnast ja samas tõmbavad selle silla. Aga kui seal esteetika juurde tagasi minnes siis minu meelest ütleme, sellised uuemad suunad kunstiteaduses püüavad kogu aeg nagu ühendada seda sotsioloogilist suunda siis sellise esteetilise kunsti tajumisega ja noh, mul näiteks kohe tuli ette näiteks seesama Vesnoveesitši töö, mis räägib väga konkreetselt inimlikust valust, eks ju, mis siis ta on Jugoslaaviast pärit mis siis kõigi nende Jugoslaavia sõdade tulemusena, mida inimesed on kannatanud ja see töö on, on hästi, selline minimalistlik seal nagu video, kus ta siis näitab, ühesõnaga naise näofragmente ja pisar voolab ühesõnaga siis on väga hästi tiline, tähendab tugevalt just nimelt lähtub sellisest minimalistliku stesteetilises traditsioonist ja samasse sõnum, mida ta ütleb, on ju, noh, siit sellest meie reaalsusest sellest valulikkust reaalsusest pärit ja ma kujutan ette, et sedasama võib väita ka väga paljude tööde kohta. Ja ma just mõtlesingi, et ma käisin ka seal näitusel nüüd kolmapäeval ise kui uuesti üle vaatamas ja ja siis mulle noh, tõesti näitusesaalid olid tühjad ja ma mõtlesin ka, et et noh, selle taga loomulikult seesama, et meil puudub ju ju ütleme, seesama õpetussõnaga, kui käia mingites välismaa muuseumites, sa näed seal, mitte koolilapsi, vaid sa näed seal alates nelja-viie aastastest, kuidas viiakse lapsi moodsa kunsti muuseumisse, sele hakatakse, neid õpetatakse seda keelt mõistma pärast, et et ega siis igaüks ei mõista ka maalikunstikeelt ka seda peab õppima, eks ju. Et noh, et tõesti siin on nagu selline senine auk, mis, mis võib-olla haigutab siis kuskil selle, selle kaasaegse kunsti ja selle ütleme siis laiema publiku vahel, et küsimus ei ole nüüd sellest, et publik ei tunneks huvi vaid tõesti siin on minu meelest probleem nagu selles meie kunstihariduses pigem. Sest ega ega läänes ka see lihtne ei ole ka muuseumitöötajad noh väga pingeliselt selle programmi kallal, et tõmmata elanikkond või ütleme, inimesed üldse järgi kunstile, kunsti läheb ees eest ära, eks ole, pidevalt. Ja see on suur töö, tomat, inimese järg, et nende arusaamises, sest see on põhimõtteliselt vajalik, sellepärast et need asjad, mis tänapäeval toimuvad uues kunstis, eks ole, need on järgmisel päeval laiast tarbest. Tuletame meelde kasvõi MTV esteetikat sai ju tegelikult alguse videokunstist kuuekümnendatel aastatel alguses kodu, amatöörvideod, eks ole ka, ja siis tulid juba kui videomuutus kättesaadavaks videokunstist. Ja täna me näeme seda diviis nagu noh, täiesti normi, kus tehakse nägus, eks ole, tuuakse nägu kaamerasse ja kaamera võdised võiks oleva, võtab ebanormaalsetest näidelda rakurssidest, eks ole, see kõik on saanud oma normiks ta, see, millega me täna tegeleme Rotermanni soolalaos Honoomla normiga. Kui me enne rääkisime sellest sotsiaalse sõjaesteetika sellisest kokkusulamisest, tegelikult ma tahtsin nimetada Marko Laimre tööd, mis minu meelest on üks kõige tugevam töö sellel näitusel töö pealkiri on, kas te tahate totaalset sport teeviida siis natside sellisele loosungile, et kas te soovite totaalset sõda, et see sõnum on tegelikult palju, palju sügavamalt minu meelest, noh, tähendab õudselt selline valus sõnum tegelikult on võtnud nagu selle spordi ütleme, märgid ikka märgiks, aga pigem on see ikkagi igasuguse sellise ajupesu ja igasuguse sellise totaalse ideoloogia väljendus. Üks tähtis osa sellest interstandingu projektist oli konverents ja räägiti seal kas ainult kunstist või kuidas seal räägiti kunstist kõigepealt, aga seal räägiti palju laiemalt, ütleme, kunstipoliitikast ja mitte ainult kunstipoliitikast, vaid vaid kultuuripoliitikast, ütleme kultuurist kui osast ühiskonnas. Aga, aga ma tahtsin võib-olla kõigepealt alustada sellest peaesinejast Saskes asja neist, kes on sotsioloogia professor Chicago ülikoolist ja tema, ütleme üks selliseid tuntumaid globaliseerumisprotsessi uurijaid tänapäeval maailmas üldse. Ja noh, see sõnum, mida tema nagu esid, kuidas oleks pakkunud ikkagi väga suurt huvi või vähemalt oleks pidanud ja oleks võinud pakume väga suurt huvi nüüd palju laiemale ringkonnale, kui seda oli see, ütleme, kunsti ja kultuuriringkond, kes teda kuulamas käis. Sellepärast et tema nägemused sellisest globaliseerumise protsessist oli, oli vägagi erinev, ütleme sellisest McDonaldsit ja Microsofti hegemoonia näol põhiliselt väljendatud sellisest neoliberalistlikuste ja Ameerika korporatsioonides lähtuvalt sellisest globaliseerumisest, mis tõepoolest nagu näiliselt nüüd siis tasandaks kõik erinevused. Ja tema põhiline sõnum oligi nagu selline, et selles globaliseerumise protsessis on tegelikult niivõrd palju paradokse ja kriitilise pilguga uurija peaks nüüd vaatlema hoopis neid paradoksi ja püüdma nagu esitada teistsuguse nägemuse sellest globaliseerumise protsessist. Ja ütleme, võib-olla nagu kolm olulist punkti, mida tema rõhutas, oli üks see et hoolimata sellisest näilisest ütleme, tasalülitamisest on tegelikult igal kohal, mis sellesse globaliseerumisprotsessi või igal nagu linnal, sest tema uurib neid konkreetseid suurlinnasid ja suurlinna fenomen. Et neil on tegelikult, et igalühel oma selline kohalik spetsiifika, mis alles jääb ja oluline on ka see, et mitte kõiki kohti lülitata sellesse network, eks sellesse ühesõnaga sellesse nagu nagu, nagu võrgustiku, kes nüüd hakkavad selles globaalses selles globaalse kapitali sellises jagamises osalema, et siin on ainult osad kohad, lülitid tahetakse ja tegelikult ta just rõhutas seda, nagu, et see koht on vajalik, et peab olema ikkagi mingisugune spetsiifiline konkreetne koht. Ja mis minu meelest nagu teine asi, mida ta rõhutas. Ta oli siis see, et selles globaalses linnas saavad marginaalsed grupid, kellel tegelikult nagu võimu ei ole, saavad just, nimelt selle oma võimetuse kaudu on neil võimalus tulla nähtavale. Ja ta tõi hästi huvitava näite ja ta rääkis siin ütleme sellistes noh, niinimetatud kriminaalsetest elementidest näiteks ütleme Ameerika kontekstis näiteks ütleme, Mehhiko või Ladina-Ameerika päritolu grupp veeringutest ja mustast elanikkonnast keda siis tavaliselt süüdistatakse selles, et nendel kuritegevuse protsent seal on palju suurem. Ja siis tema ütles, et tahab, et tema lähtub nagu mitte sellest. Et see ei ole mitte kriminaalne element, vaid tõepoolest, mida nad teevad, et nad leiavad sellise negatiivse käitumise läbi väljundi. Ühesõnaga, leeme väljendada ja mul tekkis momentaalselt paralleel vene elanikkonnaga Eestis, et noh, et see on niisugune tüüpiline eestikeskne ütleme, lähtumine, et kui meil hakatakse kuritegevusest või näiteks prostitutsioonis rääkima, siis öeldakse kohe, et see ei ole eestlaste probleem, et see on venelaste probleem ja siis ta keskendus spetsiifilisemalt internetile, arvutikommunikatsioonile, mida ta siis rõhus, just mitte kui nüüd ühte jälle uut vahendit, lihtsalt, et me lihtsalt vahetama oma emaile ja kirjad, et see toimib lihtsalt kiiremini kui kirjad way, et oluline on just nimelt see, et see on uus ruum. Et rõhutas nüüd seda, et, et see internet on ikkagi see koht, kus tehakse poliitikat ja, ja noh, minu meelest see oli just see viimane lähtekoht oli ka, võib-olla siis see, kust nüüd juba spetsiifilisemalt siis edasine konverents nagu jätkus, et et kus siis nüüd nii Eesti kui ka mujalt tulnud kunstnikud ja, ja teoreetikuid ja netiaktivistid nüüd siis edasi ütlesid, et, et millised on siis need konkreetsed strateegiad ja milline on see konkreetne poliitika. Ühesõnaga, mida seal netis tehakse? Üldiselt viitu muidugi kaugemale see ei ole noh, kogu selle liikumise algus, vaid seal on üks konverents paljude hulgas. Kim kahtlemata, aga oluline on see, et ta on toodud siia meie eakaid, kes meie, publik oli Eesti publik, eks ole, juba mitmeid esinejaid olid võimelised selles kontekstis mis on väga tähtis, sest kolm aastat tagasi meil olid ühtegi sellist inimestel. Võimlemiskolm 90 95 ja esimene mine intestandiks. Aga mis ma tahtsin öelda, on see, et kogu selle asja niisugune põhiidee on ikkagi vaba meediaruum, sellepärast me oleme harjunud siiamaani ja räägime kogu aeg ühesuunalisest meediast keegi jahini räägib meile millestki, mida ta heaks arvab rääkida. Pertel projektide ennustas juba kahekümnendatel aastatel, et raadio hakkab muutuma kahesuunaliseks. See internet on nüüd juba selle kahesuunaline raadi ja selles mõttes kogu see seltskond on ikkagi noh, tõesti netiaktivistid selles mõttes et just nimelt selle noh, vaba meediaruumi eest seisjat. Ja see on kombineeritud ruum sellepärast et nad lähevad kokku ühel heal päeval näiteks raadio internet on väga tihedalt kokku sulamastanud. Samamoodi on praegu ainult läbilaskeküsimus, on, aga juba ka televisioon käib iga mehe televisioon ka Ungaris esikolmes anda, eks ole, üks väga ilus projekt, taskutelevisioon näiteks ongi nii ja nii edasi ja nii edasi, nii et ühesõnaga need inimesed on praegu selles nii-öelda eesliinil, kes praegu üritavad siis meeleheitlikult leida neid võimalusi, kuidas inimene võiks uusi meediakanaleid kodustada. Ja Need selle konverentsi interstange taustal, kuidas te hindate siis seda Eesti positsiooni vaid Eesti kohta mõnes mõttes hästi, mõnes mõttes halvasti, sellepärast et see eufooria tähendab, et kogu see arvutivõrgud kogu see arvutimaailma, et see on üks suur Kaubamaja, tähendab, see on natukene liiast, sellepärast kogu see võrk peab olema kasutatud täpselt samamoodi ka humoristliku inimlikel eesmärkidel. Tartus tähistati kolmapäeval eestikeelse ülikooli kaheksakümnendat sünnipäeva eestikeelne kõrgharidus ja omakeelne kultuur. Sel teemal palusin kommentaari Tartu Ülikooli noorelt õppejõud Berk Vaherilt. Eesti ülikool on kestnud 80 aastat ning seda on juba tähistatud paljude kaunite sõnadega ülikoolist kui eestlase olulisest säilitajaste edendajast. Kuid milleks on tarvis eestlast, milleks on tarvis Eestit, eesti rahvast, keelt ja kultuuri? Sellele küsimusele kuulen vastuseid üha harvemini. Jah, me oleme kaua püsinud. Et on Eestil ka enam kui museaalne tähtsus. Kas oleme olemas pelgalt sellepärast, et meil lubatakse olla ka selle sina, eestikeelse kõrghariduse sihina on riigiisad nimetanud konkurentsivõimet Euroopa tööturul kuid selle eesmärgi saavutamisel on eesti keel ja eestlus küll paraku pigem tülinaks, kui abiks on eestluse säilitamine tõesti igand. Kas rahvusriik tuleks lõppevasse sajandisse maha jätta? Niisiis ikkagi, milleks on vaja Eestit ja eestikeelset kõrgharidust? Oletagem, et inimese kui liigi eksistents on üksainus mõte. Seda tuleb otsida justkui käsikaudu kobades. Ent kummati annab kobamine mõningast infot ehk rohkemgi, kui inimene esialgu Lohted ihkab siis võib saabuda hetk, mil inimene usub andmed piisavaks ja käidavad õigeks isegi ainuõigeks. Jah, see on üldinimlike väärtuste tee, on ta veendunud ning kiirustab ummisjalu edasi, teisi kaasa hõigates või lausa rebides. Ning nii mõndagi ette jäävat purukest alates. Ent korraga on too tutaja koguda kaaskond põmdi ninuli vastu seina. Lähteandmed osutusid ebapiisavaks, kus sai valitud vigane, otsitud mõte ja õnni harmoonia asub hoopis mujal. Niimoodi sahmida inimesel lastud korduvalt. Et nüüd aimub kummati ligi olevat äratundmine, et aeg, mis otsimiseks antud lõpukorral või õigemini, kui inimene ei jõuakski uut suunda ette võtta siis oma iseka Dorzmamisega trumpimisega, loodusliku elukandjal ning loodusrahvaste elu tunnetustel on nõndanimetatud progressiivne inimene oma tagasitee suuresti hävitanud. Ent veel on aega ja võimalusi ning neid tuleb kasutada targalt. Uisapäisa ühe progressi idee järgi tormamine võib niiskuse osutada tegelikule arengule vastassuunaliseks. Tasakaalu idee järgimine aga ei saa tegelikule tasakaalule vastu töötada. Niisiis on inimestel ehk ometi viimane aeg kokku leppida, et igavest kõnnib oma teed ning kõnnib seda kindlameelselt, kuid ettevaatlikult iga jalatäit tunnetades ja teistele sellest jutustades. Erinevad tunnetused ja jutustused aga võivad kummati koguneda eri keeltesse mis omakorda tagavad elu tunnetuste paljususe püsimise. Keeled ja kultuurid on, kuid kõik su kuldselt teedelt leitud maarohtudest elujoogid. Need, elujoogid vajavad anumaid. Nendeks on eri rahvaste enese teadvused. Igal sellisel kultuuri joogil On aga pääle üldise omalaadse elutunnetuse veel kindlasti omaette eriväärtus või raviomadus. Kui seda poleks, võiks ju ikkagi kõik ühte suurde anumasse kokku valada. Mis on eesti kultuuri ja keele värskena püsimise väärtus mis kutsuks teisi rahvaid osa saama meie tarkusest ja teeks ka meid avatuks täiendustele, teiste tarkusest kuid ei sunniks kedagi kultuurse täiesti kokku valama. Sellelegi on raske vastata, nii tabamatu tundub vahel see element, mis meid eestlasteks ühendab. Ent ehk ongi just selles erilise mitmepalgelisuse kiuste püsivas ühtsuses vastus, et Eesti võiks olla erinevate kultuuride vastastikuses vahendajaks, lepitajaks, nõuandjaks, kokku sobitajaks, püüdes osapooltega sügavalt kaasa mõelda ning pakkudes niivõrd tarku lahendusi, et meie täielik iseseisvus kõigele teistelegi riikidele ja higi kooslustele ette mana tunduks Meie poliitilised või kaubanduslikud sõltuvusest. Sellisena ta on, mina Eesti mõtet. Olen 20. novembripäevale kultuurilisust Arkaadia välja pakkunud ühtse instituut, riigi idee ning eestikeelse kõrghariduse roll selles on keskne elu tähtsaim. Kasvatada eri elualadel tegutsevaid, avatud ja kindla meelega eestlasi. Tänaseid osalisi sellest tarkade kogus Eesti Instituut riigis. Ja nüüd tähelepanu kõik filmihullud Tallinnas ja Tartus ja kõik teised, kes kinos tikutulega väärtfilme otsinud, ärge magage maha oma mesinädalad. Kerttu Soans jätkab. Homme algab kolmas Pimedate Ööde festival, olen jälitanud Jaak Lõhmus mitu päeva kindlasti väga kiire. Ja nüüd lõpuks tabasin ta Postimehe toimetusest, et küsida siis Pimedate Ööde festivali kohta. Kõigepealt need kuivad faktid, mitu filmi ja millistest riikidest? Kõigepealt, ma täpsustan, nüüd me oleme kaks aastat varem kasutatud nime muutnud, nii et on nüüd ikkagi Pimedate Ööde filmifestival, nii et mitte enam Pimedate Ööde festival filme on koos filmide ja filmikestega siis koos animaprogrammiga on 160 ja riike on 38. Aga noh, väga raske on tõmmata riikide vahele piiri, kas Serbia on Jugoslaavia seal samasugune küsimus nagu Setumaa on Eesti. Et või on seal midagi muud kui Setumaal tehtud film oleks siis eesti film? Nali naljaks, numbrid on sellised, 86 filmi on täiesti uued, mida ei ole ennem näidatud ja ka need animafilmid on sellised, mida pole varem näidatud. Marlen tiitrichi filme on kunagi siin trofeed filmidena näidatud ja ka hilisemal ajal. Ja on ka Jan trollifilme näidatud, kellelt on meil retrospektiiv, ütleme Ingmar Bergmani sõnu kasutusse viimaseid suuri filmilavastajaid Rootsimaal, nii et 160 filmi kaheksa päeva, kaks linna 35 filmi näidatakse ära Tartus seekord nii, et seal paistab tudengitel väga suur huvi olevat asja vastu. Selles mõttes võiks öelda küll, et festival on vähemalt topelt suurem kui möödunud aasta. Miks siis festivali nii palju kasvatatud, kas eelmine aasta andis niisuguse tõuke või õigustused filme oli vähe, see hulk on ikka tohutu suur. Tegelikult noh, esimene aasta ülemöödunud aastal oli see õieti Põhjamaade filminädalal, millele lisaks näidati ka prantsuse ja saksa uuemaid filme, me nimetasime seda küll festivaliks. Ütleme ausalt, et seal siiski filminädal ja see oli esimene proovifestival, siis eelmine aasta oli huvi mitu korda suurem kui esimesel aastal asja vastu. Ja meie korraldajate arvates läks asi küll täiesti korda ja kõik vastu kaebes pressi silmusi olid head ja rahvast oli saalides väga palju. Kõik muidugi loomulikult ei õnnestunud, nii nagu oleks tahtnud ja ma siiralt oma arvamus ütlen, siis ma arvan ka, et, et seekord on filme lõppkokkuvõttes meile kaela sadanud liiga palju. Ma arvan, et neid pikki mängufilme oleks võinud olla 70, aga see on nagu ühistöö ja seal niimoodi ka mitmetel muudel põhjustel välja tulnud. Mõned filmid käivad näiteks paketis ja nii on neid kergem kätte saada nagu näiteks plärvičcrošekt ja Sämi suvi, spaikli film. Ja, ja selle tõttu on mõned lisandused tunud programmi, aga ma arvan, et CD kahju igaüks peaks leidma oma filmi. Võib-olla on nüüd nii, et kui rääkida sellist sõna kasutades nagu marketing, vil reklaam või et siis kõlavad Me programmis välja suured kuulsad nimed nagu Pieter kriinevai simsi, armus Kitaano takishi või keegi teine ja ma ei tahaks nende varju, jääksid väga paljud nii-öelda väiksemad mehed, väiksemad tegijad suurepäraseid filme programmis Poolast, Gruusiast, Venemaalt, Tšehhimaalt, Ungarist on kaks väga huvitavat filmi. Ma arvan, et seda menüüd, mida nüüd inimene on järgneva kaheksa päeva jooksul hakkab ilma või ütleme see, seda rooga, mida ta endale ette valmistab, seda peaks vaatama just selle põhimõtte järgi neid katalooge ja võrgulehekülge, et et ta saaks nii supi, prae kui ka magustoidu ja veel kohvi peale. Et igat sorti asju on tegelikult programmis võimalik kokku panna ja vabalt seda menüüd endale ise koostada, et oleks uhkemaid, pumpoossemaid, asju oleks väikseid kammerlike asju. Ja nii edasi, et näiteks jaapani film imeilus elu on minu jaoks isiklikult üks väga ebatavaline film, mis on lääne vaatajale üldse, kes ei ole idamaise filmiga väga tuttav, raskesti vastu või et aga eriti võite olla ootamatu meie publikule, kes on nii-öelda pehmeks pekstud Ameerika filmidega. Varasemas jutus ka lipsas sisse see, et animafilme näidatakse sel aastal Pimedate Ööde filmifestivalil. See on üks erinevus, filme on tunduvalt rohkem kui möödunud aastal. Ja on erinevus ka veel see, et Tartus toimub samaaegselt seesama festival. Millistes kinodes kinosid, on muidugi nii vähe, et õigem oleks küsida, millistes kohtades neid filme saab vaadata. Alustan Tartust peale. Esimene Pimedate Ööde filmifestival toimus Tartus ekraani kinos tookord ja huvi oli väga suur, publiku tuli isegi rohkem kui Tallinnas, aga Tartusse festivaliviimine on põhimõttelise tähtsusega. Esiteks ma ütleks, ei tohi unustada, et Tartu on Eesti filmi sünnilinn. Tartus tehti kunagi kõvasti kino, ütleme nii. Teiseks on ta muidugi ju üliõpilaslinn ja humanitaarhariduse keskus ja nii edasi. Näiteks Tartusse illusiooni kinos jooksevad need filmid, mis kinomajas lähevad seitsmele vaatajale palju suurema menuga. Nii et seal on väga soodne pinnas seda tüüpi filmidele, nagu festivalil on, sellepärast Tartus peab kindlasti näitama. Kui nüüd kohtadest rääkida, kus näidatakse filme Tallinnas siis ütlen, et samades kohtades, kus möödunud aastalgi Sakala keskuses, kinomajas, Vene kultuurikeskuses ja Von Krahli teatris Von Krahli teatri baaris ande ground, videofilmi, aga peale selle on juurde tulnud meil Vene Draamateater ja siin ma tahaks öelda, et, et see on taas jälle üks tagasipöördumine Vene Draamateatrisaal tegelikult kinosaaliks ehitatud glooria palas 900 kohaga, Tallinna kõige uhkem kino kahekümnendatel kolmekümnendatel aastatel ehitati 26. aastal. Et see oli kunagi Tallinna esinduskino ja seekord me näitame seal mõningaid filme, Marleen tiitrichim programmist ja ka muid suurepäraseid asju nagu Rolls-Royce'i taasleitud aeg ja nii edasi, et Mul on selle üle hea meel, et on kino näitamise kohti on meil tagasi võidetud. Meenutame, et sellel ajal, kui kloori jumalas tegutses kino, oli Tallinnas mitte kaks ja pool kino, vaid 14 kilo. Ja ainuüksi esietendus kinodes oli üle 3000 istekoha. Festivalikeelteks on nimetatud eesti, vene ja inglise keel. Mida see tähendab eestikeelsele vaatajale, kui ta läheb vaatama festivali filme, kas ta leiab alati ka eestikeelsed subtiitrid? Festivalid kõigi meie naabermaade juures, kes jäävad meist põhja ja lääne poole. Üldiselt lähtuvalt sellest, et festivali inglise keel on euroopa keel ja maailmakeel ja kui film on inglise keeles või filmil on inglise keelsed subtiitrid, nagu filmifestivalidel alati peavadki olema siis enamasti filmi tõlgita tõlgitakse sellisel juhul ainult, kui tegemist on lastefilmiga. Ja me oleme läinud sedasama teed, kuigi siin on, võib keeleseaduse seisukohalt vastu vaielda natuke, aga me oleme keeleametiga kokku leppinud, et et me teeme mõningaid täiendusi, ütleme, millest film on ja, ja lõppude lõpuks on see hariduse küsimus. Et inglise keelele. Me varem või hiljem peame andma oma elus nii palju ruumi, et suhelda vabalt maailmaga ja kui film on rahvusvaheline suhtlemiskunst, siis siin ingliskeel aitab meid välja filmidest arusaamisel ja lühidalt kõiki filme me ei tõlgi, kui ei ole väga suurt vajadust. Esiteks on meil programmis selliseid filme, kuhu tulevad kooli õpilased, puuduvad lapsed. Neid me kindlasti tõlgime. Ja on imelikest keeltes filme, kui öelda, et inglise keel on ka iiri keel, kuigi nad ei ole ju päris sama. Siis Nil Soodoni putšerboy tõlgitakse ka eesti keelde seepärast, et sellest ei saaks muidu inglise keele oskajadki aru. Et tõlgime jõudu mööda kõikide filmide tõlkimine sellise eelarvega, nagu meil kasutada on, räägime säästueelarvest. Ei ole võimalik. Ja küsimus veel Eesti filmi kohta. Kas Eesti filmi on ka festivalil näha, kas on oodata ka mõnd esilinastust? Ma alustaks nii-öelda lõpust või sellest festivali klubist Von Krahli teatribaarist, kus esimesel õhtul näitame eesti Annebront filmiklassikat nagu päratrusti, kalkarite niukseid asju unustamatut, kalkarete ja järgmistel päevadel näidatakse seal siis noorte režissööride, eesti režissööride elektroonilisi udupilte, mis on värskelt valmis saanud Andres Maimik ja Andrei hulkus, nad on filmiülikooli üliõpilased ja Jaak Kilmi uus film mis on juba Kölni festivalil esilinastunud inimkaamera Markolaadilt mõnelt teiselt veel filmid. Aga nüüd nii-öelda päris kino, on ainult üks lühifilm Peeter Simmilt. See on siis aidaa mis esilinastub neljapäeval, üheksandal detsembril Sakala keskuses. Palju maksavad piletid ja kust võiks neid nüüd kohe ostma minna? Kui täna on laupäev, siis täna saab neid osta Tallinnas kinomajast kõik nii-öelda eelmüük veel toimib. Hotellis Park on eelmüük Tallinnas Gonsiori ja Kreutzwaldi tänavanurgal ja Tartus kinos Illusioon. Sõpruse kino müüb ööfilmide pileteid ainult ette ja ja siis festivali algust päevast siis lõpeb eelmüük ära. Koha hakatakse müüma pileteid ainult kohapeal, sest meil ei ole elektroonilist piletimüügi süsteemi esialgu ja piletite hinnad on, tavapilet on 40 krooni. Siis rõhutan, 20 kuni 30 krooni odavam kui muidu kinopilet Tallinnas ja Eestis. Ja sooduspilet tudengitele, õpilastele, pensionäridele, sõduritele on 20 krooni. Mõned seansid, mõnid, extra seansid, mis on siis kallimad nagu Okigovisime, juha esitus reedel Sakala keskuse, kus on vastavalt 80 40 krooni seal orkestri ka tegemist ja see üritus peab kuidagi ots otsaga kokku tulema ja ööseansid sõpruse, kinos, õuduste ööd, õudusfilmiseansid need on seitsmekümnekroonised nagu sõpruse kinos ikka. Pikemalt räägime festivalist kuu sündmuse saates pühapäeval algusega kell 23, null viis, kui stuudios on noored filmimehed Jaak Kilmi ja Andres Maimik, animafilmi režissöör Mikk Rand ja Helmut Jänes. Korraldajate meeskonnast. Ta on jäänud veel kontserdiülevaade Ivalo randalult. Eks kuu aja pärast on suur talv käes ja koolivaheaeg Zeniidis. Järelikult on õige aeg kuulata, kuidas Eesti Kontsert viib siis kopp kui eri vanuseastmes lapsed ja nende lemmikud nimelt lastemuusikapäevadel neljanda ja üheksanda jaanuari vahel. Sestap võtkem nüüd kirjutusvahendid ja pangid kirja see, mis meile öelda isadele-emadele või inimestele, kellele väikesed inimesed kallid. Niisiis Eesti kontserdi laste talvised muusikapäevad näevad välja nõnda. Kell neli, neljandal jaanuaril joonistatakse Estonias koos onu Raivoga muusikat. Jaja joonistatakse muusikat ja seda osatakse joonistada küll, eriti kui ollakse kuni 12 aastat vanad. Mille piires siis jagatakse välja 10 preemiat. Põnevamatele piltidele. Osavõtjate ainukeseks kaotuseks on kaasa toodud värvipliiatsid. Kõige hullub pöörasem, võit aga on Ingrid Ungarisse, Kossar aga toona oli. Näo on muidugi see, et asja otsustab võrdselt anneterohkusele. Loos musitseerivad sel pärastlõunal siis Siiri Sisask, Rannap, Lembit Saarsalu, Olav Ehala ja Andres Uibo. Kontserdipiletid maksavad lastele ainult 25 krooni. Nõnda on soovinud nii produtsent kui ka kogu projekti väga tõsiselt läbi viinud kunstiline juht René Eespere. Sest enam odavamalt pole lihtsalt võimalik. Kuuendal jaanuaril samuti algusega kell neli tehakse jõuluviisid ja Nendega kolmekuningapäeva perekontsertõhtut juhivad onud Rene eespere ja Olav Ehala. Peaesinejaks võib pidada Tallinna muusikakeskkooli kammer koori kaheksandal jaanuaril kell 12 ikka Estonias on põnevust tunniks-paariks kontsert, äraarvamismäng nimetusega nägu ja nimi ei oska ega tohikski öelda arvata, keda, kuidas lastele näidatakse, et esinejad on aga teada ja need on segakoor noorus. Tallinna klaverit tuua Pirjo Levandi ja teised. Mikk ja lõpuks, üheksandal jaanuaril kell 12 toimetatakse suur lastelaulu kontsert, kus kuhjas ja sõõris laululapsed ja koorid ETVst ja muusikakeskkoolist. Maarja-Liis Ilus ja taas Pirjo Levandi ja teised ning räägib ja laulab seal iga Ivo Linna. Nonii arvan, et kes meid nüüd kuulside pikalt Voardi Maie saavad oma lastelt ka teenitud Bay. Ent praegu praegu on advendiajal üheksa ja vastavat saksa 16. seitsmeteistkümnenda sajandi muusikat mängib oma väravatornis. Täna kell neli Hortus musicus. Õhtul kell seitse esinevad Estonias Läti tudengite keelpillikvartett kapriise ja meie epianismi uusim hellik AG juurikas mängib Mess jäänyralleelia Prokofjevi vaheldumisi Riia laste, Beethoveni ja Läti Heleri Etambi sekkuartettidega. Homme esinetakse kell 16 Vanemuises. Samuti homme algusega kell kaks esitab Jõhvi kirikust Gregoriaani laule ansambel Vox Clamantis. Tund hiljem laulab Pala kultuurimajas Tallinna poistekoor oma jõululugusid. Mitte ei saa kiidelda ju soololaulu ja lauljat rohkelt kuulmisega, teisipäeval aga austada Götet suure sakslase 250. sünniaastapäeva puhul. Kell 19 Estonias kogunisti 11 maad, kasvandiku kavas meistrist inspireerinud laulud Mozartist peetonis suubertist ja Žuumanist Hugo Wolfi Niijateisteni. Samale tähtpäevale pühendatud ka ERSO neljapäevane kontsert Estonias saksa dirigendi Georg Fritzi juhatust. Mängitakse mentensoni, mere, vaikust ja õnnelikku sõit, tuning Eesti Fausti sümfooniat. Ning reedel toimub Nigulistes ka nii-öelda kommunikatiivseks mõttes midagi. Päris pühapäevast salvestatakse nimelt tere pilpi BBC esimese jaanuari hommikuse milleeniumiprogrammi tarvis Arvo Pärdi Address. BBC saadab selle fraatriasse siis 60 televisioonijaama vahendusel miljonitesse kodudesse mitmekümnel maal. Rathes. See vendade lugu on pühendatud just Hortus muusikusele, kes nagu esmasitajadki nadolid aastakümnete eest esitavad selle siis nüüd tuleval reedel piletid 40 80 krooni. Kultuuride aja lõpetab, saate tegid Külli tüli ja maris Johannes kuulmiseni.