Tere enne saabuvaid pikki pühi ja enne koolivaheaega räägime lugemisest keelesaates. Just õige aeg on meelde tuletada, et lugeda On mõnus. Tere maili Liinev Eesti lugemisühingust. Tere. Minu nimi on Piret Kriivan ja lugemisühing tegelikult tähistas tänavu oma suurt sünnipäeva, 20 aastat sai ta vanaks ja just nagu sünnipäev lavale sobilikult. Sel aastal tuli tegelikult mitu head uudist Eesti laste lugemisoskuse kohta Euroopast. Et Eesti on keskmise lugemistulemuse põhjal Euroopas viiendal kohal ja lugemisoskuse poolest teisel kohal suisa tegelikult rõõmustamise kõrval on põhjust natukene järele ka mõelda, et kuidas meie lastega ja üldse eesti inimeste lugemisoskusega lood on. Jah, just et kindlasti on väga mõistlik võtta kinniga nendest positiivsetest uudistest ja ma usun, et meil on väga palju asju, mille üle rõõmsad, et olla ja kindlasti on ka väga palju asju, mida tähele panna, et mida me saame veel teha, et just nimelt neid lapsi ergutada lugema, toetada nende lugemishuvi ja selle läbi ka lugemis oskust. Just nimelt see teine number on sealt teise poole pealt, et tervelt 13 protsenti lastest on puuduliku lugemisoskusega. Kuidas see üldse võimalik on? Igal pool ju koolis õpitakse lugema ju kodus ka. Enne kooli juba. See, et teatud arv lastest on kas siis lugemisraskustega lugemisprobleemidega et see on tegelikult normaalne, aga kindlasti on see koht see, kus vanemad ja õpetajad peaksid olema väga tähelepanelikud sest kui lapsel on lugemisega raskusi, siis ei tähenda kindlasti seda, et ta ei õpiks lugema või, või tema õpitulemused peaksid olema halvad. Et see protsent näitab seda, et meil on veel palju tööd teha ja me peame neid lapsi eriti tähelepanelikult jälgima ja neid toetama. Te ju võib arvata, et lugemine on selline asi, mis tuleb iseenesest nagu kätte, et see on nii loomulik ja no võrreldes näiteks matemaatikaga, eks ole, matemaatikaülesanne on oi kui hirmus mõnele ja on täiesti nagu arusaadav, et ta võib raske olla. Aga et kui laps õpib lugema, siis tuleb lastesse ka erinevalt suhtuda, nendele erinevalt. Läheneda absoluutselt ja, ja kui ma olen märganud seda, et mõnikord vanemad justkui usuvad, et las laps sünnib, mängib loomulik, kõik on hästi, ühel hetkel me siis võtame see lapse ja õpetama ta lugema, et meie, Eesti lugemisühingus, usume, et lugemaõppimine peaks olema midagi loomuliku ja mängulist. Ehk see, et tõesti saab tähed selgeks läbi mängu läbi selle, et need tähed ongi klotside peal ja seina peale kleebitud, näiteks et temaga vaadatakse koos raamatut algusest peale ja mitte siis ei vaadata nii, et pidevalt küsitletakse, et mis see on ja kes see siin on ja mis ta siin teeb ja mis täht see on ja proovin ikka lugeda juba, mis sul viga on, et sa ei oska lugeda ja naabritüdruk juba loeb ja vaided, et raamat oleks selline loominguline, vahva ja tore asi, millega koos on hea aega veeta. Ja ma usun hästi sellesse, et kui vanemad ja õpetajad saavad aru, et eesmärk on alati säilitada lugemishuvi et me ei muudaks seda lugemist selliseks keeruliseks raskeks sa pead teadma asju raamatu läbi, siis sa pead sellest aru saama, et me ise täiskasvanute samamoodi loeme raamatu läbi, üks ütleb, et aga mina sain asjast nii aru ja teine sai nii aru, et Ma arvan, et, et siin on hästi palju seda, et me vaatame, milline laps on, kohandame ka iseennast selle lapse järgi, et mis on tema huvid on siis kahte liiki probleeme, üks on see, et lapsega üldse ei tegeleta ja ei suunata teda raamatu juurde ja teine on see sisuliselt, et suunatakse liiga tõsiselt ja ülearu just et, et kui niimoodi laiali vastus võib öelda, et siis tõepoolest on see, et, et kui näiteks vanemad mõtlevad, et noh, ta läheb sinna lasteaeda, koolid, teda õpetatakse. Moody õpetajad võivad mõelda, et noh, meie ei saa ju teha kõike kodust ikkagi kõik algab ja siis juhtub see, et täiskasvanud tegelikult ei tee koostööd enam lapse heaks. Ja tõepoolest, teine selline murettekitav pool on see, et kui vanemad soovivad võimalikult vara võimalikult ruttu lapsi õpetada lugema, siis võib juhtuda see, et see laps ei saa aru, mis toimub, et lapsed hakkavad lugema siis, kui on õige aeg, kuid on valmis selleks. Ja, ja kui ta ära hirmutanud võetakse, sest lapsed tahavad nii väga osata, nad tahavad nii väga, et vanemad neid kiidaks, õpetaja kiidaks, siis tegelikult võib juhtuda see, et nad õpivad lihtsalt hirmuga lugemise ära ja võib ka olla suuri probleeme funktsionaalse lugemisoskusega, mis tähendab seda, et ta küll loeb mehaaniliselt, aga ta ei saa aru, mis ta loeb. Ja, ja see on nüüd see koht, kus esimestes klassides õpetajad on jännis sest oluline on lugemise juures ikkagi funktsionaalne lugemisoskus, mis tähendab seda, et kui laps loeb, siis ta mõistab loetut. Läheme nüüd tagasi päris algusesse. Beebid ja raamatud. Kas need käivad ka kokku absoluutselt, et beebi jaoks ei ole mitte mingit vahet, kas ema või isa mängivad temaga palliga klotsiga kõristiga raamatuga, et tema jaoks on kõik, et ühesugused, huvitavad mänguasjad, aga on küll üks suur vahe, et kui vanem ise huvi näiteks siis sellest raamatust, et kas see on siis selline vanniraamat või on ta krõbisev riidest raamat või papistraamat, et kui vanem ise näitab üles huvi ja lapsed lihtsalt tajuvad seda, me ei pea, ütleme lastele, et wood kui põnev ja äge raamat on, vaid nad tajuvad seda, et vanemale meeldib see siis siis algusest peale peaks olema need raamatut loomulikud, et vanem võtab lapse sülle, nad vaatavad, raamatuti, vanem räägib sellest, mis seal pildi peal on ja seda peetakse hästi oluliseks. Ja ma ise olen ka oma laste peal seda katsetanud, et tõepoolest, kui me mitte ei küsitle, vaid me räägime lastele hästi palju, et näete, et siin on, kas see kass lakub piima ja, ja tal on triibud selja peal ja tal on karvane saba, siis mida rohkem me räägime ja mida suuremad lapsed, seda rohkemate sõnadega siis seda suuremaks muutub nende sõnavara. Esiteks, ja teiseks, nad õpivad ka jutustamist, sest tihtipeale on see, et kui küsitakse hiljem, et jutusta midagi, noh, mis sa näed siin pildi peal lapse käest küsitakse, siis ta ei oska jutustada, sest oskab vastata, sest teda on ju eluaeg küsitletud, ta oskab väga hästi vastata faktidele, aga tal puudub saini jutustamiskogemus, et minu soovitus on tõesti just kõige väiksematega ja vähemalt kuni kooli minejate lastega see, et vanemad õpetajad jutustaksid, mida nad pildilt näevad ja kindlasti kuulukas ja erinevate lugude ja muinasjuttude jutustamine, et lapsed kuulaksid, et neil oleks võimalus kuulata. Ja siis ühel hetkel nad hakkavad ise vastu rääkima, just mitte halvas mõttes vastu rääkima, vaid mitu vastu rääkima, jutustama just nii ongi, et nad siis varsti enam ei saagi ise väga palju jutustada, sellepärast et seda jutt on, nii palju õnne on harjunud rääkima. Tekkimine on seotud lugemisoskusega ja, ja see on juba seotud näiteks ka sellepärast, et, et kui näiteks laps nüüd õpib lugema ja, ja kui ta loo äpp näiteks sõna kokku, aga tal ei ole seda sõnavaras seda, seda sõna olemas, siis tal on väga raske mõista, mis see sõna on, et mida suurem sõnavara lapsel on, seda lihtsam on tal ka õppida lugeda. Aga kuidas, kuidas ma siis ikkagi lapsevanemana saan kontrollida? Ma ikkagi tahan kontrollida ja ma tahan teada, kas laps on aru saanud, et kuidas ma saan seda teha. Et võitlus nüüd eripedagoogiline emane on see, et hästi põhjalikult võiks mõelda, et mis on selle soovi taga, et me tõesti nii kangesti tahan kontrollida oma last, et see on kuskilt meile, meie ühiskonnast sisse jäänud, et, et justkui las märku, kus edukus just ja saavutamine, tahaks ju millelegi vastama teatud nõuetele. Et mina usun siiralt sellesse, et me ei pea lapsi kontrollima, et ja kui ma tahan seda teada. Südamest tahan teada, et kui palju ta teab, kui palju ta oskab, kui palju ta, kuhu ta on jõudnud omadega siis tegelikult seesama annab meile infot, see laps ise räägib, et ma ei pea küsima neid asju. Aga kui ma hakkan vestlema, näiteks vaatan, et oi, et, et ma näen, et sinu koer ja kass ja ja ma vaatan, et nad vist mängivad omavahel ja tegelikult laps räägib kaasa. Ja ma võin küsida selliseid avatud küsimusi, et mis sulle meeldib, mis sulle tundub, et siin toimub. Mis sa arvad, mis edasi juhtub, mis edasi võiks saada? Et siis me saame aimu, kui palju laps räägib. Ja muidugi on hästi hea võimalus ka see, et alati, kui me ka lapsel loeme midagi ette ideaalis võiks sellele järgneda mingisugune tegevus, et kas me joonistame näiteks võime, teeme väikese etenduse, paneme kostüümid selga, kostüüm võibki olla lihtsalt üks isa müts ja kingad ja, või siis me näpunukkudega lavastame midagi, et laps saaks selle loet. Et mis on tegelikult küllaltki nii-öelda kuiv, et ta saaks selle läbi lasta iseenda, seostada iseendaga kudega ja see muutub tema jaoks elavaks tahab ka järgmine kord kuulata seda lugu ja ka tulevikus ise lugeda Lotte raamatut. Tulevad mulle kohe meelde, et see on tegelikult eesti lastele praegu üks üks suurepärane võimalus. Just ja Lotte on ka väga hea näide sellest, et kui mõnikord võib juhtuda, et täiskasvanud ütlevad, et et arvutid, et need ikka tapavad lugemise ära. Ta hakkas ja üldse peaks kuidagi eraldama need raamatud ja ja tehnika, et mina arvan, et see ei ole nii, et et arvutid ja teleka ja kõik see massimeedia, mis meie ümber on, see on loomulik. Ja me peame olema kavalad täiskasvanutena, kuidas neid siduda, et Lotte on ju väga hea näide, et multikas oli ju ennem ja Ma tean, minu arust kõik lapsed, kes arvavad, armastavad multikat, armastavad ka seda raamatut. Tuleb ära kasutada just. Kui oluline on, et raamat oleks lapsel kodus olemas, selles mõttes, et raamatuid siiski oleks kodus ja mitte ainult e-raamatuid praegu vaid et et lisaks mänguasjade kastile näiteks eelkooliealisel lapsel oleks kuskil riiulis ka mõni raamat. Et kindlasti on hästi oluline, et need raamatuid oleks ja, ja isegi olulisemaks, kui see, et raamatuid oleks, sest see ei ole tähtis, et kui palju neid on, et võib-olla mõni vanem mõtleb, et näete, et me ei jõua osta ja tegelikult võiks rohkem olla. Et olulisem on see, midagi tehakse see raamatuga, et kas tehakse, et on kodus ja kus on palju ilusaid raamatuid, aga need on kõrgel kapi otsas, sest noh, raamat võib katki minna. Ja see, et kas me eksponeerima selle raamatu too lapse jaoks, et kas see on talle nähtaval kohal, et minu soovitus on alati panna raamatud riiulis allapoole ja mänguasjad veidi ülespoole, et siis lihtsalt seda on uuritud, lapsed valivad neid asju, mis on eksponeeritud jäänud, valivad raamatuid selle järgi, kui ta on tal nina ees. Et selles mõttes võib-olla isegi rõhk sellele, et mida me siis teeme ja tõstikasse reaalselt vanemad ka võtavad seda aega, et lapsega koos seda raamatut vaadata ja, ja olles ka ise väikeste laste ema, et reaalsus on see, et seda aega on väga vähe, et see on väga teadlik valik. Võttagi nüüdse aeg ja võtta see laps raamat ja leida see aeg mis veel keerulisem on leida aeg, et ise lugeda ja näidata sellega lapsele, et tegelikult lugemine huvitab ka täiskasvanud inimesi just, ja see on ka see, et kui, kus lugemine alguses saab ju eeskujust ja ka mina avastasin ühel päeval, et kus lapsed näevad, et ma loen, et ma panen lapsed magama ja siis loen. Aga kuidas nad näevad, et ema loeb ühe ühel päeval nad väga ehmatasid, kui ma lugesin raamatut ja küsisin, mis sa teed, mis raamatut loed, aga õnneks on need näinud, et meie isa loeb, et vähemalt või väike eeskuju on olemas. Kui laps läheb kooli, mis siis juhtub? Kooliminek on ju hästi suur muutus, et on lapsele suur muutus on vanematele, tervele perele, sest lapse jaoks muutub kõik, et see ei ole enam selline aeg, mis, mis lasteaias, mis oma perega vaid ta peab hakkama ise õppima, iseenda eest rohkem vastutama ja lapsed õpivad ja kogevad seda tegelikult pikaajaliselt, et see kohanemine võtab aega. Ja mis puudutab nüüd lugemist, et siis see on hästi oluline tega õpetaja roll, et kindlasti on see lasteaias täpselt sama suur ja oluline, aga kuna lasteaia eesmärk ei ole lapsi õpetajate lugema, vaid kujundada lugemisoskusi, et laps oleks valmis lugemiseks siis ideaalis võiks olla see nii, et õpetajal esimesse klassi on aega laste jaoks. Ja et laps ei läheks pingesse sellest, et näiteks, mis võib juhtuda või mis, mis võib-olla selline hästi raske laste jaoks. Esimeses klassis kõigile antakse üks ja sama raamat läbi lugeda, kõik peavad lugema ühesuguse raamatu läbi mis on minu hinnangul täiesti vale. Sellepärast et lapsed on esimestes klassides oma lugemisoskuse poolest väga erinevad, et lihtsalt on erineval tasemel. Üks loeb soravalt. No näiteks, et oletame, et antakse, sipsik lugeda, üks loeb soravalt, on ammu sipsik läbi lugenud, tal on igav, ta ei saa aru, miks ta peaks seda lugema, tema lugemishuvi langeb. On siis rida lapsi, kes loevad sipsiku läbi, õpivad, arenevad ja on alati mingi osa lapsi, kelle jaoks on sipsik igatahes esimeses klassis väga raske. Ja see on raske tervele perele, sest pere ei tea, kuidas peab reageerima lapsele, laps saab infot, et tegelikult ma ei jaksa, ma ei saa, ma ei oska. Ja sellepärast on kooli minnes hästi oluline see õpetaja roll, just see, et ta saaks aru, et lapsed on erineva tasemega ja et nad saaksid lugeda tekste, mis on meile jõukohased. Aga sipsiku peaksid ju ikkagi kõik ometi läbi lugema, ilma sipsikut ikkagi ei saa ju. Selles mõttes, mis peaks olema kohustuslik, et kuidas siis need toimida? Et loomulikult ma usun, et kõik võivad sipsiku läbi lugeda, aga mõte on selles minu mõte. Et kui see on kohustuslik, siis ongi see, et see laps, kes nüüd seda esimeses klassis loeb ja see on tema jaoks raske taha kunagiste sipsikut enam kätte võtta, sest see oli nii raske ja keeruline tema jaoks. Võib-olla läheb see niimoodi, et pigem on ikkagi hea see, kui on soovituslik nimekiri. Mina usun sellesse, et miks mitte, võiks olla nimekiri ja iga pere saab valida sealt just selle, mis on praegu jõukohane. Kas lapsevanem on alati pädev otsustama, mis tema lapsele on jõukohane lugeda? See on teine küsimus, nüüd juba kindlasti on see teine küsimus. Mina isiklikult usun, et kõik lapsevanemad soovivad oma lapsele parimat ja kindlasti on jälle õpetaja rolli hästi see, kuidas nõustada ja teha koostööd lapsevanemaga. Et oleks usaldussuhe, et lapsevanem ka tunneb, et ta julgeb minna õpetaja juurde, öelda, et ma olen mures praeguse lugemisoskuse pärast või ma ei tea, mida peaks valima. Et kas ta ikkagi peaks lugema selle sipsiku läbi. Võib-olla võiks sipsikust ainult lugeda mõned peatükid vastavalt sellele, kui hästi laps loeb. Mina kipun olema ikka kohustusliku kirjanduse poolt, aga, aga kui kaua teie arvates peaks siis olema see vabam lugemine nii-öelda soovitusliku nimekirjaga lugemine mitmenda klassini või päris lõpuni ei saa ju ikka mingil ajahetkel peab tulema kohustuslik kirjandus. No mina kindlasti ka ei saa siin öelda, kuidas kindlasti peaks olema, aga isiklikult mina, mida mina, millesse mina usun, on see, et see võiks olla soovituslik nimekiri. Et ma mäletan väga hästi ka ise seda, kui ma käisin keskkoolis ja oli soovituslik nimekiri, seal olid kõik väga head raamatut, ma olen siiamaani siia nimekirja alles ja ma tegelikult siiamaani järjest loen neid raamatuid, mis kunagi jäid lugemata. Et ma olen selle poolt küll, et on teatud lugemisvara. Mida õpetaja saab soovitada, mille peale võib-olla ma ise ei tulegi, mis on tõesti hea. Aga ma usun hästi sellesse psühholoogilisse pooldajaid, kui ma ütlen, et see on kohustuslik, siis tihtipeale võib juhtuda see, et ma ei taha seda kohustuslik, aga soovituslik. Et see on nüüd see minu arust see demokraatlik õppimisviis, et õppija ise on aktiivne, ta on valija ja kui ma ise vastutan selle, kui ma valin, siis ma ise vastuta. Aga ometi on sellised on terve hulk selliseid Teoseid, mida minu meelest ikkagi peaks teadma ja peaks lugema, sest sest, et nende teoste lugemine tähendab ühisesse kultuuriruumi kuulumist. Näiteks kui Eesti koolilaps, eesti laps ei ole lugenud kevadet ja ei oska, et ei saa aru, kui öeldakse, Tomaszeri rauad või lible tegi lible. Või et mis sul seal kodus on? Lilled, heinamaa, päikesepaiste. Ja siis tuleb see teele sinna peale, eks ole. Et, et no aga see, see, kui ei ole lapsel seda ühtset kultuuriruumi, milles seda kasvab, siis see võtab talt jällegi paljugi ära. Et mingid teosed peavad ikka jääma, mina arvan. Üldse ei vaidle vastu, et ma usun, et see on hästi selline selline koht, et kindlasti ütled ei vaidle vastu ja siin on hästi oluline, et õpetaja, kuidas õpetas, teeb, et ka seda kohustuslikku saab ju tegelikult teha väga vahval viisil ja see, et tõesti, kuidas siduda seda kontekstiga praeguse ajaga, et see ei jääks väga kaugeks. Et ma usun, et see on iga õpetaja enda enda otsustada ja mõelda ja see on hästi oluline, et meil oleks kultuuriruumi see ajaloopool ka, et me teaksime, kus on meie juured. Et ja, ja samas näiteks tasub ka seda vaadata, et kas lapsed, et julgevad küsida, kui nad millestki aru tekstist ei saa, mis on ka hästi oluline. Et kui minu juures käis eratunnis üks laps, kolmanda klassi poiss, kes pidid suudo poisse lugema ja aitasin tal seda teha, sest kui lapsel on probleeme lugemisega, Sist suusapoisid, on väga keeruline lugemine ja nüüd seletada lapsele, mis on sovhoos, mis on kolhoos, miks riie otsa sai, et selleks peab aega olema. Ja kui laps nüüd on see kohustuslik, ta peab, et ta peab selle läbi lugema. See, et ta tegelikult loeb läbida, ei saa midagi aru, ta ei saa sellest kontekstist aru ja siis ei ole mõtet sellel lugemisel. Kevade on sama lugu tegelikult ju just et mõte on see, et, et raamatut kirjutatakse sellepärast minu arust, et seal on lugu sees ja oluline on aru saada sellest loost, et siin on õpetajal väga palju teha, et et tõesti, et mis oli see taust, mis seal toimus, mis lugu selle kevade taga tegelikult on? Ma ei tea. Ideaalne on see, et me sõidamegi Palamusele ja käime, vaatame ja, ja tutvume selle olukorraga ja siis, et me tahame seda lugeda. Me tahame teada saada. Ja et kindlasti see pool ka, et, et kui me siis oleme selle raamatu too näiteks läbi läbi lugenud või, või on näiteks ma ei tea, üks grupp loeb ühte ja teine teist ja me jagame seda jäätise jagamisega pool ka. Et kas me teeme näidendi või me teeme mingi plakati või reklaami või et, et see muutub nagu elavaks meie jaoks. Kui kohustusliku kirjandusest veel rääkida, siis üks repliik võib-olla ainult, et kui tuleb nüüd koolivaheaeg, siis võib-olla on kõigil täiskasvanutel mõttekas mõni raamat kätte võtta, mis omal ajal oli kohustuslik ja tundus väga tüütu ja väga jube. Et võib-olla saab väga ilusa ja mõnusa lugemiselamuse. Just kui me rääkisime, saate alguses sellest, kuidas lapsevanem tahab kontrollida, ei aru saada, kas laps on aru saanud raamatust, mida ta on lugenud, siis õpetaja peab seda tegema. Kuidas õpetaja peab siis käituma kontrollimisel, et mitte, see kontrollimine iseenesest ei hirmutaks last. Just, ja, ja ma usun, et kui õpetaja juba niimoodi küsib enda käest, et kas kontrollimine iseenesest on eesmärk või on see, et, et ma saan teavet, kui palju laps üldse aru sellest sai, kas ta on sellega nii-öelda vaeva näinud. Et siis mina, isikute arv on sellised testid, kus küsitakse väga konkreetselt, et mis tal seljas oli, mis värvi see oli, et see on selline hästi mõnes mõttes selline nagu hea viis nii-öelda kontrollida. Aga mida see annab või mida see annab sellele lapsele, et äkki mäletad näiteks või siis tõesti, et, et pigem on oluline see, et ma küsin, mida sa kogesid seda raamatut lugedes või mida sa arvad sellest raamatust või kuidas sina sellest aru said, et mina pooldan seda, kui ikkagi need nii-öelda kontrollimised on ikkagi avatud küsimustega või siis jällegi nagu ma ennem ütlesin, et just seesama see teha midagi näiteks grupis koos, et tee sellele raamatule reklaami ja kui sa teed reklaami, kui sa ei ole seda lugenud ja panna sinna või siis kokku sellised lapsed, et vot kaks last, keda ma juba tegelikult õpetajana tean, et on lugenud need kaks last, kes tõenäoliselt võib-olla natukene on seal viilinud ja kui nad koostööd teevad, siis võib juhtuda, et need kaks, kes on viilinud, on, vaatavad, et päriselt oli selline raamat. Ja ma usun hästi sellistesse asjadesse, et, et see on võimalik. Ja näiteks ka see, et see hindamine siis, et hiljuti pöördus minu poole üks lapsevanem, kes ütles, et teie olete Eesti lugemisühingust ja tehke midagi, et minu laps luges läbi raamatu luges läbi, ma nägin, et ta luges, väga hooliv lapsevanem. Vaata, sõid kahesele test. Ütles, et mis te arvate, kas mu laps tahab veel midagi lugeda. Et siin on nüüd see pool, et kui laps on lugenud, ükskõik, kui vähe ta on, aga ta on lugenud. Ja kui ta ei saanud aru, kas ta ei saanud sest küsimust aru ei mäletanud seda siis siis mis on selle eesmärk? Ütleme, et meil on nüüd kooliaeg läbitud ja meid kuulavad praegu ka täiskasvanutegi, aga need täiskasvanud, kellel lapsi ei ole või lastega probleemi ei ole. Aga kas teil täiskasvanutele ka mõni soovitus on, et miks ja kuidas raamat? Tutt leida, ma usun, lugemisega on täpselt samamoodi nagu iga teise hobiala hobiga, et, et kellele meeldib lugemine võib-olla tõesti on jäänud soiku kiires elutempos tõesti, miks mitte võtta see raamat ja lugeda ja teha endale kingiks. Teine pool on see, et ega ei saa ka endast nüüd süüdi kogu aeg tunda, et näed, ma ei loe ühtegi raamatut, mis veel õudsam, et oh, ma lugesin mingi seebika läbi, et see ei ole päris lugemine. Või siis see, kuna kohtasin ühte noormeest, kes ütles, et Tal on nii piinlik, et ta hakkasite raamatut lugema ja talle ei meeldinud, jättis pooleli selle, noh, nii piinlik on. Ja mina ütlesin, miks, piinlik, et see on tegelikult ju normaalne, et kui mul see raamat ei meeldi, siis ma võtan järgmise raamat, midagi ei ole teha, mitte midagi teha ja ei pea jälle see, et, et ei pea tundma ennast süüdi asjade pärast, mis ei ole, et raamatud on ju rõõmu pärast tehtud, et inimesed on need kirjutanud rõõmuga. Noh, selles mõttes, et nagu lugemisnaudingu saamiseks teadmiste saamiseks, kogemuse silmaringi avardumise ja et me saame seda vastu võtta. Lugemisühing on 20 aastat vana ja lugemisühing on saanud kaks rahvusvahelist preemiat, mis edasi? Lugemisühing on, mul on väga hea meel öelda väga elujõuline MTÜ. Näiteks meil on värskendatud koostööleping Tallinna ülikooliga, mis annab meile jälle uut, et jõudu ja indu jätkata. Lugemisühingul on kaks osakonda, üks on düsleksia osakond, mis tegeleb siis õpiraskustega ja teine sellel aastal loodud õppekirjanduse osakond mis on ja hästi oluline osakond, kus uuritakse just seda, et mis puudutab siis õppekirjanduse koostamist ja uurimist, et, et kuidas seda kvaliteeti tõsta ja mis praegu Eestis hetkel toimub. Ja jätkuvad projektid. Soovime hakata tegema rohkem koolitusi, mis aitavad vaatajatel siis ikkagi seda lugemis oskust lugemishuvi lugemiskeskkonda luua. Ja see põhimõtteks on ikkagi see, et õpetaja teadlik, mismoodi lapse lugemine kujuneb, et see toimub läbi rõõmu ja hea proovi hea tahte. Ja ma usun, et ma väga loodan, et, et Eesti lugemisühingul lähebki jätkuvalt väga hästi. Kas te tegutsete üle Eesti just et kuna meie nimi on ka Eesti lugemisühing, siis see tähendab seda, et et me tegutseme üle Eesti ja meie liikmeid on ka igalt poolt üle Eesti. Kui praegu meid kuulavad lapsevanemad, kellel on probleeme oma lastega, siis kust hea nõu saaks peale õpetaja muidugi, õpetaja on ka kindlasti, kes võib lapsevanemat abistada ja kes kes on selleks olemas? Et kõik õpetajad ja lapsevanemad, kes tunnevad huvi selle vastu, et kuidas oma lapsi siis paremini toetada võivad külastada siis Eesti lugemisühingu kodulehekülge, mis siis www, lugemisühing palee ja sealt Te, leiate siis infot meie projektide kohta. No näiteks üks kõige pikaajalisem projekt on siis lugeda, on mõnus, kus põhikooli õpilased loevad raamatuid ja suhtlevad omavahel internetikeskkonnas, kus nad siis jagavad seda, mida nad lugesid, mis neile meeldis ja see on hästi edukas projekt üle 10 aasta vana. Kas see on teie kodulehel, siis suplevad seal teie kodulehel või kuidas või suhtlevad nad omavahel, seal on, neil on eraldi keskkond selle jaoks olemas, aga selle projekti kohta saab infot sealt meie kodulehelt, et kellel on huvi näiteks järgmisel aastal liituda selle projektiga või või saada häid ideid, et siis see on olemas. Siis on samamoodi lugemispesaprojekt, mis sellel aastal nüüd lõpetas projektina tegevuse ja alustab siis järgmisest õppeaastast koolitusi, et kõik õpetajad saavad lugemispesakoolitusi ja lugemispesa kohta ka infot. Ta on kodulehel ja lisaks sellele ka varasemate projektide kohta Ta, millest osad ka jätku, jätkuvad sellel aastal siis lugemismängud koostöös kooli briga lugemisraskuste projekt, üks eelnevatest projektidest, kool, kus lugemine loeb ja ka meie osakondade tööst siis õppekirjanduse düsleksia osakond. Et kindlasti soovitan vaadata ka Facebookist oleme leitavad, et kellel on huvi, et ma usun, et saate sellist infot ja võib-olla mõne hea mõttetera, et kuidas edasi. Missugune on kõige lihtsam lugemismäng, kus me saaksime seda mängida praegu? Kõige lihtsam lugemismäng on võib-olla siis hääliku kuulmisele mõeldud, et näiteks võime mängida sellist mängu, et mina ütlen ühe sõna ja selle tähega, millega see lõpeb, ütled siis sina sõna, näiteks mina ütlen silm, maasikas, siga, asula aabits, suli, isa, jälle A niiduk katki. Sellest tuli A mäng hoopis. Eesti lugemisühingu brošüüris soovitused ja nipid, kuidas meelitada last lugema, on ka laste endi arvamused lugemisest. Ja siin on neid terve suur hulk, aga mina valiksin Ühemise jällegi kevadega kuidagi seotud, et lugemine ei riku meest. Just ja, ja seesama voldik kanga elektrit krooniliselt meie kodulehel saada. Et tihtipeale vajavad õpetajad ja lapsevanemad selliseid pisike teisi häid näpunäiteid, et kes see siis meist ikka on seda aega, et lugeda läbi mõni selline teaduslik heady, taktiline raamat, et võib-olla on hea võtta sealt ka mõned sellised mõtted ja hästi vahvad on need laste enda ütlemised, mida nemad lugemisest arvavad. Missugune teie enda viimase aja kõige suurem lugemiselamusena, mida soovitate kuulajatele ka minu jaoks oli hästi huvitav see, kui ma viimati luges siin pojad ja armastajad kui ma nüüd ei eksi selle pealkirjaga. Et see oli ka selline raamat, mida ma olin kunagi lugenud, aga ma lugesin seda uuesti ja, ja see on hästi huvitav, kuidas, kuidas erinevatel elu appidel märkad raamatu juures hoopis mingeid teisi asju. Ja hetkel ma valisin ühe raamatu, mida ma olen ka kunagi väga väga ammu lugenud, mille nimi on kääbik ja mõtlesin, et tahaks selle jõulude ajal uuesti läbi lugeda. Ma loodan, et te jõuate seda teha pärast seda, kui pühadelaud on kaetud, ära koristatud. Aitäh kuulajatele, võib-olla soovituseks, et lugege raamatuid kõik ise ja koos lastega ja, ja kes täit raamatut ei jõua, et kes täit rehkendust ei jõua, tehase tehke pool. Ja aitäh maili Liinev, Eesti lugemisühingust. Head lugemist kõigile soovib saatejuht Piret Kriivan ja kohtumiseni uuel aastal.