Tere teile jälle ikka Beethoveni sõbralt. Imelikult järjekindel on see mõttekäik, mis sunnib meid aastast aastasse, keset pimedaid aegu pikkade argiste toimetuste järel mis teel just aastavahetuse paiku mõtlema ilusatest ja headest asjadest. Ning kui hea ja äraütlemata loomunikkon jõuda nende mõtetega lapsepõlve. Kõigil meist ei lähe korda suureks saada, kellele ei anta küllalt elupäevi, kes ei küpse sisemiselt, aga lapsepõlv on meil olnud kõigil. Seda mäletavad vahel lausa erakordse selgusega needki kes ei suuda sammas meenutada, kuhu jätsid prillid või kellele jõulukaart saatmata jäi. Heliloojad on seda mõistma, Nadia kirjutanud oma teostesse palju lapsepõlvest. Sealt Beethoveni sõber täna innustust saabki. Mina olen Märt Treier, head kuulamist. Karl Tšerni oopus 261 101 etüüdi, õigemini käeharjutust. Nii need klaveriõpingud tavaliselt algavad kõigepealt paremale, siis vasakule käele. Ei armastanud neid tilulilu Sid kooli ajal just paljud, kellel näpud varakult lahti jooksid, said nendega muidugi kiiresti hakkama ja võtsid neid sama tüütu kohustusena nagu heli redeleidki. Tublimad astusid kindla sammuga arvestuse ruumist läbi, kandsid järjekordse oopus ette, et siis minna järgmist õppima. Teised näevad neid senimaani unes. Noodid, mis kogust kaasa anti, olid alati hirmus võidunud sest ei olnud muusikakoolis kätepaari, mis oleks Tšernjetüüdideta pääsenud. Jah, muidugi mängutehnika edendamiseks olid need ju vajalikud, aga muusika, muusikat peideti neisse vähe kui üldse. Vahel tundus lausa imelik, et kuidas on võimalik nii palju noote kirja panna, ilma et muusika lõhnagi tunda oleks. Mida, lehekülg edasi, seda keerulisemaks tüüdid muutusid üha keerulisemaks ka nende ladus mängimine. Aga mõnu nende nõnda öelda teoste esitamisest üldklaveriõpetajatele ei tulnud ega hakanudki kunagi tulema. Ikka üks harjutus paremale käele. Ja teine vasakule. Nii läksid aastad võideldes aastanczernist teinud pigem kurioosse mälestuse. Täna täidab hinge mõnus mälestus hoopis neist klaveritundidest, mil näpu sisse sai harjutatud hoopis midagi muud. Noote endid oli noodiraamatus peaaegu sama palju, aga see teine autor olinat kuidagi nõnda sinna sobitanud, et ühtäkki sündis nootidest muusika. Ilma näpuosavus sellest veel kannatanud oleks. Pjotr Tšaikovski laste album, milline võrratu, raamatuke, täis neidsamu masooriami noore, milles kirjutavad ju kõik. Aga millised imelised ja ajast aega kõnetavad kompositsioonid on neist siin välja kukkunud. CERNi etüüd ei tulnud kellelgi pähe multifilmi pista, aga Tšaikovski laste albumis sai sellegi multifilmi. Just sellise millesuguseid tänased suured inimesed taga nutavad ja nii väga silme ette taas manada tahavad. Kas mäletate veel, Murrist saab tõldnupust printsess hiirtest teenrid ja kõrva kõlab midagi, mis on rohkem kui miski lapsepõlvemaik, kui üldse olla saab. Sügaval istuvad need emotsioonid ja siis vahel, kui vana ja veidi krabisevat plaadiriiulist kätte leiame, tulevad kõik need aarded jälle meie meeltesse ja vallandavad mälestusi, mis kuuluvad vaid meile. Aga lapsepõlvemaardlad on peidus kõikjal, ka pealtnäha kõige krobelisema kihi alla, kust kõrv seda sugugi alati kohe ei leia. Tänapäevased heliloojad kirjutavad paljude arvates ehk muusikat, kust justkui on lapsepõlve oma lihtsa ja siira iluga kaduma läinud. Et nüüd siis oleme täiskasvanud ja meie pärusmaa, on keeruline maailm. Lõputu virvarr, ainult vihjed, abstraktsioonid halvasti hoomatavad ja vaid tinglikult seletatavad klastrid ainult küsimused, küsimused, küsimused. See siin on meie endi säravaima helilooja Arvo Pärdi teine sümfoonia. Selle kolmas, viimane osa. Teosest, mis valmis varsti juba 50 aasta eest 1966.. Ja tõesti Pärt ootas ja otsis neil aastail ka ise lahendusi. Nii on Pärdi biograaf Paul Hillier tõdenud. Ta oli jõudnud täieliku meeleheiteseisundisse, milles helilooming tundus kõige mõttetuma tegevusena ning tal puudus muusikaline usk ja tahtejõud ühe ainsagi noodikirja panemiseks. Kitsamalt öeldes ei osanud tulevane suur maailma nimi Pärt enam muusikat kirjutada. Mõned aastad hiljem võttiski ta aja maha, et end otsida ja ka leida. Aga enne oli hingeliste segaduste keerises vaja seesama teine sümfoonia ära lõpetada. Kuulake vaid, mida Pärt tegi. Kõik lõpp ja kriis. Ei taha me ju keegi oma maailma niisama asjata keerulisemaks muuta. Lastelt on õppida mõndagi. Kirjanik Paulo Kaljo näiteks on arvanud Laps või täiskasvanu lõpetada kolme asja. Olla ilma igasuguse põhjuseta õnnelik, olla kogu aeg mingi asjaga ametis ja osata kõigest jõust nõuda seda, mida tahab. Kas pole siis imeline kompliment väikselt inimeselt suurele kui see väike tunneb neis palades ära tõelise rõõmuallika ja hakkab neid lauset taga nõudma mitte vaid lapsepõlves, vaid ka aastakümneid hiljem. Pjotr Tšaikovski suurtest heliloojatest suuremgi veel. Ja sai temast suur looja lastelegi, olgugi teoseid endid nõnda palju ei kogunenudki. Aga lastealbum üksi oli juba midagi, mis heliloojast lastegi silmis suurmeistri tegi. Tšaikovski lõi selle lastetsükli mõeldes oma õepojale Vladimir Tamõõdovile Voobikule, nagu teda kutsuti, kui poiss oli saanud seitsmes eks, ja hakkas klaverit õppima. Muide just tänu ta mõõdowitele või nende tõttu sattus helilooja omal ajal üsna pärast konservatooriumi lõpetamist veel noore mehena haapsallu. Aga see kõik oli palju varem ja Beethoveni sõber reeta tingimata sedagi perioodi suure helilooja elust juba õige peatähelepanuta. Kuidas lastealbum sündis? Sekkovski reisis palju, olles sattunud jälle põnevasse paika või olles kuulnud mõnda helikildu haaras helilooja sule ja kirjutas neid ikka üles. Ei olnud toona võimalust Interneti lahti lüüa ja sealt murdosa sekunditega mis tahes viisijupile kannule saada. Ise tuli kõike avastada. Ja kord neil rännaku-il saatis oma sõpradele kirja. Mõlgutan mõtteid selle üle, et ma tahaksin kirjutada midagi väikest. Tahaksin kirjutada midagi lastele. Ja muidugi meenubki talle nüüd väike õepoeg Vladimir tsükkel valmibki mõnedki neist kogutud helikildudest laiali paljudes Tšaikovski teostes. Nagu mäletate ehk eelmistest rännakutest oli selline mood siit motiiv üles noppida ja mujale pista paljude heliloojate hobi või siis ka hädavajadus, sest hea muusikaline materjal on väärt õitsema ka enam kui ühel põllul ja kui ikka iga päev uudki reaalselt meloodiat ei kangastu, milles siis eelmine süüdi oli, et teda seni vaid ühes episoodilises rollis kasutatud sai? 24 pala küll rahvalauludest, küll lihtsalt laste igapäevatoimetustest, olgu nendeks siis mängud, hobuste või nukkudega ja isegi ole lihtsalt keegi, kellest ühe pala saab nukudki, jäävad vanaks ja haigeks ja mis parata, ühel hetkel neid enam polegi. Ja lapse silmis võib süles kaaluda mõndagi, mida tema vanemad tähtsamaks peavad. Tšaikovski kirjutas oma laste albumi klaverile ikka seepärast, et lapsed ise saaksid neid palu mängida. Küllap on need täiuslikud kõlama ka üksnes klaveril. Ometi on heliloojaid leidnud, et orkestreeritult võiksid need kõlada veelgi ilmekamalt. Pöördume või tagasi sellesama ammuse nõukogude aegse multifilmi juurde ühes kõigi printside põldude ja kuldkingakestega. Kui palju värve võivad orkestri pillid lisada ja meie kujutluspilti telerit vaatamatagi avardada? Kuulsa animaatorid Viljar, Alžeeria Zahharova valitud värvides siseneb järgmises stseenis Princess lossi, tantsib printsiga, põgeneb keskööl, astudes osavalt jalas kingakese ja muinasjutumaailm muundub taas korviks täis elutuid, mänguasju valts laste albumist. Või Sahharov ainus oli, kes juba ainuüksi viimastel kümnenditel võtnud Tšaikovski laste albumi kallal pusida. Üks tähelepanuväärseid seadeid valmis aastate eest Moskvas. Kui meilgi mänginud Šostakovitši nimelise keelpillikvartett esiviiulandreišizlov teose ette võttis ühes Vladimir pankrot Oviia Mihhail houghloviga selle orkestrile seadmise lõpule viis. Kõik kolm on seotud kuulsa Moskva genessinite eri muusikakooliga mille õpilastest murranguliste aegadel 1990. aastal moodustati orkester ellukutsujaks juba nimetatud Mihhail Hohlov, seesama orkester, mille ridades mängivad vaid 13 kuni 16 aastased noored talendid meile nüüd mängibki. Noorte muusikute suutlikkus ei Nõukogude Liidu lõpusirgel avanenud raudse eesriide vahelt kiiresti silma. Lapsed, erinevalt oma vanematest ootamatult kiiresti näha maid. Esivanemad vaid unistada said Prantsusmaad, Šveitsi, isegi Jaapanit ja Mehhikot. Nemad seal omakorda kuulda vene muusikat vene interbrittidelt, kellest nii paljusid, nii palju aastakümneid oma kodumaal asja eest teist taga vangis hoiti. Helikandja, millelt teile nüüd Kressinite virtuoosid esituses lõigukese last albumist ettekandele toome, on pigem väikest viisi rariteet. Viis-kuus aastat tagasi käisid kooli esindajad Tseenia jätsid raadiokolleegile Natalia sikke mäele kingituseks. Nii Se Beethoveni sõbra plaadi masinasse laenuks sattuski. Seade ise on värvikas, aga jälgib võimalikult täpselt originaali ega venita Tšaikovski kirjutatud ka ajas pikemaks. Et klaveripalad on isegi lühikesed, jõuame rõõmuga mängida veel ühe marss. Selleks, et näha, kuivõrd on Tšaikovski last, album üksi andnud mõtteid tänastele loojatele, ei peagi minema kodunt kaugele. Õigupoolest võime täitsa kenasti siinsamas jalgu puhata. Alles läinud suvel jõudis mitmel pool meie kontserdisaalides lavale helilooja, saatejuhi, kooli direktori Timo Steineri nägemus sellest tsüklist. Muidugi sai seegi omamoodi. Beethoveni sõber istus oma ametivennaga maha ja päris lähemaid selgitusi. Kui mõelda, et sellised palad, mis on kõigil pähe kulunud, seisavad niisama kasutult, eks ole, ainult klaverirepertuaaris ja siis ma arvan, et on päris mõistlik soov seda ka teistele koosseisule laieneda. Ja orkestri otsib ka omale selliseid mõnusaid lugusid, mida mängida. Minu mõte oli küll natukene teistsugune, oli selline, et noortel klaverimängijatel väikese orkestriga ei olegi tegelikult väga palju midagi mängida. Ja kuna nad Tšaikovskit väga armastavad, et siis ma mõtlesin, et teeks selle niimoodi, et nad ei peaks ühtegi nooti muutma, mängivad ikkagi oma Tšaikovskit, aga sinna külge tuleb orkester, orkester ei mängi ainult Tšaikovski nooltel, põhiliselt mängib aga mõnede pidet mõned pedaalile natukene suuremad, et ta on tegelikult ikkagi veidi tuntav, et tal on 21. toodang või tee. Et noorel pianistidel oleks teine tunne. Noh, noored pianistid on see tunne, et ta saab orkestriga mängida ja küllalt vara, nii vara, kui ta need lood selgeks õpib, siis esimeses või teises või kolmandas klassis ja orkestris on see tunne, et nad ei pea mängima seda 19. sajandi repertuaari oma sellises klišeelik, kus klassikalises võtmes vaid et neil on ka väike põnevus mõnede kõladega juures. Et see tunneb, aitaks noori pianist endid antigi neile võimalus pihku. Niiviisi mängib Tallinna kammerorkestri saatel nõid papaia ka pala kaheksa aastane Tähe-Lee Liiv. Väike tüdruk ja suur orkester. Milline vahva mälestus kogu eluks. Kelle esituses sinu hinnangul kõlab Tshaikovski laste album veenvalt, kas laste või suurde? Tõtt-öelda ongi üsna raske öelda, et Mulle väga meeldis näiteks Mati Nikolai kommentaar, et kui ta need palad ette võttised advusta seda suurt vastutust, et seda on väga raske mängida neid, sest nad on nii lihtsad, et kõik see, kõik see raskus tuleb kõrvale heita ja mängida neid täiesti nii perfektselt, kui saab, et, et see, see raskus täiskasvanul, ma arvan, on, on võib-olla isegi suurem, kui, kui lapsel seda mängides. Aga klaveri saavad kõlama mõlemad, need nüüd küpsus, ühelt poolt huvitav, teiselt poolt selline lapselik esimene kohtumine on ka. Tšaikovski muusika on selles mõttes väga erinevaid, seal kuidagi võetakse seda interpreet, kes on küll tihtilugu väike, võetakse tõsiselt, seda last võetakse tõsiselt. Ja see on üks aspekt, mis mulle ka lastemuusika juures väga meeldiv või ilmselt ka nende lugude juures, mida ma ise lapsena mängisin. No see on selline väga laiem inimlikke lähtepunkt, et inimesed on hoolimata oma igavest inimesed ja neid tuleb sellisena võta, hoolimata sellest, kas on tegu lapse vanuri, keskealise või mis iganes inimesega ja sellisel inimlikul tasandil on võimalik seda kontakti võtta alati. Et just nimelt see, et kuidas kuidas sellist inimlikku kokkukuuluvustunne, et nii-öelda varjatud sealt tagant otsida, vot see on see põhiline, mis on lastemuusikal, täiskasvanute muusikal või mis iganes muusikal. Vaat see on see, mida me otsimised. Ehk siis mitte keegi töötle eest ei ole seda meelt täitšenkovsketis mõned noodid lisamata. Ei, seda kindlasti mitte, ma arvan, et, et see väike lõbuvad mulle isegi väga meeldivaid, kui erinevate koostöös sünnib mingi selline kolmas ja, ja huvitavam variant, et neid on ju maailma muusikas küllalt palju sind. Chedrynni Karmen on kõige tuntum variant. Te ei pea materjali, millega edasi mängida, olemegi väga palju. Võimalik, et ka Rodion šedriin, kellel muide just täna, 16. detsembril, kui see saade esimest korda eetrisse jõuab on 80. juubelisünnipäev. Võimalik, et temagi mõtles, et vahest on maailma ühe kuulsama ooperiga Carmen autor Sharpi see oma materjaliga veidi hoolimatult ümber käinud. Selles mõttes, et muusikaline materjal, mis kannaks välja märksa enam, kui seda kasutatud on võiks saada iseseisvalt väärt arenduse. Õigupoolest on ka Garmini suurimai laustajail keeruline esimese hooga meelde tuletada ja välja mõelda, kust pärineb ooperist selline materjal, millest Tšidriin on võtnud teha ühe toreda kompaktse lõigu oma maailmakuulsasse. Karmen sütti. Ka nagu rõõmsalt lapselik muusik, aga mis meie tänast edenemist ühendab? Pole ju õigupoolest ime, et tänapäevased heliloojad teiste kolleegide loomingu töötlemisega rohkem vaeva näevad kui nende ametivennad vanal ajal. On ju kaasaegseid heliloojaid nõnda palju literatuuri juba ees. Missioloojate kujunemisjärgus hakatuseks osa juba muusikaõpingutest ei olnud vanal ajal see nõnda iseenesest mõistetav. Nii nagu tuli söökovskil käia Naapoli viisidel. Itaalias tuli sealt vahetu loominguline kaasabra ühes tuua kõigil neil, kes tahtsid lähemat sõprust sobitada ooperiga ja need, kellel see võimalik ei olnud. Võtame või Bachi enda, kes elas terve oma elu. Saksamaal. Tuli tänada vaid õnne, et aeg-ajalt õnnestus pilk peale heita mõnele itaalia soost särava looja nootidele mis olid tänu heale juhusele käeulatusse sattunud. Mäletate, kuidas Machise võttis töödelda Vivaldi viiuliteoseid orelile? Itaalias peatus oma reisidel pikemalt ka Tšaikovski. Nagu öeldud, olles kuulnud jälle mõnd helikildu, tähendas ta selle üles. Aga ettekujutus sellest, kuidas võiks välja näha nii emotsionaalset romantilist muusikat kirjutanud helimeistri harjumus töötada ei olegi nii vohav ja üle ääre keeb. Ta alustas hommikul hästi vara ja töötas kella kaheni ja ütles, et töötada tuleb nagu kingsepp, et ei ole vahet, kas on helilooja hing, sepad, see tööprotsessi regulaarsus ja pidevus on oluline, et tegelikult need sõnad on mul meeles juba pikemat aega nii-öelda oma helilooja tööd ka kujundades ma ikkagi üritan seda regulaarsust aga, aga hoida sina võimeline hommikul kell seitse pliiatsi kätte võtma? Olen ikka mulle tegelikult hommikud väga meeldivad, et hommikul tööaeg on kui vähegi võimalik, just see kõige kõige parem paraku just selline veidi kiire elurütm lükkab, tegelikult need teevad ikkagi rohkem õhtusse ja öösse, aga kui võimalik, need ummikud ma väga naudin, eriti kui muidugi valged hommikud, nüüd hakkab juba nagu lumi jälle valgus tagasi tooma, et nüüd on jälle mõnus. Oli siis tegu ooperi või lastelauludega. Tšaikovski kuulus pigem nende loojate sekka, kelle ülestähendused noodipaberile ei jätnud ruumi kaksipidi tõlgendusteks. Partituurid olid selged, viimistletud võime seega südamerahuga arvata, et muusika, mida täna Tšaikovski nimede tagant noodist lugeda saame, on tõesti helilooja enese tahta täielik. Ja nagu paljud ehk lisaksid täiuslik väljendus. No tõesti tema käsikirja isenesest näinud ei ole, aga ma arvan küll, et ta töötas nad ikkagi lõplikult valmis, et ta on seda tüüpi helilooja, kelle puhul nooditeksti vaadates küll ei ole kahtlust, et kas võiks olla siin või teise koha peal, et ta ikkagi lihvis, et kui siin vaadata teist selle Vene aja heliloojatega Muu Sovskid, kellel kõik asjad jäid nagu natukene pilla-palla selles mõttes ta võttis kohe järgmise asja, teda huvitasid kogu aeg järgmine, järgmine asi, Tšaikovski ikkagi liftis oma teoseid sinnamaani välja, kus kus võib-olla oli ka kustukummi ja pliiatsit üsna palju vaja, aga sinna ei ole ka pärast enam midagi eriti lisada. Schumanni laste album sama aja, et sama hästi oleks võinud võtta ka Schumanni, aga tšakovski antud juhul lihtsalt on mul heliloojana hingelähedane ja sellepärast ma esimesena mõtlesin, et mida ma saaks Tšaikovski jaoks seda teha nii-öelda, kui nii võib huumoriga veidi öelda. Muidugi on mõistlik arvata, et ka Schumanni lastest stseenid ühes sellesama kuulsat ravimi, rai, kõneluse või unelmate on saanud turjale rohkelt eriseadeid. Nii ongi youssuabell üks nimekamaid viiuldajaid maailmas, kellest siin saatesarjas juba juttu olnud on pannud oma viiuli helisema just nii. Summad on siis kohe järjekorras noh, kui nüüd klaveriga edasi teha, tegelikult mõtlen ma, et võib-olla peaks Kell pilliga ehk midagi sellist veel tegema, aga suu on, põhimõtteliselt võiks olla küll. Millise kaaluga tehas on sinu kõrvus hunt? See on üks väga lõbus teos oma pillide tutvustamise momendis, mille pärast teda kogu aeg tuuakse lastele mängimiseks. Aga see on ka üks selline teos, mis ühest küljest on selline mänguline, lapselik aga on mänguline ka täiskasvanu mõttes, et teda võib täiesti rahulikult kuulata ka täiskasvanuna ja nautida neid kujundeid ja selliseid mõnusaid arenguid, mis selles muusikas on? Temaga võtame originaalmuusika, kui kerge on sinul kirjutada midagi lastele? Ta on sama kerge või raske tegelikult kui mõnda muud muusikat, et kui ma ütlesin, et see lähtekoht on see, et igal juhul peaks võtma tõsiselt inimest, kes on interpreet, kes on kuulajad, siis selles mõttes ei ole vahet, tuleb lihtsalt sinna kõlade maaelu, mis tol hetkel on sisse elada küll, kui päriselt väikestele lastele mõeldud, siis on, on küll moment, et vaid küsimus on alati see, et kui palju järeleandmisi nagu omaenda statistikas saab teha, et kõik, nad ei mahu sinna sisse kõikjale, nii lihtsalt lihtsalt mängitav. Kui nüüd lasterepertuaari peale mõelda, siis üks valdkond mulle kohe üldse ei meeldinud, need on sellised lapselikult laulud, lastelaulud mul siiamaani need väga ei meeldi. Ma mäletan, et mul oli kohe lapsena selline tundmus, et need on kuidagi nagu täiskasvanute heldimusega meeleolu saavutamiseks. Vahel on ka jäneseid siile vaja. No kas neid on vaja, jah, aga need jänesed, siilid minu jaoks võiksid olla ka mingi mingisuguse sellise laiema tähendusega või sellise üldisema inimliku tähendusega. Et lihtsalt jänesesiil, vot see mulle väga ei lähe endale korda, see just nimelt ei olegi see, see just ei ole see. Eesti lastemuusika peale, mida küll mängivad suuremad lapsed rohkem, ikkagi tuleb juberdi pardipojad, et seda mängitakse tõesti üsna palju. Et see on õnnestunud saada selline kujundlik lugu, ühest küljest. Aga teisest küljest on see mingisuguse väga toreda tehnilise võttega, kui need kährik sõrmed seal niimoodi klaveri peale panna, mängida trump, trump, trump, lamp ja vot sellepärast ma arvan teda armastataksegi, et vahel mingi selline väike tehniline võte on seega, mis selle teose teeb selliseks pikalt levivaks, hästi vastuvõetavaks. Pärt kirjutas manaalsete teosed ikkagi väga ammu. Jah, ega sealt seda kaaberti, mida me mast eelkõige armastame, tunda ei ole. Ta on ikkagi sellise lastemuusika paradimask kuningas keerulist sõna kasutada laste muusikaparadigmast kirjutatud. Aga ega ma sellepärast seda vähem äärmust. Aga see teine sümfoonia, mida Pärt võis selle lõpplahendusega mõelda. No eks ta otsis sellist puhtust või lapselikku puhtust, et me täiskasvanuna ju eeldame või mõtleme unistama ennast sinna aega tagasi. Ei ole ju päris kindel või päris selge, et kas lastele endal see puhtus niimoodi sellisena vallata on või nendel on omad sellised teised mured ja maailmad, aga sealt täiskasvanu poole pealt tagasi vaadates seda puhtast igatsema ja ka stiililiselt ma arvan, et Pärt otsis sellist romantilist, lihtsat kõla, kontrasti. Võtame ühe Tšaikovski teose veel korraks fookusesse. Pähklipureja esimesed assotsiatsioonid. See muusika nii võluv, et ma ei ole alati kindel, kas ma seda lavapilti isegi näha tahan, et plaate mul tihtilugu kusagil käeulatuses ja üldse mitte jõuluajal, et ta on niivõrd hea muusika, et seda võib alati alati kuulata. Ja ometi on pähklipureja maailma lavastatud ballett mõnedel andmetel lausa esimene. Nii nagu lastealbumi sünniaeg oli Tšaikovski õepoeg, Vladimiri saanud seitsmes üks oli ka balletti tegelane Marie, saanud niisama vanaks. Juhtumisi tuleb helilooja õe pere veel kord mängu tuua. Nimelt oli ta saanud tellimuse ühe vaatuselisele ooperile ja kahe vaatuselisele balletile 1891. jaanuaris. Tööga pidi helilooja valmis saama kibekiiresti, sest tellija kuraator, nike teatrite direktsioon soovis teoseid laval näha juba lähemal hooajal. Kuid muusika kirjutamine ei edenenud ja Tšaikovski palus teatril esietenduse ühe hooaja võrra edasi. Mõned päevad pärast palve teelesaatmist luges ta kodunt kaugele, olles oma õe Alexandra tavasurmast. Mõnegi teost analüüsinud hinnangul on mõni kurvema kõlalisem stseen balletist kantud nimelt kurbusest õe kaotuse pärast. Ent kuidas helilooja kogu balletimuusika kokku on saanud? Kui pikale Aja jooksul kogunesid killud, millest moodustus kollaaž, on teadmata, nägi Tšaikovski ise neis imelistest kildudest pigem balleti või. Balletti kirjutama siis ikka mõnda süžeed silmas peetakse, aga kui selle muusika täiesti eraldi võtta, siis see võiks põhimõtteliselt sinna tõesti jutusta, mis iganes lugu. Et see muusika jutustab nagu ennast ise väga jõuliselt. Mõnevõrra see lugu seal on küll mõned vihjed sellistele mängudoosidele jõululike asjadele, aga põhimõtteliselt võiks ta ka teiste mingit muud lugu jutustada. Et ta niimoodi selliste tantsudramaturgia alla väga tugevalt ennast ei painuta, pigem laseb nagu tantsul tulla muusika sisse. Lõpuks Essakovski muusika jookseb ju kõik kokku, ikka sinna kuuendasse sümfooniast. Et kuuled sa pähklipurejat või siis lastealbumit, et see tiksub selle lõpuks ikkagi see dramaatiline lõpp ja võib-olla sellepärast muusika ongi nii sügav, et me teame, kuidas see lõppes või millise lõpplahenduse sai. See on just see koht, mis inspireerib Beethoveni sõpra siia pausi märgi tegema ja pend uueks tulemiseks valmis seadma. Vahest ei olegi seekord nõnda oluline liikuda ajas edasi ega minna ka ülearu palju tagasi. Need inimesed ja muusika, kellest tänagi nõnda palju juttu olnud, kõnetavad meid edaspidigi. Siiras ja eriline tänu kuulub helilooja Timo Steiner-ile, kes on loonud lasteni enam kui vahva võimaluse tunda end väga keerukate repertuaari õppimatagi laval orkestri ees suure muusikuna. Suurmeeste mõtteid, vahendas Toomas Lõhmuste. Saate pani kokku Märt Treier. Kuulmiseni.