Eesti sõduritund. Alustame märtsikuu sõduritundi ja alustagem abi palumistest. Kuule poole pöördub professor Vello Salo, kes on pikemat aega tegelenud Eesti kaadriohvitseride saatuseraamatu koostamise, andmete täiendamise ja täpsustamisega. Sooviksin tänada kõiki, kes on aidanud kaasa sõjakeerises kadunud ohvitseride jälle leidmiseks. Ja Eesti vabariigi kaadriohvitseride raamat võib tänavu kaante vahele saada. Kuid mõnede suhtes ei oleme saanud peaaegu mitte midagi. Ja huvitaval kombel on nende hulgas neli vabadusristi kavaleri. Major Johan Purga sündinud 1896. aastal Tarvastu vallas oli pataljoni ülemaks, kolmandas piirikaitse rügemendis. Olevat langenud metsavendade grupi juhina 1945. aasta sügisel Avinurmes ühe sõnumi järgi, aga mingit dokumenti selle kohta ei ole leitud. Siis leitnant Rudolf Raudsep sündinud 1892 Raplas, kes oli sõja ajal punaarmees oli juulis 1957 tarbeprodukti laojuhataja Tallinnas ja sealtpeale me ei tea, mis temaga on juhtunud. Leitnant Jüri Unbere sündinud 1900 oli kompaniiülem 40 viiendas rügemendis olevat jäänud kadunuks septembris 1944 kuid meedia isegi mitte. Kus siis palju on räägitud, major Paul vendis? Ühed arvavad, langes aastal 1944 Tartu rindel vangi. See võikski nii olla. Kuid võitleja avaldas juunis 1963 ka niisuguse teate. Saksa Punase Risti Müncheni otsimiskeskuses saime teate, Haimkeerar ands loosertilt, elukoht kaldustat kuuel luues laadse 12. Kes tegi, järgneks teatavaks sõjas kadunuks jäänud Ooberst Urban füürer, Paul Vent 40 seitsmendas kirjanadelide rügemendis nägin oma silmaga, kui surnud ta langes sõjategevuse ajal Eestis novembri lõpul 1944 peast läbilastuna. See on siis selle saksa sõduritunnistus. Kapten Jaan Laas sündinud 1898 Emarreteerid juba 1940. aasta jaanilaupäeval Lauras kuid tänini puuduvad temast igasugused teated. Leitnant Eduard sari sündinud 1888 viimane teade võrust märtsist 1940. Major Karp Soobik sündinud 1892 teenis sõja ajal punaarmees olevat surnud pärast sõda jõhvis kuid keegi ei tea lähemalt. Kapten Paul Tobre sündinud 1009 kolm olevat viidud vangina Tartust 1941 juulis. Ja jällegi puuduvad kõik hilisemad teated. Ja kui kellelgi on nendes teateid, palume saata repressiivpoliitika uurimise riiklikule komisjonile rahukohtu üks Tallinn seal Toompeal. Või Eesti raadiole ja täname kõiki, kes meid selles raskes öös aitavad. Teatada võib niisiis eesti sõduritunnile Eesti Raadio aadressil Gonsiori 21, Tallinn EE null üks 100. Samal aadressil ootaksime vastust ka veel Viljandimaalt neil päevil saadetud kirjale, mille ma ette loeksin. Kirjutan ühe elust räsitud vanamehe murest. Tema viimaseks sooviks on saada teateid oma ainukese venna saatusest. Venna nimi on Elmest või ka eestiaegne nimi Eisel Peeter Andrese poeg. Ta teenis vabatahtlikuna Saksa sõjaväes aastail 1941 kuni 44. Viimased kaitselahingud pidas ta griva soos. Peale seda ühines Karl Rebase metsavendadega Pärnumaal. Tegutses põhiliselt Kilingi-Nõmme ja järja kandis. Arreteeriti 1946. aasta suvel NKVD poolt Mõisaküla täitevkomitee esimehe tapmise eest. Mõisteti surma 24. septembril 1946. Kohus toimus Kilingi-Nõmmes. Pärast seda viidi Patarei vanglasse. Viljandimaale Abja-Paluojale tuli ka teade surmaotsuse täideviimisest. Kuid oli ka kuuldusi, et Patarei vanglas oli keegi metsavend organiseerinud koos kaaslaste ja baarivangivalvuri abil põgenemise ja sellesse grupp b kuulus ka Peeter. See võis ka tõsi olla, kuna varsti pärast seda tehti vanematekodus kaks korda läbiotsimisi ning lubati Peetri ema Siberisse saata kurjategija varjamisest. Huvitav, milleks otsida surnud meest? Kui keegi veel elus olevatest veteranidest peaks teda mäletama või teadma midagi tema saatusest, siis palun kirjutada. Sõduritunni kuulajate abile loodavad ka Soome ajaloolased. Nad otsivad Eestist isikuid, kes on informeeritud punalennuväetegevusest Eestis asunud baasidest 1000 939940. Teatavasti käidi neist staaridest talvesõja ajal pommitamas Soomet. Kas leiame inimesi, kes kas töötasid baasides või elasid baaside lähedal ja kellel oleks rääkida tähelepandust? Siinkohal oleks sobiv aeg valida vahepalaks muusikat ning päris kindlasti ei ole see tervem dialampervemdjelomsomoliootan vaid ma valiksin Arvimiido elegantse marsi glamuur, mida mängib 200 mehelise ühendorkestri na viis orkestrit. Eesti piirivalve orkester, Eesti kaitseväe orkester, Läti ja Leedu sõjaväeorkestrid ja Rootsi mereväeorkester. Taktikeppi ohjab naine Rootsi mereväe orkestri kapellmeister kaarinsakriston. Sõduritund vahendab helilõigu Eesti idapataljonide vabatahtlike aasta koosolekult kõnetoolis Heino rass, kes juhib tähelepanu ühele unustatud ent olulisele tähtpäeval. Võtsime positsioonil, siis tähendab hispaanlaste käes ja nüüd 19. märtsil Nõukogude armeed olemas suurel mille oli suunatud just meie pataljonide pea. Ja see oli üks osa suurest strateegilisest plaanist. Nime taheti murda märgiline valutama, tantsima ja kui see läbi oleks õnnestunud, oleks, lööd ja koraan valku. See oleks tähendanud seda, et saksa 518. armee peajõud oleksid tahtnud piiramisrõngasse. Nad oleksid purustatud ja linna oleks silmapilk nihkunud edasi. Taga ei olnud tookord 43. aasta kevadel mitte mingisuguseid ette valmistatud positsioon eesti buuti, arvestatavat saksa reservid ja see oleks seda märtsis. Aprillis poleks okupeeritud Eesti uuesti Nõukogude armee. Mida see oleks tähendanud Eesti rahvale? See oleks tähendanud esmajoones seda, et oleks olnud praktiliselt mitte mingeid võimalusi põgeneda. See seitsmekümned tuhanded inimesed, kes 44. aasta jooksul jõudsid evakueerida Rootsi ja Saksamaal ja mujal poleks olnud mitte mingisuguseid soome mõis, sellepärast et soojad poisid hakkasid siginema 43. aasta kevadel. Parvetus Nõukogude armee sellepärast et meie või võtsid selle töö kõige kohutavama turbole, mälestati palju valesid mehi, kes ka eluterve rida. Tule, põlvkonnad kui palju meil suruma haavata saanud. Aga rinne jäi, murti sisse, vaimulikud läbi. Ja tänu sellele see suur strateegiline plaan vältega vaid 44. aasta jaanuaris. Nõukogude väejuhatus korraldas seda uuesti ja viis väga-väga edukalt. Ja nende läks, vaim voolas kiiresti Narva, kuid siis on oluparteile Narvaga, eks seal olid juba tugevalt vajadusel Eesti hästivarustatud ja hästi välja. Eesti diviis siis televisioonis korduvalt ja Hollandi ja Norra vaadanud. Ja see oli niivõrd tugev jõud. Venelastel ei Narva rindest läbi murda, ei õnnestunud sinimägedes rindel Tallinn ja niiviisi rinne jäi seisma seitsmeks kuuks Eestisse. Eestit ei ole palka ja võimetleme oli teises vabadussõjas, nagu me tahaksime, nimetamisega. Elamus on see, 70000 inimest sai esmaspäev, elad meil intelligentsist ja paljud need, kelle saatvad puruvenelased tagasi Vaadake minu arvates oleks vajalik, et meie ajakirju, mis meie suhtes küllaltki vaenulik või isegi isegi vaenulik tuletaksin ka meie väliseestlased eriti oleks palun. Kellele tanud Nemad pääsesid tänu eesti sõduri kahtlusele, kes Narva pelgalt iga seitsme numbrini Märtsikuu on tagasivaates olnud Eestile üsna õnnetu kuu. Mõtelge märtsiküüditamise ele. Mõtelge märtsi pommitamistele, mil rängalt kannatasid Tallinn ja Tartu pommisajust pääs null, ei unune see iial. Idapataljoni mees, venda lõik mäletab seda ööd Tallinnas. Laime päästlasest tuli, hakkas väga kohutavalt möllama seal, sest Tõnismäe kandis need puumajade vööndid läksid kohe laus põlema siis leeki ja kõiki kohutav tuuletõmme, mis sellega kaasneb. See oli igatahes niisugune asi, et raske oli raske isegi liikuda. Ja, ja siis lisaks sellele ka veel seal Tõnismäe kandis oli ilmselt saades ka mingil määral laskemoona sees. Sest et see hakkas paksuma paukuma, paiskus laiali sealt see muutis Level pommide kõrval ohtlikumaks selle asja. Nii et selle esimese pommitamise laine põhiliselt tegime siis nagu väljas päästetöid, nii palju kui meil võimalik muidugi oli seal nende pommide vahel. Ja siis vähe vaiksem moment oli pommitamise vahe siis paistis, ma läksin ülesse siis Linda mäele lihtsalt nagu huvi pärast vaatama, kõrgem koht kõrgemalt näha, mis nüüd linnas toimub. Ja siis oli parajasti, no muidugi Estonia oli leekides juba. See oli, paistis nagu mäe pealt päris ilusti välja ja Niguliste torn põles siis. No kummalisemad pilti võib arva näha, kui tohutu tuuletõmme ja paekivi põlev sinise leegiga. Seda ma ei oleks muidu uskunud, aga seda ma nägin siis oma silmaga, sest et selle noh, tohutu kuumuse põlemiskuumusega tekib siis midagi sellist, et isegi paekivi hakkab sinise leegiga põlema, siis tornikiiver langes alla ja, ja siis kella alla langemist. Ma nägin ka siis oma silmaga, niiet tuli helinaga jah, üsna niisugune noh algul väike kõlin ja siis käis üks tugev Matsatuse praksatus ja oligi siis tornal. Aga raekoja torn, seda ma ei näinud, ma kas ei osanud tähele panna või, või lihtsalt see oli nii, no nii kiirel loomuline ja niisugune moment oli seal. Üks sündmus järgneb ja seal olid lihtsalt ei jõudnud jälgida ja ega seal siis pikka vahet ei olnudki, sest et siis kui järgnes juba teine pommitamine, kas sellele eelnes häire? Midagi vist oli. Aga ma seda nagu ei pannudki isegi vist tähel. Muide, kas õhutõrje tegutses õhutõrje, tegutses ainult õige lühikest aega. See nui esimeste pommide tuleku ajal olid kuulda selle ma ei tea, kus maal neid võis olla, ühte flaki asukohta, ma tean, see oli praeguse kalevivabriku vastas väike raudtee pool küljes. Oli siis see igatahes algul natukene aega saida plaksuda ja siis oli vaikus ka ja seda ühte alla lastud lennukit, mis siis nägin, see läks üle meie sinna Kopli lahe suunas, see sai tabamuse, nii et see langes alla üsna niisuguse tõrvikuna päris üle üle meie koolimaja sellest suunast umbes. Ja järgmisel või ülejärgmisel päeval. Ma siis nägin seda, käisin nord Pääle seda vaatamas natuke linna peal ringi, et mis seal siis toimus. Siis see flaki asukoht, õhutõrjepatarei asukoht, selles on siis mitte midagi muud kui üks, üks segamini küntud maas oli siis nii segamini tambitud, et et need lakid, torud, jakk, rattad ja kõik see oli siis üks ainult üks ülesküntud uudismaa või kuidas võiks ütelda kust teise rünnaku üle elasid selle sedasama siis juba kartsin seda välisväljasolekut. Ja siis ma lippasin alla, Lindame alla varjendisse, sest et see Toompeal ringe omaaegne põhjasõjaaegse või tont teab mis aegsete kindlustusvöönd ja see on tohutu paks raudkivisein. Ja siis läksin sinna, lendame alla varjendisse, see oli muidugi rahvast pungil täis ja, ja seal nagu oli, siis tundus ohutu olevat, sest et kuna mul tekkis niisugune mulje, et ega ei taha neid päriselu ära jätta, siinsamas. Kuidas inimesed käitusid, rünnaku ajal oli paanikat. Tuimaks vist oli löödud, sellepärast et natuke karjumist, nutmist ja, ja, ja, ja siukest oli küll. Aga sihukest meeleheitlikku paanilist selles piirkonnas ma ei näinud. Sest mingil määral vist rahvast julgustas võib olla ka see, et meie mehi oli seal palju, kes aitasid. See nähtavasti hoidis veidi vaos muidugi ka saksa feld, sandarmi liikus ringi ja ühte episoodi ma nägin siis ka, mis oli siis see valk pargi juurest mäleta, mis tänav see sealt alla läheb. Keegi mees püüdis sealt midagi toast välja tirida ja mitte ei olnud päästja, vaid mingisugune varas nähtavasti korterivaras. See võeti kinni, lasti koha peal maha. See oli selline episood, mida ma nägin otseselt. Õhurünnaku ajal kehtis jah, selline seadus ja range seadus ilmselt ilmselt jah, aga mis mujal linna peal? Ma ei tea, aga see oli meie ligidal, seda ma nägin ise seal marotööri võis kohapeal vagaseks ja jah, Seegelda sandarmeerial laskis kohe sellesama samas maha. Ilma jututa mitte mingisugust ei olnud, kes küsiti, anud seal kõrval inimestelt, et et kas te tunnete, kes mees on, mis ta siin teeb? Noh, keegi ei tundnud keegi teadnud, võõras mees. Ja teise pommitamise ajal siis Linda varjendi all. Seal oli muidugi jah, rahvas nuttis ja nagu ikkagi põhiliselt kõik naised, enam-vähem mehi, väga vähe oli seal sees. Ja pomme tuli küllaltki ohtrasti. Neid tuli siis, ma lugesin ära, kuusteistkümmend, pommi tuli. Linda mäele. Püüti vist ilmselt Toompead tabada. Või palju sinna läks, seda ma ei tea, aga need mütsud olid kohe meile alla kuulda, varjendisse. Ja siis ainult seekord ehmatas küll, sest üks pomm kukkus selle sissepääsu. Ja see siis lõi nii tugeva õhusurve, et kõik, kes me seal püsti seisime, oli meile surutud, ühesõnaga vastusele tunneli seina kohe, nii nagu õhusurve oli nii niivõrd tugev, sealt läbi selle tunneli käiguvarjend uks oli avatud ja teda lihtsalt ei keegi teda ei hakanud sulgema, sest inimesi trügis aina sisse, niipalju kui sinna sisse mahtus. Ja see, see nüüd läks siis selle pommitamise aeg läks mul seal siis mööda. Sõduritund jätkub põimikuga teise maailmasõjaaegsetest lauludest mis ei kuulu just Eesti Raadio igapäevarepertuaari. No ta ju Jaa.