Tere õhtust, täna tahame rääkida teatrikunstnikega teatrikunstist ja stuudios on Hille Ermel kunstnikunimega Iir Hermeliin, Jabli bluumefeld ning te olete juba ühteteist jõudnud oma elu jooksul siin eesti teatris teha, aga ma arvan, et paremad päevad on veel ees tulemas. Samas on teil omavahel huvitav suhe. Hille on luuõpilane magistrant kunstiakadeemias, aga see selleks, nüüd räägime sellest, mis olnud lähiajal ja kuuldavasti oli Soomes üks festival, kust just koos Von Krahli teatriga tuledega teie, Hille, mis seal toimub? Seal toimus läänemeremaade väiketeatrite festival Baltic Seagal ja Eestist oli Von Krahli teater mängisite trankilisaatorid. See on ühe Londoni lavastaja. Üsna kummaline nägemus, kuidas võetise Zoomis astu väga hästi ootamatult hästi, sest et suhteliselt absurdimaiguline ja kellele ei kellel võiks midagi absurdi vastu olla. Ja pealegi näitlejaseltsid seal soome keeles, mis oli ka tohutuks üllatuseks soome publikule ja tõenäoliselt ka igasugused veidrad aktsendid ja muu säärane, aga väga-väga soojalt võeti lasteaia Helsingin Sanomate silmust kaks artiklit väga Kiidvateni. No milline näeb välja ühe kunstniku päev, kui ta teeb külalisetendust ja on selle külalisetendusega veel võõras teatris ja võõral maal? Raske ja keeruline. Hommikul jõudsime Helsingisse, siis hakkasime lava ülesehitamine järgneva ehitasime lava ülesse. Ülejärgmine päev tegin grimmi ja panin kostüümid selga ja siis tulime tagasi. Kui palju sellistes oludes lavastus muutub? Väga palju. Teine publik ja teine keelekeskkond ja kõik. Ja kuivõrd trantfellisaator on väga täpselt Von Krahli teatrile loodud etendus, ta lähtub seda maja arhitektuurist, siis Q-teater seda mängisime, on ka väga-väga teistmoodi, tunduvalt moodsam sajandi alguses maja ja see etendus mulle endale tundub, et ta kaotas. Jaa, tellilia Bloomberg feld on äsja selja taga esietendus Pärnus. Olite teie kunstnikuks noorele lavastajale, kus esietendus Shakespeari talvemuinasjutt? No kui nüüd kunstnik on just vahetult lõpetanud selle lavastuse, kas ta saab nüüd rääkida midagi peale eelarve ja, ja nii-öelda töökodade töö veel millestki või millisesse nii-öelda suhtes ja millise pilguga te praeguse talvemuinasjutu vaatate? Ma püüan rohkem ette vaadata, mul on ausalt öeldes raske hinnangut anda ja ma ei ole ka ühtegi arvustust veel lugenud, nii et ootan põnevusega. Kuidas, kuidas see tööprotsess tavaliselt käib, et kui palju jääb nüüd teie sõna peale, kui palju jääb lavastaja sõna peale, et üldiselt arvavad? Öeldakse, et kõik lähtub lavastajast, aga see ei ole alati nii. Ja kui seekord pärast esietendust mult küsiti, et kes siis tegelikult nagu selle idee peale tuli, siis see on esimest korda, kui minu käest üldse midagi sellist küsitakse, nii et mulle tundub, et midagi nagu hakkab liikuma nendes arusaamades Teie ise vaatate näiteks oma kolleegide lavastusi, siis kas seal mängib nüüd selline professionaalne kretinism, et sa esimesel hetkel hindad ära kõik need visuaalsed head ja halvad küljed või, või sa ikkagi lähed nii-öelda läbi lavastuse jõuad Kasele kujunduse vaatamiseni, kuidas on? Ma arvan, et see sõltub lavastusest selle tasemest, kui mul hakkab saalis igav, siis loomulikult ma vaatan kõik üksikasjaliselt üle väga kriitilise pilguga, lavastus mind tõepoolest kaasa haarab, siis siis vahel jäävad mitmed asjad märkamata. Aga üldiselt muidugi me vaatame, hindame ka tahes-tahtmata laseme endast kõik läbi. Selline analüüs on aga juba sisse harjunud, et me teeme ka näidendit vaadates etendust vaadates teeme kõvasti töös. Aga kuidas seda ala üldse õpitakse, tähendab kuidas seda kuiva trenni tehakse koolis. Et sul on näide on ees. Ja sa hakkad midagi kujundama oma mingil eluhetkel, sa lähed juba koos lavastajaga seda tegema, aga kui sa oled alguses selline kutsikas? Jube palju lihtsam, sest keegi ei takista. Et tõenäoliselt ikkagi tuleb kõik elatud elukogemusest või mingid pildid, mis on kunagi Silmetajana mingid raamatamise kunagi läbi loetud, läbi vaadatud. Et kuskilt kuskilt tuleb mingit sorti veider idee või mõte ja ja kuivõrd pole lavastakes käe ette paneks nagu koolis meil ju ei ole siis minul vähemalt nii tulebki, koolis tuli, need on teistmoodi, võib-olla veidi mitmeid ideid läbi ennem endast laskma, kui tegeliku realiseerimise nii on või tegelikult sooviksin, et asjad jõuaksid lavale, aga lihtsam, aga, aga oli, oli see barjäärike nagu olemas või see esimene kokkupuude lavastajaga oli, milline oli see esimene töö? 92. aastal tekkinud Nüganeni nukkude akadeemia Toompeal ja Nüganen on selles mõttes meeletu lavastajat. Takis astu pidi, ta ta suunab ja ta sunnib üha uutele ja pöörasematel mängudele koos endaga, seetõttu ma olin nagu väga väga. Meil on väga õnnelik, et see oli mu esimene töö, mistõttu ei noh, pigem pigem lükati tagant või väga-väga fantaasia asise tehtud. Aga mis puutub õpetamisse, siis praegu me ikkagi alustame tekstianalüüsist ja püüame sellest tekstist nii palju välja võtta kui vähegi võimalik ja alles siis omaenda fantaasiates ujuma hakata, sest et need ei maksa midagi. Kui nad ei ole lavastuse teenistuses. Teie olete mõlemad nii-öelda kunstniku staatuses vabad ja vabakunstnik. Kena siis nii-öelda kunstnike residente, kes resideerivad teatri juures nagu maja, kunstnikuna või muud muudes ametites, neid on üldse näppudel üles lugeda. Samavõrd kui vähe on Eestis teatreid. Nii et loomulikult meil on laastus kunstnike liidus on üle 60 liikme, enamus neist on täiesti vabalt. Samas, mul on õnnelik, pigem olla vabakutseline kunstnik kuskil majas kabinetti, omada ka tunduvalt huvitavam, mulle tundub Tähendab, mina olen teinud nii ühte kui teist seitse aastat oma elust. Ma pühendasin Pärnu teatrile Endla ja ühe aasta jooksul pidasin ka peakunstniku ametit. Ja ma olen väga tänulik sellele kogemusele, sest ilma selleta ma poleks osanud oma vabadust hinnata. Et pead olema korra selles sundratas. Jah, see oli aegu, kus tuli teha viis lavastust aastas ja see oli tõesti juba füüsiliselt raske. Ja kindlasti kannatas ka nende tööde kvaliteet, selle on, aga sellele on praegu kasulik natuke tagasi vaadata ja ja nüüd ma enam nii palju lavastusi ette ei võtaks, isegi kui mul oleks võimalus. Sest ma tean, et et isegi kolm lavastust aastas Teha see on juba väga suur ettevõtmine. Palju teil on tulnud nagu viimastel aegadel tööd, viimane oli seal Lottega võrku Tartus siis oli, siis oli aastavahetuse milleeniumi etendus, Rakvere linnamäel sisene trankolisaatorit. Ja need tuleb neli asja veel. See aasta. Üllega hõivatud seoste ja tean ka, et elu on viinud teid Eestist välja. Mida te teinud olete, kust õppinud olete? Ma lõpetasin 96. aastal magistratuuri Londonis Central Saint Martins kolledžis ja hiljem olen ennast täiendanud ka jäili draamakoolis. Kuidas jääb nüüd tagasi, tulite siis siis kindlasti noh, see see, see võrdlusmoment peaks siis nagu meeles olema see eesti lavakunstnik Tase ja tasand ja mõtlemislaad ja siis võrdluses sellega, et millised võiksid olla need need jooned või, või, või noh, need märgid, mida välja tuua Sel ajal, kui mina õppisin kunstiinstituudis, me lõpetasime siiski rohkem maalikunstnikuna kui teatrikunstnikuna, siis Londonis. Tegelikult said minu jaoks selgemaks need stsenograafia alused millest me peaksime oma töös lähtuma ja neid samu aluseid on, püüan ka oma üliõpilastele nüüd vahendada. Mulle tundub veel ka, et eestlastel on suhteliselt, võib olla kehv visuaalne haridus. Et eluaeg on kogu informatsioon jõudnud meieri läbi kirjasõna, et nüüd järsku on siis kõik skeemid ilmunud tänavatele ja visuaalne informatsioon, et seetõttu võib-olla ka minnakse teatrisse rohkem kuulama, mitte nägema. Et mina soovitaksin tähelepanekud ringi vaadata ja mõelda, et, et miks üks kostüüm on sinine ja teine punane või et miks on toaseinad, mida tapeediga kaetud, aga tellistest, et noh, mis on see märksüsteem, mis on kivi, kivi, miks on tapeet, tapeet, mida nad lihtsalt nagu märgid endas kannavad. Hea tähelepanek, et see informatsioon, mida me saame, on tõesti väga suures osas sõnaline meie kultuuripildis. Aga kas see moodne kunst, mis siin igal pool ümberringi nüüd pulbitseb ja toimub, minu arvates on see väga teatraalne, kas see tänane kunst ka kuidagipidi toetab ühelt poolt, kas ta annab haritumad vaatajad teatrile ja teiselt poolt, mida ta annab kunstnikule vahendina? Küll ta annab, sellepärast et järjest rohkem on sümbolite keelt kunstis. Noh, see võib olla vastus lihtne ja selge. Aga on olemas erinevaid teatreid ja erinevaid stiile ja miljon, erin võimalus, kuidas teatrit teha, Eestis aga on küll mõni üksik, võib-olla vool sellest esindatud, aga sinnapoole me ju liigume. Krahli teater on ju väga visuaalne oma olemuselt, samas Draamateater on suhteliselt sõnaline siiski või et Linnateater liigub ka visuaalsuse suunas, aga mitte nii füüsilisuse. Võib-olla kui kraal. Et selles suhtes ma usun, et teatrite paljusus vastus, Hille, teie olite ka sellel viimasel Draama festivalile, tundus, et, et kogu Eesti lavakunstipüsib koos umbes laud seintest, sest sest kuidagi nagu domineeris eheda puidu kasutamine kordorida ühe nurga alt kordoida, teisel hulgal. Tõesti, seal oli elli, seal oli maotee, seal olid küüdipoisid kuritöö ja karistus. Tegelikult kogu Eesti tipplood olid reas, aga kõik olid nagu mööda laud. Tõsi, kahtlustan, et võib-olla kuna viimasel ajal on trend mingit sorti naturaalsete materjalide faktuuride peale, et telliskivi sein jookseb paari aasta eest läbi, et ta on siis nagu veelgi naturaalsemaks mindud ja mulle tundub, et see on jah, natukene niisugune trendi asi võib tulla vä? Ma ei ole üldse faktuurid. Sest noh, tegelikult need kunstnikud olid ju kõik erinevad. Elle, jänes oli anšan ja eri põlvkonnad, eri põlvkonnad, eri rahvused, mehed-naised kõik, aga, aga kõik need. Teistpidi muidugi ka, et kõik need tükid olid väga või etendused või lavastused olid väga võib-olla kammerlikud ja puit paljas, puit, kammerlik, materjal, nende puitseinte juurest jõuaksin ma selleni või tahaksin nagu teie kitarri saada selle kohta, et noh, kas siis eksisteerib selline trend teie töödes või üldse lavakunstiilmas. Ilmselt siis eksisteerib, kui tuleb välja, et nii palju puid, aga noh, sellele on raske mingit mõistusliku seletust anda, miks see nii on? Täiesti kummaline, jah. Absoluutselt nõus, kui palju siis see ülejäänud kunsti ilm, seda teie ilma mõjutab? Nii-öelda trendi mõttes? Ju ta ikka kuidagi mõjutav, aga noh, ma, ma lihtsalt ei pea nagu arvet selle, kuidas ta mõjutab ja mis mõjutab aga aga loomulikult, et kui silmad lahti käin, siis kõik mõjutab kogu elu mõjutab tänavapilt mõjutab ta iganes kõik, mida sa loed, mõjutab või kuuled või näed, kõik mõjutab. Peale selle eelmisel aastal mina näiteks vaatasin üle 60 lavastuse ja see, see ei olnud mitte Eestis, vaid välismaal. Kahtlemata see kõik mind mõjutab. Isegi kui ma seda ei soovi. Aga see oli täiesti kaanelt vai ja nipp oli tal vat seda omakasu, tähendab ma ei usu, et ühendil kunstnikul võiks tulla selline mõte pähe aga näiteks hea tehniline lahendus või jah, aga miks mitte meie ju ei tegelenud tehniliste lahendustega nii palju on seal laasitektid, ime. Lähevad üksteise sõlmi, aga kas me ei me meil varjatud, kõik sõlmed, meil on puitlöödud? Eile on kõik lihtsalt nii primitiivne veel, see on ainuke seletus ja iga teater iga teatrilahutusele juhataja teab väga täpselt, kuidas uks tegelikult. Ta õpetab ka kunstnikule, kuidas asjad käivad. Et selles suhtes ma nagu. Ma ei usu, et keegi mõtleks, et vahel võib ju tekkida selline looming, selline kadedus, et kuidas on võimalik, eks ole. Kuidas ma saaksin midagi taolist, aga see on positiivne. Ja see ei ole nii, et kui ma tahan ära kasuta vastupidi, et see nagu imetlus pigem. See sunnib ennast rohkem otsima, lihtsalt inspireerib. Skan laenatud nippi või mõtet sellesse konkreetsesse konteksti sulatada, millest sa ise parasjagu oled. Iga iga näidend erinev, erinevad tegelased, erinev karakter, kõik on nii erinev, et õudsalt keeruline on seda ühendada. Kui oluline teie jaoks on näiteks selline märksõnad nagu stiilipuhtus? Väga oluline, aga küsimus on selles, mis see stiil on. Ma ei pea silmas, et stiilipuhtus on stabiilsus, vastupidi et iga asi pole minu minu jaoks olnud väga, väga täpselt või noh, viimse nüansid läbi viidud, muidu ei teki tervikut. Kõik peab lihtsalt olema selles lavastuse teenistuses. Tekibki stiil, just nimelt, mitte diil oleks omaette eesmärgiks vä. Aga see on ka küsimus, miks me ei tee moeshowdele kostüüme, Statmoeshow asjad on stiliseeritud. Noh, neil on stiil, et nagu nagu autori käekiri, et kõik, kõik 10 komplekti on ühes stiilis läbi viidud, meie ei saa sellest asjast mõeldagi või noh, ma ei mõtlegi. Kas on olnud selliseid juhtumeid ka minul küll on olnud, kui ma ei mäleta nagu lavastust või ütleme, et see lavastus ei kõnele minuga, aga samas kujundus kõneleb. Aga see on väga kehv variant, see tähendab siis lavastus sai tule järele, pean kujundus natuke ülevõimendatud, mingi mingi asi on tasakaalust väljas. Tegelikult nii ei tohiks olla. Aga teistpidi jälle juhul kui see, kui see lavastuse sõnum jõuab vaatajani läbi visuaali et siis tehakse nii, nii halb ongi, noh kui see sõnum kohale jõuab. Ja minu jaoks on ikka see, et kujundav peaks oskama olla piisavalt märkamatu. Muidugi, siin mina olen publiku poolelt ja mina ei oska hinnata, kui palju seal kujunduses on lavastajat ja lavastaja sellist sõnumit ja palju on siis kunstniku poolt, aga noh, näiteks konkreetne lavastus, mis minule tuleb meelde Eesti lähiajaloost oli draamateatri Madis Kõivu stseenid saja-aastasest sõjast. Ma ei tea, kuivõrd teie olete, ei ole näinud, seda, tähendab, seal on kujundus, oli Ervin õunapuu laastus Mikk Mikiver-ilt ja ütleme niimoodi, et, et noh, see oli väga keerulise struktuuriga nii näidend kui siis ka lavastus ja noh, minuni ei jõudnud väga paljud asjad ja, ja võib-olla seal olid ka lavastaja ebaselgus, et kuidagi see Ervin õunapuu pilt oli nii selge või vähemalt ma arvasin, et ma ütleme seda kanalit pidi nagu adusin ja selle saja-aastase sõjaloo või noh, tema abistas mind niivõrd või ta oli kuidagi omaette, nii terviklik, et ma nagu noh, see on minu nagu viimase aja näide sellisest sellisest olukorrast, kui ütleme, nagu ennem oli öeldud, eestlasele mõjub sõna, et sel hetkel mul nagu jäi nõdraks, aga see visuaal oli, oli selline. Teil ei ole selliseid häid näiteid mulle tuua. Kuritöö karistus, väga tugev visuaalne keskkond, mis aitas sõnal kohale jõuda ja võib-olla puhastas seda oma väga tugev atmosfääri. Aga samas ei saa ikkagi seda lahutada lavastuses kui tervikust. Noh, ta mõjus kõik koos. Kui lavastus välja võtta, siis võiks ju küsida, mis seal siis oli ja paar laut lauda libist ja noh, selge see. Seal ikka see sõna nagu ka toetas ka, et eksisteerib selline asi nagu Eesti lavastuskunstnike koolkond. Kindlasti on mitmed koolkonnad, ma arvan, et see on, sõltub põlvkondadest. Kindlasti oli omal ajal Tugevam Mari-Liis küla koolkond. Mari-Liis küla oli üks säravamaid tähti lavastuskunstis samuti kindlasti Aime Unt. Natalja, meil oli omal ajal IMEI, temal temaga ilmselt ka seostukse koolkonda. Natali meie näitus on praegu praegu väljas Adamson Eriku muuseumis, aga teine väljapanek, kus meiega teiega kohtusime, oli Vladimir Ashtoni näitus. No tema on mees, kes on tulnud hoopis teisest kultuurikeskkonnast. Kas teie kui professionaalide jaoks teete midagi teistmoodi? Loomulikult ei ole Eestis ühtegi teist inimest, kes oleks võimeline sellisel tehnilisel tasemel teostama maketi lavastusena ketid on tõesti kunstiobjektid omaette. Kas keesid eskiisid ja ja noh, kuna Eestis üldse puudub tegelikult selline traditsioon maketi kunstitraditsioon, siis ta on tõepoolest ainulaadne. Mind võlustama ju tema puhul see, et et iga iga konkreetsel lavastuse maketi ja ja jooniste tegemiseks valib sellele ajastule omase tehnika. Näiteks kui ta tegi Tšehhovi seda, kirjutas deviga kõik oma tööjoonised, tuši ja sulega ja kuidagi mulljäärisse kasutades mingisugust veidrat roosakat vedelikku. Ma ei tea, kuidas ta seda, kuidas joonud sellega võimalused on selles mõttes mingit mingit pliiats ikkagi aga et et ta nagu selliste detailideni Viive kokku ennast ja oma töövahendid siis sellesse ajastusse, see tundus mulle kuidagi väga õige ja võluva suhtumine elamisvõime järjest. Ilmselt töötabki oma väikeses katuseateljees täiesti olla selles lajastuses olla, olla selles lavastuses ja, ja mitte millegi muuga parasjagu tegeledes. Kas teil on ka olnud sellist enda viimist sellisesse seisundisse sisseelamist? Noh, selge on see, et igasse oma oma töösse, Me elame sisse, aga meil on ilmselt tänuväärne võime ka sealt korra välja tulla ja siis tagasi sinna sisse. Et paraku tuleb ju igasuguseid toimetusi ette võtta. Väga erinev on näiteks inglise traditsioon maketi tehnoloogias vene traditsioonist ja mõlemad pööravad väga suurt tähelepanu detailile, aga on üks üks põhiline erinevus on see, et vene koolkond ei aseta kunagi maketti ühtegi inimfiguuri siis inglased tegelikult esitavad oma ketid alati koos väikeste inimestega, sest ütlen inimestega, mitte nukkudega, sest see on väga suur vahe. Inimtegelased miniatuursed. Sest inimene on tegelikult absoluutne mõõt sellele ruumile, mida me loome. Rääkisime vene koolkonnast, no siis võib öelda, et Vladimir Shon, kes keda Eesti publik teab ennekõike kui Elmo Nüganeni kunstniku lavastustest Poola ja kuriteo karistus ja samuti ka kolmekrossiooperist. Et tema on siis nii-öelda selle vene koolkonna esindaja siin praegu, sest Eesti teatripildis see mõte, see nii-öelda see inimlik mõõde või see inimese mõõde laval kui oluline see teile Od. Minule on see üha olulisem, sellepärast et iga uut tööd ma tegelikult alustangi sellest, et ma püüan kogu sündmustiku läbi jooni joonistada väikeste piltide reana. Ma püüan neid tegelasi ette kujutada nii täpselt kui võimalik. Alguses tulevad sellised üldisemad ja hiljem nad muutuvad üha selgemaks. Et aru saada kõigepealt, mis laval toimub, mis tegelaste vahel toimub, kes on laval, kes on lavalt ära. Ja alles siis alustan, maketi ehitamist ja maketis on mul ka alati inimesed. Kui oluline on teie nii-öelda töös detail? Kui palju te sellega tegelete üldse? Minul on ta väga oluline, tegelen vahest ma kardan, et ma upun detailidesse, arad, suur ja massiivne tulemus jääb võib-olla nagu kaotsi läheb. Aga mina tegelen vägajata heliga. Ma ütleks, et ma olen oma varasemat tööd teinud küll laiema pintsliga või praegu praegu ma püüan ka väga rõhutada detaili ja vähemalt ma püüan läbi töötada. Ikkagi ka parimates lavastustes oled ise vaatajana ka kohutavalt õnnelik, kui sa avastad mingisuguse mänguasja, see detail ju tegelikult näitleja jaoks nagu mingi mänguasi, millega ta saab tegutseda või, või noh, mingisuguse annab lavastusele mingi mingi salanüansi või näen nagu mingit salakirja, mida seal on kirjutatud. Ja siis tõesti, et oskan seda lugeda. Nii et mina publiku poole pealt küll hästi-hästi naudin seda detaili, aga kas see, kas see ongi nüüd nii, et nagu Teil on praegu nagu muutunud tähtsamaks või, või seda nii-öelda või on see mingi Nii-öelda ma ei usu, et seal on ka, mida sa detaili all üldse ehmas peatas, et kui räägime vajalikust rekvisiigist, noh, see peab alati, see on nagu, see on seal. Aga lihtsalt küsimus on selles, et kui täpselt on, On ta teostatud, kui täpselt sobitub ta üldisesse pilti. Viimane tähenduseta kannaka. Viimane detaili maniakaalses on Estonia teatri 140 tegelassaja 40 kostüümi. Kingade ülevärvimine on teinud kõik eraldi väike pintsliga, käin üle tollel õhtul suhteliselt uppununa detaili. Minagi talvemuinasvärvisin, ütleme, maalisin, seda võiks nimetada ka maalimiseks ka suhteliselt väikse pintsliga ja oma käega ikka kindel oleks, süüdisteline drill nüüd ei leidnud kida ja kuubeda sabasid ja. Ma ei tea, selle kohta ma jälle ei oska öelda. Kas see on treeneril detail? Vajadus kontrollida viimseni südamesse, lavale läheb või olla kindel, et et kõik on just täpselt see, mis vaja. Kõige tähtsam, minu meelest ka mingisugune selline omaenda käega üle käimise tunne. Ja siis on, siis on tõesti kõik asjad ühes stiilis laval või ühe ühe näoga. Et annab nagu kindlust kindlasti. Kas tähendab ka näiteks näitlejale kindlust või, või, või tuge olete seda tähele pannud, nagu ma koostine proovis, iga nõela ise ise talle külge panen ja ja iga krae serva üle käin, seda võib suhteliselt kindlalt kindla teadmisega minna lavale, et kunstnikuna sa asja teinud või üle vaadanud. Ma usun küll. Ma olen isegi kohanud sellist suhtumist näitleja poolt, et näitleja on solvanud, kui ma pööran teisele näitlejale liiga palju tema meelest liiga palju tähelepanu ja jätan tema nagu tähele pannud, et nad tegelikult vajavad tohutult seda tähelepanu kunstnikuga. Iga ka Krimmi proovisin ka Immgaa ripsmekarv peab olema üle vaadatud. Kas samas on, kui endale hästi vajalik, et kogu pildist täita, üle üle ülevaadet saada, kui lavastus on käest ära antud. Kui tihti on tunne siis, et see lavastus sai valmis esietendusel? Õudselt raske küsimus, see on nii see nii juhuslik see nii, no ta lavastusi ise küpseb paar etendust pärast ja suleb mingid rütmid loksuvad paika, alles alles püksitagumikud kuluvad ära, nii nagu nad peavad kuluma ja noh, selles mõttes Pärast esietendust ju praktiliselt ei ole enam võimalik sekkuda ja sellest tuleneb selline tühjusetunne ja ja vahel ka motoorne rahutus, et sul on selline tunne, et sa pead veel midagi tegema, aga seal ei ole enam võimalik. Tegelikult. Aga kui on ära olnud viimane etendus, kas siis on selline valge selline matusetunne, et nüüd justkui jätad, jätad kellegagi hüvasti või kedagi enam ei ole, mis oli võib-olla et üks su elust ju tegelikult. Tavaliselt läheb see nii, et, et kunstnik ise ei pruugi sellest teada. Aga ükskord ma nägin, kuidas põletati ühe minu kujunduse detaile, tükke. See oli küll üsna jube vaatepilt, ausalt öeldes, kuigi me peaksime juba enne oleme ju teadlikult enne juba seda esimestes Kiismaketigi tehes, et see töö on määratud prügimäele. Sisuliselt, aga see mõte tuleb peast väga kaugele ära kihutada, sest muidu ei ole lihtsalt võimalik seda tööd teha. Ma eile trankvilisaatorid, matused. Tõenäoliselt seda rohkem mängite. Et suhteliselt kurb on siiski? Jah. Aga tõesti öelda, et eesti teatri armastuse lugu on ikkagi kohutavalt lühikene, aga selle matusemõttega me täna siit kunstnike seltskonnast lõpetame. Aitäh teile. Hille Ermel ja liilia Blumberfeld. Tänan kuulamast, ütleb saatejuht maris Johannes nägemist.