Kultuurikaja. Tere kuulama kultuurikaja, mida täna toimetab maris Johannes, millest räägime? Kas Eesti ühiskond tunnetab seda eetilis-moraalset piiri, millest üleastumine on kurjast ehk mida kujutas endast leninlik, kommunistlik noorsooühing? Medialiseerumine ühiskonnas Kunstimuuseumis? Konrad Mäe medali tänavune laureaat on Urmo Raus. Õnnitleme nädala sünnipäevalapsi luuletajaid Lehte Hainsalu Diaabeebilmetit. Räägime ooperielus Tallinnas ja Helsingis esietendusest vanalinnastuudios ja heidame lühipilgu meie muusikaellu. Sõna saavad Enn Soosaar, Ain Kaalep, Sirje Kiin, Jaan Tooming, Raivo Kelomees, Jaan Elkeni ja teised. Eesti kultuurieliit kontra endised komsomolifunktsionäärid. See on teema, mis erutas mööduval nädalal paljude meeli. Jaan Krossi koostatud pöördumisele kirjutas alla 23 kultuuriinimest ja oma toetust. Sellele avaldas ka Lennart Meri. Meie saates kommenteerib sündmust Enn Soosaar. Juttu tuleb niisiis LKL nimistu ehk Eestimaa leninliku kommunistliku noorsooühingust. Ma rõhutaksin selle nime kahte komponenti. Kommunistlik leninlik. Sõna kommunism tähendas algselt üht maailma ümberkorraldamise teoreetilist plaani. Utopistlik avantüristlike algusest peale sest ükski teoreetik ei ole suutnud üheski oma selle teemaarenduses välja pakkuda viisi, kuidas kujundada ideaalühiskonda, mida kommunism spekul aktiivses plaanis on. Nendest inimestest, kes meil on, see tähendab hea ja kurja vahel lõhestunud inimestest. Enamiku puhul domineerib tahes-tahtmata saamahimu, vägivald, vale. Ma ei tea, kas kunagi on olnud kommunismi teoreetikut, kes oma teostamatute ideede teostamise on uskunud. Aga segampoliitilise avantürist, kes 1900 seitsmeteistkümnendal aastal Petrogradis võimule tulid ei uskunud küll mingisugusesse võrdsusesse vendlusesse vabadusse sest esimestest päevadest alates oli nende ainueesmärk oma võimu kindlustamine. Viimasega käis Kaasas võrdluse vendluse ja vabaduse jõhker piiramine hiljem nende täielik kaotamine või pahupidi pööramine Lenini-Stalini struktrueeritud ühiskonnas. Sotsialismi kommunismi nõndanimetatud ehitamine ei olnud ju midagi muud kui ideoloogiline sirm. Pahatihti ka õigustus, mille varjus sooritati inimkonna ajaloos suurimaid kuritegusid. Ükski teine mineviku või oleviku võimul olnud või võimulolijate grupeering ei ole tapnud ja taga kiusanud suuremat arvu inimesi kui need klikid, kes nimetasid ennast kommunistlikuks parteiks. Hõivatute hulka ei saa arvutada tuhandete, isegi mitte mõne miljoniga. Kommunismiohvrite arv Euroopas, Aasias ja Aafrikas läheneb pigem 100-le miljonile leninism Vladimir Ruljanovi nimelise mehe, teoreetiliste õpetuste ja praktiliste juhtnööride kokku. Kuidas võimu enda kätte haarata, kindlustada abil moodustada üheparteiline totalitarism. Terrorirežiim. Nagu me väga hästi teame, läks Lenini ja ta kambameestel see plaan korda. Pikki aastakümneid valitses kogu Venemaad ja hiljem ka suurt osa Euroopat Eestit või siis kaasa arvatud ühiskonna haldusmis, vastandus demokraatiale ja rakendusvägivallale valele ning ühe partei diktatuurile NSV Liidu osas, lisaks veel ühenatsiooni seal siis venekeelsete priviligeeritud ekspositsioonile. Neid tõsiasju on vaja ikka jälle meelde tuletada. Noorsooühing, mis kandis nimetust leninlik, kommunistlik tegutses, mitte seda kinnitab kada põhikiri ühes suure pea aga eesmärgi nimel. Ta viis läbi ideoloogilist ajupesu noorte hulgas ja valmistas ette neid kuulekaid või karja ristideks, moonutatud, väikesi ning suuri kruvisid keda režiim vajas oma püsimiseks. Me võime tagant järel vaielda, kui edukas või mitte edukas olid nõndanimetatud kasvatustöö. Aga tõsiasjaks jääb, et Eestis võimutses pool sajandit demokraatia saatjale vastanduv totalitarism ja kunagi ei riikliku Claus terroriperioodil ega korrumpeerunud stagnatsiooniajal ei tuntud siin puudust komsomol-ist välja kasvanud kohusetäitlike funktsionääride järele. Bolševikele oli võim A ja O alfa ja oomega. Ka meie endistele komsomolitöötajatele näikse kõika algavad ning lõppevad põimust. Huvitav, ent samas ka kurb on jälgida seda nihilismi, mis valitseb võimuka esitustest praegugi meie ühiskonnas. Ima võimu rakendamata ei ole võimalik inimeste ühiskonda korrastada. See on selge igaühele. Aga võim, totalit taarses ühiskonnas on siiski hoopis midagi muud kui võim demokraatlikus ühiskonnas. Ja siit häda algab, ega meie seal komsomolis või komparteist teinud toona midagi muud kui rakendanud võimu, nii nagu seda on ikka rakendatud ja rakendatakse praegu Eesti vabariigis kostab järjest jultunud malt siit ja sealt hääli. Hüüelt KMÜ nostalgiline meenutamine organisatsiooni 80. aastapäeval väidetakse olevat lihtsalt sotsialismi. Panin majanduse tuuled, Allamiste meeldetuletamine vabaturu ja kapitalismi tuule tallamist aegu. Käsitus, mis asetab mineviku ja oleviku võimu teostamise vahele võrdusmärgi võrdustab ka totalitarismi ning demokraatia. Säärane küünilisus on aga eriti ohtlik. Ja kui me selliste mõtteavalduste peale ükskõikselt käega lööme, ei vabane Eesti ühiskond sellest mentaliteedist mida kujundas Eestimaal leninlik, kommunistlik noorsooühing. 50 aastat kestnud ajupesuga. Tallinna rüütelkonna hoones on nädalapäevad avatud rahvusvaheline näitus medialiseerumine. Publiku huvi on suur ja muljed näituselt vastukäivad. Jätkame sel teemal kunstnikuga. Stuudios on Raivo Kelo mees, kes oma loome tööski kasutanud uue meedia, väljendusvahendeid, kunst ja meedia. Milliseid Nende omavahelised suhted, mida on meediale anda kunstile ja kunstil meediale. Ja seda näituse põhjal, mille Ida-Euroopa, Aasia kunstnike töödest on kokku pannud Joosep paks tain? Kõigepealt väga segane lugu on selle sissejuhatava tekstiga. Ma olin natuke üllatunud, et neid meedianimelisi sõnu oli seal hästi palju ja nad olid kõik kasvatatud kuidagi erinevas tähenduses. See on tekst, mida Joosep paks tain oli siis nagu näituse kreedona sinna näituse ette üles riputas. Tänan, ja mulle tundub, et Hanno Soans võib-olla tõlkis natuke kuigi ilmselt hästi, kuid võib-olla natuke pealiskaudselt või oli see paks, teine enda tekstis sees kaane nimelt meedia oli siis kasutuses, kui nagu vahend, ütleme kunstnik kasutab siis meediat, ütleme, meedia vahendeid, elektroonilisi meediume, selleks et ennast väljendada, oma teoseid realiseerida ja siis meediast kõneldi kui keskkonnast, kus kohas need nagu eksponeeruvad või mille sisse neid siis luuakse, tähendab, meediakeskkond, mida mõistame siis televisioon ja raadiointernetti ajakirjanduse ja ma ei tea, millega all veel. Helistatud ja mulle tundub, et inimestel seada võrdlemisi segane mulje, millest üldse räägitakse. Aga selge on see, et väga paljud kunstiteosed ja väga paljud kunstnikud on oma niisuguse hiilguse ja omandanud läbi mitmete skandaalide, mille läbi Nad on sisenenud sellesse meediasfääri ja medialiseerunud kuigi see teos, see tegu võis isegi võrdlemisi väike olla, kuid selliste näituste koostamise ja tegemise mehaanika on reeglina võrdlemisi lollikindel. See on teatud tüüpi rahvusvaheline produkt, millega üritatakse võit, auditooriumi allapanu, millega üritatakse sellises sotsiaalses või siis ka meedia ümbruses mingisugust kõmu tekitada pöörates tähelepanu siis näitusele endale, näitust korda valla asutustele või asutusele näitud korraldavatele inimestele, nii et väga palju see, mida inimesed ikkagi teevad, on sellise inimliku edevuse teenistuses et näidata ennast millegi taustal millegagi koos, mis iseendast kuidagi väga mõjub ja ja inimesi puudutab ja kuna ma külastasin näitust kosmonaut, aga siis ma pean ütlema, et ma isegi ei lubanud tal mõningaid asju vaadata, sest et näiteks Lõuna-Aafrika temaatikaga video, kus oli tegemist lihtsalt sellise inimestevahelise vägivallaga, oli võrdlemisi jõhker realistlik kraami, oli päris koomiline silt nende teostab juures, mis pidid olema siis natuke niimoodi kangemad või ekstreemsema dettundlikele inimestele ja lastele ei soovitata siis seda teost vaadata. Ehk siis millest järeldub, et kõik siis, kes hakkavad kõik, kes söandavad, ikkagi vaadata, on siis piisavalt tundetud sellise kunsti jaoks see ongi põhiline probleem, mis mulle tundub, mis tekitab selle näituse puhul segadust. Et meediast räägitakse nagu kahes tähenduses ta kasutas ühtesid ja samu sõnu, neid sõnu eristamata. Et meediast kui kunstnikuna, sajandist ma mõtlen, ütleme, elektroonilisest meediumitest, muudest meediumitest ka fotomeedium piltlikult öeldes noh, meediakeskkond, see, millest me räägime ajakirjanduse ja televisiooni ja muu tähendus, see on nagu lõuend ja see elektrooniline meedium, mida kunstnik kasutab, on siis nagu värvide pintsel, mida ta kasutab selleks, et oma kujundeid ja ideid realiseerida. Sellel lõuendil. Ikkagi seesama näitus mängib pigem vaataja jaoks, mitte niivõrd selles aspektist, et ma vaatan, kuidas see kunstnik on oma seda meediumit kasutanud, vaid pigem sedamoodi, kuidas minu valulävi sellele ühele või teisele objektile reageerida. Tundub, et kunstimaailma inimesed ja professionaalsed kriitikud, kunstnikud kuraatorid on väga täpselt välja timminud selle inimeste valuläve ja näituste koostamise mehhaanika. Kui üritatakse seda näitust just nagu agressiivsemalt auditooriumini viia, siis üritatakse just see valulävi ületada. See käib nagu aga mis siis? See on nagu kontseptsiooni seal muidugi varjatud sellest ei kirjutata, räägitakse küll muudest asjadest nagu sügavamatest ja justkui väga kunsti ja meie elu puudutavatest asjadest, aga see valuläve ületamine on ehitatud sisse sina näitusemehhanismi selleks, et tõmmata auditooriumi tähelepanu. Jah, noh, see võib-olla jääb tänasest jutust välja, näiteks reedene uudis oli selline, Göteborgis toimus disko, oh, kus sai surma 60 last ja vigastada veel seal peaaegu 200 last. Noorukit toimus tulekahju ja lapsed, kellele diskor Sis teadvustas, et on tulekahju lihtsalt ei lahkunud ruumis, sest nad pidasid seda heaks naljaks. Ma arvan, et kui sama situatsioon oleks toimunud näiteks rüütelkonna hoone hoones hetkel, kui seal on palju vaatajaid, siis noh, mina ei oleks küll esimesena tormanud ukse poole, arvates, et on tulekahju, ma oleks arvanud, et see kuulub selle kontseptsiooni. Roni sisse, üks selline häirekell ka. Jah, see võib probleem küll olla selliste sündmuste puhul tänu tehnikale elektrooniliselt, tehnoloogiale on selliseid üritusi, mis on inimestele lausa tervist kahjustavad. Ma olen mõningatest sellistest muusikaüritustest saavad nad, kus ütleme, see heli mitte ainult tugevus, vaid see iseloom on viidud sellise määrani, et kunstiteos ehk siis heli sekkub sinu organismi rütmi hakkab seda mõjutama. Teatud kunst võib olla täiesti tervistkahjustav, see on täitsa kindel. Vaat ja üks teema veel, mis sellesama kontseptsiooniga selle vakteni jutuga minul tekkis, probleem oli see, et ta ütleb, et pole vahet massikultuuri ja kõrgkultuurid tänasest päevast. Ta on need piirid küll väga laiali uhutud ja täiesti kindel on see, et mõlemad laenavad üksteisest, ütleme sedasama low ja Hay, millest on lausa ekstra näitusi tehtud, et see on nagu teada, et nad laenavad üksteiselt. Mis puudutab nüüd seda näitust, siis ma ei oska seda mõtet need eriti hästi kohandada sellele, sest et tõesti kogu see vägivald või niisugune agressiivsus, mida meedia kuidagi väga armastab, sellepärast et see ületab alati uudisekünnise üks vaatenurk muidugi, et see on selline pöövelli kajavida ja pöövelik vaatenurk või lihtrahva või niisuguse, mitte mõtleva inimese vaatenurk, et näha vägivalda, näha agressiivsust. Aga samas, kui keegi on meedia vahenditega kokku puutunud, siis kõigil on see kogemus, et väga vapustavat ja ekstreemsed sündmused lahjenevad läbi meedia ja selle tõttu selleks, et provotseerida, kasutades seda meediakeskkonda midagi sellisel kujul, et see kuidagi toimiks auditooriumile seal olema mitu vinti peale keeratud vrama tunduvalt võimendatum kui muidu. Nii et jah, seesama disko näide, siis seal oleks pidanud seal kõvasti üle lavastama, et saada ühte sellist kõnekat pilti. Ilmselt oli seal tegu mängu ja tegelikkuse segunemisega ja inimesed võib-olla ise ka ei saanud aru, millega siis tegu on ja see, mis tundub uskumatuna, inimesed ei kipu nagu aktsepteerima, kaasa arvatud laevaauku. Et seda juttu ikkagi nagu sellesama Medealiseerumise näitusega lõpetada kellele te soovitate seda näitust siis vaadata ja kes võiks sel teemal? Kindlasti on seda õpetlik vaadata kõigile nendele, kes huvi tunnevad, aga vaevalt, et nüüd on mõtet meelt avaldada selle üle. Ja ma arvan, et teatud töödestamatult lapsi isegi eemale hoida, sest minu arust nad ületavad tõesti niisuguse nagu taluvuse piiriga. Isegi. Mulle näib, et see, meie ühiskond on juba võrdlemisi normaalseks selliseks muutunud, et sellised näitused, et võib-olla põhjustavad mõne inimese intervjuu mõnede artiklikesed, kuid üldiselt niisugust meelepaha torme jäämegi radikaalsed ärakeelamist või siis kuskil väga kõrgetes ringkondades instantsides mingisuguseid otsuseid ei põhjusta, nii et see on võib-olla isegi normaalne. Ja nüüd soovime õnne sünnipäevaks. Täna on juubel luuletaja Lehte Hainsalu. Eile tähistati seda pidulikult Tartu Kirjanike Majas, kus avati päevakohane näitus. Ja nüüd Lehte Hainsalu kolleegi ja kaasvõitleja Ain Kaalepi õnnitlused sünnipäevalapsele. Ühineme meiegi. Ma arvan, et ma Oidžaluut tunnen juba 50.-te aastate olete lõpust, siis ta oli noor neiuke, tema esimene luuletuskogu ilmus siis, kui autor oli üheksateistaastane ja siis ta liikus Kirjanike majas ja oli täitsa omamoodi nagu pesamuna, keda kõik hellitasid. Ja tasapisi lehter muidugi kasvas, arenes aastad tulid juurde ja lõpuks oli üks väga oluline moment. Aastal 1982 lahkus meie juurest harjunud Tartu Kirjanike Liidu sekretär Kalju käeli ja oli vaja valida järeletulija. Tartu kirjanikud olid veidi nõutud, ei olnud nagu sellist kääriga võrreldavat autoriteeti, kes otsekohe tema tööd oleks jätkama hakanud olemas. Ja äkki vana Valmar Adams juba sel ajal vana meie seenioride öelda ütleb oma natukene võõrapärase eesti keelega umbes sellise lause, et seltsimehed vaja on naiselikku elementi ja seab üles Lehte Hainsalu kandidatuuri. Ja see oli natuke üllatav, see naiselik element, eks ole, selle peale ei olnud nagu keegi tulnudki, aga kõik mõtlesid oma sisimas, ma olen selles veendunud, aga miks mitte ja niiviisi suure häälteenamusega Lehte Hainsalu valitigi Tartu Kirjanike Liidu osakonna sekretäriks ja ja praktiliselt dub kirjanduselu. Noh, kui mitte just juhiks igal juhul organisaatoriks see, kes Tartu Kirjanduse Maja elu korraldas ja kõik olid temaga väga rahul. Sellena sai ta küll ainult kaheksa aastat töötada, aga ta jätkas traditsiooni ja, ja tegi seda kahtlemata hästi ja mis väga oluline on see, et ta oli omamoodi väga sobiv juht. Jälle üks näide, et naised sobivad juhtideks küll, kui neil on vastavad karakterid oli kõigiga sõber ja kui mõni ka vahel kuidagimoodi tema vastu esines või või intrigeerid, siis enamus oli alati ikka endast lähtuvalt lehte poolt. No sinna juurde muidugi lehte suur looming, millest ma ülevaadet ei jõua anda. Mejjulik värskus päris alguses, kui ta oma luuletustega esinema hakkas, päris koolilapsena juba esimeste ajalehes edasi, kuni siis lõpuks huvitav proosalooming, kus lehte on osanud anda asjalik, realistlikke ja psühholoogiliselt läbi tuntud pill, et meie tänapäevaelust nii hästi luuletused kui ka proosa on hästi loetavad ja ma arvan, et et Lehte Hainsalu ka edaspidi jääb populaarseks üldtunnustatud autoriks. Selle nädala teine sünnipäevalaps on Peep Ilmet jätkab juba mari tarand. Kas kasvad sa kaunimad niidul või mornide majade maos kas soosib sind pakatav tervis või piinutab tõbede kaos? Ükspuha, kas paitust või piitsa, sa võimatut soovidessaad? Sus, sööbivad sündimismärgid, keel, meel, maa, Peep Ilmet tuuldunud luule, lehekülg 53. See raamat ilmus varraku kirjastusel Mari Kaljuste kaunis kujunduses luuletaja esimeseks juubeliks. Valikkogu esitleti Kirjanike Majas Tallinnas teisipäeval ikka on talt tuulega pistmist ja meelega, aga mitte nii, et kust tuul, sealt meel esikkogu tuulekanne, siis tuule tee ja tuul tuli vahepeal mõraseks mõistetud meel ja siis 10 aastat tagasi tuuletud luuletused ja nüüd siis tuuldunud luule pidulikul sündmusel ilmeti luulet iseloomustades kõrvutas Sirje Kiin tema sõnamaagiat eesti kujutava kunstiga. Peep ilmeti luule on ju nii mitmekihiline ja ammut tab oma ained ja motiivid ka nii mitme Kiilistest allikatest alates eesti rahva mütoloogiast ja Juhan Liivist ja ja lõpetades kaasaegsete hirmumotiividega tänapäevaelust. Siis tekkis mul selline visuaalne pilt, et ta on eesti luules nagu Kaljo Põllu on eesti graafikas just nende ürgset ürgeestiliste, mütoloogiliste motiivide poolest, aga teisest küljest ta ei ole mitte selline mustvalge, vaid väga värvikas. Tema luules on palju selliseid jõulisi purpur-seid, vere, vaid toone, vere sümboolika on tal väga tähtis ja selles suhtes ta meenutab justnagu Jüri Arraku jõulisi värvikaid purke põrsaid maale. Nii et minu arvates Peep ilmeti luules on nagu Kaljo Põllu motiivid ja, ja Jüri Arraku värvikus üheskoos. Ja peame ütlema, et Peep Ilmet on ju ise ka kunstiinimene ja. Tema roll on tõepoolest mitte ainult siis luuletada vaimus, vaid ka luuletada lihas ehk nahastan õppinud täiesti meisterlikuks nahakunstnikuks on mul endal on kodus tema väga väljapeetud nahkköites Henrik Visnapuu luuletused ja Visnapuu, ma lasin just temal köita, sellepärast et minu arvates tema keelemängudes keele niukses ürgses tunnetuses on ka midagi visa pooli. Kuid ometi leidsid sa seal pidukõnes, et Peep Ilmet võiks veelgi jõulisemalt avada oma registrid või otsekui võtta jalg mingi piduri pealt ära. Jõudu taga veel ülearu. Ja ma olen juba 15 aastat tagasi ühes arvustuses, ma ütlesin talle, et ta surub ennast nagu valedesse niisugustesse kõva kraedesse, nendesse haikudesse ja tankadesse ja, ja siis üks uus žanr, mis ta on leiutanud Juhan Liivi ühe väikse killu põhjal Liivingutesse, aga tegelikult ma tajun, et temas on niisugust ürgset tukset ja pulssi, mida ta võiks palju rohkem nii-öelda lasta pursata. See on väga haruldane juhus, kui kriitik saab soovitada luuletajal ennast rohkem valla lasta. Enamasti on just soovitused vastupidist, et pigem tuleks sõnu koomale tõmmata, aga tema puhul ma kannustaksin takka ikka veel. Jätkame kaunite kunstidega Konrad Mäe 120. sünniaastapäeva eelõhtul eile kuulutati välja seekordne Konrad Mäe medali laureaat. Tasun eesti maalijate tsunfti suurim tunnustus ja seekord on väljavalitu, noor kunstnik Urmo Raus, sünniaasta 969. Õppinud Pariisis ja täna viimast päeva on avatud ka tema näitus galeriis vaal. Urmo Raus idee Eesti kunstiilma on olnud mõneti eriline tänu Pariisi koolile, kommenteerib maalikunstnik Jaan Elken. Teatud reservatsioonidega saame teda nimetada nüüd Eesti kunstnikud, sest tegelikult alustas küll kunstiakadeemias, aga leidis endale iseõppimise võimalused ja läbis selle väga suure konkursi. Mäletan, milline suur rõõm siin akadeemias oli niisugune uudised, ta pääses selle Pariisi kõrgemasse kaunite kunstikooli sisse, seesama legendaarne, kus Nikolai Triik on õppinud kaks semestrit ja esimese eestlasena siis 96. aastal lõpetas selle edukalt ja nüüd on otsustanud Pariisi elama ja tööle jääda ja sellega siis võib-olla murrab läbi sellest eesti kunstniku niukestest traagilisest isolatsioonist läbi Rausi, ma usun, et eesti kunst võib ületada selle lõhe. Sellest just niimoodi, kui meie inimene läheb siin õppimas kõik, seesama, see suur uudispuhang ja Eesti kunstinoh, see tõesti need tornid ongi formatsiooni aastat sajandi alguses, eks ju. Mille läbi need kõik toimusid, just selle kutsikad läksid Euroopasse õppima, kasvõi seesama Konrad Mägi, kelle medali me nüüd siis talle reede üle anname. Pariisis osa õpinguaastaid ja muidugi Saksamaa, Norra. Kas me võime rääkida tänasel päeval ka sellisest asjast nagu maalikunstitrendid? Ja kuivõrd need Urmo Raus on nende trendidega teada, kuivõrd ta on individuaalsus? Ma ei ole nii suur trendispetsialist, et nüüd öelda, aga põhimõtteliselt noh, tahvelmaal ja kujuta Kont üldse ei taha, et ta kohta sellist märksõna kasutatakse, me võime rääkida nii ajavaimust ütleme, sait kastist pigem, sest tavaliselt trend seostub ikkagi moe, kulinaaria sellise glamuurimaailmaga kosmeetikaga. Aga põhimõtteliselt me võime rääkida, et maal on asunud oma väljendusvahendeid revideerima, mõnes mõttes nii noh, Gussi teaduslikult nimetatakse selle protsesside kirjeldamist tihtipeale väga hõlmav sõna. Dekonstruktsioon on, eks ju, kui me nüüd väga Primilt vaata, mis me siis me võime tegelikult Rausi loomingus neid tunnuseid leida, tähendab temale uuem ekspositsioone võiks öelda, et ta elimineerib traditsioonilises mõttes värvi, selles mõttes hall pasta, millega need tööd on nii-öelda üle ujutud. Muidugi rafineeritud prantsuspärane silmimised leiab sealt toonideni, sellise andis Eesti ja et seal tegelikult on need, need teised väärtused minagi taandub, eks ju, siis tuleb midagi muud asemele. Äärmine hõrk mäng maalikunsti põhiväljendusvahenditega, seal on nüüd mäng läinud pinnale faktuurile ja sellistele füüsilistele sellistele nagu Eha Komissarov on väga täpselt kirjeldanud küllaltki hästi, et seal on sees seda võrratult palju ilu. Samal ajal on julmust selles mõttes kirjeldab väga hästi nüüdisaegset maailma need tööd, seal on torked, lõiked, kraapimised, haavad. Selles mõttes kõik, mis ta maalib, hinnang ette võtab, on väga põnev ja selles mõttes surmonausi maal erutab nüüdisaja inimest väga nii-öelda näitab maali mõnes mõttes ka maali elujõud, seda tüüpi. Ma olen ikkagi menetlemata esteetilisi. Khano, näitan ühes mõttes väga oma siis sellesama risteetikamis pidevalt nii-öelda nihkub veel muudab asukohta, aga hästi traditsioonis sees sama mõõta, seda traditsiooniga õõnestab teatud mõttes, selles mõttes on ta väga põnev kunstnik ikkagi. See nädalavahetus on esietenduste rikkas. Linnateatris saab valmis Jaanus Rohumaa noorema Eda lugu Draamateatris lastelavastus ja vanalinnastuudios esietendub Jaan Toominga töö. Jaan Toominga ka jätkab juba Pille-Riin Purje. Vanalinnastuudio esietendus Victor ehk laste sõda ja kuldne võit ning taevalaste võim. Seda rošeevi tracki tragifarsi pikka pealkirja on eelreklaamides õige mitmes kirjapildis nähtud. Näidendi on tõlkinud Laur lomper ja peaosas esineb külalisena vanalinnastuudio trupi keskel Tõnu Oja. Kui lavastaja Jaan Tooming, et vanalinnastuudio saalis pärast peaproovi kõnetasin, mikrofon käes, mainis seda, et pole vist nii palju intervjuusid varem kunagi andnudki kui nüüd siin Tallinnas ja ei tahaks ennast korrata. Aga mõne vastuse Jaan Tooming siiski ütles, kuidas te selle näitemänguga kokku saite ja kuidas siis teie näitemäng, mõlemad siia vanalinna stuudiosse jõudsite? Oja pakkus mulle seda näidendit lugeda, nii kui ma selle läbi lugesin, mõtlesin, et hea oleks huvitav teha, aga kus ma mõtlesin, kuna pilanäidend siis mõtlesin, kus siis pilatakse kõige rohkem, eks ikka vanalinnastuudios ja pakkuja Eino Baskin üle ja tema hea mees oli sellega nõus ja nii ma siis siia tulin. Kaua teil mulle pakutud asju vaid on ikka katsunud isel valida, aga seekord juhtus seni. Ja ma olen väga rõõmus, ma väga tänulik Tõnu Ojala ja tema mängib selles peaosa. Kuidas te seda näidendit tutvustaksite või mingi saatesõna ütleksid? See on vanemate ja laste vahekorrast seal sellest vanast teemast, abielu rikkumisest ja sellest, kuidas kajastub lastes lapsi mängis siin lapsed vaid täiskasvanud näitlejad, selle tõttu on siin võõrandamine toimub ja see on üks huvitavamaid asju näidend pilad sõjaväe üle ning samuti prominendis proua üle, kellel hirmus haiguste nimelt peeretab. Aga see žanri määratlus, mis on nüüd antud eelreklaamis sürrealistlik tragifarss, võib-olla mõjub kuidagi? Sürrealistlik, sõjaliselt tuleb pehmelt muigega suhtuda, sellepärast me oleme laval kasutanud mõningaid elemente sirealistide teostest kujunduses aga mängus rohkem tragifarss ja sürrealism on siin võib-olla selles suhteliselt, kuna vitsakulis seotud realistidega ja olin mõjutatud Freudist konfloydiline aluseks seksuaalsus siis siin samuti nagu Mobi lükkumisega ikad jääma seksuaalsusega tegemist, nii et siin see teema siin läbi käib. Milline on üldse teie mulje sellest vanalinnastuudio trupist ja te olete viimasel ajal Vanemuisel truu olnud, on see nüüd väga teistmoodi teater ja teistmoodi tööprotsesse? Siin on samuti andekad näitlejad ja mul on minu meelest väga andekad näitlejad ja mis mulle põhimõtteliselt meeldibki, et mille eesmärk mul oli, et anda võimalusi anda impulsid näitlejatele laval möllamiseks lähevad minu meelest väga kenasti ja ma olen selle üle väga rõõmus ja tänulik. Olen küll nad lihtsalt väga suureks vahelduseks ja toredaks kohtumiseks olnud. Ja see ka, et saab teises keskkonnas või teises linnas. Põikame ooperi ilma kõigepealt Rahvusooper Estonia jäine Jürna. Eile õhtul toimus Estonia teatris taas esietendus. Lavale jõudis pärast aastast puhkepausi Neeme Kuninga lavastus Verdi ooper Don Carlo. Taastatud on lavastus oma täies hiilguses mitmete uute tegelastega. Inkvisiitori rollis näeb Teo Maiste kõrval sel hooajal rahvusooperisse naasnud Leonid Savitski, kes viimased kaheksa aastat Saksamaal ooperis töötanud. Esimesed kaks aastat töötas Leonid Savitski linnateatris kreepheldunud München Klaadbachis hiljem riigiteatris Münchenisse. Leping sõlmiti vastavalt sellele, mistõttu tuli laulda kõiki rolle, mis passile sobisid. Tähtsamatest nimetab Howandsinat, mida lauldi nagu kõiki teisigi oopereid, saksa keeles. Astrot, Mozarti võluflöödi, Basilio trossinise, vilja habeme, ajajas kuninga ja Ramphise rolle, Verdi aidas ja palju teisi. Saksamaa ooperiteatrite Estoniaga võrreldes on alati eelistanud eesti rahvusooperit. Kaheksa aastast eemalolekut seletab Estonia poolse huvi puudumisega. Nüüd aga, kui rahvusooper on esitanud omapoolse pakkumise, on Leonid Savitski tagasi Eestis ja lepingu järgi jääb siia vähemalt kolmeks aastaks. Estonia teatri huvitav repertuaar, teatri avatus, andekad külalisesinejad ja head lavastused. See kõik teeb töötamise rahvusooperis meeldivaks. Lauljale on samuti tähtis laulda oopereid originaalkeeles, mida siin ka teha saab. Eile õhtul esines Leonid Savitski ooperis Don Carlo inkvisiitori rollis. Samas ooperis loodata sel hooajal laulda ka Philipi. Edasi tuleb roll Bukos ja uuslavastuses. Targo muski näkineid, mis esietendub veebruaris peale Leonid Savitski inkvisiitori, on uus Kailisabeta. Putšiini õde on seelikast tuttav. Astagritsionaid. Tiboosad teeb Aare saali kõrval ka Väino Puura. Järgmine Don Carlo etendus on juba homme, esimesel novembril kell kaks päeval. Soomemaale Soome rahvusooperis esietendus pensionini Britteni ooper Pieter Craims ooperilavastaja on tšehhi päritolu David Räädoc. Dirigentidena astuvad üles Aliceter Davis Covencaadenist ja Soome rahvusooperi peadirigent oko camu. Peaosades rahvusooperi solistid Jorma Silvasti ja Railvilja kainen, jätkab Sigrit Kaasik. Helsingi ooperis etendunud Benjamin Britteni ooper piitsakraims on täis vastuolusid. Ühelt poolt on kõik väga masendav ja kitsarinnaline teisalt taas suurejooneline ja võimas loom asendavus peegeldama autori enda elulugu. Pütnen, kes ise oli homoseksuaal ja patsifist, annab ooperi kaudu edasi oma eraldumist ühiskonnast välja tõugatud ja üksiolekut. Ometi ei tohiks tõmmata paralleeli Piitegransi autori vahele. Nii on autor viinud ooperi tegevuse eelmise sajandi lõpu väikesesse kalurikülla, kus teiste hulgas töötab kalur, pyydecraims. Gramsil abiks olev väike poiss sureb mõistatuslikult. Kui kohus klantsi otseselt süüdi ei mõista, teeb ta vihjeid, millest tekivad kahtlused. Kahtlused elavad ka külarahva hulgas, kelle põlgus ja Sovskimine endale niiviisi märklaua leiab. Krantsi toetavad vaid kapten palstrod ning lesk, õpetajanna Ellen. Viimane julgustab Gibiitorit uut õpipoissi võtma ja kõike otsast alustama. Kuigi klemm võtab uue poisi, alga miski otsast. Ka see poiss sureb õnnetuses ning Balzdod soovitab Peetril paadiga merele sõuda ja sealt enam mitte tagasi tulla. Seda Craims teebki. Külaelu jätkub pärast seda endistviisi. Craimsi kadumine ei ärata mingit tähelepanu pütteni. Ooperi üks eripärasid on see, et selle sisus pole midagi positiivset. Peategelane ei hukku õilsate ideede või armastuse nimel. Ta teeb seda rõhutuna, olles kurnatud igapäevastest pingetest. Need väljenduvad ka muusika kaudu nagu mussarski Boriss kodunoovis, nii on kabitegraimsis oluline osa massil rahvahulgal. Ooperilavastaja David Radoc on kavalehel mõtisklenud massiteadvuse ülemassil pole moraali ning sellest sünnivad inimkonna suurimad tragöödiad. See tavalistest inimestest koosnev ühiskond ühe ohvri vastu pöördub on inimloomu needus. Erinevalt sisulisest masendavusest ja moraalitusest mõjus mass ooperiehituslikust küljest vägagi tugevalt. Koor osales olulise tegelasena läbi kolme vaatuse ning tekitas võimsa ja jõulise õhkkonna. Masendavusega on vastuolus ka meri. Just meri on kõige ülevam tegelane võimasi aus, vastandudes seega inimeste väitlusele. Ooperit võibki vaadelda kui ülistust merele, mis on kõrgem inimlikest vigadest. Merd austavad ka need, kes oma kaaslase piinamisest lõbu tunnevad. Piitegramsile on meri kui pelgupaik. Sinna läheb ta lõpuks inimeste eest varju. Kusjuures niisugust lahendust soovitab tallede oma sõber. Meri oli ka Helsingi lavastuses eriti silmapaistvalt välja mängitud. Helsingin Sanomat nimetab lavakujundust koguni üheks parimaist, mis Soome rahvusooperis kunagi nähtud. Meeleolude muutumisest annavad märku värvid, mis samuti vahelduvad. Tormist saab algav päev süngetest pilvedest kumav päikesetõus. Merekohin mõjub samuti tõetruult, vahel ähvardavalt, vahel kutsuvalt. Britteni ooper. Pyydecraims on märkimisväärne teos ka Suurbritannia muusika ajaloos, sest tegu on üldse esimese inglise ooperiga. Selle esietendus toimus 1945. aastal ning see sai kohe suure menu osaliseks. Lisaks Piitegraimsile on Helsingi ooperis sel hooajal veel üks esietendus. Nimelt tonitseti, anna poleena. Lisaks mängitakse veel näiteks Mozarti võluflööti, Musorski, Boriss Kodonovi, Putšiini Toscat, Verdi Traviatat, soome ooperites on kavas salline Nigullervu. Sigrid Kaasik Helsingi. Lõpetame Ivalo Randalu muusika sõnumitega. Festivalil klaver ja 98 on jäänud kuulata veel vaid kolm kontserti. Täna kell neli mängib Estonias Markko Märtin, kes oma Tallinnas Lembit Orgsete Peep Lassmannil saadud koolile lisab. Praegu Lifi Londoni kild hools kuulis Joan Havilli juures. PÖFF-moll Opus viis aastast 854 Jüri Reinvere esiettekandeline nimelt festi tarvis kirjutatud pala Polo tõenäolised midagi üpris Impressioorset, millele autor ei soovinud adekvaatsed sõna- kujundid leidmata konkreetsemalt pealkirja panna niisiis lihtsalt soolo siis oobermaniorglisti tsüklist rännuaastad esimene Šveits aastatest 1835 36. Ning ballaad kirevi kuulus isla mei 1869. See muide pala, millest omal ajal pidas väga lugu ka kelder. Õhtul aga mängib samas nüüdispianismi suurkujusid Marsseys sündinud ja Prantsusmaale kuuluv Küprose kreeka päritolu kübriend Katsa paarismaailmale teadvustust seitsmekümnendatel rea kaalukate konkursside võitmisega. Seega, et Katsaaris koguda vii tiheda tegevus graafiku juures Tallinnasse kraadi on korraldajate üks suuremaid võite, et pisut nagu üllatav, aga hirmus tore, et ta esitab siin väga väljapeetud kõrgromantilise kava kriigi lüürilised palad, neid on teadupärast 12 ja etüüdi tsüklist meeleolud Schumanni variatsioonid, shop, räänigee mõlinok Tüürni teemale, selle ette Schopernikeem olnud tööni enda ning lõpetuseks fantaasia f-moll hobust 49. Usutavasti ei astu pianist lisapaladega sellest ringist välja. Punktifestivalile paneb John Lill Inglismaalt homme õhtul ehk Estonias jälle tipp-pianist, keda ju juba vahetudki kuuldud ja jälgitud 1970.-st aastast peale, mil ta võitis sekkovski nimelise konkursi. Midagigi, ka rahustavat õilsat ja tasakaalustavat võib näha tema testi lõpetavas kavas, mis algab Beethoveni kuupaiste sonaadi ning suubub üle Brahmsi variatsioonid ja fuuga Händeli teemale, bee tuur ning Rahmaninovi prelüüdi te möödunud aasta sõja pianismi kõige ülemisele korrusele, kus troonib Schumanni Kaarneval. Juba jah, praegu võib öelda, et oli väga õnnestav klaveripidu ning tore, et sellest veel koguni kolmel korral osa saame. Ent möödas saavad ju tänane ja Homnegi päev. Tubli emotsionaalse laenguga mõeldakse Eesti kontserdis nüüd juba järgmisele festivalile. Mõistage klaverimuusika, kogu muusika, ka kõige lähemas kontserdi balletis jagub kontrassid värve üksjagu. Teisipäeval laulavad Mustpeade majas metso Monika Sutt ja tenor Vello Jürna. Klaveril heli vaosteemaks on neil Donhozee jääb Carmen kuid mitte niivõrd läbi see, kuivõrd läbi teiste autorite, kelleks on Berliini Rossini tonitseti ka Abrams Kunooja la loo kõhtu ongi pealkirjastatud. Rabavalt ohtlik mäng. Neljapäeval Estonias reedel Vanemuise renoveeritud saalis esitatakse meile esmakordselt Jaama tsekki. Solska missa, tsehhi solistide ja Põhja-Euroopa ühe parima oratooriumikooriga Latvija. ERSO ees seisab Arvo Volmer kontrastiks tšeki. Tõsi, kõlalisele muusikale mängitakse listi üht emotsionaalsemat orkestri lugu, ooperi lüüdid ning tema esimest Est-duur klaverikontserti, kus soleerib meie nooremaid kuumi nimesid. Ando Nahkur. Ühtteist minnakse üle Eestimaa veelgi, õigemini üsna palju. Et siinkohal oleks hea teada, et eile Nigulistes nüüd ansamblilt esitatut korratakse homme algusega kell 20. Nimelt saab nüüd ansambel oma uue hooaja Kevin Briersi looga Liisus, bluur never Fraid, nii et kaasa teevad Tallinna kammerkoor orja Von Krahli teater, juhatab Olari Elts, lavastas Peeter Jalakas pileteid, kui ei karda ilma jääda, saate Nigulistest. Kindlam oleks aga kohe täna küsida neid Eesti kontserti kassast. Selline oli tänane kultuurikaja, mille panid kogu Külli tülija maris Johannes ilusat päeva jätku.