Tere kuulama kolmapäevast teatri magasini jälle kord on ühest festivalist saanud ajalugu. Draama 99 laureaadid on pärjatud Linnateater on ka rahvusvahelise žürii palge ees tõestanud, et täna on ta parim. 10-st auhinnast kuus sai Nüganeni trupp. Kuritöö ja karistuse ja kolmekrossi. Ooperi kõrval jätkus kriitikud hindajate tähelepanu ja auhindu ka draamateatri maoteele kalju peal ja küüdi poistele. Vanemuise tädi Ellile ja teatri Zimmelinile. Tere, räägime teatrifestivalist draama 99, mis toimus nädalavahetusel, tar näitus. Ja oma muljeid jagavad žüriiliikmed lavastaja Katri Kaasik-Aaslav ning teatri ja kirjandusteadlane New Yorgist. Meie mees Ameerikast mardi valgemäe ja küsija rollis on maris Johannes. Mardi valgemalt pärisin kõigepealt, kui üksmeelne oli seekordne hindajate meeskond, sest kuulus ju žüriis mehi nii Poolast, Hispaaniast, Venemaalt kui Soomest, Eestist rääkimata. Me olime äärmiselt üksmeelsed, enamus aega, välja arvatud, kõige lõpul. Me nõustusime peaaegu kõigega, välja arvatud. Teatud naisnäitlejate suhtes, kellele välismaalased tahtsid preemiat anda ja eestlased olid nagu kahe vahel enne selle festivali algust palju ise mõtlesin selle peale, et et kuivõrd oluline on see keele tundmine ja, ja kuivõrd üldse selle eesti kultuurikonteksti tundmine. Teie olete selles mõttes hea. Kelle peal katsetada seda sest tunnet, tõde, keelt, aga noh, see Eesti teater ei ole teil nii igapäevane asi, et kas siin oli ka niukseid sügavaid erimeelsusi, ütleme nende vahel, kes tulevad siit kaugel ja nende vahel, kes elavad iga päev siin teatri sees. See ilmnes ainult ühe näidendi puhul, Merle karusoo Küüdi poiste puhul mitmed välismaalased kurtsid, et see tekst loeti ette nii kiiresti, nii lavalt kui kõrvaklappides, et Nad ei saanud jälgida sisu, nad püüdsid üksikuid sõnu kinni ja alati jäid, raha on, aga muidugi see oli üks näidend, mille tekst neid väga huvitas, samuti nagu ta huvitas meid, eestlasi, aga näiteks teisi Eesti näitemängu puhul kõivu puhul, seal oli vastuvõtt adekvaatne. No ja kõhu puhul olid nagu osad vahetatud, eestlastele oleks vaja kirjakeelset linti. Mina isiklikult olen Viljandis sündinud ja ma olin kaheksaaastane, kui ma Eestis lahkusin ja iga suvi lapsena ma olin maal vanavanemate juures ja nemad rääkisid mulgi murret. Huvitaval kombel ma tellisin muidu omal selle teksti juba varem, et noh, tutvuda, kuna see oli Võru murdes ja kui ma seda teksti hakkasin lugema, siis tuli välja, et ma pidin oma murdesõnastik ainult viis või kuus korda kasutama. Ka ligidal on võru murre mulgi murdele ja need põhilised sõnad olid mul nagu juba alateadvuses, ma ei teadnudki, et nad seal olid, nii et minule see ei olnud eriline probleem, ma tean, et see meeskond, kes valis, üritas ja tahtis leida meie teatripildist maksimumi, reaalselt selliseid eriilmelisi erinäolisi lugusid, et et kuivõrd vaheldusrikkasse repertuaar need tundus, mida te siin vaatasite. 10 erinevat lavastust ja see Oliver hästi valitud selles mõttes näiteks kõigepealt nisukesed eksperimentaalsed lavastused, ütleme, Mati Undi ebatavalist seksuaalsust käsitlev pater flai siis jalaka nagu piranud ellolik mäng mängus Kitzbergi libahundiga. Ja siis Rein Agur oma trupiga tegi Shakespeari Sembeliini nii komeediadel arte stiilis, millest tuli välja suurepärane klounaad, väga humoorikas. Me kõik naersime südamest ja leidsime, ma mõtlen žürii. Et see oli äärmiselt hästi ja kunstipäraselt tehtud, kuigi ta pealt nägi väga lihtne žüriile üldiselt ja minule isiklikult mõjus väga Mao tee kalju peal, mille lavastas Priit Pedajas. See oli. Ja väga sügav Eesti teater on, kuna ta on 50 aastat nõukogudeteater olnud põhiliselt ühiskondlik, tähendab, te pidite sotsiaalsed olema, kuna mujal maailmas nagu see ühiskond ei lähe kellelegi eriti korda, igaüks tegeleb oma isikliku eluga ja nende probleemidega. Ja Eesti teatris on suhteliselt vähe olnud niukseid, sügavaid isiklikke probleeme. Need ei ole arutatud eriti teatritükkides ja, ja nüüd selle näidendiga me saime väga Ilusa ja kunstipärase ja lihtsa käsitluse probleemistikust, eks ole, mis lööks läbi igal pool läänes. Niiet niisukese tükiga võiks nagu välismaale sõita. Teisest küljest jälle need kõige võimsamad lavastused, eks ole. Kuritegu ja karistus ja Kolmekrossiooper. Kolmekrossiooper, Bretton Brehtega projektiga ei saa palju midagi ette võtta, muusika peab jääma niisuguseid, nagu ta on. Aga nüüd see psühholoogiline realism, mis oli kuritöös ja karistuses seal nüüd jälle üks külg, mis iseloomustab eesti teatrit, eks ole, teie olete spetsialiseerunud selle Stanislavski kooli peale mis tegelikult maailmas lokkab, on kui vene näiteid tuua. Meyer halt, Aerafactangov, nisugune, stiliseeritud teatraalsus. Kuigi žürii andis auhinna ja mulle see väga meeldis juba see, kuidas oli lavale seatud, ütleme, kõik see tagapõhi ja kuidas nad neid laudu kogu aeg seal ära võtsid, see oli väga mõjuv. Aga põhiliselt see on niukene. Läänes on see niuke igivana psühholoogiline teater, eks ole, mis läks 50 aastat tagasi moest ära. Nii et üks küsimus, tee mulle esitatakse, noh, et millega me saaksime maailma ette minna ja minu vastus on olnud just niukse stiliseeritud teatraalsusega. Ja sellepärast ma toonitan siis, et nii maotee kui mäe otsa tehtud kõivu omavahelisi jutuajamisi tädi elliga oleks siis tükid, millel on võib-olla menu, kui nüüd seda teha veel nii kavalamad ja nõksudega. Kui eesti teater tahab minna rahvusvahelistele festivalidele, Teil on Madis Kõiv, minu arust kõiv on see tuleviku näitekirjanik, kuigi ta juba praegu seda ja ta saab see aasta 70, nagu te kõik hästi teate. Nüüd minule isiklikult see multimeediavärk eriti ei istu. Ma nägin Jalaka Eesti pulma New Yorgis, ta käis sellega seal, nüüd on vahepeal seda ilmselt muutnud ja käinud Lääne-Euroopas ja ma ei tea, kuidas sellele reageeriti, seal. Jama vaatasin seda libahundina nii muigega, see oli päris kavalasti tehtud mõne koha pealt. Minu jätab absoluutselt külmaks. Ja paljud teised kolleegid jäävad, et niisuguse asja suhtes külmaks. Aga see, mida kõiv teeb minu lemmikkõivu näidend on tagasitulek isa juurde minu arust see on täielik pärl, seal on kõik asjad sees, nüüd mitte ainult see elli lugu, vaid õhtu enne festivali algust, ma olin Tallinnas kaks päeva varem, siis vaatasin seda Kreekat pähklilugu, mida ka lavastas Priit Pedajas. Ja see on võib-olla veel huvitavamalt lavastatud Priit Pedajase poolt, nüüd kui see näidend oli siinse elli lugu festivalil ja vaat see on nüüd sama uus praeguses maailmavaates Eestis, kui nüüd Tuhkatriinumäng oli minu arust, kui tugev mäng oli aastal 60 970 ja siis Hermaküla ja Tooming ja, ja kõik niimoodi, nii et ühest küljest, ma arvan, teil on juba see uus näitekirjanik olemas, aga noh, muidugi alati on vaja uusi ja häid ja, ja geniaalseid kirjanikke. Aga läheme nüüd selle festivali jutu juurde tagasi. Kas oli ka mõni selline lavastus, millega ütleme, žüriiliikmed üldse nagu kontakti ei leidnud? Jah, oli küll, ma pisut võiks rääkida nii omapoolsetest, tähelepanekutest, Eesti teatriprobleem on see, et ta on väga aeglane ja ta teeb asju pikale ja mida me siin märkasime, oli niimoodi, et et need stseenid venitatakse nii pikaks, et pealtvaataja ütleb, et oh, jäsuke, lõpetage ometi ära, vaatame nüüd, mis edasi saab ja ma toon teile näiteks süütu konkreetse näite, et kui on ette nähtud ja see ei ole muidugi Kolmekrossiooper, kui on ette nähtud. Näidendis on üks laul ja sellel laulul on viis salmi, siis üks hea lavastaja laseb näitlejatel lauda sellest salmi või kaks mitte kõik viis või kui tehakse Niukest rituaalset tantsu ümber mingisuguse niukse aafrika altari, mida, ja see võiks umbes 30 sekundiga ära ütelda, milles asi seisab, aga kui see kolm minutit kestab, siis publik mõtleb, et mis te ikka veel seal jamate lähme nüüd edasi järgmise stseeni juurde. Nii et niisugused väiksed nõksud. Et hoida publiku huvi. Tähendab, te peate natukene kiiremini mängima, natuke rohkem energiat, paneme asjadele, saame, saate kõik ära teha, ütleme publikule kahju, eks ole, see ära lõppeb ja siis Tal on hea meel tagasi teatrisse tuled, võib-olla teinekord näed natukene rohkem või midagi niimoodi sellased, oh, mis ma sinna ikka lähen, Nad venitavad niikuinii ja aeglased nagu teod. Rahvuslik omab aga kõlas nagu ka etteheide näitlejatele ja mis, mis me kõik nõustusime, oli see, et et suur osa noortest näitlejatest üldse ei projekteeri. Tähendab, me ei kuulnud neid, me istusime alati mitte kaugemal kui viies rida. Ja tihti oli niimoodi, et sa üldse aru ei saanud, muidugi välismaalased mõned kuulasid ühe kõrvaga siis seda tõlget ja teisega noh, et saada seda elusat häält ja niimoodi eesti soost inimesed, me kõik nõustusime. Et me ei kuule tihti teksti ja see on väga halb puudus, eks ole, seda kool peaks selle noorele näitlejale selgeks tegema, see asi, mis te ära märkisite, et suure lava probleem, et see ei ole nagu ainult Eesti probleem ja, ja äkki ongi nii, et suured lavad jäävadki ainult šõuda ja, ja säravate muusikalide jaoks, et, et sellisel intiimsemale, inimeselt inimesele, tuleval teatril võib-olla pole suurel laval kohta või kuidas te prognoosite, see on tõesti juhtumas mujal maailmas ka, aga nüüd jälle Eesti suhtes, ma tooks teile isikliku näite sellest kõivu kreeka pähklite näidendist. Draamateatris ma läksin kassasse, kaks tundi enne etendust tuli välja, et oli jäänud kaks müümata kohta, üks oli kõige viimases reas kõige vasakule ääres ja teine oli siis seal, mis teie kutsute loosiks, umbes keskel, aga need tagumistest kõige tagumine iste. Ja noh, ma võtsin siis selle ja tuli välja, et see lavastus oli niivõrd suur, eks ole, kui ta ise seda näinud olete seal, eks see maja on kolmekordne, vähemalt see jalgratas sõidab igalt poolt, ükskord ta kukkus isegi saali. Lavastaja oskas paisutada selle tegevuse nii ülespidi kui paremale ja vasakule laiali ja see täitis selle lava ja isegi teatri suurepäraselt. Ükskõik kus sa istusid või missuguse nurga alt sa seda vaatasid nüüd nagu see seda näidet kasutanud koosolekul, sest see arutlus tuli lihtsalt üldiselt ja kõik nõustusid, et nii on maailmas teater praegu ja Eestis ka kahjuks. Aga ma ütlen, et mõned lavastajaid oskavad nihukest asja vältida. Meid natuke hämmastama pani, oli see, et väga palju festivali etendusi oli viidud lavale ja selja taga haigutab sul suur Vanemuine. See on kuidagi teatriinimesele imelik, eks ole, sa peaks ju Kreekas oli, teadsid, kus oli 35000 inimest vaatas ja ma olen ise seal käinud ja mu abikaasa viskab kümnesendise maha. Seal öelda laval või Estra peal. Muidugi, akustika on seal isegi praegu võib suurepärane, kuuled viimases reas, kuidas sul niuke kümnesendine, õhuke rahakene kukub sinna kivi peale, nemad oskasid täita suuri teatreid, Shakespeare'i teatris oli, ütleme 3000 inimest seisis püsti ja vaatas plussis rõdul, eks ole. Nii et suured näitekirjanikud oskasid täita suuri teatreid suuretegevusega ja see on, mis me leidsime, et see on nüüd nagu maailmast ära kadumas ja Me leidsime teatri inimestena, et sellest on tuline kahju. Äkki mõned teised meediumid täidavad seda ülesannet? Ei oma gladiaatoreid, ei filme, eks ole, ei, televisioon ei ole surmanud, teatrid, teater, maailmamõõtmetes on palju populaarsem praegu kui kunagi varem on rohkem teatreid kui kunagi varem, on rohkem näitlejaid kui kunagi varem, kõike on palju rohkem kui kunagi varem. Nii et hoopis vastupidi, näiteks Ameerikale alati heidetakse ette. Noh, esimene asi muidugi on, et Ameerikas pole kultuur ja niimoodi me oleme sellega harjunud ja inglased ikka räägivad oma kolooniatest, eks ole. Nüüd Ameerika statistiliselt käib rohkem inimesi teatrites, sümfoonia ooperis, sümfooniakontsertide kui pesapallijalgpalli ja kõikide spordimängudel ja see tuli mulle ka üllatusena, aga nii ta on. Nii et teater õitseb praegu, selles ei ole mingit kahtlust. No seda on rõõm kuulda, eriti just sealt Ameerika poolt tulnu suust. Ja räägime ikka vaikselt oma festivali jutuga edasi, et kui me nüüd vaatame seda oughinatute kroonitute rida 10-st kuus linnateatrisse. No see on siiski üsna jõuline olek teistest, seda ma olen rääkinud mitme žüriiliikmega eraviisiliselt. Et kuidas me järjestaks, ütleme, esimesed kui need kolm, kolm kõige paremat meid oli üheksa inimest žüriis, ma rääkisin võib-olla viiega ja enam-vähem vastus tuli niimoodi. Kõige parem oli siiski maotee ja siis nõmmel kaks oleks olnud kuritöö ja karistus ja number kolm oleks Kolmekrossiooper. Aga kuidagi leiti, et, et näitlejad linnateatris oli palju energilisem, Nad olid palju võimsamad, laval oskasid ennast laval maksma panna ja nende koolitus või mis iganes oli hoopis teistmoodi kui teistel truppidele, nüüd mitte nagu öö ja päev. Aga kuidagi, nad paistsid kohe silma, enamus võõramaalasi, nemad ei teadnud linnateatrit, eks ole, Berliner ansamblist, see peab siis tõesti niimoodi olema. Jah, selles mõttes on see peegel, mida teie annate hästi hea ja kasulik, et, et see on siiski väga võõra silmaga vaadatud. Need päevad on olnud kohutavalt pingelised ja tihedad, olete te ennem analoogsest situatsioonis olnud žüriides hindama? Ei mina ei ole kunagi žüriis olnud, aga kui ma Euroopas käin, vahest ma käin abikaasaga, vahest tema ei viitsi enam tulla, kuna see on veel hullem maraton, eks ole, kui siin ja näiteks Edinburghi festivalil või no ma käin nad peaaegu kõik läbi ühel või teisel aastaajal ja siis on noh, ikka niimoodi, et päevas kuus kuni kaheksa näidendit, sellepärast et Edinburghis algab hommikul kell üheksa ja lõpeb umbes kell kaks öösel ja mõned on suhteliselt lühikesed. No nii, et sa võid, sa võid vabalt 10 näidendit päevas, see on täitsa normaalne. Me nutame taga kuuekümnendaid aastaid New Yorgis, kus oli umbes 300 teatri etendust ühel õhtul või tähendab ühel päeval ja need kestsid siis ka, ütleme, kui mati, need olid küll üks või kaks õhtupoolikul ja siis kell kaheksa kell 10 kell 12 kell kaks öösel. Nii et sa võisid hulluks minna, kui sa tahtsid, ütleme neid kõige olulisemaid asju näha nüüd see ei ole nii intensiivne. Kahekümnendatel aastatel oli täpselt samuti New Yorgis. Niiet et kui sa oled tõeline teatrihuviline, siis see on, see oli kukepea veel viimane küsimus žürii kohta alustest ja sellega te olite sealt suhteliselt üksmeelsed, kas andis tunda ka, ütleme, erinev kultuuritaust või, või on kõik üks? Muidugi ta ei ole üks, aga teisest küljest ta on üks ka, näiteks venelane õpetab ka ühes Ameerika ülikoolist on Moskvas tegev ja ta on Ameerika idarannikul tegev ja ta räägib väga hästi inglise keelt ja kuidagi noh, nii tema on suutnud siis selle vene kooli ameerika kooli ühte viia vähemalt oma isikust peale žürii muidugi olid meil need külalised või need vaatlejad ja nemad ei hääletanud, aga me kogu aeg sõime koos, olime koos ja rääkisime omavahel. Näiteks meil oli Saksamaalt inimesi ja Saksa ja Ameerika teater on jälle väga tihedas koostöös väga palju, kõige paremaid Ameerika lavastajaid töötab Saksamaal. Ja nii-öelda saksa teater on poolest saadik Ameerika teater. Ja siis jälle uuemad saksa näitekirjanikud on väga moes Ameerika lavadel ameeriklaste poolt lavastatud ja nüüd noh, Poola Krotovskis saadik, eks ole, see poolavärk on Ameerika üle ujutanud ja Lääne-Euroopa ja meil oli Poolast inimene ja ütleme, et teater on väga rahvusvaheline ja kuigi seal on erinevused põhiliselt me kõik räägime ühte keelt. Jätkame teatri magasini, räägime teatrifestivalist draama 99 ja nüüd läheme lavastaja Katri Kaasik-Aaslav jutule. Maailmapilt. Osutusin töövõimeliseks ja palugi võimeliseks žüriiks. Aga mis siin juhtus, on osa lavastusi, mis on meie jaoks tähtsad ja, ja mis ei pruugi väljastunud inimesele midagi öelda isegi teatrikeele mõttes. Ja suur vaidlus oli ju küüdipoiste üle, kas see on teater? Noh, minu arvamus on see, et see on teater ja see on erakordselt täpne ja läbi töötatud, läbi komponeeritud lavastus ka oli ka teistsugust arvamust, et, et see on kuuldemäng. Et see ei ole tegevuslik, teater, näitlejad räägivad, et see on tekst, teksti teater, aga samas jälle ka oli ühe žüriiliikme arvamused evis kattus minu omaga. Et see on väga täpne, aga perfektne ja väga tugeva jõuga lavastus ja ja, ja ta ütles, katma kuulsin, jälgisin saali reaktsiooni, ma sain aru, mida see lavastus teile tähendab, isegi Me vaidlesime, missise teatri ülesanne siis on mis on teater. Ma jõudsin selle festivali ka selle peale mõelda, väga palju puudutusi seal seda Merle karusootükki, see ta on kuuldemäng, seda heideti ette ka eelmisel festivalil, kui olid kured läinud, kurjad ilmad. Aga ütleme, et kui kurgede puhul oli ka oluline see ajalooline taust, aga, aga seal oli ka võib-olla rohkem sellist üldinimlikke probleeme mis on rahvusvaheliselt mõistetavam, et siis, kuivõrd mõistetav oli see karusoo lugu nüüd sellise teistsuguse ajalookogemusega seal? Oli žüriiliikmeid, kes ei saanud aru, see puudutanud, nad olid ainult ka seda probleemi neil puudus samalaadne kogemus oma elukohast, oma maakohast, oma rahva saatusest ja koriga ja inimesi, kes ütlesid, see on vajalik ja, ja selline, see on hea teater. Kas teiste lavastuste puhul, mis need siin olid, kas seal tekkis äkki ka mingid barjääre või, või sellist esteetilist mittemõistmist ja vaieldi ka Pedajase Mao tee kalju üle ja, ja, ja huvitavaid põhjamaalastele. Ja põhjaeurooplastele läks see asi hinge. Ja see puudutas ja samas jälle meist kaugemal olijaid. Et teada on esteetiline nauding, aga et ta ei lähe nagu sügavale. Ja, ja see oli ka jah, üks punkt, kus me oleksime nii-öelda noh, päris kardinaalselt lahku. Ja selles mõttes oli see žürii hästi kokku pannud, teatati meil oli nii erinevaid seisukohti ja, ja see tõde koorus välja just sellises vaidluses, no ma mõtlen, istunud Pedajase lavastuse puhul oli see ta visuaalne läbi komponeeritud, see ta on ilus ja samas ilu läbi avaneb see traagika ja samas Londoni kerge seda leidsid kõik. Nad ei, Ühevuse lavastuse perfektsus ei, ei läinud kahtluse alla, kahtluse alla, läks mõne inimese, noh, kas see mulle räägib, kas, kas lavastus räägib, aga juhtus ka selliseid hetki, kus kus inimene ei räägi minuga. Mis sa arvad, mis sa siis nagu temperamendi küsimus? See on temperamendi, see on rahvusküsimus, see on selle rahvakogemuse küsimus, see on nii inimese küsimus. Mis ta ka ise on elus läbi elanud ja ja kultuuri küsimus ja kõik, mis sinna juurde kuulub. Noh, inimese elu küsimus. Kui sa mõtled nüüd valikule, mida siin pakuti, kui õnnestunuks sa seda pead, noh, arvestades seda, sa ju tead seda meie teatripilti, sa ei ole siia sisse astunud kuskilt kaugele ookeani tagant, mina pean seda õnnestunuks, sellepärast et siin oli tõesti seinast seina ja ta andis nüüd küll külalistele sellise pildi millest rääkisime lõunalauas, et et selline tunne on, et nad oleks sattunud nagu maailma eri paikadesse. Ühest lavastusest teise minnes. Et see teatrikeel on meil ikkagi mitmekesine, tuleb välja, et see meie enesehinnang, et mil tehakse ühtemoodi teatrit kõrvalt vaadatuna ta nii tundub. Kas tekkis probleeme või tekkinud ka sellega, et miks, miks te mängite siin rahvusvahelist repertuaari, miks te ei mängi nii-öelda eesti omadramaturgiat rohkem? Tekkis sellel pinnal arutelu? Ei, sellest ei räägitud, sellest ei räägitud, aga huvitav oli žürii puhul see, et näiteks Elmo Nüganen neni kuritöö ja karistuse puhul oli kõik nagu ühel meelel. On asju, mis ühendavad kõiki inimesi, muidugi oli siin ka oli ka selline arvamus, et ta esindab siis psühholoogilise realismi nagu tippu. Ja, ja see on 50 aastat tagasi vana teater. Aga et ta on omas laadis oma stiilis nagu täiuslik lõpuni viidud ja, ja, ja väga ilus töö. Et see nagu tagasiminek, realistlikum maalikunsti juurde eelmise sajandi lõpu joonistati välja siis puu puulehed ja veel detailselt puulehe, see, see võra ka sellist arvamust oli. Aga noh, olnud ütles, et ta on väga hea lavastus ja letakse ja otsitakse ka seda nii-öelda seda uut teatrit ja jääd heidetakse tihti ette sellele, mis praegu toimub, et see on kõik juba ajast ja arust ja sellest ka räägiti, et kas Eesti teater on ajaga kaasas. Kas veebiteemade käsitlus on ajaga kaasas, see öeldi, et see olla kogu Euroopa teatriprobleem. Ja härra Mardi Valgemäe ütles, et see ei ole New Yorgi probleem. Teater käib kogu aeg samm taga, aga see ei ole minu seisukoht, sellepärast minu jaoks on ikkagi teater keskmes ikka näitleja inimene. Ja, ja, ja me ikkagi püüame igavikulised väärtusi või inimeses või et inimene peaks toimumist, ta peaks toimuma näitlejavahendite arenguna. Ja seda heideti ka, et, et meie näitlejale vahendid, noh, me kasutame vähe siis mänguruumiga kehamäng ja nii ja heideti ette ka seda. Et see olla ka Euroopa teatriprobleem ka vene teatriprobleem, et mäng surutakse praegu kunstlikult pisikesse ruumi, see teater põgeneb tegelikult publiku eest ikka vähem ja vähem ja lõpuks me teeme ainult oma perekonnale. Lõpuks kaks inimest Saaris kaksikläheb maskist mõistavat pooleli, kelle jaoks ma ei pea teatrivahendites eriti pingutama, sest nemad mõistavad mind, isegi kui ma vaikin, me ülesanne, siis me ka minu ülesanne peaks olema siis see ka suures saalis ja samantiimsuses oma intensiivsus ja vormi Leedus näiteks seda püüda heideti ette, et näitlejavahendid on kasutamata. See on, kõlab ka nagu ette heitena lavastajale või? See kõlab ette heitena loomulikult ju kõigepealt lavastajale, sellepärast et kus see näitleja siis teab, tema tuleb, võtab lavastaja idee kapsaedasi kasvatama sellise näite, et on ühe lastemuusikatüki proov ühes teatris. Kui sul on tulnud kohe tantsuõpetaja teeb seitse sammu, trupp otsustab, et me TV3 Sammer, et seitse sammun meile liiga raske, siis ma saan aru sellest, et, et siin taga on siis ütleme, laiskus või mittetahtmine siis pingutada. Ja mis puudutab näiteks kolmekrossiooperit, tea, Shapiro lavastust kogusid trupi tööd selles lavastuses. No mina sain juba sellest pingutusest katarsise midagi vapustavat näha, kui näitleja teeb laval midagi sellist, mida tavaline inimene ei oska, ei suuda, ei ei tea teha. Näitleja on illusionist, noh, see oli minu elamus. Ja ma lähen siis, aga ka täiesti nõus, selles mõttes mõtlesin, et tegemist oli nüüd oma tehnika valdamisega, sellega mina vei pole, esietendusel polnud pooltki seda, mis toimus seal, et on tehniliselt täpne etendus ja ma näen, kuidas näitlejanna naudib oma olekut laval just. Ja ta ei ole niimoodi, et ma tulen orgaaniliselt kohale orgaaniliselt reageerin ja ja ühesõnaga siin taga on pingutus, aga pingutus on ju alati, kui see kannab vilja nauding. Ja kuidas nad stepivad, kuidas nad laula, et kuidas nad tegutsevad, midagi ei ole kõrvale panna, aga samas jälle ma tean ka seda, et etendus ongi kasvanud, see tähendab, trupp on võimeline ka selle solvumise nagu alla neelama ja ikkagi siiski käituma kui, kui, kui näitleja kui trupp, kui kooslus kelle ainus tähtsaim ülesanne on publikule pakkuda elamust, unustades kõik intriigid, unustades ka selle valu ja, ja 1000 1000 alla neelatud kibedust. Et, et, et ühesõnaga see isekus on võidetud ja hiljuti hetkest algabki siis kunst või minu jaoks. Rääkisime teatrifestivalist draama 99, mis toimus nädalavahetusel Tartus ja oma muljeid jagasid žüriiliikmed Katri Kaasik-Aaslav ja Marri Valgemäe ning saate pani kokku maris Johannes kuulmiseni.