Nädala lõpuks sõidavad nad Manchesterist Londonisse lõbutsema ja muu ei olegi tähtis. Peaasi, et oleks lõbus. Nädalalõpp-London on uhke ja vägev linn tõepoolest ja lõbustuskohti seal leidub koos mälestustega. Selles linnas elab inglaste kunagine hiilgus jälgedega üha kaugemale jäävatest aegadest mil Britannia seda maailma läbi oma vägeva koloniaalimpeeriumi valitses ning oma laevadega kõigil maailma meredel seilas. Rull Britannia, Britannia, Ruul, Osvald ajalooga on nii, et ega see kusagile ega mõelda, kui sellele uutel aegadel või mitte. Ajalugu jääb alles ning lugematud aja jäljed õnneks veel püsivad. Kunagise võimsa briti impeeriumi jäljed samuti. Asekuningapalee kutsuti tollal hiigelehitust mudelis, mis oli püstitatud jäädavalt kestva impeeriumi krooni ju, Feliks, nagu ta kord arvati. Praegu kutsutakse seda kompleksi Rastrapaadima vann ning siin on India presidendi ametlik residents. Ilusat pühapäeva jälle kord, mina olen Helgi Erilaid ja vikerraadios all. Siis tagasi India kuningate ride juurde na Cohnic lõunud koloniaalimpeeriumi kaugeid õitsengu aegu ongi jäänud meenutama laulud ja filmid ja raamatud. Ratšerkki bling, Sõmersed, Moom, vähem köin, ka näod, tuntud Briti kirjanikud on selle aja oma teostes elustanud. Näiteks. Võtke arvesse, et kõik, millest ma kirjutan, leidis aset India ajaloo peaaegu et eelajaloolisel ajastul. Mõned inimesed ehk mäletavad veel aastaid, kui me enne tennisesündi kõik mängisime. Ent enne seda, kui ta mind ikka usute, läks mööda, hooaeg on meil isegi Crocetit ei tuntud ja vibulaskmine Inglismaal taaselustati vibulaskmine 1844. aastal. Niisiis vibulaskmine oli niisama. Suureks nuhtluseks nagu praegu Tennis Nii veeretab juttu räsivad Kiplingamalühiloscopiido nooled. Ja nii elas Briti rohkearvuliste koloniaalvalduste kõrgklass oma elu, mis suuresti sarnanes eluga kodu Inglismaal. Tee ajal joodi teed, korraldati pidulikke õhtusööke ning palle. Peeti jahte lasti vibu, mängiti Crocetitia hiljem tennist. Ainult maailm ümberringi oli hoopis teistsugune, kuum, saladuslik ja võõras. Küll mitte enam nende jaoks, kes juba mitmendat põlve Indias elanud olid. Sest esimesed tähtsad Inglise tugipunktid tekkisid Indias juba seitsmeteistkümnendal sajandil madras 1639, Wombei 1661, jagalkud 1690. Prantslased üritasid seda kaunist rikkast maad oma võimu alla saada, kuid see ei läinud läbi. Inglased said jaguni neist kui suur magulitest ning 19. sajandi keskel allus kaks kolmandikku tohutust Indiast otzebriti administratsioonile. Brittidel oli ikka küll üks vägev värviline impeerium, üle neljandiku maakerast, sadu miljoneid inimesi. Laul olid jäänud panamasse, Ansibar Jamaika lisaks muidugi veel oli Indoneesia, roni Joveerina India. Alates aastast 1773 valitses seda juveeli kindralkuberner, kelle peakorter oli kalkutas. Tema oli kuninga asemik siinses koloniaalriigis ning teda toetas märkimisväärne hulk briti sõjaväge. Sõjaväeteenistusest Indias on ju ka paljudes filmides ja raamatutes juttu olnud. Tundub, et see oli üpris tavaline asi nii briti sõdurite kui kõrgemate ohvitseride jaoks, kellest osa jäigi koos perekondadega sinna elama. Kuninganna Victoria külastas mäletad teatavasti oma hiigelimpeeriumi kroonijuveeli ning 15. detsembril 1911 korraldasid britid eelis suure turbari. Õigekeelsuse sõnaraamat annab sellele terminile kaks vastet india vürsti vastuvõtusaal ja saadiku pidulik vastavat audientsi. Antud juhul oli tegemist viimasega. Pidulik tseremoonia austuse avaldamiseks kuningas George viiendale. Sellel tseremoonial tegi kuningas avalikuks plaani tuua briti võimukeskus Indias kaekutastule teelisse. Selleks otsustati ehitada brite Indiale ka uus pealinn New teeli. See oli suur töö, mida alustati 1912 ning ehitamine võttis aega 18 aastat. Jamuna jõe paremale kaldale asusid uute administraator tiivkeskust planeerima arhitektid Ervin šanss ja Söör häärber peeker. Mõlemad söörid olid oma ametis rivaalid, mistõttu nende partnerlus sujus üpris raskelt. Söör Edvin Läntsi Luzensit on peetud 20. sajandi väljapaistvamaks briti arhitektiks. Ta planeeris ja kujundas hulganisti inglise maalosse ning eriliselt kauneid aedu. Kuid üks tema suurimaid tööd oli kahtlemata Newdeeli oma laiade sümmeetriliste tänavatega, mis tõstsid pidulikult esile ajaloolisi mälestusmärke. Valitsushoonete vahel kulges libulvar, mis viis mööda 1921. aastal loodud ning India väravaks kutsutud massiivsest sõja mälestusmärgist mälestuskaarest. See viis üle hiigelväljaku liivakivist ja marmorist paleeni, mis on praegu India presidendi residents. Linna lõunaosas paigas, kus mõrvati Mahadma kandi, laiub suur palvekeskus lääne pool seisavad templid, mida kandi sageli külastas. Aga meid huvitab seekord liivakivist ja marmorist India presidendi residents kuni aastani 1950 tuntud kui asekuningapalee. Louis-Charles hakkas juba 1911. aastal asekuningapalee plaane tegema, kuid esimene maailmasõda katkestas New teeli ehitamise. Alles 1920.-te aastate alguses tööd jätkusid. Palee asukohaks sai raiheinaküngas ning selle juurde ülespidi viima kuningate tee praegune majesteetlik raažibad. Ja siin selgus plaanis üks saatuslik viga. Arhitektid lootšisse päiker vaidlesid kaua ja tormiliselt, selle üle. Kõrge pidi olema tee kallak, mis viis künkal seisva palee juurde. Seda vaidlust kutsusid asjasse pühendatud kallaku sõjaks. Louisianas tahtis palee ilmuks nähtavale sellele, kes raiheinakünkast üles läheb, kuid päike arvestades midagi väga valesti ja selle valearvestuse tulemuseks oli, et eelkünka tippu kaob palee vahepeal täiesti silmist. Ainult vasest kukk Belan näha, tulivihane Luther teatas, et ta on silm silma vastu oma meikar luuga viidewoodhelulaneezis ning tegi kõik, et asja parandada, kuid oli liiga hilja juba midagi muud. No ega see ju kuigi suur tragöödia ka ei olnud, sest tegelikult võib see päris põnev olla. Kui hiigelpalee vahepeal peaaegu et silmis kaob ja kihkogu oma aus ja uhkuses välja ilmub. Arhitekt šanss oli eriti uhke, kui kuulis, et tema paleed ei hakata tavalisel kombel valitsuse majaks kutsuma vaid asekuningamajaks Vaizrois Hous. Muuseas tekkis hulk vaidlusi ja lahkarvamusi, oli neid, kes tahtsid, et uus palee tuleks puht klassikalises stiilis Antiik-Kreeka traditsioone järgides. Niimoodi oleks selge, et Indiat valitseb lääs. Teised jälle arvasid, et palee tuleks ehitada India arhitektuuristiilis ning et selle peaksid projekteerima kohalikud arhitektid. Pakuti mitmeid võimalusi kahe stiili kokkusobitamiseks. Asekuningas ise pani ette, et palee võiks olla klassikaline, kuid India motiividega. Igatahes olid kõik niidid söör Edvin Lužesse kätes, kui ta 1912. aasta märtsis-Inglismaal laevale astus ning pika merereis Indiasse alustas. Tema meeles, kus enam-vähem puhtalt klassikaline ehitis. Küllap mõjutasid kolleegid teda projektile ka indiapäraseid kujunduselemente lisama. Küllalt levinud on arvamus etluses ise lugesin Lääne kultuurisaadikuks Indias. Esimesed plaanid saatis ta simlast töölisjuba mõne kuu pärast juunis 1912. Ta oli leidnud omaenese uue klassikaliste sammaste stiili, mida leelisstiiliks hakati kutsuma ja varem Indias tegutsenud traditsionaalsetesturiti arhitektidest erinevalt oli lutsens kohalikust India arhitektuurist inspiratsiooni leidnud. Niisiis projekteeriste suursuguse klassikalise palee, mille värvid ja detailid olid pärit India arhitektuurist. Ligi kaks aastakümmet reisis Luischens India ja Inglismaa vahet ning töötas oma projektide kallal nii siin kui seal. Kuid ehitustöö käis nii udelis, seal juhtis seda peainsener Hiiu Kiiling. Ning väga mitmed kohalikud ehitusettevõtted tegid palee rajamisel kõige rohkem tööd peahoones näiteks muhameedlane Haroun Al Rashid ning hoone ees paikneval hiigelväljakul sulisem singi ja tema poeg Soobasing. Üllatus Ladžinsi ametlikus eluloos neid väärtuslikke abimehi isegi ei mainita. Igatahes oli arhitekt lõõtšinstraditsionalist, kellele avaldasid alati mõju suured ajaloolised ehitused. Niisiis kerkis New teelisse Raisiina künkale linna kõige pilku püüdvam hiigelhoone kummaliselt kaunis segu klassikalistest euroopalikest vormidest ja traditsioonilisest India mogulite niisiis islami arhitektuurist. 16.-st sajandist valitses Põhja-Indias suur mongolite dünastia islami ajastu õieti kuni inglaste tulekuni. Asekuningapalee seisab hiigelsuure massiivse väljaku ümber. Asjatundjad on väitnud, et ligi kilomeetri pikkune ehitus ise on vägevalt majesteetlik juba suurem ning pikem kui versai ja siinkõneleja võib väita, et siis on ta tõesti märkimisväärselt suur, sest versain mõõtmed panevad iga vaataja jahmatama. Paleega, külgneb kaks sekretäriaadi hoonet ning kogu kompleks avaneb siis tohutule väljakule, mille keskel palee ees seisab kõrge ning salejaid puuri sammas, täht, tipus, roosaks linnaks kutsutud tšai puuris oli kunagine vägev Maharacza loss oma kuulsa tuule paleega. Peasissekäigu juurde viivad laiad trepid juhivad tulija suurde sammas halli kahevärvilisest heledast ning tumedast roosakas liivakivist. Hoone suur ja massiivne näib lõputuna selle lihtsates ühtlastes üha edasi kulgevate seintes on kolme Rust märkiv rivi aknaid või akendeimitatsioone. Palee nurkades on õhulisi klassikalisi sammastike tiibu ehivad nelinurksed, ümara kiivriga tornid. Palee esiküljel aknaid ei ole. Tiibhoonetes külgedel on, kuid need on suhteliselt väikesed. Peahoone keskelt tõuseb ülespoole kõrge ümar kuppel. Aga sellel on oma lugu. Püüdkem enne uurida, millised on need mogulite India kaunistuselemendid, mida suurejooneline arhitekte Lutšens oma palee klassikalise harmoonia täienduseks kasvatas. Niisiis, India arhitektuurist olid New teeli asevalitseja paleesse jõudnud näiteks Tšaiad teravad õhukesed, rohkem kui meetri laiused kiviplaadid, mis paigutati katuse ääre alla. Need moodustasid tugevaid varje ja pidid kaitsma aknaid, terava päikese ning seinu, vihmade ja tuulte eest. Vihmavarjukujulised väikesed kuplid. Chatrid elustasid ja kaunistasid pikka hoone lamedat Katust. Jaalid olid paljude avaustega dekoratiivsed punased liivakivist võõrestikud lillemust, rehvi, geomeetriliste ornamentidega. India traditsioonilistes ehitustes leidus neid väga sageli. Nutšens jäi aga ka nendega ettevaatlikuks. Louisianas tegelikult ei armastanud traditsioonilises India arhitektuuris kasutatavaid keerulisi mustreid. Jornamente. Talle ei meeldinud, kui ehitused nendega üleni kaetud olid, mistõttu tavalis Vaide mõned India kaunistuselemendid ning kasutas neid väga läbimõeldult. Aedadesse asetas ta elevantide kujusid ja kobrakujulisi purskkaevusid. Aga siis need sambad palee fassaadil, pikk rida Teelis stiilis sambaid akantuse lehtedega kaunistatud kolannaadi kohal neligivistingedemplikella India templikellad, son India usundis ja kultuuris nii hinduismi kui budismis väga olulised ja tähtsad asjad. India templites need kellad helisesid asekuningapalee kivist templikellad vaikisid ja kavatseti öelda, seni kui need kellad on vait, valitsevad britid Indiat. Aga brittide jäänud Indiat valitsema, nagu teada, kroonijuveel tuhmus. 26. jaanuaril 1950 kuulutati välja India vabariik. Asekuningapaleest sai valitsuse palee ning hiljem presidendiloss. Rašapaadi on ikka sama hiilgav ja hingematvalt kaunis. Maailmas pole kuigi palju presidendi residents, mida suursuguselt rasvapaadi päevaniga võrrelda võiks. See kindluse sarnane palee raiheinakünkal on kaunistatud Belgiast pärit küünlajalgade Itaalia marmori virmast toodud tiikpuu ning haruldase virsiku värvilise kiviga kuulsatest kaevandustest, mida kunagi mongoli impeerium valitses. Palee rajamisel töötas oma kaheksa aastat rohkem kui 5000 heid tajat. Puusepa inseneri ja kunstniku hiigelhoones on 340 ruumi. Fassaadil viib sissepääsuni 31 laia trepiastet sammas eeskojast jõuab tulija 20 kolmemeetrise läbimõõduga vastuvõtuhalli nöör, parachool kuldsed piilarid, kõikjalt Indiast kohale toodud värviline marmor ning 2300 aastat vana Ashoca skulptuur Sissepääsu valvamas. Just siin leiavad aset kõik pidulikud ametlikku tseremooniat. Parlamendi liikmed ja ministrid annavad siin oma ametitõotused ja president annab üle riigi kõrgeimad autasud neile, kes seda väärt on. Kui rassopaadiba vann just valmis oli saanud ning veel asekuningapalee nime kandis seisis töberhoolis 640 kilo kaaluv hõbedas troon, mida kunagi kasutas briti impeeriumi kuningas George viies. Praegu seisab sellel kohal viiendast sajandist pärit buda kuju. Selle taga on 60 aastat rippunud sügavpunane sametkardin. Praegu on ta sama veatu kui esimesel päeval, siis õues sillerdab 37 kaunikujulist purskkaevu lootos õied, vihmaod. Palees on hulk imelisi saale, kunagine ballisaal näiteks, kus praegu toimub igasuguseid pidulikke koosviibimisi välisdiplomaadid, annavad siin presidendile üle oma ametlikud volitused. Saali ilustavad vanad kallid inglise peeglid, kaunid laemaalid ja mitmed kroonlühtrid. Akendest on näha realisi magulite stiilis aedu. Suur salong on silindervõlvi ning koduste kaminatega. Suurde söögisaali banketi halli mahub korraga einestama üle 100 inimese. Siin on väärtpuidust seinapaneelid ja seintel India presidentide portreed. Siin einedatakse vaid küünlavalgel maheda muusika saatel. Külalistetubades on hulk kauneid käsitsi kootud India vaipu. Nõrva hallist viivad marmortrepid kahele poole üles. Seal aga on 54 magamistuba külaliste jaoks kõigi mugavustega. Kõneldakse, et kui see hoone veel asekuningapalee oli ehk siis selle esimene elanik, lord, hõõvin siinsetes lõpututest sammas koridorides alalõpmata ära, kuid möönis, et oma hiigelmõõtmetest hoolimata on see tegelikult päris elamiskõlblik. Maja. Uhke ümarakujuline pöör pararhool briti valitsemisel rajal trooniruum, kus asusid asekuninga ja asekuninganna droonid seisab siis Rastrapaadi Cavani palee peahoone keskel ning selle kohal kõrgub palee hiigelkuppel kõige silmapaistvam kuppel teeli südames. India ja Briti arhitektuuristiilide seguks, ütlevad asjatundjad. Rohekas Vascupelgatab kõrged ümarat kahevärvilisest liivakivist. Tornitorn seisab täpselt ehituse neljast nurgast tõmmatud kujuteldavat diagonaali joonte ristumiskohas. Ja ta on hoonest enesest rohkem kui kaks korda kõrgem. Arhitekt väitis, et ta leidis torni ja kupli loomisel eeskuju rooma panteon Est. Mitmed asjatundjad on aga teatanud, pigem on Sanši suurest tuubast malli võetud. Eks nemad tea paremini, kui hoone loonud arhitekt ise. Umbes torni keskosas kõrguv lahtine sammastik muudab muidu massiivse ehitise pisut õhulisemaks jääd. Sammastik ümbritseb kogu ümarat torni. Siis võib teeli kuumuses jääda mulje, et torni ülaosa koos roheka vaeskse hiigelkupliga otsekui hõljuks õhus. Kupli viimane kivi pandi paika aprillis 1929. Vaskkiiver asetati oma kohale 1930. Siis oli asekuningapalee praegune Rašapaadima vann kogu oma uhkuses ja ilus valmis. On teada, et India presidendid ei kasuta oma residentsis Rasrapaadimbavanis asekuninga jaoks ehitatud ja sisustatud tõesti kuninglik keelu ruume. India esimene president doktor räätšanr rassaad leidis, et tema tagasihoidliku isiku jaoks on need liiga suurustlevad, eriti magamistuba. Niisiis asus ta elama külaliste jaoks mõeldud ruumidesse järgmised hinge presidendid on tema eeskujul talitanud. Iga aasta veebruarikuus avatakse huvilistele Rashrapaadi päevani imekauneid roosiaiad, kus kasvab lugematuid roosisorte veebruaris. Noh, see on ju India. Aga Räsrapaadi päevani ümbritsevad aiad on ju ka tegelikult palee loojas Edwin Louis šanssi kujundatud. Juba oma esimese suurema projekti kallal töötades, mis oli kaunis maamaja-Inglismaal sarnis kohtus Johns aiandusarhitekti vedrud IEC õliga ning sellest sai viljaka koostöö algus. Tollal tekkis isegi omaette termin Luiženzentšekkoli aiad ning need aiad nägid hoopis teistmoodi välja kui tüüpilised Victoria aiast aiad. Nendes aedades valitses niinimetatud naturaalne stiil. Selline, mis tänase päevani iseloomustab mõistet inglise aed. Milline oli siis luses inglise aed? See oli tulvil tugevaid põõsastik ning lopsakaid rohttaimi mille vahele sobisid kenasti klassikalised trepid ja palus traatidega terrassid. Niimoodi segunesid kindlad vormid pehmetega kividest laotud jalgradu, pehmendasid hoogavad rohupeenrad täis liiliaid, millest Jack'i leeveniust laulis lõpiine kannuseid ja lavendlit, kõik naisvaba ja looduslik, kuigi oli plaani järgi paika pandud ja istutatud hoopis midagi muud kui varasemad rangete mustritega ornamentidega kujundatud lillepeenrad. Paleest lääne pool laiub aga akrite kaupa elegantseid, magule, aedu. Niimoodi kutsutakse neid siiamaani. Kogu ala on kolmeks. Siin on nimelt nelinurkne, piklik ja ümaraed ning siin seguneb rangem aguliaiast stiil vabamalt inglise aiaga. Maguli kanaleid, purskkaevud ning mitmetel erinevatel tasanditel terrassid koos õitsvate, põõsaste, muruplatside, Gide ning lillepeenarde ka. Päris kujuteldamatu võiks pilt olla, kui kõik siin õitseb. Roosid, saialilled, nelgid, troopilised õied ja nii edasi, nii edasi. Paradiis, mida indialased jumala enda taevaks on hakanud kutsuma. Kuigi India templikellad poolsammastest siiani vaikivad, ei jäänud koguse Paradise inglastele imetleda. India uus valitsus oli pärast riigi iseseisvumist palee hiilgusest ning mõõtmetest üpris üllatunud. Tagasihoidlik rahva heaolule pühendunud mees Mahatma kandi pani, et kogu palee tuleks haiglaks muuta. Seda ettepanekut õnneks siiski tõsiselt ei võetud. Rastra päädib, annan tõeline sümmeetria, korrapärasuse, vormide, värvide ja harmoonia meistriteos. Imeline kingitus, mille inglased oma kunagisele kroonijuveeli-le jätsid. Tuleks vist küll öelda et paljude muude kingituste seas, kui mõelda sellele, millises seisus võiks india olla, kui seal poleks olnud niinimetatud peaaegu kõik on nii suhteline, pole halba ilma heata ja ilmselt ka vastupidi. Inglaste India nostalgia on nüüdseks ilmselt raamatutesse ja filmidesse taandunud. Üha vähem on järel need, kes mäletavad. Aga mälestustega on selline tänuväärne lugu, et aegade jooksul kaob nendest enam-vähem kõik nukker või halb jäävad ainult kaunid pillide õnnelikud tunded. Ja nii kirjutab maak, bens Johns oma raamatus riigi paleed elust New teeli asekuningapalees aeg-ajalt hilisemasse aega põigates. Hooaegade ajal peeti printside kojas bankette, kus pikkade laudade taga istus ridamisi erinevate riikide valitsejaid. Kuldset tahvlit helkisid oma purpuriga ääristatud neishides lühtrit, sädelesid peenraid, liikusid haledalt tiigipuust, paneelidega seinte ääres ja kõrvalruumist kostis asekuninga orkestri mängitud muusika. Selles Indias, mis nüüd noid ammuseid aegu asendab, on suudetud osa Lutšinsi palee hiilgusest säilitada. Praeguse demokraatliku presidendi koduks on see loss muidugi liialt suur kuid India lastel on jätkunud arukust, presidendiruumid ülejäänud paleest eraldi hoida. Sarlak, punastes riides valvurid istuvad aga ikka oma kivistes vahiputkades ning koridore ääristavad valgetes punastes ja kuldsetes rõivastes teenreid. Tsitaat lõppeb. Nostalgia jätkub ilmselt veel mõne aja. Loonud.