Kodukäija kummitab jälle astume talumajja, piilume mõisahäärberisse, käime sajandi alguse agulis ja meile kõigile nii tuttava paneelmaja korteris, et teada saada vaata, kuidas on muutunud ruumide funktsioon ja tähtsus ajas. Millised mentaliteedid ja ideoloogiad on viimase 100 aasta jooksul mõjutanud meie kodutegu ja nägu. Sellest kõigest räägivad stuudios etnoloogid Anu Kannike, Anu Järs ja Heiki Pärdi ning küsija rollis on maris Johannes. Jätkame oma argikultuurianalüüsi ja keskenduma ikka kodule. Aga millisest asbekis täna juttu tuleb, seda tahangi teada Anu kannikese käest, kes on etnoloog ja Tartu Ülikooli doktorant? Kodukujundusest rääkides seostub meile tavaliselt disainiga selliste vormiliste kunstiliste aspektidega kuid kui sellega tegeleb reeglina kunstiajalugu disainiajalugu, siis etnoloogiat huvitab pigem see, kuidas kodukujunduses kajastub ideede ajalugu aga ka mentaliteedi, hoiakute, mõtlemise ajalugu. Ja siingi võime kodu väljanägemist, kodu ülesehitust vaadata mitmest aspektist. Väga rikkalikult on etnoloogiaalast kirjandust mis puudutab kodusid kui majapidamisi. Selle kõrval samuti rohkearvuline on kirjandus, mis vaatleb maja või elamu poolset tähendust. Seda, kuidas maja on seotud usundiga kuidas on omistatud majaosadele näiteks seintele, ustele, akendele sümboolseid tähendusi ning kuidas maja või selle osad peegeldavad seda, mida ühes või teises kultuuris peetakse pühaks või maiseks mehelikuks või naiselikuks. Siin võiks viidata kasvõi meie oma etnoloogia klastikule Gustav rängole kes on sellest aspektist uurinud põhjarahvaste aga ka baltlaste elamuid ning saada, et näiteks väga paljudes kultuurides on maja Abavustel näiteks ustel akendel kaitse-maagiline funktsioon ning neid on dekoreeritud just eesmärgiga tõrjuda halbu jõudusid ja kaitsta siis koduturvavaid jõudusid. Ning samuti on ju laialt teada elamu jagamine naiste ja meeste pooleks. Kuid kaasaegne etnoloogia. Ja mitte ainult etnoloogia vaid ka sotsiaalajalugu ja sotsioloog. Loogia rõhutab seda, et kodu uurimisel ei piisa ainult üksikute esemete või üksikute elamu osade vaatlemisest vaid tähtis on see, kuidas kodu kasutatakse, kes ja ja millal mida kasutab. Ning seetõttu on siis lahutamatu tegelikult kodukujundus kodus toimuvast tegevusest. Ning siin on lähedaseks naaberdistsipliinist ka semiootika. Sest sest just nimelt semiootikut huvitab ka see kuidas, milline on asjade ja ruumide seos koosmõju ning kuidas asjad ja ruumid justkui suunaksid. Või siis keerulisem sõnaga modelleerivad. Modelleeriksid inimese käitumist. Kodukäija. Minust konkreetsemaks ja iga kultuuri olemuses see, et maailm jaguneb nii-öelda omaks ja võõraks maailmaks ning just kodu on siis see mis vastandub sellele võõrale välisele, isegi kultuurivälisele ning suletud ruumi. On need siis juba kõigis kultuurides, iidsetest aegadest samastatud korraga seaduspärasusega ja välist Sis korrastamatuse kaosega vaenulike jõududega. See on üks põhjustest, miks siis just inimese poolt koondatud koduruumides on saanud erilise tähelepanuobjekte. See peegeldub ka juba terminites näiteks kreekakeelne sõna Oikos, mis tähendab siis maja või elamut tähendab samal ajal positiivseid väärtusi rahu, hoolitsust, ühtlasi lähedasi sugulasi. Sõna tähendus juba näitab siis, millega meil on tegemist tegelikult ka meie uurimistöös Lähme palunud inimestel oma kodu kirjeldada tõepoolest ainult kirjeldada siis enamikul juhtudel see kirjeldus on ikkagi emotsionaalne, ühelt poolt emotsionaalne. Teiselt poolt on ta ajalooline, sest inimene kirjeldab seda, kuidas tema kodu on läbi aegade kujunenud. Ja seetõttu ka, kui me räägime tänapäevasest, kodust või, või moodsast kodust siis võib-olla mis kunsti teoreetikutel ja ajaloolastel vahel jääb kahe silma vahele, on see, et kodu ei ole ainult kunstiteos, ta ei ole mingi moodsa arhitektuurilise mõtte avaldus ja kodu kujundust. Me ei saa hinnata ainult stiililoolisest seisukohast. Vaide Peame kindlasti arvesse võtma seda intiimset emotsionaalselt väärtust, mis inimeste jaoks on, on esikohal ning ka seda traditsiooni ehk ajalugu, mis kodu nii-öelda loeb selle sümboolse väärtusega. Jaa, jätkamegi siit juba nii-öelda traditsioonide lainelt ja Heiki Pärdi, Eesti Rahva Muuseumi etnoloog ehk mõned näited siis sellest ajaloolisest ja nii-öelda kauge aja tagusest kodust. Kauge ajavad taguste kodude laupäevase tundmisega on meil teatavaid probleeme, sellepärast et kui neid asju ongi uuritud meil ja ka mujal maailmas, siis eelkõige nagu onu eelnevaltki ütles, on võib-olla pööratud rohkem tähelepanu koduvälisele vormile. Meil on, see tähendab nendele hoonetele ehitistele, kui sellistele, aga palju vähem on uuritud seda, kuidas inimesed konkreetselt siis on elanud nendes ruumides nendes kodudes, nendes taludes. Ja meiegi ju enda mälu ei ulatu nii kaugele hoopiski, vaid me jällegi toetume kellegi teise mälule. Kes on võib-olla neist vanemad, mäletavad rohkem. Nemad omakorda võivad toetada vanaisade vanaemade, oma isade-emade jutustustele, sellest, kuidas miski oli, aga päriselt seda ju väga üheselt ka ei jõuagi selleni, kuidas tegelikult siis oldi kõik praegused linlased onju, alles esimese või teise põlve linlased ja ja selles mõttes on see suhteliselt meile kõigile lähedane. Ühest küljest, aga teisest küljest on väga palju sellest tegelikust maaelust. Tänu sellele mälu sellisele valivusele, et mida mäletatakse ja mida mitte läinudki Rootsi. Ja tihtipeale ei räägita sellest, mis ja ei mäletagi seda. Et mis võib olla olnud nii roosiline, nii roosa kui tagantjärgi paistab ja oli palju proosalisem ja ja isegi mingis mõttes karmim ja üks, mis kindlasti eristab ka tänapäeva sellist kodu on see, et parem võib-olla oli selline järjepidevus ja üleminekud ei olnud nii järsud ja muutusi võib-olla ei tulnud nii, nad ei olnud nii teravad, kui praegu on, kus inimesed on tunduvalt liikuvamad. Ja kus väga tihti ja väga kergesti kolitakse ühest korterist teise, ühest majast teise. Siis loomulikult kõik see toimis, samamoodi koliti, nagu me teame, jüripäev oli selline päev, kus pidi kolid kokku, paneme teise kohta kolima, aga see reeglina puudutas siiski väiksemate osa ühiskonnast ja inimestest. Erinevused ühe ja teised talu vahel ei olnudki kindlasti nii suured, kui on maa ja linna vahel või ka erinevate linnade vahel ja erinevate kihtide vahel. Ja selles mõttes olid võib-olla muutused pehmemad ja ja etteaimatavad oma sisus, kui nad on praegu ja see on kindlasti üks mis seda sajandit noh, kui võib niimoodi eristada varasematest pale järsemalt eristab ja see on just nimelt see Modeniseerumine küljest on meil ka eelnevates saadetes juttu olnud, mis on väga palju asja sisu ja vormi muidugi muutnud. Jätkaks ikka näitega ja Anu Järs. Äike rääkis, et vanasti ei olnud üleminekuid nii järsud ja ei olnud nii selgelt piire. Tema pidasin silmas, et inimesed elasid pidevalt ühe koha peal, ei olnud nii liikuvat. Aga ka teises mõttes ei olnud üleminekuid nii järsud. Nimelt et kui püüda siiski kirjeldada seda elukeskkonda talus, meil on vähe andmeid sellest, et me oleme hooneid vabaõhumuuseumis ja me ei tea, kuidas inimesed seal elasid. Aga siiski minnes sinna vanasse talusse, siis rehetoas. Seal toimus palju asju ühes ruumis ka ühe korraga. Samasse rehetoas elati seal kolde ees tehti süüa nimelt kööke ja ka pliit on juba uudi sassi. Ka pliit nähtusena ei ole kuigi vana. Selles samas rehetoas tehti tööd, vanemad võisid noori õpetada seal näiteks kirjatarkus. Osa inimesi sellessamas toas ka magas, nii et palju asju tihti samas kohas palju erinevaid asju ja see oli üks asi, mille vastu sotsiaalreformaatorid hakkasid võitlema. Et ruumidel peab olema selge funktsioon. Mitte nii, et korraga üks sööb, teine sealsamas teeb mingit musta tööd, et olgu ikka selge värk. Köögis tehakse süüa. Samas elutoas elataks olgu eraldi magamistoad, rääkimata sellest, et samas Toas võisid vajaduse korral ju ka loomad olla. See tundub meile võib-olla kõige imelikum üllatava ja alati värvikaid näiteid tuua külmade ilmatega sealsamas seinapinkide aja all. Võisid olla pudulojused, aga no mis on selles imelikku dollastele inimestel, oleks nad teadnud, kuidas meiela oleks võinud tunduda jube imelik et neid loomisele. Kuule, aga seal on ju soe. Kõik on korras. Miks ei, võisin loomad olla. Nonii nüüd tulevad juba sisse moodsad ajad, moodsad kombed, üks see suur ruum hakkab oma tähtsust ja tähendust kaotama ja mis tuleb asemele? Kui me nüüd räägime laiemalt tänapäeva mõistes läänelikust kodust siis tegelikult siingi see ruumijaotus ei ole nii traditsioonile nii igavesti selline olnud, nagu meile võib-olla vahel tundub sest ka nii-öelda päris Euroopas alles 18. sajandil hakkas kodune elu tasapisi omandama selliseid tänapäevaseid jooni ja alles siis muutus ka kõrkkihtide eraelus privaatsus aktsepteeritakse ja hiljem normiks. Ja siis sellest ajast alates võime rääkida ette kroonide järgi jagatud toad hakkasid siis muutuma valdavaks, üks esimesi muutusi oli see, et majades, kui me siis nüüd Euroopast räägime, magamistube hakati paigutama maja ülakorrusele seega nagu eraldati siis privaatsemaks paigakeseks veelgi hilisem nähtus on elutuba nüüd meie 20. sajandi lõpu mõistes sest tegelikult alles peale teist maailmasõda muutus termin elutuba üldkasutatavaks varem nii mujal kui ka meil räägiti, siis noh, vastavalt perekonna sotsiaalsele seisundile, kas siis talupoegadel puhtast toast puhas kambriste või siis kõrgematel sotsiaalsetel kihtidel saalist hallist. Samuti võiks meelde tuletada, et ju möödunud aegadel on eksisteerinud erinevad elutoatüübid nagu näiteks siis hommikutuba, kus majaperenaine veetis hommikuid võttes vastu külalisi või kirju kirjutades. Sellele lisaks võis olla salong või siis elutuba, kus veedeti pärastlõunaid sellele lisaks veel formaalsemate ürituste jaoks siis külalistesool võõrastetuba. Kui me kas või meenutame meie Eesti mõisate ruumijaotust, siis seal oli see just täpselt niimoodi, aga ka köögitänapäevane punkt, visioon on tõesti lausa viimaste aastakümnete sünnitis. Veel sajandivahetusel oli Köök lugupeetud inimeste kodus niisugune koht, mida viisakas seltskonnas isegi ei mainitud. Ja isegi küllaltki tagasihoidlikus majapidamises oli see valdavalt teenijate ruum. Kuid murrangu tõid endaga kaasa olles maailmasõjad. Just peale esimest maailmasõda, kui suurem osa perekondi enam endale teenijaid lubada ei saanud, kuna lihtsalt vabriku oli tasuvam. Teenijad läksid tööle vabrikutesse ja naine võttis enda kanda, siis kodused toimetused ning alles seis muutus köök eeskätt naise kohaks. Kuid ta ikkagi säilitas oma madalama staatuse. Veel küllalt kauaks ja enamik sisekujundusalaseid raamatuid, eks täiesti ignoreeris kööki ka, näiteks meie 30.-te aastate korterelamutes on köök-elutoast diagonaalis kõige kaugemas nurgas kuid köögi tähtsuse ja rolli muutumist võib üsna otseselt seostada ka naise positsiooni ja rolli muutumisega. Minismiga muuhulgas kõik on ju tänaseks lakanud olemast teisejärguline, selline isoleeritud koht. Et tänapäeval on ta selline koht, kuhu pereliikmed tulevad kukku sööma, juttu ajama ja võib öelda, et me oleme nagu ringiga jõudnud tagasi mõnes mõttes sinna talumajapidamisse, kus köök oli sõna otseses mõttes elamu ja kodu süda. Ma täiendaksin ja siin selles suhtes. Kuna tõepoolest kõigis praktiliselt kõigis nendes materjalides, mida muuseumides Eesti Rahva Muuseumis eelkõige säilitatakse ja mille kohta need inimesed on kirjutanud viimastel aastatel oma kodust kõneldes, siis jah, tegelikult kõigist oleks see, et kodu süda, köök, see kindlasti on ju väga ürgne iseenesest kogu see polüfunktsionaalses kui elamu, moodustades ühe ainsa ruumi, kas ta oli siis püstkoda millest edasi tulid juba Meie mõistes majad, palkehitised ja kõik muud kivist ja muust materjalist köögile läksid need sujuvalt üle needsamad funktsioonid, kus tehti ka praktiliselt kõiki koduseid töid, mida oli vaja kas külmal märjal ajal või õhtusel ajal pärast põhitöö lõpetamist toimetada, need kõik tehti ära köögis. Sest see tuba, olles siis nagu eesti tarust selliseks prototüübiks köögile hilisemale tihti rehetoast saigi köök hiljem kui seal enam vilja ei kuivatatud, nendes paikades muuhulgas, kus näiteks ei olnud, no siis oli seesama üks rehetuba köök siis ka sauna eest, sest muud kohta ei olnud selliseks põhjalikumaks enda pesemiseks. Nüüd need kõik uuemad elamujärgud seal tihtipeale seal võib olla, jäeti köögile ainult tõesti see väga kitsas funktsioon. Et seal tuleb ainult süüa teha, küpsetada, keeta, isegi söömiseks ei ole kohta ja seda me ju teame siin ka oma. 50. aasta lõpu 60.-te aastate alguse suurtes kortermajades olevatest köökides tega, hilisematest, kus köögis ei anna ringi pöörata palju, aga sellelegi vaatamata köögis tehtavat süüa, vaid seal tehti veel 100 muud asja. Ja ta oli muuhulgas ka need vanad keegid rehedavad, need olid ka sellised kõige kõige avalikumad ruumid kodus, mis oligi õieti nagu üleminekuala sellest välismaailmast koju, nagu praegu on, et kui kellelegi juurest läbi astutakse või astuti maakohtades tänaseni, siis Köök on see koht, kus inimesi vastu võetakse ja aetakse asjad. Ja kui ei ole tegemist mingit pidulikku külastusega. Nii igapäevane selline asjaajamine naabrite, tuttavate sõprade vahel, juuakse kohvi, vahel ka viina, kui on vaja, seal ei kehti paljud piirangud, mis on teistes nendest puhas tubadest kus tuleb jalanõud ära võtta jalast ja kõik toimub seal väga viisipäraselt ja korralikult kaetakse laud ja serviisi tuuakse välja, köögis käivad need asjad palju lihtsamalt ja sellepärast see on ka tänapäeval linnakorterites üldiseks praktikaks, et keegi ei ole sugugi ainult koht, kus süüa tehakse. Või siis oma väikse teraga, kas viiakse, vaid kindlasti on ta ka üsna demokraatlik, selline vastavate ruumike. Vaatamata oma kitsale tihtipeale. Jah, eks aeg, see idee on mentaliteedi ohvrid on ka tõesti need, kes praegu elavad linnamajades, kus köök on imetilluke, et kaks inimest sinna sisse ei mahu. Tegelikult praegu on inimesed, kes on paremal järjel, nagu üritavad muuta seda olukorda, võetakse maha kõikvõimalikke vaheseinu ja, ja tehakse endale suuri ja avaraid ruume. Ja, ja lõpuks võib-olla siis niimoodi, et see kolmetoaline korter on lõpuks võib-olla ainult ühetoaline. Lõpptulemusena see näib, et seon praegu nagu selline määrav idee või juhtiv idee selles ruumi funktsioonide jaotuses saab jälle see üks tuba, nagu selleks kõige tähtsamaks. Me oleme tagasi seal, kust alustasin rehetoa juures, kus tegelikult nagu enne juttu oli, tehti kõike ja nii on praegu ka nendes korterites, kes seda taotlevad, sellist avatud, voolavat ruumi, siis on see iseenesest ja seesama. Kunagi meie Esizadki elasid ja elavad. Vanematele või eluhoonetele iseloomulik, see on kõikjal mujalgi nii olnud, et ei olnud sellist eristamist kastikesse väikestesse sahtlitesse. Igaüks poeb sinna ja peidab ennast teistest ära. See on küllaltki silmatorkav, see suundumus avatud ruumi loomisele aga ma siiski arvan, et silmatorkav ja ta trendikas. Aga kas tegelikkuses see väga valdavaks saab? Ma siiski usun, et valdavaks jäävad ühe või paarifunktsiooniga ruumid, mitte avatud ruum, kus tehakse palju erinevaid asju. Kui me nüüd räägime konkreetsemalt Eestist siis Eesti inimeste elamis harjumused on, võib julgelt öelda konservatiivsed ja traditsionalistlikud ja tegelikult kõiksugused moderniseerimiskatsed, olgu hügieeniarhitektuuri või disaini valdkonnas, on kohanud üsna visa vastupanu ja on juurdunud üsna reklaselt. Ja nüüd vaatame kas või kolmekümnendaid aastaid siis ju tegelikult ka Eesti elamuarhitektuuris ja disainis ju. Kokkuvõttes ei juurdunud need Corbyseerlikud maalide lauslagedad, seinad, lausavatud ruumid, sest lihtsalt neile ei olnud turgu ja see, mis omaks võeti, see oli ikkagi küllalt suurel määral kombel Tomisse moodsa elunõuete ja traditsiooniliste harjumuspäraste eluviiside vahel. Sest nüüd, kui me, kas me võrdleme nüüd Lääne-Euroopa Grendikaid kodusid eesti kodudega, siis siin oli ikkagi see ruumide eraldamine silmatorkavalt tugevam. Ja ma arvan, et ka see, mis toimub tänapäeval see nende mahavõtmine ja avamine, et see on pigem reaktsioon sellisele nõukogude aegsele pugerike kitsikusele. Ja, ja teiselt poolt soov olla hästi euroopalik. Kuid juba on näha, et see sessioon tegelikult on vaibumas ja inimesed lõppude lõpuks ikkagi jõuavad selleni, et tahaks midagi hubast tahaks midagi intiimset ja ma arvan, et kodu on ju oma olemuselt juba kompromiss ja, ja nii ruumi juhatuses kui sisustuses. See suur märksõna ongi tegelikult kompromiss, tahetakse olla natuke moodne aga pigem ikkagi hubane. Selline kodune, õdus. Nii et igasugused äärmused on paratamatult määratud väljasuremisele. Ma tahtsin jällegi lisada juurde Anule selle traditsionalismi suhtes, mis Eesti inimeste mentaliteeti iseloomustab ja see on täiesti loomulik, kuna tegemist on talupoegadega päritolult ja rublad on olemuselt väga konservatiivsed ja traditsionalistlikud. Kuigi talume tegid endale nii nagu Nende ette nägi, tol ajal puhtalt kambrid puhas kambrid ja maalid või ükskõik, kuidas neid nimetati, siis tol ajal siis ega tegelikult neid ei kasutatud, nad olid olemas, need olid rohkem asjad, mis pidid olema, kuna staatus talu peremehe staatuses nägi ette, et kui ma elan, siis mul peavad olema need ja need asjad, nii nagu praegu peab olema kellelgi Mercedes ja kellelgi ei pea olema. Siis neid ruume kasutati heal juhul ainult mõned korrad aastas, kui olid väga pidulikud sündmused isiklikus elus mida suhteliselt lähedal küll tähistati, aga noh, pühad eelkõige siis mindi sinna tuppa ja peeti seal pidusöömaaeg või, või midagi. Või oli tähtis jutuajamine mõne tähtsa kohaliku mehega, kellega oli vaja asja ajada, muul ajal oli ta tühi, sisuliselt kasutavatel ruum, noh, selle kohta võib tuua näiteid palju uuemast minevikust. Kui palju on neid tühje halle majades, mis on tõesti võib-olla aastas paar korda ainult kasutusel, kus kastetakse seda palmipuud ja mida reeglina ei jaksate kütta? Isegi tähendab isegi ei pruugi olla tegemist suurte elamutega, vaid ka korterite puhul, näiteks väga paljud inimesed on selle kirjutanud ja noh, see on kuidagi endale meelde jäänud mujalt, et jumala eest lapsed sinna minna ei tohi. Mees sinna minna ei tohi oma sõpradega näiteks kakerdama või niimoodi lõbusalt aega veeta, see peab olema korras. Toas, järsku tuleb keegi, keegi, kes ma ei tea, aga, aga seda kasutada parem kui sinna ei tiku, eks ole. Ja tegelikult selle sama asjaga võitlesid nii-öelda juba meie Esiemade esiisad esimese Eesti vabariigi ajal väga tõsiselt, et vot just selle mentaliteedi vastu, millest ma praegu räägin, rääkisin palun väga suurepärane näide. Tsiteerin siit ajakirjandust, kuidas õpetatakse eesti inimesel? Kuidas tuleb elada nagu moodsatel aegadele kohane, see on kollendate aastate taluperenaisest. Nimelt kirjeldus on elutoast varemat nimetati tuba sagedasti puhtaks, toaks, võõrastetoaks või koguni saaliks ja temast püüti eemal hoida kodusid. Inimesed kuidagi rikuks võõraste jaoks loodud korda. Tundub naeruväärne meie ajal, säärane vaade tundub väikekodanluse järele ahvimisega. Aristokraatiat kodun meile kõigepealt eluruumiks, sellena tuleb seepärast kasutada maja kõige paremaid ruume. Mis aga puutub puhtuses ja korras, siis peame saama sedavõrd kultuurseks, et oskama pidada puhtust ja korda. Igal poolvõõraste jaoks eraldi hoitud ruum on 90 protsenti surnud ruum ja sellena osutuda suurimaks mõttetuseks. Nii püüti inimestele selgeks teha kuidas tuleb mõistlikult ruume kasutada. Seda on samamoodi kirjeldatud naabermaades. Ja ei ole sugugi peetud ainult järele ahvimiseks aristokraatia alle näiteks väga väikestes tööliskorterites ka kahetoaliste, vaid ütleme, kus on üks vaba ja teine on siis kööktuba. Muutus sotsiaalreformaatoritele sügavalt mõttetu ja arusaamatu, miks pere elab kõik koos selles ühes kööktoas ja miks on tuba puutumata. Kui täiesti üle paar korda aastas minnakse siin jahvitud aristokraat vot ja võib olla mingil määral kodanlaste keskklassi. Aga see oli nende inimeste tööliste jaoks väga oluline. See oli nende jaoks selle lugupeetud elustiili üks osa. Et asjad on kontrolli all, ka neil on korralik elamispind, mis siis, et seda ei kasutatud. Aga nad olid korralikud inimesed. Meie lõppkokkuvõttes tuleb mulle meelde. Ma elasin ka olude sunnil ühetoalises korteris ja ma tundsin väga suurt puudust just nimelt sellest elutoast, kuhu tõesti kutsuda juhulistlik külaline, kui ma ei olnud eelnevalt jõudnud oma muud elamisnii piisavalt ära koristada, nii et mõnes mõttes mulle tundus see siiski väga praktiline, et kui mul oleks veel teine tuba jääd, siis ma võin kindla peale sinna kedagi kutsuda, muidu tuled äkki külla ja oh õudust, voodi on tegemata. No oleks oligi vajalik tarvilik ruum, kõigele vaatamata ta võib-olla kasutati mõned korrad aastas ja mille kohta siin need nõuandjad ütlevad, et see on 90 protsenti. Hannes Rumm tegelikult olid täiesti täiesti hädatarvilik neile inimestele tunda ennast samasuguste inimestena. Sõnaga, et tunda ennast täis väärtusliku ühiskonna liikmena, et nad ei ole halvemad ega paremad, mitte halvemad igal juhul, kui teised. No meie jaoks võib-olla veel drastilisem näite, kuidas konservatiivsed inimesed ei tahtnud moodsaid kombeid omaks võtta, on ju juba räägitud väljakäik kui maale projekti eriti moodsad elamud kus arhitekt oli arvesse võtnud kõiki nõudeid, teinud siin ettenähtud kohale väljakäiku, aga oh, õudustaluperes kasutas perenaine seda ruumi sahvrina. See on tegelikult sellel annetasi pikemad traditsioonid Eestis juba kuna välja käid, kui üldse nähtus on nooruke, aga fakt on see, et seal on ikkagi selle sajandi nähtus ja alles sajandi keskpaiku oli neid umbes pooltel taludele natuke rohkem. Ja siis, kui meie hügieenikut kahekümnendatel aastatel uurisid olukorda Eestimaal just puhtad ja seisukohalt tervishoiujõuliste kaalutlustel, siis selgus ka ühes mõisas seesama, et mõisaaegsed, kemmerguid, kui käimlad olid sujuvalt sinna kolinud talumeeste poolt ümber kujundatud ohvriteks, kus hoiti leiba, saia, piima, liha ja kõike muud, mille peale ka need eesti noored haritlased olid täiesti aga jalgadele tõusnud, et see on midagi täiesti kujuteldamatult. Peldikus hoitakse leiba. Tere talv öeldes hästi jube näide, aga see ei tundunud talumeestele mitte millegi sellisena, mis oleks neis tekitanud õudu. Et need asjad ei sobi omavahel kokku. Nemad võitsid hästi palju loomulikumad, lihtsamat loodus on üks inimene on üks osa loodusest ja siin ei ole need piirid nii teravad ja ei ole seal otsest ohtu elule ja tervisele nende meelest küll olemas. Kodukäija. Ja. Oleme siin rääkinud ruumi funktsioonist, aga ruum? Jah, vastavalt ajale on ta kord rohkem, kord vähem täidetud mitte ainult ideedega, vaid ka asjadega. Et kas me võime rääkida ka sellisest asjade ideoloogiast? No kindlasti sest see on ju väga inimlik, et inimesed oma kodus püüavad ennast ennast väljendada eeskätt asjade kaudu ning asjad on ju need, mis nii-öelda säilitavad, meie mälu kehastavad inimsuhteid eksponeerivad seda, millised me tahame olla või milliseks me tahame saada. Ning selline kokkupuute pind ühelt poolt disaini ajaloo, teiselt poolt see ajaloo vahel on jällegi suhtumine asjadesse, mis meil kodus on. Ja nüüd 20. sajandi nii-öelda moodsa kodu ideoloogia Loogia üks loosungitest on olnud võimalikult vähem asju. See loosung, et vähem on rohkem. Mesi seostub praktilisuse ja otstarbekuse ideega. Mõnes mõttes need kodused asjad, et see on nagu mitmepäine lohe. Et kui ka kodutehakse võimalikult funktsionaalseks asjad likvideeritakse, siis kuidagi iseenesest ikkagi Nad tulevad juurde ja, ja märkamatult, meil on kõik kapi ja kaminapealsed neid täis, sest lihtsalt ilma ei saa. Kuid võib-olla aktiivsema vormi võttis nimetatud tarbetute asjade vastane võitlus selle sajandi alguskümnenditel, kus siis nii-öelda agressiivne mõte oli suunatud liigsete dekoratsioone, joonide, kohatute ilustustega, mööbli maitsetute nipsasjade vastu, nagu siis tolleaegsed koduideoloogid kirjutasid. Tirin ühte näpunäidet, meie moodsas elamus olgu eluruumid väheste vahenditega muudetud muga, vaikse ilusaiks, kus ruumis on säilitatud avarus ja kus mööblit on ainult seevõrra, kuivõrd hädapärast vaja. Et ruumi avarust säästa, olgu kõigepealt igasugused kapid kadunud seina, Orbadesse ja kuidas väga paksudes värvides kirjeldati niinimetatud halba maitset, mis praegu küll oli domineeriv ja on natuke teises teisel kujule siiamaani domineeriv. Kuidas siis näiteks üks niisugune turvakodukirjeldus, see endise aja korter punase või rohelise pluus mööbliga ning eesriietega, igasuguste postamentide ja lahtiste riiulitega, millel ilutsevad maitsetud kannukesed, torbikud, kipsist elevandid, nii Kinglida seintel, kus kohtadelt veeritud õlivärvipildid. Ühesõnaga mis sisaldab nii palju maitselagedad ja tarbetut kulu, ei või enam olla inimväärseks tagaseinaks meie elamiskultuurile ning kultuursele isikule. Ja see sisustusalane normatiiv see tegelikult ju kandis endas ideed moodsast inimesest. Ja nagu üks Eesti vabariigiaegne, kõige mõjukam, nii kunstiteadlane kui ka kodukujunduse ideoloog Hanno Kompus on kirjutanud tsitaadi, mis mulle meeldis oma oma värvikusega. Gerda siis järgmistel meil on villand oma alateadvuse hämarate nurkade pimedate kambrite aimuste võluda jubedus tegultiveerimisest hellitamisest. Nüüd enam ei huvita kokateerimine nendega me avame laialt kõik aknad ning valgustame iga nurka ja nurgatagust teadvuse ja teadmiste helgiheitjaga. Me armastame heledat ega lase end ei võluda ega kohutada, tumedast see tendents selgusele ja kainusele, keskpäevasele ärkvelolekule. Paratamatult peab kajastama ka meie tänapäevases elamus kus on alanud suurpuhastus, tuulutus ja ülearuse kolu kõrvale heita. Ma tahaksin siia ühe väga konkreetse näite ühe inimese mälestustest, kes oli 30, kus nii 14 15 aastane tüdruk kirjutab nii seal ka selle kaudu, kes seal ei õppinud Tallinna pedagoogilises aianduskoolis Saku kodumajanduskoolis. Tungival nõudmisel viidi kõigepealt lakka kõik pildid ainult ema leeriaegne pilt jäi igasuguste dokumentide raamistamine seinale riputamine olla ajast ja arust. Siis kuulutas ta sõja kõikidele treitud nuppudele ja igasugustele nikerdustega, mis kaunistasid voodite otsija. Kappide pealseid. Oli alguses vastu, et isa, kunagine kätetöö nüüd tühjaks tunnistati. Kuid hiljem andis järele. Mul on tuttav tunne, paluksin mina õe ideede ellu viia ja paljude nikerdustega ahju ja selle riietekapi ülemise kaadervärgi võtsin küll mina alla, sest muidu ei mahtunud kapaita, kuhu ta pidi kolima siis, kui tuppa uus ja moodne tuli. Tema sai tehtud puhvetega, mis tänapäevani tuvastada, ma küll endale andeks ei anna. Nüütasin seisab nudituna ja kogub oma lae peale igasugust kraami, mida sinna on kerge panna. Ja umbes samasugust näidet mäletan mõnest teisest tööst, kus üks vanem härra meenutab, kuidas tema tütar, see on küll nõukogude aegne näide, aga põhimõte, sama. Halva maitse väljendamine, nokkimine kodust. Ühe lihtsa inimese tütar läks Tallinnasse ja asus õppima ERKIs kunstiinstituuti ja loomulikult õppis ära kiiresti, mis on hea maitse seal all maitsega seni, kuni ta oli kodus elavate öelnud, seda märganud. Seal nimetatakse luikedega vaip voodi taga nagu neid õlivärvidega värvitud, selline laada vaip, mida ma arvan, et väga paljud inimesed mäletavad oma kodudest ja võib-olla mõnel ongi veel see. Aga noh, kas ta ka heina peal veel on. Siis kui tüdruk oli seal kunstiinstituudis natukene aega õppinud, siis ta tegi ka kodus puhta töö ja leidis, et see on ikka väga-väga halb maitse. Isa muidugi praegu kirjeldab seda, ta on üldse selline humoorikas mees ja suhtes, aga aru saavad sellesse noh, kui halb, siis halb ja keeras kokku ja viis kuhugi pööningule. Ja hea maitse võidutses. No see vaip, mida sa siin praegu kirjeldasid luigekest ega või kellega iganes, on kindlasti praegu nii-öelda võimas sõna kuskil kämpideoloogias oleks ta üks, mida võiks täiesti afišeerida eeslaval. Aga noh, mõnes mõttes on mul isegi hea meel, et ma elan sellisel ajal nagu praegu on, sest sest praegune nimetatagu seda siis postmodernismi või milleks tahes, on siiski kohutavalt salliv või, või, või sedasama Luige vaibakest kõrvuti, ma ei tea, millega. Tähendab, ma ütleksin veel seda, et. Tegelikult elu ise on ju tõesti postmodernistlik selles mõttes, et et kui me vaatame mõnda äärmuseni detailideni stiili nii-öelda stiilipuhtalt, korrektselt ja moodsalt sisustatud kodu siis tekib selline kuidagi kõle tunne. Ja, ja see on seesama põhjuse, miks meile tunduvad muuseumide muuseumides taastatud interjöörid elutud. Sest et tegelikult üheski või no väga vähestes tõelistest kodudes ei ole ju kõik asjad pärit ühest ja samast ajastust. Nad ei ole ostetud või muretsetud samade inimeste poolt ja selles mõttes, et rääkides teiste terminitega, et kodu on selline väga mitmekihiline tekst. Et seda tuleb ka bla mõista ja, ja lugeda nüüd lähtudes sellest, et tal on, tal on erinevad juured ja tal on erinevad funktsioonid. Ja On öeldud, et kodu on kompromisse, kodu on samal ajal ka võib-olla väga vastuoluline nähtus sest ühel ja samal võib olla kaunis pisikesel pinnal püütakse saavutada ühtaegu hubasust, mugavust, intiimsust, samal ajal kindlasti esinduslikkust moodsusta. Nimetagem seda siis kas euroopalikuks. Ja ja ma arvan, et selline tolerantsus on just kodude ega kodusisustuse ja disaini hindamisel täiesti mööda pääsmatu. Sest nagu juba öeldud, me ei saa elamist hinnata mingite stiili kriteeriumide põhjal. Ja ja kunstiline ja ja disainikülg on ainult üks ja kindlasti mitte elanike endi jaoks kõige olulisem aspekte. Jah. Ja sellega võiks meie tänase saate kodust lõppenuks lugeda. Stuudios olid Eesti Rahva Muuseumi etnoloogid Anu Järs ja Heiki Pärdi ja Tartu Ülikooli doktorant Anu Kannike. Neid kuulas ja küsitles maris Johannes.