Maailm pähklikoores härra rai kuuder mani Hani raha, see otsustab asju vastikaga vajalik raha. Need, kes sellest iial puudust pole tundnud, võivad ju väita, et nende jaoks ei loe raha kohe mitte midagi. Neil lihtsalt pole vaja seda lugeda. Mõni pühamees kusagil soojal maal võib ka sellest maisest prahist üle olla, puu all istuda ja annetustest elada. Temasugusele võib-olla loeb raha tõepoolest päris vähe. Ameti on siin maa peal päris ilma rahata ikkagi keeruline hakkama saada. Inimesed lähevad aga mõnikord üpris naljakaks, kui neil liiga palju raha. Jos Washington vandervilt näiteks võttis kätte ja laskis endale Põhja-Carolinas tervisliku, talvise ja kevadise residentsi rajada. Sellest tuli välja vägev loss, milles on 250 ruumi. Ega vist ei mõjugi tervisele halvasti, kui sa iga päev olid need ruumid läbi, pead kõndima. Neis elada poleks nagu enam aegagi. Igatahes see Ameerika Ühendriikide kõige suurem maamajake pilt, machouss ja vanderpildid selline on meie seekordne uurimisobjekt. Ilusat pühapäeva. Mina olen Helgi Erilaid ja vikerraadios algas. Vanderpildid kõigepealt perekond, kes kunagi oma kuldsel ajastul selle maailma jaoks rikkust ja jõukust sümboliseeris. Juured viivad seitsmeteistkümnenda sajandi Hollandisse, kus rehti maakonnaste pilti külas elas põllumees Jaan äärtson. 1650. aastal viis tööleping tol ajal kolmekümnese äärseni kaugele merede taha uuele mandrile. Hollandi Ameerika kolooniasse ja dokumentides oli Jan ärssoni nimele lisatud vanderpilt, mis tähendas Jaan äärson pilti külast kui uus Amsterdamist pärast inglaste saabumist. Orgsay tekkis Jan äärsoni koduküla nimest mingil põhjusel tema perekonnanimi vanderbilt. 18. sajandi lõpule keerasid äärsed vanderpilte järglased üpris tagasihoidlikult aelandel ja seal tuli 1794. aastal ilmale Cornelius Mander. Pilt neljas pere üheksast lapsest. 11 aastasena otsustas noor Cornelius, et koolis on nüüd juba käidud ka ning asus üles ehitama tohutut laevanduse ja raudteeimpeeriumi, mis tegi temast 19. sajandil kõige rikkama mehe maailmas. Tema võistlejad äri alal, steidena, jändi sadamates, hakkasid teda kommadoriks kutsuma nagu kirjutatud tema kaabakluse võhiklikkust ja labasuse pärast tunduv sised komadorieri teie armastatud, kui ta leidis, et mõni ärikaaslane teda petnud on või isegi seda üritada, tänud olnud tal selle õnnetu jaoks ikka üks ja kindel fraas. Ma ei anna sind kohtusse, sest seaduseveskid jahvatavad aeglaselt. Ma teen suise maatasa. Ja nii olevat, aga teinud ning teisigi armastusväärset legosid. Oma esimese naise Sofia olevat näiteks natukeseks ajaks vaimuhaiglasse toimetanud sest Sophia polnud tahtnud omasteid naelandi kodust suurde Manhattani korterisse kolida. Niisugune tore mees oli kommadar maailmalik. Sander pildil oli 12 järeltulijat. Tema esimesel pojal, William Henry vandervil kell kaheksa kujutlegem nüüd, et kõik need järeltulijad abiellusid reeglina mitu korda. Rekordi tegi Cornelius Manderbilt neljas. Tema oli seitse korda abielus ning tekkis perekonda suur hulk esimesi teisi ja kolmandaid abikaasasid kuni 70.-teni välja. Kõigist abieludest sündis teadagi lapsi, nii et poolvendi ja poolõdesid andis kokku lugeda ja nii läks aina edasi ja edasi. Ander pilte on ammustest aegadest Ameerika seltskonna koorekihi hulka arvatud kui nendest suhtumine sellesse valitud seltskonda polnudki iseenesestmõistetavalt lihtne. Rikas hästorite perekond, kes oma varanduse karusnahkade kauplemise abil kokku oli ajanud ning just enne vandervil kõrgseltskonda jõudnud, pidas vanderpilte tähtsusetut, eks tõusikuteks, kellest ei maksnud väljagi, teha see, mis ästor nende üle. Ninakeltsa. Ta jättis vanderbildid sügavalt ükskõikseks. Nende aeg tuli kui gammadori pojapoja William Kissa vanderpilti, erakordselt auahne naine, alapäevast pärit endine älvas, mis 1883. aastal vapustav hammast kiballi korraldas. Sellist rikkalikku ekstravagantset pidu polnud selles riigis enne nähtud ja vaevalt, et ka hiljem nii hiilgavaid palle peetud on. Halba vanderpilt ise esines sellel maskiballil silmipimestava kostüümis Veneetsia printsessile kostüüm kogu oma rikkalikus mitme kihilisuses on ka vanal fotol erakordselt fantaasiarikas. Vallist kõneldi kaua enne selle toimumist ja oli selge, et neid, keda sellele peole ei kutsutud sama hästi kui ei olnudki olemas. Niisiis kättemaksu aeg oli käes. Ander Vilde tähtsused eks tõusikuteks pidanud säästor sai teada, et tema tütre ei kavatse tädi balli kutset saata. Ja ta oli sunnitud nüüd alla suruma uhkuse ning isiklikult all vabander pilte paluma ette tütar ikkagi peole kutsutaks. Sellest vapustavast palli ööst peale kuulusid vanderpildid vääramatult New Yorgi kõrgseltskonda. Kui Cornelius vanderbilt 1877. aastal suri, oli tema varandus väärt 100 miljonit dollarit. Traditsioonide kohaselt esisünniõigusest kinni pidades jättis kommodoor 90 miljonit dollarit oma kõige vanemale pojale, William Henry Manderbeltile. William Henry elas oma isast vaid üheksa aastat kauem kuid jõudis selle aja jooksul oma 90-st miljonist 200. Vanderpildid polnud nüüd mitte enam üksnes kõige rikkam perekond Ameerikas, nad olid ka paljudest monarhitest rikkamad. Aga raha on kulutamiseks ja nad kulutasid nii, kuidas jaksasid. Nad lasksid endale ehitada kõige suuremad majad Ameerikas. Nad võistlesid omavahel, kelle maja saab suurem. Kõik William Henry, neli poega ja neli tütart ehitasid suuril lossi sarnaseid maju. Nad käisid üksteisel külas, et näha, mida teised endale muretsenud on ja see siis üle lüüa. Niimoodi on üks vanderpiltide järeltulijatest oma märkmetes kirjutanud. Ja rahamasin muutkui töötas. William Henry van der Bildi neljas kõige noorem poeg George Washington van der vilt teine sai oma nime perekonnarajajate kommodoor Cornelius van der pilti ja Sophiet Janssoni kõige noorema poja järgi. Tema oli siis esimene George Washington vanderbilt kes suri noorelt, 25 aastasena kaks aastat pärast seda, kui tema nimekaim George Washington vanderpilt teine sündinud oli. See juhtus aastal 1862. George Washington, teine ei tundnud kuigivõrd huvi perekonnaärilaevanduse raudteed vastu. Temast sai intellektuaal, kes eelistas oma suurt pärandust pillavalt elades kulutada ning reisida üpris sageli. Näiteks Pariisi. Pariisis abiellus Josovo teine iili taevas ant dressariga. Aastal 1898. Wild Marhauss oli siis juba olemas. Selle ehitamist alustati maaliliste apalatši mägedes põhja gara lainele René osas Schweile linna lähedal aastal 1888. George von der Welt ostis siin tüki maad nii suure tüki, et siia planeeriti aedu ja farme ja metsad pidid ümbritsema kogu tohutut krunt, mille suurus olnud sadu ruutkilomeetreid. Paiga nimeks sai Bild moor. Vilt viitas vanderpiltide esivanemate elukohale Hollandis ja moor oli anglosaksi sõna, mis tähendas avarat ja avatud maad. Nüüd on aeg uuel tegelasel lavale astuda reisijaid more sant oli pärit rikkast koloniaalperekonnast, kes 1843. aastal Pariisi kolis. Mis tähendas, et tollal 16 aastane nooruk sai Pariisi kaunite kunstide koolis arhitektuuri, maalikunsti ja skulptuuri pida. Ta rändas palju mööda Euroopat ning kohtus Pariisis ka noore George Washington vanderbilt. Teisega tegid koos ringsõidu mööda loary jõe orgu ning arhitekt näides vanderpildile oma lemmikklassi pluaa lossi, millel olid erinevad gooti ja renessanss-stiilis tiivad. Renessanss arhitektuur, võtame targa raamatu. Eeskujuks võeti antiikarhitektuuri proportsioonid, kuldlõige konstruktsioonid, sambad, talastik ning kaunistused, Belastrikkapiteelid, ornamendid. Gootika, vertikaalsus asendus horisontaal susega. Korruse vahet tähistati karniisidega, teravkaare asemele tuli ümarkaar. Paleel polnud enam kindluse massiivsust. Seinu hakati liigendama avarama akendega ja mitme korruse kõrguste sammastega piki seina keskpaika rõhutati pidulikku portaaliga. Hoone moodus kergemaks jah, suurejoonelisemaks. Prantsuse renessanss oli arhitekt, hanti lemmikstiil. Võtame teise targa raamatu Voldemar Vaga üldise kunstiajaloo ja peatüki renessanssarhitektuur-Prantsusmaal. Prantsusmaa on see euroopamaamis renessansi stiili kõige varem vasta võitis Itaalia mõjud töötajate Siinaga rahvuslikus vaimus ümber ja tervikuna on prantsuse renessansi arhitektuur väga omapärane. Suurimad saavutused on lossiehituses, kiriklik arhitektuur jäi tagaplaanile. Renessanssarhitektuurikandjad, Prantsusmaal olid kuningad ja kõrgaadlikud. Nii siis on see läbi ja läbi aristokraatlik. Kunst. Oma sõjakäikudel Itaaliasse õppisid prantsuse kuningad ja rüütlid tundma uut renessansikultuuri ja kunsti uusi rafineeritud kombeid, suurepäraseid losse, villasid ja park. Nad tahtsid, et kõik see kiiresti ka Prantsusmaale jõuaks. Ta kutsusid kohale mitmeid Itaalia kunstnike plualos kuulub niinimetatud segastiilinäidete hulka. Neile on iseloomulik, et hoone on plaaniltüübilt diakonstruktsioonilt täiesti keskaegne gootipärane. Ainult kaunistus, motiivid on uues renessansi stiilis, siin on tüüpilisi väänistega kaunistatud vararenessansi, pilastreid, medaljoni ja muud. Erilist tähelepanu väärib kuulus François esimese trepp mis on suurepäraseid renessansi stiili mälestisi Euroopas. See on konstruktsioonil tüüpiline keskaja keerdtrepp, mille mõned detailid on gootipärased, muud osad pilastrid ja palustraadid, näiteks maitsekas renessanss-stiilis. Eriti iseloomulik prantsuse vararenessansi ehitustele on katusearhitektuuri rikkalik väljakujundamine. Voldemar Vaga Üldine kunstiajalugu. Ryzen Morris anti kallim maitse palkamiseks oli vaja rohkem kui vaid peotäis dollareid selle nimega Lääne filmis võis ju seda muusikat kuulda Hampi kohta angerjat oletatud, et ta kuulus 19. sajandi eflektitsismi juhtivate jõudude hulka ning et enamik tema töid imiteerib ajaloolise arhitektuuristiile. Ander piltidele see ilmselt meeldis, sest Ryzen Morris hant projekteeris nende jaoks hulganisti maju, mõisuja, losse. George Washingtoni vanemad õed ja vennad olid lasknud oma uhked lossid ja mõisad Rõudvaelandile Vermonti sisse ning isegi New Yorg'i Haifaaki püsti panna. Kui George Washington teisele meeldis, maaliline äss, vill põhjagara, laenas, ta tahtis sinna kõige kaunimad uhkemad suvemaja kuid pilk Marhausse niimoodi kutsuda oleks küll ülemäärane tagasihoidlikus tellija nõudis parimat ja selle pidi ta saama. Ta sai neljakorruselise prantsuse renessanss lossi, mis meenutas bluuaa lossi loary orus. Tuntud maastikuarhitekt Frederik olusted kujundas lossi ümbruse aiad ja pargid. Wild Marhausse valmis 1895. Hiigelhoone välisseinad on raudteed pidi kohale toodud Indiana lubjakivist. Lossi katusearhitektuur on tõesti rikkalik, nii et kahtlemata on tegemist prantsuse vararenessanssstiiliga. Heleloss on kummaliselt astmeline. Fotodel on tiivad ning keskosa erineva kõrgusega mistõttu ka katused on järsult astmelised Vaisksete ääristega, millel võib leida George Washington vanderpilt teenitsiaale. Katused on üle külvatud tornide tornikest ja nurgatornidega. Neid on teravaid ja kandilisi. Kõikjal on ornamentidega kaunistatud viile ning ärkliaknaid mujal. Ozzy tiivad Prantsusmaal olid erinevad. Üks gooti, teine renessanss-stiilis, Richard Morris antoli vaimustuses hilisgooti stiilis nui 12 10. lossitiivast ja selle vaimustusega andis ta läbild Morphhausi projekti, kus võib leida samu fassaadid Daile ning katuste ja tornide väliskujusid. Victoria-aegsel Inglismaal oldi samuti vaimustatud sellisest rahutust ja dramaatilises katusejoonest hoonete siluetis. Kasid näiteks voodestoni mõisahoones debagi sfääris leidsid vandervilt Jahandma Penbilt Marhausi kujundamiseks eriti idaküljeprojektiks. Rikaste maailm on tõepoolest natuke naljakas. Veld Marhausse ehitati vapustavalt suur hoone, fassaadi pikkus on oma 125 meetrit. Aga see Ühendriikide suurim eramu mille fassaad on kummaliselt ebasümmeetriline oma suure etteulatuva kaarja ornamentidega skulptuuride-ga ilustatud peauksega. Peauksest vasakul seisab pluaal lossi Francois esimese spiraaltreppi meenutav trepp. Kuid hant pöörassinspiraali teistpidi klaasis välisaknad ning asendas renessanss detailid. Cootelikega. Trepist vasakule jääb viie ümarkaarega sammaskäik keskmine kaal laiem kui äärmised. Peauksest paremal on rida suuri Kaara aknaid äärmised, laiemad kõigeskmised. Üleüldse valitseb sellel hiigelfassaadil raskesti kirjeldatav kummaline, aga omamoodi võluv segadus ja korra päratus. Huvitav, mismoodi säärase välimusega hoone seestpoolt välja võiks näha? Wild Marhausi tohutuks avatakse igale koputajale, sest siia mahub palju rahvast. Neli aakrit põrandapinda. Üks Aaker on 4047 ruutmeetrit kuhu mahuksidki muidu ära kõik nood 250 tuba, sisebassein, spordisaalid, raamatukogu ja nii edasi ja nii edasi. Hoone ehitamisel oli eeskujuks 16. sajandi loss kuid see varustati kõikvõimalikke 19. sajandi mugavustega keskkütteveevärk ka pidev kuum vesi vannitubades ja köökides, elekter, toidulift ning külmutusseadmed. Majas oli ka juba kaks elektriga töötavat lifti. Alumisel korrusel paiknesid majapidamisruumid, pesumaja, köögid, teenijate toad, aga ka keeglirada ja ujumisbassein. Teisel korrusel võeti külalisi vastu, siin olid salongi ja banketisaal, hommikueinesaal ja muusikasaal. Need kõik paiknesid ümber siseõuemille, moodustas klaaskatusega talveaed. Tohutu banketisaal meenutab oma mõõtmetelt juba keskaegse lossi suurt saali. Poolkaarekujulisest puidust tala laest 21 ja poole meetri kõrguselt ripub alla kaks suurt ümarat kroonlühtrit. Seal on 22 meetrit pikk ja 13 meetrit lai, seintel kobe läänid ja ülalajal kõrget kaaraknad ning ruumi ühes otsas suur kolmeosaline kamin. Kokku on kogu majas tervelt 65 kaminat. Banketisaali laua taha mahtus pidulikel õhtusöökidel korraga 64 inimest. Siinservjueeriti eineid, mis koosnesid kaheksast käigust ning iga einet. Ta vajas ühe toidukorra ajal tervelt viitteist erinevat toidunõudekomplekti. Lihtsa tehte abil selgub veel sellise eine lõpul jõudis köökidesse tagasi 960 määrdunud toidunõud nõudepesijate Elubild morfhav, siis pole küll põhjust kadestada. Siia siis kogunesid vanderpildid ja nende sõbrad. Loodetavasti mahtusid lahedalt ära, sest majas on 34 külaliste magamistuba ja 43 vannituba. Need paiknesid kõik kolmandal ja neljandal korrusel. Lõunakülje eeskojast viis galerii raamatu kohta, kus oli ligi 20000 köidet ka väga haruldasi hoone põhjapoolses osas laius omamoodi inglise härrasmeeste klubi piljarditoa, relvatoa ja suitsetamistoaga. Melchior House'is ei pidanud keegi millestki puudust tundma. Meilt Marhaus oli sisustatud kauni ja hinnalise vana mööbliga, millest suur osa siiani alles on. Ning maja on ikka täisväärtuslikke kunstiesemeid, mida George Washington vanderpilt oma reisidelt kokku ostis muuhulgas Maarja võistlerimaale ning Napoleon vana partile kuulunud malendid. Mõisa ümbruse kujundas tuntud maastikuarhitekt. Siin oli maad, mida kujundada. Algselt oli seda maad 506 ruutkilomeetrit. Siia mahtus muudki kui üks vägev suvelas. Lossi ees keset kaunist, korrapäraselt nelinurkset muruväljakut laiuv suur, ümar ja lihtne valge äärisega bassein, keskel madal purskkaev. Siin on tohutuid lõhnavaid terrassidega, aedu ning hiiglaslike põlispuudega. Park. Värava juurest viib majani viie kilomeetri pikkune käänuline tee läbi loodusliku põlismetsa. Holmstajaid rajas suure müüridega piiratud aia Asalejade aia. Selles oli suurim looduslikke ning hübriid osalejade kogu terves riigis. Itaalia aia ja klaasist kasvuhoone. George Washington vandeb üldsoovised. Kogu mõis oleks isemajandav ning plaanis siia kodulindude karja ning seafarme ütles, et kõik toimiks rangelt teaduslikel alustel. Aga kõik ei lähe alati nii, nagu me tahame. Kõik ei lähe alati nii, nagu me tahame ja enam-vähem kõige eest tuleb maksta. George Washington vanderpilt oli küll põhjatult rikas, kuid suure osa oma pärandusest oli ta kulutanud vilt Marhausi ehitamiseks, sisustamiseks ja ülalpidamiseks ning see auk oli lausa põhjatu. Vanderbilt. Eluajal jäi osa mõisahoone 250-st ruumist sisustama. George Washington teine polnud ka kaugeltki nii osav ärimees, nagu oli olnud tema vanaisa kommodoor Cornelius. Nii et tema kunagine hiigelvarandus oli peaaegu otsas, kui ta 1914. aastal pärast pimesoole operatsiooni ootamatult siit ilmast lahkus. Edis dresser vanderbilt müüs suure osa pilt Morid ohutust tooriumist Ühendriikide metsateenistusele, aidates niimoodi kaasa looduskaitseala rajamisel. Abiellus briti aristokraadid Jonsesseliga ning päris kabilt morfoussi. Praegu kuulub see Cornelia pojale. Ja praegu on pilt Mori mõis muidugi tunduvalt muutunud selle rajamisaegadega võrreldes mitte niivõrd mõisahoone ise, mille 90 ruumi külastajatele vaatamiseks avatud on. Kui just mõisamaad. Siin on suur viinamarjaistandus, farmid, karjamaad ning metsad, neli restorani, kaheksa kauplust ja auhindu võitnud veinidest. Elu tahab ju elamist. Kuidas on aga vanderpildid oma elu edasi elanud? Need kuulsad vanderpildid, kes ülejäänud rahva silmis moodustasid glamuursed ning säravat perekonnad, kes kõik elasid suurtes majades, New Yorgi viiendal avenüül ning ligi 75 aasta jooksul seltskonna kroon ekaid valitsesid. Seda on raske öelda, neid on lihtsalt nii palju. Kommodoor Cornelius van der pilti kahesajandat sünniaastapäeva tähistasid nad suurelt. Kokku tuli 126 vanderpiltide järglast ja sajad jäid tulemata. Kui Cornelius vanderpilt 1877. aastal maailma rikkaima mehena suri, oli tema hiigelvarandus oli juba 12 pärijat. Ja ega varandus ei kasva, kui see üha enama arvu kätepaaride vahel. Ning kui seda aina kulutatakse. Nii et kuigi kunagi oli see Ameerika rikkaim perekond, pole praegu ühtki vanderpilti soost inimese nime Ameerika 400 rikkaima inimese nimistus. Praegustel vanderpiltidel pole päritud orandusi, nad saavad muidugi hakkama. Nende seas on õige mitu miljonäri, kuid miljoneid on meil vähe ja need on saadud tavaliselt abielu kaudu. Ning nad elavad vaikselt ja rahulikult elu, mida eelmiste põlvede hiilgusega võrreldagi ei saa. Kui vanderpildid varem tohutuid maju ja hiigelsuure suvelasse ehitasid, luksusjahte ostsid ning suuri pidusid ja vastuvõtte korraldasid siis see oli tõeline rikkuse demonstratsioon. Kui sa juba vanderbilt olid, siis enam kõrgemale polnud kusagile tõusta. Selline oma raha näit olemine ei tahtnud ega tahtnud lõppeda. Mõned vanderpildid olid lausa stressis oma varanduse pärast. Neil polnud millegi poole püüelda. Nad ei osanud midagi tahta ega suutnud midagi saavutada. 100 miljonit dollarit puhtalt käes, päris õudne. Mani saax harva võis ajalehtedest vanderpiltide nime leida mingil muul põhjusel kui vaid määra rikkuse paraadiga seotuna kuid erandeid oli ühes 1915. aasta maikuu erinumbris. Esimese maailmasõja ajal kirjutas New York Times Alfred von der pildist, kes oli laeval nõusid, teenija mille Saksa allveelaevalt välja lastud torpeedo kaheksandail mail uputas. Laeva hüppamisele järgnenud uurimisel Londonis meenutas üks eluga pääsenud ohvitsere, kuidas ta teisi reisijaid aidanud vanderpildile päästevesti oli pakkunud. Anderbilt keeldunud, öeldes, tänan teid. Aga ma olen siin ilmas juba küllalt näinud. Ta oli 37 aastat vana, tal oli 40 miljonit dollarit ja tal oli esimesest abielust 14 aastane poeg ning teisest kaks väikest poega. Ta andis aga oma päästevesti võõrale naisele ning aitas lapsi päästepaatidesse ja uppus koos teenijaga. See kõik juhtus siis, kui vanderpildid olid veel need kuulsad vanderpildid. Muidugi tuntakse praegugi seda nime, kuid umbes viimased 50 aastat pole nad enam kuulsad mander vildid ajalehtedesse nende nimesid peaaegu tugierandan, vahest glooria vanderbilt, kes lapsena uhkeldas ajalehe pilt brittidel oma kalli poni seljas, hiljem aga liikus tihti kultuuri seltskondades. Kord on ta pildil Frank Sinatra korda Kreeta karboga, kui viimane end veel pildistada laskis. Praegu glooria ongi kõige liitun Manderbilt. Ta on neli korda abielus olnud, vaebragolsneff on kirjutanud temast bestselleri, väike glooria, lõpuks ometi õnnelik. Kuid väike glooria ise väidab, et pole seda eales lugenud. Küll aga on ise kaks mälestusteraamatut valmis saanud pilte maalinud, ruume kujundanud, luule ja proosat kirjutanud ning vanderpilti nimega elanud, mis võib-olla polnudki Ameerikas kuigi lihtne. Varasematel aegadel, kui see nimi mitmeski mõttes, kes kuulus, oli. Mõnedki suguvõsa liikmed olevat oma nime lausa vihanud kuni soovini see ära vahetada, sest nad on nad veendunud, et nende ülistatud Esiza suguvõsa rikkuste looja kommodoor Cornelius van der pilt polnud õieti keegi muu kui kõige tavalisem pettur ja röövel. Grafinnast sappari, kelle vanderbildist ema Ungari aristokraadid abiellus, väidab aga kindlalt. Kommodoor ei olnud mingi röövel. Mander pildid on pika ajalooga märkimisväärne Ameerika perekond. Kuid nad on mitmes mõttes ka tüüpiline ameerika perekond, kus tuleb ette vaimuhaigust, alkoholismi, häiritust, nääklusi ning vaidlusi raha pärast ja nii edasi. Aga ka andekaid inimesi ning heategijaid nagu ikka parimat perekondades. Tsitaadi lõpp. Vanderpiltide jaoks on rahamasin peatunud ja arvan, et nad on selleks korraks ka piisavalt meie tähelepanu nautinud. Küllap seisab nende nimi kindlalt Ameerika Ühendriikide rikkuse ajaloos ning nende ehitatud hääbuvalt luksuslikku lossid, selle maa-arhitektuuri ning kunstiloos seda nime säilitamas. Kõik muu kaob aja jooksul muutub liivaks tuule käes. Kuigi karta võib, et raha jääb esialgu siiski veel alles ning muudab selle maailma üha ebameeldivamaks paigaks.