Tervist head kuulajad, kell on nüüd 14 ja neli minutit ja delta jätkub uue intervjuuga. Nimelt tänavu sügisel käivitus projekt nimega elamu saastamis loob õpilastele võimaluse suhelda eesti kultuurielus oluliste inimestega. See idee pärines Eesti kultuuri kojast ja üks eesmärkidest on siis viia meie ühiskonnas tooniandvad inimesed koolidesse rääkima, neid mõjutama tänud elamustest. Ja nüüd on mul siin stuudios hea meel tervitada elamusaasta eestkõnelejad ja kirjaniku Jan Kaus ja tervist, tervist. Mis elamusaasta idee on? Sellised prominentseid kultuuriinimesed räägivad elamustest. Jah ütleme nii, kokkuvõtvalt võib nii tõesti öelda tegelikult idee on laiem lihtsalt võib-olla viia noh, eesti vaimuelus tooni andvaid inimesi kohtuma õpilastega, et nad räägiksid tõesti nendest elamustest, mis on nende elu kuidagi väga oluliselt sügavalt filoso pöördeliselt mõjutanud või muutnud. Ja noh, Me ei ole seadnud eesmärgiks kuidagi neist elamustest rääkimist sisuliselt piir piirata või piiritleda, et, et noh, loomulikult me oleme rõõmsad, kui, kui inimesed räägivad, et justkui nagu eelkõige loomingulistest elamustest loetud raamatutest nähtud filmidest kuuldud muusikast. Aga kui need elamusele on seotud näiteks kas loodusega või teiste inimestega, siis, siis võib ka nagu nendest rääkida. Aga ühesõnaga räägitaks, räägitakse mingisugustest sellistest hetkedest või sündmustest või impulss sellest, mis on inimest sügavalt muutnud ja mis on teinud inimeses selle, kellena me teda praegu tunneme ja hindame. Väga huvitav idee jah, et ilmselt selle taustal, kuigi mainisite just nimelt seda, et oleks hea, kui räägitakse kultuurist, aga paljud elamused on sellised, mis ei, ei ole üldse konkreetsed nagu kunstielamust elamuse laadi, vaid, vaid hoopistükkis kuskilt mujalt pärit elust enesest. Aga teine asi on see, et kui inimene räägib oma elamustest, siis võib eeldada, sageli ta teeb ise seda elamuslikult, et kui ta, kui ta, kui ta räägib mingitest sellistest sündmustest või hetkedest, mis on teda nagu väga-väga sügavalt mõjutanud, siis ta võib juba see kaasarääkiv või selle, ütleme, rääkimise akt ise võib inimesi kaasa haarata ja panna need nagu mõtlema mingite asjade peale, mille peale nad varem ei mõelnud. Ta arvatavasti, või ma loodan, et see huvitab ka koole seetõttu, et ta on, ütleme, tavapärasest õppest pisut erineval erinevam vorm toob ka kaasa võib-olla pisut teistlaadi sisu, et ta on hariv, aga, aga ütleme, et see hariv element ei ole sinna pandud kuidagi peale suruvaks, eks hariv, hariv element pole võib-olla isegi siis eesmärk, vaid vaid vahend millegi muu, mille millegi muu rääkimiseks lihtsalt tuleks siis rääkida. Võiks rääkida sellest, et, et inimene kui ta on tundlik ja kui ta on tähelepanelik maailma suhtes, siis maailm võid talle kinkida tema elu sügavalt muutvaid muutvaid elamusi. Kuidas see elamusaasta korraldatud on, kes läheb, kuhu ja, ja millistesse koolidesse üldse minnakse? Seal on mõningate vormiliselt piirangud. Kui paar aastat tagasi kultuurikoja asutamiskoosolekul selline idee üldse tekkis siis selle mõjul loodi töögrupp, kes tegelikult üsna pikalt käis koos arutlus just seda elamusaasta vormilist ülesehitust ja praegu me oleme jõudnud siis nagu selliste järeldusteni, et esinemas käiakse paarikaupa ja see siis tähendabki, et elamus aastal on teatud selline kaasuv kaasav element. Et esinejaid on alati kaks ja iga siis nii-öelda paarisrakend koosneb alati kahe eri valdkonda inimestest, et läheb näiteks kirjanik ja teadlane ja ma ei tea muusik ja filmiinimene et tekiks ka nende enda vahel mingisugune võib-olla dialoogi võimalus ja mingi uut laat, uut laadi sünergia. Ja teiseks muidugi elamus aastat iseloomustab selline mastaapne taotlus või mulle meeldib selles idees sisalduv selline suur taotlus või suur mõte või selline soov haarata laialt, eks, et ideaalis võiks siia ettevõtmisse kaasata nagu võimalikult palju oma alade aktiivseid inimesi tähenduslikke olulisi inimesi, teisalt võimalikult palju koole. Et ja elamus aastast võikski lõpuks kujuneda välja selline loomulik traditsioon, mis nii-öelda rikastab koolielu nagu regulaarselt iga-aastaselt pidevalt jooksvalt. Millistesse koolidesse olete ise jõudnud? Millal viimati käisite üldse koolis rääkimas näiteks kirjandusest? Mina käin koolis rääk kimas suhteliselt sageli aga elamusaasta raames ma ei ole käinud lihtsalt seetõttu, et kuna ma olen korraldaja, siis, siis võiks, võiks kaasata teisi teisi inimesi, tõsi küll. Tegelikult enamus aasta ei saanud isegi alguse mitte sel sügisel, vaid, vaid tegelikult kevadel, isegi pisut enne seda. Meie töögruppi kuuluvad ju ka samuti eri valdkondade inimesed. Näiteks helilooja Märt-Matis Lill, näitleja ja laulja Kärt Tomingas. Teatrimees Peter Raudsep filmiprodutsent, Karin Rainberg, tantsija Triinu Aron, et meil on selline üks väga, väga tore ja tugev selline töögrupp, kes selle asjaga tegeleb ja siis me kunagi proovisime seda asja esmakordselt praktikas järel. Käisime Tallinna Saksa gümnaasiumis siis koos Märt-Matis lillega kõnelemas. Et proovisime, proovisime nii-öelda praktikas järele selle nii-öelda, mida me olime teoorias siis aasta aega mõelnud või isegi rohkem. Ja siis me tegime sellise nii-öelda pilootprojekti kevadel ja siis juba käidi kokku neljas koolis. Et seal oli siis nii, et näitleja Rein Pakk ja kirjanik ja muusikamees Aapo Ilves käisid Misso koolis. Filmiprodutsent Katrin Kissa ja fotograaf Peeter Laurits käisid Võru kunstikoolis kunstnik Kaido Ole ja siis helilooja Märt-Matis Lill käisid Põlva ühisgümnaasiumis. Ja siis Kärt Tomingas, režissöör Jaan Tootsen käisid Lasnamäe ühisgümnaasiumis ja need siis me püüame seda asja vaikselt, aga järjekindlalt üha laiemale pinnale saada, kaasata üha rohkem inimesi, kaasata üha rohkem koole, novembris näiteks on plaanis minna Audentese erakooli ja loo keskkoolis Tallinna Mustamäe gümnaasiumis. Tallinna polütehnikumi minejate seas näiteks on siin andnud praegu nõusolek Kaarel Kose, Kristiina Ehin, Tiina paks puu, Jaak Kilmi, Igor juh, aida me anname ja nii edasi. Et ühesõnaga, see peaks siis olema selline pidev pidev kaasamine. Ja no mis mulle selle asja juures isiklikult kõige rohkem meeldib, on see, et seda tehakse puhtalt missioonitundest, vabatahtlikkuse alusel, kuigi kuigi meil on olemas kaks projektijuhti, kes siis kes, siis ei tee seda asja asja tasuta. Ja kui nüüd keegi ütleme, mõni õpetaja või mõni huvijuht satub neid kuulama, siis, siis ma ja ja tunneb selle asja vastu huvi või kui talle tundub, et see on, see on teema või idee või ettevõtmine, mida tasuks kas toetada või milles tasuks kaasa lüüa, siis ma soovitangi just meie projektijuhtidega ühendust võtta, et meie projektijuht Elo-Liis parmas temale saab kirjutada aadressil elulised Gmail komm. Samuti saab meiega ühendust võtta nüüd juba peaaegu et möödapääsmatus Facebookisväärne ning et meil on ka Facebookis oma oma lehekülg veedeeveed Facebook punkt com kaldkriips elamusaasta, et selle kaudu saab ka meiega ühendust võtta ja ja eks me, eks me praegu kõige rohkem tegelemegi siis uute koolide kaasamisega, uute koolide otsimise-leidmisega. No milline on senini olnud tagasiside ja millised on olnud kogemused, kommentaarid, nii õpilaste kui ka siis külaliste Osalt no üldjoontes noh, ei tahaks nüüd sedasi ennast kiita, aga mulle tundub, et praegu küll on tagasiside olnud üsna julgustav või et me oleme aru saanud, et sellist asja on vaja. Sest noh, üks idee, mis meil on alati olnud, on, on see, et, et mitte ainult siis elav kontakt, eks ju, vestlus külalise õpilaste vahel. Vaid et, et elamusaasta idee võiks ka nagu kaasata, et me tahame alati õpilastelt tagasisidet ja isegi mitte nagu tagasisidet hoida, kuidas öelda siis edasisidet või, või ettesidet. Et nad enne esinemist näiteks kirjutaksid neelata, mis on nende meelest looming. Siis meil on nagu tundub, et võib-olla sedasi näiteks esinejad saavad õpilaste arvamusi enne esinemist lugeda ja siis võib-olla kuidagi sellele hakata Ta kaasa kajama või vastu kajama või, või kuidagi selle pinnalt tõukuda ja selle pinnalt hakata hakata arutlema ja praegu näiteks nii õpilaste kui esinejate vastukajad on olnud olnud üldiselt ikkagi positiivsed, võiks öelda näiteks esineja kirjutas meile, et noored on nii targad, et ei tea, kuhu see kõik viia võib. Ja ühesõnaga mis mind on üllatanud, ikkagi on minu enda nii öelda mõningane kitsarinnalisus või, või see, millise, milliste silmaklappidega ma siin Tallinnas elan. Et ikkagi Eestis on väga palju selliseid, kuidas ütelda nurgataguseid, koole, kus eriti kuhugi keegi ei satu, et ütleme, Tallinnas on neid nii-öelda eliitkoole, kus, kus käiakse väga palju esinemas ja kus on väga, väga palju selliseid programme, ettevõtmisi, mis otseselt ei kuulu, eks programmi või õppekavadesse aga on väga palju selliseid väikseid nurgataguseid, koole, kus inimesed on suisa õnnelikud, et keegi tuleb nendega rääkima, keegi tuleb lihtsalt, et ütleme, nendega maailmast ja elust kõnelema. Vääriliselt tänuväärne ettevõtmine tõesti nendesse koolidesse seda asja viia. Näiteks ema lihtsalt mul tuleb meelde, et midagi sarnast toimus näiteks Kohtla-Järve Tammiku gümnaasiumis. Seal septembrini, kus käisid Jaanika Johansoni harjan levinud. Räägime natukene sellest eesti kultuurikojast millal see on asutatud ja kelle poolt ja mis on selle asutuse eesmärgid. Turbode asutati paar aastat tagasi ja eks selle osutamise arutasid algimpulss nii nii hästi või halvasti, kui mina seda mäletan, oli ikkagi see, et et arendada või lisada nii-öelda erinevate kultuurivaldkondade omavahelist koostööd ja omavahelist infovahetust. Ja noh, teine aspekt muidugi on see, et, et Eesti kultuuri koda püüab siis kuidagi sekkuda kõigesse sellesse mis puudutab kultuuri, kultuuri, rakendamist poliitikas või, või kultuurielu kõige laiemas mõttes, püüab selles selles plaanis kaasa rääkida ja ütleme et kui, kui on ühendatud erinevate eluvaldkondade või erinevate loominguliste praktikate inimesed, et siis siis on meil omavahel ka võib-olla parem paremini öelda infot jagada ja võib-olla siis ka ühiselt mingites asjades laiemalt kaasa rääkida näiteks kas või kas või mis puudutab kultuurialast seaduseloomet. Kas kultuuri koda käib regulaarselt koos, on seal mingisugused üritused, inimesed tulevad kokku, räägivad juttu, avaldavad arvamust. Kultuurikoda kultuurimajal on jah, juhatus, mida valitakse kord aastas. Üsna laiapõhjaline juhatuse juhatus jah, käib regulaarselt koos ja, ja kutsub, kutsub ka reeglina väga palju endale külalisi rääkima erinevatel teemadel, erinevatest probleemidest. Kultuurikoja algne mõte oli see seotud selle avatud ruumi põhimõttega. Tegelikult ütleme elamusaasta kasvaski välja sellest avatud ruumi praktikast. Et tulevad inimesed kokku ja jagavad oma mõtteid, mis, mis nende meelest võiks teha paremini, mis on nende meelest, ütleme kultuuris need kitsaskohad, millega tuleks tegeleda ja kohe kuidagi tekkis siis see haridus-kultuuritöögrupp, mis võttis siis elamusaasta teokstegemise enda enda ülesandeks. Et see on nagu kodanikualgatus oma kõige puhtamal autentsemal kujul. Tore on jälle kodanikualgatuse juurde tulla, et siin just hiljuti vestlesime ühest kodanikualgatusest. Päev on väga hea kodanikualgatus. See aeg ausalt öelda, selles mõttes, et et meie poliitiline establishment nii paradoksaalne kui see ka ei ole, on kõik teinud selleks, et kodanikualgatusi tuleks juurde inimestel see kodanikutunnetus või kodanikutunne hakkaks kasvama, lisanduma. See on Valdo Randpere. Ütle rumalusi edasi. See on suurepärane, teine tõesti meie poliitiliselt eliidilt, et eesti rahvas on saadud üle pika-pika aja kuidagi kodanikuna mõtlema ja, ja, ja vabalt vabalt oma mõtteid välja ütlema ja isegi kokku saama tõepoolest selle kodanikualgatuse baasilt, et suur, suur tänu, mina omalt poolt tänaksin härra Andrus Ansipit ja Jürgen Ligit näiteks siin, et tõepoolest aitäh teile, härrased. Aga tuleme teie juurde. Hiljuti olete ühe romaani üllitanud, selle romaani pealkiri on selline. Kuidas öelda, siis? Min minus äratab see nostalgiat koju. Nojah, tähendab ma olen üldse see kiiks, millest ma arvatasti tahaksime varsti loobuda, romaanid kipuvad olema ütleme väga lühikesed. Et minu teise romaani pealkiri oli tema kolmanda romaani pealkiri oli hetk ja need on siis koju. Aga eks tal on ka sisuline seos, seos teksti teksti enesega ja ma arvan, et noh, mingid teemad on, on õhus, millest kirjanikud kinni haaravad, sest sest näiteks ma arvan, et mingisugune sisuline seos minu romaanil Urmas Vadi värske värske romaaniga tagasi Euroopasse mitte ainult seetõttu pealkirjad on, on samas käändes. Aga et just see Eestist lahkumise teema eestlaseks olemise teema, et see on olemas ka minu romaanis, kuigi kindlasti mitte sellise põhiteemana, et on kusagil nii-öelda köied kusagil nende põhisündmuste taga. Et on selline element või motiiv, mis aeg-ajalt esile kerkib ette mõnel kõrvaltegelasel siis lahkub, keegi ei ole Eestist või, või ühesõnaga lapsed läinud Eestist ära. Et võib-olla see mingi selline mingisugune mure või ärevus on ajendanud mind gurmast näiteks kirjutama. Aga ütleme, et põhimõtteliselt jah, et mina tegelen selle koduteemaga ikkagi, ütleme kuidagi üldfilosoofilisemalt. Kui nii saab öelda. Et mind huvitab see, et kodu kui selline mentaalne seisund, eks, et kodu kui, kui mingisugune üldisem juurte tunne. Et noh, mina isiklikult pean oma romaani eelkõige Tallinna romaaniks Romaan on ta eelkõige tänu sellele, et ma keskendun Tallinnale, sest tegelikult koosneb romaan nagu kolmest novellist, mis on omavahel ülilõdvalt seotud ütleme, süžee tasandil peaaegu üldse mitte sõna on kolm lugu, ühes on siis peategelaseks filmikriitik Rasmus Suss mar, teises on peategelaseks näitleja Asko oksa ja kolmandas on siis avalike suhete firma omanik. Kallellak ja nende teed põhimõtteliselt eriti üldse ei, ei haaku või ei põimu. Aga ütleme, Tallinn on siis selle romaani neljas tegelane, mille kaudu sest need lood justkui loodetavasti omavahel põimuvad. Ja just just see selline kohatunnetus või kuidas ütelda siis selline topograafiline poeetiline element on mulle nagu ääretult ääretult oluline, et Tallinn on siis nakkuse sidus siduselement, mis need üksikud lood omavahel kuidagi ühte põimib? Olete kuskil? Päevalehe artiklis kirjutasite ka sellest koduteemast, võib-olla see oli vahetult enne, kui see romaan välja tuli. Igal juhul rääkisite sellest, kuidas, kuidas hoolimata kõigest, sellest, mis siin on, on siin ikkagi nii-öelda valged ööd. Pinnin Sevad ümber ja, ja ikkagi selline see stopp graafiaid oli väga selgelt nagu sellest sellest kirjutisest välja kirjanikule vist kulin seda kujundit edasi arendada, selline topograafilist lingvistiline keskkond tegelikult ongi see kus ta ennast tunneb kodus kuskil mujal ilmselt et oleks võib-olla täiesti võimatu ennast kodus tunda. Kirjanikuna ma mõtlen, selline olla emigreerunud kirjanik, see vist on peaaegu et võimatus, kui no muidugi on, on palju olnud. Loomulikult kirjanik. Kes, kes on vahetanud keelt või kirjutanud enam-vähem edukalt või vähemalt tähelepanuväärselt mitmes keeles aga minu puhul küll, jah, ma. Mul on väga selge kirjanikku, tõesti, päästmatu seos, seos keelega, eks, kirjanik kui põhiline töövahend peaks ütlema isegi, et ainus töövahend on siiski keel. Ja võib-olla siis kogu see selline retoorika ja selline mingi teatud ohutunne, mis räägib nii-öelda eestlaskonna hääbumisest või eestlaskonna laiali pudenemisest või ühesõnaga, sellisest võib-olla mõningas sellisest ärevust tulevikutundest, et mis meie rahvas saab, et see on seotud ka tegelikult väga selliste kirjanikule egoistlik impulsi taga, et ma kirjutanud selles keeles, millel võib-olla siis on tume tulevik. Ja ma arvan, et selle egoistlikku impulsi kaudu siis ka need sellised eest eestlase, eestlased, tulevikuteemad, imbuvad kuidagi teksti sisse, isegi võib-olla mitte teksti tasandile kogugi kuhugi sellusi sõnade vahele või sõnade kohale. Et mingisugune selline ohutunne, ma arvan, seal on seal on täiesti täiesti olemas, kuigi ma kordan, et ma siiski arvan, et minu raamat on, ütleme ütleme ta ei klammerdunud niivõrd palju eestlaseks olemise külge, sellepärast et ta tegeleb. Ma siiski loodan üldinimlik, kuhu sellise situatsiooniga, mind on alati huvitanud inimese ja maailma selline vastaspinge. See, kuidas, kuidas inimese ja maailma vahel ei saa kunagi valitseda rahu. Ja mind on just huvitanud see teatud sorti inimese kaitsetus maailma ja elu ees. Me võime endale ehitud püüda ehitada endale oma vaikset nurgakest ja ja luua endale mingisuguse oma oma toreda kujutuse elust ja siis kuidagi elu elu lööb pikk sõna, selle kõik kõik puruks ja ma arvan, et seda, seda meeleseisundit või seda olukorda ma püüan siis kuidagi oma romaanis kirjeldada. See on väga oluline teema tõesti, et mulle tundub, et Eestis üha rohkem toimub just nimelt selline liikumine, kus inimesed, kes ütlevad, et nad ei tunne ennast siin kodus olevat. Ütlevad, et palju parem oleks tunda ennast emigreerituna või emigrandid kuskil mujal kui kodus, eks ju. Sestap emigreerunud, et, et selline selline mõtteviis, eks ju, et kui, kui juba kui juba kui siin ei ole kodu, siis, siis siis mingem kuskile mujale. Eks ju, aga näiteks Urmas Vadi selles raamatus tagasi Euroopasse, mis on suurepärane lugemine, ma soovitan kõigil osta seda kaks eksemplari üks endale ja teine parimale sõbrale. Et tema minust väga-väga osavalt ja väga veenvalt kirjeldab, et, et sa ei saa Eestit maha jätta. Eesti tuleb sinuga kaasa, tähendab, tahad sa või mitte, sa võid nii-öelda ütleme vormiliselt hakata ma tea, inglaseks või hotendatiks, aga, aga miski tuleb sinuga kaasa. Ühesõnaga, mingi mingil moel sajad eestlaseks isegi kõige ütleme eestluse sinu jaoks kõige ebameeldivamad küljed kuidagi võimenduvad siis, kui sa oled Eestist eemal. Et mulle tundub, et see on selline Urmas Urmas, kes on ju tegelikult väga selline hea iroonia tunnetusega ja kirjutab üsna grotesselt, et see, et tema raamat on mingil kummalisel moel selline ülistuslaul sellele et, et sa oled eestlane, sa jääd eestlaseks, et see triviaalne lauri laulurida peab mingil, väga sügaval moel paika. Kas Urmas Vadi teos ongi olnud teie üks viimase aja? Lugemiselamusi, ja kahtlemata ma ausalt öelda just püüan hakata ennast sättima siis uuema eesti kirjanduse lugemise lainele, sellepärast et mulle tundub kunideta enda romaan täiesti kõrvale. Noh, mul on selline vähekene imelik imelik positsioon, et ühelt poolt olengi lautor, aga teiselt poolt ma olen ka ju kirjanduskriitikuid, ütleme kirjanduse mõtestaja siis, kui ma nüüd asetaks end romaani paneksin üldse kõrvale ja vaataks olukorda kirjanduse mõtestaja seisukohast siis mulle tundub, et selle aasta Eesti proosa on ikkagi harukordselt tugev ja mitmekesine. Ja paraku ei ole jõudnud kõiki läbi lugeda, aga kui juba jälgida seda, millest arutatakse, kuidas räägitakse, et siis ma arvan, et selliseid tähelepanuväärseid proosateoseid on vähemalt kümmekond, mida tuleks nagu lugeda. Et alustame näiteks Meelis Friedenthal, mesilased Sis Andrus Kasemaa raamat, Lauri Summerile ajastu raamat, Tõnu Õnnepalu, Mandala loomulikult Mihkel Muti uus romaan siis juba Urmas Vadilt mainisin, Maarja Kangro ilmus just uus raamat Tiina Laanemini novellikogu Mart Kivastiku raamat. Et ühesõnaga tundub, et praegu vähemalt sel aastal on eesti proosal küll üsna hästi läinud. Ja lihtsalt ma ei saa millestki muust rääkida. Kuna mul on praegu Mihkel Muti raamat pooleli ja ma olen Urmase raamatu lõpetanud, siis, siis igatahes Urmase romaan jättis mulle küll väga-väga hea mulje. No mina ka ei saaks seda järgnevat romaani tegelikult üldse suhu võtta, kuna ma ei ole kogu kirjanikku üldse lugenud, tegelikult, aga te olete siin hiljuti tõlkinud ära Sofi Oksaneni, kuhu tuvid kadusid ja räägime natukene Oksaneni tõlkimisest. Palju on räägitud sellest, et, et mis on selle Oksaneni fenomen, kus mic mis tal, mis tal on see, mis, mis, mis just nimelt soome rahvast näiteks, et nii palju nagu suudab, suudab kaasata, et Oksanen saab Finlandia auhinna kõige kõige prestiižsem auhinna. Rääkides Eestist ehk siis on teatud mõttes väga, väga huvitav asi, eks ju, et Te olete nüüd Oksaneni tegelenud, isegi olete arvustanud teda, mis see fenomen siis on seal taga, kui niimoodi kuidagi? Lihtsalt küsida, no tähendab, ma arvan, et see kõige lihtsam fenomen on see, et Ta teab, kuidas kirjutada ta oskab kirjutada, ta kirjutab põnevalt, aga ta ei kirjuta ütleme siis pindli piisavalt, et noh, loomulikult puhastus tekitada, siis on Eestis väga sellist ikkagi elavat keskustelu. Jaa, Sofi Oksaneni raamatut süüdistati Kaiu erinevates nõrkustes, aga aga ütleme nii, et, et tal on kindlasti väga tugev detailitaju, aga selle selle all ei kannata tema üldistusvõime. Vastupidi. Tal on nagu erinevad elemendid raamatus koos, eks, et ta kirjutab põnevalt. Aga samas ei ole tal sellist igavat stiili või rohmakad stiil. Tal on ka täiesti selline kindel stiil, et nüüd, kui ma vaatasin näiteks seda uut raamatut, kui tuvid kadusid, siis siis seda leian, on selles mõttes keeruline tõlkida, et aeg-ajalt noh, jutustab kuidagi väga vaoshoitud või, või noh, ilma igasuguste selliste ilustamisteta. Ja siis korraga hakkab tekst kuidagi imelikult liikumat. Tekst meenutab mulle teatele sellist pikka kaubarongi, mis seisab. Ja siis korraga, eks ju, vedur hakkab seda kaubarongi vedama, seal käib mingisugune inertsist mingisugune põmakas läbi, siis ta hakkab sedasi liikuma, liikuma, liikuma ja läheb ja läheb oma teed. Ühesõnaga, tõlkijana pead sa need nagu sellised rütmimuutused ära tajuma. Et selles mõttes on tal nagu väga salakaval salakaval stiilitunnetus ja no loomulikult suured teemad. Ja, ja kindlasti noh, nende teemade selline käsitle käsitelu, et et see võib tekitada ka väga tugevaid vastureaktsioone. Et selles mõttes ma isegi noh, ma ikka kaldun pidama seda nagu raamatu tugevuseks, kui ta ikkagi niivõrd kirglikke kirglikke arutelusid sünnib sünnitanud on. Ja noh, minu meelest mis on muidugi Oksaneni probleem Eestis, on see, et me tõesti keskenduma teda lugedes Eesti ajaloole, mida ta kirjeldab. Ja noh, arvatavasti seesama sama probleem tõuseb esile ka nüüd uut romaani lugedes, kui tuvid kadusid sellepärast, et seegi räägib eesti problemaatilisest ja keerulisi keerdkäike kurve täis lähiajaloost. Aga Mulle tundub jällegi, et seal Oksase raamatus on ka selline väga üldinimlik teema arvutasid ikka teema, mis tegelikult haakub väga hästi jällegi praegu Eesti päevapoliitilise olukorraga. Ja noh, loomulikult. Ma kujutan ette, et talle võib ette heita seda, et ta kuidagi väga sedasi lihtsalt lihtsustatult ja robustselt seda teemat käsitleb, aga, aga noh, teisalt jälle võib öelda, ta teeb seda selgelt. Ühesõnaga, et mulle tundub, et ta teda huvitab selline inimnatuur kes saab hakkama iga võimukorra ajal, kes on iga võimukorra ajal nii-öelda pumba juures kes on nõukogude ühiskonnas tõeline tubli kommunist ja KGB usaldusalune, kes näiteks fašistliku võimal tore nii-öelda siis ka nii-öelda natsismile kaasa tööd töötav. Ehk siis element on ehk siis see, kes on tubli, kommunistlik noor ja hiljem muutub liberaal neoliberaaldemokraatlikuks poliitikuks ütleme nii. Teatud. Teatud paralleel siin tõesti tõesti tekib, ühesõnaga et on olemas teatud selline inimtüüp, kes vajab alati seda, et oleks võimule ligi või et tal oleks nagu võimuga mingisugune otsene otsene kontakt asuks nagu alati ühel pool õigel pool rindejoont kellele mina nagu sellist sellist usaldus, usaldusväärset kontakti võimuga ja ei ole üldse üldse oluline, milline on selle võimu sisu, et tähtis on see, et, et see nii-öelda vorm, suhtevorm säiliks. Ja minu arust see on nagu aegumatu teena. Ja siis on mingisugused sellised tüübid, kes on pidevalt kogu aeg vastu, ei ole oluline, millele. Ja, ja selline selline tüüp on samuti seal Sofi Oksaneni romaanis olemas ja ja noh, ma ütlen, et need on, ütleme, inimese võimusuhe, eks ju, see on nüüd tegelikult nendelt ütleme selline arhetüüpne teema, eks ju. Et ma arvan, et suurem osa Shakespeare'i tragöödiad kõnelevad sellest, eks inimese võimust võimuihast, inimese suhetest võimuga ja ütleme võimuselisest kuidas ütelda ikkagi väga-väga tugevast negatiivsest mõjust inimesele. Aga Oksanen vaatab jälle sellele teemale ka kuidagi uue rakursi alt. Et Ta just näitab, kuidas inimene saab tegelikult hakkama. Ta läheb nagu soe nuga läbi läbi pehme või et temaga juhtu lõpuks mitte midagi halba tallata, kasti. Jan Kaus, teiega oleks tegelikult huvitav veel vestelda, aga lihtsalt aeg on lühikene ja tuleb jutuotsad kokku tõmmata. Vananenud, tulite siia klassikaraadio stuudiosse tutvustama elamusaastat ja tutvustama ka enda romaani koju ning Sofi Oksaneni tõlget, kuhu tuvid kadusid. Kadusid ja see ilmub novembri lõpus eesti keeles aitäh.