Helga ja tere algab 10. novembri heliga ja mina olen toimetaja Kersti Inno saates kuule Te arvamusi kahe eelmisel nädalal toimunud kontserdi kohta. Tõnu Kõrvits jagab muljeid Tallinna filharmoonia löötja puhkpillimängijate sarja Tokio passioone kontserdilt, kus solistidena astusid üles õde ja vend Heili Rosin, jah, Heigo Rosin. Viimase riikliku konkursi võitjad oma kategoorias. Tallinna kammerorkestrit juhatas Risto Joost. Igor Karsnek räägib festivali 2012 lõppkontserdist, kus Eesti riikliku sümfooniaorkestri ees soleerisid Ivari Ilja ning tema kaks õpilast Eleriin Volmer ja Sten Heinoja. Dirigeeris Arvo Volmer. Muusikauudiseid laiast maailmast vahendab nelevastentselt koorilaulukuul avama arutelu Eesti koorielu teemal. Stuudios on Eesti kooriühingu praegune aprillis valitud esimees Veronika Smart ja eelmine esimees Aarne Saluveer. Kõne all on kooriliikumise osatähtsus meie kultuurielus ja ühiskonnas probleemid seoses muusikaõpetuse ja uue repertuaariga, kooriühingu arengusuunad ning sünnipäeva nädal. Head kuulamist. Kaja. Esimesel novembril toimus Tallinna filharmoonia lööke pillimängijate sarjad topia bassjoone kontsert, kus solistidena astusid üles õde ja vend, Heili Rosin, flöödid ja Heigo Rosina löökpillidel. Viimase vabariikliku konkursi võitjad oma kategoorias. Tallinna kammerorkestrit juhatas Risto Joost. Kavas oli Jonaadampsisseikel lupsa Rivee kontsert flöödi-le ja keelpilliorkestrile jaapani helilooja tsune jätlanaabe mälestusi sisemerest marimba leiab flöödile ning Eerik Eevasseni kontsert marimbal ja keelpillidele. Kohe pärast kontserti jagas oma muljeid helilooja Tõnu Kõrvits. Noh, sellise kontserdimuljeid on väga meeldiv jagada, sest need on 100 protsenti positiivsed. Väga ja hinge läinud kontsert oli ja millised suurepärased noored solistid, et nii Heili kui Heigo Rosin nad on väga noored. Aga sellise imelise keskendumise ja muusikasse sisseelamisevõimega. Et see on midagi harukordset. Ja muidugi see selline eriline musikaalsus, mida õhkab, ah noot, mis nad kuuldavale toovad. Kui nüüd rääkida eraldi nendest interprojektidest, siis Heili Rosin tema puhul äratas tähelepanu just tema flöödi mängimise toon. Et see oli midagi väga erilist. See oli kõigepealt tugev ja laulev ja kuidagi selge ilmaga on igasuguse sellise vigurdamata või seal nagu ei olnud midagi liigset, see oli puhas flööditoon mingisuguse loodusnähtusega otsaga seotud puhas nagu allikas. Ja kas või tema madal register, kus flööt sageli võib jääda pisut jõuetuks või matiks, aga tema puhul säilitas sellise oma tugevuse ja ammuse laulu osa just nimelt laulus. See oli väga nauditav. Heigo Rosina puhul muidugi need teosed, mida ta esitas, olid väga virtuoosse ja ta mängis seda muusikat peast. Ja kõik valmistas mulle väga sügavat mul tänane õhtu. Ja muidugi lugu, kus nad kritiseerisid kahekesi koos jaapani helilooja teos. See oli kuidagi väga sümboolne, väga ilus, et õde ja vend koos laulmas ühte laulda, et kaunis. Ja muidugi Tallinna kammerorkester, Risto Joost ikka omal suurepärasel tasemel, et ristolt jällegi üks ilus õhtu jätanud karistole selle kauni muusika eest. On selline keelpillide klassikaliseks teoseks kuna teha tegelikult väga raskemuusika ja võib-olla raske pisut ka sellise vormi kujundamise seisukohalt, et kuidas täpselt neid temposi seal sättida. Ja just see keskmine osa mis on liikuvates foonidest ja sellistest mooniatest motiividest koosnev tänane esitus oli minu meelest suurepärane jälle, et kõik need tempot täpsus, kõik olid omal kohal ja toimisid väga hästi. Rahvusvaheline pianistide festival klaver 2012 lõppes teisel novembril piduliku lõppkontserdiga koos Eesti riikliku sümfooniaorkestriga Arvo Volmeri juhatusel ja solistideks olid sellel õhtul professor Ivari Ilja ning kaks tema õpilast Ellerin Volmer ja Sten Heinoja. Kontserdil käis Igor Karsnek. Igor, räägi palun, mis mulje jäi sul festivali lõpukontserdist? Ma juba kohe nii-öelda sissejuhatava esimese lause ütlen ära, et see kontsert oli väga mitmes mõttes elamusrikas ja seda nii heas kui ka mitte nüüd väga heas tähenduses. Aga alustame nagu algusest. Kontserdi esimene pool oli väga omapärane selles mõttes, et stiili poolest juba kõigepealt, kuna ettekandele tuli mõelda Falia ööd hispaaniaaedades, mis on läbinisti impressionistliku teose värvikirev mingis pastelsesse tähenduses, kus solistiks oli praegu muusikaakadeemias õppiv Ellerina Volmer ja Škreabini Prometheus ehk tule poeem, milles on tegelikult, et ka väga tugev impressionistliku alge segunemast hilisromantismi iga, kus solistiks oli Sten Heinoja ja need kaks teost omavahel sobisid, haakusid nii muusikalise stiili mõttes, kuivõrd pianistide osatähtsus ses mõttes, sest kumbki teos ei ole ju tegelikult klaverikontsert vaid see on sümfooniline teos soleeriva klaveriga, nii mani, Olde kalja oopus kui Scrabini Prometheus. Kui iseloomustada Eleriin Palmerit ja tema koostööd dirigent Arvo Volmeriga siis selles mõttes oli oli nauditav kuulda noore pianisti klaverikäsitluste sellepärast, et ta armastas väga hästi orkestri dünaamikat ja sulandus orkestrisse juste värvi pillina. Ega see muusika ei võimalda mingit erilist Kaale murdvat tehnikat näidata, sest seda seal lihtsalt pole. Et pianist on orkestrantide seas esimene ja täpselt selles värvikas rollis Eleriin Volmer orkestrisse sobitus, kui ma tahaks midagi eraldi välja tuua, siis ilmselt kõige eredam mulje jättis see teine osa kaue tants kus tegelikult natukene sellist ERSO motoorikat, aga mängimist toetas ka pianist omapoolse seisu fraseerimisega. Ja kõla tervik kokku oli muidugi minu jaoks väga nauditav. Nüüd Scrabini Prometheuse esituses ma olen sunnitud rääkima sama juttu ka pianist Sten Heinoja kohta, et kes ka sobitus väga hea dünaamikaga ja tämbraalselt selle Scrabini sümfoonilise poeemi üldisesse tekstuuri, väga hea pianisti koloriit, et eriti sellistes imprizonistlikes lõikudes. Kuid kui me nüüd räägime ettekandmisest, kõla tervikust, siis Arvo Volmer ilmselt-teadlikult vältis selliseid emotsionaalseid üle paisutusi mis on võib-olla natukene vaieldav, noh, ütleme siis on nagu maitse küsimus, sellepärast et nii palju, kui ma isiklikult olen kuulanud varasemaid ettekandeid ja plaadisalvestisi siis tegelikult, et see muusika peaks lõbus nagu kuidagi nagu lendu tõusma minema. Nagu tuliseks tähendab juba see pealkiri, tule poeem ja tõus tule toas. Scrabini heroismi ei ole Beethoveni elu, see on romantiline ja selles muusikas on paljuskust hämarus ja, ja palju värvi ja need värvid võivad alles siis kirkalt särama kui lasta dirigendina muusika emotsionaalselt vabaks, lasta ta lendu. Ja vot minu jaoks seda lendu mineku, seda tulisust, seda ekstaatilisuste, milles krabini muusikas on ju tegelikult tema helistas, teostus nad nagu kõikides sees kaasa arvatud muidugi ekstaasi poeemis. Et vot sellest jäi natukene puudu, et kõik oli korras, kõlaliselt oli paigas, oli huvitavaid värve orkestris, muuseas ma eriti toonitaksin puhkpillide, väga selliste täpset artikulatsiooni ja muidugi selliste kelmide legaadudes toetuslik. Lõbus tuli veega. Eesti filharmoonia kammerkoor, kui selline eriline kõlavärvilaik tuli sinna juurde. Nii et selles suhtes nüüd päris lõpp. Et noh, see ongi nagu kõlada hämarad alleed. Päris lõpp oli küll väga hästi väljapeetud, aga seda vahepealsete lendutõusu polnud. Nii et Screabini ime jäi selles ettekandes siiski tabamata minu jaoks Joalduvamad aga kuidas oli kontserdi teise poolega, kus tuli ettekandele väga ulatuslik klaverikontsert, Brahmsi teine? Brahmsi teine klaverikontsert on maailma klaveril literatuuris üks kaelamurdva maid mängutehnika poolest ja ka sisuliselt. Sest erinevalt instrumentaalkontserdist, mille tavaline ülesehitus on, on kolmeosaline, on see neljaosaline, need me võime rääkida, et teine klaverikontsert tegelikult esimene ka oma neljaosalise vormiga on tegelikult sümfoonia klaverile ja selle teose õnnestunud tõsi on meie kontserdilaval olnud kahetsusväärselt harva, ma võin meenutada Kalle Randalu esitust umbes 10 või enam aastat tagasi ja ma tahaks tuua selle teose puhul Eesti kontekstis Eesti kontserdilaval ka ühe päris põrutava ettekande. See oli umbes 15 aastat tagasi, kui sedasama Pramseteistele klaverikontserti mängis Arbo Valdma, dirigeeris maestro Neeme värvi ja siis juhtus selline lugu, et Arbo Valdma läks päris alguses täiesti sassi. Tal tekkis black out ja, ja noh, see, kuidas see Neeme Järvi sellest olukorrast välja tuli ja haakis lõpuks Arbo valdmaa ikkagi nagu sellesse konteksti, see oli muidugi omamoodi kaelamurdev trikk. Ja nüüd, tulles Ivari Ilja ettekande juurde siis ma tahaks märkida, et siiani kui Ivari Ilja, kes esineb suhteliselt harva meil kontsertidega on kontserdikajastused olnud reeglina ülivõrdeid kasutavad ja tonitamast deme, professor Ilja, kui Schopeni esitaja sellist erakordset vaistu, maitset ja kõik need need ülivõrdeid sinna juurde siis seekord paraku tuleb, võib kasutada ka selliseid suhtlesid kriitilisi noote. Kõigepealt ma räägiksin aktiva poole plusspunktidest. Näiteks meeldis kontserdi esimese osa selline pianistlik dramatis, mis Ivari Ilja mängust nagu kiirgas ühesõnaga karakteri kujundust kõikides osades oli muidugi kadestamis väärselt, kuulame vanad ja just dramaatiline närv. See oli üks nendest parameetritest, mis selle kontserdiesituse minu jaoks tegi väga huvitavaks. Muuseas on seal kolmas osa andante siin aeglases tempos oli Ivari Ilja, mängus oli sellist erakordselt, et head ja veenvad fraasi tunnetust. Ivari Ilja on vist selline hea omadused fraseerimise käigus, ta mõtleb isegi nagu ette. Muuseas, hiljuti oli Artur Rumisjoniste dokumentaalfilm, kus maestro rumistein räägib oma kogemustest temaga auku tunnustatud romantikut esindaja ja Ženni spetsialist, et mis teeb romantilise fraasi tõeliselt väärtuslikuks. Krõbistan ütles, et see on täpsed emotsionaalsed rõhud. Ja põhimõtteliselt neid rõhke peab ka natukene ette mõtlema. Seda kõike oli Ivari Ilja mängus selles aeglases kolmandas osas oli tunda pluss veel selline Ivari Ilja-le äärmiselt iseloomulik täiesti jäljendamatu kvaliteet, see on selline delikaatne Pedaliseerimine lisapäevad nagu omakorda värvi, kuid tegelikult kogu selle kontserdi esitus minu jaoks oli nagu köielkõnd kuristiku kohal sest siin-seal oli selliseid. Ma nimetan seda siis tekstist nagu ebakindlust. Minu jaoks oli kuidagi tunda ka pianist on oma mängulaadis küll dramaatiline, aga mingisugune närvilisus oli sees. Ja Brahmsi teise klaverikontserdi finaal juulis juhtus ka üks üsna dramaatiline moment, kui ma ei saanud aru, mis, mis muusikas toimub, et tekstid läksid pianisti orkestri vahel juba nii paigast ära. Kriitiline piir oli küllaltki lähedal. Aga noh, see on nüüd see, mis selle kaelamurdvad teose puhul oleks äärepealt võinud lõppeda ka teistmoodi, kui seekord õnneks lõppes. Ja just finaali puhul ma tahaks toonitada dirigent Arvo Volmeri ja pianist Ivari Ilja väga head koostööd, sest sellistes kriitilistes momentidest ikkagi noh, nii-öelda jutumärkides puhta nahaga välja tulla. See muidugi eeldab sellist pianisti ja dirigendi ees täielikku sünergiat, sest finaal jah, seal oli üks päris kriitiline moment, aga see oli teistmoodi elamus ja tähendab selliste Ivari Ilja karakteri tõlgendust ja selle ehedust kellel siis juhtunud. Klaverifestivali lõppkontserdist rääkis Igor Karsnek Muusikauudised maailmast. Muusikauudised. Viiendal novembril lahkus 103 aastaselt maailma üks vanim helilooja, kelleks oli ameeriklane Eliot Hatcher kes oli vaid ühe päeva noorem kui kuulus prantsuse helilooja Olivier Messiaen. Eliot kaad pälvis 52 aastaselt Pulitzeri preemia ja peaaegu sama palju loomingulises mõttes rikkaid aastaid ootas teda veel ees materjali otsiva ja erksa loomuga helilooja, kellel looming on contra punktiliselt mitmekihiline ja intellektuaalselt väga põnev. Kuid sellest ei olnud puudu ka ilu ja tunded. Koigaatriorite nimetatud kunagi otsesõnu Ameerika heliloojaks oli tema muusikas ometigi tunda ameerikalikku jõulisust. LJ kaader oli niinimetatud absoluutse muusika looja ja tema loomingus olid levinud džanriteks sümfoonia det, sonaatia, instrumentaalkontsert. Varases loomeperioodis mõjutasid LJ kaatreid heliloojad Igor Stravinski ja ka tema õpetaja Nadja Bulanžeer, kelle juures Eliot katsel Pariisis õppis. Kaater tutvus ka Arnold Schönbergi partituuridega, kuid pidas ekspressionismi esialgu liiga fašistlikuks. Hiljem tema arusaamu putuseda võttis omaks Schönbergi seeriatehnika Eliot. Katre on öelnud, et nooruses paelus teda ainult nüüdismuusika ja ta ei tahtnud sugugi kuulata näiteks Beethoveni või Bachi teoseid. Karteri läbimurdeteoseks said aga 1945. aastal valminud klaverisonaat ja 1951. aastal kirjutatud esimene keelpillikvartett. Tema esimene lase otsingute perioodi tippudeks jäi taga topeltkontsert klaverile, klavessiini-le ja kahele kammerorkestrile. Klaverikontsert ja kontsertorkestrile. Hiljem ei olnud LJ kaater enam aga oma käekirjalt nii range, kuid ei kaotanud ka seejuures oma helikeele individuaalsust. Kuigi kaarder oli Ameerika helilooja, oli tema looming palju tuntum tegelikult Euroopas. Eliot kaater oli ka kirjasõnas ladus ja silmapaistev ning tema sulest ilmus meid esseid muusikalistel teemadel ja samuti kirjutisi erinevatest muusikutest. Ka kõrges vanuses oli LJ Kaagher väga produktiivne. Nimelt peale üheksakümnendat sünnipäeva valmis tal veel üle 50 teose. Oma viimase teose, milleks oli 12 lühikest epigrammi klaverile lõpetas seljad kaater tänavu augustis. Hiina helilooja ja dirigent Tan Dun sai kolmandal novembril kõrge muusikalise preemia, mis on oma nime saanud vene helilooja Dmitri Šostakovitši järgi. Auhinnatseremooniale eelnenud pressikonverentsil ütles tandun, et muusika on nagu sild, mis ühendab omavahel Hiina ja Venemaarahvast. Meenutades oma noorus. Praegu ütles helilooja tutvust Šostakovitši loominguga juba varakult. Jäätan Šostakovitši kui heliloojad alati kõrgelt hinnanud. Ta on esimene Hiina helilooja, kes Šostakovitši nimelise preemia saanud, on varasematel aastatel Talon preemiaga tunnustatud näiteks selliseid muusikuid nagu Anne-Sophie mutter Valeri kergev Gidon Kremer, Jevgeni kissenja, Jefimov, Tron man. Preemia üleandmine toimub tuleva aasta 14. mail, Jaroslavlis. 26 aastane noor dirigent Lianelbring jää määrati Zürichi toon Halla orkestri peadirigendiks. Hooajast 2014 2015 algab leping kehtib neli aastat. Ühes Šveitsi parima orkestri peadirigendiks määramine on prindiele kindlasti suur samm edasi. Tema eelkäijaks Chörsi toon Halle orkestris on David simman, kes on olnud toon Halle orkestri peadirigent alates 1990 10 viiendast aastast. Leonelbringee Olidon halla orkestri ees esmakordselt 2011. aasta novembris, mil tema juhatusel kanti ette muuhulgas ka Igor Stravinski sviit tulilind jaka, Milsansansi tšellokontsert number üks samuti juhatastat söörisi toon Halle orkestrit. Tänavu aasta juunis, mil kõlasid Johannes Brahmsi ja Sergei Rahmaninovi teosed ja Nelbringeel on käesoleval hooajal plaanis ka debüütesinemised nii lipsigige vanud Hauser orkestriga KUI Rotterdami filharmoonia orkestriga ja samuti Hispaania rahvusorkestriga. Ja nüüd lühiuudiseid. Berliini Filharmoonikute peadirigent Salmon rätl avaldas hiljuti ajalehes Süddeutsche Zeitung arvamust Saksamaa tähtsuselt teise muusika linna Müncheni kontserdisaali kohta ja ütles, et München vajab kiiremas korras uut saali. Ratla lisas, et kastaigi kontserdisaal on akustiliselt omadustelt suurele orkestrile täiesti sobimatu ja seal on orkestri jaoks liiga vähe ruumi. Uut saali ootab ka Baieri raadio sümfooniaorkestri peadirigent Morris Jansons, kes asus orkestrit, et aastal 2003 tingimusega, et orkestrile ehitatakse uus saal. Metsas pran Magdaleena kuulsana pälvis aga Georg Friedrich Händeli sünnilinna Halle poolt ende Libreemia ja seda mõistagi endale teoste väljapaistva interpretatsiooni eest. Preemia antakse koosenale ületuleva aasta 14. juunil toimuval galakontserdil. Kolmandal novembril lahkus 69 aastaselt väljapaistev norra sopran Anna-Liisa Bernstan, kes oli keskendunud peamiselt nüüdismuusikale ja üheks tema oluliseks rolliks. Läbi aegade oli Marie Albanbergi ooperis vatsak. Viiuldaja Janine Jansen pälvis aga Amsterdam neid concerts paupreemia. Janseni tunnustati tiheda koostöö eest kontserte, pauga. Autasu antakse talle ületuleva aasta jaanuaris, mil kontserdi pau tähistab 120 viiendat sünnipäeva. Varasemalt don preemia võitjad olnud sahhilia partali Bernard Haiting, Mauricio Berliini ja Thomas Hansson. Brüsseli Filharmoonikute on aga otsustanud üle minna digipultidele. Teadaolevalt on tegu esimese orkestriga maailmas, kus orkestrantide anti Samsungi tahvelarvutid, millesse on võimalik salvestada umbes 1000 orkestriteose partiid. Süsteem teema on põnev ka selle poolest, et kui dirigent teeb oma tahvelarvutis mõne märkuse siis jõuab see automaatselt ka iga orkestrantide digipuldil olevasse partituuri. Kas selline saab olema kõikide orkestrite tulevik, seda näitab aeg. Ja lõpetuseks eesti muusikutega seonduvast. Kaheksandal novembril anti dirigent Paavo Järvi läheb Prantsusmaa tuuri ja kommunikatsiooniministri poolt üle prantsuse kunstide ja Kirjanduse ordeni komandöri kraad. Paavo Järvi pälvis aumärgi seoses Pariisis ja Pariisiga regioonis möödunud aasta oktoobris ja novembris aset leidnud eesti kultuurifestivaliga. ESTO niittonic. Prantsuse kultuuriminister tunnustas oma kõnes Järvi arvukaid muusika salvestusi, mis on teiste seas võitnud ka Grammy auhinna. Samuti tõi minister oma kõnes välja Järvi edukad esinemised Pariisi orkestriga turneedel maailma eripaigus. Järvi on Pariisi orkestri peadirigent ja muusikaline juht alates 2010.-st aastast. Neljandal ümbril toimus Londonis Sant Lucky katedraalis Aga Londonis õppiva noore Eesti helilooja Elo Masingu uudisteose Split esiettekanne. Teos on loodud vioola lätsel, ole Kontrapassile, Altflöödi-le, bassklarneti trompeti-le ja teose esitas oktanr. Ansambliteos valmis inglise prantsuse foorumi raames, mille korraldajateks on Londoni sümfooniaorkestri noortele heliloojatele suunatud programm ja samuti oktanr. Ansambli programmist võttis osa kolm noort prantsuse ja kolm inglise heliloojat, Inglise heliloojate seas ka Elo Masing. Kontserdile eelnes kahepäevane sessioon seminaride õpitubadega, kus heliloojad tutvustasid oma loomingut. Elo Masing lõpetas 2008. aastal Eesti muusika- ja teatriakadeemia viiuli erialal ja samast aastast jätkas ta õpinguid Londoni kuninglikus muusikaakadeemias kompositsiooni erialal. Hetkel on Elo Masing Londoni kuninglikus muusikaakadeemias kompositsioonitudeng, doktoriõppes ja temal looming on kõlanud erinevatel festivalidel Inglismaal, samuti Saksamaal ja festivalidel, Rootsis ja Eestis. Palusin stuudiosse kaks Eesti kooriühingu esimeest, praeguse esimehe Veronika ports mutti ja temale aprillist teatepulga üle andnud endise esimehe Aarne Saluverist. Tere tulemast. Tere. Räägime ja Eesti koori eluste kooride olukorrast üldisemalt, tunnistagem kohe alguses. Dekoori liikumine on Eesti ühiskonnas võimas jõud ja on seda olnud aastaid ja aastakümneid. Ja tundub, et tegelikult on kõik ohjad kooriühingu käes. Mida teie kogemus ütleb, kui palju sõltub meie koori elus toimuv kooriühingu tegevusest? Ja kui palju muudest faktoritest ja mis need siis on? Kooriühing iseenesest organisatsioonina ju hõlmab endas alaliite ja alaliidud koostöös kooriühinguga proovivad luua tingimused kooriliikidele võimalikult heaks arenguks ja tegevuseks, et kooriühingu ühtpidi nii-öelda juhtiv positsioon on ikkagi pigem nende allorganisatsioonide ja, ja kooride eesmärkidele jõudmise abistamine ehk et, et ma usun, et kooriühing ühelt poolt saab küll muutusi ellu viia, kuid kindlasti on see vägevam jõud ikkagi lauljatega sendi ees. Kas võib, ma kirjeldan seda näite vormis loodusest ja, ja lugeda siis igaüks välja, mis ta sealt tahab öelda, et kui ma õigesti aru sain, siis teie küsimus oli, et või pigem nagu väite laadis, et need ohjad on, on kooriühingu käes. Mulle tundub, et see, miks me elame, kuidas öelda kellegi arvates mingil hetkel selles koorimuusikas, siis paremini või halvemini sõltub väga sellest, kes millises Aja ja ruumipunktides parasjagu on ja kuidas ta ise ennast tunneb ning teisi oskab tundma panna. Ehk siis piltlikult on see muusika, mis seal sees liigub nagu, nagu mingi veemolekul ja minu jaoks on need lihtsalt nagu erinevad koondamiste kohad, millel kõikidel on oma tähtsus. Ehk kui sajab maha üks vihmapiisk ehk tuleb on see noot muusika laulja, ütleme selle kõige väiksem element, siis see iseenesest on väga tähtis, sest sellest piisast võib tekkida seeme, seeme, võib-olla heliloojaks, lauljaks, mõneks geeniuseks, mida iganes paratamatult kuuluma süsteemidesse ja nii nagu looduseski hakkavad need lauljad muusikat liikuma mingites suundades, juhul kui ei ole tegemist mingi sellise Flashiga, mis on lihtsalt nii-öelda kinni keevitatud ja järgmisena jõuavad mingisse kogumispunkt, on see siis koor, nimetagem seda siis kas mingiks ärme, eks näiteks, või mingiks Järvist tuligi juba liiga suur ootamatus, antiik, väiksem kogunemine. Selline ja praegu on palju järvi. Nüüd edasi jõuavad nad mingitesse muudesse kogunemistest üldi stuudio, kus tekib veel rohkem ühistegevusi, kalasid linde asjana, tahaks nagu meie alaliidud, eks kooriühingus ja eks siis lõpuks peaks jõudma mere või õigemini juba staabisedas ookeanini, mida me käsitleme maa ilmana, aga meri seal vahel võiks siis olla nagu see laulupeotasand. Ja nüüd jah, siis minu vastus on nagu see, et, et Ma ei saa kuidagi teistmoodi väita, kui, et kõik seal sees on nagu väga oluline kooriühing on nii-öelda üks nagu selline kokkulepitud ilmastikunähtus, millega me puhume energiat või püüame liigutada teineteise vahel nagu päikest, tuult ja tundeid selleks. Meil ei oleks liiga pikki põuaperioode, mida on ka vaja, et oleks ilm, oleks kuiv ja siis vahel 100-ks väga hästi. Ja siis kui näiteks lauluväljakul väga palju sajab, et siis inimesed ütleks, et meil oli halb laulupidu ja kui väga palju päikest paistab ka ei ole. Nii et kooriühing on minu arvates nagu kuidas öelda inimeste meelte tuul, mis liigutab asju mõned raha eest, mõned mitte raha eest. Jah, aga alguse saab kõik inimesest inimesest ja alguse saab tegelikult kõik väikesest inimesest ja väikese inimese muusikaõpetusest. Näiteks Ernesaks on kirjutanud masin, tsiteeriksin, kõige alus on kooli lauluõpetus. Kuidas haridusjuhid muusikast aru saavad, sellele ehitub hiljem kogu muusikaelu kaadrid, jaga kontserdipublik. See rahvas, kes muusikat armastab, on tugev rahvas ja töökas rahvas. Ernesaksa mõttega jääb üle ainult nõustuda, aga kuidas meil praegu on olukord muusikaõpetuses? Ühtpidi on tõesti mudilaskoore palju ja noored laulavad rohkem kui eales võib-olla varem. Kas me teame, et hariduslikult, et haridusministeerium on kärpimas erinevaid õppekavasid ja ja see, et koorimuusika üldse koolide säiluks, et selle nimel peab koorimaastik tegelikult päris kõvasti pingutama? Seetõttu on need nii-öelda nagu kaks suurt vaala, mis omavahel kisuvad kida muusikaõpetajate ja koorijuhtide ettevalmistusest, siis siis iseakadeemias selle juures olles ma näen, et see ajafaktor on selles osas jällegi kahanemas ja mistõttu ka see nii-öelda õppetase kindlasti võiks olla ju tugevam, kui ta tänasel päeval on, et jääb üle oodata vaid seda ja loota, et seda veel ei kahendata. Ehk et hariduspoole pealt on minu jaoks küll üks murettekitav tunne. Mina võtan sellest Ernesaks lausest nagunii kinni, nagu te ütlesite, et et sellega jääb igati nagu nõustuda. Eelkõige ma arvan, et kõige suurem nõustumine kõikvõimalikele lausetele saab toimuda selles ajas, millal need laused on öeldud. Ja kindlasti olen ma selles osas väga ses mõttes Ernesaksa lausega nõus, et koolisüsteem on olnud selle meie laulupidude toimimise alus juba sellest hetkest, kui külakoolides ju nad tulid ja suure hulga tööd ära teinud ja ta on ka täna selle protsessi üks keskne lihikul selline energiakanal. Et kui nüüd mitte rääkida vihma piisast, vaid pigem nagu toidust kultuurist kui toidust, siis seal see kanalite süsteem ja juhul, kui me toitume kultuurist, mis viib meie nende oluliste kogunemiste juurde, mitte siis seda jõe või järve, et vaid mida me tegelikult siis riiklikult kujundame. See, mida Veronika püüdis siin hetk tagasi just öelda ja nende mehhanismide otsustuste taga muidugi on poliitilised otsused ühtepidi mida me ka hetkel väga palju nagu kritiseerime ja, ja ilmselt väga suure õigusega, sest me tunneme sellisel kombel ja need on nüüd nende otsustajate sellised ressursi valikud, et valikud tulenevad tegelikult, et minu arvates sellest, kui selgelt teineteist kuulatakse ja milline on vajadus ühe, teise või kolmanda kultuuri järele. Ernesaks räägib siin väga selgelt ja koorikultuurist, mis ka minu arvates ja miks seda tööd teha on olnud rõõm ja, ja loodetavasti on ka tulevikus on meie tänase olemise üks alustugesid. Samas me teame, et kultuur on niivjutusegmendistunud, jame kultuuritegelastena, niipea kui me siit ruumist välja lähme, hakkame tihtipeale ütlema, et meie oleme see kõige tähtsam või keegi teine Ernesaksa seda väljendanud selgelt, kui oluline koorimuusika meile on olnud. Mina usun, et ta on ka seda tulevikus. Aga tahan öelda, et minu arvates algab asi nüüd täna juba mitte koolist, vaid asi hakkab kodust, perekonnast ja vahel siis selle geeniuse puhul harva tema mingisugusest jumalikust andest, mis ütleb, et ükskõik, mis keskkonnas sa oled pärit, sa võid tõusta nagu täheks, aga laias laastus hakkab see sellest, kes on su vanaisa ja vanaema ja milline on tema suhted lapselapsega. Kas nad on koos sellele peole läinud, kas seda last, kes kooli läheb, kusse, koor, mida sa mainisid, kas on olemas või olemas, kuidas seda tuvastatakse, survestatakse kas rõõmsalt või ka vahel, mitte rõõmsalt, see on juba seal, on ka kultuuri küsimus seda otsides. Et nagu ma olen öelnud, et kooris laulmine, eriti algkooli osas võiks olla üks inimõigustest. Aga ma võin ka siinsamas ju selgelt välja öelda, et terve hulk inimesi ütleb, et ei ole mingeid muid asju, ansambleid, bände, särki, et Me vastandame ennast ju ka muusikas sellisel kombel ja lõigume tükkideks. Oluline on, et kõik väiksemad tükid ja Alhoosed teaksid, miks selline suur nähtus nagu koorimuusika laulupidu meie iseolemine omavahel seotud on ja tunneksid ennast selles rõõmsana, jah. Jah, aga kuidas saab hoida noort inimest rõõmsalt? Veronika viitab, on see, et sisseastumine, väljaastumine näiteks dirigeerimise erialadele võib-olla aastati väga erinev, ehk nii nagu lennukid tõusevad ja langevad. Mina tahaks öelda, et kooriliikumine kui selline on ju selgelt täna. Ma arvan ikkagi hetkel kõik mõõdikud, seda näitavad ka võib-olla oleks õige siin öeldat. Ma olen väga rõõmus selle üle, et ütleme, siis oli minu viimane tegemine kooriühingus. Et me suutsime käivitada kogu ühiskonda hõlmava uuringu koorimuusika olulisusest Eestis ja seda. Me teeme kooriühingus koos Marju Lauristiniga, kes ma usun, kuna Eesti ühiskonna kõige süsteemsime põhjalikum uurija, see uuring ilmselt saab valmis järgmiseks sügiseks ja siis on kooriühing nüüd siis juba Veronika eestvedamisel võimeline nagu tegema sellist analüüsi suhtest oma kogu ühiskonnaga täpsete uuringute põhiselt, et see ei ole meie nii-öelda tundepõhine jutt. Aga kuna ma mainisin mõõdikuid mõõdikuks on lauljate hulgad, dirigentide hulgad, siis alates sellest 93. aasta hetkest, kus me tegelikult alustasime minu arust selle tõusu selgelt tegemist, et me tõime nii-öelda seitsmeaastaseid lapsi lauluväljakule kolm pool 1000. Ja järgmine hetk aastal 97 oli neid seal vabatahtlikult 7000 Aastast 2000 on alatise aluspüramiidi osanud 10000 ja me täna räägime, et võib-olla me noh, kuidas öelda ei mahuta neid sinna rohkem. Aga me räägime tegelikult ka sellest, et minu pärast olgu 10000, aga olgu neil edastada mõtteid, millega nad tunnevad vaba maa mõtlevate kodanikena. Mina olen optimist, te küsisite, kuidas rõõmu saada, rõõm on see, et sa pead uskuma mingisse asja uskuma, mitte pimesi kannatama välja tagasilöögid ja arvestama reaalsusega. Reaalsus on see, et mingil põhjusel no näiteks sel aastal Georg Otsa nimelisse muusikakooli astus sisse kaks inimest koorijuhtimise erialale. Aga ma ei oska kellelegi sellepärast nii-ütelda otseselt viidata, miks see nii oli siin võib-olla tuhandeid põhjusi. Ma tahan öelda, et see on meie võimalus, kuna meil on sellised süsteemid rääkida muusikutele ka neile, kes on õppinud klaverit, puhkpilli, mida iganes, et koorimuusikas on meile tööd, leiba ja see on üks Eestile vajalik asi. Õppige seda õppida kogu elu. Ja te võite ennast ja teisi rõõmsaks teha. Kui Aarne rääkis siin kunstide ja kultuuri mitmekesisusest, siis minu jaoks on oluline see, et koorimuusika roll nii-öelda üldises eesti kultuuriruumis ja, ja tegelikult kui meie rahvusliku identiteedi üks sammastest, et minu jaoks ta ei ole päris üks kultuurivormidest, et eesti rahva jaoks ta on ajaloos tähendanud väga palju. Ja ma lihtsalt südamest loodan, et ka noored inimesed, kes selle harrastuse juurde on tulnud, saavad ka aru selle, selle kultuuri nishi vajalikkusest ja ajaloo taustast ja sellest sügavusest meie kultuuriruumis, ehk et minu jaoks on positiivne see, et tegelikult läbi selle kooridesse tulevad noored laulma ja tegelevad selle harrastusega, et see tegelikult ilmselgelt sõnastab seda koorilaulu tähtsust meie kultuuriruumis ja ka noored tegelikult seda mõistavad, et loomulikult on võimalus valida tänapäeval paljude erinevate harrastuste vahel ja kindlasti need ongi põnevamad kui koorilaul. Võib-olla üldse ongi see kooriv roov aga siiski iga uus tegelikult teatud ajahetkel võib oma võlu kaotada just omamata seda sügavamat tähendust, et eesti rahvas tegelikult seisaks selle eest ja mõtleks selle peale, kui oluline see koorilaul on ka oma uutes vormides, mis tihtipeale saavad võib-olla sellise eakama harrastaja kriitika osaliseks, siis siiski mul on hea meel, et sellega tegeletakse ka tänapäeval. Suureks stiimuliks on laulja jaoks laul ja kui rääkida nüüd laulupeo repertuaarist, siis tundub, et vot just sellistest tänapäevatunnetusega väga köitvatest lauludest, mis meeldiksid nii lauljatele kui kuulajatele. Et vot neist on just nagu puudus tekst, on keeruline kirjutada, kuidas meil on repertuaaris suhtes ja milline on koostöö heliloojatega, et neid stimuleerida. Ja kindlasti Eesti heliloojad on ju kirjutanud Brow kooridele väga kvaliteetset ja sisukat kooriloomingut, aga siin sügisel saigi algatatud üks uus projekt koostöös heliloojate Liiduga just eesmärgiga etega kesktasemel, hea amatöörkoor saaks oma repertuaari Eesti kaasaegse helilooja heliteose, sellepärast et on tundunud, et tõesti neid selliseid koorihitte väga palju liikvel ei ole ja, ja tegelikult, kui me tänases maailmas elame, siis peaksime esitama ka tänapäeval kirjutatud muusikat, mis kindlasti avardaks ju ka iga koorilaulja maailmavaadet. Ja selle koostööga seoses valmivad iga legoori liigile kokku 10 uut koorilaulu. Igav alaliit on andnud oma soovitused oma palved heliloojatele nende teoste valmimiseks ja. Ma loodan väga, et Eesti muusika päevade eel toimuval kontserdil pealkirjaga Empi koorumine on võimalik siis kõiki neid teoseid eesti heade koorikollektiivide esituses ka kuulda. Mina ootan isiklikult põnevusega selle koostööprojekti tulemite. Mina teie küsimusest tulenevalt sai nagu mõttest nii aru, et, et kindlasti on hulgal ühiskonnal ka ootus mingi selliseid võimalikult suuri masse kõnetamate noh, lugude suunas, ütleme, kui me nüüd popmuusikaga võrdlus toome, mis iganes vanasti võis olla nii-öelda mingisuguse noh, Aarne Oidi nimelise võistluskontserdi võidulugu, Eurovisiooni lugu, mis iganes seda koorimuusika on samasugune suur ookean ja kui ma seda siia paralleerin tõmban siis. Ma lihtsalt ütlen, et kõige suuremad hitid, mida me täna ja tegelikult nagu mingil hetkel nagu oma sellise kodaniku vandena või, või siis lubadusena või tundena väljastame, on sündinud mõnedel heliloojatel väga pingelistel aegadel, kus nende meeled on väga ühendatud selle, selle suureideaaliga, noh, kus me mõnes mõttes täna mitte väga idealistlikult elame. Alates juba loomulikult esimese laulupeolugudest, kus see ideaal oli nii kaugele, et ta oli nagu olematu võib-olla siis vahe peatusena sedasama Ernesaksa Mu isamaa on minu arm, mille puhul oli ka küsimused, et iseenda ja maailmas püsimajäämisest võib-olla sinna otsa Mattiisen ja eespere ärkamisajaga ja ma just sellel viimasel koosolekul tegin releega sellest juttu lihtsalt, et huvitav, kes meist praegu noh, ütleme sellises natukene agressiivsus ühiskonnas, regressiooni, seri, loojatest tuleks välja sellise loome pahvakuna, mitte siis selle sinu poolt mainitud tellitud üritusena, mida, noh, ma veel kord ütlen, ma väga toetan süsteemne töö ja, ja asjade jagamine ja koostöövormid nagu kooriühingu Rade mainisite, peavad olemas olema, need toimivad ka. Aga mida siis, et noh, ütleme, et kritiseerivad, et kas sealt selliseid lugusid tuleb, ei tule ja ei pea ilmtingimata tulevad, need saavad sündida sel hetkel, kui mõned meie loojatest on võimelised selliseid tekste sõnastama, mis siis neid suuri masse, kas siis noh, ütleme ilusasti inetult või mingil muul moel puudutavad, miks ma kasutan selliseid esteetilisi termineid, et kunsti mõiste tänaseks on ka ju nii-öelda sellest ilutsevast vormist liikunud ka suurtele massidele noh, kuidas öelda natukene selliseks kõnetavamaks. Võib-olla siin lõpetaksin sellega, et ma eeldan, et lauljad ja laulupidu ei ole ka lihtsalt fassaadiüritus ja kõnelemine teemadel kui hea meel siin olla, sest meil on minu arvates siin täna ja alati tulevikus ka võimalik olla ja me võime teha oma elu piisavalt heaks. Aga Jaan Pehk ja Tauno Aintsi sõnastanud ühe potentsiaalse laulupeo laulu teksti sellises sõnastuses minu Isamaa on nii ilus ja nii kole ka. Ja Me keegi ei tea ja ei looda sellest saavutada üldse hitti hakkame, loodame, et see on lugu, mida aeg-ajalt võib, saab ja peab esitama selleks et need kõik küljed välja tuleksid, jätaksime sellega edasi, tegeleksime, aga järgmine ärkamisaeg sünnib sel hetkel jah, nagu ma ütlen, kui kui keegi ilma igasuguse tellimuseta ärkab keset ööd üles, ei saa kolm päeva nii-öelda olla enne, kui ta on selle oma mõttetekstis või muusikas paberile vormunud. Ma loodan, et asi niipea nii teravaks ei lähe. Millised on praegu need peamised eesmärgid, mille nimel kooriühing töötab? Kooriühingule on kindlasti möödunud tegevusest eesmärke, mida veel vaja täita. Kui me sügisel nüüd võtsime vastu uue arengukava, mis on eesmärgistatud aastani 2020, siis mitmed punktid seal vajavad taga reaalset tegevust kooriühingu poolt mida me ka siis oleme asunud sõnastama, aga kindlasti ühe eesmärgina. On lauljate teadlikkus ja lauljate haritus. Ehk et kui me räägime uut kollektiivide tekkest, siis rõõmuga võib tõdeda, et ka keskealised inimesed on võtnud enda ellu selle koorimuusika ja kooriharrastusega tegelemise. Kuid kui mõelda sellele, et nad on oma teadmised laulmisest ja muusikast saanud oma kooli ajal siis sellest ajast on kindlasti väga palju muutusi selles valdkonnas toimunud ja sellega kurssi viia ongi üks meie eesmärkidest koostöös alaliitudega näidata, kui ta võimalusi osaleda praktiliselt erinevatel lauljate koolitustel. Kindlasti ei möödume ka dirigentidest ja muusikaõpetajatest selle kohaga. Tuli praegu selle arengukava ja muude nii-öelda Eesti sees olevate protsessidega siiski see meelde, et kuhu suunas asi liigub ja mida see meile kaasa toob, seda on ka näiteks koolireformi tasemel praegu päris raske prognoosida, aga mõned prognoosid võib ja peab tegema, et kultuuriliselt tähendab see kindlasti ka seda. Meie laulupeol olevate kooride hulk on ju selle üle, me oleme uhked olnud teatud koguses. See number kindlasti väheneb, sest et iseenesest need üksused, kuhu koondatakse, vaevalt. Ma saan aru, et pikakannule ikkagi koor, nagu selles mõttes jääb, kuna kohalik kogukond otsustas sinna kooli jätta. Valitsuste väiksed kohtad lähevad ära. Ma ei väida praegu, kas see iseenesest on hea või halb, aga ma viitan sellele, et see toob mingeid muutusi õpetajate töö hõivesse. See toob kindlasti kaasa ka muutused sellesse, et kui vahemaad koolide kodude vahel suurenevad, siis ma ikkagi loodan, et suurem osa eesti lapsest saab täna kõhu täis ööbida oma kodus mitte õpilaskodus, kuigi ka kõik. Me oleme õpinguaastatel elanud ja tõenäoliselt peame elama internaatides, tööelus, hotellides ja mujal. Ma väga loodan, et kogu selle laulmistahtmise käivitav jõud on see, et me tõuseme oma kodu voodist ja tahame sinna vajaliku elust tagasi ka jõudu. Nii et õpetajate tööhõivele see mõjub, see mõjub sellele, et lastel on vähem aega, sest nad lihtsalt sõidavad bussides ja bussides nad koorides laula, kuigi seda nalja me oleme ju alati teinud ja oma koorid bussides laulma saanud, aga ühiskond tervikuna nagu multifilmis ei laula, inimesed muutuvad alati rõõmsaks, kui sa näitad laulvat linna või bussi, aga aga see ongi see, et me näeme midagi, mis on nii ilusat, on saavutamatu siis kooride kvaliteedist rääkides, ühtepidi võib ju loota, et või noh, protsessi juhina kirjeldada, et nüüd meil jäävad alles paremad koorid või siis ta ise näitas suuremat koorida, et kas suur koor on parem kui väiksem kool selle üle, näiteks mina olen elanud selles perioodis, kus on hästi palju diskuteeritud selle üle, et miks meil ei ole 50.-te aastate suuri koore. Ma tahan öelda, et iga asi viib milleni keelt, et meil on täna päris tublisti jälle huvitavaid kammerkoor, eks ju, et üks ei ole kunagi teine ja ökosüsteemina võiksid need mõlemad nagu säilida. Mida ma siis sellega tahan öelda, et väikeste kooride hulk ka on see, kus ma pääsen oma lauljale lähemale, kus ma saan oma lapsel öelda, et laulge nüüd teie kahekesi kolmekesi, sest mu proovist saate oma hääled kokku sulatada, mis ta kvaliteedi toodab, seda aega jääb kindlasti vähemaks ja see võib mõjutada ühel hetkel näiteks laulupeo kvaliteeti kui sellist, mitte läbi selle, et meil on kooril parem juht ainult küll aga ka läbi selle, et sellel juhil jääb oma suuremast koorist näiteks iga lapse jaoks vähem aega elaks ja kooriühingule ja tervikuna meie maale. Minu arust on oluline see, et need struktuurid ja inimesed, kes siin on olnud, et nad selles mõttes hästi uuenedes liiguksid edasi ja mul on küll täna selles mõttes väga hea meel, et uute arengukavade ja asjade suhtes, et nüüd uus juhatus, keda siin Veronika veab, tegeleb päris kuidas öelda südametunnistuse ja suure sellise kaasaelamisega, meil on seal uusi liikmeid, ma pean seda kai mainima sel Ando Kiviberg-ist kuni Tõnu Kaljuste, nii eelkõige et valdkonna selline nagu taju on kindlasti viidud noh, ütleme võimalikult laiale tasandile, ma väga usun ja loodan, et, et need impulsid, mida siis nüüd see juhatus ja koorisin koos teevad, aitavad meil ja ma võtan ka ühiskonnariigina noh, nii-öelda olla siis aastal 1918 näiteks kui meil on põhjust tähistada mõnda suurt sündmust oma oma riikliku toimumiseni, see saaks olema üks selline suur, rõõmus ja väärikas. Ja siis lihtsalt fassaadi sündmus või sisuline muusikaline kokkusaamine lauluväljakul. Eesti kooriühing tähistab kolmekümnendat sünnipäeva ja tulemus on terve sünnipäeva nädal räägime ka sellest. Jah, sünnipäeva nädal leiab siis aset 24.-st 30. novembrini ja ja kooriühing on ette võtnud kolm suuremat üritust. 24. novembril oleme ellu viimas siis konverentsi pealkirjaga sisu ja pakend. Konverents toimub rahandusministeeriumis ja eks see ongi omalaadne märge selle konverentsi sisust. Me oleme sinna palunud väga toredaid ja kindlasti väga põnevaid ettekandeid pidama. Oleme kaasanud Marju Lauristini, Linnar Priimäe muusikaorganisatsioonide esindajatena Kadri Tali, Aivar Mäe. Koringu minevikust on rääkimas kooriühingu endised esimehed Venno Laul, Antsotsi, Aarne Saluveer ja oleme palunud ka heliloojat René Eespere rääkima koostööst nii-öelda muusika sündimise ja muusika ettekandjate vahel ühte pilku koostööst muusikaga. Seda kindlasti rahalise seosena tuleb rääkima empsti esindajad, turundusosakonna juhataja Anne mulda ehk et palju erinevaid vaateid kultuurile ja, ja muusikale üldisemalt. Jah, see on väga ilmekas, et, et see toimub rahandusministeeriumis. Ma peaksin ütlema sellise omapoolse repliigina, et mul on alati väitnud, et riigis võiks olla üks ministeerium, selle nimi on kultuuriministeerium ja, ja rahandusäri kaitsekultuur ja kõik see on meie nagu elulaadi osa ja võib-olla oleks tohutult tore, kui see toimuks kultuuriministeeriumis, aga aga kui nad tegelikult on küsimus silla ehitamisega nendesse kohtadesse, mis meid mõjutavad, et sealt nii-öelda kaubad, rahad teenuselt liiguksid moodsas keeles rahandusministeeriumis loodetavasti saame piisavalt kuidas öelda ratsionaalse kultuurilise koosoleku peetud, et see, see mõttekoht on iseenesest väga hea. Need teised üritused, mis sealt järgnevad, mis on ju sisuliselt, eks see 30. novembri nii-öelda maratonkontsert on selline, kus tuleb ka palju uut muusikat ettekandele ja küllaltki selline hea läbilõige olemasolevatest eestist koolidest. Ega siinkohal tuleb öelda, et me võiksime selliseid maratone korraldada täna vist 10 tükki, eks me saaksime. Kui nüüd keegi arvab, et liialdasin, siis see number seitsmeni, aga koore, kes sellisel kontserdil saavad, võivad, oskavad ja suudavad esineda täna Eestis hästi palju, nii et see saab olema üks võimas ürituseks. Ja 25. novembril siis tähistame Mart Saare 100 kolmekümnendat sünniaastapäeva Estonia kontsertsaalis, kus siis esitatakse Mart Saare muusikat mis kindlasti saab olema üks vahva kollaaži tuntumatest ja vähemtuntumatest tema teostest kes on oodatud 24. sinna konverentsile konverentsile tegelikult ootame lisaks koorijuhtidele ja koorilauljatele selle kultuuri austajaid, kaastöötajaid, koostööpartnereid, ka riiklike institutsioonide esindajad, kõik, kes on tegelikult huvitatud sellest, mida üks kooriühing ja koorikultuur siinses ruumis tähendab ja kuidas see toimib ja ja kes soovib kaasa rääkida nii meie headele aspektidele kui ka probleemsetele punktidel ning on nõus toetama ja hüva nõu jagama. Nii et seal tuleb terve päeva jooksul juttu kõikidest nendest asjadest, mida meie siin väikeses heligaja lõigus iial ei jõuaks rääkida, vaid oleme suutnud ainult natukene puudutada ja, ja tähelepanu. Juhtida, kas me võiks heligaja kaudu siis seda Veronika lauset võimendades öelda, nagu seda, et, et raadiokuulajad, kes te tunnete, et see valdkond on teile oluline tähtis ja et teil oleks midagi kaasa öelda, et jah, seal saalis on teile kohti ja kui ta sel hetkel ei saa tulla, olete kas siis internetis, muuseas, et loomulikult saab saatena kuulata ka kohal olevad inimesed on kõik oodatud ja. Selleks tuleb registreeruda, selleks on jah, palve registreeruda ja 21.-ks novembriks ja täpsem info kõik on Eesti kooriühingu kodulehel olemas Eeveeveed kooriühingu. Ja kes ei saa kohale tulles saab kuulata interneti saigi ainult kuulata, vaid on võimalik ka täiesti jälgida konverentsi ülekannet kooriühingu kodulehel ja hiljem loodetavasti tekib ka võimalus ettekandeid järelkuulata, aga siiski oma silm on kuningas. Nii olete väga oodatud. Aitäh Veronika Portsmouthi ja Aarne Saluveer aitäh kutsumast ja laulab edasi. Meie vestlusest koorus, et arvestades huvi ja soovi laulupeol osaleda, võime meie kuuridest rõõmu tunda. Kõik algab aga kodu seal kujundatud suhtumistest edasi juba sellest, kuivõrd suudetakse koolides arendada muusikat Dust ja kooretegevuses, hoida õpetajaid ja koorijuhte tasemel koolitada. Kooriühing intensiivistub koostööd heliloojatega, et saada uut ja põnevat repertuaari. 24. novembril aga oodatakse kõiki kaasa mõtlema ja ka rääkima konverentsil. Sisu ja pakend. Tänasele helikajale tegid kaastööd Igor Karsnek ja nelejevastentselt saate toimetas Kersti Inno. Montaaži tegi Katrin maadik aitäh kuulamast.