Elamuselamus. Enamus. Tervist mina olen Urmas Vadi. Kas aeg, kus me elame, võib-olla elamus. Või elame me nagu väikese poisi margialbumis. Milline on Peeter Alliku elamus saada elamus valmib koostöös Eesti Kultuurikojaga. Head kuulamist. Peeter Allik. Tere. Tere hetk, kas sinu elus on olnud mingeid selliseid elamusi või sündmusi, mis teinud selliseks inimeseks, nagu sa praegu oled? Mind tegelikult huvitab just see sinu kunstnikuks saamise asi, et kas seal on mingeid selliseid elamusi või mingeid juhtumeid või või sündmusi, mis, mis siin on noh, nii-öelda teinud selleks, kes sa praegu oled. No ega ikka ei ole küll mingit konkreetset sündmust Kuigi noh, selles mõttes, et kunstnikuna hakkasin ennast kunstnikuks pidama juba üsna lapsepõlves lapsepõlves no päris jah. Millegipärast ma ei tea, mulle meeldisid igasugused pildid ja värgid ja ma ei tea, kas nüüd seal siis nüüd kusse nüüd tõuge sest segama, sest lapsepõlvest suurt ei mäleta, et kõik oli selline õnnelik ja roosa. Elasin Puurmanis seal selles piimavabriku majas. Jah, selline Puurmani, selline lõbus kolhoosikeskus ja seal oli väike tehas ka ja selline elu seal alalõpmata keegi uppus jõkke ära või kukkus aknast alla surnuks ennast. Tõesti lõbusad. Ja ükskord kleidiks mees mulle peaaegu pähe kukkuma aknast, sealt sedasi kukkus potsti suvel läksin väike poiss ja siis tal voolas kõrvast selline verenire välja oligi surnud. Aga selles mõttes võib olla küll, et, et mis, mis võiks olla niisugune. Et see Puurmani värk, et kui ma sellist päris varajast lapsepõlve mäletan siis seal ikkagi ütleme 60.-te lõpp, 70.-te päris algus. Et siis seal toimus ikka kõik hobustega ja see sein kunstniku jaoks, võib-olla hiljem meenutades selline visuaalne pilt nägi pigem välja selline nagu sõdadevahelisel Eesti aja. Aga, aga mingil ajal jälle toimus niisugune muudatus, kus tulid traktorid ja selline tõsine tõsine kolhoosi värk, mehhaniseerimine ja ehitatise Puurmani tamm valmis ja vist mingi 72 või kolm. Selline elamus või selline asi ongi mul sedasi olnud, et et saanud sellist erinevaid, väga huvitavaid, erinevaid visuaalseid kogemusi. Kunstniku jaoks niisugune eesti aeg siis oli see Puurmani pargi loss ja kõik kohutavalt kiiresti muuta. Ma käisin ju ära ka veel vene sõjaväes jõudsime ära käia kuskil seal. Volga kandis Olgo kraadise erinevates paikades, mis on siin hästi industrialiseeritud ja sellise Nõukogude aja selline mastaapne industriaalühiskond, kus on kõik kõle tootmisele suunatud visuaalne keskkond. Isegi tänapäeval paljud vene kunstnikud hirmutavad sellest sellist fantaasiat või energiat teatud sellisest sisesest kõledast industriaalsest. Ja siis tagasi tulles hakkas juba peale selline uus infoajastu värk. Võib-olla jah, et kui sa küsid, et mis elamus on, et võib-olla see kõige suurem elamus ongi sisuliselt kõpla põllundusest jõudnud nagu tänasesse päeva kogu oma sellise ihuga välja mida mingid mingid, võib-olla kunstnikud on põlvkondade kaupa kogenud sedasi mitu aastatuhandet järjest selle mina olen saanud siis 46-ga aastaga sedasi plaksti kätte. Et kas sa neid asju Vlad hiljem noh, kas joonistanud või maalinud ka neid pilte? Ei konkreetselt ma ei ole, ma olen proovinud küll, aga, aga eriti võib-olla mõnes mõnes töös on midagi sees ka siukeseid, mälestusi ja võib-olla mingeid mingeid vaateid eriti varasemates asjades, kuid ma sedasi nagu otseselt siukseid kallilikke lapsepõlve, selliseid maastikke või unenäomaastik ei ole kunagi üritanud teha. Selles mõttes ma küll ei ole midagi kasutanud. Kuigi noh, seda pildilist maailma saab muidugi võtta sedasi üldisemalt ega see ei peagi olema mingisugune konkreetne kohvikunurk või pargivaade või asi, mida sa kujutanud oled üldse, kui see selline asi nagu mälumaastik või mis ta on. Et see on selline väga kahtlane asi, et kui minna sinna kohapeale mingisse kohta, mida sa võib-olla oled kunagi külastanud mitukümmend aastat tagasi, kas ei pruugi üldse selline olla nagu sinu mälu joonistustes kunstniku jaoks võib-olla sellises visandis olemas on? Kuigi noh, üldse ega see värk nagu noh, lapsepõlves imestasin ka seda ja nooruki aas, kui vanemad inimesed rääkisid sellest kaugest eesti ajast, kusjuures nad rääkisidki sellest täpselt nii, nagu see oleks olnud mingisugune suur Rooma impeerium või või rilt, mis kestis mitu 1000 aastat, Lembitu sünnist kuni Artur Rinne surmani välja. Aga noh, nüüd nagu vanemaks saades ja, ja kui meie see jätkuriik on saanud ka juba üle 20 aastaseks siis tundub sõitu väga imelik, et tegelikult oli see selline üsna lühikene aeg mis suutis sedasi inimeste peadesse või mällu istutada sellised tohutu võimsa elamuse mis kestab kindlasti tänapäevani veel välja, et nende mälupiltidega noh, samamoodi on võib-olla mõned patriootiliste kolhoosnike peas sellest kolhoosi ajastust samasugune roosamanna ja vägev epohhi võimas meenutus, mis, mis tundub sellise tohutu suure ja võimsa ja ajaliselt pikka või siis, ega see ei olnud, ei tea, mis pikk aeg. Noh, kui siin nüüd kunsti minna, siis on samamoodi Eesti kunsti ei ole ju nii väga pikk. Noh, esimesed professionaalsed kunstnikud olid kõigest vaevu 200 aastat tagasi. Et kõik see, see kunst, mida me me siin teeme, seda me alles ehitame üles ja need erinevad vastuolud siin ei tea, mis niinimetatud kaasaegse kunsti ja ja mitte kaasaegse kunsti vahel, et need on alles kõigest võib-olla sellised otsingud, mis kunagi peavad selle selle päris kunsti ülesse ehitama. Aga Peeter Allik, räägi nendest piltidest läbi nende erinevate. Tojastatav, kui ma hakkasin tegelema nüüd sellel graafikaga siis, siis ma endalegi üllatuseks avastasin seda. Sain sellist vastukaja selle kohta 90.-te alguses, kui ma hakkasin tegema oma linoollõikeseeriat, mis kestab tänapäevani. Et paljud inimesed, kus ma välismaal näituste hinge ütlesid, noh, näed, et sa nagu ühendad vala saksa mingeid kadunud, mingit aadlivärki ja siis samal ajal oled sa siukene, imelik punkari on mingisugune kolhoosnik on ju sõna otseses mis nad mõtlesid, sa mõtlesid tõenäoliselt minu seest kohakat käitumisviisi mingit Nad ei ütelnud sedasi kolhoosnik, ega siis inimesed nagu Lääne-Euroopast eriti ei ole nii ebaviisakad. Ma sain umbes läbi lillede öeldust aru, mida nad mõtlevad, aga just täpselt sellises keskkonnas ma siis kasvasengi tegelikult tagantjärele et noh, seal oligi selline mõis ja mõisakool ja ja teatud sellised vanaemaga revolutsiooni õpetajad samamoodi ja, ja siis see kolhoosi keskud. Noh, nii ma neid pilte teen põhimõtteliselt samamoodi ma hakkasingi siis kokku panema juba teadlikult erinevaid ajastuid ja värke. See ongi nagu inimese mälu selline. Ta mäletab mingeid teatuid, asju, mis talle meeldivad või mida ta siis vihkab. Aga need on kõik väga erinevatest ajastutest võivad kokku olla pandud samal ega, ega eriti keegi vahet ei tee missugusest ajast või kustkohast see tegelikult pärit on. Kõik elamegi nagu sellises Väikse poisi margialbumis, kus on siis ühe india elevandimargi kõrva mingi vene kosmonaudimark ja siis tuleb kolm lõvi ja siis tuleb mingisugune noh, ma ei tea, mis esimene Hiinam hark. Seal see väga kummaline kirju maailm. Keegi kurat ei saa aru, mis põhimõte see üldse kokku on pandud. Aga on seal peitel nagu selliseid aja nihestusi endal tekkinud ka tänu sellele, et need margid on kuidagi segamini läinud. No ei, no selles mõttes ma ütlen ka, et ega mina oma sellist lapsepõlves teda eriti mingeid detailseid lugusid ei mäletagi või mingisugusest mingist ajast ligi 20 aastat tagasi, mis toimus, et lihtsalt kogu mu viimase aja elu noh, suhteliselt isegi juba peaaegu et läbi löönud kunstnik sedasi kirjuks läinud ja, ja pereelu on ka peale tulnud, et, et ka see eelnev etapp on muutunud selliseks täiesti kummaseks, et ma ei suudagi üldse mingisuguseid lugusi ega konkreetseid elamusi, mis mind on mõjutanud sealt sedasi välja tuua. Et see ongi selline poisikesemargialbum, lihtsalt mis võib olla, pandi kinni, ütleme mingi seitse aastat tagasi umbes. Kui sa alguses mainisid seda, seda meest, kes aknast välja kukkus, et siis kõrvast verd tuli ja ta ära suri, et, et noh, see on küll ju väga konkreetne asi, et. No need on sellised pildid, et kui inimene midagi sellist kogeb, et siis ta sinna lisandub kindlasti see, mida ta hiljem kuskilt raamatutest lugenud mida ta on näinud, ütleme filmidest, mida ta on kogenud hiljem isiklikult veel erinevaid, mingisuguseid konkreetseid, võib-olla traagilisi juhtumisi ja see kõik lisandub sinna peale ja see esialgne pilt sellest konkreetsest sündmusest lihtsalt muutub, võib-olla niivõrd, et see inimene ise ei mäletagi seda, kas teil oli ka täpselt niimoodi või noh, ta loomulikult mäletavad, joashi oli täpselt dioodi, ahhaa, verd tuli kõrvast välja. Aga ega ma ei ole nüüd küll raudkindel, kas seda teed sealt kõrvast välja tuli või ei tulnud. On seal veel näiteid, selliseid nagu peale fabritseerinud nagu mingisugusele sündmusele, mis võib-olla polnudki olemas. Ma arvan, et ma olen ikka väga palju seda teinud, sest noh meil oli isegi noh, keskkooli ajal, sest omaealiste poistega sihuke väike seltskond, umbes neli-viis noormeest, kes lihtsalt lihtsalt ajasime omavahel sedasi lõputult plära, mis ei olnud mitte selline plära, et sihuke nagu tänapäeval võib-olla jõmmid sedasi viskavad kildu vaid igaüks rääkis kordamööda mingi mingi loo oma elust, aga proovis seda rääkida, on niimoodi, et see tunduks teistele väga huvitav ja naljakas. Ja Manotaati lisati sinna midagi juurde, võib-olla midagi võeti ära ja, ja see muutus järjest trafineeritavaks rafineeritum hakkasime, hakkasime seda siin nautima edasi. Sellist tegevust ei vajanud selleks mitte mingit alkoholi, ka mitte midagi. Ja noh, mõte et me saime veel tükk aega peale sõjaväge kui ja rääkisime nendest sõjaväelugusid ka umbes umbes samas laadis paari lugu, ma mäletan, aga need ei ole üks tuua võib-olla veider lugu, et tõeline noh, need olid suured polügoonid ja siis oli selline üleülesanne sõduritele, et nad asetati ümber selle poligoni, et nad vaataksid, tsiviilisik läheks tulistamise või noh, laskeharjutuste ajal sinna poolil koolile. Aga see oli keset seda noh, Lõuna-Venemaa stepi. See tuulin, tuuline tasandik ja seal olid sellised väiksed palkidest putkad. Ja siis mina ja üks teine poiss, kes oli rahvuselt suvass, praegu mäletan, kui ma õigesti mäletan, seal ikka teen, seal pidi sedasi kahe päeva kaupa, istusime seal, siis viidi vahepeal nagu koju või noh, mitte koju, vaid sinna kasarmusse. Ja siis noh, mis meil ei olnud seal mingit meelelahutust, siis tassisime sealt mingisuguse palgi, leidsime, mis oli maha saetud, telefoniposti, teeme lõket. Meil olid tooreid, kartuleid, küpsetame kartuleid. Siis panime selle mingit kirvestega, ei olnud palgi, lihtsalt saime otsast põlema. Seda. Et noh, et istume, küpsetame seal kaartult, siis ta küpsetasimegi palk põles ja põles, noh, mõtle telefoni positsioon üsna pikk otsast sedasi ühest otsast. Siis lõpuks viidi meid ära, siis vahepeal Smi avastas, kustutasime selle ära, selle palgi. Aga, aga järgmine hommikul tagasi tulime sinna kohta, meid pandi sinna tee äärde maha mingisuguse teetähise järgi ja see, see koht oli või see, see putka oli kuskil mingi paarsada meetrit sealt teest. Siis seda putkat, ega seda kohta, aga mitte midagi ei olnud, Ena Me ei leidnud mitte midagi üldse ülesse. Ei leidnudki seda üles lõpuks. Sest see oli lihtsalt stepituuled, olid seda palki niivõrd palju, noh, meie jaoks siin Eestis on see harjumatu, sest meil on kõik niiske. Aga seal oli ta lihtsalt, see palk oli lihtsalt lõpuni põlenud, süüdanud selle putka, mis oli ka täiesti lõpuni põlenud ja tuul oli ära viinud ka tuha. Et see oli lihtsalt täiesti tühi kõht, nii tühi koht, et me leidnudki seda kohta ka üles, kus see siin väike tsivilisatsiooni häving. Noh, võib olla seoses kunstiga isegi noh, alati on ju huvitav, et kuidas mõned inimesed suudavad olla nähtamatud on ju, et on selliseid poisse ja tüdrukuid kes suudavad igast šveitsialist või turvamehest niimoodi läbi lipsata kuskil teiste vahel, et keegi neid ei märka teatud mõttes nähtamatud. Ütleme, kui me paneme suure punase mütsi pähe ja kõnnime linnas ringi, sest kõik vahivad seda mütsi ja tegelikult see, kes siga annab, seda, seda ei näe mitte keegi. Aga noh, nii kaua kui ma mäletan, kahtlus on, küsisid enne seoses lapsepõlvega ta vaatajat ma lasteaias seal Puurmani lasteaias. Vaata, lapsed pannakse magama lõuna ajal sva ja magama vaatasin oma sõrmi. Ja kui sa oma sõrme sedasi lähedalt näed, ega sa ei suuda seda fokusseerida niimoodi kahe silmaga, et sa näed kahte sõrme ause proovitada, fokusseerida, siis sa näed seda kätt, mis selle sõrme taga sinna vahet või kõike seda, mis seal taga on. Ja no siis ma sain aru oma lapse mõistuse jaoks, et ma oskan olla nähtamatu. Et ma tegelikult mu sõrm paistab läbi. Et ma olen nähtada. Ja, ja siis paljudest kordadest, kui ma olen seda suurepärast võimet kasutanud, oli üks oli siis New Yorgi Metropolitan Muuseumis on ka, kui rääkida nüüd kunstielamustest, siis noh, Ma olen paljusid niukseid maale näinud, mida ma olen tahtnud näha. Ja nende kunstnike asju, no peaaegu enam-vähem kõike, mida ma tahtnud näha võib-olla mida nõukogude ajal kuskilt albumitest vaadates ma ei oleks unistanud, et ma kunagi näen, paljud neist on mulle valmistanud mingi pettumuse. Ja paljud jälle olnud suured üllatad muutused või, või sedasi olnud sellised elamused väiksed. Kuid tookord oli selline juhus, et see suur New Yorgi Metropolitan minus jõu, me olime seal neljakesi koos kursi koolkonnaga kursi koolkonna poistega ja teised ei näinud seda asja, mida mina nägin. Ja see oli sedasi, et see oli üks väike kinnine näitus kuhu oli välja pandud selline huvitav komplekt, et kes seda nüüd kuulajatest teab, seal viiter pruugeli. Kõik neli aasta ajapilti. Ja need asetsevad tegelikult erinevates kohtades maailmas ja nad olid tõenäoliselt korraks sinna kokku toodud. Neid esitleti ainult väga valitud publikule. Sellised äärmised, rikkad ja lipsustatud ja, ja õhtukleitides daamid ja lipsustatud härral. Ja mina seene sasipäine, habetunud tegelane. Ma suutsin kõikidest nendest turvameestest lihtsalt niimoodi täiesti nähtamatult läbi lipsata. Et ma ei teagi, kumb on nüüd suurem elamus, kas see, et ma sealt läbi lipsasin või see, et ma kõiki neid nelja pilti korraga nägin. Te kuulsite saadet sarjast elamus rääkis Peeter Allik. Saate. Kokku Evelin Voodla ja Urmas Vadi. Kõike head ja kohtumiseni.