Tere taas, nüüd on kätte jõudnud see aeg, kui vikerraadio programmis on üks inimene, inimene veidi pikemalt kohal, ehk siis ei räägi juttu viis kuni 10 minutit, aga vaat et 40 minutit välja. Külaline on rubriigi pealkiri, nagu ka meie signatuurist kuulda oli külaliseks meie esimeses aastavahetuse programmi saates on lavastaja Tiit Ojasoo. Tere päevast. Tiit. Tervist. Sul on täna kõigele muudele töödele ka esietenduse päev, sinu noh, lapsed, kui nii võib öelda, lapsed lavakunstikoolist 26.-st lennust tulevad välja oma lavastusega see õhin, mis neis on, on kuidagimoodi võrreldav ka. Kui sa mõtled sellega, kui sina olid lavakooli õpilane ja ja pidid tulema mõne oma lavastusega välja. Seda õhin on ju alati põues peidus, et seda on selles mõttes raske mõõta, aga aga ausalt öeldes mulle tundub küll, et nende kuidagi selline valmisolek ja õhin on päris paras ja piisav, et kohati on seda isegi mitte liiga palju, aga kohati nad võib-olla teevad isegi endale liiga natuke sellega. Kuna nad on veel noored inimesed, siis sünnijärgne garantii veel kehtib, ainult paranevad jälle ära. Aga tuleb tuttav ette, lõik? Hea, tuleb tuttav ette küll? Jah, et võib olla. Ma ei tea, meie kursus võib-olla ei olnud nii homogeenne kui, kui see kursus, et ega see kursus ei ole ka selline ühesuguste sõbralike tüüpide kamp, et kõik on väga erinevate nägudega inimesed, aga, aga mille üle mul on väga hea meel, et nad suudavad koos töötada ja nad suudavad 11 avalikult kritiseerida, seda kriitikat vastu võtta ja seda kriitikat siis ka kasutada. Ja loomulikult aeg-ajalt nad suudavad isegi 11 kiita, mis on veel eriti uhke. Kui külaline on meil stuudios, siis ta räägib paljuski oma lõppevast aastast või siis meie suunavate küsimuste abil, räägib oma lõppevast aastast. Hakkame siis sinu lavakunstikooli tudengitest pihta, et sul on nüüd käe all olnud, oled neid vormida saanud. Ja see on sinu esimene lend lavakunstikoolis, keda sa õpetad? Sellisel kujul on see kõik läinud nii nagu sa oled arvanud. Elus ma olen märganud, läheb väga arva miski nii nagu ma olen arvanud. Aga noh, jah, tegemist on esimese lennuga, ma olen küll olnud varem ka seal oma õpetajal Ingo Normet til abiks või on, tavaliselt on lavakunstikoolis niimoodi, et on kursuse juhendaja, siis, tal on eriala tundides nagu üks, kaks abiõppejõudu, et ma olen seal natukene aega olnud siis kas oli kahek? Ei, 21. lennu juures, kus Mirtel Pohla ja Rasmus Kaljujärv õppisid, et nii-öelda selline lavakunstikoolis õppimise ja õpetamise maik on mul suus, aga loomulikult kursuse vastuvõtmine, kursuse vedamine on natuke teistsugune, selline päris maratonijooksja. Ega ma mõnes mõttes ei olegi selle maratoniga veel isegi mitte poole peale jõudnud, et et kuigi lõpetavad nüüd pooleteise aasta pärast kevadel, aga aga kas neist näitlejad saab või mitte, et seda ma arvan, et on näha kuskil viie või 10 aasta pärast. Aga kas on läinud nii, nagu mõnes mõttes on läinud, nii nagu ma lootsin. Samas miski ei ole läinud nii nagu ma nagu ma arvasin, et et jah, ma arvan, et see kursus on mind väga palju muutnud. Kuidagi eeldused ja ootused proovi minnes on, on teistsugused. Nüüd, kui me oleme nendega koos ka ühe täispika lavastuse teinud ja välja toonud, et see prooviperiood oli, oli väga, kuidagi. Noh, see läks mulle väga korda. Hingelisest mõttes, ega loomulikult on iga lavastusega niimoodi, et viimane viimane prooviperiood, millest ma just tulen, on see, mis kõige sügavamas hinges. Istuge siis tuleb nagu uuslavastus peale. Et praegu ka uued proovid käivad ja ja nii-öelda vana trupp võtab jälle oma kohta südamest tagasi, aga aga, aga need aastad on olnud väga-väga huvitavad ja mul on tõesti nagu väga hea meel, et ma nende noorte inimestega kokku olen saanud. Tänased teatritudengid saavad kandvateks näitlejateks 20 võib-olla 30 aasta pärast me keegi ei tea, missugune elu Eestis siis on ja missugune teater siis siis meil on, missuguste oskustega te varustajate neid noori inimesi, kes, kes peavad hakkama saama oludes, mida me ei oska prognoosida? Jah, see on üks teatriõpetamise juures, üks kõige keerulisemaid küsimusi, et kui palju peab tegelema nii-öelda traditsioonilise teatriharidusega, kui palju peab õpetama paindlikkust ja ja uuele avatust, et kuskile ma oleme selle piiri tõmmanud, et et võib-olla selle kursuse juures erinevalt tavapärasest lavakunstikoolipraktikast on see, et seal on päris palju tegelenud improviseerimis ega ka mitte improviseerimisega selles mõttes, et läheme lavale ja vaatame, mis nii-öelda sülg suhu toob, vaid, vaid just selles mõttes, et olla avatud oma partnerile, olla avatud situatsioonile. Ja mitte ainult eriala tundides, vaid ka vaid ka ka tantsutundides, näiteks on on sellisel nagu kooseksisteerimises olnud, et väga suur rõhk, et et juba mõned aastad tagasi ma sattusin rääkima alvis Hermanisega kuulsa Läti lavastajaga, kes on nüüd paraku küll rohkem lavastab väljaspool Lätit kui, kui Lätis. Aga siis ta rääkis sellest, oli temaga üsna ühte meelt, et et kui kui kunagi oli näitlejateater olid sellised suured näitlejad, no ütleme sadakond aastat tagasi, siis üks 30 kuni 10 aastat tagasi oli Euroopas pigem ikkagi lavastaja teatri, kus suured lavastajad, õitsema, meeletuid teoseid. Siis praegusel hetkel minu meelest teater muutub järjest rohkem selliseks nagu kollektiivse loominguteatriks ja see ei tähenda mitte seda, et, et lavastajad peaksid ilmtingimata mängima ja, ja, ja neil kaob lavast lavastamise vastutus ära ja näitlejad peavad ise ennast lavastama, aga aga see tähendab seda, et näitlejat eeldatakse minu meelest või vähemalt mina eeldan seda, et ta on järjest rohkem looja ja et ta ei tuleproovisaali niimoodi, ütleb tekstiraamatu lahti, loeb selle teksti läbi ja ütleb, et mind see isiklikult ei puuduta, vaid et ta kirjutab sellele, mis lava peal toimub ka isiklikult alla. Ja, ja sellest lähtudes ma olen püüdnud noori õpetada, noh loomulikult see on väga pikk tee, et et esimesed pungad võib-olla paistavad, aga, aga jah, et millal tulevad õied ja millal tulevad viljad, et sinna võib tõesti kulutama oma paarkümmend aastat. Kui noore inimese ette satub selline õpetaja suure algustähega, siis paratamatult ju vähemalt alguses ilmselt hakatakse midagi alateadlikult üle võtva kas siis püüda olla samasugune ja, või teha kuidagi niimoodi, et kui palju sina oma noodiaatri taustaga oled nüüd selle uue kursuse juures pannud tähele, et nad püüavad kuidagi olla sinu moodi või teha ka noodiaatrit ilmtingimata. Aeg-ajalt ikka teevad järgi jah, aga, aga võib-olla nüüd juba isegi vähem, et võib-olla see paistab rohkem tegelikult silma nii-öelda lavastaja katkendites, et kursusel õpib ka üks lavastaja ja veel mõned proovivad aeg-ajalt lavastajana kätt, et sellistes katkendatesse võib-olla natukene paistab rohkem silma, aga aga ma ei arva, et selles ka midagi halba oleks, et et kui mina koolis õppisin, siis Anu lamp andis meile sellise ülesande, et et lavastajaga üks stseen nii nagu mõni teine eesti lavastaja seda teeks. Neist lõppkokkuvõttes ei saanudki teha, sest aeg sai otsa seda ülesannet, aga ma mõtlen, et mõttelised, see, et sa joonistad nii-öelda vanameistri järgi ühe pildi püüdes aru saada, et miks ta seda joonistab ja mitte ainult sellise karikeerimise mõttes, vaid ka selles mõttes, et sa püüad siis tõesti nagu mõtteliselt sinna sisse minna, et miks ta niimoodi teeb. Et see on üks väga hea õppimise meetod ja ja, ja selle järgitegemise juures on ju see, et kui sa tõesti siis olles suutnud nagu uskudes kedagi järgi teha, siis sa järgmisel hetkel võid ka kedagi teist järgi teha ja ühel hetkel võib-olla sealt kuskilt vahepealt hakkab paistma ka see, mida sa siis ise elust mõtled. Et kui saan moodi hambad ristis, nui neljaks, üritad olla kogu aeg sõltumatu ja omanäoline, et siis see võib tähendada seda, et sa ei teegi ühel hetkel mitte midagi. Sul oli juba enne lavakunstikooli õppejõu tööd väga palju ameteid teatrijuht, lavastaja, näitleja ka ja nüüd sa võtsid ikkagi ju väga vastutusrikka ameti veel juurde. Mille arvelt? Mille arvelt kõige muu arvelt, nagu ikka, et need ametitega on jah, niimoodi, et ühelt poolt, et see, kes palju teeb, see palju jõuab ja, ja teiselt poolt, kes Peteri printsiip on, et igaüks kerkib oma karjääri karjääriredelil nii kaua, kui ta jõuab ebakompetentsuse tasandile ehk et ma ei teagi, kus me oleme, praegusel hetkel olen. Kas ma olen sinna juba jõudnud? Et mõnes mõttes need tegelased kõik nagu täiendavad teineteist, et et ütleme, teatri juures. Teater tähistab nüüd veebruaris kaheksandat sünnipäeva. Ükski loominguline kollektiiv ei ole kuidagi stabiilne, kunagine alati muutuvat. Mõnes mõttes tuleb mõelda nagu järelkasvu peale tuleb mõelda, nagu noh, mitte isegi otseselt selle peale nüüd noornäitlejad peaksid ilmtingimata sealt kursuselt tulema ka meie teatrisse, aga, aga selles mõttes, et et kuidagi elu peab nagu edasi minema ja, ja ja mul on siiamaani küll on tunne, et need asjad, mis on huvitavad, tundunud, et nendest on ka midagi, midagi sündinud ja midagi tulnud ja need asjad, mis ei ole huvitavad tundundetes, need jäävad kuidagi kõrvale. Aga te olete esimene teatriõppejõud, kes viib oma kursuse Eestist välja selleks et neid õpetada seal miks? Ei no mis välja selles mõttes, et Eino eks teised kursused on ka käinud väljaspool Eestit mängimas, et, et see ongi selline hea traditsioon, meil lihtsalt jah, sattus kuidagi niimoodi, et esietendus oli, oli väljaspool Eestit ja ja see tekitas seal igasuguseid huvitavaid olukordi ja ja noh, veel Eesti esietendusel üks tüdruk õnnetult vigastas oma jalga, nii et poole esietenduse pealt pidid siis ülejäänud tüdrukut võtma kõik tema rollid üle. Ilma igasuguse ettevalmistuseta ette, et selliseid näitlejate keeles püstoli tegemisi ja, ja ootamatuid olukordi on päris palju olnud. Aga mis puudutab välismaal käimist, siis ma loodan, et veel väljapoole viia. Et. Mu arust on oluline aru saada, et Eestis tehakse küll väga head teatrit, aga see ei ole ainuke võimalus, kuidas teatrit teha ja et mida rohkem noor näitleja näeb, et seda, seda rohkem noh, seda, seda laiem tema silmaring on. Ma mäletan, kuidas ma vist meie neljandast lõpus Ingo Normeti õnnestus välja kaubelda mingisugune imeline stipendium, nii et me veetsime 10 päeva Berliinis teater telefonil elasime neljatärnihotellis Sõin ainult hommikusööki, eks ole, vastetses nii rikkalikke. Ja, ja meil maksti veel päevarahagi selle eest seda saksa riigi poolt ja siis me käisime iga päev kaks, kolm etendust teate telefonil, mis on siis üks suuremaid saksa teatrifestivale vaatamas. Ja ausalt öeldes lavastused olid täiesti šokeeriv, et ma ei saanud alguses üldse aru, et mis mõttes teevad sellist teatrit ja miks nad niimoodi teatrid teevad. Ja kursuselt osad inimesed siis viimastel päevadel piirdusidki pargis õlle joomisega, aga aga need, kes jäid nendel, minu meelest hakkas peas tekkima selline tunne, et ahah, ototot, ototot, et lisaks sellele, et nad ebameeldivalt karjuvad ja teevad muidki koledusi lava peal, et neil on selle taga ikkagi ka mingi mõte ja see, kuidas näitlejad mängivad. See, kuidas see lavastatud on, et selle lähtepunkt on teistsugune, aga et see lähtepunkt on päris päris huvitav, et uute asjadega on see, et keegi on kunagi öelnud, et kui sa kui sa käid näitusel pilte vaatamas, siis sa näed ainult neid pilte, mida sa oled juba enne näinud. Ja kui sa kuulad klassikalist muusikat, siis sa tegelikult kuuled ainult seda muusikat, mida sa oled juba enne kuulnud. Ehk siis, et ühe, esimene kord sa pead selle lihtsalt ära kuulma ja siis teine, et sa saad seda siis kuulata. Ja teatriga on ka päris kindlasti niimoodi, et võib-olla isegi teisest korrast ei piisa kolmandal-neljandal korrusel hakata üldse arusaamad, mida, mis pärast tehakse. Ja ja, ja kui siin oli enne juttu sellest, et mida noortele õpetada või noh, kuidas nad uutes, 20 aasta pärast oma eluga hakkama peaksid saama, et siis siis võib-olla see, et et esimene asi on siis tõesti vaadata ja siis vaadata ja veel kord vaadata ja näha, kuulata ja siis otsustada, et kas see mulle meeldib või ei meeldi, kas sellest on kasu või mitte, kasu, et et, et selline oskus, mis paraku nagu aastatega järjest väheneb, mul on tunne, et, et sellise oskusi nagu teadlik arendamine ja ennast selle lahtihoidmine on, ma arvan, et haridus on üks äärmiselt oluline roll. Ütlesin küll seda liivi projekti, kas te selle käigus viite oma tudengid? See projekt ei, liini projekti meediatudengitega, vaid liiniprojekti me teeme, teeme ikkagi oma näitlejatega oma nii-öelda, no 99 trupiga ja, ja sellega on jah, tõesti niimoodi, et et pärast kõike poliitiliste vähem poliitilist ja eelmist hooaega, kus, kus näitlejad mängisid väga palju välismaal ja mina olin välismaal ja ja me saime kokku ja, ja ühesõnaga Juhan Liiv on see, see materjal, millega me tahame tegeleda ja millest oma järgmist lavastust luua. Ja kui me olime, me olime täitsa tükk aega proovi teinud, korraga saime aru, et me tegelikult peaksime korraks nagu veel kaugemale teineteisest minema ja igaüks peaks minema kuskile üksindusse võimalikult kaugele Eestist võimalikult koledasse kohta. Nii koledat kohta, kui rahakott lubab, et et see on üks, üks osa meie prooviperioodist, et et see küsimus, et kuidas luulet siis mängida. Et ilmselgelt ei, ei piisa meie puhul sellest, kui me läheme lavale, lihtsalt loeme luulet või paneme sellest mingisuguse huvitava põimiku kokku. Mitte et selles midagi halba oleks, aga, aga aga me tahaks nagu luulet mängida ja see küsimus, et kuidas seda siis mängida, et see küsimus on, on osutunud ootamatult keeruliseks ja väga põnevaks, samas et et selle raames, jah, me praegusel hetkel oleme ka hooandja poole pöördunud ja, ja küsinud lahketelt inimestelt natuke reisiraha, et tänase seisuga vist on natuke üle poole on juba koos, nii et et tundub, et see mõte, et üks. Üks trupp võtab ette selliseid pööraseid ja võib-olla esmapilgul nagu kaheldava väärtusega ettevõtmisi, et see et meil on teatav usaldus tekkinud ja ausalt öeldes need esimesed päevad, kui kui see raha sinna hooandja kontole kogunes, et see tegi nagu südame väga soojaks, et me ei ole üksi oma teatrisse. Teatrijuhina sa ju ikka pead oma teatri majandusliku poole eest hea seisma, selleks on erinevaid võimalusi Eestis, aga aga seekord sa lihtsalt pöördusid inimeste poole inimeste poole, et andke meile raha, mere tahaks minna ennast täiendama, ütleme siis nii, et oli sul nagu kummaline ka niimoodi teha. No. Kummaline, ütleme selles mõttes, et selleks, et inimestel palka maksta, selleks oleks küll kummaline nüüd hooandjast raha küsida. Aga selleks, et, et anda millelegi üks lisaväärtusega lavastus tuleb välja niikuinii, ükskõik, kas me saame minna või me ei saa minna, et esietendus on 19. kuupäeval ja eks me siis teeme seda kodus proovisaalis. Meil lihtsalt on väga selge veendumus praegusel hetkel, et kui me saame selle ühe lisakäigu siia juurde teha, et siis tuleb see lavastus huvitavam, see tuleb veel põletavam kõige paremas mõttes. Ja hooandja on selles mõttes väga hea platvorm, et igaüks annab sinna enda raha, kui taha ära anna. Kui tahad, anna, ja, ja sellepärast mul ongi väga hea meel, et, et inimestel ikkagi on tunne, et sealt võib midagi tulla ja, ja nad on nõus nii-öelda kõige, kõige otsesemal kombel seda, seda toetama. Sul on olnud see aasta väga mitmepalgeline aasta, mida sa ise tooksid kõige olulisema enda jaoks välja. Tjah kuidagi ootamatult pikku nüüd järgi mõtlema hakata, mis asi ja kõik sisse mahtunud, et et võib-olla võib-olla kolm sellest kõige suuremat asja, et et ma tegin märtsis-aprillis oma esimese täismõõdulise lavastusse väljaspool Eestit Hamburgis, Dalyya teatris. Ja selline Kohtumine suure saksa teatrimajaga sealsete näitlejatega väga heade näitlejatega. Et see kindlasti jättis päris suure jälje minu sisse ja siis loomulikult tudengitega esimese lavastuse väljatoomine mis vältas terve suve Elasime elasime kolm nädalat telgis, siis reisisime lavastusega ja ja see aasta omamoodi on ka olnud selline noh, ma ei tea, kas nüüd selle poliitilise teatri kokkuvõttev aasta, aga aga kuna mõned näitlejad meie trupist läksid ära ja üldse terve eelmine hooaeg oli selline, kus näitlejad olid väga palju ära, siis oli mina ära vahepeal. Et see oli kuidagi selline väga nagu hektiline hooaeg, et, et see, et me saime, millal siis nendega on seal juuni alguses vist Reformierakonna juhatuse koosolekut tehes laval veel ükskord kokku, et see oli ka kuidagi selline emotsionaalselt väga-väga oluline, et ma arvan, et et see kiire reaktsioon ühiskondlikele sündmustele, et see oli noh ühiskondlikus plaanis ja teatri jaoks väga oluline, aga sisemiselt emotsionaalselt oli see oluline see, et, et me saime selle trupiga veel mõneks ajaks viimast korda kokku. Kas see Reformierakonna juhatuse koosolek oli kuidagi nagu loomulik jätk sellele ühtse Eesti suurkogule? 10 kevadel oli siis ühtse Eesti suurkogu ja 2011, kevadel oli see fon ris of Estonia ja nüüd siis Reformierakonna juhatuse koosolek. Ja siit edasi, et kui järgmisel aastal midagi peaks juhtuma, et kas siis pilgud pöörduvad sinu ja sinu teatri poole, et teete ka midagi või? Jah, no siis, kui see sellised pilgud pöörduvad, te teete ka midagi või reageerite kuidagi, et siis ma ei tea, kas me peaksime reageerima, et et kõik need kõik otsused ja ka meie varasemad ja vahepealsed lavastused on ikkagi sündinud sellisest noh, nagu sisemisest vajadusest või tõe tunnetusest, et nüüd oleks vaja kuidagi nüüd oleks vaja sellele reageerinud, oleks vaja midagi teha ja ja mõnes mõttes pärast ühtset Eestit me mõtlesime, et nüüd aitab küll poliitilisest või sellisest sotsiaalsest poliitilisest teatrist, et me oleme nii-öelda nagu oma sammu teinud, et et me ei saa seda kuidagi, monopoliseeritud ei taha monopoliseeritud, las tulevad nüüd, uued inimesed teevad oma samme noh, mitte isegi mitte teatri mõttes, vaid iga igat moodi muud moodi. Ja ühtsele Eestile ja selles mõttes on ka järgijaid olnud, et, et ma tean, et näiteks need, kes need ACTA vastaseid ja seemnete söömise vastaseid meeleavalduse korraldasid, nad ütlesid, et nad Ühtne Eesti oli kindlasti üks üks näide sellest ja ega Silver Meikari oma artiklis mainis, et Ühtne Eesti oli seal talle üks Hooandja aga. Nojah, ja nüüd oligi siis selle silver ketiga oli see kuidagi nagu ei saanud jätta reageerimata või Mei nagu ei saanud jätta. Selle midagi tegemata ja me see vist oli veel niimoodi, et nemad vist päeval see skandaal singlil puhkes, aga et me neljapäeva hommikul oli, meil teatas koos oleks, ma mõtlesin, et kas me teeme midagi või ikkagi peaks tegema ja, ja, ja, ja Eero Epner, meie dramaturg oli üks see, kes on nagu väga ütles, et on vaja teha, mõtlesin, aga siis palun, kui on vaja teha, siis kirjuta midagi. Ma korra segan vahele sulle, sa kasutad hästi palju seda meevormi siis me tegime, meie mõtlesime, me tahtsime. Kuidas see mee tegelikult välja näeb, nagu teatrijuht, lähed kohale, ütled, et teeme seda ja siis tõuseb kätemets ja muidugi muidugi ma ise ka mõtlesime. Nii. Et kui erakonna juhatuse koosolek on 30. mail, siis viiendal juunil on, on materjal näitlejatel selgeks õpitud, lavastaja lavastatud ja see on laval. Noh, me ei, ma ei ole veel täheldanud, et kui mul tuleb mingi idee ja ma lähen sellega teatrisse, siis tõuseb kätemets, et just niimoodi teemegi, et et ma ei tea, kui totalitaarne või vähem totalitaarne meie teater on, aga aga vähemalt vähemalt väliselt on ta suhteliselt demokraatlik, et, et te ei pea plaksutama siis, kui ei ole loksutamise tuju. Aga, aga selle mee all, et see meie on iga kord natukene erinev, et kindlasti viimastel aastatel on sinna kuulunud meie dramaturg Eero Epner ja, ja kindlasti Ene-Liis Semper kogu aeg ja, ja trupist ka mingi osa rohkem, mingi osa vähem alati, aga aga lõppkokkuvõttes, sel hetkel, kui me otsustasime, et me teeme seda, sel hetkel oli see loomulikult trupiga läbi räägitud, et, et jah, et see on üks asi, mida, mida me peame tegema, mida me oleme nagu mõnes mõttes isegi kohustatud tegema. Me oleme kohustatud reageerima, mitte istuma suured täis. Et meenutagem selle Meikari juhtumisega, et esimene nädal oli Meikari aktsiad ikkagi nagu väga-väga madalal, ta pigem ta oli, oli valetaja ja, ja see, kes oma sõpradele selja tagant kuuli selga laseb. Praeguseks hetkeks ei ole vist partei juhti, kes pole tunnistanud, et noh, tegelikult ta ikka rääkis tõtt ka natukene. Et hoolimata sellest, mida, mida justiitsminister oma lahkumise juures veel rääkis, aga et noh, ühesõnaga sellesse kõike süvenemata rääkides rohkem teatri poole pealt, siis selliste poliitiliste ja tegelikult ka kunstiliste projektide puhul, et on tarvis saavutada ikkagi mingisugune konsensus. Ühelt poolt on see konsensus täiesti võimatu, sellepärast et on tegemist väga erinevate inimestega teatris ja ja kuigi noh, isegi näitlejad, kuigi nad on kõiki ameti poolest näitlejad, nende ilmavaated on, on erinevad. Aga Gert Raudsep sõnastas selle kunagi väga kenasti, et lavastuste mängimisest, et kui kas või üks trupi liige tahab väga seda lavastust veel mängida, et siis on tegelikult ülejäänute kohustus seda edasi mängida. Ja noh, mõnes mõttes selline nagu kohustuse ja jagamine on, on ka see mee leidmine. Et et jah, need on alati olnud sellised ühised otsused, loomulikult keegi tuleb selle esimese impulsiga, teine ütleb, et väga hea mõte või ütleb, et ei tea ja kui see esimene impulss on piisavalt tugev, et siis ta läheb nagu siis ta nakatab ka teisi. Ikka ju teatritest lahkuvad inimesed ja tulevad inimesed juurde, ka sinu trupist lahkus sel aastal kolm inimest. Nii et kas sulle tundub, vähemalt mulle tundub, et sinu teatri puhul kuidagi äratas suuremat tähelepanu kui mõne teise teatri puhul. Noh, väga head näitlejad olid need, kes lahkusid, et nad jäävad lihtsalt rohkem silma. Aga noh, võib-olla ma täheldanud siin ka teatavat sellist ühiskondlikku ootust, et no nüüd neil läheb halvasti, nad lähevad lahku kõik omavahel. Et muidugi see lahkumine oli, oli kurb ja et me neid Noh, meie teater võib-olla natuke teistmoodi, et meil on nagu selline väga trupi ja ansambliteater, et me oleme väga nagu koos mängiv teater või näitlejad on väga koos mängivad. Aga, aga samas on see, et seitse aastat on koos oldud ja noh, nagu Sergo väga toredasti ütles, et no 99 see on nagu see on nagu, mis iganes, siis suur Itaalia perekond? Ei, mitte seda ei ole nagu me ei ole üldse perekond ei ole selline suur ja sõbralik point, et Ta pigem mõtlesin, et see on nagu mingi 800 või 1200 meetri jooks, kus sa nagu kus on absurdselt pikk distants, sa pead lihtsalt täie hooga jooksma kogu aeg, mis on veel mingisuguseid distantsi, selliseid mitte maratonijooks isegi, vaid selline nagu pikk kiire jooksja jookseb nii kaua kui jaksad ja kui enam ei jaksa, siis astud kõrvale, et et me saame kõik hästi läbi ja meil mängiti lavastusi veel see hooaeg koos, et et noh, iga loominguline kollektiiv peab muutuma. Mul on isiklikult väga kahju, et me ühte aastat nagu veel vastu ei pidanud, aga ei pidanud, siis ei pidanud, eks tulevad uued inimesed ja uued uued teatrit mõnes mõttes. Sinu teater, jällegi, ma teen mingi meelevaldse spekulatsiooni, nüüd on see, mille kohta on ka vist kõige rohkem igasuguseid linnalegende, mida teatrit sinu teatris tehakse, et kas sulle tundub ka niimoodi ja mis on kõige sellisem kummalisem, mida sa oled oma teatri kohta kuulnud ja siis itsitada? Linnalegende ei tea, vaata, ega mul ei räägita ürina, legend tegi julge rääkida, mis õudusi ma seal korraldanud. Linnalegendidest mäletan seda, et kui ma tegin oma esimest lavastust diplomilavastust Pärnu teatris ja siis seal ka mingi peos Tseeneri talvemuinasjutt, Šveits piiri seal midagi. Teeme mingi, mis peol juhtuvad, kuidagi improviseerimine, pudelid, mingid nöörid, vaatame, mis toimub, mis meie rekvisiidid laos leiame. Siis pärast ma kuulsin, et kuidas ojasoo oli sundinud proovisaalis näitlejaid köie alt läbi käima ja ja vanemad naisnäitlejad olid täitsa hädas sellega olnud, nüüd pidin midagi sellist ei olnud. Aga legend oli päris võimas, noh, ma ei tea, meie pool nimetatakse niisuguseid sporditeatrist. Räägitakse kuigi spordist. Me oleme nüüd mõnes mõttes ka kaugenenud. Ma ei tea, ma arvan, et. Ma tõesti ei oska öelda, ma ei nagu ei tegelenud, mul on aeg-ajalt isegi tunne, et nagu. Jah, ma ei tegelasele eesti teatriga sellisel kombel nagu väga oleme nagu oleme ja meil on väga palju sõpru väga paljudes teatrites ja ja sõpradega on alati tore kokku saada. Kas sa kujutad ette, et saal avastad kunagi näiteks Tšehhovi väga klassikalisel moel? Mis see klassikaline moodus on, tekib kohe selline psühholoogiline, teate, vana, hea psühholoogiline, vana, hea. Kui me praegusel hetkel teeme lavastust Juhan Liivi luulest, siis ma arvan, et see on väga psühholoogiline lavastusi, võib-olla see on nagu olulise psühholoogilisem kui selline vana hea psühholoogiline teater see vana hea psühholoogiline teater, mida, mida Eesti. No ühesõnaga, mida nii kiita armastatakse, see on väga sageli just nimelt see nii-öelda lavastaja teated, mis minu meelest on nagu surnud, tead, see on selline teater, kus lavastaja ütleb, vot nii teed ja teistmoodi ei tee siin joteed, siin vaatad vasakule, siin lähed uksest välja. Aeg-ajalt peabki niimoodi tegema muusikali, ainult niimoodi teha saabki. Aga aga see, mis tegelikult psühholoogia seal sees on? Panso ütles kunagi, et mis on parem, kas ise mõelda 15 inimese eest, järgitada 15 inimest mõtlema? Tulemusena on see teine parem, lihtsam on esimene, kuigi alguses tundub, et nad, sa pead ise kõik välja mõtlema. Sest kui 15 inimesed hakkavad mõtlema, see on täiesti hullumaja, kõigil on mingisugused tahtmised, kõigil on soovid, kuidas sa siis lõpuks kõik konsolideerida. Et ühesõnaga, ma arvan, et sellist nii-öelda vana head psühholoogilist teadet, et seda ei ole tegelikult olemas, on üks Stampide kogum, mõnikord need stambid õnnestuvad paremini, mõnikord halvemini ja ma ei tee siin mitte ühtegi teatrit maha. Ja üks teeb nagu tahab, aga aga ma ei arva, et, et meie no 99, mõned nii-öelda mittepsühholoogilised lavastused ei ole tegelikult psühholoogilised. Näitlejad usuvad sellesse, mida nad lava peal teevad. Sest küsimus on see, millesse sa usud. Kas sa usud sellesse, et sa oled põlvpükse kandev, 18. sajandi inimene, kellel puudub igasugune kontakt tänase päevaga ja selle hetke, kus ta praegu on või sa usud sellesse, et sa oled inimene, kes kohtub 200 inimesega enda ees ja tal on üks lugu jutustada? Mina usun sellesse teisesse versiooni nagu rohkem. Räägime kaks sõnateatrimajast, ka no-teater sai eelmisel aastal selle asjaga hakkama, et rajas Tallinna vanalinna piirile õhuteatri, mängis seal sees suvi läbi ja siis sügisel lasi maha lammutada. Kus on järgmine, no teatri teatrimaja? Ei, see on nüüd nii keeruline küsimus näiteks meil mingisugused mõtted siin on olnud jah, et see on ajakirjandusest läbi käinud, et et iseenesest see maja, kus me oleme väga tore. Ta on päris hea asukohapeal, kuigi nüüdne liiklusskeem on ausalt öeldes nii meie juurde kui Nokiasse pääsemine pääsemise teinud suhteliselt võimatuks. Aga, aga selle maja üks probleem on see, et ta ei ole teatriks ehitatud ja ta on. Ta on kubatuurilt kohutavalt suur ja samas seda nii-öelda nagu kasulikku pinda on seal päris vähe, nii et et me, meie saal on väike, meil pole dekoratsiooni kuskil hoida ja noh, ta lihtsalt nagu äärmiselt ebapraktiline see maja, et noh, sellepärast me oleme siin arutanud ja mõelnud, et, Mõnes teistsuguses saalis oleks nagu ökonoomsem mängida ja väljavaated, mis on, aga noh, väljavaadetest ei oska praegu nagu midagi öelda, et natuke tundub, et me võib-olla ei ole väga populaarsed, et kui Vanemuise teatri saab pluss 300000 eurot endale aasta lõpus, et siis meil sellised kingitused paraku puuduvad. Ma lugesin hiljaaegu kuskilt, et kultuurikatlasse kavatsetakse ehitada 500 kohaline teatrisaal ja siis ma jäin kohe mõtlema, et et miks ei ole oma teatrisaal linnateatril, miks ei ole no teatril oma teatrisaal. Noh, eks see on niisugune kultuuripoliitiline küsimus, et ma arvan, et lõputult palju asju on neid, kui, kui saaks kõik asjast huvitatud ühe laua taha istuda, nad suudaksid omavahel kokku leppida ja siis säästetakse väga palju raha ja ja oleks tulemus kokkuvõttes parem, et praegu Eestis on ikkagi kuidagi niimoodi, et ta võib-olla see ongi Eesti omapära, et vaata, meil on küla ka selline, et naabritalu ei tohi näha olla. Et igaüks hoiab omaette, teeb oma asja, et iseenesest 500 kohaline black box on väga tervitatav, ma ei tea küll, missugune see lõppkokkuvõttes tuleb, et ja kes seal mängima ja kes seal mängima hakkame, milliste võimalustega see on, aga et ega Tallinnas puudub suur black box. Paraku, et tuleb ju veel telliskivisse, ehitatakse uus teater? Jah, praegu natuke võib-olla on see tehakse uusi asju juurde, aga nii-öelda need organisatsioonid, kes natuke virelevad, et et need on võib-olla keerulisem aidata või et tore, on alati ju mingit uut linti läbi lõigata, kui kui tegeleda nende nendega, kes on juba olemas. No ma kujutan ette, et mida sa tunned, kui sa oled lavastaja, kui sa oled koolis õpetaja või kui sa oled näitleja ja kujutan ette, mis rõõm või vähemalt arvab, et kujutan ette, mis rõõmsa sellest saad, või rahulolu, mis rahus olu rahulolu, sa tahad teatri juhiks olemisest? Mis rahulolu ma saan teatri juhiks olemisest? On päevi. Ja neid päevi pole harva, kui ma ei saa sellest mitte mingit rahulolu. Et mõnes mõttes teatri juhiks olemine on nagu paratamatus. Et. Kuidagi üldse niimoodi, et, Teatrijuhi amet on nii spetsiifiline. Ja mitte ma sellega suurepäraselt hakkama saaksid. Ma arvan, et ma ei saa sellega suurepäraselt hakkama, aga seal on nagunii spetsiifilised nõudmised, mida ei saa kuidagi kirjeldada, isegi kirjeldada saab, aga see kirjeldus läks pikaks, aga et nende Nojah, kui keegi teine tullakse juhiks seda paremini, siis ma hea meelega astuksin kõrvale, oleksin, oleksin lavastaja teiselt poolt jällegi. Ma arvan, et, et kui ma ei oleks seal olnud ja kui mul oleks olnud nii suurepäraseid kaastöölisi nende aastate jooksul, et ega siis põhuteater ja Ühtne Eesti raisanud voolab Estonia ja need on kõik sellised projektid, mis ausalt öeldes iga normaalse direktori nagu. Ma ei tea, minestus äärel viivad. Et et oluline on see, et teatrijuhtimise juures oleks oleks nagu kunstiline või loominguline usk. Ja ja see võib olla, see ongi see nauding, et kui see, kui see usk siis kuidagi sõnastub või, või vormub, et meil on vaja teha, et vot selline lavastus nüüd ja kohe et siis see lõpuks õnnestub, siis selle üle päris päris hea meel, et jah, võib-olla võib-olla see, see, see see ongi, aga teatri teatavate juhtimisel on ka väga erinevad, et 99 mõnes mõttes selline. Noh, nagu väga selge näoga teater, et noh, näiteks nagu Draamateater on täitsa teistmoodi teater draamateater sellise kultuuri kandja tähenduses. Et seal võib olla juhtide vahetused, ei ole nii ilmselged, et kui on 99 vahetaks juhti, siis ei oleks saanud 99 oleks midagi muud. Ootad sa need numbrid, kui taga pidi ära, lähevad kõik üks ja siis nulli, siis on ojasooteater nagu selleks korraks ajalukku läinud. Meil on järgmine, täna õhtul esietendub meil on esimest korda numbrid sassi läinud, tegelikult nii et meil täna õhtul esietendub no 61 ja homme-ülehomme 62. Ja nii et meil on. Me hakkame juba poolele lähenema, mõte oli küll, et äkki peame ikkagi vastu lõpuni. Ja siin ei ole üldse küsimus selles, et meil oleks püssirohtu, püssirohtu on väga palju, et me peame selle nagu tahtmise ja idee poolest vabalt lõpuni vastu. Aga ma arvan, et siis on küll, ega selle, ega sellega teatri lõppega noh erinevad loomingulised Ko koosseisud, noh, ma ei tea, mõtleme näiteks, kuskohas on Aarne Üksküla näitlejannad, millistes teatrites noh, minu teada on ta olnud Rakverest, on olnud Pärnust, on olnud vanalinnastuudios kas tõsi, vahepeal noorsooteatris ei olnud Draamateatris olnud need tekstid, et et inimesed, inimesed liiguvad, satuvad uute inimestega kokku, et see on, see on loomulik listel, no 99 juures on just see, et 99 lavastust, et see on nagu üks selline terviklik kunstiprojekt, et täpselt samamoodi nagu põhuteater, et see oli nagu üks terviklik kunstiprojekt kestabki viis kuud ja ja see kunsti selline ajalikus on seal väga selgesti tunnetatav. Noh, põhuteatri puhul see oli selgemini tunnetatav, aga ausalt öeldes põhuteatri matustel ma mõtlesin väga palju sellele, et, et kui me nüüd mingisuguse x aasta pärast 10 aasta pärast umbes jõuame null nulli, nii et mis tunne siis võib-olla. Ma arvan, et on päris palju inimesi Eestis, kes on enda kodusesse kollektsiooni saanud kolme apelsinikasseti või siis DVD või VHS-i peal veel ja siis vaatavad neid õhtuti, naeravad üheskoos. Ja paljudel ilmselt on ka roojavad CD DVD olemas, mida siis vaadatakse ja koos ühildatakse kaasa ja vaadatakse tore olla. Et kas sul on ka mõni selline, kas siis Eesti või välismaine lavastus, mida sa noh, paar korda aastas vähemalt paned masinasse ja vaatad siis algusest lõpuni, teades juba, mis on ülejärgmine lause naerad juba ette seda lauset. Ei, mul ei ole nii palju aega. Mul on läbi vaatamata DVD-d ja raamatute ja, ja näidendite ja ma ei tea mis iganes, plaatide hunnikud on igal pool, et et seda, et ma saaksin nii-öelda algusest lõpuni miskit uuesti uuesti vaadata, seda aega paraku ei ole, aga. Teate, ma mõtlen lavastuste peale tagasi, kui nüüd spetsiifilisemalt teatrist või filmist rääkida, ütleme teatrist rääkides, et siis ma mõtlen nende peale tagasi, ma meenutan hetki, meenutan stseene ja energiaid ja seda ma teen küll tegelikult täitsa sageli ja nii on ka täitsa konkreetsed lavastused, mille peale ma mõtlen üha tagasi ja tagasi. Et Priit Pedajas kunagi rääkis, et tema jaoks on parem lavastuse salvestus see, kui salvestatakse ainult heli, mitte pilti, et siis talle jääb nii-öelda nagu oma kujutluse jaoks kaabelruumi. Jah, ma olen võib-olla teinud veel ühe sammu sealt edasi, et ma, mul ei ole isegi heli vajama, lihtsalt meenutan lavastusi. Et et ma arvan, see meenutamine on väga oluline nüüd selle Liivi lavastuse juures jällegi dramaturg tõi ühe eliiati tsitaadi, mis räägib sellest, et et kui me ei kasuta enam neid sõnu, mida, mida kasutasid meie esiisad kui need sõnad kaotavad meie jaoks tähenduse. Et siis ühel hetkel kaotavad meie jaoks tähendusega need tunded, mida meie esiisad meie vanemad on läbi elanud ja ja ma arvan, et see oleks päris kohutav perspektiiv tekstis, et et peab uuesti läbi tundma ja. Ja kasutama neid sõnu ja neid samu kirgi, mida sa oled näinud ka erinevates kunstiteostes. Et see, see meenutamine on mõnes mõttes nagu meie, meie kohus, et kuskil paar päeva tagasi kuulsin sellist fakti, et et 90 protsenti informatsioonist on loodud viimase kahe aasta jooksul. Aga noh, teadmistega on loomulikult hoopis teistmoodi. Ja kuidas sellest informatsioonist nüüd teadmised leida? Ma arvan, et siin on otsetee ongi just nimelt tunnetel ja, ja, ja kunstil on see otsetee võimalus, et kunst suudab näidata oluliselt rohkem informatsiooni, kui kui. Sõnadesse mahub, kas sinu lavastused on kõik üles võetud, nurjataks, sinu lavastatud, aga noh, üldse, mis on sinu teatrivõidule? Jah, mingil kombel on kõik lavastused üles võetud, aga noh, nad on sageli võetud ka nii-öelda ühe kaameraga lihtsalt. Nii-öelda arhiivi jaoks, et selles mõttes, et selliseid selliseid DVD-kogumik vaevalt et nendest kunagi hakkab, hakkab tulema. Nii et selles mõttes soovitaks ikka teatris käia, mitte mitte DVD. Ma ei ole, ma jäin mõtlema selle jutu üle, et varasemate põlvkondade ja eelmiste ajastute mõtted ja tunded kaovad, aga ega loodus ei salli tühja kohta ega Vargamäe Andrese sauna sauna. Madis ei oleks ilmaski aru saanud niisugustest sõnadest nagu Silver Keit parteide rahastamine. ACTA meeleavaldus, harta 12 noh, lihtsalt. Kõik muutub ja kõik muutub, jah. Lugesin kunagi sellist toredat evolutsioonilist näidata, et et kiil tavaline, see kiil, kes lendab, ta on suurepärane lendaja, ta suudab lennata edasi-tagasi, ta suudab seista koha peal, põhimõtteliselt on perfektne lendaja kiili kiili sarnased putukad lähevad mitu miljonit aastat tagasi, juba nad nii. Ja siis evolutsioon läks edasi, näiteks paremaks. Sündis kodukärbes, kes põhimõtteliselt ei oska üldse lennata. Arvo on väga edukas. Nii et, mis ma sellega öelda tahan, et evolutsioon ei pruugi alati olla positiivne nähtus? Kõik muutub, seda küll. Aga võib-olla, et kui me juba oleme selline homo sapiens, siis meie roll on seda muutust kuidagi kontrollida või suunata või need asjad, mida me oleme ära tundnud, et need on. Need on nagu väärt leiud evolutsiooni pikal teel, et neid võiks siis alles hoida ja, ja nende osas, mis ei ole väärt leiud seal midagi uut leiutada. Räägi palun paari sõnaga sellest kogemusest, mida sa said välismaal lavastades täiesti uute inimestega täiesti uues keskkonnas, tundmata nende inimeste iseloomu, igasuguseid isiklikke probleeme ja nii edasi. See oli väga raju kogemus, see tõesti väga-väga raju, et ootamatult sai lavastuse pealkirjaks Facio igo. Ja võiks öelda, et see lavastuse pealkiri nagu täis kõigi kohta nii minu kohta, kuigi trupi kohta kõikide nende kohta, kes lavastusega seotud oli. Et, et see ühise keele leidmine. Ma töötasin saksakeelses keskkonnas ja saksa keelt peaaegu üldse ei valda, nii et töö käis inglise keeles läbi läbi tõlgi vahendusel või siis käte ja jalgadega. Aga aga veel keerulisem kui leida nii-öelda noh, sellist nagu keelt saksa või inglise keele ühist keelt veel keerulisem oli, oli leida seda ühist teatraalselt nagu puutepunkti ja, ja nii palju valesti tõlkimisi, valesti arusaamisi ja samas ikkagi nagu läbi selle üheskoos mingisuguse tõe otsimine, et see oli üks kõige raskemaid prooviperioode. Noh, kuigi mul on ausalt öelda iga kord selline tunne pärast proovide lõppu, et pagan, see oli näiteks raskemaid prooviperiood. Aga see tulemusega lõppkokkuvõttes väga ilus, et näitlejad kahtlesid veel viimaste läbimängudeni on, kas see on ikka õige, mida nad teevad, aga, aga siis, kui mulk tuli saali ja publik täitis lavastuse väga hästi vastu. Kõik olid üllatunud, et nii hästi vastu võeti, et siis me saavutasime mingisuguse sellise Ühtsuse, et, et see oli, oli väga tervendav. Ma olen öelnud ka, et mõnes mõttes oli nagu mulle nagu doktorantuuri eest selle lavastuse tegemine. Aga nüüd ma lähen sügisel uuesti, nii et võib-olla vaatame, kas teinekord on lihtsam. Me keerulisem, milline see hetk sinu jaoks on, kus sa saad aru, et kas tükk on õnnestunud või mitte? Ei õnnestunud või mitte? No üldiselt teda peaks ikkagi nagu peaproovides juba näha olema, kas ta on õnnestunud või mitte. Noh, kas tükk on õnnestunud, seda saab üldse tegelikult tagantjärgi öelda, et kuidas ta siis publikuga kohtus ja kuidas see kõik siis nagu lõppkokkuvõttes välja tuli. Ja siin ei ole mitteoluline see, et publikumenu oleks olnud väga suur Õnnestunud lavastus on ikkagi see, kui me oleme trupp ja dramaturg, kunstnik, muusikaline kujundaja, kes iganes sellesse nii-öelda trupi laiemasse mõistsid, kuulub, et et kui me oleme suutnud midagi ühist kuidagi ühisele pinnale jõuda või kui me oleme suutnud mingisugust ühist kogemust jagada. Me oleme ühise äratundmise läbi elanud, et, et ma arvan, siis ongi õnnestunud. Ja, ja see tundub natuke nagu niimoodi, et ma räägin, et noh, et umbes kui näitlejatele meeldib mängida, siis ongi hea lavastus, aga mis see vaene publik siis peab arvama? Ma usun siiralt, et kui kui trupp usub lavastusse, siis näeb seda ka publik ja kui trupp ei usu noh siis lugu võib-olla tore ja kostüümid sädelevad ja muusika valijaga, aga ega siis ei lähe publikul ka korda, nii et et see nagu Nende vajaduste püramiididega on, et kõigepealt sa pead ikkagi enda vajadused rahuldama ja siis siis saad teiste vajaduste peale mõtelda, nii et et ei ole väga jätkusuutlik selline valem, et teeme mingisuguse publikule meeldiva tüki, aga ise sellest mitte midagi ei saa. Publikule olevat väga korda läinud ka teie Se Frey Kingdom lavastus Inglismaal. See on ka selle aasta üks märksõnu. On selle aasta või ei ole ja esietendus küll eelmise aasta sügisel, aga jah, no seda mängiti see aasta väga palju ja see käis festivalidel mööda Saksamaad meeletult ringi. Et ma arvan, et selle lavastuse juures oli Sebastian reblingi lavastus džempri lavakujunduses kus mängisid siis näitlejad Eestist, Saksamaalt ja, ja Inglismaalt. Aga seal töötas just see, et kui, kui erinevad need, kui erinevalt inimesed mängivad või kui erinevad näitlejad on, ühelt poolt me jagame küll ühte Euroopa kultuuri ja need maad ei ole venelased üldse nii kaugele ja me saame, ütlesid mõjutusi. Aga kui seal laval reaalselt vaatad saksa näitlejad, eesti näitlejad, inglise näitlejad, siis nad mängivad täiesti erinevalt ja kuna lavastus oli ka sellest omamoodi selline road trip läbi läbi Euroopa Inglismaalt läbi Saksamaa Eestisse, et siis kuidagi töötas väga hästi ja ma arvan, et see oli üks selles mõttes väga õnnelik koostööprojekt. Sellega me ka jätkame, nii et nüüd järgmine suvi hakkavad proovid, meil jällegi koostasime Games, Pillega ja Sebastiani bling samal aasta ja toob siis sügisel 2013 välja meie majas uue lavastuse. Sul neid hetki on palju nüüd aastavahetusel, kui sa teatrit ei teemaid, isegi proovisaalis. Või teatrimajas, aga oma peas mis, mida te teatri tegemiseks nagu kutsuda? Et on jõululaupäeva õhtu või sisejõulu esimene püha ja siis mõte läheb sinna, et kuidas nii teha või teha või? Noh. See on nagu, eks elu-olukorrad sunnivad iseenesest mõtlema millegi muu peale. Ma läksin sel sügisel trenni ja see on see, kuidas soojenduse ajal käivad peas kogu aeg töömõtted, et see oli proovis, juhtus nii, juhtus, nii juhtus nii. Ja kui soojendus soendus läbi on ja nii-öelda trenn pihta hakkab, siis ma ei mäleta mitte midagi, kus ma töötan. Olen pension, ei ütle. On väga selline vanade meeste vanade nutikate meeste trend. Tore, aga igal juhul oli minul ja ma arvan, et kajal ka suur rõõm metsa tulid kallil kiirel ajal Heile tunniks ajaks rääkima. Mis sa arvad maailma asjadest, aga aitäh kutsumast nii. Ja see tund saab õige pea läbi. Järgmine tund. Ja siis läheb lõpp hea kõik ja edasi. Ja õige pea.