Tere taas teatrisõbrad. Voldemar Panso sünniaastapäeval, 30. novembril anti traditsiooniliselt üle Panso-nimeline preemia. Värske laureaat Rea Lest õpib Panso kooli kolmandal kursusel ja teda võib praegu näha kursuse esimeses diplomilavastuses. Pedagoogiline poeem. Üle ning on lootusetu olukord ei saa mõraline. Ma tunnen kõige suhtes igavest rahulolematust. Inimesed olema täielik läbikukkumine. Panso preemia anti sedapuhku välja 30 viiendat korda. Varasemate laureaatide seas on näiteks Ain Lutsepp, Elmo Nüganen, Marko Matvere, Elina Reinold, Katariina Unt, mullu aga Diana Leesalu. Tänases saates jõuame ka käia tõus kui ka Viljandis. Kuid alustame Eesti draamateatrist, kus täpselt nädal tagasi viibis kõrge külaline. Vanalt healt Inglismaalt saadeti Meelis Kompus ja soovin mõnusat kuulamist. Möödunud nädalavahetusel viibis Tallinnas kui nii võib öelda, siis teatrireisil kuulus Briti näitekirjanik, lavastaja ja filmirežissöör söör David heer. Ta on aastakümneid teinud tihedat koostööd rahvusteatriga, Londonis lavastanud ja kirjutanud nii televisioonile kui ka filmitööstusele. Tema arvukate preemiate seas on briti filmi- ja teleakadeemia auhind, kuldkaru, Berliini filmifestivalilt, briti teatri aastapreemia ja palju muud. Ning aastal 1998 tõsteti ta rüütliseisusesse. Eestis jõudis David häir koos abikaasaga tuntud moeloojaga Nicolfarhiga ära vaadata oma näidendi Amy seisukoht lavastuse Tallinna linnateatris kui ka vertikaaltunni lavastuse draamateatri väikses saalis. Küsisin, kas puhas huvi oma näidendite käekäigu vastu oligi see, mis ta koos abikaasaga Tallinnasse tõi. Just nii oligi ja muidugi oli David häär kuulnud eesti näitlejate heast tasemest ja üldse tugevast teatri traditsioonist Eestis. Ning selle põhjal, mida olen näinud, on see sulatõsi. Edasi aga konkreetsemaks. Mladen Kiselovi lavastatud Amy seisukoht on Tallinna linnateatris väga hästi vastu võetud, nagu ka mujal maailmas, mis selle näidendi võidukäiku tegelikult kannustab. David har tunnistas, et Suurbritannias on sageli just naised need, kes tahavad teatrisse minna ja tirivad sinna oma mehedki kaasa. Segalugu tugevast emast, kes esitab väljakutse oma tütrele, laidab maha tema valikud elus võib publikule tunduda tuttavlik. Ja edasi rääkisimegi peaosalistest linnateatris kosmosesse juba Anu lamp hub Leida Esmi, Allen ussisaba ning värbu. Siis väga onu lambi osatäitmist, ta on sellesse rolli äärmiselt sobilik, kuna temas on Esme Allanile vajalikku karmust. Valik on selles, et seda naist on võimalik mängida soojuse ja sümpaatiaga, kuid samas saab välja tuua temas peituva enese hävitajalikkuse. Anu lamp ei karda just seda teed minna ja näitekirjanik oli sellest võlutud. Meenutame, et sedasama rolli mängis maailma esmaettekandel ei keegi muu kui džudydenš. Rääkisime Davideeriga Draamateatri möödunud pühapäevase vertikaaltunni etenduse vaheajal. Seega oli paslik küsida tema esimesi mõtteid selle väga tänapäevase näidendi lavastuse kohta. Nimelt vertikaaltunnis. Vaatluse all põrkuvad maailmavaated, mis eriti reljeefselt kerkisid esile 2003. aasta Iraagi invasiooni järel. Mädanenud vaibad, meeto ehitusplatsidel. Näiteks toonane peaminister Tony Blair ei saagi Suurbritannias avalikud ette ilmuda, kuna inimesed soovivad tema kuritegudes süüdistatuna kohtu ette viimist. Selle sõja vastuolulisus ei ole tänini kuhugi kadunud, rõhutas käivitaja. Siit aga ei saanud jätta küsimata, milline on olnud tema jääda positsioon antud küsimuses, seda näidendit mõned aastad tagasi kirjeldades. Uues realistlik. Intrigeerisid, aga need inimesed, kes toetasid sõda hiljem šokeeritud sellest, mismoodi ameeriklased seal oma ülemvõimu kehtestasid. Halvasti ette valmistatud ja kehvasti läbi viidud, see operatsioon tegelikult oli. Kas aga teater suudab muuta maailma levitada uusi ideid nii et need hakkaksid elama ka väljaspool teatrihoonet? Tekitaksid diskussiooni võimukoridorides. Söör David heer on selles küsimuses pigem optimistlik. Seal Euroopas taas väga populaarne suhtlusvorm ilmselt tänu sellele, et erinevalt televisioonist ja muudest meediakanalitest tunnetab teatripublik selle suhtevormi tõsiseltvõetavust. Ta tõi näiteks Briti ajakirjanduse, mis on enda šansid viimase kümnendiga täielikult maha mänginud. Nad panid mööda Iraagi sõja kajastustega. Nad panid mööda finantskriisist rääkimisel ja Briti televisioon on täiesti küündimatu. Inimesed aga vajavad kohta, kus kokku tulla ja saada võimalust kaasa mõelda. Seega, kas käes on ka hea aeg näitekirjanikele ots? Play väetises Jaan, mis Suurbritannias eriliselt praegu silma hakkab? Näitekirjanike sekka on ilmunud väga noor põlvkond kirjutajaid. Söör David Heeerr rääkis lausa seitsmeteistkümneaastastest näitekirjanikest, kelle näidendeid lavastatakse. On ka vanu näitekirjanikke, nagu ma ise viskas sõõr nalja ja on noori. Aga puudun just keskmine põlvkond. Need, kes paarkümmend 30 aastat tagasi selle asemel, et mõelda ja oma ideed näidendisse kirjutada eelistasid kodus vaadata telerit. Keegi. Ei lahku. Rääki mõningu. Ostsime Pihlap vilepillikääru kõva leivaaia ääres kaasega kepiks, tublid. Eestimaal on sooja vee Suure silmas sugurahvast huviga ringi korraks kohathani isepäi säili tervitanud tuuleveskeid merest õudvaid päikesesse vaadata. Kõigi Eesti teatrite turundusosakonnad teevad seda ilmselt liigagi hästi, et parim kõigist reklaamidest on suust suhu oli kogu mu võitja on see, kes on suutnud sõna liikuma panna. Viljandlased ise seda võib-olla veel ei teagi, aga Tallinnas levib kuuldus Dostojevski klassikateosele tuginev idioodi lavastus. Ugalas on suur õnnestumine. Ja et pisut rohkem selgust luua, millega tegu. Sõitsin sel nädalal Viljandisse kohale. Lavastaja Vallo Kirs lõpetab kevadel kultuuriakadeemia teatrikunsti eriala näitleja ja lavastajana ning idioot ongi tema lavastaja diplomitöö. Lisaks kursusekaaslastele mängib seal ka kolm kogemustega Ugala näitlejat. Vilma Luik, Andres tabun ja Tarvo Bridolin. Oktoobri alguses oli esietendus. Mis hetked need on, kui paar kuud on nagu esietendusest möödas ja on saanud nagu rahulikult nüüd võib-olla seda seda mängimist vaadata ja etendusi kõrvalt jälgida ja jah, kuna kes oli suhteliselt raske, siis sel hetkel, kui see sai kaelast ära, siis tekkis küll selline tunne, et nüüd tahaks natukene sellest lavastamise maailmas puhata ja ammutada inspiratsiooni just ise laval olles ja samas, kui sa jääd jälle näitlejana kuskile mingisse protsessi kinni, siis seal on need selle järgi, et nüüd võtaks ise asja kätte ja teeks hoopis ise midagi. Sa ütlesid, et sa kandsid seda endaga kaasas kaks aastat see ettevalmistusperiood on ikkagi üpris pikk. Jah, aga nüüd ei saa öelda, et nii intensiivselt kaks aastat töötasime, aga see mõte jah, sündis juba juba varasemalt ja see mõte sündis koostöös dramaturg Tõnis Parksepaga, kes õpib eesti keelt ja kirjandust doktorantuuris. Ja meil tekkis see tunne, et see on materjal, mida on vaja lavale tuua ja just nimelt selle sõnumi pärast. Ehk siis see, et hoia last enda sees alliksaare sõnade refereering. Ja me hakkasime seda vaikselt lihtsalt putitama, ilma teadmata, et sellest võiks kunagi saada, lavatöö viia, nüüd siis tulemuseks ongi see idioot on Ugala teatri repertuaaris ja teda mängitakse detsembris veel kaks korda ja järgmine aasta on plaanis korraldada väljasõite. Otsene tulemus on ka see, et see lavastus on saanud tegelikult ju väga head kriitikat. Näiteks on öelnud minu viimaste aastate suurim teatrielamus siis Margus Mikomägi on seda nimetanud diplomilavastusena meistri hõnguliseks aga just nimelt diplomilavastusena meistrimänguliseks, et siin on arenguruumi ikkagi juures, tuleb tunnistada, et me oleme ikkagi ju veel siiski teatritudengid ja me ei ole veel need akadeemilised paberitega näitlejad, et võib-olla tehakse meile teatavaid järeleandmist, aga samas on teater on teater ja inimesed on just esile toonud seda noortepoolsete energiate noortepoolset panust. Ja et võib-olla see on hoopis meie eelis. Aga kui palju valla oli selliseid inimesi, kes võib-olla selle ettevalmistusprotsessi jooksul ja proovide ajal ka nagu imestasid või ikkagi noh, niimoodi ettevaatlikult püüdsid rääkida kohe Dostojevski ja esimese suure asjana ja muidugi muidugi muidugi seda oli väga palju ja seda, seda minu sõbrad tuttavad, kes tulid, tunnistasid mulle, et nad, me olime natuke hirmul, kui me tulime seda asja vaatama, et mis ta sellega pusib ja äkki tuleb mingi piinlik, igav, pikk asi, millest keegi midagi aru ei saa. Noh, ei ole nii, ei ole nii väga selgelt ja selgesuunalise sõnumiga teha. Üheksas lend hakkab lõpetama sel kevadel, mis sinust saab? Mis saab, ma arvan. Ma loodan, et ma usun, et ma tegelen edasi ainult selliste asjadega, mis tunduvad mulle endale kõige õigemad. Ma loodan jääda Viljandisse. Ja ma loodan, et ka minu kursusekaaslased, paljud jäävad Viljandisse. Ehk siis Ugala teatrisse tööle. Ja katsume koos seda ühist energiat hoida ja seda jagada. Selles mõttes üsna üllatav avaldus, noored näitlejad räägivad teinekord Viljandist, kui sellisest hüppelauast paar hooaega olen, siis vaatan edasi. Jah. Ja kui tuleb tunnistada, ega Viljandi elu üleüldse ja trimaastikuelu ja koolielu, ega see, see ei ole kerge, siin on väga palju raskusi, siin on väga palju muutujaid, mis on niivõrd kuidagi isegi rusuvalt, millest tuleb üle olla kogu aeg, aga siin on väga palju komissiooniga inimesi, siin on väga palju inimesi, kes tahavad asja, tahaks muuta ja tunnevad, et see on justkui ikkagi õige siin püsida ja siin olla siin asja ehitada. Viljandi konsul leping taskus siis või ei ole veel ei ela, lepingutel, laskus, aga tuleb, lepingu sõlmimine on kavas. Esialgu, pistis aastaks või, või kuidas süsteem on? Tead, ma ei tea, kas aastaks või kolmeks aastaks sellel ühe aastaga ei jõua midagi teha. Ugala suures saalis käisid aga samal ajal uuslavastuse õed nõiduses proovid. See on Terry Pratchetti astumata Realile tugineva loo tramotiseering kus lööb kaasa lõviosa Ugala trupist. Jällegi vägesid juhib nor lavastaja möödunud kevadel Toompea kooli lõpetanud ja ilma, et keegi oleks tema käsi väänanud vabatahtlikult Viljandisse tulnud Sander Pukk. Hingetõmbepausi ajal uurisin ääri-veeri teatri raudvara Vilma Luige käest. Kui kindlalt siis noormehed, lavastajad oma esimesi samme professionaalses teatris astuvad. Oma lavastajameetodi ja, ja niisuguse materjaliga. Muidugi huvitav. Trupp alati rõhutab ka, et kui tuleb uus lavastaja, noor lavastaja, teatrisse ikka alati uued lavastajad või näitlejad kindlasti rikastavad. Muidugi ootame. Kuidas Sande pukki võiks iseloomustada Elmo Nüganeni kursuselt, et ütleme, resümee, mis tal kaasas on, on väga hea. Ma olen ise Elmo Nüganen igaühe lavastuse teinud, kajakad küll aastaid-aastaid tagasi ei, aga mulle tundub, et ta on väga hea õpilane oma oma õpetajale, sest natukene siiski meenutab seda, kuidas eelnõu töötab. Et lõngaalik küllaltki kindel oma arusaamine, nii visuaalne kui sisuline detailitäpsuse struktuuritunnetus on kindlasti tugev külg, aga võib-olla natukene see ajataju, et kell tiksub, aga need tihti juba kutsuvadki, ma kohe vaatan, kas õli, Vilma, Vilma. Hakkame juttu pros poolest. Lavastaja Sander Pukk, kuidas proov läks? Hästi aga oli lõppenud või tahab edasi kohe tunni aja pärast. Vilma Luik siin ütles proovi vaheajal, et ta võrdleb sind siin nende õpetaja Elmo Nüganeni, kes on ka hästi selline struktuurile kindel olev lavastaja ja pöörab väga palju tähelepanu detailidele. Jah, mis mulle ei meeldi, see tunne, et kui ma mängeriti piljardit sellepärast et kui me oleme piljardipalli ja siis vaatame, kuidas need pallid põrkavad. Ma ikka loodaks, et nad lähevad lõpuks ikkagi augu kukuvad, aga sellepärast ma teengi tööd, et nad siis jõuaksid sinna. Pean õppimisele vabaduse andmist näitlejatele, et võib-olla on piiranid kohati liiga palju liiga palju juba lavale ja sekud või jah, võib. Aga see on sul tegelikult ju kolmas täispikk lavastus, eks ole, just linnateatris piloksi bluus siis Draamateatris uus elektriline tantsusaal ja nüüd siis sa oled, sa oled nuusutada kolme teatri sellist õhkkonda ja võimalusi, Linnateater, draamateater, Ugala, et kui sa paned nad praegu ritta, et kuidas sa võrdlesid neid kogemusi. Edetabelit ma ei teeks, jumal teab, kus ma tahan tulevikus töötada, eks ole aga ma ei saaks öelda, et kui, kui see nagu puudutab, et kaks pealinnateatritele ole pealinnateater, eks ole, paratamatult kohe mõtted viivad sinna siis Ma küll ei saaks öelda, et on olulist vahet, sama positiivne positiivsemgi vastuvõtt. Kuna siia tulin ka püsivalt vähemalt mõneks ajaks, siis inimesed on soojalt vastu võtnud. Teeme tööd, tunneme ennast mõnusalt. Kas see moment on ka selle asja juures nagu oluline, et selline noh, nii-öelda õpipoisiaeg hakkab läbi saama? Ma ei ole ise niipidi mõelnud, sellepärast et ta koolitööde kohta ka nii otseselt ei mõelnud. Ma ei arva, et see situatsioon oleks niivõrd erinev seepärast, et lõppkokkuvõttes on ikkagi ju selle persooni nimi seal all. Ja pole ju ka niivõrd noor, võib-olla otse keskkoolis teatrikooli läinud. Sa oled õppinud maastikuarhitektuuri ja sa oled sellel alal ka lühikest aega töötanud. Tartus lavastamine mingis mõttes. Absoluutselt lihtsalt tervik ja detailide pealt vaadates, eks ole, vahest ja aga see on nagu päriselt, aitab vä? Jah, kompositsiooni juures minu arust aitab küll mulle nism ja, ja võib-olla sellest on, on tõesti abi olnud, et ma olen natuke joonistamist õppinud, natuke joonestamist õppinud mingite plaanide koostamist, siis mis võivad olla sihukesed värvilised aiaplaanid? Ma arvan küll jah, et sellest on abi. Aga jah, ma ise ka ei tea, kuidas see niimoodi läks. Kuidagi lihtsalt juhtus, koolis läks lihtsalt natukene aega, et harjuda selle mõttega, et see saab olema iga päev. See on lõbus meelelahutus. Praegu oled rahul? Praegu mul on huvitav, ma võib-olla päris niimoodi ei mõtlegi, et igavesti. Aga, aga ma ei ole ka kindel, et ma ei mõtle, et püüan olla momendis. Sest ma arvan seal lavastamise juures ka hästi tähtis. No kui sa siiski natuke pead ette mõtlema, et mis saama hakkab, et noh, mingis mõttes üllatav valik ka tulla, Ugalas jällegi elu muutus, eks ole, tulla Viljandisse elama ja see tähendab seda, et siin tuleb olla ja, ja nii edasi. Miks mitte pealinn, aga just Ugala teater Viljandis. Ma teadsin, et ma ei tahaks jääda vabakutseliseks. Ma tahtsin kindlasti minna kuhugi, kus on püsiv kollektiiv ja ma kartsin natuke jätkuma jääks, vabadus selleks ei teekski. Ena natukene väljasin seda. Ja teine asi, mis mulle kohutavalt meeldis, et siin on tõesti väga-väga suur lava, kui mida on varem intervjuudes küsitud, et miks ma tulin Viljandist? Ma pole midagi muud seal ei olnudki, tahtsin teatrite. Ma arvan, et ma siin väga ei valeta ka. Nonii nüüd jälle lava pealt maas proovist on tänaseks lõppenud. Tunniajane paus, siis läheb jälle õed nõiduses edasi ja kuna esietendus on tulemas, siis kella neljast viieni lava peal proovi ja siis kell viis lähen Haren järgmise etenduse jaoks rullid pähe. Ja siis on idioodi etendus ja see lõpeb siis kell 10. See, mida te kirjeldate, see vist on näitleja jaoks selline hea aeg. Või no niisugust tempot ikkagi on harva ja tegelikult kuna tõesti ajasurve on praegu väga-väga tugev, et esietendus juba teisipäeval, siis tuleb vastu tulla. Praegu on ka Ugala teatri jaoks sellised noh, võib-olla huvitavad ajad, eks ole, uus loominguline juht on ametisse tulnud. Millist sellist kihelust tekitab teatri sees, kui tuleb uus inimene sellele kohale? Ugala õhkkond on, pigem lastakse rahulikult kohaneda uuel inimesel ja ma arvan, et ega ei survestada või oma kihelusega nii nüüd hakka tõestama või hakka neid kohe midagi midagi tegema, pigem on alati nagu respekt, et inimene tuleb ja vaatab ringi ja siis hakkab kahist tegutsema. No kui palju Margus Kasterpalu oma ideid on saanud tutvustada juba trupile, mis saab aasta pärast ja võib-olla kahe pärast ja kui palju te teate üldse? Ma arvan, et see suurem tutvustamine on tal veel ees mingeid põgusaid mõtteid on ta rääkinud, aga noh, see kellelegi õpipoisiaeg on ikkagi meile nagu, kes on juba nagu näinud seda, et ah, et seda õpitakse ja seda õpitakse ja siis kui vaatad, et noh, nüüd võiks juba nagu justkui oludega. Ta võib-olla jah, et siis minnakse viimasel ajal nagu ära, et see jah, natukene, kui juba nagu saad hoo sisse, siis au sihukese rütmiga me siin töötame praegu. Jah. Aga mida näitleyodo võib olla praegu võtaks nii sihukest etteplaneeritust, et tahaks teada, mis just nimelt ootamas on. Et natukene praegu on seda, et ei tea mis saab kuu aja pärast või mis järgmine roll või minule isiklikult meeldib ikka nagu teada. Mõned kuudki vähemalt ette, mis sind ees ootab. No kasvõi sellepärast juba on see oluline teada, et teaks, arvestada võimalikke noh, väljaspoolt tulevate pakkumistega ka ja mis, mis, mida ei ole mõtet maha salata, see on oluline. Jaa, ei, muidugi on iga kasvõi need tõesti needsamad väiksed seriaali skeimised või või ka suvelavastus, et et selles mõttes tahaks jah, nagu natuke konkreetsemalt või pikemaajalisemalt natukene. Ilma me hakkame kohe rääkima Eda hinnaga, kes on legendaarne Vanemuise trupijuht juba 45 aastat olnud selles ametis, et te olete olnud Ugalas trupijuht. Ja enam ei ole enam ei ole peaaegu kaks pool aastat ja no see ei ole lihtsalt Ka ega ka, et kas põhjus ongi selles, et näitlejatöö ja trupijuhi töö on mõlemad liiga mahukad, et neid nagu ühe inimese peale panna saaks? Ei, ma ei, selles mõttes ei olnud nagu see põhjuseks. Ja siis kindlasti mitte täiskoormusega ei olnud võimalik teha näitlejatööd, aga siis, kui kaks aastat edasi, aga juba enam ei olnud trupijuht, siis ma tundsin, et ah nüüd ma juba natukene jagan midagi, et tekkis niisugune, et kui ma seisin plaani ees kus olid ainult kirjas proovid ja lavastused, siis siis jooksis kogu see logistika kokku, et ahah, töökojad ja siis on see tööreklaami. On, peaks jõudma juba, peaks olema reklaamitud, nii et kui sa seisad seal töökava ees, siis tunned, kuidas terve teater tuksub. Ma saan tegelikult mujalgi, kogemus mingis mõttes on, ütle ja ma sõin selle kaudu ikka väga tugeva kogemuse, kuidas me kogu teatrimehhanism on väga tihedalt teineteisega seotud ja kuidas absoluutselt iga inimese tööteatris on väga vajalik. Et muidu nagu ei osanudki seda tunnetada. Aitäh Vilma Luik selle väikese jutuajamise eest ja me läheme siis otse nüüd selle järgmise laulu ajal Tartusse ja kuulame, mida ida Hinno sellel samal teemal rääkinud. Väga kena kõiki kaunistil. On igast peost ja igas töös ka väike. Kui nali kindlalt Te olete imeline. Kuidas nad seda tegema panite? Ja nii see täpselt ongi vana hirmsa valitsemisajal teatrisse tööle saata tunud kunagine tomatoloogia tudeng, praegune üüratult suure kogemusega trupijuht Eda Hinno jäätis inimeste piinamise, hambapuuride ja kaabitsatega, kus see ja teine ja tuli hoopis teatrisse, tööle ja Vanemuisesse, on Eda Hinno jäänud tänini Polegi vist liialdus öelda daam kõigiks aegadeks Irdist, Nõgeneni ja nii juba 45 aastat. See oli meeletu aeg. Tähendab, ma võib-olla ütlen, et ma ei olekski sellel kohal nii kaua püsinud, kui mul poleks Irdiga koostöö karastust olnud. Tartlased ütlevad vana hirmutama. Teab teda olid tõesti võimatu, ta elas ennast välja valimata, vahendita, karjus võib-olla niimoodi, et sattusid talle vastu, hakkas äkki rääkima. Aga samas ma ütlen selle niisuguse käreda ja tormaka erdi koore all oli tegelikult väga õrn ja hell inimene. Meil olid, Ma langesin esimesel sõjasuvel proovid ja mina väga noor inimene ja noored näitlejad, Tomingas kõik siis läinud laval, ma lähen ütlen Hirdile, vabandust, üks näitleja viidi haiglasse, täitsa proovi tulla. Elt vaatas mulle otsa, ütles, et mind ei huvita, ta viidi, mind huvitab, kuna ta tuuakse tagasi. Mõtlesin, ma ei saa teile seda öelda, kuna ta ei ole vastuvõtust kaugemale saanud. Kui sa ei saa mulle seda öelda, mul ei ole niisugust töötajat vaja. Ma elasin seda kohutavalt. Valasin pisaraid, mõtlesin, aitab, miks ma pean niisugust asja üle elama ja mõtlesin erdiga. Nüüd on lõpp. Aga sa ise karuta nagu liiale läks, ja siis tuli vaheaeg, ta tuli mulle vastu. Ta ei öelnud teda, vabanda, vaid müksas mulle külge. Kuule, sa oled sellise näoga, kes metssiga sulle liiga on teinud. Ja no ma ei saanud ju, eks ole, hakata, see olidki tema vabandused, kes oli see metssiga, kes sulle liiga tegi? Ta oli nii suur isiksus, et ta võis endale rohkem lubada. Mida siis tegelikult teatris üks trupijuht teeb, ma kujutan ette, et teatrikülastajatel võib-olla vahel selline ettekujutuse trupijuht on see, kes viib proove läbi, lavastab see tegelikult nii ei ole. Ei, kaugel sellest, noh, trupijuht tõesti, planeerib etendusi, teeme mänguplaani koos turundusega, nemad teavad seda poolt nisukest tüki, kuna mängida, kuidas mängida, millises sagedusega, milline on külastatavus ühele või teisele tükile. Prooviplaanide koostamine, lavastuste plaanide koostamine, kui lavastajaga on kokku lepitud, et ta hakkab näiteks sel sel kuupäeval alustab oma tööd ja tegemist, siis tema soovid enam-vähem on saanud, kirja pandud ja sellest siis tekitatud proovi plaanis kajastub siis suures elektroonilises tööplaanis see muidugi ei tähenda kaugeltki seda, et see plaan täna tehakse ja kontrolletenduseni ei ole mingit muudatust, ikka loomingulised inimesed elavad ennast välja, tahavad teisiti teha. Aga noh, kõik on ikkagi toiminud. Siis ma teen lepinguid külalisnäitlejatega, neid on meil tõepoolest praegu äärmiselt palju. Vaat seal tunneb oma tööst täielikku rõõmu, kui kõik laabub, kui etendus siiski toimub, et publikut ei peale, et nad tulevad siia ootusega ja Vanemuine paneb välja sildi, etendus jääb ära. See on kõige, ütleme masin, ma kujutan ette Mis selleks peab juhtuma, et etendus ära jääks? No vanasti öeldi seda, et näitlejad päästab etendusest ainult isiklik surm. Me oleme sellest siin teatrisaates ka aeg-ajalt näitlejatega rääkinud, ütlevad, et tegelikult ei ole nii, et ikkagi ajad on muutunud ja kui näitleja tunneb ennast halvasti, siis ta ei pea minema sinna majja oma vaprust üles. Aga ma ei oska teile öelda, isegi meil on nii juhtunud, et tõesti siis jääb tõesti ära, kui see näitleja haigus ja tal on suur roll ja see selgub nüüd näiteks etenduse päeva hommikul ja me ei saa tõesti haiged inimesed välja tuua. Aga kui see on piisavalt ette teada, vaata, siin näiteks oli kalendri tüdrukutest niisugune lugu, et kas atlas haigestus ja oli ette teada, et see on paari-kolmenädalane lugu ja siis kolme päevaga õppis siis Carmen Mikiver etendused toimusid, publik ei teadnud, mis siin tegelikult tagapool selleks toimus, et nemad said etendust näha. Kui palju te olete sellist halli endale pähe saanud, nende? See kõik, mis peas on, ongi sellest saadud. Ütleksin see kõik need vead seal selles saadud. Noh, mõned niisugused pisiasjad võivad jääda kahe silma vahele, aga üldiselt ma peaksin teadma ja seda on küll vahel juhtunud planeerimisel, et äkki üks näitleja peab olema näiteks kahes majas korraga. Ja siis me oleme isegi selliseid, kui ajaliselt klapib autoga sõidutanud ühe ja teise maja vahet. Jajaa tähendab muidugi see sõltub sellest, kuna ta ühes või teises tükis lavale läheb, ütleme, kui ühes läheb lavale kell veerand üheksa, teises alustab kell seitse, et siia jõuda, siis auto ette ja kohale. Nad on vist sellised hetked, mida ükski trupijuht ei taha endale halvemates unenägudes ka näha, kui selline asi selgub, et homme on nii. Noh, tegelikult see võrdub peaaegu, ma arvan miini otsas istumisega näiteks, aga praegusel perioodil, noh, see on lihtsalt olude sunnil tekkinud. Liisa Pulk lõpetab Hispaania etenduse väikses majas ja kalendritüdrukud teises pooles peatamine ma siin suurest mäest lavale, siis toimub see nii-öelda liin väike Vanemuine, sur Vanemuine. Kuidas näitlejad muidu sellistesse asjadesse suhtuvad, kas saadetakse teile siis etteheitvalt otsa, et Eda, mis sa teinud oled? Teate, nad on üsna mõistvad, aga kõige olulisem on see, et mitte nii, et nad ei loe seda kuskilt seina pealt või ajalehes vaid seda tuleb neile lihtsalt enne möelda, et novot juhtus nii ja ole kena tule vastu. Ja see on väga oluline nendega ennem rääkida kõigis asjades, kui ka satub päevaks näiteks kolm etendust, milliseid ekstreemsituatsioone ta on siis ikka nii et vähemasti öelda katsu üle elada. Ja näiteks Aivar Tommingas on kunagi öelnud, et pole hullu midagi, et tuleb see nii teha, kui sind vajatakse, kui nad ei vajata, siis tahaks väga teha, aga siis ei ole lihtsalt põhjust või võimalust. Te tegite väikest statistikat ka, palusin, või palju juhte te olete, ma ei tea, kas peab, ütleme, üle elanud või läbi elanud. Võiks isegi öelda, et üle elanud palju tüdrukut. No tähendab siis kui ma tulin, siis oli teatri direktor ja peanäitejuht aga nüüdseks alates Aivar mäest, Karoli ainult teatrijuht ja nüüd Paavo teatrijuht. Aga direktoreid ja peanäitejuhte või kuidas siis öelda, on olnud 11? Aga ma, mul on tõesti ainuke soov see, et ma ise tajuksin seda nüüd on aeg ümber, mitte et ma seisan ukse pääl ja enam ei saa aru, kas ma pean sisse tulema või välja minema. Nii et seda aega ma ei taha lasta tekkida, ma tahan endale ise selle aru anda. Aga huvitav, mis on, et see teater nii endasse tõmbab, et seda hetke nagu raske ära tajuda nii näitlejatel kui ka teistel teatri töötajatel. Tõesti on, mina isiklikult ütlen, et ma armastan oma tööd ja ma armastan neid inimesi, kellega ma koos töötan ja see võib olla siis teeb selle asja niimoodi, et et ma ikkagi olen veel, et ma ei lähe põlema. Aga kuidas nende lahkumist aga üldse on, te olete kindlasti pidanud ju kõrvalt nägema ka trupist väga valusaid lahkumisi. Te olete pidanud seda kõike pealt vaatama ja võib-olla olema ka selliseks vahe talitajaks. Näinud ma olen seda tõesti ja need on olnud väga valulikult, väga paljudele inimestele või tekkinud koosseisude vähendamised. Paratamatult teatrijuht ja kunstilised juhid langetavad selle otsuse. Sest ega muidu ka uued ja noored ei saa ta peale tulla, kui ei vanad ei anna teed. Nojah, vaat seda võib mõelda, et ma täna mängin etendust, justkui, nagu oleks see viimane, aga kui see viimane ikkagi kätte jõuab, siis inimene ei taha seda uskuda. Ei, kindlasti mitte, kindlasti mitte, see on ikka ja lava inimesel, kes peab lavalt lahkuma, see ma arvaksin. Kui ta ise veel tunnetab, et ta ehk võiks midagi teha, on see kindlasti täielik šokk. Aga lahkumised ja muudatused administratsioonis, kui me mõtleme praegustki aega detsember 2012, mis hetked need on Vanemuise teatri jaoks? Teate väga rasked hetked ja ma ei ütleks, et peaksin töötama nüüd veel 10 aastat aga see fakt, et lasid meid nii-öelda maha, jätab, see on tõesti väga väga kahju. Ja Paavo Paavo juures, mina isiklikult hindan kohutavalt tema inimestesse suhtumist, tema hoidmist tema tähelepanelikkust ja laida vahel. Pojas on farm ka. Aga Eda, milline Paavo siis on, kui ta päris täpselt teinekord ikkagi ei tea, kuidas peaks käituma või kuidas edasi liikum, mida otsustama, et on ju ka ikkagi luust ja lihast inimene. Ei, no seda, seda muljet ta iialgi ei jäta, et ma ei tea, siis ta vähemalt ütleb niimoodi, et ta peab selle teemaga rohkem tutvuma. Langeta ennem otsus, räägime sellest natuke hiljem. Praegu Vanemuise repertuaaris võib-olla te saate välja tuua paar-kolm sellist head soovitust, kas uueks aastaks inimestele, mis on need teie, Eda Hinno trupijuhi soovitused, lavastused, mida sa pead nägema Vanemuises praegu. Tahtsin väga kahju, ma ei saa soovitada vihma, millele on pühapäeval viimane etendus, väga hea etendus, väga tugev lavastus. See on siis muide, tänasel päeval, kui see saade on eetris, ongi rihma mees vigastatud. Ja Aivar Tommingas, super super ja veel kord super. No ma ütleksin, et võib-olla ei ootanud seda vastust, aga mulle väga meeldib Musta pori näkku. Ja mulle väga meeldib Moonlaik. Ja mulle väga meeldib kabaree. Tähendab muidugi tükid on imearmsad ja siin on ikka, meil on repertuaaris piisavalt niukseid lavastusi, kus teatrikülastaja võib tulla ja kindlasti ei pea pettuma. Aitäh teile, Eda Hinno, Vanemuise trupist. Arvake tarri? Sel nädalal tähistas oma 60 viiendat sünnipäeva näitleja Tõnu Kark. 1970. aastal Draamateatri õppestuudios lavale jõudnud näitleja on töötanud nii Rakvere teatris kui ka noorsooteatris ja Tallinna linnateatris viimased 16 hooaega. Aga näidelnud Eesti draamateatri laval võib polemiseerida selle üle, kas ainult kino ja televisioon teevad tänapäeval näitleja. Kuid Tõnu Karki õnnitleksime praegu ilmselt ka siis, kui tema rolli nimistu ainult Toomas Nipernaadi kapiirdukski. Seda õnnelikku tegemist on Tõnu Kark meenutanud aastate eest vikerraadio keskööprogrammis Lea veel male antud intervjuus. Mulle enne pakuti hoopis teist rolli selles samas filmis vanema venna rolli, esimesest novellist. Aga jätma Nipernaadit mängima hakkasin, see oli suur üllatus minule sellepärast et mulle oli see enesele küllaltki võõras tüüp. Mulle endale tundub praegu niimoodi, et mina ei ole Nipernaadi tüüpi inimene. Need on niisugused inimesed, keda mina olen alati imetlenud, ma tean niisuguseid inimesi. Neid on meeste hulgas naiste hulgas. Need on väga tugevad inimesed. Ja minul oli see täiesti vastuvõetamatu alguses kui mulle Kaljo Kiisk ütles, et võiks õige Nipernaadi peale proovida. Ma olen selle filmi suur patrioot. Ja selle filmi üle tegelikult, ma olen päris uhke. Üks minu tuttav üks kolleegidest ütles mulle tegelikult ükskord niimoodi, et Tõnu, et pea nüüd Meeles, mille sa endale said et mina võrdleks seda Toomas Nipernaadit, mida sa mängima nüüd hakkan Kalevipojaga. Ja kujuta ette, kui sa nüüd selle kalevipoja või selle Nipernaadi nahka keerad. Siis sinul, elu ei ole kinos enam mingisugust ette näha. Nii et ma hakkasin seda suure ja õudsa hirmuga tegelikult peale seda rolli. Ja seda tööd. Tuletan meelde, et veel kahe nädala jooksul on oodatud teie kirjad pakkumistega, kes siis on olnud selle aasta parim nais- ja meesnäitleja ja milline toredaim nähtud lavastus. Meie meiliaadress on teatrisse r-r e või Kreutzwaldi 14, Tallinn aastalõpusaates on loosirattas hulk teatripilet. Saadet jääb aga täna lõpetama mõtisklus Tallinna linnateatri värskest kontsertlavastusest Eesti filmi laulud. Saate tegi Meelis Kompus kuulmiseni juba aastalõpusaates. Kui teemegi kokkuvõtted meie suurküsitlusest. Lainelaniine järe härra. Aga. See ja Tunaali ivava. Ugala viise kõnelda. Nad spet liik, mis ka igas hetkes peitub head ja ka seal, kus lõpeb seal ka all. Meri kustu taator. Ka ta aga. Iva. Ka need, kes peitu ja ka seal, kus lõpeb seal ka Aga. Siiva. Kostab soosi üle. Mer. Helgi viil käsi, oo jaa, see. On see toonis. On see. Juba. Igas hetkes peitub head ja haal. Seal, kuhu saab seal ka Aga? Püsiva igas hetkes peitub head ja haal ka seauisud jalga. Meri kustutab kaarja ka. Aga? Siiva.