Korteris on kultuuriga ja mina olen Maria Lee Liivak. Tänase saate teemad. Kino Artises linastub nädalas aega läti režissööri Layla Bakallina auhinnatud film pitsat. Filmist kõneleb Eesti-poolne kaasprodutsent Kaur Kallas. Tallinna Linnateater korraldab seitsmendat korda festivali talveöö, unenägu. Fookus sel korral Ladina-Ameerika regioonil. Koostöös linnateatriga näitab ka kino Sõprus, selle kandi filme. Lavastuste ning filmiprogramme tutvustavat festivali juht Raivo Põldma ning sõprusele trammijuht Tiina Savifestival toimub seitsmeteistkümnendast 21. detsembrini. Madrigale esitav vokaalansambel kiivad armastajad aga avaldas just äsja esimese plaadi. Sellest kõneleb kiivalt armastajate kokkukutsuja, näitleja ning lavastaja Kristjan Üksküla. Ansamblile Ropka Maribokinen, kes tänases saates loeb oma nädala märkmeid. Eile esilinastus Artises Layla Bakallina film pitsad filmist räägib kaasprodutsent Kaur Kallas, kuidas Lailata kallina tööd eestlasele tutvustada võiks. Teistsugusena siis võib-olla, kui on tavaliselt harjutud Eesti filmi nägema et tal on väga kindel väljakujunenud käekiri, mida ta on aastatepikkuses lihvinud, et raske on isegi žanris kuskile liigitada, on film, et need ongi nagu laena, filmid, tegelikult pitsad on niisugune seiklusfilm, et Layla nüüd on nagu rohkem laiendanud. Rohkem suuremale publikule on see film ka noortele ja ka vanadele tavaliselt Layla filmid olnud väga siuksed, avangardilaadsed, filmid, aga nüüd ta on rohkem nagu sihukene tüüri nagu laiema publiku poole koostöös siis digitaalses putnikuga. Me tootsime selle filmi ja minu Enno Kaspar kallasand monteerimise filmi. Samas mõtlesime, et oleks nagu väga tore, kui eesti publiku näeks sellist filmi, mis siis on koostöös sündinud mehena. Kas Eesti filmitegijate hulgas on keegi, keda võiks võrrelda Lailaga? Väga nagu meie arust ei ole, et kindlasti regiooni suhtes on, et samamoodi, et hästi super lokaalselt filmid on ka kes tegelevad siis super lokaalsete teemadega, samas on leidnud rahvusvaheliselt väga palju tunnustust tema, et just et teha lokaalseid filme, mis siis meeldivad ka teistele vaatad vaid lokk aastal vaatajatele. Et eesti film paadist jääb väga nagu eestikeskseks ja nii-öelda rahvusvahelises vaatajal on raske võib-olla aru saada, eks asjadega. Layla filmi puhul on ta ka väga nii-öelda lokaalne, aga samas meeldib nagu ka välisvaatajatele, kriitikutele hästi laste Rooma filmifestivalil nüüd võttis pitsas siis žürii eriauhinna nagu väga suur tunnustus, et Rooma filmifestival siiamaani ükski Baltikumi film meie teada pole midagi võitnud, et selles mõttes on väga suur tunnustus seal sime Rooma filmifestival, mis siis nüüd toimus, ma tahtsin natuke seitsmendat või kaheksandat korda ja roma filmifestivali veab siis härrasmees, kes enam Veneetsia filmifestivali vedanud ja kas oli kannis ka vist ma täpselt ei mäleta, sellepärast Roman nüüd üks nagu sihukseid uusi ja tulevaid finifestival happen, gaming öeldakse seal, seal on hästi palju, ka see aasta oli kohal staare ja selles mõttes, et Euroopa üks siukseid nooremaid ja tõhusamaid filmifestivale ja väga huvitav õhkkond ja väga huvitav zürii jällegi hea filmiga, mis seal on, valik on olnud väga hea, viimasel ajal võrreldes teiste festivalidega üllatakse rohkem riskida, võtta siukseid, huvitavamaid asju, praami. Milline selle filmi tegemise protsess oli? Tegemist protsess on suhteliselt jällegi Lailalik, võib öelda, et Kaspar on ta ka teinud juba neli-viis filmi enam seda, et neil on välja kujunenud kindel töörežiim mis on suhteliselt tempokas ja nad teevad intensiivse sessiooniga selle asja ühe jutiga valmis, et montaaž valmib suhteliselt kiiresti paari nädalaga ja seejärel ütles veel paar nädalat selles mõttes. Protsessid käivad väga ruttu. Oma suund on nagu just laial kogus aega olnud, et ta tegelikult teeb oma stiilis asju kogu aeg, et see ei ole nagu kellelegi teisele, nii et seal on segunenud siis nii-öelda seiklusfilm ja draama ja ka siis võib-olla mõnes mõttes tragöödia, mõnes kohas, aga just et pakkuda välja vaatajat hästi palju institutsioone, mille siis vaata ise saab nagu siis tähendused leida. Et see filmi ajal nagu klassikalist üles ehitatud probleemide lahendamisega son probleemi lahendama ka selle probleemi lahenduse käigus pakutakse vaatajale välja palju institutsioone vastavalt siis tema enda taustale, mis siis tekitavad erinevaid mõtteid, ideid vaatajas? Mulle tundub, et inimesed on näinud juba 100 aastat klassiga suguseid mängufilm, et nüüd on aeg nagu edasi liikuda vaikselt, ja see ongi nagu selline film ongi, nagu selle filmikunsti edasiviimine. Et see ongi selles mõttes autorifilm kindlasti ja viib edasi siis vaikselt seda lükatesseninguste piira natukene jällegi huvitavamaks, et vaatajad ju on tüdinud nagu tavalisest loost, et nüüd on võib-olla aeg küps nagu midagi teistsugust, natuke. Kui palju see film on ühiskondlik ja mis ta praegu Eesti ühiskonnale võiks rääkida? Selles mõttes enesekriitilisus enese kõrvaltvaatamise võime või selles mõttes praegu on jah, tundub, et pajud on minetanud selle enesekõrvalt jälgimise võime enesekriitilisuse, et see nagu minu arust huumoriga pooleks näitab seda enesekriitilisuse tähtsust. Ja samas Layla filmid just nimelt on nagu ka algusest peale olnud väga unikaalsed ja väga huvitava käekirjaga, et sellepärast mega naudime temaga koostööd, et alati saab teha midagi uut ja huvitavat ja midagi, mille üle ise väga rahul saab olla. Ja auhinnatud režissööri Layla Bakallina filmi pitsad näidatakse kinos Artis veel nädala jagu filmist kõneles Eesti-poolne kaasprodutsent Kaur Kallas. Seitsmeteistkümnendast 21. detsembrini toimub Tallinna linnateatrifestival talveöö unenägu ja kõnelen festivali, seekord see juhiga Raivo Põldmaaga. Seekordse festivali fookus on Ladina-Ameerika teatril. Millised lavastused tulevad festivalile? No alustaks riikidest või natuke kaugemalt, tõepoolest Linnateater korraldab juba seitsmendat korda üle aasta me seda teeme seitsmendat korda, seekord siis oma rahvusvahelist teatrifestivali ma rõhutan, seda teeb Ta ise. Seekord on meil toetajateks Tallinna linn ja rahvuskultuurkapitali näitekunsti sihtkapital, suur tänu neile. Ja me oleme iga kord leidnud sellise huvitava erineva teema oma festivalile, seekord Ladina-Ameerika eri. Nimelt poolteist aastat tagasi hakkas mind huvitama see piirkond, et tegemist on ju tohutu suure piirkonnaga, kus on väga paljusid erineva kultuuritaustaga poliitilise taustaga riike, et mis seal mismoodi teater seal elab ja külastasime kahte festivali, rääkisime teatriinimestega ja ma sain kindlustunne, et mida ma ka arvasin. Tegelikult on seal väga aktiivne teatrielu, ehk siis teater on igavene ja piiritu, sõltumata sellest, missugune ühiskondlik formatsioon parasjagu mingis riigis kehtib või millises geograafilises punktis seda teatrit tehakse. See oli minu esimene nagu arusaamine avaldanud seal 20 erinevat lavastust, siis hakkas see mõte minus küpsema, et võiks kutsuda mõned nendest truppidest Tallinna meie festivalile, kuna sellel hetkel ei olnud festivali idee veel päris täpne kohtades pärast etendust mõne lavastajaga seal saime aru, et see ei ole üldse nii võimatu, huvi oli neil väga suur, muide oleks väga suur Euroopa suunas, sest neil ei ole väga palju võimalusi ennast väljaspool oma regiooni näidata. Isegi selle kontinendi piires sõitmine on seal ikkagi üsna keeruline. Aga kui ma hiljem jälgisin nende erinevate riikide erinevaid festivali koosseis ja siis ma nägin, et tegelikult need trupid, kes täna Tallinna tulevad on väga tihedad külalised selle piirkonna erinevatel festivalidel. Valik on õige ja pealegi ma valisin ju neid lavastusi veel festivalidel, mis tähendab, et eelvalik oli juba mitme tasandi põhjal ilmselt ära tehtud. Minu valikut määras kaks asja, Linnateater saab tuua siia selliseid lavastusi, mis mahuvad ära meie väikelavadele, tegemist on väikelavade festivaliga. Seekord on meil käigus kõik linnateatrilavad põrgulava taevalava väike saal ja võtsime appi ka veel nukuteatrist ühe saali. Rõhutakse, et etendused on ikkagi täiskasvanuile eelkõige mõeldud, aga ei ole hullu, kui mõni võtab ka lapse kaasa, mõningad lavastused sobivad kindlasti kogu perele. Ja teine printsiip, mille järgi valida, oli see, et ma ei tahaks oma erinevatel festivalidel ei ole kunagi tahtnud kutsuda lavastusi, mis on nagu oluliselt kvaliteedilt, et allapoole seda, mida Linnateater ise suudab välja tuua. Eks see on nüüd juba vaatleja hinnang, mina proovisin lähtuda nendest valikuid tehes ja eks seal oligi segavaid tegureid muidki veel. Aga selline see valik seekord sai. Nii et Peruu, Tšiili ja Argentiina ja Boliivia kõikidest riikidest üks trupp kohal, seekord Peruu puhul ju lausa nende esindusteater väga tuntud teater, aga ka teised on Chilistan vabatrupp. Kes on üks tuntumaid vabatrupi praegu Santiagos ja Boliivias. Väga huvitav polügoon üldse, piirkond, kus ju väga suurt teatrielu ei ole, aga tegemist on väga noore andeka lavastajaga, kes on ka juba väljaspool poliigat lavastanud ja siia toob oma päris uue lavastuse ja argentiinlaste puhul on ka päris huvitava lavastusega tegemist. Mida sai seal festivalil vaadata, ütleme nii, et kes nüüd vähegi saab. Ma pean, kellel aega on, selles kiires nädalas, mis siis järgmine nädal, Jon, tulge, vaadake, unikaalne võimalus on ikkagi vaadata sellist teatrit, mida tõenäoliselt ikka elus võib-olla rohkem ei näegi ja on üsna tõenäoline, kui keegi ka sinna kaugele maale sõidab, aga eestlasi käib päris palju, seal ma tean. No vaevalt, et nad viitsivad teatrisse minna seal, et see peaks ikka päris suur fanaatik siis olevat. Täna on see võimalus olemas, toome neli trupi Tallinnasse erinevatel õhtutel, erinevatel kellaaegadel on kaks-kolm korda, kõik trupid mängivad oma lavastusi ja vaadake, mis teatrit seal piirkonnas tehakse. Ja loomulikult, kui te soovite nende teatritega suhelda, siis nad on teie päralt, meie päralt. Korraldame kohtumisi, vestlusi nad lisaks siis etendustele, me korraldame ka veel kosmoses kinoga Sõprus, filmiprogrammi ehk kino Sõprus on välja valinud nende piirkondade filme, mida tõenäoliselt ka Eestis pole kunagi näidatud ja võib-olla ka ei näidata tulevikus. Ja mis võib olla veel, on huvitav see, et me korraldame oma teatrisõprade klubis laial tänaval neljal päeval klubiõhtud, kus siis tuntud Eesti inimesed, kes on käinud nendes piirkondades viimastel aastatel, kust meie trupid seekord pärit jagavad ja räägivad oma reisimuljeid, näitavad pilte, fotosi ja väga huvitavad esinejad on seal, et ka selle kohta saab informatsiooni meie koduleheküljelt ja kaks truppi korraldavad veel oma õpitoad hommikul väga tuntud teatriinimesed seal piirkonnas regioonis pakuvad siis oma oskusi ja kogemusi huvilistele. Et sinna võiks eelregistreeruda linnateatri koduleheküljel, aga need on kõik tasuta, klubi on tasuta, õpitoad on tasuta, kinos pileti eest tuleb maksta, teatripileti eest tuleb ka maksta. Aga need hinnad on taskukohased. Ei ole tegemist kõrgete festivali hindadega, vaid tavahindadega, nii nagu Linnateater oma igapäevaseid etendusi isegi müüb. Millist teatrit peaks vaataja ootama, kui ta läheb Ladina-Ameerika teatrit vaatama linnateatrifestivalil? Ma püüdsin valida lavastusi, mis oleks ikkagi meie vaatajale arusaadavad. Ma käin ise päris palju teatrisema, tunnetan kuidagi seda, mis meie publikule võib sobida, aga õnneks on Eestis väga erinevad publikud. Õnneks tehakse Eestis väga erinevat teatrit, nii et on erinevad kogemust, aga ma luban teile, et tegemist ei ole sellise magusate Ladina-Ameerika armastuslugudega, mida võib-olla me igapäevaselt meie telekanalitelt võib jälgida, tegemist on ikkagi päris teatriga, päris hea, tekstipõhise teatriga võib-olla jäigi mainimata, et rõhud on sealses teatris võib-olla natuke teise koha peal kui Eestis, aga võib olla ka mitte. Ehk nemad ei pööra minu kogemuse põhjal väga palju tähelepanu, valgus kujundustele, heli kujundustele, vaid oluline on tekst ja näitlejameisterlikkus ja, ja siis lavastaja käekiri ja seda kõike saab siin Tallinnas näha, need on väga erinevad lood. Ehk ma ei ole teinud valikud teema järgi, vaid olen pigem siis regioonipõhise valiku seekord teinud ja püüdnud siis nendest lavastustest, mis mul õnnestus näha, välja, valida selle, mis sobis ja mis oli kättesaadav ja neile seekord. Nii et erinevad lood, arusaadavad lood mängitakse hispaania keeles, aga me teeme tõlke eesti keelde, nii et keelebarjäär ei tohiks kadekkida. Kõrvuti Tallinna linnateatris toimuva rahvusvahelise teatrifestivaliga talveunenägu näidatakse ka Kinos Sõprus ladinaameerika filme. Kõnelen programmijuhiga Tiina saviga, mille alusel filmid. Sellesse programmi kvaliteet on tegelikult täpsustaks, et mitte kõrvuti, vaid me lausa linnateatriga koostöös näitame kunagi, kui nad hakkasid seda projekti see aasta tegema, siis nad pöördusid meie poole, et kas me ei tahaks omal ajal näidata filme Ladina-Ameerikast ja meile see mõte väga meeldis. Valisime programmi neli hästi erinevat filmi, tahtsime neljast eri riigist, aga tuli välja kolmest riigist, sest Boliivia riigis on filmikunst veel alles. Nii vähearenenud, et, et me ei leidnud sealt või saanud kätte ühtegi põnevat filmi. Alustame filmiprogrammi Argentiina vist kõigi aegade kõige paremaks filmiks peotud teosega koht maailmas. Hispaania keeles on ollu Renel Mundo, mis portreteerib siis lihtsaid argentiinlase provintsis kes kulgevad mootorratastel läbi Argentiina ja selle kahe tunni jooksul võetakse läbi mõnes mõttes kogu Argentiina ajalugu ja, ja noh, ütleme, et see on sissevaade argentiinlase hingeellu, et äärmiselt selline poeetiline südamlik lugu ja tehtud hästi võimsalt ja suurejooneliselt teisel õhtul. Me näitame ühte Tšiili filmi, mis on alti plaano väga tuntud režissööridelt. Pietro Bronsens tsessika Vutvus, kelle filmid on PÖFFil olnud altid plaan, oli mõned aastad tagasi PÖFFi võistlusprogrammis. Minu jaoks on see selle programmi kõige võimsam film, sest see on selline teos, mille kohta võib öelda, et see on vaimne ja maagiline kinofilm, kus tõesti vaata, saab igas kaadris kohal olla. Selle filmi tegevus toimub kõrgel Valti plaanus, mis on siis andide mäestikus mõnes mõttes nagu maailma lõpp asub siis nelja, 5000 meetri kõrgusel ja seal üleval seistes võib tõepoolest vaadata nagu maailmale ülevalt alla ja selle koha selline raske, võib-olla isegi hingemattev ilu tuleb ka selles filmis väga kaunilt välja, see ei ole kindlasti kerge. Film räägib. Mis saab siis, kui elavhõbedakaevandusse, Andidesse ja loomulikult on seal andides kohtunud ka inkade tsivilisatsioon ja katoliku kirik ja mis sellest kõigest siis saab, tasub vaatama tulla? Kindlasti suur elamus. Kolmas film on Tanima Nero, mis on selline groteskne lustlik lugu ühest sarimõrvarist, kelle kinnisidee on olla John Travolta karakteri sarnanev filmist säterninaithive? Täiesti jabur, lõbus, kriminaalne kindlasti tasub tulla meelt lahutama ja viimane film kannab pealkirja, Boliivia. Aga tuleb jälle ups, Argentiinast aga räägib siis argentiinlaste poliivlast suhetest Buenos Aireses läbi ühe haalse Boliivia immigrandi elu, kes on siis avanud kohviku kaupluse Buenos Aireses, üritab seal hakkama saada, see on selline üks vist enim tunnustatud ladinaameerika filme, mis viimasel ajal välja tulnud, räägib sellisest moodsast linnaelust linna poeesiast Ladina-Ameerikas väga põnev vaatamine ja ka auhinnatud vaatamine on kannis leidnud tunnustust ja mujal festivalidel. Selline on siis programme filmide valimisel vist kriteeriumiks oli pigem see, et nad oleks kõik hästi erinevad ja avaksite seda tohutult rikkaliku Ladina-Ameerika kultuuritausta, nagu mitmest erinevast küljest kohalikule vaatajale. Ma loodan, et kui kõik need neli filmi ära vaadata, siis saab juba päris hea pildi ette. Seitsmeteistkümnendast 21. detsembrini toimub Tallinna linnateatri rahvusvaheline festival talveöö unenägu. Samuti tasub pilk peal hoida kino sõpruse programmil. Kogu festivali nii etenduste, ürituste kui filmide kohta leiab infot festivali koduleheküljelt festival punkt Linnateater. Teatrist kõneles Raivo Põldma filmidest Tiina Savi. Vokaalansambel kiivad armastajad andis välja oma esimese plaadi ja sel puhul räägin Kristjan Ükskülaga, kes kunagi tegi sellenimelise lavastuse, mille jaoks vokaalansambel kokku tuli. Kuidas te lõpuks plaadini jõudsite? See oli pikk ja vaevarikas tee siis, kui etendused lõppesid. 2010. aastal mängisime kokku ainult 18 etendust kahjuks. Ja kuna mängimise ajaks oli ainult suvi, siis ma mõtlesin, et tore oleks sama seltskonnaga mingil muul viisil edasi tegutseda ja kuna neid laule me olime juba mõnda aega õppinud ja mul oli varuks veel mingi hulk laule, mida polnud veel jõudnud vaadata, siis rääkisin Kaspar Männiga, kes tookord meil muusikalini juhendaja oli ja ta oli nõus ja nii me siis alustasimegi kooskäimist vokaalansambli nime all ja nüüd kui sellest ajast kuskil jah, kaks-kolm aastat möödas, On Kaspar Mänd juba läinud teistele muusikaradadele edasi, praegu on Prantsusmaal õpib seal siis meie ansambli muusikaliseks juhendajaks on nüüd, anna Errnberg ja see aasta lõpuks võtsime kätte ja salvestasime mõned lood ära ja siis kurutasime ilmunuks. Vokaalansamblid kiidavad armastajat, teete te proove ja käitaja kontserte andmas? Mis väljund on plaadi väljaandmine teie jaoks? Üks asi alati ees, et sõltub teisest, et ega meil väga palju neid kontserte polegi olnud. Ja ega väga paljud inimesed üldse ei tea, et me tegutseme selles mõttes. On see plaat ka ühtepidi antud välja tõesti sellepärast, et meil endale jääks selline mälestus sellest ajast, kui me jaksisime koos käia, tegutseda ja selle nimel vaeva näha, et oleks tore koos laulda. Teistpidi on see ikkagi ka otseselt inimeste teavitamiseks, et me eksisteerima ja justkui selline hüüdinimestele, et me eksisteerime, oleme olemas ja tahaks teile laulda, kui kui teil huvi on. Et me oleme alati avatud igasugustele pakkumistele, et selline renessansiaegne muusika see on ja kellel huvi oleks meid kuskile kutsuda, siis tuleks hea meelega. Mida tähendab plaadi pealkiri Falalan? Et sõnal on, on, on siis meie avalaulu pealkirjaga selle mõte on lihtne, selles laulus tähendab ta inimeste naeru, Madrikkalidel on tihti selline refrääni laen, mis on siis seda õiget sõna, aga, aga ütleme siis lihtsalt silbiline mittesõnaline, kes tindi rindin või alalan või, või midagi hoopis muud, aga sara lan oli meil ka etenduse avalaul ja, ja lihtsalt, see tähendab justkui selles laulu kontekstis naeru antud laulus siis linnavalvurite naeru ja kuigi selles konkreetses laulus ei ole võib-olla kõige heatahtlikum naersist Alan võib sama hästi olla ka siiras rõõm, siiras naer koos olemisest ja koos musitseerima, sest sellepärast selline pealkiri. See äsjailmunud plaat kannab endal valdavalt Madri kala ja ühtlasi laulusõnu koos eestikeelse tõlkega. SÕNA Madrikal tuleb itaaliakeelsest sõnast Madrigaale, mis tähendab tõlkes emakeelset laulu ja Madrigalidelt, siis renessansi ajal justkui olid tolle aja popmuusika, mis oli väga levinud ja mida väga palju lauldi, tuldi kokku ja lauldi pidudel või muudel üritustel ka omaette olles. Mulle tundus see mõte nii ja kuidagi jah, jõudu ja värskust andev, et mingi aeg oli popmuusika selline huvitavalt neljahäälne ja praeguseks ajaks on popmuusika niivõrd muutunud, et mulle nagu meeldis see mõte minna korraks ajas tagasi ja vaadata, kuidas inimesed siis olid samamoodi mingisuguste ansamblite fännid ja austajad, et mis oli selline muusika, mis tol ajal Lewise, mida võimalikult palju lauldi? Mulle tundub, et kohati võib-olla pole päris õige öelda nii, aga et ikkagi tundub, et ta on kohati nagu meisterlikum kui tänapäeva popmuusika, aga võib olla, ma eksin, ma ei ole ka muusikat, ma ei oska selles mõttes adekvaatset hinnangut anda, aga aga üldse, miks me neid laulame, ma olen selle peale mõelnud, et kui ma esimest korda kuulsin teadlikult, kuulsin esimest korda Madrigali, see oli. Kui ma ei eksi, siis see oli 22. lennuetenduses suveunenägu, kus Riina Roose neile õpetanud selgeks, siis kaks materjali ja mind jäid need tollest ajast õudselt kummitama ja ma uurisin välja muusikaga, mis asi see on, et mida nad seal laulavad ja siis hakkasin sealt edasi uurima ja kuulama, et minu jaoks avaras terve see maailm, millest ma ei olnud teadlik, et võib-olla ma olin varem kindlasti kuulnud ja ma olin õppinud ka muusikakoolis, aga ma otseselt ei teadnud, sellised asjad eksisteerivad. Ja et tegelikult nad ei ole üldse nii keerukad, kui võib-olla kõlavad, et loomulikult, mida meisterlikku sa tahad neid esitada, seda keerukamaks lähevad aga aga et neid võib laulda ka täitsa oma muusikat tundvate sõpradega nii hästi kui oskate, et selles mõttes on see päris huvitav maailm, aga ma mõtlesin selle peale ka, et nad on kõik, eks ole, eestikeelsete tõlgetega siin kõrval, et saaks aru, millest me laulame ja me ise oleme ka hästi palju sellega tegelenud, et me teaksime, mida me laulame, sest kõik need keeled on siin üsna keerukaid ka üsna vanad ajas nagu muutunud ka. Ma mõtlesin selle peale, et kui oluline muusikas on, Ma mõtlen, et kas mina, tol hetkel, kui ma kuulsin neid, siis ma ei saanud sõnakestki aru, mida tähendavad, aga midagi sellist jõudis minuni, mis, mida ma juba tol hetkel pidasin väärtuslikuks, millest ma sain omamoodi aru, mis äratas minu fantaasia ja tekitas mingisuguse sisemise tunda või meeleolu või atmosfääri. Ja ma arvan, et kui ma hiljem sain teada, mida näiteks nende konkreetsete Madrikkalide sõnad tähendasid, siis see võis olla midagi hoopis teistmoodi, ma olin ette kujutanud, aga see tulemus oli, see efekt oli tegelikult sama, see, mis mulle mõjus, mõjus niimoodi, nagu ta pidi äratas minust selliseid tundeid, mida ta pidi äratama. Sama hästi võib üks, üks laul mõjuda sulle teisest keelest, ilma et sa üldse teaksid, millest see räägib, võib mõjuda kuidagi nii, et sa hiljem ei suuda täitsa omaks võtta selle laulu päris sõnu, kui sa teada saad. Aga et võib-olla see ei olegi alati kõige olulisem, et kui midagi mõjub, siis mõjub midagi sellist, mis on sellesse muusikasse esitajate poolt pandud. Ja see on minu jaoks kõige olulisem, et kui nüüd esitajad midagi sellesse muusikasse kõigepealt siis autor ja hiljem selle autori loomingu esitajad, kui nemad tegutsevad mingisuguste eesmärkide nimel ja üritavad midagi selles muusikas tabada, siis see oluline ma arvan, jõuab alati edasi, ükskõik siis millisel kujul täpselt, et igaühe kujutlus on alati erinev, igaüks kuuleb seda, mida ta tahab kuulda elus üldse, ma arvan. Kiivalt armastajate lavastusest saadik on teie koosseis päris palju muutunud. Kes sellel plaadil veel kaasa teevad? Lisaks nendele, kes meie etenduses osalesid, on juurde tulnud Anne Ermi, kes on siis meie muusikaline juhendaja laulude õpetaja Linda kolde kes õpib lavakunstikoolis siis Ksenia kraabova, kes on ka muusika, muusikat õppiv inimene Eesti muusika ja teatriakadeemias. Mihkel Vooglaid, kes oli meil etenduse juures lavatagune, muusikat ta kaasa ei mänginud, aga, aga ta nüüd meiega siis laulab kaasa. Ja vist jah, ja seal vist jah, kõikide ülejäänud seltskond on etendusest. Aga etenduses osalesid veel ka Getter Habakuk ja Rainer Aasrand. Kes siis me meiega koos praegu ei laula. Aga olid siis ka kiivalt armastajate etenduses osalised. Vokaalansambli kiivad armastajad äsja ilmunud plaadist palafann kõneles Kristjan Üksküla. Samal plaadil kõlab ka noore näitleja ning laulja Maribokineni hääl, kes oma nädala märkmetega ning sooloalbumil 22 ilmunud lauluga palun lõpetab tänase saate. Maribokinen valmistub kos Annika viibuse ja luise Sammeriga tegema muusika ja tantsulavastust oma oma mille abil jagada ennast oma hirme, unistusi püüda iseendaks olemise hirmust üle astuda. Esietendus on planeeritud 19.-le jaanuarile, Von Krahli külgkorvis. Aga selleks, et üles ehitada lavastuseks vajalik ruum, pöördusid Maribokinen Annika viibus ja Luisa Sommer hooandja kaudu inimeste poole, kes tahaksid protsessi toetada. Rohkem infot aadressil hooandja poee. Tänane saade hakkab lõppema. Selle tegid Maria Lee Liivak ja Vivika Ludvig. Järgmine on eetris juba uuel aastal. Aitäh kuulamast. Saate lõpetab Maribokine. Kaheksas detsember 2012 saime kiivate armastajatega plaadi valmis. Homme esitleme seda hobuveskis. Mul on hea meel meie pärast proovides koos kõikide kiivatega olles tunnen suurt õnne laulmisest koos teistega. Palju laulan üksi ja koos teistega on siis nii hea. Tegin homse kontserdi jaoks koogi. Hetk tagasi võtsin ahjust välja ja sain äkitselt imestama, et mul on aega näiteks küpsetada ja veel sedasi, et saab tõesti keskenduda kas või taigna segamisel või muna vahustamisele üksi. Jah, ootamatult on mulle minu oma aega antud. Aga võib-olla olen lihtsalt ise täna rahulikum enda vastu parem. Ja sedasi märkani olen rohkem. Aga võib-olla mõlemat sain aja ja koos sellega teatava tänase rahu igatahes tänulik olen. Olen seda pikalt oodanud, et saaksin korra üleüldse mõelda, et miks ja kuidas ja kes mina ja mida mina. Sellises aeglases tempos liikudes on lihtsam astuda hetkeks kõrvale ja vaadelda enda ümber liikuvat maailma inimesi. Ning siis tahaksin, et kõik see mu ümber mõistaks, et meil pole kusagile kiiret, pole vaja tormata, sest ilma Dorvamata nunn palju lähene selgem tunnen. Ja ma ei usu, et sellega lihtsalt oma laiskust enesel õigustanud. Ega see päris nii muidugi ei ole, et olen nüüd üks suur rahu vaid ja vaatlen maailma nagu suur tark sest üksi ringi liikudes on pea aina mõtteid täis ja vahel siiski väga ärevaid Tõid. Kuid endaga armutult kahekesi olles toovad mõtet ka palju peidetud teles. Ja mõnel hetkel ma tunnen, et olen päris lähedal mõne keerulise valiku langetamisele, mida rutustas päevades olen edasi lükanud. Lükanud edasi hirmuga kohtumist. Vahel üksinda ennast jälgides avastan kui võõra inimese endas. Kui ei oska endaga midagi peale hakata, liigun vaid toast tuppa, süütan küünlaid, sätin asju riiulil sirgeks, unustan süüa, sean päevaks plaane ning avastan ühel hetkel, et õhtu on käes ning mina terve päeva ainult plaane teinud olengi. Aga oleks, et oleksin ma siis veidigi päriselt olnud. Õnneks nii mõnelgi hetkel pahvata nende üle naerma ja loodan, et ehk pole ma ainus selline, kes vahel suuresajaja olemise nautimise püüdluses end hoopis ära väsitab. Ning tahan uskuda, et olen enda jaoks joogaharjutusi iga päev. Kuni ehk ühel päeval lülitun välja, mõtete kilod kukuvad maha ja mina asun liuglema kergelt. Aga praegu püüan ennast ikka usaldada ja olla tänulik iseendale, iga armastuse nimel astutud sammu eest ning iga otsuse eest endale mitte pahasti öelda. Olen ennast vist üle pika aja tõesti lähemalt kohanud. 10. detsember eile laulsimegi kiivatega hobuveskis. Jälle tundsin rõõmu sellest, et saan korraga anda end vaid ühe asja tegemisele. Et pole vaja mõelda järgmisele päevale või tähtaegadele. Sain oma teise jõulupüha vaid ansamblile ja muusikal elada oli ilus õhtu. Enne kontserti oli elevus, ärevus suur ja magus. Ja nagu ei tahtnudki, et kontsert juba tehtud saaks. Aimasin peale seda tekkivat pingelangust. Peale kontserti sõitsime Viimsisse Priidu juurde sauna. Mina Uku ja Sandra läksime ühe taksoga, käisime poes, olin väga õnnelik ja avatud, aga seal riiulite vahel siis ringi liikudes see pingelangus, mind tabaski. Tõstsin tomateid kilekotti ja väsisin äkki ära. Kui ma siis Uku ja Sandra üles leidsin ja oma väsimust kurtsin, ütles hukku, et arvab, et et minuga on vist nii, et mind hoiab erksana ja sütitab kontakt inimestega. Aga kohe, kui jään üksi, tuleb peale ratsionaalsus kainus ja sellega koos väsimus. Ma pole seda ise sedasi sõnastada osanud, aga nii see vist tõesti on. Mulle viirastused kõik need üksinda veedetud kohmakad päevad, kus pean iseenda üle otsustama lõpuks vaid enda otsest segamini olen pea ja kaine, mõistus lihtsalt haaravad mind ääretult kergesti ja siis on raske jälle valla pääseda. Päris kontakt teise inimesega aga eeldab ja vajab vallapääsemist. Ja vahel ma ei saa aru, et kui olen väsinud, et kas olen seda siis tegelikult ka või on see jällegi minu mõistuse poolt juhitud tundmus. Blokeering tunnen ennast vahel süüdi, kui mõnikord väljas olles varakult väsine koju magama tahan. Aga eilse väsimuse panin kõik muidugi kontserdi, ärevuse ja pingelanguse ja sauna arvele. Täna pidin ka varakult ärkama arsti juures käima, liikusin sinna ja tagasi koju nagu unes. Aga väljas paistis päike ja õhk oli karge. Mõtlesin siis, et ehk ei olnudki arsti juures käimine see, miks tegelikult ärkama ja õue minema pidin. Ehk pidin ma just seda õhku ja ilma kogema. Korraga oli väsimus mu sees ja mind ümbritsev kargus mu jaoks tõeliselt inspireerivad. Nüüd aga leban voodil ja ei kavatsesid tõusta enne homset ja mitte üks asjalik mõte ei keela mind. Kell on pool üks päeval hiljem. Kuigi mina, Annika ja luise hetkel igapäevaselt koos proovisaalis olla ei saa sest elame erinevates linnades ning Louise'i, Annika teevad ka mujal tööd ei taha ega oskama liigselt muretseda. Kogu meie oma oma protsess on algusest peale olnud nii loomulik ja ilus, lihtne, õpetlik, saame vaid usaldada ja armastada. Üle pika aja saan ma luua muusikat ja otsida inspiratsiooni kellegagi koos, jagada ennast. See on ühelt poolt vahel keeruline. Ma pole pidanud varem muusika loomisel tähtaegadest kinni pidama aga teiselt poolt on see aga ka see, mis hoiab mind täna loomas ja annab võimaluse luua. Ja vahel, kui tekibki hirm, et mis saab ja kuidas meil läheb ei ole tegelikult homne päev oluline. See, mida teeme, on meie oma. Ja ma tunnen sellest suurt vabadust. 11. detsember pagaripoiste kohvikus jalutasin peaaegu kolm tundi üksi, pidin mõne asja korda ajama, aga lõpuks ebaõnnestus kõik, mida püüdsin. Nõnda tegin lihtsalt pika jalutuskäigu, kuni enam ei jaksanud, tulin pagari poistesse kohvi jooma ja kirjutama. Väljas hakkas pimedaks minema. Ka selline tunne on, need valgeks pole vahepeal läinudki. Läbi lume ja hämaruse sumbates vahelduvad siis rõõm ja kurbus kergelt ja kiirelt. Hetkeks on kõik mu ümber ja sees kui üks suur romantika. Järgmisel hetkel aga nukker ja mahajäetud. Ning peas toimub palju küsimused, argumendid, õigustused enesele ja nende seltsis keerlevad unistused. Tahaks midagi uut õppida, alustada millegi uuega. 12. detsember, see ilus kuupäev maailma lõpuni on jäänud üheksa päeva. Hetkel on kell täpselt 16 ja mina olen üleval olnud juba 11 tundi. Ärkasin kella viie ajal, et kiivatega televisiooni laulma minna, seega pidin juba varakult ilus ja värske olema. Ootamatult lihtne oli see hommikune tõusmine. Magama pärast ei läinudki, vaid asusin jälle asju ajama, mis eelmisel päeval ebaõnnestusid. Istusin pikalt raamatukogus raamatupoes ja tõin oma saapad parandusest ära ja veel igasugu pisikesi vaja ära teha asju suure vabaaja tõttu, mis mulle kätte on langenud. Tunnen, et ma nagu ei väärigi sel aastal seda luksust, mis jõuludega kaasneb. Ehk rohket söömist ja magamist. Ja kuigi ma iga päev midagi toimetan ja meie tükki Annika ja luisega peas ja kitarri taga meisterdanud, tunnen, et ma ikka lugelen. Kindlasti on mul ka veel logelemist vaja õppida, aga tahaks ikka enne jõule kuidagigi uskuma jääda, et olen oma tänasest midagi korda saatnud. Et siis olla väärt iga kurgust alla veetud verivorsti ja kartulit. Aga ma usun, et väärin aega, sest ma väärin iseennast. Ja täpselt, see, mida usun, ongi see, mis on minu aeg. Nõnda siis pean ma uskuma, et see aeg on ainus, mis mul on, et saaksin homme olla targem. Igatahes väärin ma oma inimesi ja seda aega koos nendega vanaema jõululaua taga. Kingin siis kogu oma kogutud aja neile. Siis olen ma oma lugelemised tõesti korda saatnud. Laulusid Mei. Vahele siiti Kuusa põrne. Seda laulu pale mulli. Selles siin sai kõrgema Kasvatan ended, suurem, sul. Suurem veel teemast, kes suuremat meest Sest ta ise ei lauljas Sa Me pärisert Mis seal sa? Kannad?