Tere õhtust, algab 28. saade sarjas teatri sajand. Oleme 70.-te teatriuuenduse teel ja täna räägib teatriloolane Lea Tormis teile Kaarin Raidi lavastaja töödest, 70.-te teatripildis kuulajatega katkendeid lavastustest, külalised, hoolimatu armuke ja mõtlesime vargamäed. Niisiis teatrisajand. Jätkame oma teatrisajandi saates 70.-te aastate vaatlust ja seekord nüüd siis Kaarin Raidi loomingu kaudu. Kaarin Raid tuli tegelikult küllalt varakult juba teatrisse. Ta lõpetas Kitise Marie pauna Neebeli resi klassis sealsamas, kus kunagi oli õppinud ka Voldemar Panso. 1967. aastal tegi õppimise käigus mõned lavastused, näiteks mäletan niisugust helget ja ilusat väikest printsi Rakvere teatris 1965 ja 67.-st aastast on siis Kaarin Raid juba Endla ehk tolle exe nimega vist oli ta Lydia Koidula nimeline Pärnu Draamateater, kuivab vaadelda Kaarin Raidi kohta teatriuuendusest. Siis eelmises Kalju Komissarovi rääkivast saates oli juba võrdluses natukene juttu, et mõned selleaegsed jaga, uuemad uurijad on nagu leidnud, et see on teatriuuenduse juba mingi lainetus. Siis sellega ei tahaks ma hästi nõus olla. Minu meelest Kaarin Raid on just nende hulgast, kes avardavad seda teatriuuendust, toovad sinna juurde uusi värve. Ja mingil määral ka toovad teatriuuenduse juba järgmise perioodiga, kus minnakse tagasi psühholoogilise realismi teatri juurde, aga psühholoogiline realism on nüüd rikastatud teatriuuenduse aegadel leitud kujundlikkusest ja väljendusvahenditest. Ja kui võrrelda Kaarin Raidi näiteks Komissaroviga, siis tundub, oleks nad väga vastandlikud natuurid. Üks siis niisugune rämedalt mehelik ja teine leebelt ja intuitiivselt naiselik aga tegelikult jooni, mis neid ühendavad, ma ütleksin, et niisugune eriline tundlikkus ja madal valulävi mis küll mõlemil avaneb läbi erineva repertuaarivaliku, võib-olla ja erinevate väljendusvahendite. Ja ka veel see, et mõlemad on väga head näitlejad, mida Komissarovi kohta paremini teatakse, Kaarin Raidi kohta vähem sest ta on vähem mänginud. Aga juba kooliaegadel olevat tema õpetaja reagneebel vahepeal ähvardanud üle viie näitleja fakulteeti siis kui ta kohe ei saanud kõigi resi ülesannetega noore ja veel ka vene keelt halvasti valdava tüdrukuna hakkama, nii et näitleja eeldused on tal kohe olnud ja kes on näinud, kas või noh, viimastena aegade lavastustest dema Rainevskajat Nüganeni Tšehhovi kirsi aias. See võib seda ka kinnitada. Aga siis tol ajal seitsmekümnendatel seostati just väljaspoolt pilguga, võib-olla eriti Kaarin Raidi rohkem nagu Hermaküla ja Toominga suunaga. Ja selles mõttes tahtsingi tsiteerida, selles ajas 70.-te keskel kirjutatud Irene Weizaite üht ülevaatlikku artiklit. Tema oli leedu teatrikriitik ja on seda siiamaani. Ja kuivõrd ta oli abielus Grigori Kromanov iga, siis tal oli ka eriline huviline, pilk eesti teatrikoht. Ja Weizaite ongi öelnud, et raid on oma otsingutes lähedasem Hermakülale ja eriti toominga suunale. Ta tsiteerib ka Raidi enda tolleaegset ütlust just selles ajas öeldut, kus räida Narva petagnebeli juhendamisel õppis küll psühholoogilises laadis tükke lavastama ja analüüsima, näitlejatega töötama. Kuid et siis nagu oleks kättesaamatuks jäänud peamine Se kujundlik mõtlemine ja fantaasia. Ja ta ütleb raid tähendab siis, et kujundliku mõtlemise uue süsteemi ja avastasin enda jaoks alles pärast niisuguseid lavastusi nakkurainise puhu tuul Rein Saluri külalised ja vallaku, hundi pillar pargi Punia potitehas siis sain aru, et primitiivse süžee kaudu, kasutades minimaalselt sõnu võib jõuda Taimatavate sügavuste juurde. Mind süüdistati, et ma olen sõnade vastu teatrisse vale sõna, annab impulsi, kuid etenduses peab ta muutuma kujundiks. May poolt kirjanduslikku teatrit. Sõnal on õigus olla ainult üheksa ekvivalents, eks etenduse komponendiks mitte enamaks. Ja raid on sel ajal veel öelnud, et mida öelda lavastusega tean ma tavaliselt kohe, aga kuidas öelda, see vormi otsimine on mulle alaline mure ja piin. Ja siit ongi võib-olla pärit mõned niisugused asjad, mida raid ise peab oma läbikukkumiseks. Et kui see, mida ei tule talle näidendist kohe kätte, siis ei aita ka hilisem otsimine ja siis ei tule ka seda vormilis lahendust. Niisuguseks lavastuseks on ta pidanud näiteks külalisena 71. aastal Draamateatris tehtud silleri, salakavalust ja armastust. Aga Endlas hakkas tal tegelikult kohe alguses hästi minema. Meenutan päris hea meelega ja tuleb ka silme ette niisugune lavastus nagu kokto hirmsad vanemad, mille ta tegi 1968 ja kus andis nagu uusi väljendusvahendeid ja avas uuest küljest juba kogemustega näitlejat maimu pajusaart ja noort Andres Otsa. Ja teisigi veel siis nagu neile otsingute aastatele omane, kus palju tehti luuleteatrit, mäletan kaet, Kaarin Raid tegi koos Ingo Normet igaühe niisuguse luulekava vihmade vaikus. Ja tekki loomulikult ka lastetükke Endlas. Aga On meeles üks väga tugev lavastus, mis tõeliselt näitas, et ta oskab töötada näitlejaga eest psühholoogiliselt avada näitlejat ja uuest küljest avada. See oli inglise autori, tolleaegse, ka väga niisuguse mängitava moeautori Dylani armunud Lõvi kus näiteks Silja varem Aarne Üksküla, Ago Roo hilisemast Raidi niisugusest meeskonnast said juba väga mitmekülgset ja huvitavat rollid. Ja kui meenutad Raidi ka hilisemaid lavastusi kasvõi juba 80.-test 90.-test, kus mis praegu õieti siia saatesse ei kuulu siis peabki rõhutama, kui hästi raid oskas avada alati ja oskab siiamaani avada näitlejat näiteks oma 93. aastal tehtud kirsiaias, kuidas tal mängisid Nüganen ja Reemann keskseid osi. Kui huvitavalt mängisid 83. aastal Leila Säälik ja Kersti Kreismann mõlemad Tammsaare rasket juuditi rolli, Rein Malmsten sealsamas kõrval Olovernest. Ja kuidas toob ta 91. aastal sellisesse Enda karakteriga väga lähedasse natukene nagu veidrikust ja samal ajal väga südamliku naise rolli Ines Aru külalisena lavastuses Rohukannel üldse, Raidil on nõrkus selliste natuke ühiskonna heidikute ja veidlikute vastu, sellise nad olid sellised Kasel armunud lõvis seal inglise ühiskonna ääremaadel. Ja ta nakkab, tajub selliseid inimesi, oskab neid väga mitmeplaaniliselt avada. Ja siis tulevad juba niisugused lavastused, millest palju ja hästi kirjutatakse nagu Tennessee Williamsi tramm nimega iha kus huvitavalt avaneb Tiia Kriisa isepärane näitleja Anne, see oli 1972. aastal ja Peeter targem, mitmed teisedki teevad huvitavad rollid. Ja Rainise niisugune rahvuslik ja natukene rahvaloominguga seotud lüüriline näidend, puhu tuul kus võib-olla esmakordselt tekivad raid ju seda ka ise nimetas niisugused kujundlikku Just teatraalse metafoorika. Uuemad avaldused koostöös kunstnikuga. Nii nagu teatriuuendusele üldse see lavastaja tugev koostöö kunstnikuga tõusis esile, nagu te vast varasematest saadetest mäletate. Ja siit nüüd peale niisugust kahte kõva läbikukkumist algabki see päris õige Raidi teatriuuendust. Ta on ise nimetanud, et enne seda läksid tal halvasti niisugused lavastused nagu Aleksander Ostrovski Süüta süüdlased ja millest tal eriti kahju oli eesti teatril muidu nii omase ja, ja palju häid lavastusi saanud lätlase. Kuna Spriede näidendiga sinine olevat tal olnud läbikukkumine, seda mina küll ei näinud. Aga sellel Talle järgnesid teatriuuenduse ühel niisugusel märgilisel aastal 1974. Siis kaks väga tugevat lavastust, kõigepealt draamateatris külalisena tehtud Rein Saluri külalised ja Endlas punn ja baasis Mati Undi abiga tehtud niisugune lavaversioon peetvallaku novellist. Ja siin võikski seda tähele panna, et Mati Unt on olnud üks niisugune teatriuuenduse seostav kuju. Lõpuks seostab ta ju sedasama Hermaküla ja toomingad, kelle juures ta oli teatriuuenduse algperioodil nagu samuti kirjanduslikuks abiliseks ja ka ise lavastas sel eelteatriuuendusest. Siis oli ta Komissarovi juures tublisti abiks materjalide koostamisel ja nagu eelmises saates sai Hunti ennast just tollest ajast tsiteeritud, et oma ilusamad lavahetked veetis ta koos Kaarin Raidi iga. Kiites just draidi sellist peent metafoori taju. Niisiis kõigepealt Rein Saluri külalised siin on siis lärin raid ise külaline peale seda, kui ta eelmine külalislavastus Draamateatris on halvasti läinud. Tal on keeruline pere, perekondlik ja isikliku elusugune situatsioon, sel ajal ta nagu ei leia ennast selles uues teatris võib-olla kohe. Ühesõnaga ka tekib üks niisugune üsna raske situatsioon, kus ei ole teada, kas nüüd see, mida Irene vei saite, on öelnud, et Raidi parematele lavastustele on omane struktuuri lõpetatus sisuliste aktsentide täpsus, plastiline misatseneerimine ja näitleja individuaalsust. Paaniline, tihti ootamatu ärakasutamine, kas see nüüd seekord õnnestub? Mõnikord on asi just nii, et niisugused rasked situatsioonid, kus tundub, et enam halvemini ei saagi minna. Et need võivadki anda mingi erilise vabaduse, noh, niisuguse üleoleku võõras kohas vette pamise tunded, noh tulgu mis tuleb. Ja nähtavasti see oli see juhus. Õnneks on Reet Neymar oma just neil aastatel kirjutatud peaaegu et protokolli vas. Sellises ülevaates Kaarin Raidi nendest kuulsatest lavastustest ja nende tekkimisest fiks erinevalt mõned niisugused momendid, mida võib-olla enam tagantjärele ei mäletagi. Et üks peategelastest Martin Veinmann, kes oli alles alles kooli lõpetanud, noor näitleja, ei olnudki veel ühtki suurt rolli mänginud. Ja vahepeal veel sõjaväes käinud mängis siin nüüd noore mehe peaosa. Esimest sellist suurt debüütosa õieti kui öelda. Ja et autor nagu olevat ette näinud, siis vanema mehe, seal on nad vaheldumisi mängivad nagu külaliste peremeest seal näidendis vanema mehe osas Jüri Järvetit, kes aga rollist loobus ja Kaarin Raid valis rolli Einari Koppeli, kes aga omakorda oli värskelt üle tulnud draama, tead sisse Vanemuises ja ei olnud ka veel päris kohanenud, nii et siin oli mitu sellist asja, mis oleks võinud halvasti mõjuda, aga see ühine niisugune vette hüppamine ja järeleproovimine ja mis väga tähtis, Kaarin Raidi intuitsiooni usaldamine, mitte ainult tema enda. Ühelt poolt, sest ta on alati olnud väga niisugune intuitsiooni kunstnik vaid ka tema näiteseltskonna poolt andis väga hea tulemuse. Eks meil ole ka väiksed asjaajamised ja minu pakkumised on ikka jõusse jäänud ja mul paistab, et sul tuleb need ära kasutada. Mina ju saan sinust aru, vaialda, peenikest elamist. Siin sa saad igal õhtul istuda ja mõtelda, kuidas kõik kooli, kui ilus, kõik kooli, kus kasteheinas põlvini me lapsed jooksime. Eks ole. Ma tean, mis nupu peale vajutada, teiste inimeste enda poole võita ei karda, ega ma selle sinu nuppudele vajutamise peale enam vihane ei ole? Ei, alguses olid küll, aga nüüd enam ei ole. Tulebki kuul, kuidas ta linnas Mu laulmist üles võttis, saab lastelastele ka veel lasta, kui tarvis oled. Kuulake, ongi meie vanaonu Juhan, kes sedaviisi ilusasti vanu laule lauldes läheb, siiamaale ei ole kellelegi ette mängida või siis ka ju? Ei ole ju seda laulu kellelegi ette mänginud. Mul on endal üsna värsked mälestused veel siiamaani ütleksin sellest lavastusest, aga ma siiski tsiteerin. Värskelt kirjutatud arvustust, kus ütlen nii, et üldistatud inimliku seisundi kunstiliseks modelleerimiseks ei konstrueeri autor lausa väljamõeldud maailma, vaid lähtub ümbritseva elu äratuntavat striaalidest. Kahe plaani kahe tasapinna igapäevase ja eksistentsiaalse üheaegsus ja teineteisest läbi suruda, mine annavad nii näidendile kui ka lavastusele erilise mõju ja pinevus. Ja õnneks on seda nüüd natukene täpsemalt fikseerinud reelt Neymar. Neymar muide fikseerib ka selle detaili, et külalisi pidi lavastama Mikiver ja mismoodi siis Kaarin Raid selle näidendi endale sai, kuna see hakkas talle kohe meeldima ja ta teadis, et ta tahab seda teha läheb siis nende kahe vaheliseks saladuseks vist või vähemalt mina sellest täpsemalt ei tea. Aga töölise sellega hakkas, kusjuures Neymar fikseerib ka selle, et nende autori ja lavastaja suhtumis laad oli natukene erinev, kusjuures autor, kes ise istus proovides olevat seda lõpuks täiesti aktsepteerinud. Järelikult see ei olnud vastandlik. Autoril on see kangelase maailma valu ajalukku siis elamise ponnistus, tähendab, noormees püüab aru saada, kuidas hukkus tema isa neil keerulistel sõjajärgsetel aastatel, mis üldse toimus sõja ajal ja sõjajärgselt siin Eestis. Ja see piirdub peaaegu et tragöödiaga ja hilisemad juba nüüdisaegsed uurijad on siin palju tõmmanud paralleele. Küll Tuhkatriinu mänguga, küll Hamletiga, küll isa otsimisega Madis Kõivu näidendis tagasitulek isa juurde, kus ju samuti on niisugune valuline tahtmine aru saada, mis siis ikka tegelikult toimus neil kaugetel aegadel ja kus samuti jõutakse arusaamisele. Oligi, jõuab, et seda on üheselt võimatu selgeks teha, see niisugune filosoofiline tasand on seal olemas, aga puhteluline tasandit seda lõplikult ei saagi teada. Nii palju on niisuguseid erinevaid vaateid selle peale Kaarin Raid andis niisugusest ägedast hüsteerilise seisundist võib-olla natukene objektiivsema naiseliku vaate selle meeste probleemile, mingi Tšehhovlikku, niisuguse stoilise elu alget kandva suhte, nagu on kirja pannud reet Neymar et mis ka ei juhtuks, tuleb elada. Ja sellest tuli niisugune vastuse. Delikaatne, tihti veidriku moeliselt kurb, mõistev, peaaegu metatasandiline huumor, ütleb Reet Neymar. Ja nii see tõesti ka minu mälu järgi oli ja seal sündisid ka nende kuulsate rattaya köie muude kujundite kõrval ka näiteks sellised kujundid nagu präänikute kujund, mida me kõik niimoodi huumoriga ara tundsime oma tolleaegsest argielust, et igaühel oli tagavaraks mõni kausike traditsiooniliste präänikutega, mida siis äkki tulnud külalisele nina alla topiti. Ja siis, kui Juhani Bel oma maameheliku üleolekuga näidendis imestab, et kuidas linna külakost küll nii kehva ja naeru väärne on siis Karin Raidi tõlgenduses saab see niisuguseid kibeda muige standardi seerunud eluhoiak. Kui eluatribuuti eluatribuutika aadressi, nagu et Neymar on kirja pannud, kus siis vennanaine, keda mängib Kersti Kreismann viskab kõigepealt soovimatult külla tulnud mehe vennale näit präänikuid ükshaaval nagu vastub külaliskostina, nii nagu oleks viisakusega, ei ole ka. Ja lõpuks tavaline ütleb, et ta tuli päriselt, siis viskab präänikutelega kausi järele. Niisugune humoristliku kujund juba iseenesest andis natukene teist värvingut sellele traagilisele loole, mis seejuures jäi dramaatiliseks. Ja kangelane muidugi, Saluril variseb lõbus nagu täiesti kokku, kuna tal ei õnnestu seda tõde teada saada. Seal mängitakse veel juba näidendis ette kirjutatult niisuguse makilindile võetud automaadivalanguga mida ta ise on makilindile võtnud. See noormees ja ta nagu tõesti variseb kokku. Lavastuses On ta pürginud üles kõrgele, hoiab mingist lava kohal olevast põikpuust kinni, mis seal väikses saalis oli, kukub sealt alla maha ja tõesti nagu sõna tõsises mõttes variseb kokku. Aga pärast seda okkalist tõe teed, kus nagu tõde ei olnudki ja nagu ainult krahh pakkuda autoril. Aga finaalis ja ise mäletan ka mitte ainult kirjelduse kaudu seda finaali väga selgelt annab puht naiselikult Kaarin Raid sellele poisile niisuguse kriisist väljumisel Lootuse ja mingi uue elutunnetuse võimaluse sellega, et kui vahepeal on loobitud veel kõrinal niisuguseid buda poorseid õunuga mööda lavasel präänikutele lisaks siis, kui ta on alla kukkunud ja täiesti kokku varisenud. Aga siiski, äkki kõrvalpilguga märkab ühte õuna klapise maas lamades lõuna lööb hambad sisse ja tunneb, et see on ehtne õun, tähendab, mahla purskab ja see ehtsuse tunne, kui mingi elu võimalus, see jõudis meieni saali ja temal kohal oli see ka iga kord nagu niisugune puhtfüüsiliselt Taistitav ja hääl, metafoorne kujund. No selliseid kutsun, teid oli seal veel palju ja neid kõiki ei jõuagi üles lugeda. Muidugi, tähtsad on nüüd tõesti see ratas ja köied, millega sai igasuguseid mänge mängida. Peale selle saab seda ratast lihtsalt niisuguse abivahendi antud lavaliste tingimuse osana kasutada. See ongi väga oluline. Nii nakkuret Neymar siin oma artiklis ka rõhutab, et ega, ja need asjad alati ei ole sümbolid vaid tal on vaja luua niisugust konkreetset lava, elu ja samal ajal uut lavalist reaalsust. Jääd laval, kõik peab saama otseseks vahendiks. Kõige sellega kaudu tehakse silmale nähtavaks ja suurendatakse inimestes ja inimestega toimuv välja. Nii et mõnikord neil asjadel võib-olla ei olegi märgilisust ja tähenduslikkust, see on lihtsalt nagu Neymar tsin, ütleb. Sobiv tööriist rütmi markeerimiseks, sobiv konstruktsioon. Toeks suhete või seisundi, psühholoogilisele ja psühhofüüsilisele väljendamisele või isegi sobiv takistus, kui on vaja, et näitlejateel oleks mingid takistused ja kogu see kujundite mäng on nüüd juba täiesti vaba, kuivõrd järele proovitud ja õnnes tunud järgmises lavastuses, mis tuleb siis sellel samal aastal see Punieba potitehas Pärnus, kus nüüd mängivad kaasa siis tema sellest armastatud meeskonnasti varem siis Aarne Üksküla ja Ako Roose ongi teatavasti ju väheste tegelastega. Näide tänud. Ja mida ma ise väga hästi mäletan, mille kohta paljud on öelnud, et see oli tõesti niisugune kujund, rikku, teatri õppimise koht, seda on öelnud näiteks Merle karusoo, kes pidas ennast ka nagu liiga mõistuslikuks ja, ja käis omakorda noore üliõpilasena seal soovides slaidi käest niisugust kujundlikku ja intuitiivset mõtlemist nagu õppimas. Siin oli täiesti selge, et kõik need väljamõeldised, mida õnneks hästi on nüüd reet Neymar siin tolleaegses artiklis ka kirja pannud, võib-olla kõik ei tuleks meeldegi. Et nad on niisuguse peamise mänguprintsiibi teenistuses. Ja nad võivad võtta, nagu mõnes eelnevas teataski juba, kui siin Vello Tamme lava kujundustest juttu oli. Sai sellel natukene vihjatud, et nad saavad erinevaid tähendusi, näiteks seal oli palju puuhalge, mida läks vaja selle poti ahju kütmiseks, selles mõttes täiesti niisugune argine tasand. Kas siis nad olid meestevahelises kakluses ka tapariistaks, kusjuures muidugi ei löödud vastu päidvaid löödi vastu, pinke, jäi niisugune mulje, nagu oleks täielik niisugune tapmine, tagaajamine. Siis mehed vahepeal, kui nad on hetkel üksmeeles, siis nad neist puu halgudest teevad ühe niisuguse põneva tee. Mida kaudu siis nagu ligineb potiahjule, sest võrdsustatakse sünnitamise stseen nende pottide sündimisega hõõguva seda ahjust, nagu visatakse niisugusele naiselikule paralleelsusele ja veel neil on palju funktsioone, kaasa arvatud ka see, et kui neid veeretatakse mööda puupõrandat mööda lava põrandat, siis tekib eriliselt hea äikesehell. See on nii vana teatrivõtte, aga tavaliselt äikest on tehtud mingi metalltahvliga, aga siin andsid puuhalud niisuguse väikese mürina heli väga hästi. Ja samal ajal on see psühholoogiline teatel, tähendab Kaarin Raid hakkabki siin ühendama seda sisemist psühholoogilisus, seda inimpsühholoogia avamist kogu selle Välise kujundlikkusega. Isegi siin võiks veel tagantjärele öelda ühte asja, mida Kaarin Raid ise on võrdsustanud, näiteks kuidas ta loob just lavalise võib olla väga lihtsa asendiga, mitte tingimata igasuguseid. Ta ei tea ja muid abivahendeid kasutades just selle niisuguse psühholoogilise kujundi. Et Kaarin Raidi ise ükskord olevat andnud, nüüd veel siis külaliste mitte punn Jaba hoovil niisuguse märksõna näitlejatele. Et kui see peategelane, Veinmanni peategelane seisab Tõnu ava mängitud vennaga kõrvuti, et siis need on kaks väikest poissi maailmaruumis, kaks last üksi suures galaktikas ja nii väga tahaks, et tuleks isa, isa peab just siin kusagil olema, kohe-kohe ta ilmub. Vaat sedalaadi Kaarin Raidi seletused, head, neid mõned on fikseeritud. Sest just niimoodi annab ta näitlejale kätte mingi niisuguse väga ehtsa tunnetuse. Ja samal ajal loob kujundi kõige lihtsamast laval seismisest. Äkki me tajume, et korraga on need kaks vaga reaalset inimest laval? Jätan ühtlasi mingi niisugune kosmiline ja avaram tasand. Ja seesama professorgnebel, kui ta nüüd oli Punyaba külalised ära näinud, siis ta ütleski, et et see on nüüd see, mida ma tahtsin kogu aeg kaanelt, et nüüd ta on tõeliselt küps lavastaja. Et varem ta tegi küll ka hästi niisugust inimpsühholoogilist ööd näitlejatega, aga kõik oli liiga õige, sirge ja lihtne. Ja rääkisin talle ootamatuid kohandumisi, rohkem fantaasiat ja et ei maksa arvates psühholoogiline realistlik teater, seda ei luba. Need on nüüd õnneks Neymari poolt fikseeritud geneebeli sõnad et laval võib teha kõige raba omaette asju, kui see on põhjendatud, kui see lähtub inimesest. Ja Halliste lavastus näiteks oli tema jaoks siis kleebeli jaoks Kaarin Raidi kui iseseisva küpse lavastaja sünd. No Punieba oli niivõrd rikas lavastus, et seda ei jõua niikuinii lahti rääkida, eriti kui kahjuks ei ole meil sellest ka katkendit ja seda üldse peaks nägema. Kes nägi, see nägi ja teised peavad uskuma selleaegseid kirjeldusi. Soovitan kõigil lugeda teate märkmikust, seda Veet Neymari artiklit, aga ka juba tsiteeritud Irene vei saite on natukene napimalt pannud kirja et Raidi lavastus vaatleb potitehase peremehe lese situatsioonis, kus ta peab siis kahe oma töölise vahel nagu valima inimese Maves, tungi välja pääseda antud tingimuste kitsast ringist ja leida oma koht ruumis. Hüljanud mõlemat, Töömehed viskub perenaine musta mehe embusse, seal oli üks niisugune salajane lane kuju moodsas mustas riietuses, nagu see siiamaani on veel moodne, niisugune nahk, riietus, midagi sellist mis võib visata väga paljudele paralleelidele. Et ta sümboliseerib, tekib nagu või saite, ütleb igavest peibutavad ja eemaletõukavad kurjust laostumis sõda, surma. Lavastuse kulminatsioon on perenaise elegantne tango. Mustapartneriga taandub tantsule tantsides astub üle laval joonistatud ringist ja sureb. Niimoodi nägi siis Weizaite seda lahendust, et väljuda ringist osutus võimalikuks ainult oma elu hinnaga. Tegelikult seal oli veel üks huvitav ja väga naiselik kujund, sest perenaine hilja varem riietub pidevalt etenduse käigus ümber. Aga see ei ole mitte niisugune tavaline naiselik eputamine või kostüümi vahetus vaid iga korter nagu viskab vana naha maha iga kord ta nagu tahaks olla uus sedasama Tartus ringist välja tulla. Vajadus uueneda. Nii et, et selliste elu ehtsate ja samal ajal väga mahukate metafooride loomine. See oli Raidile väga omane jäidel omaseks, ainult et Raidi, see lavastus, kunstniku saatus on alati olnud natukene heitlik ja need liikumised erinevate teatrite vahel. Ja need erinevad, aga eluetapid on toonud kaasa ka raskusi ja keerukusi ja jälle järjekordselt nendest keerukustest ülesaamisi. Siin ma nüüd tahaksin paari sõnaga meenutada seda, et raid tuli Tallinna ja ta tuli noorsooteatrisse. Ja sellest oli juttu Komissarovi saates. Et Komissarov nagu kogus enda kõrvale ka hoopis teistsuguse näitejuhiga kirjaga lavastajaid. Ja raid sobis siia, aga ise ta tundis ennast natukene, võib-olla esialgu jälle ebakindlalt, kuigi need, kes mängisid kaasa tema vihmameistrist 75. aastal tehtud või Fryszi piidermannis näiteks Sanders Otson, meenub, tänud neid lavastusi, mõlemista neis mängis huvitavalt. Need siiski rõhutasid, et see kohtumine Raidiliku kujundlikkusega oli neile ka väga õpetlik, aga võib-olla need lavastused ei olnud nii terviklikud ja nii nii täielikud, kui nüüd olid eelnevad. Siin ütlebki Mihkel Mutt oma ka tolleaegses artiklis. Et noorsooteaterlik kohati Struga tuuri lõhku avatus pole Kaarin Raidi panud psühholoogismi mikromaailmas alati õnnestunult kodunenud. Näib, et raid tahab kõnelda maailma asjadest ja on teinud seda talle omasel naiselikul viisil. Ta räägib kahtlemata õige asja eest, kuigi ebakindlalt ja komplevalt, sellepärast on etendus ebaühtlane, üsna niisuguseks avangard istlikuks peetud lavastus oli jälle niisuguse omapärase prantslase koktoogeda. Eestis ei olegi nii palju lavastatud, hoolimatu armuke 1976 ja kui seda tükki on tavaliselt tehtud, niiet on üks noh, mina ütleksin lihtsalt, et üks naise pidev soigumine selle üle mees ikka tema vastu küllalt hea, ei ole niisugune vananeva naise pidev soigumine, sageli on need lavastused olnud sellised, seda meenutab ka näiteks Irene Weizaite, kes seda Raidi lavastust Õnneks jälle selles ajas. Kirjelda siis slaidil on niisugune omapärane huumoritaju naiselik iroonia, mis võimaldab teil sellest üle olla. Ja siin andis ta niisuguse ootamatu lahenduse, see ei olnud selles ajastus nii ootamatu, sellepärast poksiringi kujundit oli kasutatud varemgi. Mina näiteks olin seda näinud Poola Teatris. Anži Vaida tehtud surmatantsus, aga ma ei ole sugugi kindel, et raid oleks seda näinud või sellest isegi teadlik oleks olnud, võib-olla et see oli ka üks niisugune kujund, mis oli lihtsalt õhus. Niimoodi juhtub mõnikord. Igatahes kasutas ta noorsooteatri väikses saalis tol ajal seda kunstnik Aime Undi abiga niisugust ilusat helendavat valget esitleti seeritud poksiringi nakkus siis tumedate laiku tänaval asetatud klaver, kontrabass ja trumm ja neid ka kasutati seal väikest saali alles hakati kasutusele võtma. Inimesed ei olnud veel harjunud seal käima ja see oli üks esimesi siukseid avangardistlike lavastusi. Ja Kaarin Raid leidis just selle Kohavalt, kus hakatakse leidma teatritegemise jaoks ka niisuguseid teistmoodi ja intiimsemaid ja teistsuguseid kohti. Ja üllatav oli veel see, et kui tavaliselt on seal ainult kangelanna, ainult naine ja mees on nii-öelda lehelugeja tuumas rollis, ta ei reageeri, ta ei tee midagi, üritab seda naist, teda kas ei ole kohal või kui ta on, siis ta loeb ajalehte. Siis siin, nüüd tuli Kaarin Raid niisugusele suurepärasele ideele, ta andis mehe rolli Olav Ehala-le. Ja naist mängis Silvia Laidla ja Ehala oli võrdväärne partner, ainult Ta esines muidugi pillimehena, ta mängis, mängis klaverit ja vahepeal sinna hulka käis ka vihase naise trummi põristamise ja muud sellised asjad, mida te kuulete. Katkendit, mida ma teile kohe tahaksin demonstreerida, sest õnneks üks lühikene katkenud lavastusest on alles. Eelmine email on üleval ei levitada, mis hele. Emiir on mullatükk, aga muidugi tuleb ta koju täid, lahku minust. Iialgi tarbiti mõni asjatoimetus olema. Nägemiseni, nägemiseni, toto. Suudlen sind. Kell on juba kaks. Sae keeta. Seda kirjeldades, kuidas siis veel tehtud oli? Kõigepealt osatäitjate vanusevahe siis niisugune riietuse kontrastsus, kuna Laidla oli niisuguses traagilises punases, leidis aga noor Olav Ehala oli tolleaegses nihukeses teksaülikonnas ja osutus väga näitlejalikukse väga plastiliseks, kuigi tal sõnagi rääkida ei olnud. Ja Kaarin Raid ise tegi kaasa kui poksiringi kohtunik, kui treener vahepeal seletas publikule näitlejatele mängureeglid ära ja siis ta seal pärast iga raundi rahustas neid võistlejaid, pühkis higi ja kammis juuksed ja nii nagu see käib pakkus neile kohvi, isegi vestles nendega ja siis tuli jälle läng, järgmine raund. No lihtne situatsioon tuli selle kaudu palju paremini välja, kui tegelikult nendest tavalistes soigumise lavastustes on tulnud, tähendab kaks inimest, kes tegelikult tahavad reidi järgi nendest aru saada, aga ei, saastas räägivad erinevat keelt ja see erinev keel oli siis nüüd otseselt niimoodi lavalise metafoorina antud ühekeeleks oli siis klaver ja teine rääkis. Ja kõigile neile raundidele vastasid Sis rahutuse ootuse, armukadeduse, armastuse kättemaksuteemad, näitlejanna monoloogis ja raundile oli leitud siis täpne, plastiline ja muusikaline lahendus. Ja jälle niisugune olukorra dramaatilisus oli natukene iroonia ja võõritusega nagu eraldatud, eristatud, et ei läheks melodramaatiliseks kätte ja lõppeski lavastus niimoodi, et, et näitlejatar jätab oma ära väsitatud ja piinatud partneri laval maha. Läheb ära ja veel kaugelt kostab tema niisugune natukene hüsteeriline naer. Siis saame aru, et, et ja poksiring on küll lõppenud, aga elus kestab mäng igavesti edasi. Naise mehe omavaheline mäng, nii et vot niisugused Raidilikud kujundid. Aga õnneks midagi neist on jäänud ka siis magnetofonilindile. Küll ma tahaks veel ette hüppavalt meelde tuletada mõnda lavastust, mis on hoopis hilisemast pärast pärit näiteks sellesama Saluri, kes külalised kirjutas juba meie uues Eesti vabariigi ajas kirjutatud näidend, meie kallis Hosmik, mis on ka väga aktuaalne, reaalne ja mida Kaarin Raid lavastas juba Ugalas. Ka seal oli Leila säiliku naispeaosa kaudu antud niisugune tüüpiline naiselik koonia läbi suure südamevalu, meenutan, et seal oli selline situatsioon, kus inimesel kodu hakkab käest kaduma, vot selles uues erastamise ja erastamise ja, ja endiste peremeeste tagasitulemise käigus, kui keegi ei mäleta, aga noh, see oli juba uuesajas. Raidil oli vahepeal mitmeid väga häid lavastusi ja mitmeid võib-olla mitte nii õnnestunud lavastusi. Aga õieti ma tahaksin rõhutada ka Raidi puhul, nii nagu Komissarovi puhul ühte väga olulist teemat, see on tema väga rikastavat ja olulist sidet ja suhet noorte näitlejatega ja üliõpilastega, tähendab ta võttis väga suure hirmuga ja poolenisti vastu tahtmist. Kui Panso oli juba väga haige ja ei olnud parajasti kateedris teisi õppejõude võttis vastu ühe kursuse ja tuli nii välja, et ta peaaegu üksinda vedas selle kursusega lõpuni. See oli kaheksas lend. Ja sai selle raske töö käigus kogeda ka küllalt palju, võib-olla valulist, aga igatahes ta tegi ka väga tublit tööd nende noorte näitlejatega. Lendudega teinud lavastusi 12. lennuga oli väga huvitav lavastus, meil harva mängitud kuulsa hispaanlase Vallefo lõõmab pimedus seal juba 85. aastal ja siis on ta teinud veel seda Delanime maiku 15. lennuga, niiet Ta on otseselt üliõpilastega olnud hiljemgi seotud, näiteks seal Ugalas töötades koos Komissarovi noorte õpilastega, kes suurema hulga alguses sinna kõik maabusid leidis raid nendega kuidagi erilise hea koostöö ja see koostöö on kestnud ja nad on seda hiljemgi teinud. Nad on nagu teineteisele vajalikud olnud ja noored on Raidi töötanud ja, ja raid on omakorda neid huvitavalt avanud ja nendega isegi kaasa mänginud. Näitlejanna nagu oli juba vihjatud. Ja sellepärast ma tahaks õieti lõpetada seda saadet ühe Kaarin Raidi väga olemusliku ja väga olulise tööga tolleaegsest teatriuuendusest. See on juba 1976. aastal tehtud Tammsaare lavastusega. Me otsime vargamäed, mida ta tegigi siis selle oma kaheksanda lennu üliõpilastega ja mida hiljem edukalt mängitiga Tammsaare sure 100. juubeli puhul 1978. aasta Tammsaare festivalil, kus leidis suurt tähelepanu ja märkimist, et see on võib-olla siis nii-öelda Panso ja toominga Tammsaarele lähenemise tasandi kõrval kohe järgmine selline süva tasandi lavastus, kuigi see oli noh, vastavalt üliõpilastöödele niisugune kammerlikum ja, ja intiimsem ja kasutas Tammsaare tõe ja õiguse esimesest osast ainult Ühte osa, mis lõppes siis krõõda surmaga, oligi nii, et teda ei huvitanud mitte võib-olla niivõrd lukku Andres Paasi elust kui selle mõtestamine noorte jaoks ja ta ütles Raitzis tol ajal, et ma tahaksin, põlvkond leiaks oma Vargamäe oma pühaduse, oma tõe ja õiguse. Ja siit siis ka lavastuse nimetus, me võtsime vargamäed ja see oli tehtud, teda mängiti mitmel pool kooli laval ja Michal koolja mängiti ka Tammsaarel seal rehe all. Ma mäletan ka seda etendust ja kui hästi seda vastu võeti seal Tammsaare festivalil rajal väga mitmest rahvusest kireva publiku poolt, sest väga palju oli külalisi kokku sõitnud eestlasi muidugi ka oli seal palju. Aga võib-olla ma kasutangi Weizaite kirjeldust? Ta rõhutab seda, et nad on nagu puhas valge leht, sest lavapõranda tagasein olid kõik üleni valge, linaga kaetud. Ja need osavõtjad istusid ja mängisid seal ja mõnikord ka peitsid ennast selle lina alla ja kõik need plastilised visanud stseenid saiti alguse sellest kujundusest ja väga napist rekvisiidid jälle kõik oli väga tinglik ja väga konkreetne korraga. Vahepeal lauldi. Vahepeal oli muusikavalgetes linastes kostüümides, näitlejad sulasid mänguruumiga kokku nagu maa ja taevaga muutusid selle lahutamatuks osaks. Aga niisugune ennegi kasutatud, aga siin jälle uudselt värskelt kõlav võte peategelase Andresse Pearut, noh, see on ka niisugune kooli üles, nende asi, aga samal ajal ka kujundlik ja, ja tähendusega asi. Et Andres Pearu mängivad vaheldumisi kolm, neli üliõpilast ja nad on mängus väga siirad, ennast tunnustavad ja lõbusad ja alles pikapeale hakkab see lavalise mängu mõte nagu avanema. Et need tegelased väljuvad nagu kitsastest ruumilistest piiridest. Uus osatäitja katsetab enda peal selle tegelase saatusekäike ja need küsimused Nendel tekivad neil päris noortel inimestel on ka saalisistujate poole pööratud, et miks me peame matma oma elu sellel soisele kivisel maal, kui on võimalik elada kergemini küsimus, mida siiamaani ei ole keegi maha võtnud. Ja mis ikka ja jälle aktualiseerub. Valt ja ohutundega. Dramatiseeringus kulminatsiooniks lavastuse sisuliseks võtmeks sai Pearu monoloog krõõda haual ikka sellest, kuidas me elame nagu kärbsed. Sitahunniku otsas ja igaviku ja surma palge ees tuleb paljugi ümber hinnata. Väikesed riiud ja suured ambitsioonid kaotavad oma mõtte. Ja etenduse lõpus pus näitlejad, kes olid võtnud sinna valgele riidele minna oma kingad jalast ära, seal ka nagu mingi rituaal panevad uuesti kingad jalga, lahkuvad saalist ja nad ei vasta ühelegi küsimusele. Aga need küsimused elust, armastusest, igavesest otsimisest ja kõigest sellest, mida Pearu imelikul kombel alles krõõda haual mõistma hakkas. Need osad nagu õhku jäävad nagu vaatajate juurde. Aga õnneks meil on sellest lavastusest olemas ka üks väike katkend. Ja sellega tahakski ikka noorusliku ja noori. Nii hästi mõistva ja tajuva Kaarin Raidi saate lõpetada. Aga kes meil kutsus? Nii nüüd pead jällegi võõru sulasemat mõisa ellu eel võidu läbi ajada Alfred liiva, nooremal Enn saadi Vargamäel ikka poisikesi. Kohatu. Siis oli vargamäe teine olitusi naised, teine. No tänan siiski nõnda läbi ajada. Mõni sina tagasi tuled. Kas ma üleüldse tuleb? Kas sa siis vargamäed sugugi ei armasta? Isa, sina ise ka ei armasta õieti. Vargamäe siin on ainult kahju oma töövaeva võõrastele ja see on kõik. Kuskil seal täna ameti võtad. Sel suvel ütlesin seekord. Et sel päeval, kui sul võimalik oleks iga koju tagasi minna, palestusega süda, hõlmad vaheliti elaks, loobus vormed olla. Aga et nii raske silmapilgul talle kätte pidi tulema, seda ei pea nutta mitte. Nüüd teadis ta seda, teadis oma esimese poja suu süü läbi, keda ta sõidutab vargamäelt alla. Võib-olla oleks pidanud poeg isadele halastav ja seda te olete täna mitte meelde tuletama. Aga poegi halastanud, sest pojad ei halasta kunagi isade peale. Mis Eestis on, et mina oma isakoju tagasi vargamäel sinu isakodu sinadetseeii tagasi tulema? Nüüd on küll. Aga ütle mulle, kas sinu isa oma laste sünni kohta armastus. Kõik armastasime isa ema, lapse. Aga sina ju ei armasta oma laste sünnikohta. Ja minu kadunud ema pole ka targemaid armastanud, sest temale pole meeldinud sood ja rabad. Kant Krõõt, kadunuke küll. Aga sood võib ju ära kuivatada, nende asemele tuleb mets, nõnna peab see olema. Ja miks siis just meie, need peame olemagi some elu sees Ahmatavad kui mujal kergemalt leiba saada. Kui just oleks armastus siis muidugi. Tee tööd ja näe vaeva, siis tuleb armastus. Sina oled seda teinud. Ja minu kadunud ema tegi seda ka, ega ta muidu nii noorelt surnud, aga armastuse tuld. Teda pole tänase päevani Vargamäel. Need olid kurvad sõnad nii kurvad, et vana Andres poleks iialgi võinud arvata, kuidas küll noor Andres nii kurbi sõnu võib rääkida sõites ühes isaga vargamäelt alla. Neid sõnu kuuldes muutus vana Andres nagu veel palju vanemaks liimakamaks. Katkendiga lavastusest me otsime, vargamäed lõppes 28. saade sarjas teatri sajand, kus teatriloolane Lea Tormis vaatles Kaarin Raidi rolli 70.-te teatriuuenduse teel. Aga siit raadio stuudiost, ütleb teile nüüd kuulmiseni saatesarja toimetaja maris Johannes.