Kultuuriga ja. Tere kuulama kultuurikaja, mida täna toimetab maris Johannes täna saates Baltoscandal Euroopa teatrikaardil Viimse reliikvia reinkarnatsioon. Pirita kloostris on asi Tallinna kunstihoones viis aastat saksa instituuti Tartus. Sellel nädalal. Touri pilt oli Baltoscandali nägu, mis elas ja hingas Rakveres kuus jaanipäevaeelset päeva. Eesti teatrit, kes siin üles astusid, said tunda suurt publiku rõõmu. Aga põhiline, miks kohale sõideti, oli ikka soov näha väljast tulijaid ja selles ei pidanud pettuma tuuma. Üks selle festivali kuumemaid nimesid oli trupp Out of Joint Inglismaalt. Nüüd on Baltoscandal iller ära mängitud kaadee kõige kuumem lugu Blo haardinglastelt. Mis on saanud enim tori festivali peaauhinna Katri Kaasik-Aaslav, mis on sinu arvates selle lavastuse nagu see selline põhiline nii-öelda tugevus või, või, või mis teeb temast sellise hipi? Naljakas, kui ma nüüd vaatasin, ega ma seda hittina ei võtnud ta muidugi teater ja hasartmäng, aga ega sellest ei saa rääkida nii kahe kolme lausega on tarkteater nii palju neid erinevaid kihte ja nii mänguliselt kui keeleliselt ja ja et täit naudingut saada peab inglise keelt väga hästi tundma. Aga mis puudutab näitlejate mängu, siis on see efekt ja väga täpne ja mis on inglise teatrisummad. Aga miks on sellest raske rääkida, on see, et ta on praegu nüüd esimese muljega tundus nagu situatsiooni analüüsiv mäng. Et ta ei ole ainult nagu teater, et tal on nagu ka mingi uurimuslik. Eesmärk uurib inimest ühes situatsioonis ja annab võimaluse valida käitumismustrit ja sealt ütlemis, esimene osa oli hästi põnev just selles mõttes, et üks olukord lahendatakse minu meelest tunni aja jooksul 100-l erineval moel. Et seesama, mis toimub, meil peaksid nagu iga kord, valime mõttes, kuidas ma selle inimesega praegu käitun ja valime ühe võimalikust. 10.. Et, et tal on nagu ka selline kat selline eesmärk sellisel teatril muidugi näitlejate tohutu mänguma. No seal proovis teemegi, mängime ju ühte olukorda 10-l erineval moel läbi siis lõpuks valikuga siin oli meil võimalik näha. See teine osa oli, selles mõttes oli huvitav jälgida keele kadumist või see, mida me peame oluliselt oma tähtsaks. Nagu me räägime sõna siis ühel hetkel see sõna kaob, jäävad ainult häälitsused. Et mida me siis ikka päevastaga teeme. Selles mõttes teater, ega sa ei saagi niimoodi ainult teatri seisukohalt, eks peegeldab inimese olukorda tänases päevas. Aga kuidas meil see kõnemüra joogi tapab kõrval, need on siin ka siin festivalil esines kaks tundi, ma püüdsin üldse heinasteni tunda huvis ja inimeste seas objektina subjektina. Et põnev kogemus, ma õnnelik, et ma siia sattusin. Aga mis oli nüüd, mis on kõige olulisem ja mis ma panin endale kõrva taha? Siin mängis viis näitlejat üle, noh, ütleme 60 vanad daamid. Jah, issand, niisugune kihistus on sellised näitlejad. Ja kui palju ma hakkasin mõtlema, kui palju on meil Eestis neid näitlejaid üle 60, kes, kes on veel laval aktiivsed oled sa vana inimene avaldanud huvitavam kui noole. Kogemus on kirjutanud selle lehetäisid, Lehtan huvitav lugeda. Isegi siis, kui ta kummardab, on see näha kukkuse pagas? See ongi see, mis pingestab. Muidugi Nad teevad seda ju, sellise helgusega on tunda seda mängurõõmu. Ma ei tea, mis seal Nornikeraan siis edevus, isekus, mis segab mängust puhast rõõmu. Tundmast. Selline minu jaoks kõige suurem elamus selle lavastaja kohta on öeldud, et ta on selline hästi tekstilembeline ja jooled. Oled sinagi seda, kas sa tundsid mingit hingesugulast? Vaata, kuhu ta välja jõudis, ta jõudiski väljuneminani läbi kaks inimest. Omavahel vahetavad häälitsusi. Et ta nagu ise kummutas sellesama selle teksti keele sõnadega paradoksaalne. Eks me kõik tahaksime olla hingesugulased hea teatriga. Jah. Aga kuivõrd need täpselt mängu see lugu nõuab väga täpset, noh, see on kõrgpilotaaž, see oli näha esimesest hetkest nii, mis mõttes näitlejate mängu, valguskujundusmuusikat, tari, jaagu, terviklik muusikateod selles mõttes, et partituuris on iga hetk täidetud. Aga muidu ta ei seostu mul üldse festivali teatriga. Ta on selles mõttes ikka päris kummaline nähtus, et ma oleks võinud kuskil Londonis kuskil seal stendil sama asja ära näha ja oleks saanud sellest samasuguse elamuse. Isegi kahju, et ma ei näe selles samas keskkonnas. Ta on selles virvarris. Samas sina vist oled üsna värske pilguga ega ei ole siin virvarris ise. Jumal tänatud. Jumal tänatud, ega ma ei armasta festivale. Minu meelest iga teatud tuleb minna vaatama sinna, kust ta pärit on, muidu on selline nagu nagu see suur rahvaste sõpruse kontsert. Muidugi, samas peab ju käima, peab suhtlema, see on tähtis, et inimesed kohtuvad, teatriinimesed, räägivad, tulp, vahetavad aadressi. Aga ikkagi tema, päris koht on seal, kus ta sünnib. Meie samas on see festival ka siiski selline järeleaitamistund, neile, kes pole jõudnud kõike vaadata, ei saa salata. Ikka, ega ma sain ka paradoksaalne ja tänu sellele, et ta on festival, ma siin olen ju, näen kas sina valiksid näiteks sellise näitemängu enda tööks. Kui võtta ise välisaga, ma hakkasin mõtlema, praegu lasin etenduse ajal käigud on, kus ma ei saanud päris täpselt kõigest aru ja seisma. Vaatasin ainult näitlejaid ja asine heitlik silma eest läbi kõik Eesti naisnäitlejaid. Baltoscandali üks esietendusi oli Von Krahli teatri libahunt Peeter Jalaka lavastuses Marguse rollis Joanusak. Siin festivalil mängimine on see ka natuke teistmoodi kui selline tavaline esietendus omas teatris. Ja kindlasti sellepärast, et festivalipublik on väga vastuvõtlik ja hulka sõbralikum, nii et ma usun, et see vastuvõtt, mis meil oli, oli väga-väga soe ja väga hea. Et me ei tohiks sellest lasta ennast nii-öelda peapööritus tekkida, et eks paistab, kuidas ta sügisel Tallinnas minema hakkab, siis sind võetakse tõesti kõik kõik väga soojalt vastu. Sedasama libahunt kuivõrd kaua te jõudsite sellega proove teha või värske lugu on? Noh, ta on ikkagi küllaltki värske, et me oleme kevadel teinud temaga proovi ja kuna see trupp alles sügisest on ainult Ühendunud Krahli teatris toimuvale tööle. Milline see trupp siis saab olema seal sügisel? Seal trupis on kolm inimest lavakunstikateedris kes nüüd lõpetasid see aasta. Mina. Enar Tarmo on praegu, et ilmselt erinevateks etenduseks tuleb inimesi mujalt teatritest juurde, aga noh, tuumik peaks olema see Nii see libahunt iseenesest seal olin nüüd väga mitu meest oli seda tegemas. Ja seal oli kasutatud Kitzbergi ja Gailiti tekste. Seda aitas kirjutada Margus Kasterpalu ja ja eks me kõik andsime sinna oma panuse, selles mõttes, et Peeter Jalakas. Me hakkasime temaga otsast minema ja ja jõudsime sinna välja, kuhu me jõudsime. Eelnevalt, seda ei olnud niimoodi kokku lepitud, et, et mis, mis lugude need täpselt on. Et eks see sõltus sellest, mismoodi need proovid ja ideed meil sel hetkel jooksid. Ja niisugune lugu tuli. Kui suur on siis nagu teie trupi panus sellesse lukku? Tekst oli teil? Ei olnud teksti kirjutati kogu aeg ümber. Proovi käigus kogu aeg tekst muutus, kirjutati juurde, võeti maha ja kogu aeg saime iga iga paari nädala tagant uued tekstiraamatut, kus oli siis vastavad täiendused ja kärped. Ja me alustasime nimetatud, me võitsime ikkagi selle Kitzbergi süžee teksti, hakkasime seda mööda minema ja lisasime võtsime sealt ära seda, mida me vajalikuks pidasime. Olete nüüd siin ise ka Baltoscandali liikuda saanud ja teisi vaadata, olen võt läksid, need kõige sümpaatsem oli minule siiani Salome Hollandi trupp ja ja siis kastani üliõpilast, kes tulid siia oma kogu rekvisiit selga kinnitatud ja öömaja ja söögi eest esitasid etendused, mis oli palju ausam, puhtam ja parem kui nii paljudki palju pretensioonikamalt välja hõigatud asjad siin. Jagar norralaste lugu, mis tekitas küll palju küsitavusi, seda vaadates siiski hiljem, nagu järelmaitse on jäänud, et see oli omamoodi huvitav. Nad ei, taanlasi ma ise ei näinud, need oletegi õues mujal, aga, aga selle Norra puhul ma tahaksin küsida seda, et ma olen lihtsalt nii-öelda publiku poolelt selle teatriga kokku puutunud, et mulle tundus, et seal on väga palju selliseid elemente, mida nagu näitlejanna õpiprotsessis kasutavad või onuteni. Jah, oli küll, et aga näitleja peaks mingilt õppima kui eluaeg, siis olid nad omal kohal. Laota kostüümi, teatri asja, seda ma ei näinud, kuivõrd kontakti leidsid. Publikuga, või publik oli muidugi ütleme niimoodi väga heatahtlikult suhtes, sest see etendus jälle ebaõnnestus mitmesugustel, tehnilistel ja muudel põhjustel. Et need etendused on Tallinnas palju paremad olnud kuigi vastu võtta, siis meil oli niisugune soosiv kostüümidega, nemad koledamad, aga ka ilusamad jalt kui muidu, aga see dramaturgia tehniline teostasime siin ja ei läinud päris nii, nagu oleks pidanud. Kui publiku poole pealt vaadata, siis festival laabus, kõik oodatud esinejad olid kohal ja kuluaarides ringi liikudes võis kogeda, et igal lavastusel olini oma tuliseid pooldajaid kui vastaseid. Aga milline on pilt korraldajate poole pealt vaadatuna? Peeter Jalakas? Organiseeri poole pealt ei vigurda, erilisi intsidente pole olnud, isegi vist võiks vastupidi öelda, et nagu kõik, mis on ette võetud, on, on saanud ka tehtud. Ja vist on see olnud sedamoodi festival, kus erinevalt esimestest kordadest on ka minul olnud võimalik publiku seas viibida. Nii et tundub, et kõik jookseb väga ilusti. No tundub ka sedamoodi, et vist seekord on kõige rohkem publikut üldse või, või kuidas, et noh, et see festival on kasvanud ja läinud nagu tõusvas joones sele festivalil. Raske öelda, esimesed korrad, kui Pärnus tegime, siis nagu seda publiku mahtu väga ei mõõtnud, kuna olid teised ajad ja nii, et ma ma nüüd jätkuda takkajärgi enam hinnata, palju siis tookord oli publikut, aga, aga kui Rakvere kordi neid kolme korda võrrelda, siis on, on küll tõesti nii, et, et seekord on rahvast kõige rohkem olnud ja ja tundub, et ka kohalikku rahvast on olnud üllatavalt palju, mis Jabelt. Selleks, et siia esinejaid saada, kui keeruline või kui lihtne see praegu on? Iga aastaga on lihtsam, et noh, see ongi korraldajale võib-olla üks lisatasu. Et kui sa nagu hakkad seletama kellelegi, kes sulle väga meeldib, mõni etendus või kontsert, et tahaks seda kutsuda Eestisse nihukesele festivalile. Kui ta juba teab sellest midagi kuulnud, kui ta midagi positiivset kuulnud. Et seekord pea kõikide esinejatega üle, nii et ei olnud vaja enam seletada, kus kohta nad peaksid tulema ja mis asi see on vaid vaid nad enamus nendest oli juba kuulnud asjast. See nagu ajab saba püsti. Kui sulle, kui selle niimoodi kenasti öeldakse. Sihukeste seltskond kesin organiseerimas on, on nendel juba ka eelnev festivali korraldamise kogemus olemas. Peaaegu kõik on, on olnud ennem selle asjaga seotud ja mõned nendest ka kohe päris esimestest kordadest saati. Nüüd on teine festival, kui meil on olemas ka festivali direktor Valdo, kes oma tööd väga hästi teinud, mis ma oskan öelda, see tehniline staff ja administratiivne pool ongi vist kõige väärtuslikum osa selle festivali just selles mõttes, et see on, mille üle tõesti võib uhke olla, et nii, et need, need esinejad, kes on ikkagi üsna palju mööda ilma ringi käinud ja, ja kui nad üks näide kasvõi et kui nad ütlevad oma etenduse ettevalmistamise ajaks neli tundi ja kui nad on siin sunnitud seda tegema kahe tunniga, kui lõppkokkuvõtteks pannakse nende asjad ülespooleteist tunniga. Kuidagi neist jääb neile, ma usun, et neile jääb Eestist päris hea mulje. Ja noh, et need kogu see tehniline pool on, on suutnud selle närvipinge kuidagi üle elada ja tõesti sisuliselt jooksujalu elanud nädal aega. Mis, mis ma oskan öelda, et väga tore. Ja seda, et sellel festivalil lihtsalt vaadatakse 11 ja nauditakse elu on tore. Kas sa ei ole mõelnud ka sellele, näiteks võiks olla mingi auhind. Kuuljate kedagi parimaks saksa toredas otsa et kui hakata kunstis auhindasid andma, siis enam-vähem selle koha peal lõpeb kunsti algab institutsioon ja ma väga loodan, et seda meie festivali kunagi juhtu. Ütlesid, et seekord oled ise saanud midagi vaadata rohkem võib-olla kui eelnevatel kordadel. No millised siis võiksid olla need sinu hinnangud? Auhinnad nagu öeldud, et ma olen enamus asju ikkagi püüdnud ise ära vaadata enne festivali sel põhjusel hakkasin kutsutud. Võib-olla kolmas asi, mis ma siis lisaks tehnilisele poolele peaksin kiitma, on see publik, vot see on isegi üllatav. Kuidagi, et, et Eestis on olemas selline publik, kes pärast etendust hõikab, jeee ei ela nagu, nagu hääleliselt kuidagi helilised foneetiliselt oma poolehoidu avaldav püsti tõustes jalgadega trumpides täiesti ootamatu, nagu oleks kusagil mingis teises riigis täitsa üllatus. Aga see teeb, teeb head meelt küll tõesti, et selles mõttes ta ei ole nagu mingisugune show üritus, et sa peaksid ennast seal näitama, kui noh, kuigi on olnud ka inimestest, kes mul minu meelest tõstke korraks ka ennast nagu näidanud, et on siin olnud ja nii aga, aga õnneks ei ole mitte valdav, et ikkagi inimesed on siin sellepärast et neile see asi pakub huvi ja see nagu sisendab lootust, et ehk kuidas ma siis nüüd peaksin seda viisakalt ütlema. Et algab, kui eesti teatri õitseaeg mingil hetkel. Praegu ma arvan, et paremad päevad on veel ees. Milline on olnud sinu jaoks selle festivali võib-olla nii-öelda kõige saab elamus? Jälle publiku, minu hea sõber, alvis Hermanis Läti Vabariigist ja tema poolt lavale pandud kajakas oli tõesti minu jaoks kohe-kohe väga hea üllatus, tooline näiteks üks asi, mis oli valitud niiviisi, mina ise ei olnud seda näinud, aga noh, kuna ma hallist nii hästi tean ja ma enam ei tea, mida, mida ta teeb, mida temalt võib oodata. Ja ta on ka hetkel Lätis nagu kõige arvestatavam lavastaja, et siis tema etendusse niivistatud, ma seda ise näinud, seda nägin mina esimest korda, siin see oligi vast kõige suurem üllatus, et see nii hääli Baltoscandal on need viiest kard, mis saab kuuendast paterskandaalist. Sellest räägime umbes kahe aasta pärast. Et meie poolt, kui ma nüüd ütlen seda nii korraldajate poolt, siis tundub, et oleks väga rumal hakata teda siit kusagile nihutama ja neid asju ümber mängima. Aga ikkagi lõppkokkuvõtteks otsustab selle asja Eesti riiki, Rakvere linn. Et ikkagi, kes maksab, see tellib tantsu. On asi sellist pealkirja kannab. Päevaeelsel nädalal Tallinna kunstihoones avatud näitus oma töid eksponeerivad tarbekunstnikud on grupist. Küsisin kunstiteadlaselt Ebe Nõmbergilt, kas tarbekunst on ikka kunst? Tarbekunst on kunstlehti. Täie veendumusega ja ja tegelikult mulle eriti üldse pole kunagi nagu sümpatiseerinud selline väga järskude vahede tõmbamine, ma ei hakka neid nimetama siin autoriteet, hoian lihtsalt aega kokku. Et ega muu selline ebasi paati või väike antipaatia niuke päris liiva peal ka ei ole. Sellest, et kunsti te vahel niisugused klassikalised piirid, et siin on need kaunid kunstid, skulptuur, maal, graafika ja siin on arhitektuur ja siin on siis praktilise poolega tegelevad niuksed esemelised kunstid. See on nagu väga hajusaks muutunud juba õige õige pikka aega. Minu meelest noh, kohe sõjajärgsel perioodil on hakanud pisitasapisitasa ja on ta väga hägustunud. Et üks läheb üle, teiseks, täiesti märkamatult. Ja näo räägiksin ikka niimoodi üldse kunstist, kuid kui tervikust ja, ja no mis on asja puutub. Ja on gruppi, kes seda asja seal kunstihoone sajab siis nemad on, on nüüd minu meelest meie tarbekunstnike niukses tõesti, suurest arvukast perest on alati just sellega silma paistnud, et ma ütleksin, et nad ei põe seda vaheolemist, et kas me ikka oleme kunstnikud, kas me teeme kunsti, püüame teha, nüüd nad lihtsalt hästi on, nad käivad vabalt, nendel on alati selline rõõmus meel oma asja ajamisele oma oma asjade tegemisel ja seal on alati kindlasti sõnumi juures kord tõsisem. Et noh, nihukese kergem kuidas kunagi. Ja see praegune näitus, mille nad on kaelani väga esemelised pealkirjastanud siis, siis seal on ka nii selgelt näha, nüüd noh, ütleme see orienteeritus rohkem no siis sellele asjale või ütleme ka selle praktilisele poolele just sellise toreda vihjega, et kus, kus lõpeb see praktiline ja kus hakkab tegelikult siis need see mäng. Ja noh, mis on tegelikult asi, no tõepoolest, Kaido Kase need käsitsi kokku mätsitud luisu kivid. No minu meelest ei saa olla toredamat asja, mis, mis see muud on, kui ka looduses ikka mere ääres või kuskil jõekalda peal võtad niukse mõnusalt ümara kivi. Aga ta on ju asi üks mõnus asi tegelikult ja vot sellised toredad assotsiatsioonid ja vihjed, mis nemad oma mänguga seal näituses väga paljudes esemetes asjades annavad. No see pakub mõnusat vaatamist ja, ja muidugi noh, endal peab olema ka laskma selle mõtte lõdvaks lasta lihtsalt kaasa lendama nende mõttega. No mina nautisin seal seda, milliseid vahvaid pealkirju nad olid välja mõelnud. Asi võis olla kasutu ja kasulik, vajalik, aktuaalne, läbipaistev, ilus, ruuduline, täpiline, valge, massiivne, helesinine ja iseseisev. Nii et noh, siin juba oli näha, et nad olid vist ka nagu korraks kokku tulnud ja läbi mõelnud selle, millise asja keegi teeb. Ei tea seda teiste köögipoolt ja seda polegi vaja teada, alati nii täpselt. Aga et noh, niisugune ideede mängija ja lustimist küllap küllap seal näitas ettevalmistuse juures oli nii nagu kindlasti oli ka tõsiste probleemide arutamised, nagu ikka iga näituse puhul Kuivõrd nüüd võib täna öelda ja fikseerida nende ühe või teise kunstniku muutumist, sest on grupina tegutsenud, nad vist aastast 1990 kohalise esimene näitas. Jah, eks igaühe puhul on ikka tunda seda muutumist või arenemist iseendas, see arenemist koos kunstis toimuvate suundumuste muutumisel vaheldamistega ja nii edasi. Aga samal ajal minu meelest on nad nad on ikka jäänud, igaüks ka samal ajal on täiesti äratuntav. Me ei eksi, kui sa tunned ära vaata naha. Tunnetega nagu samal ajal kaugelt ära, et igalühel on see märk küljes, mis ta kunagi oli või noh, ütleme 10 aastat tagasi ei või rohkem ta ja oma käekirja, no niukse meistrimärgid on ikka igaühel näha, nii et selles suhtes noh, nagunii nii kardinaalset muutust ei ole nüüd kellelegi. Või võib-olla see tuleb ka sellest, et no oleme nüüd ma nüüd lähen natukene isikuliseks, et kui oled paljunäinud jälginud aastaid, et no siis võib-olla nii omaseks saanud tõest teadud adud kohe ära, et kaugelkuvatud lillelist välja, siis ütled, arvavad kohe, et Signe Kivi vaat kuskilt, kuidas tema maailma nägemises asjade nägemises ja vot selles on midagi, et sa aimad kohe maha, sa pead tema olema. No on grupp, see on tegelikult selline keskmine põlvkond, meie kostis selline kõige löögi jõulisem võib-olla, aga küsiks siis nii, kas selle põlvkonna puhul ka sellised kategooriad nagu üllatus võiks kasutada mõningate tööde puhul? See on puhtalt subjektiivselt, ei oma. Ilmselt mind mitte ainult sellel näitusel, aga ütleme, sellel ja eelmisel näitusel on üllatanud Katrin Amos kes on ju tuntud ja väga-väga hea ja omanäoline ehtekunstnik. Jaa, mõlematel viimastel, nüüd on grupinäitustel on ta tulnud välja. Ütleme siis installatsioonidega mõnes mõttes või Vikolaažidega ja hoopis teises stiilis tema on olnud tõesti niuke üllatus. Noh, sellel näitusel on nüüd üks rekonstruktsioon, just eelmise on grupinäitusest, kevadel on asi roheline ja siis need kaks uut tööd, mis on ehtest kaugel iseseisev asi ja siis on tekk. Et tema on üllataja olnud minu jaoks. No minu jaoks oli see kõige suurem üllatus, see tagumine saal, see kõige väiksem saal kus oli Ülle Rajasalu niisama selle lauaga ja siis need second händ riided, et, et selles mõttes see oli jälle koht, mis oli selline väga meeleolukas. Seda küll jah, see on niisugune, minu meelest ka nimetaks seda noh, niuke tundesaaliks ja väga tõsiseks saaliks, kui nagu terve näitus on nagu üldiselt niukses väga rõõmsas suviselt rõõmsameelses võtmes siis selles ruumis see hoog nagu taltub ja see paneb, see paneb mõtlema ja tal on nihukest väikest nukrameelsust. Ja lõpetuseks, mida öelda sellele, kes seda veel näinud ei ole sellele, kelle näinud ei ole Sellele ma ütleksin nii, et sinna tuleb minna. Ja olla valmis tõsisteks mõteteks, sest seal leiab nii igas töös selle üles selle niidijupi, mida mööda liikudes võib jõuda väga imelistele radadele ja leida ka imelisi asju. Saksa kultuurikeskus Tartus saksa instituut Tähistab oma viiendat sünnipäeva toomas keeldi intervjuu. Tartu Saksa kultuuri instituut on Tartus tegutsenud viis aastat. Instituudi juhataja Maie keek, millele see instituudi tegevus on peamiselt suunatud, tegeleme keeleõppega, õpetajate täiendkoolitusega laias laastus öeldes saksa kultuuri levitamisega Eestis, siin, Lõuna-Eestis, Tartus. Kuidas instituut üldse siia Tartusse tekkis? See oli mitmesuguste juhuste õnnelik kokkulangemine. Nimelt üheksakümnendatel aastatel sündisid Tartus väga mitmed saksa kultuuriseltsid, akadeemiline baltisaksa selts, eesti köiteselts, õpetajate selts, saksa keele õpetajate selts, Richard Vaarne seltsi, veel paljud teised. Nad otsisid endale ühist kokkusaamise paika ja kõige sobivamaks majas leiti olevat just see kastani tänav üks millel on ka ajalooline side saksa kultuuri ja nimelt selle maja on ehitanud üks saksa üliõpilaskorporatsioon. See mõte leidis toetust ka linnavalitsuse ja saksa saatkonna poolt ja nii 92. aasta lõpus sõlmiti leping, et on võimalik rajada Tartusse just Saksa kultuuriinstituut. Linn andis tasuta rendile selle hoone. Rahaliselt oleme olnud alati toetatud saksa saatkonna poolt. Meie partneriteks on olnud alati köeti instituudid, lähimad varem Helsingis, nüüd põhiliselt Riias. Sel kevadel tekkis ka Tallinnasse üks Göte Instituudi osakond, kui nii võiks nimetada. Nimelt on seal tööl kaks töötajat köeti instituudist, kes aitavad meie programmi kujundada. Aga kuna me oleme puhas Eesti asutus siis me ei ole sõltuvad mitte ainult sellest mida pakuvad kütti instituudid, vaid me võime arendada igasuguseid neid kontakte, mida me vajame, mida vajab maalinn. Kellele on Tartu Saksa kultuuri Instituudi tegevus peamiselt suunatud? Ühest küljest nendele, kes nagunii on huvitatud, aga me samas püüame alati inimeste ringi laiendada, kes võiksid meie maa juurde koonduda. Kindlalt on meie väga head partnerid, kõik sakslasele, tead, sest nemad juba annavad need ideed, mida on siin vaja, saad koolidesse edasi. Aga rõõm on tõdeda, et üha rohkem otsib meid üles noori huvitatud köeti instituudi eksamite sooritamisest, mida tartus saab teha praegu ainult siin. Kuna noored tahavad õppida välismaal ja selleks on vaja tunnistusi, mis on seal kehtivad ja seda me oleme praegu võimaldanud iga maikuu lõpus. Võtame vastu eksamite, samal ajal loomulikult õpetame sedasama. Koos Tallinna instituudiga korraldame me näiteks üle aasta keelekonkursse, mis on väga populaarseks muutunud, kuna me alati oleme püüdnud võidetele korraldada preemiareisi Saksamaale ja need, kes juba Saksamaale saavad, neid on tõesti noored, kes hästi keelt oskavad, kes oskavad ka öelda see on midagi näha ja õppida, kui keelt ei ole, siis seda teha ei saa, lihtsalt näiteks meie raamatukogus on noh, tarkade teatmeteoste kõrval ka väga palju lapse pärast kirjandust, filme, linte, seda kõike võiksid noored oma oma õppetöös kasutada ja paljud seda teevad juba köök, sain ka vanemaid inimesi. Ja kindlasti meil on vaja kindel seltskond, kes meie üritusi tõesti peaaegu alati külastavad. Ma arvan, et praeguses ühiskonnas, kus kõik on, kas skulptuur on ka muutunud väga kalliks, oleme meie üks väheseid asutusi, kes korraldavad avalikke üritusi veel tasuta. Ja ma arvan, see on ka üks põhjuseid. Ja samal ajal mitte vast ainukene näiteks loengutsükkel baltisaksa kultuurist mida korraldasid ülikooli ajaloolased, oli väga hästi külastatud just vanemate inimeste poolt õpetajate poolt ja ka õpilaste poolt, keda siis õpetajad kaasa võtsid? See toimus eesti keeles ja üleüldse me peame tegema väga palju asju ka siin veel eesti keeles, kuna keelealased, teadmised ei ole veel nii head, et me saaksime pakkuda midagi sisukat viima tõlketa, kui teema seda väärib. Näiteks tuleb meile külla üks hea kunstiteadlane, ülikoolis on teaduskond, meil on kunstikool, nad on väga huvitatud sellest, aga keel on sageli barjääriks, tõlgime nad lihtsalt eesti keelde. Kas nüüd teie töös on ette tulnud ka, noh, selline tunne Inglise keel tükib olema populaarsem kui saksa keel? Ma arvan, et et see on teema, mida ei tohiks nii traagiliselt võtta. Ma olen vahest saksa keele õpetajate suus samamoodi kuulnud, et, et noh, et kas nüüd inglise või saksa keel. Et Meile väiksele rahvale on tegelikult vajalikud mõlemad keeled, võib-olla kolm. Ma arvan, et see on juba Euroopa nõuet, kolm võõrkeelt. Miks siis meile väikse rahval mitte? Arvan, et saksa keel on kindel koht teise võõrkeelena teise-kolmanda võõrkeelena ja kui see kolmas või teine on käes, ütleme heal või keskmisel tasemel, et inimene tuleb toime, miks mitte, sest minu arust on väga kultuurne minna Saksamaale osades saksa keelt võid saada hakkama ka inglise keelega, kuid alati tekivad paremad kontaktid, rääkides seal selle rahva emakeelt. Teatriga alustasime, teatriga, lõpetame, kui see ikka. Per Pille-Riin Purje. Täna õhtul kell 23 on Pirita kloostrisse planeeritud esietendus üks selle suve intrigeerivamaid vabaõhulavastusi viimne võttepäev. Idee ja teostus Margus Kasterpalu ja Ilmar Raag. Dialoogid Jüri eelvest kunstnik-lavastaja Hardi Volmer. See on natuke vallatu ja natuke mõtlik fantaasiamäng ühest pöörasest ja pöördelisest päevast filmi viimne reliikvia võtetel. Tol päeval on režissöör Griša ise Moskvas teine režissöör võtab võimu ja käänab kontseptsiooni pahupidi. Või nagu peaosaline Gaabriel nõutult nendib. Eile olin ma kategooriline imperatiiv täna Hollywood Neljapäev Pirita kloostris proovisaginas oli naljakas ja huviäratav filmivõtete kaosele, mis tekstis ette nähtud. Lisandusid igasugused lõbusalt topeltviperused ning omasoodu saagivad popsivad töömehed. Osatäitjatele askeldavad seal võtteplatsil Jaan Rekkor, teine režissöör Siim, kes muuseas Kaagnesele silma heidab. Rein Oja, operaator, kel on mahti publikuga juttu puhuda. Guido Kangur lohvakas pürotehnik, kes armastab üle kõige suitsu ja tuld ja assistent Maiet, keda mängib Merle Palmiste. Primadonna käituv Agnes on Katariina Lauk-Tamm. Eriline magnet ja staar. Viimse võttepäeva lavastuses on aga kahtlemata Peeter Jakobi kes on samasugune Ivor Schenkenberg nagu päris reliikvia ajal. Tema repliigid on ehedad. Meil on mängus munki ja mõisamehi, muidu statiste ja action grupi löömamehi, kes võtteplatsil ei raatsi kuidagi loobuda oma miilitsamütsidest. Nii tekstis kui kostüümides on ajastu hõngu, ent ka üleaegseid, kino ja teatri suhteid ja sekeldusi rääkimata äratundmisrõõmust kõigile meile, kes me Grigori Kromanov filmi viimne reliikvia ju peast teame. Mänguruum kasutatakse leidlikult ära nii kõrgustesse pürgides kaklused kõrgetel müüridel kui panoraamselt laiuti jõeni välja, kus Gaabriel vette visatakse. Enne kui proov käima läks, sain jutule Raivo E Tammega Kellviinses võtte päevas täita Gaabrieli vastutusrikas ja vastuoluline roll. Kuna Baltoscandali festivalil võis näha Raivo E. Tamme päris tõsiselt lonkamas küsisingi, kõigepealt on see trauma seotud Gaabrieliga. See on ka preiliga seotud, jah, siinsamas, selle müüri peale pidin hüppama ja libisesin ja lõin ära, varbad vastu kivimüüri ja, ja siis oli Rakverefestivalile minek ja esialgu nagu ei saanud midagi aru, aga seal läks nagu halvemaks ja hakkasid paistetama ja läksin traumapunkti, tehti pilte. Siis selgus, et mõlemal jalal suure varbaluud kattis. Aga mis nüüd siis reliikvia seda polnud, siis need esietendus ohus. Ja me ei ole, ma vaatan siin, et meie siin lavastaja Margus Kasterpalu riidesse suhtes väga rahulikult ja tema oli nagu kõigega nõus, et ilmselt võib ka Gaabrieli kepiga tulla ja noh, kuna see on niikuinii fantaasia ja tegelikult see kõik kunagi nii ei ole aset leidnud, mida meie siin näitame seal lihtsalt taas ja siis ma arvan, et et esimesed etendused võib-olla on minu poolt natuke staatilisemad, aga nii nagu arst ütles, et kolme nädalaga see ära paraneb, siis ma arvan, et et ma siin nüüd hoolega ennast ravin ja mida aeg edasi, seda kiiremaks vast läheb ka minupoolse etendus. No sa oled rääkinud, et sa oled niisugune filmide fänn, kas viimne reliikvia on ka olnud sinu jaoks mingi lemmikfilm kultusfilm, nagu öeldakse? Ja ikka on olnud küll, tähendab kui ka niimoodi on näha olnud telekavast, et seal tulemas film, siis on ikka ära vaadatud alati, kuidas sisse õhtasid. Gabrieli päris kuidagi naljakas oli, et noh, tegelikult nii nagu ka kuskil lehes kirjutas, et võib-olla oleks etendus hoopis midagi muud olnud kui peategelane või siis selle filmi nimikangelane oleks keegi teine olnud, aga nüüd ta tuleb hoopis teistsugune ja ma arvan, et et see saab olema päris vahva. Selline variant, et mina olen kaablil. Kui sa kaotad natuke, missugune Gaabriel see siis on, kes siin nüüd? Mõtteid ma püüan teda nüüd siis nii palju kui võimalik jäljendada noh selle järgi, kuidas siin härra Peeter Jakobi mäletab seda päris härra Coloborotkoga viiendada järgi teha. Ja mul on üks, üks nišš selle juures, kuidas ma seda mängin, seda ma ei tahaks enne rääkida, kui inimene selle ise näeb siin ära, siis on see vast naljakam. Ega ma noh, samas ütlen ka kohe ära, et ma mitte mingil määral ei ei taha sellega mõnitada kedagi ei, ei selle rahvuse esindajaid ega ega üldse ka siis seda Coloborotku iseennast ja tema kohta siin Jakobi ütles, et väga soliidne ja väga intelligentne oli, ainult et tal oli pidevalt nagu selline natukeneolemine tegelikult ei tea, kui andekas ma olen, teie siin tegelikult ei saa sellest aru, ma olen tegelikult väga andekas. Ja midagi taolist, ma püüan ka väikseaegse sellise huumoriga esitada, aga, aga mul on veel oma nipp, mille me leidsime lugemisproovide käigus ja, ja noh, see kõigile palju nalja teinud ja ma arvan, et publikule Nüüd paar päeva enne esietendust, kui valmis lugu või roll sinu jaoks on või kui palju on veel tööd ees. Rollid on minu meelest juba üsna valmis, siin on, ütleme siis võib-olla mingil määral veel, et teksti kommistusi võib-olla, aga, aga minu meelest näitlejate poolt on see tükk juba päris valmis, kuigi me oleme teinud ikka äärmiselt vähe proove. Me oleme teinud siiamaani kuus proovi sees ja, ja kuus proovi õues ka kuidagi noh see asi on läinud iseenesest ja minu meelest on väga vaimukalt kirjutatud mul ära ilusti kirjutatud materjal väga meeldib ja ta nii lugedes on ta naljakas, kuigi ta võib jääda natukene napiks, siis seda enam just saabki siin juurde mängida, seda, mis, mis võib-olla materjalis alguses puudu on. Tegelikult materjal ei ole mitte puudulik, vaid väga hästi täiendatav näitlejate poolt. Aga enne päris saate lõppu saab sõnawell Ivalo Randalu. Eesti kontserdilt on praegu publiku jaoks välja pakutud enam kui nädalapäevad kuni seitsmenda juulini peamiselt way, kus seejärel läheb jälle tihedaks, iseäranis augustis, kuid sinnani on veel aega. Lähimas tagasivaates oli päris kindlasti sündmuseks number üks heliloojatega pidemuusikapäevad 12.-st 14. juunini Suure-Jaanis. See oli suurettevõte nii Eesti kontserdilt kui kohalikelt inimestelt juba korralduseltki, rääkimata mitmesaja muusiku poolt tehtud sisulisest tööst eriti aga just Artur Kapi loomingut taasavastamise seisukohalt. Mahukas ja heal tasemel töö tehti ära, aga eemad üpris juhuslikku tähele panuga õieti polnudki meedia esindatud kirjutava analüütiliselt pressiga kohal olid ja ETV ja Eesti Raadio, kes mõlemad andsid ja annavad edasi kõnelused, sündmused nii-öelda konstateerivalt ETV sealjuures omil võimalusi ja uus stiilis vilgutlevi, törts muusikat, teksti vaheldumisi. Igatahes sisu ja sündmuse tähendus on vähemalt seni vääriliselt avamata. Kesksete ajalehtede autoritest nägin Suure-Jaanis vaid viimasel päeval vabaõhukontserdil sõnumile esindajat, kelle järgnenud artiklitest lugedes tuli lausa nutma peale kutsutud-seatud mees teatas kümnetele tuhandetele lugejatele, nagu oleks kogu ürituse tänuväärseimaks sündmuseks olnud kolm tantsu Eugen Kapi Kalevipojast ja rängim puudujääke. Neljas tants balletist esitamata jäi ei ainsat sõna intervjuugi korras eelmiste päevade süvakavadest. Nii jäigi siinkõneleja sirbis avaldatu imelikult üksikuks. Näib, et mitte juhuslikult pinnapealsus on saanud normiks teemavalikut, sageli juhuslik, eks, või vastupidi väga sätituix niisiis mitte Artur Kapi prelüüdi ega fantaasia, vaid Eugen Kapi kahetuuriga. Tantsud on see, millega antud juhul süvamuusika osas lepiti. Nojah, nii loll see lugu nüüd ka ei ole, aga sedakorda kukkus nõnda välja küll. Samas peaks ju silma olema, õllesummerdajadki pole kõik, ainult tingel, tangeldajad, ka muusikat, tarbimine käib nii-öelda seinast seina ja on küllaga kõiki sööjaid noori. Jaanilaupäeval kutsuti mind Rakverre kauri kooli Virumaa kontsertorkestri esimesele avalikule esinemisele kõlab Vamansilikult kontsertorkester, sest mängijaid enamuses noored ja veel väheste oskustega on praegu 30 ringis. Aga täis kõva telefon, moodsad Sventsena Forsad Keller ning edasised plaanid maksavad selle kinni mitte kabajee vaid Rakvere Eevad David Kadride Jüride juurde on imetlejaid vaja kas või sellest samast sõnumilehest sest seal on ju lugejaskond ja ma usun küll, et neid huvitab enam, mis tõeliselt tehakse, kui see, kas mingis eliit keldris 160 viiekroonine praad on oma hinda väärt või mitte, et nüüd paar tava teatatikaga, tuletan meelde, et 30. kell 18 mängib Nigulistes Weekend Guitar Trio. Esimese juuli õhtul teevad samas toreda Vivaldi ja Bachi kava Ines Maidre, Pille Lill ning oboekunstnik Andres Siitan. Samal kolmapäevasel päeval aga algab Pärnusta, viid ois trahhi mälestusfestival nii koduste kui rahvusvaheliste jõududega ja ka Haapsalu vanamuusika festist kuulete ju kõigil lainetel iga päev. Sestap lisan siinkohal vaid mõned sõnad. Tänavune seesamune on juba viies ja ikka Toomas Siitan koos korraldaja konsert krossoga. Saame siis kontsertorganisatsioon teist aastat selle asja juures on nendele festivalidele kaasanud maailmamainega muusikuid, nagu seda on viidanud kõikjal, näiteks Hollandist. Erinevalt eelmistest elavad esinejad festivalinädala Haapsalus ja misse kontaktide loomisel tähendab, on seletamatagi selge ja kui tõhus ettekannetele, mis alates Bachi h-moll missa üle, Viola da gamba ja muu muusik kuni Händeli oratooriumi ehta lähevad. Haapsalu toomkirik pole koloss. Et sisse pääseda, tuleb võtta Ta selleks on mõned võtmed olemas ja nimelt Kons jätto krossod telefon 646 66 55 ning faks 646 66 56. Tallinnas on siis need numbrid ja Haapsalus kursali telefon suunanumbriga 247 seal number on siis 44, null 50 44 null 50 hoia, võtan piletid, nagu üritus on, kallid, 75-st kroonist 250 kroonini samadelt numbritelt taga saateid, konkreetsemadki teave, asugem helistama. Loodetavasti leiab iga mees, kellel vähegi huvi ja entusiasmi endale meelepärase sündmuse suvises kultuurikalendris ja kellel kultuurist kõrini. Vaadake vahelduseks jalgpalli, seal hakkab asi huvitavaks minema. Ilusat suvepäeva teile. Saate valmistasid ette Külli tüli ja toimetaja maris Johannes.