Kodukäija loomulikult on see kummitus, kes tuntud eesti rahvausundist kui õel, kole või muudmoodi, eriti hirmus inimene, kes peab vale surma, oma kodakondsed rahule ei jäta ja valges hõlstis pimeduse varjus lapsi ja teisi nõrganärvilisi hirmutamas käib. Ei tea, miks see muinasjutukodukäija seda teeb, kas kättemaksust või jäi tal eluajal mõni tähtis toimetus tegemata? Midagi ta ikka seal ikkagi passib ja jälgib. Meie oma kodukäija saatega uurime ka ligemise kodu. Uurime seda nii ajas kui ruumis. Kuidas on muutunud kodune elu, mis mõjutab elulaadi ja kodu ideaali? Täna stuudios etnoloogid Anu Järs, Heiki Pärdi Eesti Rahva muuseumist ja Anu Kannike, doktorant Tartu ülikoolist. Räägime kodukultuurist, räägime argikultuurist ja täna kasutame selleks selliseid kategooriaid, nagu puhtus ja mustus ja saatejuht on maris Johannes. Kodukäija. Puhtus ja mustust on väga suhtelised mõisted, need on umbes sama suhtelised mõisted nagu ilu ja inetust, mis ühele ilusse teisele inetu, mis ühele puhas sellisele must on nii Heiki Pärdi Absoluutselt aga just mustade kohta see ei käi, tähendab absoluutselt absoluutselt puhas. Et nii nagu iluainetes on mustlasvõi puhtas inimese vaataja silmades täpselt samuti. Ja see, mida meie praegu võtame puhta või mustana on aja jooksul ja eri maailma paigus olnud niivõrd erinev, et me seda isegi ette ei kujuta, aga meil ei pruugi laia maailma minna, meile piisab täiesti kodusest Eestist kus veidigi ringi vaadates mitte väga pealiskaudse pilguga hämmastavaid tõiku. Meil tavaliselt on ettekujutus sellest, et eestlased on alati elanud väga, puhtalt, väga korralikult, nad on töökad, tublid, sõbralikud, ilusad inimesed. See kõik võib olla väga õige. Aga see kindlasti vajab väikest täpsustust. Ja üldiselt mulle tundub, et kehtib selline seaduspärasus, mida tavalisem või harilikum, mingi asi, seda vähem me tegelikult sellest teame. Ja seda vähem ja selle peale Ja üks selline valdkond kindlasti ongi seesama puhtuse-mustuse. Ja mida ma sealt meie arhiivist leidsin, oli see, et jah, nagu ma ütlesin, et inimesed elasid teisiti, kui meie praegu ette kujutame või kuidas meie elame praegu teada, et eesti taludes taludest umbes pool seal olid olemas kohad mida heas seltskonnas ei kõlba iga ettejuhtuva sõnaga nimetada, praegu me nimetame neid väga viisakalt tualettideks sõnaga üldine sõna ja ei seosta võib-olla sellega, milleks nad on otseselt mõeldud seal meie loomulike tarvete rahuldamisega. Minu arust tekkis hämming, et kuidas siis ülejäänud hakkama, see ei ole üldse, mis elu need inimesed siis elasid tegelikult. Ja sealt edasi sain ma teada sedagi, mis Läheme hämmastanud. Et inimesed pesin ennast kohutavalt harva, kui meie peseme ennast, no ma ei tea, kui mitu korda keegi peseb. Aga kindel on see, et hommikul, kui ma üles tõuseme kõik, kes on korralikud inimesed, kes meist ei oleks korralik inimene. Pesemine, ava käed ära. Esiteks ja peseme käsi alati enne sööki peale tualeti kasutamist. See on nagu aamen kirikus, seda on alati tehtud ja nii peabki olema. Aga paraku seda ei ole alati tehtud ja. Nende inimeste arusaamad järelikult ka puhtusest ja sellega paratamatult kaasnevast mustusest täiesti teistsugused kui meie omad praegu. Ja see on võib-olla see, millest, mida me püüaksime täna siis arutleda siin, et kuidas need arusaamad on muutunud õieti, millised nad on olnud ja kuidas need on ka muutunud ja eelkõige jällegi rääkides meie oma kodusest väikesest Eestist. Nagu ma aru saan, on plaan praegu põrmustada ühtegi tülli, mis on tekkinud eesti talust kui ühest ideaalpaigast, kuhu ihaleda ja mis on selline veidi steriilne ja veidi museoloogiline. Ei taha meie midagi siin purustada ega ega lõhkuda meie püüdest teha teadust mida nimetatakse etnoloogiaks, uurides skulptuuri, meie asele lõhkudega purustada ega ka mitte välja mõelda, uudist teeme, tõsi on see, et ettekujutus, mis meil on varasemast Eesti elust, mis põhiliselt kulges ju maakohtades ja taludes see on pisut steriilne ja sellel on ka omad kindlad põhjused. Nendest võib-olla räägivad mu kaks head kolleegi, kaks onu. Praegugi hangime oma teadmised ja eelkõige raamatutest teine koht, kus me teadmisi hangime mis annab tõepärasema ja avarama pildi. Need on muuseumid, aga muuseumid on sama ideoloogia baasil üles ehitatud ja muuseumides. Me näeme just seda nalja puhastatud kultuuri. Tegelikult seda talupojakultuuri mitte sellisel kujul, nagu ta esines või elas, eksisteeris tagasi, et sealt on just see kõik ebameeldiv ebasobiv. Kõik, millel oli näiteks haisu või lõhna või praeguses mõistes mustlaste juures kõik puhastati välja ja muuseumi üks tõenäoliselt ongi see, et asjad tuleb seal teha puhtaks sõna otseses mõttes puhtaks kõigest sellest lasteaiast, mis nende nendele on aegade vältel ladestunud. Aga paraku see on üks osa elust ja sellest me peame paratamatult ka rääkima. Siin võib jääda selline mulje nagu just talupojad oleksid olnud eriti räpased, et see kõik oleks nagu seotud maaeluga lihtsalt inimeste eluga. Tegelikult kui meil oleks võimalik astuda näiteks 16 sajandi mõisas või linnainimese tik suurkaupmehe elamus. Kui näiteks sai lossi, oleksime me samavõrd šokeeritud mitmetest asjadest seal täpselt samavõrd kui sajandi algus. Kodanlased sellest. Räpasusest näiteks päikesekuninga õukonnas. Seal oli küll persais kuskil 300 tuttavat potitooli, aga sellegipoolest oli täiesti tavaline, et õukondlased rahuldasid oma loomulikke vajadusi seina ääres. Nii kui taluinimene käib lauda taga või, või laudas. Võib-olla see tundub meile isegi vastuvõetavam, sest ka see versai mida me tänapäeval külastada võime, on samamoodi tehtud biilseks seal Pole enam päris seda omaaegset hõngu tegelikult, kui me räägime sellest, et tänapäeva arusaamised puhtast, korralikust ja õigest kodust on kodanliku kultuuri leiutis siis peame täpsustama, et Need ideed ei kerkinud esile varem kui kuskil viimase sajandivahetuse paiku. Veel möödunud sajandi kodundusalases kirjanduses. Esiplaanil kristlikud õpetussõnade, seal tikkimisalased näpunäited ja kodu rõhutati eeskätt kui ilu ja, ja vooruse kantsi. Ning alles 20. sajandi algul, siis tõusis esile arusaam sellest, et kodu on eeskätt tervisepuhtuse ja sellise füüsilise heaolupaik. Ning võime öelda, et nüüd kodusisustuses jaga koduste tarbeesemete disainis. Geen, kui argumente sai valdavaks alles. Võib-olla isegi peale esimest maailmasõda. Nii et siis selle sajandi esimestel kümnenditel hügieen SAISis selliseks keskseks ja valdavaks argumendiks mis ei puudutanud mitte ainult kodu, vaid ka kogu ühiskonda. Ja väideti siis, et selline efektiivne, puhas ja harmooniline kodu on lausa rahvusliku tähtsusega juurdus idee. Et kodukeskkonna kvaliteet omab määravat mõju terve rahvuse füüsisele ja tervisele ning majanduses, siis sai argumendiks teadus ning meditsiin. Ja siin. Üheks selle mõtteviisi väljenduseks on kodu sõlmpunkti nihkumine. Kui varem oli selleks elutuba, siis nüüd sai selleks hügieeni propageerijad rõhusid oma õpetussõnadega just koduperenaisele. Ning need õpetussõnad teinekord olid kaunis dramaatilised. Igas vähimaski mustuse kubemes nähti haiguse allikat ning perenaine ei tohtinud rahulduda mitte millegi vähemaga kui absoluutse puhtusega. Ning kodu korrastust, tööd siis omandasid lausa rahvusliku tähenduse. Ja siin võib-olla võiks tuua ühe konkreetse, et see näite mis seostub ka hügieeni ja, ja võraga näiteks vannitubades, sajandi lõpus, veel enamik, enne oli disainitud sarnaselt elutoamööbliga näiteks puust raamistustes pretensioonikas ilustustega, siis sajandivahetuse paiku sai siingi teeriumiks absoluutne tehnilisus. Mindi üle siis jalgadel seisvate vannide valmistamisel just sellepärast, et neid oleks kerge puhastada. Just need valged steriilsed vannid olid ühtaegu siis nii moodsa disaini ilminguks kui ka moodsa inimese tehnilise ja puhta eluviisi sümboliks. Ja nagu öeldud, siis kuskil alles selle sajandi 20.-test aastatest hakati kodusisustust kodu, ruumide ja tarbeesemete disaini argumenteerima puhtuse ja otstarbekuse vabadusega ning hügieeninõuete eiramine siis selle ideoloogia järgi võis kaasa tuua nii avaliku arvamuse hukkamõistu kuni kogu rahvuse allakäigu, siis, kuid see siis jälle rõhutab seda, et tegelikult ka see puhtuse, hügieeni korra kujutlus, et see on vaid pisut rohkem kui pool sajandit vana. No see oli siis. Ideoloogia ja teoreetiline vaatepunkt sajandi alguse kodule, mida Anu Kannike meile praegu esitas, mida ütleb Heiki Pärdi, tahaksin saada näiteid, praktilisi näiteid. Sellest elust ma otsin üles. Tähendab, see läheks siis Tõnu, selle jutuga tuli jää. Vahele ütleksin veel seda, et sellist kodanliku kodumentaliteeti iseloomustab ka just selline väga aktiivne pagan ta ja, ja selline tohutu valgustus tegevus kas või kui me mõtleme sealses Eestis tegutsenud kümnetele kodumajanduskoolidele, aga ka ajakirjadele, mis tegelikult avaldasid päris päris tugevat mõju. Kuid, kuid see mõju loomulikult eelnenud kohe Vaide kõigepealt, siis võtsid need uued ideed omaks. Kui me räägime näiteks maal, siis külaintelligents, ütleme seal kooliõpetajad, ametnikud ja võib-olla pärise tavalise talupoja, nii jõudis alles aastakümneid hiljem. Vaat see puhtas hammustas, mida meie praegu selleks peame kõige seostub tervise või hoiuliste nõudmiste ka, millest Anu rääkis. Aga see ei olnud varem nii, pigem varem oli see rohkem sellise sotsiaalse tähendusega, et mida tähendab puhas püüti olla siis, kui mindi teiste inimeste sekka oldi teiste hulgas, siis pandi ilusad riided selga, pesti nägu puhtaks. Ja nii oli ka kodudes, millest me saates näiteid tõime ka eelmises saates, et üks osa püüti hoida nagu puhtama korralikumana sinna, kuhu toodi teisi inimesi ja kus nagu elati, sellist avalikku elu. No eks ma nüüdki koristan tuba siis, kui külalised tulevad. Ja, ja nii oli see ka varem. Veel seostatakse seda Euroopaga tuuri või kodanliku kultuuri oma olemuselt eelkõige linnadega. Ma rahvast siiski harrastas oma traditsioonilist ja meie mõistes metsikuvõitu eluviisi. Üks hea näide on siin ühe meie kirjasaatja töös on ühe maakooli õpetaja perest 30.-te aastate teisest poolest. Kui võib-olla üldse seda kodukultuuri hakati rohkem rõhutada tema ja näide selle kohta. Alguses muidugi sellest, et juba tolleaegse perekonna perenaise ema oli kunagi teeninud mõisas toateenijana ja sealt oli omandanud juba hoopis teistsugused arusaamad korralikkuse puhtuse kohta, kui oli, oli seal teistes taludes ja teistes peredes ja nii öeldigi selle talukohta. Ümberkaudsete inimeste suust, et elate nagu saksad, et teil on saksa eluviisi saaksite elamine ja eks see selline arusaam on ju ka väga visa püsima tänapäeval tänapäeva, nii et kogu see kultuur, mida esindajat meil, linn, linn, eluviisi, kõik see on sihuke saksik, sakste värk, nagu maal siiamaani öeldakse, tihtipeale suhtutakse sagedasti kaunis skeptiliselt paljudesse sellest sellistesse asjadesse. Milles see konkreetsed olu, konkreetsed pere puhul see nii-öelda talu, kuna kooliõpetaja reeglina sagedasti ei elanud taludes, vaid neil olid omaette korterit, nende eluviis oli täielikult hoopis teistsugune kui ülejäänud maarahval. Nüüd ma võib-olla täpselt Eriksingi seda tööd. Talu puhul elamise puhul arvestati ka ümbruskonna elanikke, et nad näeksid, milline peab olema ilus kodu. See oli konkreetselt just kogu selle kodu korrashoiu ja ja puhtuse hoidmise kohta. Siinjuures tahan lisada tsitaat, et meie peres olid voodid nagu pühad paigad, see tähendab nendele istutud ei visatud käest asju, lapsed ei mänginud kunagi vooditel, nagu külaperedes nägime, lapsi tegevat, lisab see inimene ise kommentaarina juurde. Ja nii inimene hindabki niimoodi ühest küljest seda, mis neile endale oli kodades. Teisest küljest ta toob näiteid kõrvalolevat talulaste talu inimeste elust ja need vaatekohad on tihtipeale täiesti kardinaalselt erinevad arusaamad sellest, mis on õige. Mis on ilus, mis on puhas, mis on korralik, mis muust, mis on räpane, mis on tahumatu. Metsik Meil ei söödud kordagi. Kõigis see on rõhutatud vaid ikka ja alati niinimetatud söögitoas, mis asus köögi kõrval. Seal oli suur ümmargune laud, kaetud valge linaga jälle rõhutatud ja toolid selle ümber söögiajaks. Laua katmine oli mõlemas kodus ühesugune, kasutati ainult portselannõusid, mitte iial plekk-kaussi, kas või toidu serveerimiseks. Igaks söögi ajaks sai laud kaetud, nii nagu võis igast tolleaegsest ajakirjast talu perenaine ja teised näha. Neil lastel olid kõik reeglid selgelt, kuidas noad-kahvlid ja nii edasi laule paigutada. Kodus oli käibel lause see koduski kuninga juures, siis sööd kuninga juures kui kodus ja see on lause, mida me oleme kohanud erinevates versioonides erinevate asjade kohta, käivana päris mitmetes töödes. Et tähtis oli elada ja olla toimida, käituda kodus niiviisi, et see oleks kõikide nende ettekirjutuste normide kohane, vaatamata sellele, kas hetkel keegi jälgib või mitte, see seostub otseselt distsipliiniga, mis on üks selle selle kodanliku kultuuri selliseid tunnuseid. Alati tuleb ennast rollile ja see on üldse kõige põhilisemaid tunnuseid, et kultuur on see, kui inimene ennast kontrollib oma tundeid, mõtteid, oma käitumist ja ei ela mitte nii, nagu talle sisetunne alati ütleb, vaid nii, nagu on õige see, mis on õige, on paika pandud kusagil kellegi poolt. Nõudepesutehti iga söögikorra järel sellist asja, et sööginõud jäävad peale sööki pesemata ja ei mäleta küll. Eks selles oli oma osa ka sellel, et ema oli kodune nõusid pesta sooja veega. Nõusid pesta nõudepesuvannis, nagu meil seda nimetati, see oli plekkvanni, muuks otstarbeks seda ei kasutatud. Võtke alati loputad ja pandi siis nõrguma tingimata kuivatati seejärel. See on üks huvitav teema, see nõudepesemine, ta on küll pealtnäha ei ole niivõrd tühine ja pisike asi, et sellest ei ole midagi rääkida. Aga seda on muuhulgas etnoloogid uurinud, mitte küll meil väga meie lähinaabruses on teinud sellest minu meelest väga huvitavaid järeldusi. Anu Järs, sul on üks võluv näide selle kohta, ma tean. Jah, kui räägisin nõudepesust mõned aastad tagasi, ma õppisin lündist ja see on teatavasti piirilähedane ala vanasti kuuluski Taanile, nüüd on Rootsi alla, aga sellegipoolest on seal palju taanlasi ja nende ülikooli etnoloogia õppetooli üks õpe on taanlane ja ta kirjeldaski kord, kuidas mudeli sõprade poole. Ta pakkus ennast ikka Aavik nõusid pesema ja mingil hetkel ta märkas, et ei keelduda mitte viisakusest, lihtsalt külaline nõusid ei peseks. Mingi probleem on. Ja siis ta kunagi küsis delikaatselt tõtt, milles asi on ja siis talle viisakalt seletati, et ta ei oska õieti nõusid pesta, et see viis, kuidas tema nõusid peseb. Noh, ta on ebahügieeniline musta ja siis ta hakkaski uurima nõudepesuTaanis ja Rootsis. Ja see on täiesti oivaline näide sellest, kuidas riiklikul tasandil võib-olla hügieeni ideaal läbi viidud. Eks tõenäoliselt talupojad Rootsis ja Taanis pesitsenud nõusid üsna sarnaselt mingil hetkel mõlemas riigis seati eesmärgiks nüüd harida rahvast, kuidas tõeliselt puhtalt elata ja korralikult köögis käituda. Tehti uurimistööd ja tulemus oli täiesti hämmastav. Tänapäeval pesevad inimesed Taanis ja Rootsis valdavalt täiesti erinevad nõusid. Kummalegi tundub teine pesemise viis täiesti ebaloomulik. Mingi poole sajandi jooksul on juurdunud üks komme, nii et muudmoodi tundub ebaloomulikke räpane ja mis, mis see vahe on. Küsimus oli selles, et Taanis juurutati diviis, mis on üsna meielaadne, ma arvan, et on üks kraanikausse ja seal pestakse, loputatakse ja kuivatatakse käterätiga. Seevastu kuskil 97 protsenti Rootsis ostetavatest valamu kaussidest on kaheosalised tuttavad need roostevabast terasest. Nii et sa saad eraldi Ühes pesta, teises loputada ja mingil juhul ei tohi käterätiga kuivatada, vaid peab õhus kuivama. Ja nüüd tundubki rootslastele, et taanlased lihtsalt räpased inimesed Kodukäija. Tundub nii, et selle puhtuse mustusega on selline mäng, et kui inimesed erasid seal kauges metsakülas, nad elasid eraldi ja nad võisid enda ümber kasutada seda territooriumi ja ütleme niimoodi, et see kõik nagu hajus, nende jäägid hajusid sinna territooriumile siis kui nad said linna kokku, siis ka see territoorium kitsenes, nad pidid suruma oma tegevuse kitsamale territooriumile ja minule praktilise inimesena tundub, et siis esitatakse ka hügieenile teised nõudmised. Kui minu naaberkorteris elav sisse rännanud kaheksakümnendatel, seitsmekümnendatel vastate Lasnamäele migrant otsustab koridori rahuldada oma loomulikke seadusi, siis see tekitab minus tugeva stressi. Aga ma arvan, et kui ta seal oma stepiavarustes samuti käitub, siis oskaksin minagi võib-olla mõista teda. Kindel see, et kui inimesed elavad erinevates olukordades erinevates tingimustes, nii nagu Lynne maa erinevad teineteisest ikka päris palju, see puudutab eelkõige just nende niinimetatud loomulike vajaduste rahuldamist, millesse suhtumine meie kultuuris on äärmiselt ebaloomulik, minu meelest sellest isegi räägite. Selleks kasutatakse igasugused Jah, minagi praegu tegevuste puhul üritasin, et mitte öelda koridori nurka, kusemine tundub meie jaoks väga jõhkra, eks ole. Aga paraku selle kohta on mul. Täpselt jällegi näide tuua mille jutustas samuti üks meie kirjasaatja tema isa kooli juhatajana, andes esimeses klassis tunde jälle 30. aasta lõpus pidi ühele väiksele poisile, kelle nimi oli Herman seletama, kuidas klassist välja saada, kui ta tahab oma vajadusi rahuldada mida me nimetame loomulikeks, mis ongi loomulikult. Ja poiss tõusis püsti, hakkas klassist välja marssima. Õpetaja küsimusele, et kuhu sina, Herman, nüüd lähed vastast poiss täiesti loomulikult täiesti rahulikult kusele üle peale loomulikult, kooliõpetaja pidi ta võtma ette ja talle väga viisakalt ja kenasti selgeks tegema, et niimoodi ei räägita. Esiteks sellistest asjadest ja üleüldse sul ei ole vaja öelda, kuhu sa lähed, sa lihtsalt ütled õpetajale palun välja, õpetaja lubab, siis ta saab aru, et sul on vaja ja pärast ei ole sul vaja hakata ka aru andma, et kus sa käisid ja mida sa tegid, täpselt see sellest tegime, sest et see ei ole viisakas ja korralik. Ja ma tahaksin siia lisada veel seda, et nagu me oleme eelpool toodud näidete varal minut veenduda tänased arusaamad ja, ja hügieeniharjumused on küllaltki suurel määral sisse õpetatud ja siis see kasvatatud ja sedasama ülesannete on täitnud ka disain ja sisekujundus sest tegelikult ka kui me mõtleme 20. sajandi arhitektuurile disainile, siis tegelikult modernismi teede taustaks on needsamad arusaamad suuresti puhtusest teeniste ja jaanikunstikriitikud, kui arhitektid just teise maailmasõja eelsetel aastakümnetel rõhutasid seda, et inimesi tuleb õpetada moodsalt elama. Ühtaegu taliesteetiline kui ka reaalne kategooria. Et näiteks Eesti kunstikriitik Hanno Kompuse on leidnud tsitaat, et tuleb arendada tarvet kauni kodu järele ning selleks äratada ja kultiveerida maitset. Või kas või kui me võtame moodsa elamis- ja elamukultuuriklassiku korbi, see siis temagi töötas välja lausa võib öelda moodsa elamise käsulauad. Kirjutades oma 1923. aastal ilmunud matus arhitektuuri poole. Näiteks järgmiste tsitaat. Ärge kunagi riietuge magamistoas, see pole hügieeniline ning muudab toa kohutavalt patuks. Õpetage oma lastele, et maja on elamiskõlblik vaid siis, kui ta on valguse ja õhurikas. Avaldage raske mööbel ja paksud vaibad. Nõudke oma magamistoas elutoas ja söögitoas lagedaid seinu. Nõudke, et vannituba oleks vaatega lõunasse. Üks sein olgu üleni klaasist. Vabanege rõdule, kus päikesevanne võtta olgu seal kaasaegseid sisseseade, duši ja võimlemisriistadega. Niisiis moodsa elu ideoloogia propageeris ühtaegu praktilist mööblit ratsionaalset sisseseadet, sportlikku ja puhast inimest. Ja siin me jõuamegi jällegi selleni, et arusaamad puhtusest, normaalsusest ja korralikkusest on vägagi sellised. Nad on ajas muutuvad ja nad on ka ühiskonna samas ühiskonnas ühiskonna grupiti ja kihiti muutuvad. Tahaksingi siin tuua sobival kohal paar head näidet, näiteid sellest, kuidas ühes ja samas paigas ühel ja samal ajal ühed ja samad inimesed väga erinevalt kujutasid ette, milline elu peab olema, kuidas peab elama siis selleks, et. Hakkama saada, et kõik oleks hästi. Lapsepõlvekodus oli puhtalt standard alati kõrge ja meil minu arvates ei olnud erinevusi. Jutt on sellest, et kas kooli poolt esitatavad nõuded ja koduarusaamad puhtuse-mustuse kohta lähevad kokku või on need siis lahkumine. Ja need on, need võib võtta kui üldisi kultuurilisi arusaamu laiemas mõttes, mis olid omasid ühele või teisele kihile, koolid esindasid ikkagi seda euroopalikku kultuuri. Laias laastus küll, aga kindlasti paljudel koolilastel oli kodudes neid probleeme, tean kasvõi oma naabriperede laste järgi, kellega oli ka väljaspool kooli kokkupuudet, nii näiteks naabrilapsed käisid välisjalanõudega sisse-välja, ei mingit vahetamist, mida koolis hanget nõuti. Käte pesemine, rääkimata ühtlasest, jalgade pesemisest polnud au sees. Ühega tikkusime neile ütlema, et sa ei pesnud käsi elektrit, leiba lõikama. Selle peale naerdi, öeldi midagi, et ah ega praegu koolis pole, tänavad kuluksid hoopis ära, kui kodus ka pead nühkima, kui koolis ja nii edasi. Eriti sõnakas oleks naabripoiss. Ükskord ta isegi virutas meie kaevul olnud veekopsiku puruks vastu kiviseina, et te võtaksite teadmiseks, et kooli reegleid suvel ei kehti ja Me lõpetagu see ka kätepesu jutt. Sellist kodu ja kooli puhtale standardi, vahetule muudki. Kodus käisid naabrilapsed isegi õues, sukkade sokkides näiteks jooksid oma väljakäiku ehk emmergusse jälle tuppa tagasi. Veevool oli igal hommikul iseenesestmõistetav, et tõesti kohe nägu, käed. Samas oli erinevusi ka selles näiteks jällegi loomulikke te olete rõhuldamises? Meie käimla kasutas reaalsuse osas lisan veel siia lisaksin mina vahele, et olid olemas ja ehitati tihtipeale ka polestik käsu korras maale peldikut kuivkäimlat see veel ei tähendanud, kasutati väga järjepidevalt. Tavaliselt lisan veel, et kui suvel, kas õues mängides aias töötades või muud säärast tekkis vajadus käimlasse minekuks sai ikka mindud meie oma keemiasse. Sellist asja, nagu naabriperede laste puhul nägime, minnakse lauda taha või mõne põõsa alla oma loomulikke vajadusi rahuldama. Meie peres ei olnud lihtsalt küsimus oli teine ja lihtsalt oli mõelda mõtte järgida naabrilaste eeskuju. Ajasime ikka kinnist ruumi, vastavat paberit, puhastuseks ja nii edasi, mitte naabrilasteviisi paberi asendajana rabarberitee või kobrulehte kasutades. Siit võib-olla jõuame päris hästi nüüd selle talupoja selle juurde, millest me väga palju ei ole rääkinud, me oleme esitanud neid kõrgeid kodanlikke ideaale, mis praeguseks on meie elus tihti täiesti tavaliseks muutunud. See on ikka nii, et oma kodus ma ei pane tähele seda, kui midagi on must või, või see, mis võib-olla teisel silma häirib, see minu enda juures mind ei sega, ma olen harjunud selle, see kuulub nagu minu elulaadi. Ja mu tähelepanu muutub järjest teravamaks ja, ja ma tunnen ennast häirituna siis, kui ma lähen võib-olla kuhugi külla ja ma näen ühte või teist, nii et samas need näited on ka siiski sellel pinnal, et kas nüüd kultuurikonflikt, aga, aga ütleme niimoodi, erinevad tavad sattusid silmitsi ja siis tuli see harjumatus või, või see ehmatus nagu välja, ma arvan, et kuule, kes võib-olla võrdleb oma kogemustega neid näiteid, mis siin ette sai loetud, et jah, vaat meil tehti nii, no mis seal siis erilist on või vastupidi, mis nemad seal teevad? Et, et see, see kõik on siiski kohutavalt individuaalne ja ja vist ripub ära täpselt sellest, kus sa ise tuled ja see sinu oma mättake, mille peal sa ise olemas oled siin olnud ja, ja kujunenud. Teatud määral kindlasti ja aga mitte ainult seda kindlasti see näitab ka midagi muud, see näitabki seda. Kes sa tahad olla ise see. See kirjeldab ükskõik, rääkida sellest, ta võib-olla ise ei suuda ka olla selline, nagu ta tahab, aga tema ideaalid on teistsugused kui kui need, mida harrastab keegi teine ja võib-olla ka mõtlen, et ta ise ei pruugi ka tegelikult selliselt elada. Ja seesama konflikt tuleb väga hästi esile ka nendes materjalides, millest, No millest mina oma esimesed elamused, sain kõigi nende peldikut pesematuse kohta Eesti talupoegade hulgas kahekümnendatel aastatel, kui saadeti, see oli üle-Eestiline aktsioon, mille korraldas Tartu ülikool koos. No ütleme, Eesti Vabariigiga, tehti selline tervis, hoiuline ülevaade, püüti teada saada, kuidas inimesed, et Eesti vabariigis elavad, millised on nende elutingimused alates sellest, ka neil on peldik ja lõpetades sellega, et milliseid haigusi nad põevad, ka neil on hambad terved kas nad sünnitavad kodus lapsi või nad käivad haiglas sünnitamas neid. Ja, ja veel paljud muud asjad ja kõigist nendest kirjeldustest, mille materjalid säilivad ja no ütleme, et need olid Euroopa standardküsimused, mida sellisel puhul uurida, mille lühikokkuvõte on see, et talupojad elavad ikka väga metsikult, väga räpaselt, väga mustalt. Üks asi on hinnang talupojakultuurile, teine on siis see, mida tsiviliseeritud Euroopa pakub oma disainitippudes ja oma elulaadi propagandas. Ja Anu Järs, sul on üks hea näide siis Euroopa 20.-te 30.-te aastate ühe näituse kohta. Jah, enne Anu tsiteeris siin kogu see ettekujutust elamisest ja majast. Need ideaalid pidid peegelduma 1930. aasta Stockholmi näitusel, kus olid välja pandud valgusrikkad, heledad steriilsed interjöörid. Ajakirjanduses kirjutati sellest väga palju, ka meie Eesti ajakirjanduses kirjeldati Stockholmi näitus. Samal näitusel oli välja pandud halb näide talutuba. Ja tegelikult paljud inimesed näitusel vaatasid just nimelt seda halva maitse näidet mitte ajakirjanduse kiidetud steriilse elamispinda. Me oleme tänases saates toonud mitmeid näiteid täid ja korjanud neid kokku siit Eesti Rahva Muuseumi kogudes kirjeldatud näiteid ja ajakirjanduses ilmunud. Ja me jäime mõnes mõttes täna sellisele ajaloolisele pinnale ja ütleme, et ei jõudnud puudutada seda puhtuse ideaali või seda euromängu, mis meid praegu siin ümbritsevas on. Aga vast lõpetaksime tänase saate mitte küll teema, aga tänase saate sellise hea tsitaadiga meie ajakirjandusest. Se pärinev Kalev Kesküla ühest esseest nimega vestled, eestlane, mis ilmus möödunud aastal või oli see sel aasta algul Eesti Ekspressi lisas peen kus ta võtab minu arvates väga hästi lühidalt kokku Eesti ühiskonna praegusi üldisi hoiakuid puhtuse kohta. Tsiteerin eestlased on alles poolel teel puhtuse poole estofiilid pesid eesti riigimehed juba mitu aastat tagasi puhtaks. Praegu olevat 30 protsenti eestlasi musta, 50 protsenti hoolikamad ja 20 protsenti puhted. Nii väidab viimane pühapäevaleht. Hügieenikomm Need on kaasaegses maailmas ühed silmatorkavamad grupi tunnused. Pestud inimesed kuuluvad kultuursesse valgustatud läände. Räpasevõitu rahvad pimedasse idasse. Pesemine on tsivilisatsiooni kriteerium. Kui ütles, et endasuguse tunne pärast seebi lõhna järgi on muutunud nii valdavaks, et varjutab kõik muud. Homo sapiens tunnused. Tsitaadi lõpp. Seda kõike ju meid ümbritsev elu pakub meile iga päev, eks ole, kõik kogu see euro remontides kogu eurondas. Kõik see seostub me väga otseselt tõepoolest selle selle ideega, mida Kalev Kesküla hästi sõnastes. Ja aga teisest küljest oleme maailm jõudnud sellele arusaamale maailmas meil veel mitte. Et kogu see stabiilsus liigne puhtes ja kartus elava elu järele, mille üheks üheks esindajaks, see on ju need pisilased, kes elavad inimese organismis ja tema ümber, bakterid ja muud need sellised elukad, kes võivad tekitada ja levitada haigusi ja kõike muud. Kui me taotleme absoluutselt puhtaks, siis see muutub iseenda vastandiks hakkab tegelikult mõjuma sellisena, et inimesed on üha rohkem haiged, nad on üha rohkem vastuvõtlikud igasugustele nakkustele, sest loodustundub, et on ikka targem kui inimene ta väga kiiresti neutraliseerida. Trip need rohud ja need vahendid, mida inimene püüab luua selleks, et ennast kaitsta selle välismaailma mõjude eest. Seda näitavad muuhulgas igasugused võimalikud allergiad, mille kohta meil praegu antakse tihtipeale teateid ajalehtedes. See kõik tegelikult suurel määral on ka sellest tingitud, et inimesed tahavad ikkagi üle kavaldada seda, mida nad ei suuda üle kavaldada ja unustatakse võib-olla sealjuures see, et inimene on osa loodusest ja peab elama selles looduses. See minu jutt ei ole mõeldud mitte sellena, et me peaksime tagasi pöörduma nendesse mägedesse, kus hügieenireeglitest ei hoolitud sellel määral ja kogu tervishoiu nullima vaid et iga asja on vaja siiski teha mõistusega ja, ja ka igasuguste nõuete, mis on eelkõige kultuurilised nõuded, et nende täitmine kinnisilmi ja ülemäärases koguses võib-olla ei ole kõige tervislikum isegi alati, rääkimata muudest asjadest ja võib-olla ka naeruväärne, tihtipeale. Nii et tasakaal ennekõike, kui otsida siit moraali nagu prioloogia valmist. Aga Meie siin täna lõpetame, stuudios olid Eesti Rahva Muuseumi etnoloogid Anu Järs, Heiki Pärdi ja Anu Kannike, Tartu Ülikooli doktorant. Saatejuht oli Arizonas.