Sügisesel hommikutunnil pika ja kitsa Via del Corso varjuküljel ikka paleed, kirikud, sambad ja monumendid. Sa oled igaveses linnas ja sulle ei anta võimalust seda hetkekski unustada. 2750 ja veidi rohkem aastat ajalugu. Rooma on ju igavene linn, inimmõistusele vähegi vastuvõetava 100 jämedus. Turistid muide käinud siin juba neljandal sajandil kaasas maailma esimene reis Juhtraamat nimega kurioosum, kus olnud kirjas kõik Rooma klassikalised ehitused. Juba siis oli siin, mida vaadata. Praegu on Roomas nii uskumatult palju kõikvõimalike ajastute maailmakuulsat kunsti. Et juba selle peale mõtlemine ajab su otsemaid paanikasse. Nii palju vaadata, aitäh ja nii vähe aega ei jõua ju. Jõuagi raamas tuleks aastaid elada, võib-olla siis hakkaksid millestki aru saama, mis tähendab, et tuleb teha nii, nagu on kunagi soovitanud inglise kirjaniku William Pekvod. Kõnni ringi, vaata seda, mida hing igatseb. Kui tahad kangesti teadliktorist olla. Teie valik, Sa oledki teinud, täna sa lähed ja vaatad Rooma kuulsaid purskkaevusid. Vastuväiteid ei kosta, erapooletuid ei näi olevat. Ilusat pühapäeva siis taaskord mina olen Helgi Erilaid ja vikerraadios on alanud. Oli 1960.-te algus mustas kleidis, mis rohkem paljastas, kui kattis kahtlas pikkade blondide juustega Ameerika filmitäht Anita eksperg rooma fantana, Titrevi purskkaevus, Teeessellephel liini magus elustseeniga traavi, purskkaevu üle maailma tuntuks. Ladolgse liita. Miks ka mitte alustada Rooma kuulsaimast purskkaevust, seda enam, et seda on lihtne leida viadel koorsalt mööda põiktänavat alla vaid mõnikümmend meetrit. Esmalt on teda kuul. Ja siis näha, kui sa pääsed läbi väikest väljakut ummistava inimmassi. See, mida sa, Need, on sinu fotode ja filmide järgi moodustanud kujutluspildist üpris kaugel. Tundub, nagu astuksid sa teatrisaali, mille ühe külje moodustab uskumatu marmorist lavapilt. Tagaplaanil kolm korrust sammastega palee, uhked fassaadi aknad, rõdud, marmorfiguurid keskel Korintose sammaste vahel, kõrgede ufigaar, mis moodustab laia poolima niši ja mille kohal tõusevad kõrgus, atika ja marmorkujudega kroonitud palustraad. Trevi purskkaev ise, kaljude stiil moodustis, millest tõuseb marmorist inimkujusid hobuseid, laineid, hiiglaslikke merikarpe ja fantastilisi taimi. Seal sama lai kui tohutu palee, sain selle taga ning otsekui kasvab sellest seinast ees lavale välja. Purskkaevu kohal triumfikaare nishi ees troonib uranuse jaga aia poeg, titaan Okeaanus, kellel olnud muide 3000 tütart. Vesi ise voolab alla mööda kaljusid, mille kohal skulptuuri grupid seisavad hoole vulinal välja kõikidest avaustest ja pragudest alla madalale protestija, kõrgetest astmetest võlinal alla, suurde avalsesse, seni rohelisse basseini neitsile, Chrisi. Vesi tuleb triivi purskkaevu akvedukt ist, mida nii kutsutaksegi neitsilik vesi ja legend. Keiser augustuse väimees Agrippa tuli sõjaretkelt koju vägede kah, kes olid väsinud ja janused. Teel kohtasid nad noort neidu, kes juhatas sõdurid lähedal voolava allika juurde et nad oma janu saaksid kustutada. Kuid vett oli seal nii palju, et Agrippa otsustas selle looduseanni Rooma linna juhtida. Sellest siis neitsi käsi. Treeri purskkaevu ajalugu on pikk ja keerukas. Juba 1450. aastal otsustas valitsev paavst sellesse paika purskkaevu rajada. Esmalt siis seisis siinse in selle eest kolm basseini, kuhu voolas lehvikukujuline veejuga. Taastur, vaenus kaheksas tegi juba seitsmeteistkümnenda sajandi keskpaiku uue Trevi purskkaevu kujundamise ülesandeks üliandekale mehele, kelle nimi oli Janno reanssaberniini. Ja kui Berniini midagi tegi, siis tegid seda suurelt ja uhkelt. Tema plaanid osutusid üpris kalliteks. Paavst otsustas veini maksu suurendamise arvel lisaraha saada. Nii et ka veinil oli oma osa Trevi purskkaevu ehitamisel. Merniini uhke plaani tegi õieti teoks arhitekt Nicola salvi. Ja päris valmis sai triivi purskkaevule Aastaks 1762. Etendus väikesel pead seal jätkub veel ligi kaks ja poolsada aastat hiljem ning küllap ka edaspidi. Väljak on paksult rahvast täis. Inimesed istuvad marmorastmetel ovaalse basseini kolmes küljes ja nagu pääsukesed paadil, nii istuvad nad siniroheka veega basseini madalal valgel marmorserval seljaga purskkaevu poole ning viskad üle õla, mitte läbipaistvasse vette. Ühed usuvad, et sõidurnad fantaanadid rebi juurde tagasi. Teised usuvad, et niimodi täitub mõni salajane soov. Päike paneb mängima varjud valged Nendel hiigelkujudel marmorrahnudel ning kõrgel baroksel palee seinal. Päike paneb sellel tema veejoad Visulisevad välja kaljude ning kujude vahelt ja voolavad üleastmete basseini. Selle põhja katab müntide paks vana kullavärviline kiht. Ja küllap just nende peegeldus muudabki veeni kummaliselt rohekaks. Need kõik on soovid miljoneid soove. Sinu oma lamab seal ka kusagil soo, et sa jõuaksid veel kord Trevi purskkaevu juurde tagasi. Et las ta olla. Mina olen omastada peegeldada, arendatakse ka läbi ja tõi. Ta lektoreid. No ei paindunud tava, mädaneda loba elektril käivad ajal ei olnud ülikooli väärtareenina vidiooda, hääldab, esindaldab düno variant. Perspordianide loobun ja keeleLäti ja Leedu. Saksa soola saad väga hoolega läbi. Rooma baroksed uhked purskkaevud on seal Norents sõber, niini looming, kes oli ilmselt üks õnnelik looja. Isa Pietro Bernini oli Firenze skulptor, kes õpetas pojale juba varakult selle keeruka töö saladusi ja andekas poiss õppis kiiresti. Merniini perekond kolis rooma, kui San Lorenzo oli seitsmene jõukate ning võimukateborgeeseia barberiini perekondade soosingust, oli siin palju abi. Oma esimese arvestatava skulptuurigrupi tegigi Lorenzo juba kümneaastasena ning üpris varakult kujunesid välja nii tema iseloom kui töömeetodid ja põhimõtted. Neid ei muutnud ta kuni surmani 82. eluaastal. Seal Norents sõber niini oli väga usklik, kohusetundlik ja fanaatik, tiline töömurdja. Ta uskus, et jumal on teda erakordsete annetega õnnistanud ja ta peab neid kasutama oma looja ülistamiseks ning oma usujagamiseks tervele maailmale. Kunstiajaloos vahest polegi teist kunstnikku, kes oleks töötanud nii palju ja nii kaua. Ta oli skulptor, maalija ja arhitekt. Ta võis veel kõrges eas terve pika kuuma päeva peitliga marmorit töödelda. Ta käis jumalateenistustel igal hommikul ja õhtul. Ometi oli temagi ainult inimene ja enne abiellumist oli tal kirglik armulugu. Ühe teise kunstniku, naise konstantse, Bonarelliga Merniini loodud võrratu elusuurune marmorist portreebüst konstantsest näitab ära põhjuse, miks kunstnikud ei suuda ilule vastu panna. Üliandekas ja kaunite tööde eest taevani kiidetud Berliini oli ometi tagasihoidlik mees. See pole kõige halvem olevat olnud ainus kiite fraas, mida ta oma tööde kohta öelnud. Kui teised ütlesid, et Berniini oskab marmori rääkima, laulma, ohkama, isegi karjuma panna. Realism tema skulptuurides oli äärmuseni viidud tema Taavet, et teil on näha pingul keha iga lihas, isegi higi naha pinnal. Seal Norentzeberniini suurim ja väljapaistvaim töö on see, mida Ühtegi Vatikani Püha Peetri kirikus. Tema panus siin oli suurem kui ühegi teise kunstniku isegi Michelangelo oma. Ta valmistas peaaltari kohale hiigelsuure keerdsammastele toetuva pronksist ballachini. Midagi sellist polnud ükski kunstnik varem teinud. Marmorist ja kullatud pronksist ehitas Berliini kirikusse Püha Peetri trooni katedraal Peetri. Ja ta muutis väikese peatse Püha Peetri katedraali ees maailma suurimaks ning sugu suguseimaks ellipsikujuliseks graniidist väljakuks mida kahelt poolt otsekui embavad tohutut kaarjad. Kolmes reas seisvad sammastikud ja nende ülaservi palistab valgete marmorkujude rivi. 140 hiigelpühakut. Siin pidi inimene end väikese ja armetuna tundma. See oli Berliini marmorist ülemlaul temale seal kusagil kõrgel. Keset kogu vapustavat kunstimis Püha Peetri katedraali ees ümber on tunne, et see on tõesti väikese ja armetuna. Aga näe, Verniini on siia asetanud ka kaks purskkaevu. Väljaku keskel kõrgub 350 tonnine egiptuse obelisk, mille keiser Caligula heli oopalisest rooma tõi ning kaks purskkaevu seisavad sümmeetriliselt kummalgi pool obeliski. Ühe neist on loonud San Lorenzo Bernini teise täpselt samasuguse Carlo Moderna. Verniini armastas purskkaevusid, ta on öelnud, et neid pole Roomas iial piisavalt palju. Nad toovad elu, sära, liikuvust ja dramaatilisust nii väiksematele kui suurematele väljakutele, igaveses linnas. San Pietro hiigelväljakul Vatikanis sellel ellipsil, mille läbimõõt ulatub 240 meetrini. Tohutu suurte kolonaadide haardes seisvad purskkaevud. Täiendavad kaunistavad väljakut, kuid vaid osana tervikust. Siin pole dramaatilistes poosides tardunud fantastilise marmorkujusid. Madalast ümarast basseinist tõuseb ülespoole jäme marmorsammas liigendatud kahe laia veetaldrik tikuga. Neist ülemine, väiksem on tagurpidi pööratud. Otsekui vihmavari. Ja kõrgele purskavad veejoad sahisevad neid mööda alla basseini. See pole kaugeltki mitte üks lihtne ja tavaline purskkaev kuid võrreldes teiste Bernini purskkaevudega Roomas tundub ta lihtsana Angele hiigelväljakule Püha Peetri kiriku ees. Kreeka iidseid templeid meenutava sammastiku vahel polekski sobinud barokselt mässavad purskkaevud. Selliste jaoks leidus romantilises Roomas küllalt kohti. Sa pöörad oma viiedel koorselt vasakule tiiberi poole, siin on Minerva välja. Ja tõepoolest panteon too hiigelsuur tempel, mida hakkas ehitama keiser augustuse ustav nõuandja Marcus Agrippa. Aastal 27 enne Kristust kaheksa graniitsammast vägev portaal, selle taga hiigelrott tund, mille bella tipus kuulus avaus Aagolus. Väljakul panteoni ees pole purskkaevu, siin tõuseb taeva poole rohkem kui 30 meetri kõrgune sammas. Seda mööda keerleb ülespoole spiraal, millele graveeritud reljeefsed jutustavad Marcus Aurelius võidukatest sõjakäikudest. Ja veel võib siin Minerva väljakul näha taas üht egiptuse Abeliski pärit kuuendast sajandist enne Kristust neid impeeriumi aegsete sõjakäikude mälestusi Roomas jätkub. Meie tuttav San Lorenzo Bernini asetas selle obeliski toreda valge marmor elevandi selga ning kiri kuju alusel teatab. Niimoodi toetab madal intellekt suurt tarkust, mida peaks sümboliseerima iidne kunagi Isise templis seisnud egiptuse obelisk. See on rooma igal sammul ajalugu sel teel, mis viiperniini kuulsaimate purskkaevude juurde. Umbes aastal 85 laskis keiser Tiitus Taavi justamets Jaanus Rooma suure staadioni ehitada. Vanakreeka traditsiooni järgi peeti siin Jupiteri jaoks spordivõistlusi. Campuse kooniseni tuntud staadion oli ilmatu pikk, 275 meetrit ja 106 meetrit lai. Siia mahtus 30000 pealtvaatajat. Kui vägev Rooma impeerium kadunud oli ning ristiusu ema linn nukralt lagunes, lõhuti uhke campusagoonis põhjalikult, sest seal oli piisavalt kive ja marmorit uute majade ehitamiseks. Seitsmeteistkümnenda sajandi alguses polnud kunagisest staadionist enam midagi järel peale ühe välisseinakaare, mida raamistas kaks Joonia poolsammast. Kuid sellele kohale asuti samal sajandil kaunist barokset väljakut rajama. Väljaku ümber kerkisid Palazzad ja Püha Agnese kirik kõrge kupli ning kahe pidulikku kellatorniga. Väga paljud kunstnikud on sajandite jooksul seda praegu Navona väljaku nime kandvat peatsat kaunistanud. Aga mis te arvate, millised on peatsena voona uhkeima tehted? Iseenesest mõista midagi, mille loomist Lorenzo Bernini sõna otseses mõttes nautis keset iidset väljakut otse sandagneese Angoone kiriku ees seisab Berliini kuulsaim nelja jõe purskkaev valminud 1651 töö, millega Berniini pälvis paavst turbanus. Kaheksanda järglase. Paavst Innocentius 10. lugupidamisega. Purskkaevu keskelt tõuseb taeva poole taas üks iidne obelisk, mis seisis kunagi viie appi ääres sirkus maksentiusel obeliski jalamil. Kivistel kaljudel on maalistes dramaatilistes poosides aset võtnud neli valgest marmorist Taani jõgede sümbolid, aasia jõgi, kanges Aafrika Niilus, euro, Doonau ja Ameerika Riiadele plaata need viie meetri kõrgused kujud ümber miinikavandid, teemudelite järgi tema abilised marmorisse raiunud. Ja siin on öise nelja jõe purskkaevu kirjeldus Dan Browni raamatust inglid ja deemonid. Väljak oli inimtühi, Verniini meistrit käega loodud purskkaev sulises, nagu pelutav nõidus. Vahutavast basseinist kerkis salapäraselt udu, mida valgustasid veealused, prožektorid. Kõige rohkem köitis purskkaevu kõrgus. Ainuüksi selle keskel asuv südamik oli üle 20 jala kõrge. Rüntliku Travertiin mäge lõhestasid koopad, jaga rotid, millest vahises vett. Kogu küngast kaunistasid paganlikud figuurid. Selle tipus seisis 40 jalaga, kuna obelisk obeliski tipus istus vaikselt üksildane tuvi. Nõrk vari taeva taustal. Dan Browni inglid ja deemonid ei tekitanud sellist lausa valulikku vastukaja kui tema Da Vinci kood. Kuigi aine oli huvitav, usu ja teaduse igavene konflikt. Mõlemal puhul on tegemist raamat, aga kus väljamõeldud tegelased tegutsevad väljamõeldud olukordades ja mõlemat raamatut tasub lugeda, kui mitte muidu siis Da Vinci koodi Pariisi pärast ning ingleid ja deemoneid rooma pärast. Siin on Vatikan, siin on rooma kirikud hiilgavast kujulist, Berliinist saab siin illuminaadid, sest tsiteerin, kellel muul kui mõnel kuulsal Vatikani kunstnikul oleks jätkunud jultumust paigutada oma taiesed üle kogu roomakatoliku liitlaste teatud kabelitesse ning luua nõnda valgustatuse, tee tsitaadi lõpp, valgustatuse, tee, illuminaatide vennaskonna salamärgid üle Rooma teaduse altarid, maa, õhk, tuli ja vesi. Illuminaatide vennaskond oli olemas, on praegugi, väidab Than Braun. Kõik rooma kunstiteosed, kirikud, väljakud, purskkaevud on olemas. Šveitsis on olemas selle pärandi teadusliku uurimise keskus CERN, kus on välja töötatud antiaine, võimsaim, seni tuntud energiaallikas ja kõige ohtlikum inglite ja deemonite tegevus. Kohati enam kui fantastiline, põimub nimetatud olemasolevate asjade ümber ja see on väljamõeldud, nagu ka peategelane Ameerika teadlane kohati lausa imemeheks osutub. Robert Langdon, maailma päästja. Verniini nelja jõe purskkaev esindab Ben Brauni raamatus neljandat teaduse elementi. Vett. Bernini nelja jõe purskkaevus leiab raamatus aset järjekordne võitlus elu ja surma peale Langdon ja salamõrvar loenovi pärast natuke ikkagi Verniini purskkaev. Langdon jooksis otseteed basseini poole, lootes, et vee kohin summutab sammude kõla. Purskkaev on jõudnud ronista ülaäärise ja kukutas end vahutavasse süvendisse. Vesi ulatus talle vööni, oli jääkülm. Basseini põhi oli libe ja veelgi reetlikumaks muutis selle sinna õnne nimel ohverdatud müntide kiht. Udu rullus ümber ringi. Langdon jõudis keset purskkaevu ta kahlase jõuliselt läbi vee, hoides marmorkoldest kinni. Ta peitis end ilmatu suure hobuseskulptuuri varju ja vaatas vargsi selle tagant välja. Salamõrvar küürutas kaubikus, käed kardinal aheldatud keha küljes, valmistudes teda lahtisest uksest purskkaevu tõukama. Ja nii edasi tuleb võitlus elu ja surma peale. Millekski selliseks Lorents Berniini Vistama kivist imet küll ei loonud, olgugi nelja maailma jõgesimboliseerivate titaanide poosides teatraalsust ja dramaatilisust, seal rahutus liikumises tardunud poosid, paisutatud tunded, varjude ja valguse efektne mäng. Seda viimast näedsa soojal päeval, kui peatsena voona, nii pikk kui lai päikese käes mõnuleda. Nelja jõe pursk kaevama kõrge obelisk iga seisab väljaku keskel. Kahel pool otstes on aga Velgaks purskkaevu keskmisega ühel joonel. Lõunapoolses otsas, seisab Mauri purskkaev saanud nimedel finiga võitleva hiiglasesteetiooplase järgi, kes tohutul merekarbil seistes basseini keskel oma tardunud võitlust peab. Tema ümber on kummalisi vett purskavad mereelukaid. Basseinis kõrvades põlvitab viis mehe kuju, nemad puhuvad kahe turvalisi sarvi. Jäätorudest voolab vesi, basseini. Purskkaev on kindlasti Berniini jooniste järgi valmistatud. Peatse põhjapoolses otsas seisva Neptuuni purskkaevu kohta ei ole kunst, ajaloolased nii kindlad. Aga kes sellega loonud ei oleks. Kahe teise purskkaevuga sobib ta ideaalselt. Kogu tõhutuna voona väljak, mida palistavad kunagised Rooma patriitside paleed ja püha Agnese kiriku kahe kellatorniga fassaad ning millele annavad nii erilise ilmemberniini dramaatilistes poosides tardunud marmorkujude sinirohelise veega purskkaevud. Kogu väljak on päikesepäeval rahulik ja kaunis. Üks imelisemaid barokseid väljakuid Roomas. Üks paljudest. Via del Corso su elus on siin Roomas, millelt kõik sinu teed algavad, ongi selles linnas päris tähtis tänav. Pikalt ja sirgelt viib ta välja jälle ühele kaunile väljakule, mille nimi on peatsadel Poppola. Sellel väljakul on alles iidne kaar vära suur ja pidulik tõdel papola Verniini kaunistustega muide läbi selle värava käis kunagi konsulaartee via flamiinia, mida mööda provintside asehaldurid rooma saabusid. Kui mõelda Rooma impeeriumi arvukatele provintsidele, siis võis sel teel teinegi kord ummikuid tekkida. Popule väljakul on neli purskkaevu, kuid need pole San Lorenzo Bernini loodud ning said valmis alles 19. sajandi algupoolel. Selle eest purskkaev barberiini väljakul. Bernini kavandite järgi rajatud parveriini palee ees on juba Verni looming. Selle purskkaevu nime ütleb viiedel korsalt väljakule juhtiv Tänav viia kritoone. Seal Lorenzo Bernini oli mäletatavasti Roomas nii mõjuka barberiini perekonna soosik. Kui Berliini sai 24 aasta vanuseks, siis sai tema põhipatroonist maffia barbereinist Paavst turbanus kaheksas ning viimane pöördunud skulptori poole sõnadega. See, et maffia barberiinist paavst on saanud, on teie õnn kavaliere. Kuid meie jaoks on isegi suurem õnn, et kaval järjeberniini meie ametiajal tegutseb taasturbanus kaheksas valitses ligi 21 aastat ja terve selle aja oli Verniini ühelt poolt kõige hõivatum. Teiselt poolt kõige helgemalt asutad kunstnik terves maailmas. Triittoni purskkaevu telliski paavst ise. See sai valmis 1643 ja oli esimene Berniini loodud purskkaev milles oli aga juba märke tema hilisematest kavatsustest. Seal Lorenzo Bernini oli esimene, kes tõi skulptuur, sed, purskkaevud, villade linnaväljakutele. Ta ühendas skulptuuri veega, selle lõputu vooluga, millele ta andis kuju ja suuna ning millest sai niimoodi üks barokk kunsti sümboolseid vorme. Triittoni purskkaev nelja tohutu delfiini pärani suudega pead satuvad veest tõusvale madalale nelinurksele alusele. Sabad aga ühinevad kõrgel üleval, toetades hiiglaslikku avatud merikarpi. Merekarbil istub kalasabaga Triton alammerejumal Kreeka mütoloogias ning puhub kõigest jõust veejuga taeva poole läbi suure spiraalse merikarbi, mida ta kahe käega oma ülesvaatava näo ees hoiab. Paavst Horbanusel oli selle purskkaevuga oma kindel tagamõte rahvale meenutada, et just tema käsul ehitati valmis akvasse liidse akvedukt mis küll õieti varustas veega vaid paavsti enese uut residentsi ning selle ümbrust. Niimoodi sündis siis seal Lorenzo Bernini triittoni purskkaev Warwerini väljakule. Öeldakse, et 16.-st sajandist pärit matei väljakul on tunda kõige ehtsamad Rooma hingust. Võib-olla süvendab seda lugu õilisest mate vaatli perekonnast, kelle palee just selle väljaku äärde ehitati. Sellest perekonnast pärit noormees armus kaunisse neidu, kelle isa keeldus tütar talle naiseks andmast. Sest nooruk võis küll vanast suguvõsast pärit olla, kuid oli vaene, kui kirikurott. Noormees otsustas tollele Tsahknale mehele kätte maksta. Ta korraldas vanas perekonnapalees vägeva peo, kutsus küll aga oma armastatu karmi isa ning oli tema vastu ülimalt viisakas ja lahke. Kui esimesed koidukiired hommikut kuulutasid kutsuste neiu isa Palazza akna juurde, kust avanes vaade kaunile väljakule ning külaline oli hämmastunud, nähes keset väljakut seismas uhket pursk kaevu. Eelmisel õhtul polnud seal päris kindlasti mitte mingit pursk, vaeva, külalise üllatuse ning kiidusõnade üle uhkust tundev noormees võis rahuldustundega öelda, et vaat, millega ma teid hakkama võivad saada ainsa ööga ning ilma suure varanduseta. Lisades, et mitte keegi ei saa enam aknast seda purskkaevu imetleda, väskis noormees selle ümber müüride ehitada. Lugu lõppeb niimoodi, aga küllap sai ettevõtlik nooruk oma armastatud neiu. Mulle küll meeldivad õnnelikud lõpud. Mis purskkaevu puutub, siis 16. sajandil olisemat tee väljakul tõepoolest olemas ja loonud oli selle ference kunstnik ta teolandiini. Tema purskkaevus Toetavad neli delfiini nelja pronkskuju. Nende pea kohal kõrgub suur ümar vari ja kõikjalt langeb alla sillerdavaid veejugasid. Seitsmeteistkümnendal sajandil täienes purskkaev nelja toreda kilpkonnaga. Mis te arvate, kes need üpris omamoodi loomakesed konstrueeris? Muidugi seal Lorentsa Pärniini. Sa kõnnid ikka edasi mööda lõputuna tunduvat viiendal korsat varjupoolel, sest päike ja on ka sügisel liiga kuum. Vanad majad, igal neist oma lugu, kirikut Palazz otsa ootamatult ilmuvad monumendid, mis kusagil mujal tõenäoliselt hardas, imetluses esile oleksid tõstetud. Aga siin nad lihtsalt on, kes teab kui ammusest ajast. See on rooma igavene linn igal sammul ajalugu. Via del Corso on ka ostutänav ja kallis tuntud firmanimedega aga siin on lõpuks via kond oti veelgi uhkem ostutänav, millele sa pead pöörama, et jõuda taas ühele Rooma kuulsale väljakule. Mitte kuulsaid siin nagu ei olekski. Hispaania väljak on aga tõesti väga tuntud. Kahel aiajälje tunnil on meil sinna juba varem asja olnud. Just nimelt siin on siis need laiad ja kõrged Hispaania trepid alati rahvast täis, tõusevad teatraalselt üles mäekünkale kus väikesel väljakul seisab tänaseks kõrge obelisk keiser augustuse aegadest ja selle taga kaunis kahe torniga trenita teemanti kirik ja välja. Muidugi väljakul laiuv madal markadzia purskkaev oli 1588 või tiiberi jõgi üle kallaste tõusis ning osa linnast üle ujutas. Kui vesi üks kord Khanis, leiti siit samast väljakult vana kaldale uhutud paat. Meie diaLorenz isa Pietro Bernini Saisid mõtteväljakule rajatava Bush kaevu loomiseks ning tema purskkaevusid armastav poeg tuli talle appi. Ja nii seisaks hiigelbasseinis Hispaania väljakul otsekui vana veega täitunud Kiviba kaunistatud parasjagu valitseva paavsti urbanus, kaheksanda barberiini suguvõsa vapiga ning fantastiliste maskidega, mille avatud suurest voolavad veejoad ja kõik kaunistused on taas kord loonud geniaalne Jean Lorenzo Verniini. Maailmas on vägevaid purskkaevusid hirmkõrgete astmelist veega skaadidega, koskedena langevate veemüüridega tohutu jõuga kümnete meetrite kõrgusele paisatud õe jugadega. Nende puhul on vesi ise kõige tähtsam. Bernini purskkaevud Roomas on teistsugused dramaatilistes poosides tardunud baroksed, hiigelskulptuuride grupid tõstavad esile hapraid, sädelevaid veejugasid ja alus Kaljadega rottidest ning avaustest välja tormavaid. Ning astmeid pidi vahutades basseini langevaid kas kaade ja sinirohelisest veest otse kasvaksid välja need marmor. Hiidlased, jaobeliskid. Berniini andis näo võrukesele roomale ning armastas purskkaevusid. Ronid üles mööda Hispaania väljaku kõrgeid treppe, kevadel olevat need uhkelt Asalejadega ehitud. Jõuad üles, Trinitajad emonti ette. Sa vaatad alla rahvast täis Hispaania väljakule ja roomale sadade kirikute tornid, Vatikani Püha Peetruse uhke kuppel. Kogu vapustav kunst, mis aegade algusest peale sellesse linna talletatud. Foorum romaanome hiilgusest läbi kõikide ajastute kuni tänaseni välja rohkem kui 2750 aastat inimkonna ajalugu.