Sellist inglise keelt kõneldakse Jamaical suurt midagi ei saa aru, peaasi, et nemad seal üksteisest aru saavad seal kauge Kariibi mere paradiisisaarel, ühel paljudest, mis sealsetele elanikele võib-olla nii väga paradiis ei olegi. Väike-Jamaica, Kuubast lõuna pool ja Haitist lääne pool roheline paar, mida läbib metsane siniste mägede ahelik, Luumountens kuum troopiline saar, kus tihti maavärinaid ette tuleb ja kus kasvavad suhkruroog, kohv, banaanid ja kookospalmid. Pealin Kingston seisab saare kagurannikul. Sein on sadam ja lennujaam, Tamming, kõrghotellid rohelises seedis. Kingstoni suurtes äärelinnades lummides on eurooplane sama teretulnud kui katk või kõrvetised. Samas on just sealt Kingston pommidest pärit rutem, mille taktis, nii Euroopas kui teistel mandritel õnnelikult tantsitakse. Rege rütmi, teadagi. See rütm on teinud Jamaica ja Kingston ei vaata et üle ilma tuntuks ning jäädvustanud selle paiga muusikalukku. Muusika omakorda mõjutab aga inimeseni läbi nende elu ja aega. Ilusat pühapäeva, mina olen Helgi Erilaid ja vikerraadios algas taaskord. Aja jälg kivis. Pika tee üle ookeani purjetanud eurooplaste jaoks pidid need lõunamere saared küll paradiisi na tunduma. Päike ja meri, liivarand ja palmid. Päeval sööb banaane, õhtul reissessaa ja pudel rummi, kui kalipso kuningas Harry Belafonte kodusemalt tõlgitseda. Viimane osa just maalitud pildist toetab vanadele meremeeste lugudele. Mees leidus kaugelt tulnud laevade trümlides ikka rummi vaate ja siis pidi need laevad sealt Kariibi kandist tulema Miksmitega Jamaikalt sest kummi valmistatakse seal kasvavast suhkruroo mahlast ja Jamaica rumm on kuulus küll. Kolumbus jõudis maikale 1494 ja valgetele meestele meeldis paradiisisaar isegi väga. Kuulutati Hispaania valdusekse, anti talle nimeks Santiago. See siin juba inimesed elasid Aravagi indiaanlaste hõimud ei lugeneb eurooplastele kohe üldse mitte midagi. Ja see väike probleem lahendati relvadega üpris ruttu. Kuid taanlaste rõõm ei kestnud kuigi kaua. 1655 tulid inglaste laevad ning Jamaica nime kandev paar täiendas sellest ajast peale briti kuningriigi Agasvavat merede tagust impeeriumi. Saarele rajati suhkruroo istandusi, sinna oli ka töölisi vaja ning 1600 seitsmekümnendatel hakkasid Jamaicasse jõudma orjale päevad mustast Aafrikast. Suhkrusaare pealinn oli tollal portrajal ja sellesse linna poleks ükski sealsetest asjadest vähegi teadlik eurooplane vist ka kulla eest minna tahtnud. Portree all lõunamere paradiisisaar, Karel olnud kõige ohtlikum paik kogu maakeral. Kahtlemata ka eriti maaliline paik, kõik kujutlusvõime appi võtta. Tema majesteedi korravalvuritel polnud portraiaalist kindlasti mitte lihtne elu kui nad sinna oma nina julgesidki pista. Aga eks oli see ikkagi briti koloniaallinn koloniaal Tallinn, kuhu saadeti vange karistust kandma. Kuhu randus piraatide laevu Kariibi mere piraadid, mäletate filmi ja kus üritasid end varjata istandustest põgenenud mustad orjad. See kirev seltskond moodustaski õieti portraiaali manduva elanikkonna, kes pidevalt ning hardalt teonüümsus taustas. Kuigi võib arvata, et need seda nime iial kuulnud ei olnud. Nagu on kirjutanud Briti GQ ajakirja kaastööline nendeni, kelle iga vähegi püüdlik kinnisvara agent oleks pigem suutnud soodumas jagama ORAS oma klientidele elukohti müüa. Kui seitsmeteistkümnenda sajandi portraiaalis Jamaical. Aastal 1692 saabus kõigele sellele aga sobivasti piibellik lõpp. Üks Jamaika kohutavamaid maavärinaid muutis kord rajale hiiglaslikuks rusuhunnikuks. Mõnikümmend kilomeetrit kunagisest portreerealist lääne poole kerkis Jamaica uus pealinn Kingston millest arenes saare suurim sadamalinn. Siit lähevad maailmalaevad suhkru, rummi, banaanide, kakao, kohvioksiidi ja puuvillaga. Väikesel saarel on palju anda. Kingston pole portrajal, kuid suudab jätta mulje, et on ikkagi üks ebamugavamaid paiku siin maa peal. Nii kirjutab juba tsiteeritud ajakirjanik, tehnik hälli, kes koos oma kolleegidega ometi sellesse paika reisis. Põhjus oli seda väärt. Mindi otsima üle maailma tuntud rütmi välja juuri, mis peavad Jamaical olema Kingston. Länik, helli, kelle kogemused mul siin käepärast on, ei näi juubifooti Grupi Kingston ideaali kirjutab tõrva, sulamiseni kuum ja tolmune äärelinn mille tänavaid palistavad õhukestest plokkidest ja tsinkplekist majad. Nende ümber käib suur askeldamine ja õiendamine. Inimeste silmatorkav vaesus siin oleks väljakannatamatu, kui kliima poleks nii soe ning maani helde. Lauses lummidest tolmused, kitsad tänavad ja madalad hütid, mis tunduvad papist ja vineerist kokku klopsitud tena. Mõnel pool on musti mehi, naisi ja lapsi, kes suurt midagi ei tee. Seisavad paljajalu tolmus või istuvad kividel ja puupinkidel. Keegi sõrmitseb kitarri ja kohe tekib tema ümber tantsijaid. Nad näevad oma vaestest riietest hoolimata eksootilised välja, eriti need, kellel on pikad rastapatsid peas ja paljudel on. Kingston südalinnas on tänavad laiemad, neid ääristavad plokkmajad vajaksid üpris tihti remonti. Esimeste korruste kaupluste ja paaride aknad ning uksed on enamasti võretatud heledamatel seintel on toredaid joonistusi neilt tõsiselt naivistlikelt piltidelt vaatab vastu lõvisid seal sümbol laiand, rai on üks selline regee võib meenuda habenike tumedanahalisi vägevate juustega mehi maha kooruma, värv, lagunenud krohvipinnad. Selle eest on tänavate äärekivid toredasti triibuliseks võõbatud ja vanadesse auto kummidesse taimi istutatud. Selline näeb välja näiteks ja ma ikka esimese superstaari skaa legendi prints masteri heliplaadipoe, sissekäik, oranž Stridel, Kingston Townis. Viiendal augustil 962 oli pidulik päev Kingstonis ja kogu Jamaical. Mere tagant emamaalt oli kohal loobunud kõrge külaline printsess Margaret briti kuningakojast. Selleks, et briti koloniaalvõim saarel ametlikult lõpetada. Ja ma ikka sai sõltumatuks riigiks rahvaste ühendus eramis vabaduse tunnusmuusikaks saia maiga mineservitan tulena tuha all hõõguv nuts ka enne 1960 teist aastat olnud lubatud tantsuõhtutel skaad mängida. Nüüd tuli seda teha. Tol õhtul valitses Kingston vaid toosama lihtne viis Foovad maas. Tõlge kokku õed ja vennad, laulge ja tantsige. Me oleme vabad. 62.-le aastal selle laulu salvestanud Jörg Morgan on meenutanud, inimesed marssisid, tantsisid ja hüppasid kõik ühes taktis. See oli suurepärane aeg, mis Jamaical enam iial tagasi ei tule. Ühtsuse aeg. Kuid iseseisvus ei sünnitanud skaa rütmi, see oli juba olemas. Kingstonile nimelt on iseloomulik nähtus, mida mujal sealt maailmast vaevalt leida võib. See tekkis Kingstoni vaesemates piirkondades 1950 datel ning elab siiamaani seal loonud session. Helisüsteem oleks otsene tõlge, aga õigem oleks ost kasutada todasama inglisekeelset terminit. Mis asi see siis on saanud, sest see on väga lihtne. See on vägeva helivõimendusega tänavadisko. Muusika kõlab, rahvas tuleb majadest välja ja tantsib lihtsalt puhtast rõõmust, sest elu on ikkagi ilus, ole sa nii vaene kui tahes, see on Jamaica, nad tantsivad läbi murede. Viiekümnendatel tegid nad seda rütmipluuside aktis. Ühendriikide raadio Raamat, kuuldused, ka jama igale ja muud polnudki vaja. Päts toomina laulis New Orleansi raadiost ettevõtlikud mehed, Kingstonis panid valjuhääldajad tänavale. Rats laulis siingi suure menuga ja rahvas tantsis. Mõnikord tantsis tänavatel mitu 1000 inimest kuumas Jamaica öös kella kaheksast õhtul kella kuueni hommikul. Muusika kõrvale müüdi õlut ja suupisteid, nii et saan süsteemi, ettevõtjad teenisid kenasti raha. Kingstanis tõusis esile kaks nimekad tegijad, kaks on toodud ja juu kriid. Mõlemad tegid oma saun süsteemi tantsuõhtu eetika ühele rajal kõva konkurentsi tingimustes. Yougreid tuli teinekord välja trepile ja jagas inimestele raha, et nad ikka tema tantsuõhtule tuleksid. Oli neid, kes tulidki, oli neid, kes raha vastu võtsid, jäikagaksundodi juurde läksid. Hübriid muretses endale sellist trummi, mida poodidest saada ei olnud. See oli isegi vägev jook, aga kui sellesse veel midagi juurde segati, viimastele aegadel kokaiini näiteks läksid poistel pead päris sassi sellises seisus poisid saadist jõukama konkurendi tantsuõhtuid ära rikkuma. Mõlemad võistlejad hakkasid vaate tootma, kuigi tootmiseks seda nimetada ei saagi. 1950.-te lõpul salvestati hotellidest palgatud jazzmuusikutega plaatidele rütmibluusi ja tehtigi vaid üksainus oma sound süsteemi tõmbenumbriks. Kohalikud Jamaica muusikud püüdsid Ameerikast kõlavat rütmibluusi järele teha, kuid see ei tulnud kuigi hästi välja. Siis otsustati oma muusikat teha ja muudeti rütmi. Selle Jamaica esimese muusikalise revolutsiooni tulemus alis ka termin, millel kohalikus murdes lausa viisakas tähendus ei olnud. Lauludele andis ainet kõik oma ja tuttav Miss Jamaica kultuuri ning ajalooga seotud inimesed võtsid selle moosiga kohe omaks sest see jutustesse neist enestest. Lõvi kuningate kuningas Aafrikas sealt oligi ju suur osa ja maika elanike pärit ja nad võtsid tulles kaasa oma laulud ja rütmid oma kultuurivendadelt hõredalt New Orleansis tulid asjalikke mõjusid, midagi tuli veel kusagilt ja oli keskajal, ütleme valmis. Selle järgi on vahva tantsida, ta paneb su ise liikuma, nii kuidas süda soovib. Pärast iseseisvuse tulekut muutus vähemasti osa Jamaika rahvast jõukamaks ning inimesed tahtsid, saan süsteemidest kõlavaid, vaata ka endale osta. Reasid Kingston suurimad sound, süsteemide omanikud, rivaalid, kärmelt raadi, stuudiad. Kaks on tooto, oli esimene, kes mõistis, et ka ilma saun süsteemita, vaid hakkama saada. Ta pani oma tulud kokku ja ehitas paiga nimega stuudiovann mis oli, ja ma ikka esimene mustaomanikuga salvestusstuudio. See oli ilmselt üks lahe paik. Muusikud tulid ja läksid, millal tahtsid ning saare parimad lauljad said seal oma esimesed õppetunnid. Kaasaegsete kirjelduste järgi oli Kingstoni kuulus stuudiovann üpris tavalise välimusega väike kahekordne hoone mille ehitamisel polnud silmas peetud ilukriteeriume, vaid asjade praktilist poolt. Stuudio oli klaasaknaga Foonika ruumist eraldatud. Oli väike, helipulti alguses kõigega tavalisem lindimakk. Trenstan linnaosa, kus kiviaia ning selle peale asetatud okastraattõketega piiratud stuudio Vanna asus, oli pidevalt kõiksugu tegutsemist täis. See oli kingistani pikali või Hallywood. Muusika tõmbas rahvast ligi, salvestamisel võisid tausta laulda kõik, kes tahtsid ja suutsid plaate, müüdi siinsamas kohapeal kaks. Mullu oli kitsipung salvestuste eest muusikutele ei maksnud, kuid viimased mängisid ja laulsid, tegi seal lihtsalt elu ja muusikarõõmust. Söögiraha kaks on teinekord andis, kui kellelgi sentigi taskus ei olnud. Aga raha ei olnudki tähtis. Vaese Kingston elaniku tee muusikasse polnud tegelikult kerge. Kuigi linnas oli ka muusikakool alfa poiskuul. Ja see oli mõeldud vaestest oludest pärit noortele, kes õppisid siin ametit, et sellega tulevikus leiba teenida. Kaksoni stuudio n koosnes alfas õppinud muusikutest ja siit kujunes välja kas ka superstaar Skadalaids. Rühm kõige andekamaid noori muusikuid, keda Jamaical korraga üheskoos mängimas nähtud. Skathlaidis mänginud laid, pri uued on meenutanud. Ühel õhtul oli saal jälle rahvast täis. Keegi naine tuli tantsima ja ma nägin, kuidas ta äkki keset tantsu maha langes. Hiljem saime teada, et ta oli surnud. Skaadalaids panid südame seisma. Skaa kuldaeg kestis vaid mõne aastatuhande 960.-test esialgupoolel ja maika muusikuid. Skaa menu kodusaarel teada kirikaks ei teinud. Mõnedki andekad läksid üle ookeani Inglismaale. Alaliskaar ütleb midagi hoopis uut ja põnevat. 62. aastal tegutses Londonis vaeste endise paskaa klubi. Seal käisid kõik nagu tavaks, seal alistas samate Atlandi Larry kompanii produtsent Kress. Blackwell oli veendunud, et ühest skaa plaadist tuleks Londonis hitt. Laulja, nooruke must piiga, milles maal oli ka olemas ja pikapeale leiti ka laul. Aasta jooksul müüdi seda laulu üle kogu maailma kuus miljonit koopiat. Briti kuningriigis oli Jamaica skaalast rahvusvaheline rütmi saanud ja ma igal oli see kogu rahva oma muusika reibas ikka veel vabadusehõnguline. Kuid Kinstanis lummides hakkasid meeleolud vähehaaval muutuma. Rahvas taipas, et elu pole ju kuigivõrd paremaks läinud. Miks, kui me iseseisvad oleme? Vaesus sünnitas üha enam vägivalda, süüa oli ameti vaja. Aastaks 1966 oli Kingstonist Lindpriide linn saanud tänavaid, valitsesid niinimetatud luud, pois kurjategijad, kes millegi puhul risti ette ei löönud ja gängsterid, kes linnarahvas terroriseerisid. Nemad tulid sound süsteemide tantsuõhtutele, mitte korralikus ülikonnas, nagu ikka kombeks oli olnud vaid Shortside pääl mütsid tagurpidi peas kõikusid aeglaselt ringi, tüdrukute parvede ümber. Nõudsid iidseid aeglasemaid viise, mängiksid muusika rütme muutuski aeglasemaks. Mõelgem suure tantsuvihkamise asemel nüüd järele, mis õieti toimub. Kingston vaestes piirkondades olid madalad majad, kitsad tolmused, tänavad, müüride sarnased piirdeaiad. Inimesed laulsid siin, et muresid ja rahutusi unustada. Laul viitis aega ja lohutas hinge. Seda tegid eriti hästi vanamoodsad armastuslaulud. Rochesteri oli Ameerikas õulist kasvanud stiil Jamaica esimene popmuusikastiil õieti ja sellise muusikaaega on peetud Jamaical lauljate kõrgajaks isegi Jamaica muusika kõrgajaks. Seda peeti aususe, siiruse ja puhtuse muusikaks. Muusika muutudes oli ka muusika päris üht-teist muutunud. Genstanis olid Soun süsteemid ikka tähtsad, kuid kokson tollistuudio van polnud enam number üks. Mitmed nimekad muusikud salvestasid koksjoni rivaali kriili juures, kelle sound süsteem tegutses edasi. Taibanud, kui suuri võimalusi kätkeb eneses tantsuline roks, teedi. Kluste paik reede ise oli suurmees, endine politseinik, kes võis oma stuudio püsti panna otse keset Rõudvoide gangsterite piirkonda. Vanad režissöör ael stuudio oli väike kolmekorruseline kivimaja. Alumisel korrusel oli alkoholipood, selle esseesid, kastid pudeleid täis, kuid iial ei varastatud sealt ühtki pudelit. Ma ei tea, austati oli ka põhjust, sest tal oli alati kolm relva kaasas. Püsseljas, üks revolver vööl ja teine jala küljes. Seda teadsid kõik. Jõuk oli Kingston ja esimene püssimees. Ta võis olla hall poes üleval, stuudios tantsis rahvas innuga ja siis äkki kõlas lask. Liug tulistas õhku. Muusika lakkas, liug jooksis trepist üles ja võttis muusikud ette. Mida te siin mängite, see pole see, mida mina tahan. Teadagi mängiti siis seda midagi, juuk tahtis. Mina lüürilise okstega aeg vältas oma poolteist aastat, siis oli küllalt. Inimeste elu oli üha raskemaks ja vaesemaks muutunud. Ka kiireskaar ütlem muutus aeglasemaks, Vassi saanud raskemaks ja laulude tekstidesse ilmusid sõnumid. Algas rege aeg. Mis on õieti räige laenake muusika, asjatundja, seletusi, rägelan, eriline trummi ruttan, see meenutab Aafrika Purro muusikat. Ka bassi sound on muutunud bassimehele antakse võimalus improviseerida, mida ta skaa kiiruses teha jõudnud. Reegi tempo on aeglane, kuid ta tundub kiirena. Rege sellest polnud nüüd enam pääsu. Ser ütleme, tulija võitis mitte üksnes Jamaical kiiresti kandustega üle suure vee briti kuningriiki. Seal kujutas ta enesest algselt Round hullust, sest briti mainstream kultuur ja eriti BBC oli ta ka selle rütmi vastu muidugi tuline järele anda, kui räge plaadid müügitabelitesse tunginud olid. Briti muusikaturule sobis eriti kerge popraye, mida produtsendid kohega kiirelt tootma asusid. Ja maikas seda ei ostetud. Siin seisis muusikatööstus 60.-te lõpu poole peaaegu paigal. Instanis lummide elanikel polnud raha plaate osta. Nad kuulasid, raadiot, on meenutanud Bob Marley. Minule ei meeldinud koguse papia kalipso Rütum, mis sealt tuli. Tahtsin muusikat hingele, mis inimesi tegutsema innustaks. Kuid On aeg polnud veel käes. Kingstoni slummide muusikas toimus omamoodi revolutsioon. Produtsendid olid avastanud lihtsa idee, mis taaskord geniaalseks asutus. Singli A poolel oli laul veebu, olen selle laulu instrumentaaltaust. Seda hakati versiooniks kutsuma. Peagi hakkasid tantsuõhtute plaadi keerutajad sellise versiooni taustal juttu. Vestma olid tekkinud uued staarid, liidseid. Liisi tegid oma argikogemustest omamoodi poeesia ja rääkisid rahva keelt. Tänapäeva räpp ja hiphop on ju samal põhimõttel üles ehitatud. Äkki oli Kingstoni regielust taas üpris loominguline aeg käes, produtsendid muudkui mõtlesid uusi asju välja. Versioonidest tekitati asi, mille nimeks sai, teab miks ja tegutsesid oma pultide taga, lisasid loole kaja, tõstsid mõned pillide esile ja tõmbasid teised alla kõiksugu nippe, leiutati need tänapäeva päeval nii tuttavad võimalused leiutati siis põhimõtteliselt Jamaical ja juba nii ammu nagu 1960.-te lõpul. Õieti avaski Saarele ukse, tema vana sõber ja tuntud Dhabi meister Liiscratš Perry, kes 1969. aastal maaliga koos muusikat asus tegema. Maar leia tema veelers aastal 1970 bow Mallel oli rahvale sõnumeid edasi anda. Temast arenes Jamaika protestilaulja. Maalilaulud olid Jamaica Moody poliitilised seotud kõigega, mida suhkrusaare rahvas läbi elas. 10 aastat kestnud parempoolse valitsuse võimetus ja Caropeerumine olid saare majanduse päriselt madalseisu viinud. Ja maikad valitses tollal õieti 16 rikast perekonda. Opositsiooniliikumist juhtis radikaalne Noorma, majandusteadlane Mai kõmmen oli tema põhimõteteks oli saare oma majanduse arendamine, jää USAst. Lahkulöömine. Rahvale meeldis, et tuli poliitik ja ütles tootkem endale ise toitu. Wow ja Rita Marley tegid 71. aastal Maicel Mälli valimiskampaanias kaasa. Teda pooldasid üldse paljud muusikud. Männi oli ema ikka peaminister kahel korral aastatel 1972 kuni 80 ja 1989 kuni 92. Ja pärast peaministriks saamist tegi ta märkimisväärse liigutuse. Ta vabastas Jamaika rastad, kes seni end varjemaalid pidanud. Jamaical sündinud musta publitsiste ning organisaatoreid, maakas, morsaia Harvi poliitilised ja kultuurilised nägemused innustasid uue religioosse liikumise rajajaid 1930.-te aastate alguses. Tarvi oli prohvetlikult ennustanud. Vaadake Aafrikasse, seal kroonitakse must kuningas. Temast saab lunastaja. Etioopia keisriks krooniti 1930. aastal. Rass tähendab prints Tafaari McConnel kes sai tuntuks kui keiser Hailasse lassi. Prohvetiennustus oli täitunud lassi jüngrid, kes end rastafaarideks kutsuma hakkasid, olid veendunud. Kroonitud oli kuningate kuningas, jumalate jumal, suudahhi hõimu, võitlev lõvi. Rästa farid uskusid, et Haile selle asja on 225. Etioopia kuningate katkematus rivis piiblikuningast Taavetist lugedes. Maakosmosaia Arvi õpetuses oli öeldud, et kõik maailma mustad inimesed peavad vennalikult ühinema ja Aafrika valgete kolonialistide käest vabaks võitlema. Rastafaaride liikumine jõudis ja maikale kohe 1930.-te aastate alguses. Rõivas Kingston mustade tööliste seast. Vaikselt oli sellega üha enam inimesi ühinenud. Kuus rästa fari põhiprintsiipi mõtlesime Nalja üks rästad preestreid lõunad haual. Need olid valge rassi vihkamine, musta rassi ülimuslikkuse tunnustamine, kättemaks valgetele, nende halbade tegude eest. Ja ma ikka valitsuse tagakiusamine ja alandamine, Aafrikasse naasmise ettevalmistamine ning keiser hailisele asja pidamine kõrgemaks. Praeguseks ainsaks mustade juhiks ja maika valitsuse ähvardamise eest kandile annad hauel kaheks aastaks vangi. Mis Ailasele asjasse puutub, siis tema oli kristlane, erastafaaride liikumine jättis ta võrdlemisi külmaks. Oli 1973, kui aelandi plaadikompaniiga lepingu teinud Bob Marley omava Elers grupiga BBC televisioonis esines. Jamaikarütmid olid Kingstonis lummidest briti kuningriigi poptabelitesse tõusnud. Maalil ja tema grupi meestel olid peas vägevad rastapatsid. Valge pikajuukseline Londonini noorus, kunagised tiitli fännid, innustusid rastamehed ja hipid, vennastusid, bob maali esinemist, uurid tema karisma ja aelan Recosse. Hea laulude valik. Tõstid Jamaika rebia laulja, maailma supertäheks maale ise teatas, et tema revolutsioone ja muusika on tema relv. Et inimesed otsivad tõtt ja muusika annab neile seda. Rege grupid koosnesid värvilistest inimestest, igas mõttes dramaatiliste, rasta juuste ning tohutute triibulist. Deparettidega andis rastale uued mõõtmed. Kui just siis, kui tundus, et rasta on ja ma ikka elus endale kindla koha leidnud kadus tal põhjalt. Vasakpoolne peaminister Mayga männi oli rastadega liidu sõlminud kuid nüüd surusid Talle kahelt poolt peale nii CIA kui rahvusvahelised investorid. Tööandjad tahtsid oma firmadesse esinduslike töötajaid. Sealsete soengute ja kindlate veendumustega. Rastamehed neile ei sobinud. Elu Kingstonis oli 1900 seitsmekümnendatel veelgi ohtlikum kui enne. Gängidest olid saanud parteide mõjukad kannupoisid. 76. aasta valimiste eel muutus vägivald tänavalahinguteks Kingston ja äärelinnades. Harley otsustas rahu kontserdi anda ning kutsus vastandlikke pooli leppima. Teda ei kuulatud. Veelgi enam. Teda tulistati. Kuid kaks päeva pärast seda kontsert ometi toimus. Atentaadikatse ja kontsert tegid rahalist maailma miljonite fännide jaoks prohveti kui ta taipas ka, et olukord Kingston is on liiga ohtlik. Poolteist aastat elas ta Londonis. Lastafaaride põhiidee järgi ähvardas Euroopat OPA mustade rahvaste vabadust ja see idee peegeldus ka nende lauludes. Ameti oli nende rege rütmi Euroopas ülimenukas. Jamaikalased aga ei ostnud kuigi palju Bob Marley plaate. Nende jaoks oli ta rohkem kui muusik. Ta oli nende saadik. 1978. aastal tuli bob maalija maikale tagasi ja saatis korda ime. Ta tõi omavahel sõdivate parteide juhid kontserdilavale, kus nad teineteise kätt surusid. Järgmisel korral surusid nood kaks meest avalikult teineteise kätt. 21. mail 1981 rege ajaloo kõige kurvema päeval Popp malli matustel. 36 aastane Maarja oli lahingu Vähiga tänud ja nagu ikka kodumaal hakati tema tööd sügavalt austama. Alles siis, kui ta siit ilmast lahkunud, oli rege kultuurist, lugupidavaid muusikuid mujalt maailmast tulija maikale juuri otsima. Rolling Stones oli siin, kui kodus kulutas tuhandeid naelu stuudiatele, hotellidele ja laenatud autodele. Tavaliste Kingston elanike maailmaga ei muutunud või läks ainult hullemaks. Vägivald, nälg, kokaiin, vaesus, slummielanikud tahtsid kõike seda natukeseks unustada. Niisiis oli jõutud tagasi sound süsteemide ning suurte ühiste tantsusaalide juurde. Läns sool tähendus tihti avatud väljakut, mida piiras võrkaed, see lükati enam-vähem kohe ümber tantsusaalide staaride olitiivseid, kes võtsid oma teemad argielust. Muusika leevendab valu, samas ka peegeldab seda. Ja seni, kui Jamaica vahesadamaks kokaiini teel Kolumbiast Miamisse pole lootust, et midagi muutuks. Kokaiin tähendab suurt raha ja poliitikud on mängus sees. Kõike seda vaatab pealt betoonist valmistatud ja postamendile asetatud marlikuju king stanismaarli teel. Bob Marley muuseumi sissekäigu eeskuju on hoolega ja naiivse loomulikkusega üle värvitud jumaldatud laulja jalge all on roheline muru. Maalil on sinised püksid, helesinine pluus, roheline kootud vest, tallangitarge pääsete, ohutu senine Barrett raskete rastapatsidega kataks. Kuju taga seisab tume puuhoone kunagi kena vana maja, kus oli Bob Marley ja tema perekonna kodu ning stuudia praegu maalimuuseum, mis läänemaailma ettekujutustes seda mõõtu küll välja ei anna. Hämaravõitu stuudios, kus suversama suurepärased lood salvestas, on seinal plakatid plaadiga laaneti aastatega kollaseks muutunud ajalehe väljalõiked. Fetišism pole siinkandis kombeks. Fännid, kes tulevad tänapäeva Kingston räge muusika hinge otsima, peavad pettuma. Rege maailma nad siit ei leia. Inimesed on siin tähtsamad, kui asjad järel jäi. Hing elab muusikas eneses mis sai ameti sündida üksnes siin, Kingslanis Jamaical, mis on siit üle maailmarannas. Miljonite inimeste jaoks oluliseks muutnud muusikajälg inimestes.