Tere õhtust, järgneva tunni jooksul räägime teatrijuttu. Räägime teatraalidega teatraalsusest, nagu saate pealkirjas välja kuulutatud. Ja stuudios on teatriloolane Lea Tormis. Aga kõigepealt pakun ma teile kuulata ühe katkendi Mati Undi via reegiast. Selle katkendi loeb Tamur Tohver. Tal oli seal väike laud, seinal aga rippusid pildid. Brehk Meyer, Hold, vaht, Hango, Arto pruuk, Krotovski suitsetasime ja mina küsisin, mis ta õieti teeb. Illimar vastas, et ta peab tegema palju töötut, mis on seotud vana ja surnud teatriga. Kuid kõik lootused on noorematel lavastajatel, kes püüavad teatrile tagasi anda selle esialgse ürgse mõtte. Ka mina olen pooldanud teatrit kui iseseisvad kunstiliiki, mida võib vaadelda isegi kirjandus eelkäijana. Kui arvestada võimaliku arengujoont. Rituaal, müüd, eepos seisavad, rääkis Illimar sellest, et tema arvates on trükitud kultuur surnud ja tema ei taha seda enam kaasa teha ja et sellepärast ta õieti tuligi ülikoolist ära. Ülikool on raamatud, teater aga on elu, ütles ta. Kui ta tõstatas dialemma, kas teater või kirjandus, siis tundus see dialemma olevat tema jaoks kuidagi väga isiklik. Ta rääkis, et näidend on surnud sõna surnute keel, mida näitleja peab elustama, millele andma oma hinge ja siis nad publikule ette kandma. Mitme kuu jooksul olid Illimari vaated muutunud. Nüüd eitas ta kapeketit Jon Esskot ja see need üldse igasugust moodsat dramaturgiat, leides, et see on vaid vaht ajastu pealispinnal, mis tuleb ja läheb ja et neil pole taga tõsist ürgset traditsiooni. Kõik teater on surnud, rõhutas Illimar. Mis on üldse avangard, islik teater, mis on eksperiment, mis on traditsiooniline teater? Siit juba Lea Tormise teatriteoreetiku teadmistega. Eks kunst nähtavasti on loodud selleks, et inimene liku kogemuse piire avardada. Loodetavasti püüdes seda pidevalt teha, pidevalt minna välja sellest argikogemuse piirist, jääb ta ikkagi inimmõõtmeliseks inimlikuks. Sest eks igasuguste meelemürkide ja muude asjade Vajadus ongi nähtavasti ka selles, et inimene tahab minna väljaspool oma tava piire ja ma usun, et kunst ja sealhulgas seal on ikkagi tervislikum vahend selleks, et et kusagile endast välja pääseda ja tajuda midagi avaramalt. Väga palju armastatakse nüüd just eriti viimastel aastakümnetel kasutada niisugust mõistet nagu alternatiivne teater. See on niivõrd lihtne mõista, et see tegelikult ei tähenda üldse midagi. Aga igal asjal on ju olemas oma vastasmõju ja vastasjõud ja eks see ole teatris täpselt samuti, et kui on olemas üks mingisugune asi, mida peetakse kassist traditsiooniliseks või mingiks põhi vooluseks või ükskõik kuidas seda siis nimetada, et loomulikult olema see, kes ennast kuidagi vastandab, noh, rääkimata sellest, et läbi aegade on iga uus ennast tugevalt tunnetav põlvkond tulnud ikkagi läbi vastanduse, sest see on ju kõige kergem. Kui Eestis üldse on mingi häda olnud, siis häda ongi selles, et meil niisugust väga tugevat traditsiooni, millele ennast väga selgelt vastandada ei ole ju kunagi välja kujunenud. Teater on liiga noor veel ja kõik need voorused, mis on olemas olnud, tulnud, jälle tagasi tulnud, nad on üsna segiläbi ja mingit niisugust väga selget asja. Kuigi uued tulijad alati ütlevad ja ütlesid juba kahekümnendatel, et nemad vastandavad ennast seal õudsalt tardunud vanale ja aegunud ja tolmusele teatrile. Aga see teater on isegi praegu veel piisavalt noor ja võib võib-olla rääkida ainult mingi institutsionaalse teatri niisuguse Reppelt Laari teatri enda vastu seadmisest nüüd mingisuguste vabarühmade patruppide poolt. Teine sõna, mida on ka üle ekspluateeritud, on sõna eksperiment. Sest et täie tõega ütlevad niisugused kogenumad kunsti tegijad, et noh, kas tegemist eksperiment, noh, see on niisugune laiem mõiste, aga kitsamalt on ju mõeldud alati mingisuguste asjade äraproovimist, mida suure publiku ees võib-olla alati ei ole veel mõtet proovida. Ja niisugune eksperimenteerimine muidugi on alati vajalikesse, toidab ka seda põhiliste tavalist repertuaari, teadsid mis loodetavasti meil veel ikka püsima jääda, sest muidu ei oleks Vicky vastanduda. Et teine asi on see, et minu meelest praegu natuke kummaliselt palju kasutatakse niisugust sõna ühendust, visuaalne teater. Aga kui natuke järele mõelda, missugune see visuaalne teater tähendab, ainuke võimalus on siis raadioteater, eks ole. Kus seda visuaalset poolt üldse pole olemas, sest reaalsus võib-olla lihtsalt peamine või ta võib-olla kõige olulisem ütleme, olulisem palju. No see on muidugi üks tänapäeva suundumusi juba pikemat aega olnud aga igal juhul on iga teatri visuaalne ikkagi, ta lähtub sellest, et sa näed teda ja võib-olla esmajoones just näete, siis alles hakkad kuulma mingid muud meeled tulevad mängu, eks, samasugune ekspluateeritud ja samal ajal üsna tähendusetu sõna teatraalne teater. Mis teatris veel peaks olema, kui mitte teatraalne. Siia juurde tuleb siis sõnamäng, mida ma üldse praegu mängu ei võtaks, sellepärast see on niivõrd lai mõiste ja siis peaks hakkama lahti seletama, kuidas seda ühel või teisel juhul mõista ja ja mida sa parajasti minu meelest tähendab, ma lihtsalt ütlen, et mäng käib sinna juurde. Aga võib-olla tähtsam, et sinna juurde käib see mõistet tinglikus. Kuigi on selge, et teater on alati teatraalne ja on ka alati tinglik võib siiski rääkida reaalsuse tinglikkuse määrast. Tõenäoliselt siis see teater, mis püüab võimalikult olla elu sarnane ja elu jäljendada ja ja olla eluliselt usutav nii-öelda esmatasand tarandil, sest lõpuks ka väga keerukate kujunditega teater võib olla eluliselt usutav, aga ma mõtlen just noh, niimoodi ära tuntav, et ahah, et elus on samuti see teater on ju täpselt samuti tinglikke, teatraalne nagu kõik muud teatrivormid aga tõenäoliselt on ta seda vähem. Ja praeguse ajal tehakse palju sellest, et elu ja teatripiirid üldse hakkavad hägustuma ja teatraalsus on nagu tugevasti muutunud elus niisuguseks, isegi meie selles asjalikus Eesti elus niisuguseks väga silmatorkavaks elemendiks teadvaliseerimine ja igasuguste sündmuste ja asjade teatraliseerimine. Et terminit võib kasutada siis tõesti nii, üldiselt, aga eks ta rohkem nüüd tähendab niisuguseid elemente mis on omased ainult teatrile ja mis igapäevase eluga ei sarnane. Kui teatriloolane Lea Tormis tegi ettepaneku mulle rääkida teatraalsusest, siis olin ma meeldivalt üllatunud, sest meie teatripildis ja üldse ka meie elus on niivõrd palju asist ja kuigi tahab tuua sisse mingi mängulise elemendi ja kuidas ta kuskil näeb, siis on sellest noh, väga hea meel. Aga siiski, mis ajendas teid, Lea Tormis ennustada teemat üles võtma? Tõenäoliselt üks küsimus, mis mul ei ole muidu eriti tähtis olnud. See on niisugune põlvkondade küsimus teatri tegemises, teatrivaatamises ja kriitikas. Kuigi ma olen varem ju sellest kriitikaga seoses rääkinud, et minu meelest peavad kriitikas kõik põlvkonnad esindatud olema, kes on esindatud vaatajate hulgas aga eriti mul uuesti jälle kuidagi tuli see teema tuttav ette, kui ma lugesin just Mihkel Muti arvustust praeguse lava üliõpilase Peeter Raudsepa lavastusele Kippari Meie nagu teater muusika kinos siis ma sellest nagu lähtuksingi võib-olla. Sest Mihkel Mutt kirjutab siin, et tähtis on etenduse keelda tõenäolisest mõtet lavastuse keelt. Nimelt on see vanemale jaga keskmisele põlvkonnale imelikult tuttav, see käib nüüd selle kib parima vastuse kohta. See töö võiks suurepäraselt pärineda 60.-te lõpu 70.-te alguses. Turist kui põhimõtteliselt samasugust laadi viljelesid Tooming, Hermaküla raid ja teised. See on groteskne pophonaadi elementidega ühelt poolt ekspressiivne eneseväljenduskargamise ja röökimisega teisalt iseloomustavad seda suured lavastaja meda poorid, mõlema kohal troonib paroolina mängulisus ja tinglikus. Sellega siis lõpeb nüüd praeguse Mihkel Muti tsitaat. Ja ma ei tea, kuidas suhtus nüüdse noor tegija Peeter Raudsepp ise, kui ta neid sõnu luges. Sest loomulikult oli see esimene asi, mida talle öeldi, kui ta seda töö algvarianti näitab, kuidas lavakunstikateedri ühel eksamil. Nii et siin juba on naljakas, see ei sõltu asi mitte niivõrd põlvkonnast, kui sellest, kas sa oled ühte või teist asja näinud ise oma silmaga või see ei ole seda näinud. See oli siis, kui nüüd see Toominga ja Hermaküla põlvkond alles alustas oma selle uudse teatritegemisega, kui oli toimunud nende esimene ja tookord väga vapustavalt kõlanud esitus, kui nad tegid seda niinimetatud suitsuõhtut ehk Ühte laulu tahaks laulda Kirjanike maja musta laega saalis ja kui siis Ants Lauter vana teatrimees pärast nelja silma seal niimoodi täitsa tõelise kurbuse või niukse hämmeldusega küsis, et miks nad ometi jälle peavad seda tegema, et me oleme ju kõike seda juba kahekümnendatel teinud. Kõike seda maas, vähklemiste kõri peal karjumist ja, ja neid igasuguseid suuri žeste ja, ja pärsi lõhkumist ja et miks jälle on vaja seda teha. Ja see on minule jäänud üheks niisuguseks sümbolsituatsiooniks, millega ma olen püüdnud iseennast alati kontrollida, nüüd, kui ma ise juba olen küllaltki vana. Et millal mina hakkan niimoodi rääkima, et miks nad jälle seda teevad, mida ma olen juba paaril korral näinud või, või teatri ajaloolasena tean ja jõudnud siiski sellele arusaamisele, nagu ma tookord siis ma olin ise veel üsna noor. Nii arglikult Lauterile ütlesin, et ju siis igaüks ikkagi kunstis vähemalt peab seda jalgratast ise leiutama, et midagi ei ole parata, et kui aeg on niisuguseks muutunud, et ta seda tarvitseb. Et ju siis nad teavad. Ja tegelikult ma loodan, et minu jaoks ongi kriteeriumiks jäänud nüüd muutuvates aegades uusi noori tegijaid vaadates ikkagi see, et kas selles praeguses ajas kõlab kas ta praegusel ajal midagi ütleb, sest ega ükski asi ei kordu ja täpselt samal kujul. Ta kordub ikkagi, mingid elemendid korduvad ja, ja mingi võib-olla isegi suhtumine asjadesse kordub. Aga ta kordub ikkagi vastavalt juba uue ajastu kontekstile ja juhul, kui see uus ajastu seda vajab ja kui ta kõlab ja kui selle läbi suudetakse midagi öelda ja muidugi, mis minu jaoks on kõige tähtsam, kui see on ütlejal endale orgaaniline, tähendab, kui see tuleb loomulikult temast. Et siis ta on õigustatud. Heledasti valgustatud ruumis polnud toole, kõik seisid seina ääres nurgas, laual oli näha rekvisiite trumm, leib, mannekeen, tomatimahl. Etendus algas motoga. Me saksa laval teate, juba teemis ta oskab, iga mees on laiad võimalused ees teil kõike proovida. Luba. Las näitab, kitsas laudne lava, nüüd ruttu kogu looja kava ja taeva kõrgust ette toob ja maast ja põrgust pildi loob. Siis läks lahti. Mängiti Meffi, Stoffelese ja Fausti lepingut. Mehhistoffelas kujutas esineja näitleja Hannes Taistos nurgas ja jälgis Fausti, kes mööda ruumi ringi kondas ja kitarri saatel laulis. Tekst. Minu arvates pärines ta koorelt. Fausti saade, see ilm siin esmalt puruks. Paiska järel hakkas Meffestoffelas põleva tikuga puruks laskma laest rippuvaid õhupalle. Neid võis olla ligi 100. Fausti hammeffi Stoffelase leping kutsus loomulikult esile terve suure mängu, kus publikule pakuti juua tomatimahla, mida me fistoffelles justkui oma käeveenist laskis. Samal ajal võõrandati tekkivat õudust, nii et Meffestoffeles jäi punast jooki ja hüüdis tomatimahl. Saal naeris üksmeelselt. Fraas või neidusid, kes, andes kuumalt suud ju mõttes naabri kais suvaovad. Oli põhjuseks temperament sele ja vaimukale manipuleerimisele mannekeen eiga etendus lõpes lauluga rahu tundmatu teostab end mees mõlemal esinejal piits käes, mida nad vihistasid vaatajate peade kohal. Etendus kestis kolmveerand tundi. Enamik oli minu arust väga naljakas. Kuid ma ei saa öelda, et kõik Illimar oli väga huvitatud, mis, ma arvan. Palusin endale veidi mõtlemisaega, publik ei läinud veel laiali, arutles ja suitsetas. Mitmed olid väga sügavalt etenduse mõju all ja vaatasid klaasistunud silmadega enda ette. Mõned naersid väljakutsuvalt ja vaimutsesid, aga see võis olla ka kaitsereaktsioon veidi järele mõelnud, kritiseeris ning kohta, kus mannekeeni pea otsast rebiti. Samal ajal. Aga eks staatiliselt hüüti, oh ilus hetk, oh, viibi veel. Ja seda silmatorkava järjekindlusega mitu korda korrata. Sulle ei meeldinud see koht, küsis Illimar kuidagi hasartselt. Mitte et ei meeldinud, vastasin mina ebalevalt, vaid mul hakkas kuidagi paha. See ongi õige reaktsioon, vastas Illimar. Nii see pidigi olema, sest me peame teatris välja elama oma agressiooni ja hirmud, et neist elus vabaneda. Kust sina minu agressioone hirme tead? Küsisin mina, et julged neid minu eest välja elama hakata. Selle katkendi luges meile Eesti raadio noor kuuldemängu rezhissöör Tamur Tohver. Mis tundeid tekitas see katkend just nii-öelda, kui vaadata seda teatri, aga mida seal kirjeldatakse? Sinu aeg ei ole olnud see aeg, millest kirjutab Mati Unt. Kuidas ta sellest kirjutatud? Natuke naljakas on naiivne ja kas sinu jaoks on teatris esmane sõna või kujund? Minu jaoks on esmane emotsioon Ja mille kaudu sa arvad, et seda emotsiooni on nagu kõige parem edastada, et su partner saaks sinust aru? See, kuidas publik selle saab, ei pruugi absoluutselt tõesti kirjanduslik olla, nii nagu siingi juttu oli, seal on kümneid märke, mis tekitavad emotsiooni. Nii nagu näiteks ütleme, kuuldemängu puhul tähendab selleks, et tekitada öist üksindust, ei ole tarvis teps mitte koera ulguma panna, vaid on ka kümneid muid väljendusvahendeid. On märke, mida me teame oma sügavas alateadvuses. Lastakse raadiost sulle mingit müra, sest sa tead, et tahad, see müra on köögist. Mis asi see on, sa ei tea, samamoodi on teatris valgus, heliatmosfäär, noh, ta tuleb tõesti läbi sõna, aga siiski ennekõike läbi näitlejate füüsilise hoiaku, ütleme niimoodi. Ilus näide selle Helle mõtlemise ja asja kohta, vastan, on ka Elmo Nüganeni kolm apelsini, mis nüüdseks on siis mingis mõttes ennast juba ammendanud, aga tol hetkel, kui ta välja tuli, ta oli väga-väga terav. Kas sa oled lugenud viimases TMK-s Mihkel Muti artikleid, kus ta heidab Kippari unerohutegijatele ette seda 70.-te aastate teatrilaadi kordamist ja ma olen lugenud seda, milline on sinu reaktsioon sellele artiklile? Mingis mõttes on see väga vale, tähendab ette heita asja, mida inimesed ise näinud ei ole, kindlasti võib-olla tald on näinud võib-olla mingit aimu sellest, aga, aga noh, tõtt-ütelda, mis need siis annet sünnime kohe targana ei ole võimalik. On üpris selge, et me käime kõik need astmed läbi ja eriti koolis kindlasti. Ma olen ka midagi õppinud ja kindlasti kordan kedagi ja, ja, ja teen mingeid asju, mida ammu-ammu on tehtud ja nii edasi ja nii edasi, siin esimene juuni on siis siis päev tagasi on see luulekava Jüri Üdi ja, ja Kaplinski ainetel. See on ka minu tehtud selle peale ka. Öeldakse, et ja seda on tehtud kuuekümnendatel seitsme nimelt see on juba olnud. Et see etapp on nagu läbi käidud, noh mis mul sellest mingis mõttes ei saa nagu asju niimoodi näha, see, mis, mis võib olla Mihkel Muti jaoks on läbi käidud ja unustad, on teise jaoks maailm, olles uudis, avastus. Selline oli ühe noore mehe arvamine oma teatritegemisest, oma teatritegemise tahtmistest lännaga saatega edasi ja selleks, et rääkida, kuivõrd üks lavastus ripub ära tehnilistest võimalustest ja mis lõppkokkuvõttes toovad selle teatraalse tinglikkuse tormis otsust. Ja valdav on see, mida teeb inimene laval. On siiski väga palju just teatraalselt suundumust muidugi mõjutanud ka see, mida võimaldab lavatehnika. Ja mismoodi saateid üldse tehakse, kas ta tehakse kusagil laadaplatsil mingil ajutisel platvormil või tehakse ta mingis spetsiaalses teatrimajas, kus on siis välja ehitatud ka spetsiaalne tehnika, mis aegade jooksul ju kogu aeg muutub ja täieneb. Aga selge on see, et mitte ainult see külg, mis elu tsiteerib ja teeb eluliselt usutavaks mingid asjad laval. See on tohutult arenenud, aga võib-olla veel rohkem tänu tehnikale arenenud see külg, mis võimaldab niisugust fantaasiat ja muinasjutumaailma ja kõiksugu fantastilisi muutumisi mis varem ei olnud võimalikud. Sest kui see elu sarnasse külgna. Ta on tore, aga ta natukene tüütu, mul on eluaeg meeles, kuidas nad paarkümmend aastat nüüd juba tagasi Saksa Deutsche Stiaatris nägin Fausti. See tuli mulle meelde nüüd, kui ma rakvere Fausti vaatasin, mis oli üsna lihtsate vahenditega ja, ja küllaltki huvitavalt tehtud. Puht tehniliselt nägin sellist Fausti lavastust, mis oli õnneks ka näitlejatöödelt väga huvitav. Aga esimeses osas, kus tuleb vistoffelles puudli kujul, oli tehtud üks täiesti naturaalne puudel mitte ehtne koer, mida ka laval loomi kasutatakse läbi aegade vaid mehhaaniline puudel, mis nägi välja täpselt selline nagu elus ja jooksis ringi ja keerles ümber Fausti ja tema jutukaaslase. Ja siis, kui tekkis see stseen, kus sissepuudel tuleb tuppa sisse koos softiga ja kasvab tohutult suureks hirmutada ja siis ka see oli perfektselt mehaaniliselt teostatakse, puudel kasvas laba lakke kinni või noh, lage polnudki tohutult suureks ja see oli väga efektne. Aga ometi noh, see hetkehuvi, mis tekkis selle, millal see taandus kohe ja kui, kui see Faust oleks olnud halb näitleja, õnneks ta ei olnud meiega Margarete ei olnud, siis oleks see silmapilkselt meelest ära läinud, jäänud meelde, kuidas tüütu kurioosseks ka tänu sellele, et need näitlejad olid väga head, muidugi mul on siiamaani meeles, et näe, mis nad tegid, nii et teatris jääb valdavaks, ükskõik milline esteetika tehnika pärast ei oleks ikkagi see, mis suudab ära inimese kujutlusvõimet nii näitleja kujutlusvõimet kui ka vaataja kujutlusvõimet, selles ma olen kindlasti veendunud, me mäletame ikkagi Jaan Toominga põrgupõhjast, kus need lavaefektid ei olnud niivõrd vapustavad ega võimsad, meil polegi neid tehnilisi efekte nii tugevaid, me mäletame neid efekte ikkagi tänu sellele, mida nad kujundlikult tähendasid ja kuidas nad vastastikku võimendasid ennast näiteks Lembit Eelmäe mänguga. Aga teatris on üks mingi asi, mis tõenäoliselt läbi sajandit Ta mõjub umbes ühtemoodi. Kui ma lugesin ühe inglise Shakespeari kaasaegse tekstist välja võetud niisugust juppi, kus ta räägib Sekspiri lemmiknäitlejast, kellel on kirjutad Hamleti kõik muud põhirolli, siis sealt pööbiltšist. Et ta seisis lavale nii lähedal et ta nägi, et pööbel ei mänginud midagi, vaid ta tõesti oli see isik ja see oli tema selle kirjeldaja jaoks nüüd ülim kiitus siis see on ju kiitus, mis on kestnud läbi sajandite. Tõenäoliselt isegi see ei erine väga palju kogu esteetika muutumise juures see taju, et kui sa tunned, et inimene on selles asjas sees, ükskõik, siis milline väljendus vorm parajasti sel teatril oleks eksperdi teatri väljendus vormel täiesti erinev sellest ja näitleja mängulaad mis praegu on näiteks, aga kui keegi tajub, et näitleja on parajasti asjas niivõrd sees, et tunnen teda selle isikuna või selle nähtuse saab ükskõik millele, mida ta parajasti kujutab siis see on vist asi, mis muutub sajandite vältel sama vähe nagu inimese enda mingid põhilised sisemised olemuslikud jooned, ükskõik kuidas siis neid. Ei väljendatakse, millised on ajastu kombed või või milline on ajastu kunsti esteetika. Aga seal võib tohutult mõjuda, kas see teine, vot just nimelt see ülimat vinglikkuseni ja võiks siis öelda ülima teatraalsuseni viidud suund kus juba see, mida võetakse elust elavast inimesest enesest on juba äärmuseni üldistatud. Ja ja viidud juba iseenesest, isegi oma väljendusvahendites juba mingi kunstilise kujundlikkuse tasemele. No selle võib-olla niisuguseks tippnäiteks võiks olla klassikaline ballett, eks ole. See on nagu eraldi tema ja see on asi, mis perioodiliselt tuleb tagasi ja hakkab eriti nähtavasti teatris huvitama ja just selle inimese füüsilise olemuse väljendusvõimaluste avardamisega ka sõnateatris niinimetatud sõnateatris ongi väga sageli nüüd, eriti võib-olla selle sajandi teisel poolel seotudki need asjad, mida siis nimetatakse teatraalseks või eksperimentaalseks või alternatiivseteks või millekski selliseks. Ja, ja eks neid katseid on, on meil ka piisavalt tehtud aegade jooksul, aga võib-olla mitte niivõrd perfektselt, et kunagi, kui me rääkisime sellest 60.-te lõpu, 70.-te alguse eksperiment tsiteeri vast või, või sellest nii-öelda uuest uuest teatrist, uuest teatrisuunast, noorest režiis teod kõigist neist märksõnadest siis oligi juttu sellest tegelikult, selle noore režii mitmeid taotlusi. Võib-olla kõige perfektsemalt kõige täielikumalt väljendas hoopiski selleaegne Eesti balletiteater. Ma mõtlen Ülo Vilimaa ja eriti võib-olla mai murdma lavastusi. Mõtlen just neid taotlusi, kus ka suuresti poolaka Krotovski eeskujule toetudes püüti saavutada seda niinimetatud totaalset takti ehk seda, et siis inimese sisemine impulss väga perfektselt ja väga väljendusrikkalt, et oleks ka kohe selles välises vormis avalduks see väline vorm oleks samal ajal spontaanne, et ta ei oleks mitte niimoodi kätteõpitud ja, ja teadlikult mõistuslikult tehtud Vaitseta kujuneks koos selle sisemise impulsiga ja kohe hetkeliselt spontaanselt, võtaks siis selle niisuguse selge ja väljenduslika välise vormi ja võib-olla just selle tõttu, et balletuma väga koolitatud kehaga ja samal ajal minnes koos selle üldise suundumusega, kus sa suure teatraalse metafoori kujundlikkuse poole ta suutis seda lihtsalt paremini teostada, sellepärast inimkeha väljendusvõimalused olid nende selliste balletitantsijate puhul nagu Tiit Härm või Juta Lehiste või Tiiu Randviir. Nad olid niivõrd perfektselt välja arendatud, et kui neil see sisu oli olemas ja neil oli see sisu, oli ka lavastajal, siis neil oli seda kergem teostada kui meie draamateatrite näitlejatel, ükskõik kui eksperimentaalseda ei oleks tahtnud, tol ajal lihtsalt ei valitsenud oma keha ja selle kehavõimalusi niivõrd muide kõik head ja andekad eksperimentaalsed suunad, nii 20.-te aastate hommikteater, millest võib-olla mõned on kuulnud või lugenud kui ka siis meie, see 60.-te 70.-te Norreži ja Ma arvan, et ka nüüd need praegused katsetaja põhiline, mida nad teevad peale selle, et nad toovad midagi uut ja värsket, jälle järgmistele põlvkondadele, kes seda ei ole näinud, jätnud kajavad kuidagi omal kombel kaasa mingitele laiematele ajastu ja kunsti tendentsidele ja suundumustele. Et nad peale sellega lihtsalt rikastavad seda niinimetatud traditsioonilist teatrit, kes iga kord pärast niisuguste eksperimentide Tulemist muuta, kuigi esialgu tundub, et ta ei muutu, võtab midagi üle, sulatab midagi endasse ja muutub ka siis selle läbi väljendusrikkamaks. Teeme nüüd väikese vahelepõike poola teatrisse paika, mis on eesti teatraalide jaoks läbi aegade olnud üsna tähendusrikas. Ja mikrofoni ees on Poola teatriteoreetik Jaanus Marek, keda lindistasin möödunud Janüüsi aegu. Repertuaariteater on tagasi pöördumas sõna- dramaturgia poole liikumas näitlejameisterlikkuse suunas tunnistab Marek. Kuid 70.-te 80.-te aastate üritamised proovimised on jätnud sinnagi oma jälje. Poola repertuaariteater ei ole enam nii traditsiooniline. Aga loomulikult on suur vahe ka teatri ja teatri vahel. Ja üleüldse pole praegu nii huvitav teatra, kui see oli seitsmekümnendatel teatreid ja isegi mida mängida, kuidas mängida, kellele mängida. Teater on otsimas uut vaatajat. Ta on konkureerimas tele ja videoga. Traditsioonilises teatris on dialoog intellektuaalsem rahulikum, problemaatilisem muutunud on teema. Vabaduse teema ning inimese ja võimu vahekordade asemel on huvikeskmesse tõusnud inimese individuaalsed probleemid. Traditsioonilised teatrid võtavad alternatiivsetele truppidele tihtilugu üle vormi elemente. Palusin Jaanus Marek võrrelda traditsioonilise repertuaariteatri ja alternatiiv truppe ja küsisin, millised on praegusel hetkel Poola nii-öelda huvitavamad teatrid. Traditsioonilise teatri üks arvestatavamaid esindajaid Mareki sõnul on endiselt staariteater. On olnud kogu aeg arvestataval tasemel ja kujutab endast justkui rahvusteatrid. Režissööridena töötavad seal Jerzy ja rodski ja Christian Uba. Ja rootski kasutab klassikalisi tekste, tihti con prooviksid. Teemaks on inimese koht maailmas, tema intellektuaalne positsioon. Pakutakse sügavat eetiliste intellektuaalset analüüsi. Christian luupa töötab oma trupi näitlejatega väikeses saalis. Teete tööd palju, kuid seda teatrit nimetab Jaanus Marek autoriteatriks. Lubaise tõlgib, samatiseerib, teeb lavakujunduses muusika ja lavastab. Ja lubad, näed, ja olemas teel uue realismi suunas. Kuid kaugenemas naturalismist. Teine tähtsam Poola riigiteater repertuaariteater on teater, stuudio ja tema juhiks on Jerry Krizovski. Jällegi on tegemist autoriteatriga, mees teeb ise lavakujunduse, kirjutab teksti dramatiseerinud. Ja põhiline teema on intelligentsi teema ja intelligentsi koht muutuvas maailmas. Tegemist on jällegi ka väga visuaalse teatriga ja autoriteatriga, nagu juba öeldud. Need olid siis Poola parimad tugevamad repertuaariteatri. Aga kuidas on lugu alternatiivgruppidega? Alternatiivsete gruppide seas pole esile kerkinud ühtegi uut ja huvitavat nime jätkavad need, kes on alustanud seitsmekümnendatel. Mõned trupid on saanud professionaalideks. Üheks huvitavamaks peab Jaanus Maarek trupi nimega Garcinitsa kestev muusikalavastusi, mida Poola kriitika ise nimetab etno oratooriumiks. Nende jaoks on olulisem oma kultuurijuurte otsimine ja uurimine, korraldavad nad ekspeditsioone Poolasse, Ukrainasse, otsides inspiratsiooni väikestelt rahva keeldudelt, kes on suutnud säilitada oma ka teised, kasutavad ka tuntud müüd Euroopa kultuuriloos. See trupp on ammutanud palju inspiratsiooni Krotovski eksperimentidest ja Jaanus Marek peab seda poola üheks huvitavamaks ja samas ka tuntumaks teatriks Euroopas poola trupile seast. Teine märkimisväärne trupp, Varssavi ston akadeemia Ruugu viljeleta põhiliselt nii-öelda häppeningi laadset teatrit korraldab oma aktsioone palju tänavatel, aga teeb ka traditsioonilisi etendusi. Neil on hea kontakt noore vaatajaga reisivad palju väikelinnades ja töötavad sealsete gruppidega. Samuti jätkab tööd oma visuaalse teatriga. Lublinis. Võib öelda, et siin tehakse kogu see aeg 20 aastat üht ja sedasama teatrit. Jaanus Maarek määratleb seda kui metafüüsilise müstilist filosoofilist teatrit autorid trit, kus esikohal on kujund, heli, muusika, see on teater ilma tekstita. Siuksed. Jätkab ka tööd. Kaheksanda päeva teater kõige legendaarsed neist alternatiiv truppidest alustas kuuekümnendatel. See teater on ikka näidanud inimese isiklikku elu totalitaarses süsteemis. Seda ka nüüd, kui ühiskondlikud olud ja situatsioon on muutunud. Oma töödest saavad nad inspiratsiooni protovski uuringutelt. Ja Neil on väga hea kontakt koduvaatega, kuigi see trupp reisid ka väga palju mööda maailma. Poolas on ka üks nupp, mis on äsja tekkinud üks uus trupp ja saavutanud suhteliselt kiiresti populaarsuse seal uues tuubis on inimesi kes alustasid nii-öelda nukuteatri trupiga ja praegu mängivadki selliste puus primitiivsete nukkudega. Mida teeb nende kunstnik, kes nendega koos töötab. Selle teatriprobleemid on siis nii-öelda eetilised kategooriad, inimese eetilised seisukohad ühiskonnas. Inimese eetilised juured. Need olidki võib-olla tähtsamad trupid nii alternatiivsete kui repertuaariteatrite poole pealt, mida Jaanus Marek üles lugeda tahtis, mis pidid ilmestama tänase Poola teatriseisund. Võib-olla kui ma siin kuulasin need poola teatriteoreetikud, siis mind rõõmustaski just see, et ta rääkis, et noh, paljud minugi nähtud juba mitukümmend aastat tagasi nähtud režissööride, seal on veel jõus ja paljud sel ajal tekkinud alternatiiv teadsid, et nad niisugused väike trupis vabatrupid, nad tegutsevad edasi, aga Nende suundumustes on väga palju erinevaid võimalusi, tähendab selle tavapärase niisuguse metafoori ja kehateatri kõrval ka sõnalist suundumust ja jaga suundumust kuhugi oma juurte otsimisesse ja kuhugi. Sofiasse ja antropoloogiasse, mida muide maailmas üldse küllalt palju teatrirühmade juures ja meil on seda ka olnud ja sellega tegeles ka Jaan Tooming. Aga ta ei ole meil nagu läbi löönud või ei ole olnud niivõrd pikemat aega või valdavana olemas. Kuigi mingil määral vist Tartu lasteteater ka püüab veel mingeid selliseid suundumusi jätkata, ma olen iga näinud. Ja kui ma nüüd tulen tagasi sellesama Peeter Raudsepa lavastuse juurde mida nüüd võeti, kui seda omaaegsel noorel reži kordamist siis muidugi täiesti teadmata kuhu, Peeter Raudsepp. Ta on ju alles üliõpilane, lõpetab alles tuleval aastal, kuhu ta nüüd suundub oma edaspidistes, teatri tegemistes, minu meelest ta erineb just võib-olla sellest tolleaegsest uuest noorest režist sedavõrd, et tema on juba oma lühikese õppimise aja vältel püüdnud juba mitmeid asju ära proovida. Ja mulle ongi niisugune tunne, et see uus põlvkond püüab võimalikult, et need kiiresti vahelduvad ja muutuvad teatritegemise võimalused omal nahal lihtsalt ära proovida. Katsetavad kõike, mis need parajasti huvitab ja, ja mis neile tundub antud materjali jaoks nagu sobiv olevat. Ja nad ei ole, mis mulle kõige rohkem meeldib andekamad nende hulgast, nad ei ole kuidagi nii fanaatiliselt kapseldunud mingises mingisse ühte suund. Ja tõesti, kui räägitakse, et praegu tolerantsuse aasta, siis ma tajun nende juures just niisugust sallivust väga mitmesuguste teatritegemise viiside vastu ja huvi väga mitmesuguste võimaluste vastu. Ja kui nüüd Mihkel Muti ütleb, et peaks olema mõistetav kõiki selle arusaamise juures kultuurimälu on tähtis, oi, kuidas saaks seda kogemust siis kuidagi võib-olla ka vahendada ja kuidas see kultuurimälu ikka alles jääks. Ütleb, et peaks olema mõistet tähendab see tsitaat, minu inimlik soov, et kuigi areng on spiraalne. Et kuigi vana juurde tullakse pidevalt tagasi, korduks siiski kõrgemal tasandil, aga ka kohe, et, et mina ei ole näinud toominga varasemaid asju neid kõige varasemaid ja et ka seal oli ta teistmoodi. Nii et ta mulle just meeldib tema juures ka see tolerantsus ja see, ta ei püüa mingisugust oma arvamust peale suruda. Sest kes meist nüüd saab olla hinda ja selle üle, kas see nüüd kordub kõrgemal tasemel kui ta oli varem, sest kogu kontekst on ju niivõrd muutunud, me ei saa, need kontekstid ei ole ka enam võrreldavad. Aga Lea Tormis, kas me võime rääkida ka mingitest üldistest suundumustest, meie teatrielus ja üldse lähemas Euroopa kultuuriruumis? Mingid asjad vast siiski on, millest võib mingite suundumustena vähemalt siin lähimas eurole Abba teatriruumis ehk rääkida ja seda ma tajusin, kui ma nüüd käisin kahjuks just samal ajal kui Tartus olid ju nüüs ja toimus Helsingis üks niisugune teatrifestival ja konverents, mida võiks tõlkida vastet. Etenduskunstide. Seal oli inimesi, kes rääkisid ja näitasid just nimelt seda kehateatrit ja tuginesid põhiliselt sellele teatrile, kus peaaegu enam sõna ei ole, mis muidugi on oluline just rahvast vahelises suhtlemises ja samal ajal paralleelselt oli inimesi, kes kinnitasid teoreetiliselt ja ka väitsid teinud olevat jälle niisugust teateid, kus sõna muutub keskseks üks Frankfurti teatriteaduse professor kes on ühtlasi ka ajalooline, mingil määral vist tegeleb praktikaga. Leeman rääkis just sellest, et nüüd tuleb sõna tagasi ja ma olengi mõelnud, et miks nüüd uuemates vooludes, kus nii palju räägitakse just sellest metafoori ja kehateatrist, et miks ei ole tekkinud just nimelt alternatiivina niisugust puhtsõnateatrit, kus on liikumine ja kõik minimaalne. Ja, ja kõike antakse edasi just sõna läbi. Tegelikult on olemas olnud isegi meil olnud Juhan Viidingu teate niimoodi puhtal kujul. Ja ma usun, et Juhan Viiding seda tajub Alternatiivina sellele nähtusele, mida nüüd siin Helsingis keegi ma ei mäletagi, kes väga hästi nimetas nisuseks visuaalseks kiir toiduteatriks, mis olevat kõik juba ära tüüdanud. Seda võrreldes McDonald, site ja kõige muu sellega, mida nagu käigu pealt niimoodi ahmitakse, mis on juba niivõrd primitiivne ja lihtne ja ja orienteerub ainult selle harjunud mingit televisiooniklipp vaatama, kus kõik vilgub ta eest mööda ja ta õieti nagu süvenegi püüate aru saada. Et mulle tundub küll, et Juhan Viiding püüdis teadlikult vastanduda sellele veendumusele just nimelt vastanduda kuna see oli talle ka kõige omasem ja, ja ma loodan, et keegi eesti teatris jätkab seda suunda. Soovisin, et selles saates räägiks teatraalsusest teoreetiku kõrval ka praktik ja valisin selleks meheks Elmo Nüganeni, kes minu arvates on meie põlvkonna üks parema fantaasiaga lavastajaid. Aga valisin ta natuke ebasobival ajal, sest parajasti oli Nüganeni valmimas kolme musketäri lavastus. Ja see viietunnine. Hiidprogramm võttis kogu Elmo energia. Käisin minagi Elmo Nüganeni eilsel esietendusel ja sealt ka lühike jutukatke. Kui see lugu oleks tulnud välja Salme kultuuripääsu kuidagi välja tulnud dominiiklaste kloostrisse, see lugu oleks rääkinud samast asjast. Aga selle loo või lavastuse vorm oleks täiesti teine. Sest ruumise tingib selle vormi. See ruum on muidugi fantastiline, mõlemad ruumid mängivad niivõrd võimsalt kaasa. Aga kui palju sa said siis üle tuua sellest, mida sa olid ennem teinud, noh sa ju tegid Salmes tööd ja üsna vähe. See on ikka siit sellest ruumist lähtuvalt ülesanne tuua ainult selle, mida te maa kuulutab või noh, see see usk, mida ta kuulutab, ja see usk midagi ja usun, eks ole, see aga noh, mis ülekandmine seal, kui ma niimoodi Võsul, eks selle nagu tema, sellest me seda lugu teengi. Aga mis puudutab nüüd nüüd lavastuse niisugust vormi või selle ülekandmisest Vaksid, mitte midagi, kõik on ikka siin siin tehtud seerum, tinginud selle, selle teatri või selle lavastuse niisuguse esteetika ja selle keele Kui sa nüüd pääsesid sellest väikesest lavalt, noh, mis tunne see oli, sul oli nüüd kohutavalt suur ruum käes, võrreldes selle linnateatri tillukese läkk poksiga. Loomulikult ma sain, tundsin, et mu nii-öelda käed on ja mõtted ja kõik on, on, on vabamad. Aga selle vabadusega on ka nii, nagu ta on, ma kujutan ette, kui on niisugune, lihtsalt üks tühi ruum võib olla ükskõik kui suur või üksiku väike siis et ma ei oskaks selle tühja ruumi ka eriti mitte midagi peale hakata, välja arvatud juhul, kui ma teaksin, ma võin siin ruumis teha kõike, aga siis ma siis ma pean, siis peab olema ka võimalus teha kõike. Aga kui mul ei ole võimalust teha kõike, mida ma tahan pigem eelistan konkreetset ruumi, hakkan seda ruumi siis interpreteerima, eks ole. Aga nii-öelda luua tühja ruumi, mingisugune mingisugune maailm, kusjuures ma tegelikult täpselt taju, mida ma võin, mida ma ei või, eks ole, mul justkui öeldakse, et ma võin teha kõike, mis ma tahan ja pärast tegelikult ja, ja kõike teha, mis odavamaid kõige paremini hakkasin ma tundma siis, kui see ruum hakkas valmima või mida enam ta hakkas valmima, seda enam tundsime ennast tegelikult vabana. Mitte siis, kui, et ütle, mida sa tahad, eks ole. Mida, mida ma tahan, aga, aga alati ei pruugi saada seda ja siis ma eelistan seda, teist situatsiooni, et ma mul on üks ruum siis ja ma ise interpreteerin seda ruumi, see ei ole ainult mitte lavastada vaid see on kuidas seda siis öelda? No see on midagi niisugust, et inimene, kes on selles hoopis hoopis teises maailmas, milles kirjutati maa ja siis ta on kuueks või viieks tunniks on ta hoopis teises maailmas eraldatud noh, kõigest muust koos tolleaegse niisuguse kombestiku söökide-jookide. Ruumide inimestega ja nii edasi ja nii edasi. Kas sa jõudsid nüüd teha kõik, mida sa tahtsid siin või jäi midagi tegemata ka sellepärast, et nii-öelda tükk oli liiga suur. Ei, no ma arvan, et ma vist ei ole kunagi jõudnud ära teha seda, mida ma, mida ma tahan ja ma ei arva, et ma olen siin mingi mingi eriline frukt selle koha pealt, ma arvan, enamus enamus loomeinimesi. Kui nad on noh, kunstnikud selles tähenduses nagu mina seda mõistan, siis nad ei. Nad ei julge iseendalegi tunnistada, et vot nüüd sai asi valmis, see ei ole mitte kunagi, ta ei ole valmis sellepärast et alati saab teha nii kui näitleja. Nii nagu ka Heather reporteri kunagi. Vaat nüüd ma jõudsin kõik küsimused ära küsida, nüüd ma sain vaat-vaat, see intervjuu oli nüüd täiuslik, eks ole. Ma loodan, et mul õnnestub teha kunagi Elmo Nüganeni kaga intervjuu, millega ma ise rahule jään. Aga nüüd jätkame siiski tõsisematel teemadel tormisega. Ja Helsingis nüüd sai eriti selgeks veel üks suundumus, mis on ka ju muidugi juba ammu olemas ja ammu ära proovitud, aga mis tundub, et millest hakatakse ikka rohkem huvituma just nende vabatruppidele alternatiivsete troppide puhul. See on see, kuidas ruum mõjutab ruum, kus mängitakse, mõjuta lavastust ja esinemist. Ja on isegi üks Annet Arlanderi, kes on seal magistrant meie mõiste järgi Helsingi teatrikooli juures. Et tal on tehtud üks lavastus, mida ta nüüd teadlikult umbes aasta vältel on katsetanud erinevates ruumides, nii traditsioonilisest teatrist kui kusagil kohvikus kui mingis väikeses suvila miljöös kui vabas õhus. Ühte sellist etendust ma olen näinud kahjuks mitte. Et see on kahjuks niisugune teadlik katsetus, teada on, et lavastus muutub, aga ta kinnitas oma järeldustes, et lavastus muutub isegi sisuliselt, mitte ainult väliselt avaldus vormilt ja sellelt, kuidas sellest sellelt, kuidas näitlejad mängivad, sest mängiti sama teksti kogu aeg vaid ta muutub isegi ta saab väga tugevasti teised sisulised aspektid sõltuvalt ruumist ja sedalaadi projekte, nagu neid nüüd nimetatakse, tundus just seal Helsingi festivalil olevat mitu. Algasid nad tõenäoliselt sellest, et lihtsalt kusagil ei olnud mängida, leiti mingi koht, kus mängida, aga nüüd selle asja niisugune sisuline ja vormiline külg on muutunud huvitavaks ja seda katsetatakse mitmel viisil ja meil on ju andnud väga huvitavat tulemust, võib-olla kõige eredamalt just see Elmo Nüganeni tehtud Rome Juulia mis on otseselt seotud selle mänguruumiga, kus seda linnateatris tehakse, aga mida andis, ma ei ole küll ise näinud, aga teised on rääkinud väga huvitavalt kohandada ka hoopis teistsugustesse mängupaikadesse ja tõenäoliselt tuli seal siis ka mingeid uusi nüansse juurde, nii et, et see võib olla üks huvitav küllalt viljakas suund, ainult et see on suutnud üsna väiksele publikuhulgale. Aga kui nüüd lõpetuseks püüda veel mõtiskleda, et nakkust poole meie teater siis muutub või kus poole ta üldse muutub siis õnneks me seda ei tea, ükskõik kuidas aeg ka ei muutuks ja kuidas mood ei muutuks, sest muidugi teater allub moemuutustele. Ja minu meelest mood on tore, nii, nii see mood, mis nüüd riidesse panemist riides käimist puudutab, kui ka muud kunstis. Tan täitsa niisugune vahva ja aktsepteeritav asi, aga ainult nii kaua kuni inimene, nii tegija kui ka vaataja võtab seda vabalt ja mänguliselt omaks, sellepärast tal parajasti on selline tuju ja tal on parajasti selline sisevajadus. Aga mind on küll väga hirmutanud, sest olgugi vana enim aeg-ajalt loen ka moetemaatilisi kirjutusi väga naljakas ja samal ajal natuke hirmutav. Ta on see niisugune absoluutne käskiv ja täiesti huumorivaba toon. Millega üks ma pean kurvastusega ütlema, väga andekas ja mitmekülgne, haritud inimene, veel teatrikoolist, mu endine õpilane, ilma igasse huumorivarjundit, äkki kuulutab selle suve ainuvõimalik jalanõu, on tikk-kontsadel rihmikud jäävad. Kui mulle niimoodi öeldakse, siis mina muidugi neid omale jalga ei põnesin Tallinna konarlikele, suurte aukudega tänavat. Aga siis mul tekib hirm nende Moyaltite noorte inimeste pärast, kes ei ole veel oma suhtumist välja kujundanud ja ma mõtlen, mismoodi nemad koperdavad jama, ilusaid sääri murravad nende tikk-kontsadega rihmikute. Kui on öeldud, et midagi otseselt suvel jalga panna ei tohi. Ja ma tahaksingi lõpetada selle mõttega, et ma loodan, et ka teatrikunstis ja, ja igal pool mujal. Niisugune iga tolerantsi välistav nihukene absoluutne kuulutamine nüüd on in see ja see ja üldse see in ja out eestikeelsete sõnade asemel et see jää valdavaks, et inimene ei muutu nii ühemõõtmeliseks, nii standardiseeritud igavaks, et haldub igale käsule parem-vasak pool ja nüüd ainult selles suunas edasi. Et talle siiski jääb just nimelt see, mida ju praeguses kunstis väga palju on ja praeguses elus ka see paljusus, see valikuvõimalus ja väljendada seda, mis on sulle omane ja tähtis, orgaaniline ja siis, kui sa oled andekas, siis on see tähtis omale. Kellega teatraalid lõpetavad Lea tormisega ajas juttu maris Johannes, head õhtut.