Illimar ärkas hommikul sellest hele päikesekild, ottidel näo lähedal värises. Te olite tsiviilmaganud, kuid valgus paisus ikka tugevamaks ja tungis lõpuks läbi, kinnistel laugu tegi ning see ei andnud enam rahu. Kõikide virguvaid miili täitis ikka seesama. Nüüd nägid seda, see tuli suure kapi ja seina vahelt ning langes truubile. Muhud krohvi konarlikud pinnal olid akna poolt heledad Nende vastasküljed, Agalist tuhmid. Nii poolenisti valgustatuna paistsid, näed siinsamas silmade ees nagu mingid Cupitsed künkad jämejahil. Kuid ning Illimar mõõtis pilkudega nende vahet Ja nimetas neid samade nimedega, mille all tundis koduümbruse kõrgemaid kohti. Siin oli soe väärik, siin lilleke nägi ja siin kullaorg. Siin on Veskimägi siin pisukoppel siin ülejõe tee. Ma ei tea, kas ma olen nende ahju kivilaikude vaatamist õppinud Illimarilt või? Imelik nii palju aastakümneid on vahet. Aga õed ja samad mõtted tulevad. Minu kodu on metsaserval tükk maad eemal teistest majadest. Meile on suur õu, üle õue on laut ja küün. Ait ja puukuur on lähemal. Üsna ukse all on suur kastanipuu, kui see kevadel õitseb, ütleme, et meil on jälle nääripuuõieküünlad küljes. Aia ääres on vändaga kaev ja koerakuut. Kuuri taga on aga ammust ammust aega vana sealauda varemed. Suvel on need nii vaarika puhmaste varjus, et hästi paistagi. Ja siis on seal põnev mängida. Majatagune oli Illimari ikka viidelnud hiini käinud Gibragi pealid, tema ja mõne hulkuva kassi. Seina ääres kasvasid mõned paburitsi põõsad, nõgesed jätakijad ning nende taga algas põld, mis ulatus kuni suurema teeni. Tuli liikuda seina veerde mööda müüri Jahaljuse vahel. Salapärane teekond nagu ikka, vanade müüride ääres, kus keegi ei käi. Keegi peale meie poiste ei käiga vaarikate vahel varemetes. Meie lööme juba mai lõpul sinna oma mängulaagri üles. Anate saviseina uuristasime augud, nimetasime neid oma kindluse, laske avadeks. Aga ükskord oli linavästrik sinna pesa teinud. Rääkisime poistega, et näe, kus salakuulaja. Mäletan Illimarile oli ka lindudega tegemist. Nüüd laskus üks sinivalge lennutaja jälle vidinat oma pesale aknalaudade vahel. Ja seal nende räästa all olevate pilu akende taga oligi salapära niru Illimari saanud kunagi teada, mis seal õieti oli. Oks sinna viis eeskojast, tugev raud, põõnedega uks, tohutu suure ripplukuga. See oli üleni roostes ja seda ei avatud iialgi kogu Illimari lapsepõlve kestel. See oli mingi salakamber, millest võis mõelda mistahes, kas hoidi seal suuri varandusi, imeväärseid, masinaid või algas sealt maa-alune käik. Ainult pääsukesed võisid teda läbi kitsaste, aknapilud ei näha. Kuigi neist polnud selle edasi ütlejat. Nii põnevat ust ma küll ei mäleta. Võib-olla ainult isa, tööriistakapi uks eeskojas, mis alati lukus oli, kui me väiksemad olime. Kui isa vahel selle lahti tegi, paistis sealt igasugu polte ja mutreid ja traate ja tange. Juba selle kapi lõhn oli põne. Küll oleks uurimist olnud, oleks omapead sinna saanud jääda. Nüüd ida lubab mind sinna vaadata, panime koos suuskadele sidemed peale koolitööriistu tarvis. Enam polegi nii põnev, aga aidalakk on põnev tänase päevani. Seal on niisuguseid asju, et kohe ei kujuta ette, mis nendega vanasti tehti. Küüliimit, postament, mingit puust või masinad ja sahtliga kohviveskid ja kastitäied, valuraamatuid ja puukingi. Ja. Ema ütles, et peaks selle naka pealse puhtaks tegema. Saaks korra kõvasti sauna kütta. Õigus, saun on meil ka keldri kõrval pooleldi mäekünka sees. Suve. Polnud Saune nägu olemaski ja teda tuletati harva meeldegi. Kuid sedamööda, kuidas ilmad sügise poole kaldusid, hakkas ka sauna au tõusma. Varsti köitide igal laupäeval ning teda kasutasid peaaegu kõik mõisa elanikud ank värkidest kuni moonakateni. Ja niipea, kui hämaraks läks, kas käi juba saunalisi tulema ikka sedamööda, kuidas nad tööst vabanesid. Kui saabusid perekonnad, siis oli neid mütsakaid, nii et iga kord ei teadnudki, missugune olla kas või missugune muidu sauna komps. Ainult laps virises vahel komps oli aga alati vait. Näed, kuidas ütles? Ei tea, kas laps või komps. Minust saab praegugi veel aru, et ma komps ei ole, kui seebivahtu silma läheb. Aga muidu on ikka tore küll, saunas käia. Laupäeva õhtut kohe annab oodata. Rehepeksumasin hakkas väljedil undama. Kaugemalt kostis küll. Võrräs uhke sahka. Kui aga otse lähedalt kuulete, siis kossid kõik peksuga seotud hääled eraldi. Aurukatlasusin suure rihma plagin peksumasina müdi ja õlgedega hiil. Sellele lisandusid veel meeste hüüded ja tüdrukute naeru turtsatused. Minge vähemalt esimesil peksupäevil pealt vaatajategi hääled. Vana rehepeksumasinat olen oma ihusilmaga näinud. Ükskord, kui bussiga linna sõitsin, siis naaberkülas ühe kuuri taga seisis suur nagu elevant aga mulle meeldivad kombainid. Ja kui mu väikevend seal ümber veel keerleb, siis tuleb alati meelde lugu, mis ma talle Eno Raua raamatust helikopter ja tuuleveski ette lugesin. Kombain sõitis põllule vilja koristama, sõitis otse põllule ja ise pomises. Nüüd ma peksan nüüd ma peksan miili kohises vastu eksa peksa, eksa peksa põllult kotikotist, poti poti suhu, suust, kuhu kõhtu ütles kombain. Juba ema ja tädi tubane tee pakkus püsivat vaheldust. Muidugi Kraas voki ja kerilaudu oli ta varemgi näinud. Kui aga nyyd uuesti esile toodi, oli neil jällegi oma puudus. Oli huvitav käega üle Kraasi kõverate piide tõmmete nii päri kui vastu kärv. Ja kui siis kahed Kraasi paarid korraga kraapima hakkasid, siis oli nagu oleks toatäis inimesi võistu noor saanud. Ning villa rullikesed nende vahel tulid nii saledad, nagu oleks neid keegi karvhaaval seadnud. Rockivärk oli oma äkiva terve maja, siin, minul liikumist vähemalt esialgu võis põnevusega jälgida. Jale, laud vehkis üles jälle, ratas keerles hällis nöörina. Aga veelgi kiiremini veel teen, nii hambulisi tiibu ei näinudki. Lõõr neelas vill lina võita, Q keerutasid hõredalt lõngaks ja keris poolile. Siis äkis Tööl enda sättelt. Kerilauad seevastu olid midagi aeglast mõtliku. Nende harud liikusid ülesalla loom kätes nagu puruvana, tuuliku tiivad polnud neil kuhugi ruttu einet teinud, ise midagi hoidsid, vaid lõnga ajutiselt enda käes ja andsid siis kehade Reedasi. Oli seegi huvitav, kuidas iga riista juures töötati. Kraasimisel vaikiti täiesti, sesseedee nõudis jõudu, tõmmati peaaegu hambad, pus, eriti voki Võrina hulka võis juba tasakesi värsi viisikest unistada. Kui aga tulid Asplid kerilauad ja käärpuud, algasid kõnelused, sest need olid ise vaiksed, käisid vaevalt kuuldeva käginaga ega seganud kedagi. Minu vanaemal on ka vokk, aga kerilaudu olen näinud ainult laka peal. Kui lõnga kerimine on, siis olen ikka mina kerilaua eest ajan käed harali ja vanaema paneb lõnga vihimu käte peale. Et mis selle ö lõnga pärast neid kerilaudu sealt tirima hakata. Hae oleks lõnga rohkem, mõtlen siis, mina, võiks ikka tirida küll, ega see rohkem kaalu kui üks sületäis puid. Nende toomine on ikka minu töö. Puu häälude ajasid pliidjal pilli, okaspuude otsast tuli väikselt vaiku leht puist häda kisades vahtu kuid kõige hane nutukamad olid ometi haavad. Ei neist olnud eladeski asja, aga nende surm oli veelgi viletsam. Äkki pahvas kuskilt aurujuga nagu nähtamatus torust ja siis ajasid haluotsale vahu kublad välja kuni see peaaegu üleni kihiseva korraga tus. Sealt tilkus vaht särinat tulisesse tuhk. Jällegi aurune tõuste, puuage vilistes jev riigi sees, nagu viimases hädas. Mulle meeldib ka alati küdevast ahju vaadata. Kunagi ei hakka igav, tuli mängib ilusti ja puud praaksuvad, vahel vihisevad tõesti, ka. Vanaema ütleb, et way jah, parem elus tuld. Tulevad targemad mõtted pähe. Muidu ninapidi televiisori juures jäävad veel silmad haigeks. Aga tegelikult vaatab ta ise ka televiisorit, ühe silmaga sukavarrast, Teisega televiisorit. Ei, niisugust asja, nagu see televiisor ennem polevat olnud. Aga nii kaua kui mina mäletan, on meil kogu aeg televiisor olnud. Käelikes türoobis otse sauna vastas ja selle salapärase riiksumise saatel lugeskord üks karteini. Isa lugemine läks raskelt. Tädi ei olnud just väga suurmeister. Kõige enevamini edenes vähest ema. Kuid seda imestas Illima rikka, olgu lugeja kes tahes, et kirjasõna oli midagi hoopis muud kui niisama suusõnaline jutuajamine loeti kõrge ühetoonilise sootuks ise häälega. Ja kui keset lugemist tuli äkki midagi omalt poolt öelda nagu rott, tants, kuripatt või näe hamba hakkab suitsema, siis poleks ütleja nagu see inimenegi olnud, kes just praegu luges. Illimar kuule, siinsamas otse laua lähedal lamades, vend Karla voodis. Lugu läks põnevaks või liigutavaks siis ta otse ahmis sõnu, nii Vedooniliselt kui needki tulid. Ta peaaegu nägi kõike seda, millest kõneldi ja elas nii tegelaste rõõmu kui väheda kaas. No ja meie vaatame, kuidas viplala kinnistab ja vaatame Marek peeguse seiklusi ja kosmoselendu. Aga selle koha peal tuleb mulle jälle üks Eno Raua lugu meelde. Ja hobuselugu traktor kündis põldu. Põlluserval seisis, hobune imestas küll saab künnad sügavalt, ise juba palava nahaga. Küll sa künnad kiiresti ja nii suure sahaga. Kui mina veel kündsin, siis töö künnige, kui käinud traktor mürises vastu. Aeg on vahepeal edasi läinud. Ja aga mina pean nüüd minema uisutama alle järvele. Just nende järvel mustas jääkarussellis ööl. Selle keskel oli järvepõhjani löödud vaia otsas vana vankriratas, mine külge seotud pikerit. Oli laupäeva õhtu ja mõisapoisid ning tüdrukud kogunesid parajasti karussellile. Neid lämasid ühed ridva otsa seotud reel ja teised pöörlesid ratast selle kodarate vahele pistetud teivastega ning regi liikus kiiremini, kiiremini. Nii lendas ta virinal seesmine jänes juba õhus, juhhei. Ju A. Juhhaa hõikas Illimar. Hõikan, mina ka.