Tere kuulama kultuurikaja, kus täna on kesksel kohal kultuuri, ajakirjanduse roll ja missioon, võimalus ja võimalikus täielises Eesti vabariigis. Ja sõna saavad literaat, arstid, kes ise olnud seotud ajakirjandusega või töötavad seal Olev Remsu, Andres Langemets ja Juku-Kalle Raid. Ja et seda meeste arutelu tasakaalustada, valisin lõppeva nädalategijatest välja kaks naiskunstniku. Kai Kaljo avas oma näituse Tallinna linnagaleriis ja näitlejanna Helle Kuninga, kes tähistab esietendusega oma sünnipäeva Pärnu Endlas. Samuti küsine. Kuulame keele, inimeste arvamisi uuest õigekeelsuse sõnaraamatust ja seda keerdus ansi vahendusel ning saatejuhi rollis. Postimehe pretsedent on kütnud kirgi meie ajakirjanduses. Järgneva loo märksõnad on ajakirjandus, kultuur, raha, tsensuur. Kas ajakirjandus on kultuuri osa, vastab Juku-Kalle raid kultuurilembelise ja nooremale publikule orienteeritud tasuta reklaami lehekeskus. Peatoimetaja. No ma olen täiesti kindel selles, et kui on olemas kultuur, siis kultuur nõuab kajastamist sellepärast, et kultuuri ei tee kunstnik või kirjanik endale toanurgas, see vajab kajastamist ja mis peaasi, inimesi huvitab ka, mis toimub, järelikult kultuuriajakirjandus on kajastajana kultuuri osa. Ajakirjanduses müüd skandaal ja veri, kultuuriajakirjandus on sedapuhku ka ühe skandaali üles keerutanud, sel puhul on võimalus ja põhjust rääkida üldse kultuuriajakirjanduse rollist võib-olla laiemalt. Andres Langemets, teie ajakirjanikuna töötanud ja praegune vabakutseline literaat, mis te ütlete, milline on see kultuuriajakirjanduse roll teie enda jaoks teie silmis? Nagu meie kõigi jaoks, ta on selline oluline koht, kust kultuuri nagu vahendatakse neile, kes temaga nii otse iga päev vahetult muidu ei tegeleks. Selle tõttu ei ole vist ükski tähtis maailma ajaleht ilma sellise spetsiaalse kultuurilisata või kultuurilehekülgedelt. Kõige tavalisem on, et vett on nädalalõpul sellised hästi mahukad kultuurilisad suurtel lehtedel ja, ja noh, eks meie ajakirjandus üritab ju ka seda teed minna. Ja, ja sellised kohad on nagu ma ütleksin, kultuuri kokkusaamise kohad, kus ka erinevate alade inimesed saavad omavahel kokku, noh näiteks kas või sirbi veergudel. Ega üks filmitegija ei pruugi kirjanduse asjadega väga kursis olla ja vastupidi. No on räägitud ka sellest, et ajakirjandus tendeerib sellise lihtsustamise suunas ja, ja kipub kolletuma, mis teie selle kohta arvate? No ma arvan, umbes samamoodi nagu Marju Lauristin juba selles nüüd küll kaks korda ilmunud intervjuus ütleb, et mõnikord need meie kohalikud ajakirjanduse gurud ja juhid kujutavad meie lugejat natukene natuke siiski lollimane ette, kui ta tegelikult on ja lehematerjalid on, on tõesti nagu ülepingutatult naiivsed või lihtsustatud. Võib-olla siin on võetud sellise keskmise lugeja ettekujutuse mudel hoopis mingitest muudest ühiskondades kui meie enda ühiskond. Ja nüüd literaat Olev Remsu Lugesin käsialiste terviselehest, valve Raudnaski lugu sellest, kuidas suri ära südamest doktor Gabriela ja see Meie hulgast kurb lahkumine ei tõusnud uudise väärtuseks kellelegi, mingi seebikanäitleja kass hüppas kuskilt kõrgemalt korruse aknast välja, natuke viga ja ajalehed pühendasid pikki veerge värvilisi pilte sellele kassilisele näitlejana. Selge on see, et selline ajakirjandus, kes tegeleb sellise kassiga, see ei ole kultuuriosa, see on, see on mingisuguse tähendab tagarääkimise, mingisuguse klatsimise mingisse musta ja noh, ühesõnaga niisuguse porise mängu osa millega, millega siis tehakse äri ja millele, millele tähendab juhtis tähelepanu ka meie president. Kahjuks küll tegi ta seda võõrsil ja kahjuks tõmbas ta sinna sisse ka korruptsiooni. Ja need ei ole küll ühte ritta paneb kuigi tihti meie ajalehed ka korruptsiooni ründavad kuskilt tigedus õhutamise või kättemaksu õhutamise positsioonilt, mis, mis minu arvates on ka vale, kuid see, et nad seda teevad, on noh, tähendab nende. Noh, ma tahtsin Kellyl kirjeldus, selge, see on nende suurneeme vähendab meie meie ühiskonnas, kuid kultuuri osa, ajakirjandus, mis, mis kassist kirjutab, arst ei olegi. Järgmine märksõna on raha. Juku-Kalle raid. Minu arust on kõige vaesem mis saab olla, on kultuuriajakirjanike suhtumine rahasse, see tähendab seda, et põhiline jutt käib selle ümber kultuuri rahastata, meedi doteerita. Aga näiteks Ta on minu isiklik arvamus, on selline, et kultuuri dateerimine või ütleme, kultuuriajakirjanduse riiklik doteerimine on samasugune lollus nagu põllumajanduse doteerimine. Sellepärast, et asi, mis, mida, mis ei ela või mida pole olemas, seda ei ole mõtet doteerida. Asi, mis on elujõuline, mis on, ütleme näiteks seal piiri peal, noh ma olen täiesti kindel, et sirpi saab teha nimetatud, et okei, ta ei jõua suurtesse plussidesse. Aga ta ei ole kahjumis. Ja siis vot fondid maksavad niiviisi, et saaks tõsta autorihonorari ja nii edasi fondid, mis tähendab seda, et kindla taotluse alusel, kus näidatakse, kuhu oma raha panema. Aga riiklik dotatsioon, see on puhas sotsialism, jah, te räägite saalis, mis on dateeritud, üks asi on kindel, et riigil peab mingi oma kanal olema. Näiteks üks, mille sulgemisest ma tundsin, siirast kahju oli etta, sellepärast et teine asi on see, et, et nüüd on meil infomonopol BNS. Et ta siiski toimib veel praegu kraaniga Taeda ei paku, nagu BNS-ile enam mitte mingit konkurentsi ja igasugune monopol on absoluutselt kurjast. Mis puudutab riigiraadiot, siis kahtlemata on olemas teemasid, mida näiteks erakanalid ei käsitle oma muu pahna seas, eks ju? Sellepärast et see ei too reklaami ja, ja neil on jälle oma kujutelma oma huulest. Siin on selline lugu, et, et seetõttu sellised üleriiklikud kanalid nagu ütleme, raadio, televisioon peavad mingil määral samadoteeritud. Rahast Andres Langemetsaga. On, eks ole jah, see see osa kultuurist, mis on, nagu riigi toel tehakse noh, see ei puuduta ainult kultuuriajakirjanduse, puudutab teatreid, orkestreid, aga jaa minu teada noh võib-olla väga suurte ameerika tüüpi ühiskondade puhul, aga neid on ju väga vähe on nagu riik üleüldse loobunud, ta ei sekku sellesse oma abiga sellesse valdkonda. Iga vähegi väiksema ühiskonna noh juba soomlaste, rootslaste, taanlaste, hollandlaste puhul ikkagi riik on ühe oma funktsioonina läinud kultuuri võimalust toetamist ja, ja ütleme oma kultuuri arenguaitamist. Nii et siin siin ei olegi nagu midagi vaja vaielda, kuigi meil ju aeg-ajalt siin selliseid ägedaid lauseid on kuulda, et kõik riigi küljest lahti tõmmata ja nii edasi. Nüüd mis puutub eraalgatus ja, ja selles, et kui palju tahes era kapitalil põhinev ajakirjandus peaks skulptuuriga tegelema, siis siin ei ole küll midagi muud, kuid see, nende omanike hinge asi, see, et nad kultuuriga tegelevad, näitab, et nad on saanud aru, et ilma ei suuda nad oma väljaandele piisavalt mainet anda. Ei, ei muutu oluliseks ühe sellise lugejaskonna eliidi hulgas, kes on kultuurist huvitatud ja, ja nii ei ole nende väljaandel tõelist sellist head nime ja menu. Loomulikult läheb see midagi maksma. Aga kes just hiljuti ütles, et tema meelest spordi leheküljed meie lehtedes võrreldes meie spordi harrastajatega hulgaga kindlasti ülepaisutatud, et see on ju ka vähemuste probleem, palju rohkem kui kultuuritarbijast. No aga sel juhul, mis siis see kultuur on ühelt poolt kas nagu viigileht selle ajakirjandusväljaande jaoks, et tal on midagi hea ette lükata või teisalt kipub ta minema sinna meelelahutuse kanti. Mõlemaid näiteid on olemas, tähendab kultuuris saab ju ka lõpuks leida niukseid, skandaalseid kohti ja neid võimendada, mida kahjuks paraku ka tehakse. Ega tõesti ajakirjanduses nüüd sellist pärist akadeemilisi analüüse ei ole ja ega ei peakski ehk olema, sest nende koht on mujal ja ütleme loomingu tüüpi või keele ja Kirjanduse või Vikerkaare tüüpi ajakirjad, nad ei ole nagu need ajakirjad ei olegi nagu päris ajakirjandus, et seal nagu ei ole nagu ajakirjanikke, kes muudkui vahivad, kirjutada vaid, see on nagu materjalide avaldamise kohad. Aga noh, kultuur on, ega ta ei ole alati mingi surmtõsine asi, eks seal ole ka midagi meelelahutuslikku ja mängulist päris palju, nii et miks mitte seda teha. Mina ei, küll ei saaks niiviisi öelda, et inimesed tahavad toituda ainult meelelahutusest, vastupidine on selgelt aeg on praegu näidanud, et jah, et ütleme, korralike süvaintervjuude ja kultuurikäsitluste osakaal on langenud, aga mis ei tähenda seda, et see rahvast huvitaks, ma tahan jälle näiteks keskusi, huvitab küll, võtavad loevad Uuetaksega reklaami, kes kus elab, eksju. Aga siin toimus üks, neli aastat tagasi selline. Lihtsustumine klantspaberil üleminek, toimetuste juba vahatamine, sellepärast et siis toona kujutasid omanikud ja peatoimetajad ette, milline on nende arvates kultuuriajakirjanduse. Kui nüüd sinul oleks välja pakkuda retsept, mida sa soovitaksid oma kolleegidele edasi Postimehes kaob ära ekstra kaubara kultuur ja tuleb see Weekend. Ma arvan, nii, et see Weekend'i peatoimetaja peaks kõigepealt eelkõige endale selgeks tegema oma sihtgruppi. Eestis kiputakse asju tegema niiviisi hakkame tegema. Küldised, näeme, kellele me teeme. Noh, see on lollus, see on pärit nõukogude ajast. Kõik süüakse ära, mis koket keedab, see ei ole üldse niiviisi enam. Ja nüüd konkreetsest Postimehe juhtumist ajendatud kommentaar Olev Reensult. Mina kõigepealt nagu ei kuulunud selle Postimehe kultuurilisa eriliste fännide hulka. Nüüd tagantjärele pole, võib olla õige, aga noh, ma ütlen ära, et minu meelest olid seal sellised proportsioonid paigast ära. Kultuurisuurtel žanrica vahel, nii et teatretäri vahest minu meelest liiga palju ja kirjandust vähem ja ja lisaks sellele tegi seal toimetus seda, mida ühe massiväljaande toimetus ei tohiks teha, ta muutus nagu hinnanguliseks maitse tarbiteriks, mida on lubatud näiteks väga väiksele väljaandele, koolkonna väljaandele ja nii edasi, aga suure ajalehe sees olevale kultuurilisale pole seal minu meelest nagu lubatud see selleks, kuid meeldivana ja tõesti, et kulmilise ühtse müürina on hakatud kaitsma kultuuriväljaannet, sest selge on see, et eesti rahvas elab, jääb elama ainult kultuuris ja kindlasti on selle Postimehe kultuurilise fänne väga palju ja kindlasti on nende hulgas minust märksa targemaid autoriteetsemaid inimesi. Ja ma olen lugenud seda nüüd seda heegeldamist ja minu meelest on siin jäänud käsitlemata või kogemata kahe silma vahele üks aspekt, see on Postimehe enda kahju. Postimehe oma kahju, kui see kultuurilisa oluliselt kas väheneb või hoopis ära jääb. Alustaksin seda seletamist pisut kaugemalt. Kunagi oli niisugune tore ajakiri, New Yorker oli, selle nimi anti välja siis selles suures linnas, mille nimi on ka vastav. Seal avaldasid Ameerika kirjanikud oma jut, aitäh. Ja meile kõige lähem on kindlasti seal inser, peaaegu kõik Senindscheri jutud ilmusid esmatrükis selles väljaandes, kuigi mitte küll esimesel verbastiseni jokker silma sellise veidruse poolest, et avaldas luuletusi mida muidugi naljalt ei tee mitte ükski ja aga mis selgus veel küsitlusel inimestel oli väga meeldiv seda ajakirja osta, tellida või vähemalt lasta oma kodus laual lebada ja nagu muuseas jutu sees ikka mainiti ka, et lugesin eelsest New York helist või eelmisest ookeanist seda teist. Ja mis tuli välja küsitlusel, et isegi kõige kallim reklaam on ühesõnaga selle luuletuse kõrval kulgist luuletus ennast naljalt keegi ei läinud, see vastab tõele. Me kõik mäletame nõukogude aegset anekdooti kolmandast miilitsamehest, kellel meeldis viibida, intelligentsist, seltskonnas, vehkida. Ma ei osanud ise lugeda ega kirjutada. Tegelikult see mehhanism toimib ülemaailmselt. Nagu ma olen aru saanud, lugesite seda Postimehe ja siis ka Eesti Ekspressi kultuurilisa umbes 20 protsenti lugejaskonnast. Võib-olla on see protsent isegi veel madalam? Vaevalt leidub inimest, kes söandaks tunnistada, eriti palju ta ei loe seda kultuurilisa kuid põhjalikum metoodika saaks muidugi blufiate hulga välja selgitada, kuid kas seda ongi vaja teha, juba see blufitakse on et peetakse, lugu, peetakse vajalikuks. Mis siis juhtub, kui nüüd ükskultuurilisadest kaob ära või vähemalt mahu poolest oluliselt kahaneb? Ma võin kihla vedada, et talle väljaande tiraaž kahaneb sest see inimene või inimesed, kes seda tähendab isegi võib-olla ei kuulnud selle 20 protsendi hulka nad tunnevad ennast ühesõnaga nagu lööduna nagu petetuna, et nad tahtsid, et see võimalus kultuuriga tutvumise võimalust kuuluda paremasse seltskonda, see võimalus tõsta iseennast või vähemalt näidata ennast tõstetuna, et see säiliks, kui see ei säili sellisel juhul, noh ühesõnaga see väljaande tiraaž kaotab aga võib-olla veel olulisem, mõned kardab väljaande autorit teed. Ja isegi sellised reklaamiandjad hakkavad vaatama viltu, et noh, et ei tea, kas maksab ikka usaldad ajalehte, mille kultuuri lisan kas õhuke või puudub üldse. Ja võib-olla vaevalt seda ka siis niisugused noh, vabandust väljenduse eest, niisugused madalamat sorti ja lahjema rahakotiga inimesed, kellele maksab reklaamid ainult närimiskummi ja mitteautosid ja nii edasi, mille reklaam on teatavasti kallim. Aga veelgi olulisem muidugi tõdemus, et ilmakultuurilisata langeb autoriteet ja autoriteedi langedes kahaneb sõnumi jõud. Sest kes ikka usub ajalehte, millel ei ole autoriteeti. Aga mis autoriteet saab olla ajalehe, mis skulptuuri tead, kokku hoiame? Aga ikkagi oli siis Postimehe pretsedendi puhul tegemist tsensuuri ka või mitte, kommenteerivad Andres Langemets, Juku-Kalle Raid ja Olev Remsu. See on suur traditsiooniliselt küll tähendab natuke minu jaoks midagi muud ja ma olen ka ise peatoimetajana töötanud ja materjale välja visanud ja see tegu võib tunduda noh, ütleme autorile suurina ma ütleksin, et siin oli hoopis pigem tegu Tööalase konfliktiga, kus vähemasti lehe omanike ja peatoimetajate pool käitus natuke ebaadekvaatselt. See andis nagu võimaluse seda asja tsensuur iks nimetada. Ja kui ta oli tsensuur, siis ta oli selles mõttes, et tõepoolest, kui ajakirjandus nõuab juurdepääsu kõigi teiste eluvaldkondade kõige intiivsemate seikadeni, siis oma toimetuse ja, ja ajakirjanikke omavahelise elu kajastamise suhtes ollakse kuidagi väga armukadedalt kitsid ja ei, ei taheta sugugi, et muu ilm teaks, mis toimetustes toimub. Tegelikult ajakirjanikud nagu mina olen kõrvalt või jälginud või ka ise pisut kogenud, olla võrdlemisi abitud oma tööandja ees ja nad neil ei ole eriti palju sõnaõigust ja nad värisevad oma koha pärast ja niisugune juhtum, kui selle nurga alt vaadata, siis on ikkagi täiesti tegutsensuuriga. See oligi see suur ja minu arust, Mihkelson astus oma imepärase karjääri jooksul esimest korda ämbrisse ja ämber on sügav. Suuriga no siin on nüüd, ühesõnaga nagu ikkagi tabusõna, tsensuur on selline asi nagu me, kui me ütleks asetama selle kontrollimisega ja siis oli tegemist kahtlemata kontrollimisega. Ja ausalt öelda, mõnikord võiks selle kontrollimisega arvestades meie ajakirjandust olla tegur rohkem toimetajapoolse rolliga. Ma ei pea silmas postimehest, ma pean nagu teisi väljendeid tsensuur või tähendab nii, ühesõnaga nii negatiivseks tembeldati täiesti õigusega Glavlititsemine ja nii edasi me teame kõik, mis emotsioonide esile kutsub, kuid kontrolli võiks olla rohkem, aga küsimus on, kas ta sellel juhul oli see kontroll vales kohas, kuid üldiselt läks kontrolli meie ajakirjandustoimetajatel olevat tunduvalt rohkem, rääkimata sellest kontrollist. Keel on ajalehtedest täiesti käest ära niisugused. Ma olen täiesti kindel, et need lapsajakirjanikud, kes praegu domineerivad kord, kui nad sõna tõsises mõttes ärkavad ja ja saavad nad aru, kuidas nende nii-öelda siis eetilist ja professionaalset kujunematust on väga kurjasti kasutatud. Praegune unistus, tere mingites klantsväljaannetes, mida ainult noh, tal on siis muu ei tegelegi, rumala platsiga. Kirgi kütab üles ajakirjandus, aga vaidluste dispuuti sünnitab ka äsja ilmunud Eesti keele sõnaraamat. See on kirjakeele sõnaraamat, see on tänapäeva keele sõnaraamat. Loen ussi esikaanelt, et tehtud on suur samm käskivalt normimiselt suunava ja soovitava normimise poole. Mida arvab uuest sõnaraamatust Vikerkaare toimetaja Marika Mikli, keelemees Harald Rajamets, inglise kolledži eesti keele õpetaja Viive Maasik ja sama kooli 11. klassi õpilane Piia soms. Seda kuulete Gerto soonsi saates kuu sündmus pühapäeval vikerraadios kell 23. Null viis. Olgu teile ette mängitud, siinkohal aga üks katke sellest saatest. Meie jaoks vana asi on kunagi olnud uus ja võõras mission, jooksjon praegu me räägime pensionist ja võib-olla 10 aasta pärast Öeldakse õlgu kehitama, siis milles asi? See on loomulik, seni enesestmõistetav. Nii et ma arvan, see, mis asi, mis teeb kindlasti kooliõpetajatele ja võib-olla ka lastele elu raskeks, on tegelikult selle sõnaraamatu elulähedus elule lähemale tuleks, sellepärast et ta näitab protsessi ka. Eks me ole ju harjunud sellega ka, et reeglite kogum peab olema eluprotsessist eemal peaks nagu olema seal midagi lõplikku, me võtame selle järgmiseks 10-ks aastaks omaks ja me ei vaidle enam selle üle. Aga tegelikult ei ole ju elu tänapäeval niisugune. Arvestan kaunis, vähe neid asju, mille üle üldse vaielda ei või seda võib sellest aspektist võtta, seda protsessi ei ole võimalik raamatukaante vahele võtta, sest keel muutub iga päev. Seda raamatut on tehtud 10 aastat, umbes võib-olla isegi enam. Ja mõned sõnad on juba kas maitsetuks muutunud juba äraleierdatud või kõnekeelest juba kadunud. Nii et näiteks no näiteks niisugune asi nagu maps minu arvates on küllaltki maitsetu, see on nüüd mobiiltelefon, mobla mops, aga maps on ka üks koeratõug. Ja mulle tundub, aga see on, see on ilmselt minu kui võib-olla mopsi, kui koeratõutundi arvamused seal maitsetu, mina igal juhul taskutelefoni kohta mops ei ütle ma ütlengi Kamograsele kohta. No öelge, kas mops on maitsetu või on tõesti see nüüd praegu niisugune näide jälle vihkaks iseloomustavad maitse küsimusest, loeb ainult selle enda maitse aru, aga ma ei. Kui aru selle sinu mõttekäigu põhjus, kas kas sinu meelest on tarbetu, et mobiiltelefoni jaoks on vaps veega, siis sõnastikus sõnastikus on tugeva p-ga jaks map ja kas sinna juurde ei ole kirjutatud, et see on kas vulgarism või halb keelend? Siiski ei jää midagi üle, aga see raamat tuleb ka selle saate jooksul lahti lüüa, sest tõepoolest ma ei mäleta, kuidas selle mopsiga on. Aga sel ajal mopsi otsin. Tahaksin seda küsimust veel karte oma küsimust uuesti esile tuua, tähendab, et selle protsessi seisukoha pealt, et protsess ei ole võimalik kaante vahele võtta eriti kui tegemist on nii pikaajalise tööga guess. Et mis te arvate, kas nüüd selle raamatuga olles tutvunud, kas siin on niisuguseid sõnu palju, mis nagu juba ei ole enam kõnekeeles, mis oleksid võinud välja jääda või üldse, kuivõrd peaks kõnekeelt niisugusesse sõnaraamatusse sisse tooma sellist slängi, slängi sõnaraamat on ju midagi muud, siin on nagu slängi ka päris palju. Ma just tahtsin öelda, et minu arust släng ja kõnede on ühte sõnaraamatusse kuuluv asi ja kirjakeel, mis peaks olema siiski normeeritud ja range ja seal peaks olema välja nopitud sellised sõnad, mis ei sobi kirjakeeles kasutamiseks ja mis kirjandis tõmmatakse meil lainelise joonega alla, kui stiiliviga. Need peaksid kuuluma ühte sõnaraamatusse. Õis kui eesti keele eesti kirjakeele sõnaraamat peaks siiski midagi kindlalt ja kust võib leida head keelt. Nii arvab siis 11. klassi õpilane, kes tegelikult peaks olema selle raamatu tellija selles arvamuses. Vabandust, on iva küll. Aga kes tõmbab selle piiri, see meie maitseotsustused on väga erinevad. Tee, mida teie arvate sinna sobimatuks, see võib minule tunduda sinna sobiv sellesse raamatusse ja vastupidi. Ema siis nüüd õpilase eest, selles mõttes, et kirjakeele või kõnekeele vahet mingisugust konkreetset piiri tõmmata on tõepoolest väga raske, aga ta pidas ilmselt silmas kirjakeelse või kirjakeelt normeeriva sõnaraamatu puhul just nimelt seda, mis on absoluutselt kõikide poolt aktsepteeritav nii õpilaste, teadlaste, ametnik, kaupmeeste või, või mis tahes eluvaldkonda puutuvate ja, ja just teist tüüpi sõnaraamat kõnekeelne või siis slängi sõnaraamat. Sinna võiks siis ühe või teise eluala või, või kontingendi sõnavara kuuluda, ka kirjakeelne peaks andma siiski ka grammatikareeglid. Ehk see teine peaks olema selline, kus antakse ainuüksi sõnu edasi. Marika, mis ära. Ma ei oska midagi arvata, see on minu jaoks natuke ootamata, sellepärast et see sõnaraamat siin annab ikkagi ju grammatikat ka aga võib-olla ajab segadusse ka natuke see või, või on harjumatu, et kaldub väga palju juba seletama raamatu poole olemata küll selle ala spetsialist, on mul niisugune mulje jäänud, et seletav sõnaraamat on oma olekus palju vabam. No tegelikult ausalt öelda, ma ei tea, võib-olla härra rajamets teab, kas on üldse olemas kitsalt normeerivad kitsalt õigekeelset, kitsalt kirjakeelset sõnaraamatut kusagil ilmast või kui, kas ta siis pole välja antud ekstra koolilaste jaoks, kes on, tundub kõige karmimad keele hindajad praegu selle saate põhjal. Noh, ütleme selles sõnaraamatus on mõningaid sõnu, mis minu arust sinna ei sobi, kriitik, mina olen, aga siis miks mitte loomulikult teie olete selle kasutaja ja no seda küll, aga mis tunduvad tõesti täiesti kohatud ütlema, mis seesamamaks. Ma leidsin selle Mapsi üles, väga hea, et me lõpetame selle mozzy ära, Mupson antud Maps, esimene ja teine mops, esimene on see minu vana tuntud maps mopsi koer üks sõna ja mops, teine on samamoodi Mups, Moksi, mobiiltelefon, argikeeles, nii et siin ei ole koostajad andnud omapoolsed hoiakud, see on nii-öelda ämber, see on tõeline ämm, tähendab, seda ei oleks sobinud ja see oleks pidanud just nimelt slängisõnana raamatusse kuuluma. Mitte sellesse, ta isegi ei ole põhjendatud, sest ma ei ole lausa üldse kuulnudki säärast. Mina küll aga ei ole kummardada, omalt poolt lisan, et ükski õpilane seda minu tutvusringkonnas võib-olla on seda kasutanud keegi kunagi. Aga no nii paksu raamatutegijal ikka juhtub, kas neid nüüd ka nii väga palju on, aga muidugi alati jääb see küsimus, et kui valitakse juba niisugusi slängisõnu, siis miks ei valita kõiki, aga kõiki ei saa ju valida ja mille järgi valitakse see küsimus jääb nagunii ja ilmselt ükskõik kui hästi oleks avalik tehtud, alati saab. See on niisugune juhuslik maitsevääratus, selle kohta võiks nii-öelda sealsamas tagan jupi pintsaklipslased Eesti Ekspressi nutika ajakirjaniku poolt lansseeritud väljend, mis on väga juurdunud. Olgem ausad, eks ole, aga niisugune maps, no see tuletab natuke meelde. Keskealist kirjanikku, kes püüab noorte pärast keelt kirjutada, tuletab sedasorti ma ei mäleta, võib-olla hakkabki tema seda kasutama, seda sõna kui kahjuks kahjuks jäävad, niisugune oht jälle on, eks ole, kui on ära toodud ja pole hinnangut antud, siis võib-olla hakkabki juurduma. Aga siis võib-olla muutub ka juba leebemaks. Kuule. Ja keelevestlus jätkub pühapäeval kell 23, null viis kuu sündmuse saates Meie jätkame. Sel kolmapäeval avati Tallinna linnagaleriis kunstnik Kai Kaljo personaalnäitus kino küsimärgiga. Kai Kaljo firmamärke visiitkaart on siiani olnud paari aasta tagune video luuser. Lihtne ja lööv töö, kus ekraanile ilmub noor naisterahvas, kes teatab, et on Tallinna kunstiülikooli õppejõud ja tema töötasu on 90 dollarit kuus. Ja öeldule järgnev võimas kaadritagune naerupahvak. Seesama luuser on kai kaljule teed sillutanud Ameerikassegi, kus valminud osa käesoleva näituse videotest. Ei, no Ameerikas on ma sattusingi niimoodi, et nemad valisid just selle video järgi mind sinna ja siis, kui ma sinna sattusin, siis andsid mulle kaamera kätte ja ütles, et nüüd hakkab tegelema. Selle programmi algus ongi siis see ameerika teekond, oma vaade sellele Ameerikale üldiselt see on väga käskivas ja keelavas vormis teil. Kas see oligi selline esmamulje Ameerikast? Tähendab, ma arvan, et see on seotud sellega, et meil on siin see nõukogude minevikul värskelt meeles ja kui kuskil tundub niisugune asi, et keegi hakkab midagi keelama ja käskima vabadust üldse justkui ei olegi. See tekitab kõhex protesti, et no ma saan aru küll, see on lihtsalt niisugune. Üks tahk sellest elust, seal aga. Kuulajale teadmiseks, kes seda näinud veel ei ole, on kaamera fikseerinud tuhandeid keelavaid silte. Kas oli veel mõni silt, mis välja jäid teie mängust? Me oli tuhanded, jäid just välja seal paarkümmend, mis seal tähendab, asi hakkas sellest peale, et ma kõigepealt käisin lihtsalt fotokaameraga linnas ringi ja mõned sildid olid tõesti nii silmatorkavalt naljakad või kuidagi mõtlemapanevad, et ma hakkasin neid pildistama, kollektsioneerima, neid fotosid ja siis pärast alles sattusin videosse, ladusin laua peale ritta, siis teki seest mingi niisugune lugu seal linnas, kus ma olin vahvalusel lähedal Niagara juga, siis seal oli Niagara tänav, aga selline silt oli nagu liiklus, märkasin, et vajuta nuppu, et haarata, ületada see on nagu nende jaoks, kes seal elavad, nad saavad aru, mis see tähendab, kui sa lähed sinna, vaatad äkki Niagara nagu mingi sümbol ja üle maailmakuulus asi, eks ole, et kuidas ma vajutan nupud seda ületada või siis üks, mis kohalikud seal ka olid täiesti imestunud. Kust ma selle leidsin, oli see? Sissetungijaid, tulistatakse üks korda ellu jäänud, kaks korda selle tõesti kuskil poe akna peal niimoodi ka nagu liiklusmärgina. Kuidas kunstnikuna nagu ennast nüüd identifitseerida, kes te olete? No vot see ongi seesama asi, mis seal näituse pealkirjas on, et mina arvan, et ma ei peagi mingisugust nime omale panema või Eestis üldiselt on ka väga palju sellist asja, kõik on justkui reglementeeritud, peab olema, et ma õppisin maali, eks ole, õpetaja siiamaani seal vitraaži minu meelest see, mis tänapäeva nõndanimetatud kaasaegses kunstis huvitav on just see, et piirid on kadunud ja no minu jaoks küll näiteks maalikunst on hoopis teine kunstiliik kui, kui see, mida mina praegu teen, aga samal ajal ma ei pääse kuskile selle eest, mis hariduse ma olen ütleme, muusikakeskkooli lõpetanud, siis mulle teatris töötan Simon maaliõpinguid, kõik need asjad näitab kõige kasutada selle juures. Kui ma vaatasin seda armastuskirja iseendale, see oli ka üks neist viimastest projektidest seal kinos, mida mulle näidati, et et seal ma järsku nägin küll, et te olete ikka tugevalt maali. Hingega inimene, vot see mulle endale ka üllatus, mina mõtlesin, ma teen selle tõesti iseendale, seepärast ma mõtlesin, ma lahendan mingeid oma probleeme sellega ja mul on selline tunne, et et seda nagu ei ole mõtetki teistele inimestele üldse näidata, et kes sellest ikka aru saab ja siis selgus, et avamisel paljud inimesed ütlesid, nendele meeldis see kõige rohkem. No ütleme, kui sa, keelte asi on kontseptuaalne või sealse pildi kvaliteet on küllaltki halb, mõnikord see on selline. Kui sotsiaalne te peate olema sotsiaalne tüüp üldse olete. Ma pean olema või mõnikord mulle tundub küll, et võib-olla ma olen naisterahva kohta natukene, mõtlen rohkem kui mõni teine niisuguste asjade peale. Kui palju teie alal eksisteerib sellist trendi mõju, siis tuleb jälle see meelde, et Eesti on ühe trendi ühiskond, mida ta trendiks nimetada, näiteks plaatonil on see ideede maailm, et ideede maailmas, kust tulevad mõtted, kas te teate, et kuskil ideede maailmas on mingid mõtted ja seda iga kunstnik peab, see on vana asi ja kui tulevad mingisugused uued mõtted, mis on täna tekkinud, tulevad paljudele pähe, samal ajal on küll selliseid gladiaatorid on ka, kes ütleme, vaatavad kuskil mingi välismaa ajakirjanikud võivad samamoodi teha ka selle ühingu, kes ise teeb hariliku, tunneb ära. Kas teie jaoks hetkel see ajakirjanduskultuuriajakirjandus, mis ilmub, kas ta kannab teie jaoks seda mõtet, mis teid nagu aitaks või millega teie kontakti leiaksite? Väga adekvaatne ei tundu, mulle tundub, et see on küllaltki suvaline, millest kirjutatakse, meeste kirjutate. Ma ei ole õieti aru saanud, et et mis pälvib tähelepanu. Võib-olla on parem mitte aru saada ka. Ma ei tea, kuidas see käib. Mul on üks tuttav, kes paar aastat tagasi mõtestada, tema on ise näitleja tegelikult, ja tema ütles, et tema ei saa aru, kuidas tänapäeva kunstis on niimoodi, et kõige tähtsam on hea välja näha, et lihtsalt oled noor ja ilus ja võtad paljaks ennast kuskile. Kas sellest piisab? Pani mind mõtlema, et noh, kui keegi, kes ise kunstnik ei ole niimoodi küsib, et siis järelikult see paistab kuidagi välja teistele. Aga ma ei näe köeti Eestis kedagi, kes peaks olema tõeliselt huvitatud sellest, et see pilt, mis ajakirjanduses on, see oleks objektiivne või et noh, et kes oleks tõesti huvitav selles, et ta tunneb ära selle, mis on hea ja mis on veidi halvem ja mis ei ole ja, või noh, minu meelest seda vajadus nagu kellelgi ei olegi. Teine asi on see, mis mulle tundub, et Eesti on nii pikka aega suletud ühiskond, et üks asi, mis minu meelest pidurdab seda meie asja siin on see, et me ei julge ennast võrrelda kuuma ilmaga, et väga paljusid inimesi, kes oleks huvitatud, et see suletud süsteem säiliksin, selline kunstlikult üles puhutud mingid staarid ja kes iseendast igas lehes lasevad kirjutada. Muide, siin nüüd Amsterdamis seal festivali, mis on ülemaailmne festivali, ega seal ei ole ka niimoodi, et kõik need 100 töötlemison sinna valitud, et need on kõik õudselt head, ei ole ikka midagi väga huvitavat, niisugust väga head on väga harva, et see ei tähenda, et peaksin õudsalt kogu aeg häbenema tuhka pähe raputama. No see on, eestlase iseloom on ju ka selline, noh, et kus nüüd mina või no et ma olen ju kõigest nihuke väike maa ja ta on tundmatu tõesti, Donva küllaltki tundmatu. Selle nädala teatrijuht tuleb Pärnu Endlast Viktor kaanem. Pärnu teatris Endla esietendub täna õhtul Rootsi nüüdiskirjaniku Kristiina lõuni näidend Ööorienteerujad. Pärnus kannab etendus nimetust, öö on mu õitseaeg. Tänane esietendus on ühtlasi ka näitleja Helle Kuninga Peneffisse tähistatakse tema viiekümnendat juubelit, kuigi tähtpäev ise möödus näitlejanna juba suve hakul juunikuus. Etenduses öö on mu õitse aeg, mille on lavastanud Endla teatri peanäitejuht Raivo Trass. Mängib kaks näitlejat. Helle Kuninga partneriks on siina Üksküla, kellega koos on mängitud küll mitmeid rolle. Milline on aga ja täna esietendub näidend ja rollid selles. Näitleja Helle kuningas. See on üks harukordselt hea näitemäng. Kui ma läbi lugesin, siis esimene hetk, ma, ma ei saanud nagu üldse pihta, mida ma loen ja kui siis koitma hakkas, siis kuidagimoodi väga rõõmus tunne, sest niisuguseid materjale juhtunud näitlejale näpu vahele väga harva. Jätame selle suure klassiga kõik välja, et tänapäeval tuleb sulle niisugune lugu kätte. Ta on niivõrd omapärane ja nagu me nüüd kuulnud oleme, on ta Rootsis väga hinnatud autor ja miks ta on hinnatud just nimelt oma keelekasutuse pärast, see on, mis kohe võlub esimesel hetkel, kui tükki loe. Ja kui need tagamaad hakkavad siis kätte jõudma, siis seda enam asi läheb põnevaks ja seda enam hakkab materjal võluma. On see draama, on komöödia, on see psühholoogiline draama? Ta on kõike, et, sest et kui asi on koomiline, siis alapõhi nagu elus võib olla tegelikult traagiline. Kui elus on suur traagika, siis võib see välja paista. Väga koomiline leiab psühholoogiline draama andaga, ta on kõik ta elu, nii nagu see esietendus on ühtlasi ka siis tähistatakse juubelit, kuigi sünnipäev ma tean, oli mõnda aega tagasi, palju on teil siin Endla lavalaudadel olnud üldse rulle, on teil teadlase 30 aasta jooksul Laanustasin täna järele vaadata? Jah, see on kirjas, mul küll on üle 100 rolli ja kuskil 100 ringis on neid lavastusi. Rolle on rohkem, sest ühes ja samas lavastuses on tihtipeale tulnud mängida mitut osa, et alustada ühega ja siis kuskil poole pealt õpid ringi hoopis teise. Selle aja jooksul on olnud nii mitmeid partnerid mitmeid lavastajaid, häid ja paremaid ja halvemaid aegu. Kes on tegelikult kõige rohkem aidanud, kui koolist tulles nii hirmus kinni olin ja siis tegi suure töö ära, Linda Rummo küll, et nendest kestadest lahti pääseda ja kuidagi nagu iseendale lähemale, et Lindal olen ma küll tänulik, väga on teil selle aja jooksul olnud mingi unelmate roll, mida oleksite tahtnud mängida, aga ei ole saanud või on teil mingi unistus, millist rolli te tahaksite teha tulevikus? Ma olen olnud tänulik. Täitsa käsi südamel, kõige eest, mis on antud, on ta siis olnud tillukene või on ta olnud suur? See ei ole olnud minu jaoks eriti tähtis, sest nojah, siin oli periood tõesti, kus oli suuri rolle, nii palju. Ainult ahmisin veel õhku, sest enam ei olnud jõudu, lihtsalt jõudu ei olnud, nii et siis unistad vahepeal tillukesest rollist, aga seda võimalust ei andnud. Praegu on asi küll väga tasakaalus, ma peaks ütlema nii suuri kui väikseid unistuste rolli selles mõttes? Ei ole olnud, sest igas rollis on midagi, mis kas kajab tänapäeva või või teeb endale haiget, mida tahaks inimestele öelda, ma ei saa öelda konkreetselt midagi, olen tahtnud väga mängida. Nagu ise juubelijutt siin päevakorrale tuli, siis ma vaikselt mõtlesin ja mõtlesin Mariastivate peale. See juhtus olema täpselt samal ajal, kui Ugala selle ära tegi. Ühtepidi oli mul kahju ja teistpidi ma istusin saalis, rõõmustasin, sest Piret raudtee mulle väga meeldis ja mul on tõeliselt hea meel, et tegi selle rolli tänases päevas Piret raudtee mitte minema. Kunstnikutöö on täna esietenduvas lavastusele teinud Endla, teatrikunstnik Andrus jõhvik. Muusikaliselt on etenduse kujundanud teatri dramaturg Ivar Põllu, kultuurikajale Pärnust fiktorgaarne. Ja nüüd on sõnajärg Ivalo Randalu. Juba möödunud laupäeval, kui teatasime Tiibeti buda munkade eilsest kontserdist Estonias ja tänasest Vanemuises olime sunnitud tõdema, et piletid neile olid viimseni ammu müüdud. Niisugune publiku huvi, ehmatus meeldivalt korraldajat Eesti Kontsert ennastki. Kui nüüd vaid leiduks sirbi kõrval veel mõni teine tiraažikam väljaanne siis ehk leiame sealt ka arvutuse selle üle, millest lauline tingitud kas neist kümmet õega ja sügavuti idamaade kultuuride poole või on see lihtsalt eksootika neil kui midagi kolmandat. Isiklikult usun etenduse olevat väheatraktiivsed ja sedavõrd eheda küll et ilma teatava hingelise Totaalse ettevalmistuseta võib sõnum paljus pärale, mitte jõuda. Aga oma kõrv on kuningas ja hinge peegel. Samuti oleme juba rääkinud Eesti-Soome sümfooniaorkestri kavast inimene esimene täna esitatakse see Estonias algusega kell 19 kell 16 aga esitavad Hortuslased, nõndanimetatud Väike-wind koos külalistega Saksa seitsmeteistkümnenda sajandi kamba kontserte ja laule oma väravatornis. Mitmete sügishooaja välisreiside vahel, teeprogramm nüüd väikese tiiruga Eestimaal. Sisu väljendub selgesti juba kava nimetuses, mis kõlab siin, oled kasvanud tasasel maal. Homme lauldakse kell 17 Estonias, neljapäeval kell 18 Rakvere gümnaasiumis ja reedel samuti kell 18 Tamsalu kultuurimajas juhatab Kuno areng. Lõppeval kalale alustatud Ivari Ilja šopäänigava kulmineerub teisipäeva õhtul Estonias. Meenutan, et mängib ta funksopenestis jah, Fanta asjade moll, maa Surkasid, andante spia, Natot ja suurt hiilgavat Poloneesi ning kolmandat sona. Kui hilja oma turnee sellega lõpetab, siis neljapäeval ERSO oma alles alustab. Kavas Raimo Kangro ooperimäng. Lugu mille saamisel osalenud kogu Kangrot pere idee lastelt, libreto, emalt muusikat ka isalt ning lastega peredele see lugu mõeldud ongi. Dirigendipuldis tegutseb üha aktiivsemalt toimetav ja just suudla laste ja noorte muusikaelamuste eest hoolt kandev Anu Tali. Esinetakse järgmised. Neljapäeval kell 18 võrugandles, reedel antakse lisakontsert kell 14 Estonias varem juba välja kuulutatud põhikontsert samas tuleval laupäeval kell 16 ning Tartusse jõutakse Vanemuise kontserdimajatiiba pühapäeval, nädala pärast kella neljaks pärastlõunal. Kõige kallimad piletid on Tartus ja Tallinnas 30 kuni 60 krooni, Tony ja Guy aegsasti pitšetti planeerida on need ehk ikka jõukohased ka perekonniti. Vahele jäi kolmapäev, siis tuleb Nigulistes mängimatani organisti, hinge bannerupa. Taani muusika kõrval esitata ainsana veel vaid puuks tõhudet, kuid suurimat huvi peakski pakkuma just taanlased, kuna ei, meenub praegu hoobilt, et neid meil üldse mängitud oleks. Orelimuusika vallas tähendab kaalukaime elamus ootab meid ees nädala lõpul, kui siia tulevad Põhja- ja Ida-Euroopa parimaid koore Latvia ning Läti rahvuslik sümfooniaorkester ning Läti suurepärased vokaalsolistid näevad, et esitada Mozarti reekviem. Kui ma ei eksi, siis 99. aastal kõlab see nüüd juba kolmandas esituses, kuid seest ka autoriteetsema esituses. Pealegi on sellest muusikast raske küllastuda. Reedele kõlab Mozarti reekviem Estonias laupäeval Vanemuises mõlemal õhtul algusega kell 19. Selline sai tänane kultuurikaja, mille panid kokku Külliki Valdma jaanuaris Johannes kuulmiseni.