Tere kuulama kultuurikaja täna küsime, milline on Estonia rahvusooperiroll, meie kultuuripildis. Miks kirjutas Märt Väljataga 100000 miljardit millenniumi soneti ja kellele seda vaja on? Miks lavastas Eino Baskin Vanalinnastuudios Aleksander Ostrovski näidendi? Kuidas lõi meie teatritaevas särama kunstnik Vladimir Anthony täht, mida kujutab endast Pärnu in graafika 2000? Tänase saate toimetajaks on maris Johannes. Esimeses pooles räägime meie rahvusooperist ja sõna saavad direktor Paul Himma, ooperiekspert, muusikateadlane Mare Põldmäe ja tantsuekspert teatriteadlase diplomiga Kristiina garancis. Ilmises kultuurikajas muretses Estonia repertuaari pärast Kalle Käsper. See oli vana ooperisõbra mure, et Estonia mängukavas domineerib liialt operett ja küsimustki oli retooriliselt esitatud. Kas nimetada rahvusooper ümber operetiteatriks? See on teatriajaloost vana tuttav vaidlus nii Estonias kui Vanemuises. Sel teemal on vaielnud nibinna kui Lauter, nii Karl Menning kui Kaarel Ird. Aga ikkagi. Meil on nüüd kaks aastat oma rahvusooper, mida see tähendab? Kas pelgalt oma personaalset rida riigieelarve seaduses või midagi enamat. Paul Himma? No see on ka üks oluline erinevus tõepoolest, kuid põhimõtteliselt ega traditsioonide osas väga suuri muudatusi ei toonud, näiteks planeerimise osas ta ei toonud suuri muudatusi kaasa, kolm teatrit on siin teatisele ja nii ta laias laastus ongi alati jaotunud ikka igal hooajal üks kolmandik tantsuteatrit, üks kolmandik ooperit ja üks kolmandik siis opereti ja laste etendasid. Muusikateatri üks eripära on see, et erinevalt Me headest kolleegidest draamatajatest oleme meie rahvusvahelise konkurentsi poolt märksa rohkem haavatavam, kuna ei piira keel vaid selleks keeleks on muusika ja tantsukeeles, ütleme siis kehakeel siis kui on hea, hea laulja või hea tantsija läheb mujale maailma. Kui sa teda kinni ei suuda hoida, kinni suudad hoida teda töötingimustega huvitav repertuaariga palgaga. Heidame praegu pilgu kevadhooaja mängukavale, mis on tulemas Estonias, millised on need esietendusel? Praegu just käib muusikali Shuga ettevalmistus on algamas, õigemini käivad ka Richard Straussi Salome muusikalised proovid. Ootame Prantsusmaal lavastustöörühma märtsi lõpus. Juba on väga lõppfaasi jõudmas ettevalmistused klassikaainetel šedrini ballett Anna Karenina. Tahame tulla välja ka veel ühe balletiga, aga ja mis, mis võiks veel ära öelda, et me hooaja lõpetame sellega, et me selleks suveks valmistame ette oma Nabucco vabaõhuvariandiks. Milline võiks olla tulevikus siis Estonias suhe ühelt poolt Elidaarsuse ja sellise rahvalikkuse ja teiselt poolt avangard dismi ja siis konservatismi vahel. Kuna me oleme märganud, et meil on väga palju uut publikut, siis me leidsime siiski niimoodi, et on õigem arvesse võtta suhteliselt konservatiivset repertuaarivalikut. Et see uus publik, et ta, et ta tuleks kõigepealt ta näeks ära Travjaataja Carmeni Luikede järve ja uinuv kaunitar ja et see oleks vundament. Ja nüüd ma arvan, et ja seda seda näitas juba ka möödunud aasta, õigemini möödunud aasta oli esimene aasta, kus me hakkasime neid piire nagu laiendama repertuaarivalikus. See aasta on see järgmine proovikivi on, ütleme, Richard Straussi Salome, mis on suhteliselt elitaarne ooper, ei ole rahvatükk ja neid piire tasapisi laiendama, sest meile tundub, et meie publik on selleks küps ja ta tuleb sellega kaasa. See on selline samm-sammult Rahvusooper, mida ta peab tegema tegelikult kõike ja, ja seda kõike, mida ta mida, aga kuna kõik ei suuda ise teha, siis ta peab otsima endale neid koostööpartnereid, kellega, mida koos saab teha. See on see, mis on rahvusooperi, kui rahvusteatrifunktsioon. Küsimus tantsueksperdile Kristiina garancisele. Kui konservatiivne on tema arvates Estonia repertuaar? Rahvusooperisuunitlus on raudselt konservatiivne, kõigepealt noh, see on võib-olla selles mõttes ka, sõltub nende inimeste haridusest, mis on tegelikult puhas nagu vene koolkonna baseeruv selline klassikaline haridus, mida teatavasti annab meie Tallinna balletikooli koreograafia kool. Noh, seal on nagu osa loomulikult karaktertantsul ja muudel asjadel, aga põhimõtteliselt, et on see puhtalt ikkagi täiesti klassikaline suund, orienteeritus ma nagu vaatasin natukene siis selle hooaja teatri balletimänguga, see, ütleme rahvusooperi suundun tegelikult puhtalt, ütleme, vene koolkonna klassikalisele balletile, Mai Murdmaa püüab seal ise teha nii palju, kui ta suudab. Eks. Aga selliseid põnevaid uusi koreograafe, kes võiksid siis teha ja lavastada mingisugust sellist moderni, mis oleks võib-olla sellisele, kõige nooremale publikule ega publikule, kes ise on aktiivne kultuuritegija, et mis oleks nagu, ütleme sellist publikut köita, selliseid asju on tegelikult väga vähe. Aga kindlasti ja täiesti kohustuslik mina seda rahvusballetile pöörata sellisele modernsem poolele tähelepanu. Sest et see tooks nendele täiesti uut publikut. Haridus ka seda, kes on võib-olla juba klassikat harjunud vaatama ja kolmandaks oleks ta kindlasti kohutavalt balleti enda trupi arengut siis silmas pidada, et praegu ei ole, tegelikult on selline aeg, et kus kõik tantsivad ainult klassikat ja on sellega väga õnnelikud, et balletiartist tahab ennast nagu mitmekülgselt arendada ja ma arvan, et nendel oleks ka väga huvitav, mitte kokku puutuda ainult vene koreograafidega, kes toovad lavale sellist vene koolkonna klassikat, aga ka kindlasti kustutada ning tuuli, mis suures maailmas toimuvad ja käivad ja kui mujal maailmas ringi reisida, seda kõike vaadata, siis on nagu tõeliselt kahju, et see pool on nagunii vähe esindatud ja ma arvan, et see oleks nagu see perspektiiv või, või arengusuund, mida võiks üks rahvusooper silmas pidada. Kuidas sa suhtud sellesse väitesse, et, et kui saalis on noor publik ja nii-öelda tantsuteatri suhtes kogenematu publike, et ta ei nagu haakugi või ta ei saa sellest modernsemat suunast aru, et noh, ema jaoks on alguses vajalik ikkagi see klassikaline ja see konservatiivsem balletipool mu enda kogemustest öelda, kuna mina olen suhteliselt noor ja kuna minu tutvusringkonda ka väga noor see, mis toob sellise noore publiku üleüldse teatrisse, on see täiesti moderne suund. Et nemad tahavad ikkagi eelkõige näha sellist küllaltki visuaalselt ja põnevate ideede, rikast balletti, mis kõneleb nendega nende omas keeles. Et kõike seda, mida praegu kaasaja kunst just kasutab. Mis vahet ongi sellel Classical ja moderni suunal ongi just see nüüdistantsust postmodernsest, tantsust saavad aru absoluutselt kõik, et klassikat ütleme vaadates pead alguses võib-olla õppima seda vaatama, et seal on teatud leksika ja, ja siis akadeemiline niisugune keel ja noh, nii nagu ooperit, eks olegi, vaadates et inimesed laulavad, siis see noh, ajada alguses nagu naerma, et kuidas nad laulavad ja mismoodi, aga kui sellega harjunud, siis et siis moderni noh, ütleme see messid. Nad tahavad pakkuda Moden koreograafide modern, sellisem tantsuteatri esindajad ongi see, et, et see oleks absoluutselt kõigile arusaadav. Kui konservatiivseks peab Estonia ooperirepertuaari Mare Põldmäe Aasta tagasi oleksin võinud öelda, et üsna konservatiivne, kus uuslavastus täna olid tulnud järjest välje lahtra veata Karmen tükid, mis muidugi on kõikides ooperiteatrites pidevalt repertuaaris. Aga noh, see nende niisugune järjest tulemine siis praegu 99. aasta on küll lisanud siia niisuguseid asju, mis peaksid huvi pakkuma ka neile inimestele, kes ütleme noh, võib-olla sedasama Traviatelt või Carmenit on näinud, aga 99. aasta on, on minu arust just vastupidi toonud niisugust elevust. Tähendab, kui keegi ühte tükki või lavastust parasjagu ka sõimab, siis ka elevust. Tegelikult märksa kurvem rida on praegu see seis, mis puudutab lauljate, järelkasvu ja, ja mitte ainult lauljate, mul on tunne, et noh, mis tunne, ega need jutud on kõik, vanad, tähendab lavastajate ooperilavastajate järelkasv ka dirigentide järelkasvus on võib-olla, et üks ja teine asi nagu natuke puudu. Selle poole pealt on praegu üsna-üsna tõsine olukord ja noori on tulnud, on lavalaudadele tulnud, on orkestriauku muidugi tulnud väga palju, aga see on üks punkt, mis nüüd muidugi noh, jälle siin võib vastu vaielda, et kas koolitamine on ooperiteatri ülesanne, aga minu kõige tõsisem etteheide praegusel hetkel või see, mida mina näeksin, oleks see, et kasutada rohkem neid noori, kes meil tegelikult on olemas, tähendab, selles mõttes, et kes õpivad väljas ja kellest mõnedki on juba endale nime teinud üsna tuntud lavadel, on väidetud ka seda, et, et ooperi ja balleti kõrval kas opereetil, kui sellisel kergemal ja mujal maailmas ennast ise ära tasuval žanril on mõtet nagu ilmutada ennast sellises majas nagu seda on rahvusooper? Jah, sellest on palju ka juttu olnud ja aga minu vastus on sellele, kus siis veel. Sest Estonia on omal ajal teinud ka linnahallis neid suuri muusikaliprojekte ja noh, mis nüüd on nagu juba väljaspool Estoniat toimunud või toiminud. Aga mul küll ei tule praegu pähe, et kas noh, siis peaks siis peaks asutama omaette operetiteatri, okei, noh, asutame, miks mitte, aga peale selle on piir ooperi- ja opereti vahel klassikalise opereti vahel on mingi äärmiselt segane asi, sest Johann Straussi nimetas oma operette ooperiteks ja jah, minuga sügavaks hämminguks. Kaseahven nimetab oma operette ooperiteks, nii et noh, kus see piirang, et kuule, haar nimetab, ütleme oma operette operettideks, siis seda mängib operetiteatri seastoxi ohver ooperis või. Jätan selle Mare Põldmäe küsimus õhku, et jätkata Estonia teatri teemadel juba kolmapäevases teatri magasiniks algusega kell 18 30. Ja nüüd läheme Tallinna linnagaleriisse, kus kaarte segamas tandem Märt Väljataga, Rauno Remme ja Lennart Mänd, millega tegu, seda juba mari tarandi vahendusel. Hall on taevas ja hall on, ma lähen läbi vihma, linnagaleriisse. Polegi õiget tuju minna, kuid mind kohustab. Lugupidamine Märt Väljataga vastu ja Joel Sanga väga pundi kirjastuse vastu. Nende usaldusväärsus. Tegemist on omapärase kunstisündmusega. Näituse pealkiri on 100000 miljardit millenniumi soneti. Tegu tuleb arvutiga. Kas ma asjast üldse midagi taipan? Teos peab koosnema seinale projekteeritavatest ja arvutiga tekitatavatest sonettidest. Raamatust, mis tuleb ribadeks lõikuda ja millest saab samuti son ette moodustada. Ja muusikamasinast. Muidugi võrgulehekülg. Autorid on Lennart Mänd, Rauno Remme ja Märt Väljataga. Trügin märgade mantlite vahelt läbi, häda ei anna häbeneda, olen veidi hiljaks jäänud välja taga juba, räägib. Elu esimese sa, Läti, ma kirjutasin umbes tosin aastat tagasi ja see oli selline, et korrorite vormi anud on kasin, siis Tanel Tammet pakub oma teeneid, sonett toodab vormi, puhtaid peeneid, ükskõik mis teemal, siis sonetimasin ma ise selle riista valmistasin, sest kodumaine tööstus veel ei tee neid, kuid eksi varsti igas kodus. Leeneid. Leemaa on üks selline Ariste kasutusele võetud vorm, mis tähendab tulevikus olema. Jääb minevikku, pimedaks, loomes asin kliendi soovil valmib automaadis sonett Shakespeari või Petrarcalaadis, kuid garanteerin nooria majesteetlik koos kanguriga. Kaalep otsib teivast, et peksta puruks masin, taide reetlik, mis ähvardab nad ilma jätta. Leivast. Ja paraku jah, mu klassivend Tanel Tammet, kes kunagi avaldas Edasis ühe sellise artikli programmist pime, mis tootis haigusid, sest tol ajal tehnika ei olnud niivõrd arenenud, et sa näite teha. See oli jah, kuskil 86. aastal. Aga, aga nüüd on suundunud tõsisematele teemadele ja ja sonetimasin jäi nagu minu ja Lennarti ja Hanno krosingu valmis teha. Noh, Lennart vas seletab nüüd täpsemalt, kuidas seda pulti pruukida ja kuidas neid näitlesin saada. Puldi juures ei ole midagi muud keerulist, kui iga lülitus on siis üks oleti rida, mida saab siis valida vastavalt oma suva järgi 10 auguvahet ja lülitada neid ümber ja moodustada omale meeldiv kombinatsioon. Samuti on võimalik kombineerida ka niimoodi, et lülitada ühest samast erinevates antide reast moodustada nii, et annab tegelikult rohkem kui 10 astmes 14 kombinatsiooni välja. Noh, väga ei maksa särtsu karta saada, aga noh, võib-olla kahe käega ei, ei ole hea teha. Kas reportereid küsida ja milleks see hea on? See on hea selleks, et igaüks saaks ennast rakendada millegi peal ometi. Aga mul on kodus nii palju raamatuid, kas on nii palju häid ette ja mul on peas ka väga palju ette. Ja ma ei ole kodus. Ja mille poolest parem on, kui te keeldusite, rätik? Sest ta on sellel sajandil üks värskemaid muu vaieldamatult ja ta on tõesti kuum. Ja meelsonitsid annavad lõpmata palju võimalusi. Kirjastajat küsime selts näitlejast honorari, siis ta peab ikkagi mulle maksma 100 miljardit krooni. Maksegraafik koostatud aastani 10000, need kõik vähe, noh ikka seal. Vaga pundi kirjastaja Joel Sang Ma ei ole mitte tühipaljasmäng, vaid lihtsalt modelleerib luuletaja tegevusteni, seid luuletajaid, kes sama meetodiga on värsse teinud, on meil olemas üks eeskujulike maid, on näiteks Jaak Jõerüüt oma 80.-te aastate luulega. Ma ükskord üritasin niimoodi käsitsi ja primitiivselt kombineerida värsse ja sai ka väga ilusaid uusi. Need klappisid, neid oli ka üksus rida ja siis sai neid suvaliselt kokku liita ja tuli jälle samaväärne luuletus kuma kirjastajana võiksin oma tundeid avaldada siis. See, et ta raamatuna välja anti, on üldse selle algidee vastane raamatuma lina, Marss tasa, pinnalisuses töötab vastu sellele printsiibile, et kõik on reaalselt olemas, need 100000 miljonit soneti, aga see on raamatu puhul paratamatus. Tasa, pinnalisus nõuab seda. Seetõttu on siin on parem teostus, on juba see eesti luule nutumüür. Aga tegelikult peaks veel mõtlema edasi, kuidas saaks nii, et see oleks embrüos kõik need read koos ja siis suvaliselt täringut visata koostada luuletusi, võrgulehekülge. Need on aga see, et kuna teatavasti kirjanduses on kõik juba ära kirjutatud, tähendab tegelikult kirjutamata, aga neid siis tekib see võimalus, see olemasolevaga ära kirjutamata luule, kõik nii-öelda. Sugugi mitte kõik siin on väga range piirang peale seatud, on paljud poeedid on siin valitsenud nukralt kirjutusmasina klaviatuuri öelnud, et siin on maailma kõik luule olemas aga seal ei ole veel mingeid piirang, kuid juba esimene piirang on keele valikeks. Keel oma süntaksi sõnavara reeglitega, see seab valiku ja mida edasi siin nüüd sonett on üsna suur kitsendus. Vormi lõdvemaks laseme siis see arv kasvab kolossaalselt, nii et siin ei ole mitte sugugi kõik, see on üks väga pisi pisitilluke osa ainult eesti tegelikust potentsiaalsest luulest, köited oleks mul öelda ka paar sõna, ma ta kätte sain, oli mul kerge pettumus, ta näeb välja akadeemilise kaadressina, aga asi kohe paranes, kui see ribadeks lõigata, siis tekib kena kontrast. Kui see basmas seal vahel akadeemilise kalingur köite vahel on, siis loob midagi niisugust sajandi lõpuväärilist. Ega lõikamine ei ole rasked oht ära plätserdada, see ilus raamat. Niisiis, millenniumi sonetid linnagalerii seinal ja muusikamasinas ja väga pundi raamatuna raamatukauplustesse. Niisiis, raamat ilmutab end Tallinna linnagaleriisaalis, teater aga paari sammu kaugusel kunstihoone galeriis. Väljapanek teatrikunstnik Vladimir Šonilt. Stsenograafia näitus meie kultuuripildis ei ole just igapäevane meesise Vladimir Hansson elab ja töötab Eestis. 10 aasta jooksul on ta jõudnud kujundada lavastusi nii Peterburis kui Moskvas, Riias kui Tallinnas ja siingi kahes kohas Vene Draamateatris ja linnateatris. Just Elmo Nüganeni säravad lavastused pianola ning kuritöö ja karistus on Vladimir Shoni nime eesti publiku jaoks tuttavaks teinud. Olgu siinkohal lühike kommentaar Elmo Nüganenilt. Tahan teada, kust algas tema tutvus Vladimir Ashtoniga. Ma pean ütlema, et ega mina ei ole see inimene, kes tahab ja noh, nii-öelda avastas vaid minul soovitati mulle, sa siis teete teater liidust ja see inimene oli Enekin priks kes, kui ta kuulis, et ma hakkan tegema Tšehhovi ja ma ei teadnud noh, kunstnikku, kes võiks olla, siis tema soovitas ja tema oli ka see, kes need kokku viis ja siis oli üsna palju veel seal ümber olijaid töötajaid, oli nii Gustavagu püüman kui Aime Unt ja kes kuidagi nagu väga soosisid seda, et vot seal on üks niisugune kunstnik, ma ei olnud enne näinud ja ka siis ma sain temaga kokku ja ma käisin vaatamas paari lavastust ja paari lavakujundust, mis ta oli teinud. Muidugi pianolat tehes ma ikka sain aru, mis kunstnik ta, ta ongi, kunst, võib olla väga palju veidrusi. Kummalisusi toimub, tan linnukesega, nagu me kõik oleme linnukese, tähendab kunstnik linnukesega. Aga see on ikka lummav kuju. Aga kas on mingi erinevus, noh nii-öelda iga isiksus on erinev, aga ütleme nii, et tema kuu tema on Leningradi, Peterburi kooliga ja meie kunstnikud tulevad tiitel On küll on küll tema õpetaja, tema meister oli markitajev, kes on Eestiski teinud Piroga tööd nii kolme Sões kui elavast laibast kui kirsiaiast ja ma arvan, et ta on kamisti mardiga, me oleme rääkinud marki taevaga, oleme rääkinud sel teemal ja ta on öelnud, et Volodja on tema üks lemmikõpilasi ja, ja kõige rohkem tema meistri käekiri ongi üle kandunud organisatsioonile ja kindlasti on see Peterburi kool, seda on tunda, seda, seda ei oska nagu seletada ma peale selle koguse maketindust, mõtlemise, pianoolamaketno selli mündiga täiesti pahviks. Seal on ju kuni juukse nõelani, eks ole, siis laval kuskile, kõik on ainult nii, nii pisikene nukumaailm. Seega kahjuks on need mitte isegi need suured detailid või noh, neid, mida siin ilmselt nimetatakse installatsioonidega tühisest, aga just nimelt maketid ja maketi tegemise kunst, oskus, armastus, mis ta sellesse on pannud, see detailirohkus ja oskas näha detailis üldistaks, detailid seal, võluv õnnestav on temaga tööd teha, nii nagu ma enne ütlesin, et te ikkagi praegu ka selle juurde, et ma liiga tihti temaga koostööd ei tee, just nimelt sellepärast, sest et oleks pühapäev-pühapäev ei saa olla iga päev, ma tahan, noh, ühesõnaga me teed nii tihti ei ristitakse, et kui me kokku saame, siis on see pühapäev ja siis tuleb rida argipäev. Ja nüüd Vladimir Hansson ise, kui oluliseks ta peab oma näitus siin kunstihoone galeriis. Ashton teeb kolm lavastust aastas ja iga lavastus on kui näitus. Näitusel on vaid üks pilt, mis ei kuulu nii-öelda lavamaailma ja mille maalimist alustas juba 1991. aastal ja see maal on kunstniku jaoks oluline. Küsisin tsoonilt, kui suur universaal peab olema tänapäeval teatrikunstnik sest me ju tunneme teda eelkõige kui vene klassikaspetsialisti. Vene klassikat on Vladimir on teinud ka oma koduteatrit Vene Draamateatris lisaks Šveits piiri ja kõikvõimalikku lääne dramaturgiat, nii et universaalsus teab tõesti olema. Aga ta rõhutas ka seda, et kunstnikuna on tal siiski õigus keelduda, kui lavastus ei vasta näiteks tema eetilistele või usulistele tõekspidamistele. Seega peab ta loojana jääma ennekõike iseendaks. Aga ikkagi, kuidas tal läks kohanemine Eesti oludega ja eesti teatriga. Kohanemine võttis aega, kõik ei tulnud nii lihtsalt. Aga see, et ta on siin, selles on omajagu saatust ja jumala sõrme. Kaks juhtivat Peterburi teatrit on teda kutsunud enda juurde tööle. Kaan shouni valik on Eesti. Tal on Eesti pass. Venemaale sõit on seetõttu seotud raskustega, aga seest on läände seda lihtsam. Vladimir Ashton on lõpetanud Sankt-Peterburi teatriakadeemia. Nii on selle kooli nimi täna. Meie ühe kogenuma teatrikunstniku Aime Undi hinnangul on tegemist väga tugevalt kooliga. Aga mida ja keda hindab Ansson ise oma koolile mõeldes? Ennekõike tänab ta oma õpetajat markitajevit aga vahelepõikena ju teada, et Kitajev ise on tsooni nimetanud üheks oma andekamaks õpilaseks ja veel kool andis väga hea tehnilise ettevalmistuse ja tehnilise mõtlemise oskuse. Ja arvestades seda, kui nõrk ja puudulik on meie tänase teatri tehniline baas siin Eestis siis ainult tänu professionaalsetele tehnilistele algteadmistele saab siin midagi teada. Vot nii palju siis suurest kunstist. Aga mida hindab John ise tööd traditsioonilisel laval näiteks Vene Draamateatri laval või ebatraditsioonilises ruumis, nagu seda on Linnateater? Traditsioon ikka muidugi on ebatraditsiooniline ümbrus viljastav ja fantaasiarohkemaid lahendusi pakub. Aga traditsioonilisel laval on omad reeglid, neid peab teadma, sest sealsed vead, On karjuvamad. Nii arutles Vladimir. Oranž on vene rahvusest eesti teatrikunstnik, kelle näitus avati neljapäeval kunstihoone galeriis. Kui eelpool jutuks olnud näitustel esimese avamisele kogunes enamalt jaolt kirjandushuviline publik teisele teatrirahvas siis Pärnus kutsutakse meid näitusesaalidesse kuse näimet üles riputatud graafika. 12. jaanuaril avati siin noorte graafikute festival Pärnu In graafika 2000 millega tegu, jätkab Annely Erm. Kolmapäeval algas Pärnus festival Pärnu In graafika 2000 graafikafestival toimub Pärnus juba kolmandat korda traditsiooniliselt, mis on siis igal aastal 12.-st 21. jaanuarini. Erinevalt eelmistest on festival seekord rahvusvaheline. Külalistena esinevad näitustega Riia ja Helsingi kunstiakadeemiate tudengid. Seekordne festival seni suurim on hõivanud pea kõik Pärnu ekspositsioonipinnad. Kokku on avatud seitse erinevat näitust. Festivali näitustest räägib lähemalt Pärnu in graafika eestvedaja Academia Non kraata rektor Reiu Tüür. See festival on nagu noorte graafikakeskne, et me ei taha pakkuda. Ma võib-olla sellist konkurentsi graafikatriennaali telemis on kindlasti laiaulatuslikumad ja nad on ka suunatud natukene teisele kunstnikkonnalejad teisele publikule, et meil on just tulenevalt sellest, et Pärnus õpitakse graafikat, on see kunstnikkond nagu noorem ja samuti ka külalised, kes tulevad, on siis selle võrra nooremad kunstnikud. Erinevatest paikadest, Lätist ja Soomest, kas saab rääkida mingisugustest erinevatest? Koolkondade hästi, mulle tundub, et neid võib-olla riikidega seostada ei olegi nii otsene, aga kuna nii Läti kui Soome kunstnikud pärinevad natuke Akadeemilisemast keskkonnast või natuke konservatiivsemad, siis nad on natuke klassikalisematest tehnikates need tööd, et Pärnu kunstnikkonna tööd on mingis osas klassikalised, aga üsna suur rõhk on pandud eksperimentaalsete tehnikatega, kus autor ise loob mingisuguseid uusi mõtteid, kuidas seda jälge siis paberile tekita. Seekordsel festivalil on üles pandud kokku seitse näitust ja ta on nüüd suurem, kui on olnud eelmised. Kas see on nüüd selle festivali lagi või on pärnus mõni koht veel, kuhu saaks, näitas üles? Eks neid kohti on kindlasti veel, sest Eestis on enamik seinu tühjad, tegeletakse praegu muude probleemidega, et on kõigepealt vaja see ühiskonna keha paika saada ja siis saab näoga tegelema hakata, et mulle tundub, et selle näokoha pealt on veel üsna palju teha ja selles suhtes kõik algab nendest seintest ja lõpuks jõuab see kuni koduseintele välja, et ma arvan, et see protsess on selline nagu pikaajalisem ja võib-olla Lõuna-Euroopas on sellega inimesed rohkem harjunud, aga miks mitte, et tegelikult ei ole häbeneda midagi, et, et ma arvan, et see areng on kõik loomulik, eriti hea meel on mul, et sellel aastal on kohale tulnud 12 tudengit Lätti kunstiakadeemiast, kus Läti kunstiakadeemia graafikakateedri juhataja, kes on siis näituse üles pannud linnaga päris lisaks sellele võib näha soolaaidas Academia Non kratta erinevate kunstnike töid, seal on kohe neid päris palju, et nagu algselt oli plaanitud viis, aga sinna on tulnud neid inimesi järjest juurde ja seal kelder täis on ka uuendus, huvitav näitus. Kindlasti on sellel aastal graafika aastapreemia saanud all Paldroki näitus Ülejõe Agape keskuses uus kollektsioone. Kindlasti kõik inimesed ei ole kollatsioone seal käinud, et seal on Ena kõrva esimene isikunäitus sireenid ja toimub seal ka perfomance Gutenbergi galaktika, mis siis püüab lahata selliseid trükikunsti valg printsiipe võib-olla natuke abstraktne maal tasandil, et seda seletada ei olekski nagu paslik. Väga põnev. Näitus on Endla teatri palmisaalis, kus see toimub iga aasta täpselt samal kellaajal ja samal kuupäeval see on Jan Bergia villu klink, see on kindlasti üks põnevamaid näitusi veel lehe kohvikusse kui Soome uuemat graafikat ja portatuuris. Ja veel Narva, Tallinna ja Pärnu Kunstnike selline ühisnäitus ja antud Narva kunstnik on siis Narvas üks väheseid, kes seal üldse tegutseb. Kui mitte öelda, et ainus ja tema osales ka viimasel graafikatriennaalil, kus oli suhteliselt tihe sõel, et öelda, et ta on Eestis üks tippgraafikuid ka suhteliselt noor. Tavapäraselt pakkuv festival Pärnu jõhvika kõigile huvilistele võimalust tutvuda erinevate graafikatehnikatega akadeemia Non kratta graafikaateljees toimuvatel workshop idel eelsel Uueks sobi lõppedes Erki paberivalu. Täna tutvustatakse sellist eesti kunstnike poolt üsna vähe kasutatud tehnikat nagu suhkru akvat hinda ja homme toimub vase söövituse workshop kultuurikajale Pärnust Annely Härm. Selle nädala esietendused on mul jäärid on Joan Draamateatris, Alexis kivinõmmekingsepad Rakveres ja Aleksandr Ostrovski komöödiamets vanalinnastuudios. Klassikalembeline esietenduste nädal. Midagi ei ole öelda. Meie saates saab sõnajärje vanameister Eino Baskin, et rääkida meile oma kiindumusest Aleksandr Ostrovski komöödias ja küsib Pille-Riin Purje. Ma seda metsa tegelikult tahtsin ammu teha, ainult ühe asja pärast mulle endale meeldis, kunagi mõtlesin ise kunagi mängida seda näitlejat. Selgunud omal ajal seda Meyerholly lavastuse transkriptsioon oli, vägi oli nii-öelda nagu analüüsi selle rolliga mõlemate tegelikult rollide poolses Lif finishis. Siis mul on niisugune tunne, et sellesse kätketud selle tükkivi olla üks kindel punane joon, see on provintsi näitleja hinge ja saatuse probleem. Elu näitab seda, et vaatamata sellele, et omal ajal karjuti igal pool, et näitlejad tulevad, putke pesu maha. Vanasti oli niisugune lause siin selles näidendis on äärmiselt huvitavalt, võib-olla ainukesena anostrovskil selles näidendis ja siis süüta süürlaste, see on see kuulus näitleja prototüüp, kes meie professiooni nii-öelda väga eredalt on lahti kirjutanud. See mind lummas kuskile ja siis teisest küljest jälle see vana naise 65 või seitsmeaastase naise armastus kahe õunas või ostab, mis praegusel momendil igapäevases elus juhtub, aga selle raha eest võib osta kõike absoluutselt kõik, isegi k 20 aastast noormeest, kolmas punkt on see, tal on ta teatud määral assotsiatsioone tänapäevale, sest mets on raha, siin näeb läbimas, vibraator kehastab väla lae läbi temale tüümine. Täiesti tähendab see mets kui selline ei ole mitte midagi, see on lihtsalt tavaline, kasvab raha. Kusjuures Ma poleks hakanud tegema, aga ma sain teada, et Shapiro lavastab praeguse tabeli ees, siis ma sain kuulda, et mu kolleegid nägid seda Londonis exusekspediaatrise korvi uues lepingus. Ja see läheb seal tohutu menuga. Ma hakkasin seda värskelt lugema ja jäi niisugune mulje, et teda võib mängida tänu väga näitleja kaadrit. Noh, siin on ka teisi külalisnäitlejaid ja esimest korda teeb Ülle Ulla, teda on alati lahendatud, kuskilt on lahedad nagu vene niisugust vaabat. Mulle tundus, et see leib, fantiilsus, tema šarm, ütleme kalandsus, mis seal omale temale võimaleriinile, endisele laviinile. See võiks siin kasulik olla, siis ma mõtlesin, et Ülle võimule sobib. Peeter, aga ma olen juba ükskord sind näinud, tähendab jumala soosikus, ta mängis mul poeg, nüüd ta on tükk aega teatrist eemal olnud muidugi temal huvitav sellepärast et kaua seda kreisiraadiot ikka nüüd viilid, eks ole, limane, see roll on minu arust väga kontimööda, ta teeb seda teist näitlejad, seda koomikut. Romantik Travis. Ma hakkasin mõtlema, et Roman Baskin niukene näitleja, kes on minu lavastustes Zarelkinit, mängib Klestakovi mänginud, eks ole. Võiks olla niisugune ilus nagu öelda vene klassika kolm niisugust väga eredat rolli ära mängida elusse pole naljaasi. Ja soo veel lavakunstikateedri lõpetaja. Katrin Pärn. Lugesin seda variandi läbidale siiski arhailine sall on tõlkinud, kõik minu vene klassika tükkidena lavakujunduse ei tee, on olnud seesama Sergei unin, see kuulus kunstnik. Ta töötab praegu Prantsusmaal. See, kes tegi mulle selle toimiku revidendi. Idee on emale ja nagu paika luukostüümid, puhtal kujul Jaaguausi veetud muusikal noolealal, et seekord on muusika originaalne, tema kirjutatud muusika, huvitavad leiud. Kui musikaalne inimene kuulab seda muusikat. Sauniv Keenia niigeni teema jookseb läbi. On välja kuulutatud, et on ainult 10 etendust. Ainult rohkem ei saa esimesel aprillil, Me läheme remonti rekonstrueerimisel, see kestab kuni 10. oktoobrini. Ja nüüd järgmise nädala kontserdijutud ja Ivalo Randalu. Eeloleva nädala sisse suur varemeid tule ja õige kah, sest eelmise aasta lõpp ja aastavahetus pakkus neid üksjagu. Tuleb seega valdavalt kammerlik ja heas mõttes isegi salonglik ning kenasti üle maa jaotuv nädal. Muusika mõttes muidugi algab see meie rida pidi täna õhtul kell 19 Siimusti kiigemetsakoolis eesti poistekoori laheda lauluga. Õhtu nimetusekski on laupäev laheda lauluga ja juhatab Venno Laul. Hom Me kella kaheks jõuab jõhvi kultuurikeskusesse Lauri väinmaa oma 300 tsükli elu kolm värvi esimese osaga, millel nimeks valge prelüüdid. Sellest tsüklist on meil mitmeid kordi juttu olnud, kordama ei hakka, kuid rõhutan jah, et antud esimese osa meeleolud on helged oopusid valitud Bachi, Tšaikovski, Mozart ja Schumanni loomingust. Teisipäeva õhtul astub Estonia nii-öelda kammerlaval üles järjekordselt Tallinnas saksofonikvartett. Mängitakse eesti ja prantsuse vastavat muusikat nii originaale kui seadeid. Meenutame, et kvartett tegutseb juba aastast 1983 Olavi kasemaa juhtimisel. Koosseisus on olnud üksikuid vahetusi, kuid koos kasemaaga oni Villu Veski, Valdur Neumann kui Hendrik makra minu mäletamist pidi mänginud vähemalt 15 aastat. Ning see, et omi heliloojaid on ärgitatud kusagil 20 ringis, sellele kvartetile kirjutama avaldub nüüdses kid kavas ja taolistega, kus eesti autorid sees on, reisitud läbi suur osa Euroopat põhjalast Hispaaniani ju siis peab ikka midagi sellest kõlbama meil endilgi kuulata. Kolmapäeva õhtul esitavad Viljandi kultuurimajas mitmekülgse akustilise ja elektroonilise muusikaga Robert Jürjendal, Mart Soo ja Tõnis Leemets, kes ühtekokku tähendavad ei muud kui Weekend kitarritriot. Samal ajal jah, see on kell 19, alustab Nigulistes organist Katrin Meriloo kaastegev Pirjo Levandi, kes tõepoolest jõuab meeletult palju ja kõikjal kaasa lüüa. Katrin Merilo nimi pole jõudnud meil veel eriti kõlada. Kuigi noororganist võitis Põhjamaade kaalukraima lahti konkurssi juba kolm aastat tagasi. Õppinud kirikumuusikat Sibeliuse akadeemias. Praegu jätkab Rootsis Hansoola Ericssoni juures. Kavast ei oska ma kahjuks midagi lähemalt öelda, kuid usun, et tuntud muusika kõrval tuuakse välja ka niisugust, mis siinmail kõlanud polegi. Algusega kell 18 kuulevad Weekend kitarritriot ka valgalased oma muusikakooli saalis. Samal ajal esitavad Kuressaare muusikakoolis tõsise kava tšellist Vahur Luhtsalu ja pianist Andres Paas ja nimelt Beethoveni sonaadi tšellole klaverile oopus viis number kaks Schumanni atraczue allegro ning pritsisonaadi d-moll muidugi samale koosseisule. Mitmeti põnevamaks läheb ülejärgmisel nädalal, kuid sellest räägime järgmises kultuurikajas. Tänase kultuuri Kaia jutud on kuulatud. Saate valmistasid ette Külli tülija maris Johannes kuulmiseni.