Ilusat jõululaupäeva jätku teile. Millised on meie jõulutraditsioonid, millised kombed ja tavad meie naabritel. Sellest järgnevas saates juttu tulebki. Stuudios on etnoloogid Anu Järs, Anu Kannike, Heiki Pärdi ja toimetaja maris Johannes. Kristliku-protestantliku maailma ettekujutus, millised on õiged jõulud sinna kuuluvate osadega nagu kodukuusk, küünlad, kingitused. Võib-olla võime väita, et see pärineb 19. sajandi kodanlikust kodust esindades 19. anti Saksamaad. 20 sajandi lõpuks on jõulud üsna ilmalikuks muutunud, aga võtame selle üksikuid detaile, siis on tõesti tegemist päris korraliku seguga erinevatest aegadest, erinevate rahvaste kommetest erinevatest traditsioonidest, kui loetleda siin mõned näited, jõulupuue. Seda peetakse üldiselt saksa traditsiooniks. Jõulukaarte on pärit Inglismaalt jõuluvana, kuna sellisel kujul, nagu ta meil käib võib nimetada juba Ameerikalikuks kombeks, kuigi Santa Claus on ka Euroopast Ameerikasse läinud, aga sellisel kujul kujunes ta Ameerikas välja kingituste soki sissepanek mis on ka moodi tulnud. Võime seda pidada hollandi traditsiooniks, nii et me võime leida kombeid igast nurgast. Kas ka eksisteerivad sellised noh, aastavahetuse kombed või pööripäeva kombeid, mida võime öelda, et see on siis nagu selline meie pärusmaa või, või meie omapära Heiki Pärdi. Jumal seda teab, meie omapära on, selle üle on ju väga palju arutatud ja oletatakse siiani, et millised on õiged eestlased ja milline on õige tuurja, õiged eesti kombed ja ja nii edasi. Aga põhimõtteliselt võib öelda nii, et kõik see, mida, mille päritolu väga täpselt ei tea ja, ja mis meie meelest on alati nii olnud. Praegu on see kõik ongi meie oma. Ja nii ta tavaliselt ka inimeste jaoks ju on ja polegi sel puhul väga tähtis või oluline see, et et kus see asi vägagi tõepoolest on selle esimese otsa alguse saanud, tähtis on see, mida me ise teame enda omapäraks ja ja enda omaks. Ja nii ta tavaliselt on ja nii on see ka jõulude puhul. Aga kahtlemata, kui hakatele vähemalt vaatame ühte või teist asja või süüvima asjasse pikemalt, siis me leiame sealt, et mõned asjad on vanemad mida on harrastatud ja, ja kombed, millest on kinni peetud pikemat aega, mõned lühemat aega, nii nagu Anu Järs õnne eest rääkisin. Et üldiselt on see enam-vähem pärit kõik mis puudutab jõuludes 100 aasta tagune või natuke rohkem Euroopas ja nii siis meil väikese ajalise nihkega natukene varem, aga ikkagi on ta piisavalt vana. Et me seda tavaliselt ju ka peame, kõik vägagi enda omaks. Aga nüüd, kui välja tuua mõni selline Eesti eripära, mida kindlasti Euroopas sellisel kujul nii mäletate, veel ajal ei ole, siis on siin suur vahe, kas tuppa tuuakse kuusk või tuuakse kõhud ehk õled. Ja see on olnud ka üksvahe ütleme selliste natsi jõulude ja korralik inimeste ütleme. Aktsiateeks nagu talupojad nende kohta ütlevad või lihtsalt linnainimesed või lihtsalt moodsamad inimesed, need, kes toovad jõulupuu. Ja see on kindlasti üks selline selge vahe, kus tekkis eristamine selline selge aga aga, ja kindlalt väita seda, et ainult eestlased oleks harrastanud näiteks õlgede või põhkude tuppa toomist jõuluajal või või muul mingil puhul, sest see on ikkagi omane just nimelt. Põllu harjatele ei ole seotud kindlasti ka mingi sellise viljakuse maagia ja kõigega taolisusega, millega ikka tegeldakse sellistel olulistel tähtpäevadel ja, ja pühadel manada endale paremat õnne selleks, mis on elus kõige olulisem. Tähendab lisada omalt poolt juurde midagi väga olulist. Rääkides meie omapärast ei saa mööda minna jõulude nimetusest, mida alati selles seoses välja tuuakse. Et enamusel maailma rahvastele on selle perioodi nimetus asendunud Kristlikuga periood, pean silmas pälvist, talvist pööripäeva ja talvist pimedat aega seda tähistatud, et üle kogu maailma, kuigi just põhja pool on see vahe, eriti suur suvise pööripäeva, talvise pööripäeva, selle pika pimeda ja pika valge aja vahele. Aga enamuses maailma rahvastel asendus varasem selle aja nimetus Kristlikuga nagu inglise Kristines ja nad on ammu oma selle jeee nimetuse rahunenud. Seevastu meie kasutame nimetuste jõulud. See seob meid Skandinaaviamaadega, sest eesti keelde on jõulude nimetus tulnud muinaskandjana Araabia keelest. Ja veel üks oluline asi jõulude nimetuse juures. Siis nagu te kuulete, on see ju mitmuses jõulude, mitte jõule. Ja seegi rõhutab seda, et ei ole tegemist mingi üksiku tähtpäevaga, vaid pikema, pikema perioodiga. Kui rääkida kristlikest mõjutustest, siis. Just nende pühade sidumine mingite konkreetsete kalendri tähtpäevadega juurdus, talupojal, kristlikust kalendrist, paljud kombed, nende tähistamine võis olla omamoodi, mitte mingil kujul seotud kirglike arusaamadega, aga pühad kinnistasid kindlatele kuu päevatele. Nagu periood, see 25 kuni 28. Detsember ja esimene jaanuar, kuues jaanuar, esimest jaanuarit nimetatud ka teisteks kuuendat jaanuarit kolmandateks jõuludeks on ka sellist kõnepruuki olnud. Mis puutub teise nimetuse näärid, mis on ju ka päris vahva ja siis väidetavalt kasutanud tati siin varem teistsugust vormi nääripäev ja see ei olnud mitmuseline mitmus, selline vorm näärid tuli kasutusele hilisemal ajal siis, kui nõukogude ajal jõulude tähistamine ebasoosingus oli siis jõulude mitme selline vorm. Väidetavalt kaldus üle nääride nimetusse. Jõulud. See on eelkõige, seostub sõnaga traditsioon ja kui nüüd natukene sirvida materjale ja vaadata aegadetaguseid neid nii-öelda traditsiooni kujunemise käiku, siis, siis noh, mida võib märgata või mida huvitavaid, milliseid huvitavaid näiteid ja fakte võib välja tuua. Anu Kannike. No kahtlemata argiteadvuses seostuvad jõulud millegi väga traditsioonilise kan millegagi, millel on sellised sügavad ja ja kindlad ajaloolised juured. Kuid etnoloogina pigem võiks öelda, et tegemist on nii-öelda leiutatud traditsiooniga mille elemendid on pärit väga erinevatest aegadest ja üsna erinevatest kohtadest katki ja nagu juba mainitud, siis 20. sajandi jõulutraditsioon kui nii võib öelda oma põhiosas küll armunud 19. sajandil kuid mõningad kombed pärinevad varasemast ajast, nagu näiteks jõulude tähistamine iseenesest sai alguse juba neljandal sajandil. Koduse jõuluõhtu ja lastele kingituste tegemise komme kujunes välja 16. sajandil Euroopasse luterlikes ülemkihtides. Jõuluvana kujugi on nii-öelda kokku lapitud siit ja sealt. Siin on võib-olla kaks selliste olulisemate inspiratsiooniallikat kõigepealt pühak Nikolaus, kes on siis olnud koolilaste, Pagarite ja pandimajapidajate kaitsepühak ja oli samuti neljandal sajandil hoopistükkis müra piiskoppe. Ja teine tegelane oli siis sugune folkloor, porist pärit tegelane, kuri Rupreht, kellega lapsidavatsete hirmutada. Ning see jõuluvana kuju iseenesest kujunes välja hoopistükkis Ameerikas, kuhu, kuhu ta viisid Hollandi protestandid ja ütleme, tänane jõuluvana ongi niisugune angloameerika Santa Claus oma põhikujul. Selline loogiline võlur on juhitud tähelepanu sellele et nüüd Tänapäevastes jõuludes ja ka selles jõuluvana koju, mis oleks justkui väga ilmalike ja materialistlik ja seotud eeskätt tarbimise ja, ja kaupadega, et siin on tegelikult ka võib-olla uuel kujul. Selliseid kristlikke vorme on lausa võrreldud jõuluvana ja Kristust ja leitud siin mitmesuguseid ühisjooni. Tahad väita, et teatud mõttes on jõuluvana Est kui Kristuse ilmalik versioon näiteks see, et jõuluvanagi ju teeb imesid? Tal on kingikott. Ja lastele ju räägitakse, et ta külastab ühel ja samal õhtul kõiki lapsi. Nii nagu Kristus tõi armastust ja lunastust jõulu kunagi toob ju rõõmu ja armastust kodudesse. Ja laste kirju jõuluvanale. Teatab analoogia palvetega, et inimene lubab hästi käituda ja loodab selle eest tasu saada. Ja samuti ju jõuluvanadele. Päkapikkudel omistatakse üleloomulikke võimeid, seda, et nad näevad kõike, teavad, kes on olnud head, kes on olnud halvad ja kõik saavad vastavalt sellele tasutud. Nii et võib öelda, et jõulud on tõesti mõnes mõttes selline üks asi, siit üks asi, sealt selline kokkusegatud nähtus. Kuid. Selle natukene sügavam analüüs lubab väita ühte asja, nimelt seda, et ehkki üha enam levinud stereotüüpe jõuludest kui sellisest kauba puhasta perioodist kus Ma väga Matherialistlikukse ja minetama sellise pühaduse tunda, siis noh, tegelikult ei ole see päris niimoodi et lihtsalt maalid ja pühad on omandanud natukene teistsuguse vormi. Aga, aga emotsionaalsus ja, ja sakraalsus ei või selline pühalikus see ühel või teisel kujul ikkagi säilib. Ütlesin näiteid misse Jeesus Kristust ja jõuluvana mingil moel ühendavat. Nagu te ütlesite, et võib veelgi jätkata. Näiteks angloameerika traditsioonis lahkub jõuluvana korstna kaudu ka Jeesus Kristus tõusis, tõusis üles, siin on tehtud veel värvikamaid võrdlusi. Nii nagu Jeesus Kristuse lõid apostlid, nii on jõuluvanal saatjad omad kaaslased ka siis päkapikud. Ja ka loomad, kellega ta käibe, kuigi nende vahel on ka väga olulisi erinevusi, mis samas seovad neid näiteid, eks Jeesus Kristus oli ju askeetlik küsimusega. Samas jõuluvana on vastupidiselt väga tüse, üks väidetavalt tõsine, teine, vastupidiselt lõbus. Kui üks oli riietatud valgetesse väga lihtsates riietes siis teine vastupidiselt punasesse karusnahkadesse. Võiksin siia lisaks sellele, mis Anu Järs viimati ütles, et et jõuluvana lahkus korstna kaudu, sellest tuli korstna kaudu lastele kingitusi tooma ja nii nagu ei ole keegi Jeesus teinud elusana, nii ei olnud ka lapsed näinud kunagi jõuluvana, kes neile kingitusi toob. Ütleme, see oli niimoodi möödunud sajandil. Euroopas Eestis veel siis ei tuntud jõuluvana. Jaa, lapsed olid kõik valmis oma sokid sussid, täpsemalt küll kaminaserva peale ja siis ta sealt upsetes sisse korstnast tõi kingitused lahkus sealt jälle samamoodi nagu olnud ja nii on ju meil praegugi. Või tähendab jah, et esialgu lapsed ei kohtunudki jõuluvanaga silmast silma. Aga see mingi traditsioon Samas on võimalik pöörduda palvetega tema poole. Loomulikult palvedatakse kirikus, nii on võimalik lastel ka sellele teadmata, kus elavale jõuluvanale kirju kirjutas. Näoga nii tehakse ju tänapäevalgi, kui nad kohtuvad eluliselt jõuluvanaga kirjutatakse ju tonnide kaupa kirju. Lähevadki kõik kohale, eks ole. Ja samas nii-öelda lapsevanemana ma tean, et saab ka alati last terroriseerida omal kombel ja ähvardada, et kui sa seda teist või kolmandat ei tee, et siis nagu see jõuluvana või, või siis päkapikk vastavalt sellele nagu ei tule või teeb nagu omad järeldused. Aga vaat siit ma tahaksingi jõuda selleni, võib-olla siin oleks vaja hoopis psühholoogide seltskonda. Et ühelt poolt on sellel jõuluvana selline hea taadi kuulsus või selline noh, niukene positiivne imago võiks öelda, aga teisalt minul nagu oma lapsepõlvest meenub siiski, et teda ikkagi ka nagu kartsin või noh, minul eksisteeris selline hirm ka tema suhtes. Et, et noh, kas siin on ka mingisugused sellised traditsioonilised juured või see on lihtsalt minu lapsepõlve mälestus. Ei, sellest ei ole siin enne ka juba juttu, et oli kaks sellist poolas, sellel õieti oli kaks, kaks isikuteks sellise Santa Claus, püha Nikolai, teine oli see kuri, rub projekt, eks ole. Ja ilmselt praeguses jõuluvana sa need kaks poolest mingil naerale mingil moel ühendatud niimoodi, et lapsed peavad olema valmis kõigeks, nii halvemaks kui ka paremaks vastavalt sellele, kuidas nad on ennast näidanud selle perioodi jooksul mille eest nad tahavad saada kingitud ja nii nagu jumal ju nii karistab kui ka õnnistab meid. Ja selles mõttes on see ju jah, võib öelda kristlik selline arusaam asjadest. Et ei saa olla ainult ühtpidi, et võib-olla ka hoopis teistmoodi. Eks jõuluvanaga sama vigur sündinud tõenäoliselt. Me jätame selle taadi nüüd rahule ja lähme, lähme nagu teistele jahimaadele, mis seoses jõuluka on ju on ju kombeid ja rituaale, mida me peame veel täitma. Ja kõige olulisem minu meelest Eesti jõulude puhul on ikkagi jõulukuusk, jõulupuu, millest enne oli juba ka väga napilt juttu. Et keegi praegu ei praegu ega ka aegu tagasi ei kujuta ette, et jõulud võiksid olla teisiti kui jõulupuuga või nääripuu ükskõik noh, oleneb sellest, mida ametlikult tähistati, aga aga see on ikkagi olnud täiesti selline. Iseenesest mõistetav asi, et kui jõulupuud, siis ei ole ka mingit. Oleme lugenud siin vangilaagrite mälestusi ja asumisele olnud eestlaste omi kellele isegi ei olnud võimalust kuskilt saada kuuske, siis toodi ükskõik mis või tehti teise puust mingisugune Kuuse imitatsioon või mudel, et oleks see sümbol sellest kuusepuust, jõulupuust või kuskil stepis, kus ka ei olnud saada mingit kuuske, siis toodi mõni teine haljas puu seda ei olnud, siis seoti sinna mingeid Lindlikese külge, et ta meenutaks ikkagi seda jõulusümbolit, kuigi see jõle täpselt samamoodi, kui me hakkame natukene asja uurima, siis selgub, et see ei ole mingisugune selline ürgsetest aegadest pärit eesti jõulude omadus või sümbol, vaid see on ikkagi no ütleme, laias laastus 100 aastat vana traditsioon. Kuigi räägitakse nendest teadetest, mis. Kusagilt on loetud, et esimene jõulupuu Tallinna raeplatsil kas teda saab otse jõulupuuks nimetada, umbes sel ajal on välja pandud juba minu meelest oli 15. sajandil See ei olnud tuppa toodud. Aga ikkagi see traditsioon või selles mõttes noh, tähendus oli sama, eks ole, tuppa tooma hakati hiljem, aga et see väidetavalt on pärit siiski Skandinaaviast põhjamaadelt, kus ta on kolmekümneaastase sõja ajal rännanud Saksamaale see on siis seitsmeteistkümnendal sajandil, eks ja kus ta on siis hakanud levima kõikjale mujale, sealhulgas ka Eestisse, kuigi ta võis Eestisse sattuda ka muid teid pidi otse üle mere. Ja praegu me seostame, jõulasid otseselt kuusepuuga, mis tuuakse tuppa, mida ehitatakse mille ümber siis istutakse, mida nimetatakse mees ja nii edasi kõik selle juurde kuuluv Me keegi ei taha praegu kuuldagi midagi, et mingit tootmis Puhud tuppa seal pisut hullata, sellekski muidugi kujuteldamatu, sest olud on niivõrd palju muutunud. Rahvas on kokku kogunenud ja parajasti on piisavalt vaba aega, siis vist on kõikvõimalikud ennustamised ja niuksed uudis, himutsemised, et mis saab edasi ja see vist on üldse nagu kombeks ajale, mis on selline pöörida päevakeskne, mida, mida siis on ennustatud või millised need ennustamise traditsioonid on? Anu järk. Tõepoolest, tegemist on olnud sellise üleminekuperioodiga, pühaajaga ja jõule kujulga püha ööga kus olid igasugused, usuti, et on hinged liikvel ja oli aeg, kus oli võimalik täiesti ennustada tulevikku. No ma arvan, et see, mis meile huvi pakub tänapäeval on veidi erinev sellest, mis pakkus huvi sajandi tagusele talupojale. Talubaigust ennustas tuleva aasta viljasaaki. Kas karjaõnne on noored, ennustasid, kas on lootust mehele saada, kuigi sellised ennustamise kombeid ja märgid, mille järgi neid vaadati, on samamoodi juba paras sasipundar siia tulnud. Eks germaani mütoloogiast. Minu jaoks on vastuoluline selline ütlemine, et korraldame paganlikud jõulud. Kas selline asi eksisteerib? Kes see mitut moodi nimetada ja see jõulud, see nimi, kui me sellest räägime, siis on see kindlasti paganlik ütlejale kristlik kui nii võtta, eks ole, kui ta seal Skandinaavias tähendas ju kindlasti mitte Kristuse sünnipäeva tähistamist. Nii et selles mõttes siin vastuolu ei ole. Ainult et küsimus on selles, et, et kust me need paganlikud jõulud välja võtame. See on nii, et kuidas keegi ette kujutab seda, et vot need paganlikud jõulud viskame kõik kõrvale selle, mis selgelt kristlik, aga siin tekib küsimus, mis on selgelt kristlik seepärast, et kristlus ise on juba segu mitmesugustest uskumustest usundit, sest rahvaste kommetest. Ja see, kuidas meie siin, mida meie peame selleks puhtalt kristlikuks, puhtalt paganlikud. Väga subjektiivne ja väga sõltuvad sellest, kes selle asja ette kujutab, aga no jumala eest, kes soovib, tehku kes leiab, et kindlasti paganlikud tunduvalt õigem tähendavat parem, tunduvalt eestilikum või ma ei tea, tunduvalt moodsam kui kristlik traditsioon siin üldse rääkida sellest, kes paganlike kristlike üpris kahtles kahtlase väärtusega asi. Selles võib-olla ongi vaatenurga erinevas antropoloogid etnoloogide folkloristide vahel, et et folkloristid vast rohkem on keskendunud tõeliselt traditsiooniliste nii-öelda autentset jõulude otsingule ja, ja püüavad välja selgitada siis näide jäänuseid või relikt, mis on siis kuskilt ürgsetest aegadest meieni kandunud, aga antropoloogid siis jah, rohkem analüüsivad moodsaid rituaale, neid rituaale, mis toimivad meie tänapäevases ühiskonnas. Ja just jõulud on selles mõttes väga tänuväärne uurimisteema. Et õigupoolest on see jõulutsükkel ise üks suur rituaal, mille sees on veel mitmeid väiksemaid rituaale. Sest järele mõeldes ei ole vist ühtegi teist aega selles aastaringis, kus kogu rahvas kas või kui me mõtleme Eesti Eesti peale, teeks täpselt ühel ja samal ajal niivõrd sarnaseid ja samasuguseid asju kus see niivõrd paljud inimesed üritavad teha. Noh, asju õigesti selles mõttes, et meil on ettekujutus sellest, millised peavad olema korralikud jõulud ja, ja eriti sellest, et millised, millised asjad, et ta ei ole korralikke jõule jõule. Ja selles mõttes on väga selline normatiivne periood ja isegi seetõttu tekitab ta pingeid, tähendab, mul oli selline huvitav tähelepanek, et möödunud aastal ma nägin Eesti ajakirjanduses esimest korda selliseid artikleid pealkirjadega, et kuidas toime tulla jõulustressiga. Sest noh, siiamaani me kõike kirjutasime ja rääkisime sellest, kui tore see on ja milline rahulik ja õnnis püha. Aga nüüd siis on hakatud aru saama, et tegelikult inimesed esitavad endale ja teistele üle jõu käivaid nõudmisi püüdes iga hinna eest täita neid Ta kirjutusi, mis reegleid, mis on tegelikult vahel saavutamatud. Jah, et jõulud on rituaalne aeg ja konkreetsemalt näidet, milles milles rituaalses väljendub, oleks justkui noh, teistmoodi aeg selle tavalise aja sees luuakse ja nii-öelda selline alternatiivne maailm kus justkui peaksid kaduma piirid erinevate sotsiaalsete gruppide vahel. Et tekiks justkui selline perekonnakeskne idüll. Jõulud on ju niisugune periood, kus me teeme seda, mida me oleme teinud 10 aastat tagasi, 20 aastat tagasi, täpselt samamoodi. Ühesõnaga, igal aastal me justkui pöörduksime tagasi jälle sellesse samasse koega ajakäsitlus on täiesti erinev. Et see oleks nagu osa sellisest nagu müüdilisest maailmapildis, siis jah, võib küll niimoodi öelda. Eks rituaalne on ju ka tegelikult see kõige materiaalse osa jõuludest see kinkide ostmine, mida ju nii kangesti kritiseeritakse ja ja, ja püütakse kuidagi niimoodi inimestel selleks teha, et ei tasuks asjade järgi joosta. Ausalt tänapäevases maailmas see on paratamatu vahend, millega me tegelikult ka püüame luua, kinnitada selliseid lähedasi isiklikke suhteid. Sest ostes me ju ei osta mitte ostmise enda pärast, vaid me mõtleme konkreetsele inimesele või konkreetsele suhtele. Ja lihtsalt see ostmise rituaal maal siis võimaldab meil nii-öelda tehaned inimesed asjad isiklikuks ja selles mõttes on see kogu see ostuhullus minu meelest paratamatu. Kui palju siis ikka on tänapäeval neid inimesi, kes suudaks kõike teha ise või oma kätega, et see isiklik suhe lihtsalt tuleb läbi selle ostmise paratamatult. Valdava osa inimeste jaoks on tõenäoliselt jõulude näol tegemist sugugi mitte religioosse pühaga, vaid ikkagi eelkõige perekondliku pühaga ja sellega on ka seotud palju probleeme, mis jõulude ajal ilmsiks tulevad. Nagu Anu rääkis. See on aeg, mil me tahame kõike teha, õieti kõike teha hästi. Ja siin tulevad perekondlikud väärtused eriti selgelt ilmsiks alates sellest, kuidas tuleb perega koos olla jõuluõhtul. Kuid nagu me teame, tänapäeva maailmas on väga palju lahutatud peresi, kus lapsed elavad ühes kohas ühe vanema juures siis paratamatult tuleb leida võimalus kompromissiks, kuidas ajastada nüüd, millise vanema pool ollakse jõuluõhtul. Millal on AEK teise vanema juurde minna. Niiviisi abikaasade endiste abikaasade vahelised suhted. Samamoodi põlvkondadevahelised küsimused, näiteks see, kui on kombeks vanemate juures jõule pühitseda ka millal saavad siis lapsed täiskasvanuks seisva ja kui nad on loonud oma pere, kuhu tullakse kas vanematekoju tulevad juba täiskasvanud lapsed või siis tulevad vanad vanemad laste perekondade juurde. Samamoodi võivad olla erinevatel põlvkondadel erinevad arusaamad sellest, millised on need kõige õigemad jõulud ja nüüd, kelle nägemus sellest parimast jõulust. Jääb nii tänu järsi mõtet jätkates tundub, et tõesti jõulud on üks perekondlik ja traditsiooniline rituaalne püha, samas on see igavene allikas selleks jõulustressiks, mis juba jutuks oli ja tuleb meelde ka nii-öelda sühholoogide hoiatused. Jõulud on ka see aeg, kus osadel inimestel on see väga keeruline, sest nad on üksi ja seegi on raske üle elada ja sest sest nad ju teavad, et see kõik peab toimuma perekonnaringis kogu see elu ja ilu ja kui neil seda järsku ei ole, siis tunduvad nad vast endale, et nad on nagu üleliigsest siin ilmas, nii et nii et noh, need on kõik tuhanded probleemid, mis, mis nagu tekivad, et ja ja võib-olla, milleks siis looline traditsiooniline ühiskond oli valmis, sest seal neid ei tekkinud ja nüüd meie selle oma oma eluga oleme siis nendesse puntratesse jõudnud. Nüüd olen mina oma jutuga ka puntrast, palun jätkake. Tea, kas ja nii need päris ka on, et varem ei olnud mingeid puntralidega stress ja ega me täpselt ei tea ka, kuidas aasta tagused inimesed jõulumelus hakkama said, sest siiski olid omad kohustused ja omad ülesanded ja omad probleemid. Et ma ei usu, et see nüüd oleks väga kardinaalselt hullemaks läinud või situatsioon jõuludega inimeste jaoks, kuigi ütleme, kogu elulaad, see on vaieldamatult muutunud hoopis teistsuguseks ja palju pingelisemaks lihtsalt juba selle tõttu, et inimesed elavad pead-jalad koos väikesel territooriumil, ma mõtlen siin linna ja sõltuvad selles mõttes üksteisest palju rohkem ja ja käivad üksteisele lihtsalt närvidele, kui lihtlabaselt öelda, kuidas teatud ruumi on ju enda ümber vaja puht psühholoogilist ruumi. Ja selles mõttes jõuluajal tekib see, võib olla ka selle tõttu, et no millest oli eelnevalt juttu Kuvuse jõulukaubandamine ja et inimesed teatud hetkel tõesti tunnevad, et seda melu liiga palju juba teatud ajaks, aga aga teistpidi. Ma ei usu, et seega oleks nii ainult üheselt negatiivse märgiga või see, mida sa rääkisid siin üksikute inimeste jõuludest kindlasti nende puhul. Ja ma mäletan ka, et ma lugesin selliseid artikleid ja mingit telesaadet, siis tõenäoliselt on ka juttu olnud, et et noh, see on seesama, et kuna kuidas peavad olema õiged jõulud. Et nad on eelkõige just nimelt perekonna püha ja sellisena nad meisse kõigisse kinnistunud ja kogu see ettekujutuse õigetest jõuludest õigest pühitsemist ikkagi eeldaks seda, et on rohkem kui üks inimene, on ikkagi perekond, olgu need nii vähe või palju kui tahes aga kindlasti mitte üksi või oma kooslust ära ka, et see on kuidagi nukrakstegev. Samas jõuluaegne heategevus annab osadele inimestele võimaluse ka ilmutada ligimesearmastust ja tunda ennast seeläbi inimesena, avaldades toetust nendele üksikutele inimestele heategevuse läbi. Meie heategevuskontsert Tiit soovisaated raadios. Aga samas kuna väga palju üritusi meie tänases elus koondub sinna ühte kanti, kohati tajun mina ka sellist nagu hirmu selle formaalsus ees, et see kõik muutub nagu selliseks kombetäitmiseks kombe enese pärast, et noh, seesama massikultuuri lehvivate tiibadega lohe lehvitab seal hoogsalt ja hoolega, et, et noh, tõesti kohati on selline tunne. Aga võib-olla see on ka seetõttu, et ma ei ole üksi, et ma tahaksin siit ära ma tahaksingi kuhugi, kus ma oleksin üksi. Aga noh, see on jälle see, et inimene rahuldamata ja ta loodab alati seda, mida ta parajasti kätte ei saa, et ta hinda seda, mida tal parajasti on. Nii et vaat just see formaalsuse hirm on, on praegu see, mis noh, peale selle ütleme, selle kaubandusliku ja selle pidu pidu, aia nagu mind on viimasel ajal kummitama hakanud See, mida sa praegu rääkisid, on ilmselt neile paljudele tuttav tunne ja see tuleneb tõenäoliselt üsna palju ka sellest, et 10 aastat tagasi oli kõik teised täpselt vastupidi, jõulude olid pühad, mida ei tohtinud ametlik tähistada sisalduvaid, midagi sellist, mis sidusid meid selle vana hea õndsa oma eestiajaga kus kõik oli väga pühalik ja kõik oli väga vaoshoitud, aga seda tõelisime, see meile tundus seda kallim, see meile kõik oli. Me tundsime nagu otsest sidet selle vana kuldse aja ja enda vahel just võib-olla jõulud aitasid seda ka suurel määralgi seal hoida ja toita, sest see oli ka nagu väike vaikne vastuhakk kõigele sellele jamale, mis ametlikult toimus ja, ja millal sa pidime elama. Praegu on muidugi kõik pea peale pööratud ja anna ainult minna jõuluon nii et tapab. Ja kui nad kestavad kuni kuuenda jaanuarini, kui jõulupuud maha võetakse ja kolmekuningapäevaga kuulutatakse jõulud lõppenuks, siis on seda tõesti pisut palju, aga eks igaüks saab endale valida sealt seda, mis temale tundub hingele oluline ja ja ihule vajalik. Ja ega kõike seda ei pea ju kõik inimesed ka kaasa tegema, kuigi paratamatult mingi mingi melu on. Siiski puudutab neid pidevalt. Saate lõpetuseks ma küsiksin, et kas teil on oma jõuluideaal no võib-olla Anu Kannike ja Anu Järs natuke fantaseerinud. Ei, minu jõulude ajal on väga lihtne, peab olema jõulukuusk toas. See on kindel ja soovitatud jõulupuu ulatama lakke, toa lakke ja täpselt nii nagu vanadele eestlastele. Ma arvan, et minule väga paljudel teistel ikkagi see noh, lapsepõlve jõulud on kujundanud mingisuguse noh, stereotüüpse ettekujutuse või selle ideaali et noh, nii nagu oli lapsepõlves. Ja noh, siis oli tõesti see, et ikka tahtsid, et oleks suur ilus kuusk ja teadlikult või alateadlikult. Et sa ikkagi üritad väljendada seda, neid jõule, mis olite lapsepõlvekodus ja ma arvan, et et see kujundab selle idee, oli nii või teisiti. Ja kas siis endal tuleb see välja või ei tule, see on juba iseasi. Anu ütles sedasama palju ilusamini ja palju-palju paremini vormistatud nagu mina, aga täpselt see mõte, mida ma enne ütlesin kristlaseks eesti keeles on täpselt see, et me peame jõule pidada praegu ka nii, nagu neid peeti meie lapsed, olles meie kodus, arvutasime enamasti inimenamus inimestega. Samamoodi. Anu Järs tahaks, et oleks rahu südamesse, võib-olla see on ka natukene seotud lapsepõlvega. Jõulud olid lapsele tõesti väga muretu aega ja et ka tänapäeva maailmas, kui on kiirustamist või, või probleemi teeme või, või töid või siis on tahtmine, et oleks, oleks rahu ja sellel ajal mõtled selle peale rohkem. Ja nende ilusate mõtetega lõpetamegi täna siit stuudiost aitäh etnoloogidele Anu järsile ano kannikesele Heiki Pärdile ja kuulamas küsimas oli maris Johannes kuulmiseni.