Valss ammu moest läinud ja alati igal pool moes. Nostalgia, see on ju nii palju nauditavat, kui tänapäeva inimene leiab aga endale sedalaadi naudingut lubada. Aeg muudkui liigub, muutub muusika, muutub, on tulnud rokikuningaid ja pluusi, kuningaid ja kantrikuningaid ja kes teab keda veel. Kuid aeg-ajalt teevad kõik need kroonimata kuningad ikka ja jälle kummarduse kunagisele valsi kuningale ning põimivate rütmi oma tänapäevastesse, meloodiatesse ja pulmades ja ballisaalides kõlab klassikalisi valssi nii sageli kuninga enese omi. Ning paar tundi iga uue aasta esimesest päevast on lugematu hulk inimesi siin maa peal juba ammu harjunud valsikuninga Johann Straussi loodud näiduslike helide saatel veetma. Nõiduslikud helid näiduslikust paigast vini muslikver aine kuldsest saalist, kus Strausside muusikat esitavad maailmakuulsaid, Viini Filharmoonikute. Neid juhatamas ikka mõni maailmakuulus dirigent. Strausse on ju teadagi rohkem kui üks, kuid ainult ükson valsikuningas. Ja kui me seda kuldset žanremost toodud lilledega ehitud saali iga aasta esimesel päeval nagunii imetleme, poleks ju paha sellest paigast pisut enam teada, arvasin mina. Ilusat pühapäeva taas kord, mina olen Helgi Erilaid ja vikerraadios algas. Saksakeelne sõna Ferain tähendab ühingut või seltsi asjasse pühendunud teadma. Maailmas on palju muusikaühinguid, kuid ainult üks music värain Viini muusikaelu sädelev keskus ning kogu austria muusikakultuuri maailmakuulus keskpunkt. Õieti on sellel mõistel kaks tähendust mosaiik, värain niimoodi kutsutakse suurt kaunist kontserdimaja Viinis Carls platsil ning selle maja omanik kofeiini, muusikasõprade ühingut. Niimoodi seda ühendust kutsutaksegi. Sealshoft veerev mosaiikfonde Need kaks hoone ja organisatsioon kuuluvad lahutamatult kokku, sest mis oleks üks ilma teiseta ning kus mujal võiks nüüd juba aastasadu tegutseda. Üks tõeline muusikasõprade ühing kui mitte Haydni, Beethoveni, Mozarti, Schuberti ja muidugi Straussi tellinnas. Kujutlustes on see seniseid õunu Varres Viini metsa jalamil seisev pikki sajandeid Habsburgide residentsiks olnud linn täis iidseid kirikuid, kauneid barokklossi, uhkeid paleesid ja muidugi muusikat. Anno 1831 oli juba tollal tegutsev Viini muusikasõprade ühing kolinud suurde hoonesse linna keskel. Aadress oli tuh, lauBen 12. Võib-olla ütleb see midagi neile, kes viini oma silmaga näinud on. Ning sinna rajati Sisviini esimene tõeline kontserdisaal. Saali mahtus 700 inimest ja õige pea oli selge, et muusikasõpru on Viinis hoopis rohkem. Üha suurenev all jaama tegevust laiendaval muusikasõprade ühingul oli rohkem ruumi vaja. Konservatooriumi jaoks arhiivide jaoks, kontserdipubliku mahutamisest rääkimata. Detsembris 1857 tegi keiser Franz Joseph esimene ühingule tõeliselt keiserliku kingi. Ta andis loa vanad linnamüürid lammutada, mis tähendas, et nüüd oli ruumi uute hoonete ehitamiseks. Plaanides sündisid juba ooperimaja, kunstigaleriid ja muuseumid ja muusikasõbrad lootsid, et ometi saavad ehk nemadki lõpuks oma ammu kitsaks jäänud majast uude kolida. Kuid nende kannatus pandi aastateks proovile, sest alles 1863. aastal määras keiser rääkilises helduse hoos muusikasõpradele suure maatüki Kaarli kiriku vastas. Ühinud tegi innukalt plaane, uude majja otsustati ehitada kaks kontserdisaali. Hoone projektide loomise au pakuti kolmele arhitektile. Need olid teofül Hansen August sikalt, fon sikalt sburg ja Edwards Wonder null. Viimane oli projekteerinud ka õukonnaooperihoone. Kaks viimast meest keeldusid kuti ahvil. Hansen näitasid selle töö tegemiseks oligi tema kõige õigem mees. Arhitekt teophil Hansen asus innuga uue Muciferaini hoone plaanide kallale. Viinis ehitati 19. sajandi keskel üpris palju. Linn sai pärast vanade müüride lammutamist kasvada. Ja kui Hanseni kolleegid ka juba nimetatud Cicersburgia Darnell rändasid oma loomingus põhiliselt romantismiradu, siis Hansen valis teise tee. Ta oli uurinud renessanssarhitektuuri, kuid muslikveraini hoone kavandamisel lubas endale tagasivaate Antiik-Kreeka aegadesse. Selles vallas tundis too Taanis sündinud arhitekt ennast kenasti kodus sest enne Viini saabumist oli ta kaheksa aastat Ateenas õppinud ja töötanud. Antiik-Kreeka arhitektuurist tublisti mõjutatud. Hansenist sai edaspidi, nagu ta ise öelda oli armastanud. Kreeka renessansi eestkostja ja propageerija. Ta lausa armastas Kreeka klassikalist arhitektuuri ning see armastus peegeldub raini hoones igal sammul. Suures kontsertsaalis seisavad reas antiikaegadel ka kuulsad Errect häiani templit ehtinud maani ulatuvas rüüs naisekujud karatiidid, karra linna neitsid. Siin annad kuldsed Pramsi saali, Joonia sambad ja templi katus Apollo ja muusad suure saali hiiglaslikku laemaali keskpunktis. Orpheus oma lüüraga, hoone peafassaadi ehisviilud. See kõik meenutab kauget antiikajastut nagu ka hoone värvitoonid, kaunis soe ja sügav telliskivitoon ning kreemjat, sambad, kaared ja skulptuurid. Niimoodi lõi arhitekt teosel Hansen sõna otseses mõttes klassikalise õhkkonna klassikaliste muusikateoste kuulamiseks. Miinimuusikaarmastajad võisid oma õuehoonele uhked olla ja külla polidki. Nad koostasid üheskoos rõõmsalt kirja hoone nurgakivi alla asetamiseks ja selles oli öeldud, see ehitus on ja peab alati olema pühendatud muusika õilsale kunstile. Olgu siin muusika, kodu ning Paikuste, alati kõlab tänutäheks meie linnale ja riigile. Viini muusikasõprade ühingu tohutu kuldne saal avaneb maailmale siis iga uue aasta esimesel päeval kusagile seal peidetud hulk telekaameraid, mis paaritunnise Straussi kontserdi miljonite vaatajateni viivad, kes loodetavasti seda võrratut saal imetlemas ei väsi. Esimene kontsert sellest saalis leidis aset kuuendal jaanuaril 1870. Võiks kujutleda kõiki neid pidulikult ehitud daame ja õhturiietuses härrasmehi peenelt nagu kõrgklassile kohane, oma üllatust ja vaimustust avaldamas. Ning ajaleht kirjutas. Esimene mulje sellest saalist, mille arhitekt tuuriline ilu- ja stiilne hiilgus ainulaadseks muudavad ületas ka kõige kõrgemad ootused. Mulje pidi tõesti vapustav olema nii vapustavat veini tuntuim muusikakriitik Eduard Hanslik lausa pidi küsima, kas mu siig, Fereini suur saal Polnud ühe kontserdipaiga jaoks mitte liiga sädelev ja hiilgav. Igast kandist pritsib kulda ja värve. Šokeeritud rasked Hansleid kahtles, kas kogu see sära ja hiilgus juba muusikat segama ei hakka. Lugematu hulk muusikaarmastajaid on aga tänase preenrajast ait Napningusikest elustama. See imeline, nii pidulik saal paneb meid argipäeva unustama, kirjutas teine Viini muusikakriitik Karl Eduard Shelle. Tema meelest ei loonud viini music Feraini suur saal mitte üksnes ideaalset atmosfääri muusika kuulamiseks. See ruum oli ise osa muusikast oma arhitektuurile, detailides kaunistustes ning värvitoonides. Hansen ja Mozart peavad küll hingesugulased olema, kirjutas härsselle. Seal on täpselt 48 meetrit ja 80 sentimeetrit pikk 19 meetrit ja 10 sentimeetrit lai ning 17 meetrit 75 sentimeetrit kõrge. Ta moodustab korrapärase hiigelsuure ristküliku. Elustavate detailidega muidugi seinad ja lagi on rütmiliselt liigendatud. Vormid ja värvid moodustavad huvitavaid ühendusi. Kunstnik August Aiden mängeri laemaalil on Apollo ja üheksa muusa allegoorilise kujude keskel. Lagi on säravalt värviline saalistamineerivale kuldtoonile vastukaaluks. Sama põneva kontrasti kuldtooniga moodustavad Franz Magnitski lihtsad valged skulptuurid. Elegantseid antiikskulptuure meenutavad naise figuuride paarid. Rõduuste ja kuldselt särava oreli kohal sobivad võrratult Tomanissides seisvate kuldsete Caroiatiividega. Kõige selle keskel saab ka muusika ise kuulsate heliloojate marmor püstides nähtamatu vormi. Selle au osaliseks saada, meenutatud säärases hiilgavast galeriis saidi käit kusel Anseni värvidesümfoonia sama osa. Vini musi, raini tõhutusse, kuldsesse saali mahub rohkem kui 2000 muusikasõpra. Siin on 1744 istekohta ning saali tagaosas ka 300 seisukohta. Ja küllap olete isegi uus aasta kontserte vaadates tähele pannud, et publik istub isegi lausa laval kahel pool orkestri kõrval. Avakontserdil selles suures kuldses saalis kuuendal jaanuaril 1870 ei võlunud publikut üksnes kaunis arhitektuur. Leiti, et ka saali akustika on tõepoolest hämmastav ja seda on leitud kuni tänase päevani. Hoone 100. aastapäeva puhul kirjutas kriitik Hans Vaigel, et selle saali jaoks poleks küll olnud vaja mikrofoni leiutada. Mis siis võiks olla kuldse saali kuldsete helide saladus. Juba pärast avakontserti märkis Viini kriitik Theodor Härm, et sellise imelise akustika saavutamine on ka õnneasi, sest ühe ruumi kõla omadusi ei saa täpselt välja arvestada ega ennustada. Samas on siin ometi ka suurepärase arhitekti teofül Hanseni käsi mängus. Helmile oli õigus. Viini muusikaühingu suure saali suurepärane akustika ei ole katsete proovidega arvestuste tulemus, sest selliseid asju hakati stuudiotes tegema alles aastakümneid hiljem. Kuldse saali kuldsed helid, siinne vapustav kõla on siis tõepoolest peaaegu õnneasi. Aga ometi mitte ainult kriitik. Helmil oli õigus ka selles etteruumi. Kustika sõltub suuresti selle arhitektuurilise ste ehitusest ning selles mõttes oli ju tegemist arhitekt Hanseni meistriteosega. Kui kontsertsaali nelinurkne kuju on hea akustika kindel põhibaas siis kõik elemendid, mis ruumi liigendavad kaunite ornamentidega osadeks jaotatud lagi, rõdud, karatiidid soodustavad helilainete levikut. Winymusi fereni hoones on veel hulk asju, mis hea helikvaliteedisaamisele kaasa aitavad. Tühi ruum puupõranda all tekitab resonantsi otsekui viiulis. Puuslagi, mis pole lihtsalt paika pandud, vaid sarikate küljes ripub saab omakorda saalile veel ühe helimõõtme. Selliseid mõjutajaid uuritakse veel ka tänapäeval, sest Viini muusikaühingu kuldne saal on siiani maailma muusikateadlaste ja heliakustika uurijate meka. Kus siis veel sellist helide maagilist kooskõla uurida, kui mitte siin? Mosaiik hõreini hoone fassaadi keskosa on korruse võrra kõrgem kui kahele poole jäävad kahekordset tiib osad ning ulatub tiibadest astme võrra ettepoole. See, kes suurest sammaste vahel seisvast kaar uksest sisse astub, leiab end otsemaid keset ajalugu fuajees mälestustahvleid inimestele, kes viini muusikasse Radioühingu pika ajalooga seotud on. Asutaja jah, liikumapanev jõud. Joseph saanlaikner, esimene patroon, ertshertsog Rudolf ning viimase järglane ertshertsog Oigen. Algusest peale on ühingu ajaloos heatahtlikud anne taiad, otsustavat rolli mänginud pikk rida nende väärikaid nimesid 19.-st sajandist siiani välja on samuti musi raini hoone fuajees kirjas. Üks mälestustahvleid meenutab arhitekt Hanseni õpilast Ludwig rihterit, kes juhtis 1911. aastal hoone suuri ümberehitamistöid. 40 aastat pärast hoone avamist oli selliseid töid juba vaja teha nii suurendamist vajava laval kui saalis. Loose toetavat kariatiidid tuli tahapoole nihutada, et nad ei varjaks vaadet laiendatud lavale. Ja veel. Arhitekt Hansen oli plaaninud saalile vaid ühe ainsa uksesaali tagaosas seal, kus praegu seisukohal paiknevad. Kuid Moziiiferaini ümberehitajad olid 1881. aastal toimunud Viini ring. Teatri tulekahju õppetunnid meelde jäänud. Sealne katastroof näitas, et suurel saalil peavad turvalisuse pärast ilmtingimata ka külguksed olema. Nii et tuli ohverdada pisut kuldse saali täiuslikkust ilust ja need küll kogused ehitada. Muudeti ka peatrepi asukoht, et hoone mõlema saali rõdudele oleks eraldi juurdepääs ning laiendati hoone fuajeed. Juba hilisema remondi käigus 1984 kuni 87 ehitati Moziikverääni hoonesse juurde veel üks suur puhvet. Aegade jooksul muutus kõik ka kontserdielu ning publikuharjumused. Kui Viini muusikasõprade ühingu hoone rohkem kui 130 aastat tagasi valmis sai, toimusid ka kontserdid ise pisut teisiti. Inimesed istusid ja kuulasid ära terve kontserdi võivaid teatud muusikapalad ning lahkusid seejärel rohkem kui tuhandepealist. Publikut polnud tarvis vaheajaks kusagile majutada. Nüüd on lood teisiti. 1911. aasta suur remondi ajal leidsid ka mitmed suurte heliloojate püstid uue koha. Ja 10 aastat hiljem, 1921 sai skulptor Anton tiitrich valmis Beethoveni kuju, mis paigutati music Fereini külguks juurde. Ning räägitakse, et Leonard Bernstein näitas oma sügavat austust Beethoven jälle sellega, et embas tema kuju. Iga kord, kui sisenes kuldsesse saali Ja nüüd on ehk aeg meenutada ka meest, kelle muusika iga uue aasta esimesel päeval Viini muusikasõprade ühingu kuldsest saalist üle maailma kõlab. Kuigi õieti on tegemist terve perekonnaga. Johann Strauss noorem on küll selle pere kuulsaim helilooja kuid ei tohi unustada tema isa, Johann Strauss vanemat ega Wendy Joseph Edwardit. Just Straussi juunior oli see valsikuningas tänu kellele terve viin 19. sajandil valsist lausa joobus. Just tänu temale sai Austriat talurahvalähedast tantsust kuningliku haaps purgi õukonna ja Viini kõrgklassi sädelev ajaviide. Ta ei alustanud tühjast kohast. Helilooja Jose Flannery isa Strauss olid juba eeltöö ära teinud, kuid Johann Strauss nooremast sai valsikuningas. Kevadhääled, palun. Kui romantiline see oli, kui Johann Strauss koos miilitsakorjuse kehastatud filmi armastusega tõllas mööda õitsvat Viini metsa sõitis. Kadunud maailm ja sinna pole midagi parata, ometi ärkab see kõik ellu. Uue aasta esimesel päeval paariks tunniks Viinis seal kuldses saalis miljoneid ja miljoneid inimesi maa peal naudib seesama televiisorite ees seda kadunud maailma armsalt vanamoelist romantikat. Ju siis on meie elus ka midagi sellist vaja. Johann Strauss seenior ei tahtnud üldse tema pojast moosiks, saaks pigem pankur. Kuid noor Johann oli muusika sees kasvanud ja leidis, et see on ka tema maailm. Lapsena harjutuste viiulimängu ja kui isa sellest ja ta sai, leidis Strauss noorema mälestuste järgi aset vägivaldne ja inetust. Seen. Ise tegi üheselt selgeks, et ta ei taha poja muusikaharrastusest mitte midagi kuulda. Võib-olla tahtis ta oma poega hoida ja kaitsta karide eest, mida muusikud oma tee ikka ja alati oodata võivad. Võib-olla tunnetes andeka rivaali kasvamist. Igatahes sai noor Johann alles siis muusikale pühenduda, kui isa perekonna juurest lahkus. Poeg oli tol ajal 17 aastat vana. Andekas nooruk õppis Viini mitmete tuntud muusikaprofessorite juures, kes kõik talle kiitvaid tunnistusi jagasid, mistõttu talle anti luba oma orkester moodustada. Ja isa vastuseisust hoolimata tegi ta oma debüüdi Tom Mayeri kasiinos. Ajalehed kirjutasid isa ja poja vastasseisust, kuid noor Johann Strauss astus vääramatult valitud teed pidi edasi. Ta ei peagi kuulsamaks, kui tema isa oligi kõige kuulsamaks vahelsile loojaks. Kes esines oma orkestriga Austrias, Poolas, Saksamaal, Venemaal, Inglismaal, Prantsusmaal, Itaalias ja ka Ühendriikides. Bostoni festivalil, kus juhtis 1000 pealist hiigelorkestrit. Kui Johann Strauss seenior 1849. aastal siit ilmast lahkus ühendas tema poeg oma orkestrisaamaga. Ta abiellus lauljatar jäätedrechtsiga ning temast sai keisrikoja õuepallide muusikajuht kohv mosaiikdirektor. Sellega läks tema ammune soov täide. Teda ja tema muusikat hinnati vääriliselt. Johann Straussi teine abielu luhtus, kuid tema kolmas abikaasa teele innustas ja aitas teda nii, kuidas suutis. Johan kannustas ka oma vendi Joosepit ja Edwardit. Straussi orkester oli nende jaoks tõepoolest perekondlikke ettevõtte. Johan olevat kord maininud, et Joseph von kolmest vennast kõige andekam. Tema ja Han on kõige populaarsem. Kolme Straussi venna ühise karjääri kõrgpunktiks võiks pidada kontserti 1800 kuuekümnendatel aastatel kui Johann Straussi orkestripala per peetum Mobile kõlas järjest kolmelt orkestrilt, mida vennad tahaksid, juhtisid. Johann Strauss, oli ka üks neid heliloojaid, kes polka Böömi küladest Viini salongides tõi. Ja teatrid mängivad tänapäevani tema peret, et nahkhiirt ja mustlasparunite kõige sagedamini. Aga kõigepealt oli ta ikkagi valsikuningas. Kui Johann Strauss noorem 1899. aastal suri kirjutas Eduard Hanslek üks helilooja vihasemaid kriitikuid samas ametiga tulisemaid pooldajaid, et vini viimased õnnelikud ajad on nüüd möödas. Tal võis õiguski olla, kui mõelda sellele, mis ajaloos edasi juhtus. Aga õnnelikud ajad püsivad inimkonna mälus, seda näitab Viini Filharmoonikute igaastane Straussi kontsert music raini kuldses saalis. Kuni aastani 1842 tegutsesid professionaalsetest muusikutest koosnevad orkestrid ainuüksi teatrites. Omaette kontserte professionaalide ei andnud, kuid ajaloost on teada märkimisväärseid erandeid. Näiteks 1785. aastal tellis Wolfgang Amadeus Mozart Viini õue ooperis orkestri kuueks kontserdiks meelgi Rube saali ja 1800. aastal tegi sedasama Ludwig van Beethoven oma esimese sümfoonia esitamiseks. Ja aastal 1824 mängis tollal diletlantidest koosnev Viini muusikasõprade ühingu orkester koos õue ooperi orkestriga Beethoveni üheksandat sümfooniat. On teada Beethoveni sümfooniat. Osi mängiti ka Teatris balletivaatuste vaheaegadel sest ainult teatrites olid ju olemas professionaalsed orkestrid. Kuid siis, 28. märtsil 1842 üks juhtis helilooja ja dirigent Otto Nicolai suurt kontserti, mille korraldamisest võttis osa kogu keiserliku õue teatrikolle tiiv, nagu tookord kirjutati. See sündmus märgib tänaste Viini Filharmoonikute sündi. Johann Straussi juunior astus keiserliku õue teatri orkestri ette esmakordselt neljandal novembril 1873. Siin tekkis probleeme valsikuningas kehastas ju nii-öelda kergemuusikatraditsioone, kuid keiserliku õue teatri orkester oli harjunud tõsist muusikat mängima seda lõhet ületada ja kaks Viini muusikaelu kontrastsed poolt kuidagiviisi ühendada. See polnudki kerge. Ometi sellega saadi hakkama. Nimetatud suurel kontserdil astus orkestri ette õige mitu dirigenti. Jazzmuusikud mängisid Johann Straussi juhtimisel lõpuks ka ühe tema kuulsaimatest valsidest ilusal sinisel Too näol. Oli 1921 kui Viini Filharmoonikute mängisid seda valssi Johann Straussi mälestussamba avamisel Viini pargis. See kujutab Straussi oma viiulit mängimas, nagu ta seda nii sageli oma orkestri ees teinud oli. Ja see austusavaldus tugevdas taas pisut orkestri avalisi kuninga sidet. 1925. aastal tähistas viin Johann Straussi sajandat sünniaastat ja tema auks peetud kontsertide kulminatsiooniks sai suur Straussi kontsert. Viiendal detsembril Viini muusikasõprade ühingu kuldses saalis. Kuid esimese uusaasta Straussi kontserdi nii läks ikka veel aega. See peeti alles 31. detsembril hommikul 1939 mosaiik särainis. Järgmine selline kontsert toimus aga juba jaanuarikuu esimesel päeval 1941 ja traditsioon oli alanud. Viini Filharmoonikute Straussi repertuaar kasvas aastat jooksul kaeva võetega Johann Strauss seeniori ning Johan juuniori vendade loomingut. Esimene dirigent, kes algaastatel mosaiik härainis straaži kontserte juhatas, oli Viini Filharmoonikute pikaaegne austusväärne juht Clemens Krauss. Viimast korda astus ta kuldses saalis orkestri ette esimesel jaanuaril 1954. Pärast Lionel Straussi lahkumist olid Viini Filharmoonikute suure küsimuse ees, kes hakkab nüüd juhatama nende uus aasta kontserte. Õnneks leiti lahendus orkestrist enesest. Taktikepi võttis Filharmoonikute kontsertmeister võlli Moskovski, kes oli suuteline dirigendina ka viiulisoolosid mängima, nagu oli seda teinud Johann Straussi ise. Alates 1959.-st aastast kannab Viini Filharmoonikute uus aasta kontserte üle ka televisioon. Seni oli seda teinud vaid raadio. Ja nii on vaated võrratust. Reimo lilledega ehitud viini muusik Fereini kuldsest saalist ning Strausside eatu muusika vähehaaval üle maailma levinud kaks meeleolukat argiasju unustama panevat tundi uue aasta esimese päeva hommikupoolikul. Rahu, nostalgia, kõik see on lihtsalt ilus. Aastal 1979 soovis Williboskovski 20 viiendat ja viimast korda publikule head uut aastat proosit naja. Pärast seda on Viini Filharmoonikute ette seal kuldses saalis uusaastahommikutel astunud pikk rida maailmakuulsaid dirigent. Norin maalsel Herbert von Karajan, suvin Mehta. Need on vaid mõned nimed. Strauside muusikat ei peata sel päeval miski. Ta jõuab ka üle Hiina müüri, sest juba kümmekond aastat näidatakse seda kontserdiga Hiina telekanalil. Viini muusikasõprade ühingu hoonest, kus see imepärane kontsert igal aastal aset leiab. Võiks ju veelgi rääkida, et seal on tõeline väike varakamber, Raamsi saal ja Gottfried von ainemi saal ja neli uut tänapäevasemalt saali. Kuid meie jaoks on täna tähtsaim see kõige nõiduslikum kuldne saal, mille laval Viini Filharmoonikute meile ikka ja alati kauni uue aasta alguse kingivad. Koos vahelisi kuningaga iseenesest mõista.