Karmist põhjalast vaadates võiks mõelda, et soojade lõunamerede, imelised saared ja ranniku, Tõma päikesepalmid, valge liiva ja puhta särava merega oleksid võinud jäädagi igavese suve maapealseks paradiisiks kus eksootilised kaunid inimesed lillepärjad peas, lauldes ja tantsides kaugeid külalisi vastu võtavad. Karmist põhjalast vaadates võiks mõelda, et milleks paradiisi tsivilisatsioon seal ilmselt arvate. Tsiviliseeritud paradiis on parem. Seda enam, et kohale saabus põhjamaist rahvast omaeneseahnusest pakatav tsivilisatsioon Gazas. Mõnele paigale suudeti aegade jooksul enam-vähem läänemaine ilme anda. Malaisia pealinn kalal on pur olevat, eks selliseid paiku. Ilusat pühapäeva jälle kord, mina olen Helgi Erilaid, vikerraadios on alanud. Malaisia see on Kagu-Aasia malakaga poolsaare kaugele merre ulatuv maariba, mida ühelt poolt õhuvad ind ja teiselt poolt Vaikse ookeani moodustatud mered ja lahed. Malaisiast edelasse ja lõunasse jääv suur Indoneesia kõigi oma saartega kaugemal idas on Filipiinid ja kõik need Vaikse ookeani suuremad ja väiksemad saared arestikud paradiis, mille ajaloost võib mõndagi huvitavat leida. Malaisia iidses minevikus olevat ajaloolaste meelest palju salapära. Seda võiks ehk isegi kutsuda Aasia ajaloo mustaks auguks. Nimelt iidsest Malaisiast pole kuigivõrd arheoloogilisi mälestisi või kirjalikke ajaloo Naale. Kuid mitmedki teadlased arvavad, et Malaisia džunglites ja mägedes lopsaka ja kiirelt kasvava taimestiku all on peidus palju avastamata arheoloogilisi mälestusmärke. Et inimesed siinkandis juba väga ammu elanud on, seda teatakse küll. Säravaki Naia vastast leitud pealuuomaniku asetab tänapäeva teadusaega 35000 aastat enne Kristust. Praeguse Malaisia esimesed teadaolevad elanikud olid need kriitilised ja Austro melaneesia hõimud. On teada, et umbes kaks ja pool 1000 aastat enne Kristust saabus poolsaarele rahvast selleks ajaks oma arengus tunduvalt kaugemale jõudnud Hiinast. Need olid meremehed ja põlluharijad ning nende tegutsemine sundis neegriidseid hõime mägedesse ja džunglites taganema. Ajaloo jooksul rändas poolsaarele inimesi ka Indiast, siiamisti Araabiast ning koos Indoneesia elanikega moodustasid nad kõik üheskoos rahva, keda tänapäeval Malailasteks kutsutakse. India iidsed kroonikad räägivad paigast nimega Savarnad viipa, kuldne maa. See salapärane fantastiliselt rikast kuningriik olevat kaugel võõral maal. Legendi järgi olevat India elanikud läinud seda kuldset kuningriiki otsima. Tugevad edelast puhunud mon, suunduled olevat nende laevadele bengali lahe puhunud ja umbes sadanud aastat enne Kristust olevat nad jõudnud piirkonda, mille praegune nimi on, keda Malaisia läänekaldal. Vana kroonika ei jutusta, kas indialased seal ka tsivilisatsiooni üles ehitasid. Aga küllap oli reis õnnestunud, sest sellest ajast peale sõitis üha enam india kaupmehi seda teed, et tuua kaasa kulda, aromaatsed, puudia, vürtse. Ja muidugi jõudis sel teel malaka poolsaarele India kombeid, traditsioone ja kultuuri. Hinduism ja budism levisid üle Malaisia. Inimesed, kes siia elama jäid, panid püsti oma templid. Kohalikud valitsejad lähetasid saadikuid ka Indiasse, kes sealt rohkete muljetega tagasi tulid. Keetsid ilmselt nähtud taevani, nii et siinsed valitsejad ennastki Raadžadeks hakkasid kutsuma. Nad võtsid India elukorraldusest üle selle, mis neile parimana tundus ja nii tekkis Malaisiasse väikesi India kuningriike. Nendest jutustavad tänapäevalgi tahis Vutšangi orus väljaga tabatud iidse hindu kuningriigi varemed. Umbes kolmandast sajandist pärit siin on ligi 50 hauatemplit, teised välja kaevatud esemed on viidud arheoloogiamuuseumi varase Indiaga, kultuurimõjudest jutustavad aga tänase päevani Malaisia värvikad ja uhked pulmakombed, mis India omadele väga sarnased. Malaisia hindu kuningriikidest olid kuni 15. sajandini hoopis tugevamad naabruses asuvate Kambodža ja Indoneesia kuningriigid. Hiina, India Araabia kaupmeeste meelest olevat tollane parim kaubasadam olnud triivi aia esimene suur mereriik Malaisia saarestikus, kuid teised kasvasid temast mööda oma kodusest põlembrangi kuningriigist põgenenud prints paramis. Arra rajas umbkaudu aastal 1004 sadama lakka, mis kiiresti väikesest kuninglike põgenikekülast rikka kuningriigi keskuseks kasvas ning Kagu-Aasia tähtsaimaks tahamaks, kus võis näha kümnetest kaugetest riikidest kohale jõudnud kaubalaevu. Vanades kroonikates on juttu sellest, et suurt ja tähtsat sadamat valitsesid Soa panda paarid sadamameistrid, kellest üks tegeles kindlatest riikidest saabunud laevadega. Laevade kaptenid tulid oma sahk pandud Ari juurde ning neile eraldati elevandid, kes kandsid nende kaubalastid nende jaoks valmis pandud laoruumidesse. Kaupmehed pidid tollimaksu maksma ning sadamaülemale, tolliülemale ja sadamameistrit üle anti üle kingitused. Saabus kohale ka hulganisti kaupmehi, islamimaadest ja malaka valitsejad hakkasid end nüüdsest Sult bännitaks kutsuma. Sultanid juhtisid siis hästi organiseeritud valitsuse tööd ning kogu elu käis sadamas kaubanduse ümber. Elukorraldus malakas oli nii hästi paika pandud, et suudeti vaos hoida kogu piirkonna alatine nuhtlus. Piraadid. Malakas nimel loodi midagi kohaliku merepolitsei sarnast. Vaat mis kaubalaevu saatsid ja veeteid valvasid. Kõik oli hästi kuni aastani 1511 siis tulid portugallased ning Malaisias algas aastasadu kestnud koloniaalajastu. Kuueteistkümnenda sajandi algus viis ida tähtsaima kaubatee läbi Egiptuse ja ühelgi mitte Araabia laeval polnud lubatud Araabia sadamates randuda. Euroopa riikidel oli hädasti vaja kaubateed Indiasse ja Kaug-Itta ning omaenesesadamat seal piirkonnas. Aastal 1511 purjetas siis Alphansade Albaquercy juhitud Portugali laevastik malakas Sadamasse, avas kahuritest tule ja vallutas linna malaka. Kuldsed ajad olid lõppenud. Portugallased suurendasid ja kindlustasid malaka sadamat, andsid paigale uue nime Afamoosa. Ja 1641. aastal tulid hollandlased ja vallutasid selle endale. Hollandlased valitsesid kaubateed kuni aastani 1785 kuni Briti Ida-India Kompanii säigedahhi sultailt loa ehitada Benangis varrele oma sadam. Britte huvitas vaid kaitstud sadam, mis seisaks nende laevade jaoks pikal mereteel Hiinasse. Köiega prantslased 1795. aastal madal Nad vallutasid, kasvas inglaste roll kogu piirkonnas kõvasti. Hollandlased nimelt loovutasid oma suure uhke sadama malakas pigem neile kui prantslastele. Ja 19. sajandil oli piirkonnas juba kolm britti tähtsad kaubanduskeskust, Benang, malaka ja Singapur. Inglaste eneseirooniline huumor jutustab sellest, kui britid veel hiiglaslike koloniaalvalduste peremehed olid ja oma asummades hirm kuuma keskpäevase päikese all ringi jalutasid. Kohalik rahvas teadis, niisuguse rumalusega võivad hakkama saada vaid hullud kuradi inglased. Malailastel olid mütsid kui taldrikud, inglased käisid palja peaga ja kohalikud said järvel palju nalja. Eurooplased mängisid kauges idas oma mänge, kohalikud Malai sultanid enda omi. Nad avasid uusi Islami kaubakeskusi, kuid riik oli väikesteks sultenaatideks killustunud, kes omavahel parimate sadamate pärast võitlesid. Inglased kasutasid väikest riigikeste nõrkust ära ning hakkasid üha kindlamalt poolsaarel valitsema. Kuni Jaapan teise maailmasõja rajal 1942 sissetungis. Sõjale tuul oli Briti ülemvõim veel alles, kuid Malailased võitlesid oma iseseisvuse välja ning briti lipi Union Jack langetati Kuala Lumpuri Märdeegaa väljakul aastal 1950. Kui malaka sädevama kuldset ajastut elas, polnud põhja pool seisvat Kuala Lumpuri praegust Malaisia pealinna veel olemas. Sellesse paika rajasid Hiina tina kaevurid 1857. aastal oma asula, mis kiiresti kasvas ja umbkaudu 40 aasta pärast juba Live vürstiriikide ühenduse keskuseks sai. Kuala Lumpuri muide tähendab Malai keeles mudast jõesuu, et linn seisab umbes 40 kilomeetriga kaugusel merest ning sellest on praeguseks saanud uue Malaisia keskpunkt. Kuigi ka möödunu elab siin edasi Briti stiilsetes koloniaal residentsides ning ööturgudel pärnates möödunu elab uue ja tänapäevase kõrval. Linnatänavad on öösel, kui päeval rahvast täis sütti terasest ja klaasist pilvelõhkujad sädelevad päikeses. See on uhke tänapäevane suur linn. Ja nagu malakas 500 aastat tagasi on ka siinsed tohutud tänapäevased kaubanduskeskused saanud maailma ärimeeste ja rändurite kohta kohtumispaigaks. Eriti kiiresti on Kuala Lumpuri kerkinud ja kasvanud viimase paarikümne aasta jooksul. Selle kasvu kõige uhkemaks sümboliks võiksid olla Petronase kaksiktornid. Hiigelehitus, mis veel vähem kui aasta eest oli kõrgeim maailmas. Ei enam. Sest kui kusagil on püsti pandud taas mingi uus maailma kõrgeim Tooran, siis leidub alati keegi, kes veel kõrgemat ehitada tahab. Mõistus ja loogika näivad taganevat kuulsusejanu ning raha hirmsate summade eest tehakse valmis järjekordne, kõige kõrgem. Seitsmeteistkümnendal oktoobril. Kakstuhatkolm kasvas Petronase kaksiktornidest kõrgemaks Taipeisada üks Ärikeskus Taiwani saarel 508 meetrit üles taevasse. 15.-st aprillist 1996 kuni oktoobrini 2003, siis said maailma kõrgeima ehituse tiitlit hoida Petronase kaksiktornid Kuala Lumpuris. Oma 452 kõrgusemeetriga. Taipei 101 avati tänavu jaanuaris ja fotol näeb ta väljakujuks hiigelklotsidest laotud torn, mille kujus on ehk midagi ka Hiina traditsioonilisest arhitektuurist. Igatahes tõuseb ta pool kilomeetrit üles kõrgusse. Ja läks taevatrepp. Ja veel üks võimalus, tõlgid, sõdutad taevatrepilaulu. Spetroonasse torni Kuala Lumpuris näevad küll väga uhked välja. Linna panoraamfotol on hulk pilvelõhkujaid reas ja nende jaoks peab ütlema, et nad ei ole sugugi ühesugused taevasse tõusvad lihtsad piklikud, hiigelrist külikud. Enamusele neist on erineva arhitektuurilise lahendusega oma nägu püütud anda. Kurid Petroonase tornid on kõigist neist üle mitte üksnes seepärast, et nad kõige kõrgemad on. Nad seisavad kõrvuti kui kaksikud täpselt sarnased ja neid ühendab õhusild galerii 42. korruse kohal. Malaisia riigile kuuluv Petronase petrooleumi korporatsioon peab küll üks hiigelkompanii olema. Kui ta vajab tervet üht torni 88 korrust, teises tornis tegutsevat Petronose äripartnerid ning neist ülejäänud kontoriruumid on suurtele rahvusvahelistele kompaniidele välja üüritud. Rikas Petronase korporatsioon siis leidis ilmselt ühel ilusal päeval Chicagos Stoverilt maailma seni kõrgeimalt ehituselt võiks selle tiitli ära võtta. Ärimehed kutsusid appi bee Argentiinas 1926. aastal sündinud Arhitekti tseesar Antonio belli kes koos oma abilistega on projekteerinud ja kujundanud kümneid kõrgehitisi terves maailmas. Londonist New Yorgi ini. See särbelli temata Jimmie, Malaisia arhitektid ning insenerid projekteerisid Sis Kuala Lumpuri uhkesse äri südamesse. Need kaks vägevad torni terasest ja klaasist ja täiesti erilise kaheksanurkse põhiplaaniga. Õige kaugelt võiksid need tornid ehk ümmargust Ena paista tegelikult seal nad alt üles välja kaunilt tähekujulised ülalastmete nõgitsenevad, saledad ja elegantsed. Tornide omanikud olid soovinud, et hiigelehituses oleks tuntav Malaisia kuld, kultuuripärand ja arhitekt tseesar belli võttis kasutusele araabia dekoratiivseid rabeskid ning islami arhitektuuri korduva geomeetria kaheksanurkne täht, mille moodustavad omavahel lõikuvad nelinurgad viitab otseselt islami ornamentidele kaarduvat eravad nishi fassaadile. Ka meenutavad kunagiste templite torne Lääne arhitekti püüd islami traditsioone tänapäeva tuua geomeetriliste mustritega, mis peaksid sümboliseerima ühtsust, harmooniat, kindlust ja tarkust. Käego seals torni loojad ja omanikud polnud muidugi sugugi nõus sellega, et Petronase kaksiktorne Need nende ehituselt maailma kõrgeima tiitli ära võtavad. Serstoweri nii-öelda kasutatav pind lõpeb tõepoolest kõrgemal kui Petronase tornide oma ning sealsel amedal katusele on antennid, mis ulatuvad kõrgemale kui pool ahenevate Petronase tornide teravad tipud. Kuid kõrgete ehituste ja linna elamute nõukogu ka selline on olemas. Leilised tornide teravad tipud moodustavad osa ehitusest antennid. Petronase teravates tippudes pole korruseid, kuid maailma tol hetkel kõrgemaid torne ehiti nendega sellepärast, et nad sinna efektselt sobisid. Ning ma arvan küll ka seepärast, et Petronase tornidest saaksid maailma kõrgeimad et Aasia manner Põhja-Ameerikast ette jõuaks. Nüüd on nende kahe vaidlus mõtte kaotanud kõrgusse rekord on taas ületatud. Taipei Ärikeskus Taiwanil on neist mõlemast üle. Aasias seisab seegi. Ja varsti nagunii aetakse kusagil midagi veel kõrgemat püsti. Malaisias Kuala Lumpuris seisvad Petronase tornid tunduvad milleski päris lummavatena. Kõigepealt neid on kaks täpselt ühesugust ja ühepikkust. Kaksikud. Need on hiiglaslikud, tugevad ja õhulised korraga ning meenutavad järk-järgult ahenevas ülaosast. Tõepoolest, iidsete templite torn Nende väljapakkumiseks on eraldatud 70 aakrit, parke ja väljakuid, fassaadi poole avar purskkaevudega plats. Loodetavasti on seal võimalik pikali heita tornide tippe näha, sest seistes pead nii kaugele kuklasse ajada pole vist tervislik. 452 meetrit. Staadioniring on 400, tõmmake enda mõtetes sirgeks, ajagem taeva poole püsti. Kujuteldamatu ja ilmselt võib-olla päris vapustav sellise ehituse kõrval seista. Petronase kaksiktornid on erilised sellegipoolest, et nad pole siledad, vaid maast taevani. Põnevalt sakilised kaheksanurkne täht, eks ole. Terasest ja klaasist hiigelkaheksa nurgad. Taevas ise teab, millest laulab see lõunamerede rahvas. Vaevalt küll, et Kuala Lumpuri kaksiktornidest olgugi tornid islami traditsioone arvestades ehitatud kuuluvad nad kahtlemata maailma kultuur ja kui Allalampurrama Manhattani meenutavassetiga tundub, olevat tõeline maailmalinn kahtlemata turistidest tulvil. Sest kui seal juba sellised tornid on, peab neid ometi vaatama minema. Kindlasti on Petronase tornid vaatamist väärt torne ühendav korruseline Skaebridžiks siis taevasillaks nimetatud galerii moodustabki suurepärase vaateplatvormi 170 meetrit linnatänavast. Sky bridž on 58 meetrit pikk, kaugel seisavad siis Petronase tornid teineteisest ja ühendab kahekorruselisena tornide, 41. ja 40 teisi korruseid kaalub 750 tonni. Seda taevasilda toetavad alt vaadates võrdhaarse kolmnurga moodustavad prussid, mis mõlema torni 29.-lt korruselt silla keskosani ulatuvad. Need toed on painduvad, nii et kui tornid peaksidki kõikuma või pöörduma siis püsib sild tasakaalus. Mõnede arvud igavad pärast seda maaliliste lõunameres rahvakoori aga palju, ütlevad niisiis mõlema Petronase torni alla nelja ja poole meetri paksune betoonvundament mida toetavad saajad, pehmessegi, viimisserammitud hiigelvaiad, Petronase tornide ehitamiseks läks vaja 36910 tonni terast 3000 elevanti nii palju ei kaalu. Tornile on 32000 akent, siis kahelda on neil kokku ühe torni akende puhastamiseks kulub hulgal oskajatel inimestel vähemalt kuu aega. Petronase tornides on vägev mitmekordne turvasüsteem, uksekaardid, telekaamerad häälele ja fotole reageerivad lukud. Kahes tornis on kokku 76 lifti, nende seas kummaski 29 kiirlifti, mis viivad inimesi Sky bridži vaateplatvormile. Kogu ehitus läks maksma 1,6 miljardit Ameerika dollarit. Selle eest oleks ehk üht-teist vajalikku teha saanud. Aga need, kellel raha on, kasutavad seda nii, nagu neile meeldib ja rahamasinad ju maalt kujaga töötavad. Petraanase tornide ehitamine pidi küll üpris keeruline protsess olema, kui mõelda töömeestele nelja ja poolesaja meetri kõrgusel maapinnast. Väga tugev toon, mida ehitusel kasutati, on aasia inseneridele tuttav materjal ja olevat kõrgehituste kõikumise piiramise mõttes kaks korda efektsem kui teras. Väliskülgedel katab torne klaasakende kaskaad ja säravpuhtad terasest varjud, mahendavad Ekvatoriaal see päikesevalusat valgust. Petronase tornides leidub kõike hiiglaslikust ostukeskusest. Malaisia filharmoonia orkestri moodsa kontsertsaalini tornid ehitati lõpuni valmis märtsis 1996 97. aastal alustasid kor operatsioonid oma sealsetes uutes ruumides juba tööd. Ühel 1997. aasta hommikul tööle tulles avastasid vetronase kompanii teiste Trustide ametnikud hämmastusega, et keegi ronib üht torni mööda üles. See oli prantslasest linnaronija. Kui on mägironija, siis linnaronija siis prantslasest linnaronija läens Biederman ro väär, kes ronis ilma igasuguste abivahenditega ühe Petroonase hiigeltorni, klaasist ja terasest välisseina, pidi üles selle peale ehtsat Malaisia pappi. Niisugune lõbus Malaisia Pokk tol ajal maailma kõrgeima ehituse, Kuala Lumpuri Petronase tornide pidulik avamine toimus Malaisia iseseisvuspäeval 31. augustil 1999. Tseremoonia oli vägev, tõeliselt suursugune, valguse ja muusikašõu. Säravate tornide sillakõrguselt paiskusid tumedasse õhtutaevasse laserite kiired kui vaatepilt tulevikust, mis näitas, kui kaugele kunagine mahajäänud riik jõuda võib. Loeti poeeme, kuulati muusikat, lapsed laulsid ja tantsisid ja süüdati mõjuvalt. Lihtne valgusskulptuur, milles ühendatud käed pidid sümboliseerima kolme peamist Malaisias elavat rahvast. Linlasi, hiinlasi ja indiaanlasi. Küllap oli see kõik kaunis üllas ja sümboolne, raputas kümned tuhanded pealtvaatajad välja nende argipäevast, mis võib-olla just kõige roosilisem ei ole. Nad jutustavad sellest oma lastelastele ja näitavad neile kahte imelist hiigel torni millesarnaseid kusagil mujal maailmas ei ole. Nagu ütles nende tornide looja tseesar Antonia belli. See on monument, mis võib-olla pole kõiges Malaisia lik kuid jääb alatiseks seisma Kuala Lumpuri. Eriline, nagu päikesetõus Malaisias midagit taara nime kandev muusik niimoodi kujutanud anda.