Mida kiiremini sa kohale igatsed, jõude, seda pikem tundub tee. Rongil kuigi kiire ei ole, see on Itaalia Rang võib rahulikult ja omasoodu kulgeda mööda lagedavõitu madalat Po jõe orgu Kirde-Itaalias Moloniast läbi Ferrara ja paadu ning lõpuks ometi mestre Veneetsia maa värav. Kuigi Thomas Manni novellis Surm Veneetsias kangelane kuulus kirjanik Gustav Ashenbach leidis maad mööda raudteed pidi Veneetsiasse saabuda, tähendab siseneda paleesse tagaukse kaudu, et kõige ebamaisemasse linna peab tulema ilmtingimata üle laiuva mere. Kohale jõuab ka tagaukse kaudu mestre suur raudtee sõlm ei valmistasin millekski ette. Aga juba ongi kahel pool vesi, sa sõidad mööda pikka raudtee silda üle laguuni ja rong peatub Veneetsia Santa Lucia jaamas mis on sõjaline suurlinna raudteejaam. Kunise sama hoonest välja astud ja kõnevõime kaotad. Sest ta on otse su ees vaid treppidest leia mõnikümmend meetrit üle kivise väljaku. Seal ta siis voolab. Suur kanal, laia majesteetlik, vastaskaldal uhke kirik ning pikk rida palatsusid. Meil on täis kõikvõimalikke liiklusvahendeid suurtest veebussidest, vapparret todest, väikeste läikivmustade kondliteni. Sinu ees on Veneetsia kõige kaunim, kõige pikem ja kõige uhkem tänav. Pea tänav, Canal Grande. Ilusat pühapäeva, taas kord. Mina olen Helgi Erilaid ja vikerraadios algas. Kõigepealt tuli Veneetsia laguun tohutu 550 ruutkilomeetri suurune laguun tekkinud jääaja lõpul üleujutustest, mille põhjuseks alpides diabenniinidest voolanud tohutud veehulgad. Lumi seal üleval, Osulas kellaburistas Veevo kolm nädalat mandrit. Neid niimoodi tekkis lugematult tsaariks kirjutatud on ju, et Veneetsia on rajatud 118-le järele, millest paljud algselt lausa vee alla jäid. Võib vist küll öelda, et vesi valitses Veneetsiat noil ammustel aegadel hoopis rohkem kui tootsid ja valitseb siiani. Esimene tools oli muide paa Lucia ana festa, kes nimetati selle laulu väärsele ametikohale aastal 697. Kuid inimesi elas Veneetsia laguunis saartel juba ammu enne seda. Neljandal aastal. Rajal tulid mehed ümbruskonna asulatest tihti laguuni saartele tsid soola. Kalavarude elule kuuni aladel polnud kaugeltki rahulik üks kallaletung või sõjakäik järgnes teisele ja kõigest sellest väsinud laguuni. Elanikud kolisid vähe val kaugematele saartele elama. Et vesi oleks vahel oma kolm kilomeetrit vett. Aastat 811 peetakse Veneetsia sünniaastaks. Teada, et suurt kanalit vääristanud kevadel olid inimasulaid juba seitsmendal sajandil. Eks ikka kalapüüdjaid, jah, soolakaevajaid aeg on ammu igavikku vajunud, tohutu tagurpidi pööratud. Esstähena läbib suur kanal praegu kogu Veneetsiat jaotab linna kaheks osaks. Neid linnaosi kutsuti kunagi nii, et kellelgi polnud meelespidamisega raskusi Püha Markusele väljakult vaadatuna oli üks pool detsi, tra, mis tähendab see teine ultra siis teine pool. Lihtne ju. Kui sa pole filmi sattunud, oled sa Veneetsias ebamainepaik, aga päriselt mitte filmis. Las Serenissima kutsuti, kunagise Tallinna tänavate asemel on siin vesikanalid mõned niigitsed, et vaevalt mahub kaks väikest paati teineteisest mööda. Majade read seisavad jalgupidi vees, õieti seinu pidi. Veest tõusvate alusmüüride ääred on märjad ja rohekad kõrged. Uksed lõppevad trepiastmetega, mis viivad vete vees seisval vaiad hoonete ees tähistavad paatide või kandlite parkimiskohti. Üle kitsaste Kanalite viib sadade kaupa sildu ja sa arvad, et õnnelikud on need majad, mille ukseni sild on ehitatud, sest siis võib ka kitsast kõnniteed või isegi paari meetri laiust tänavat loota. Kahel pool kõrged kivised fassaadid, rõdudel lillepotid akendel, luugid. Veneetslastele on tuttav ütlus sillast üles-alla suu, et so Berry fonti, sest sillad ja Sillakesed kaarjad mõned lühikesed kitsukese kanali kohale. Vaevalt saad paar sammu ülespoole astuda, kui kohe tulebki jälle need paar sammu allapoole astuda. Ja oledki üle kanali. Ja sa kujutled, kui fantastiline võiks olla libiseda paadis või vao kandlis. Vaid Veneetsia põhjatutena tunduvaid, läikivaid kanaleid, kõrged kivised, tumedad suletud akna luukidega seinad kahel pool ning saateks teadmine pikkadest sajanditest, mida on näinud need seinad, kaarjad, sillad ja see tume, põhjatu vesi. Kandoleeri hüüd ülemis kõlas pooleldi hoiatuse, pooleldi tervituseks nähtuli, kaugelt labürindi vaikusest, veidral kombel ka mingi vastus. Tillukesest kõrgel ülal asuvatest aedadest rippusid muredat müüri pidi alla mandlite järele lõhnavad õiesarikad. Valged jabur poorsed. Keset Maruste lendasid ära pea aknaraamid. Kirikute marmortrepid ulatusid veeni. See oli Veneetsia meelitav ja rikutud iludus, pooleldi muinasjutt, pooleldi püünislinn, mille läppunud õhus puhkes kunst kunagi priiskavalt vahades õitsele. Ja mis sisendas muusikutesse hälli vaid meeli Vadja uimastavaidelisid. Toomasmann Surm Veneetsias. Jälle sisened sa tagaukse kaudu, sest nood kitsa musta veega kanalid on Veneetsia kõrvaltänavad. Sind huvitab peatänav, muinasjutulinna toika Velusioon, Canal Grande, suur kanal. Otse Santanud siia raudteejaamaesisel väljakul kanali servas on vapparetto peatuste rida. Peatus, see on väike lahtise esiküljega majake, mille puu anud juba kanali pinnal kergelt kõigub. Siis ta tuleb, vapparetto v buss, pikk sõiduriist, aknad ja pingil, nagu bussis ikka, ainult otstes on lahtised katusealused, platvormid, hulk rahvast seisma mahub. Poolses otsas on lahtine sissepääs, millele sõidu ajaks laevareelingud meenutavad metallist põikpuudete tõmmatakse. Aga kõigepealt tõmmatakse need lahti, rahvas läheb välja, uued sõitjad sisse, pood ette minek. Suurt kanalit välistab Veneetsia, uhke fassaad, säravad toonid ja kuld jutustavad siin pidusid ja meelelahutusi armastanud Veneetslastest kes ei tundnud rõhumistega hirmuvallutajate ees isegi mitte keskajal, kui ülejäänud Euroopa ehitas paksude müüridega kindlusi ja sünge loss. Vaenlaste eest kaitsta. Telekanali kallastel seisvad Palazzad jutustavad Veneetsia aadlike rikkusest uhkusest ja enesega rahulolust. Sääraseid balleelseid endale lubada aina palatsud ja kirikud kahel pool. Apareta kiirustab. Miks ometi? Sa tahaksid nii aeglaselt edasi liikuda, kui vähegi võimalik? Juba esimene märk, mis kanali vastas igal kohe raudteejaamast väljujale silma jääb. Ansansime on pikala kirik, mis teeb sulle selgeks, kui Iierrelisse paika sa sattunud oled. Karentuses hammashall uhke trepp, suur roheline koppel. Ja siis üksteise kõrval pikad hoonete read Telliskivi värvilised valkjad, kollakad, fassaadid, vette ulatuvad padjasammaskäigud jäävad ja ümarad kaared, barokkkirikud, renessanss, paleed, helis gootika, mauride stiil, pitsilised koodi, aknaraamid, värvilised päikesevarjud, valgete rõdude kohal vees seisvad valgetriibulised postid paatide Jakondlite kinnitamiseks. Kõik see ja palju muud, mida pilk kohe haarata ei jõua. Kahelbu Ollaya kilomeetrite pikkust rahulikuma Jessteetliku suurt kanalt Veneetsias. Veneetsiat ehitati pikki sajandeid meisterlikult ja targalt. See linn ei ole, ehib teatud vee peale, ta on ehitatud vett Leetseljakutele, mis ajapikku Saardeks kasvasid või väikestele liiva küngastele, mis otsapidi veepinnale olid jäänud. Sügavale liiva sisse. Rammiti suured ja tugevad lehisest või tammepuust vaiad, mis moodustasid otsekui laguuni ebakindla, põranda, kõval savi sel aluspõhjal. Nirvaiad paigutati konsentriliste ringide võispiraalidena ehitatava maja välisküljest alates 60 kuni 80 sentimeetriste vahedega. Ja niimoodi moodustasid nad aluse, millele kinnitati parvekujulised horisontaalsete palkidest platvormid. Selline niinimetatud puupõrand kindlustati suurte kivirahnudega ja nii ladestus tugev põhi tellistele jämerdile. On teada, et Santa Maria della saluute kiriku aluse kindlustamiseks läks vaja üks miljon 106657 vaia ja realto silla jaoks 10000 vaia. Milline meeletu töö see pidi olema ja kui hästi pidid erinevate aegade Veneetsia linna ehitajad seda oskama. Põlvest põlve edasi antud kunst. Sa sõidad vaporetol mööda suurt kanalit ja imetled mõlemat kallast, alistavaid kolme, nelja korruselisi hooneid, palee esid ning kirikuid. Veneetsia laguun, kasvanud jämedate tüvedega lehiseid tammesid, mida kõigi nende ehitiste aluspõhjaks vete tuli rammida. Need toodi mandrilt kohale teinekord üpris kaugelt isegi Balkanilt. Fassaadide katmiseks ja kaunistamiseks vajalik marmor toodi kas Kreekast riba toast valget, tugevat marmori sarnast ja lubjakivi, mis soolases vees hästi vastu pidas, kasutati sildade ehitamisel ning Palazzode kirikute ja kellatornide rajamisel. Tellised, mis näiteks tohutule fraari kirikule ning teistele koodi ehitistele oma võluva roostepunase tooni andsid, olid valmistatud siinsamas kohalikust savist. Kõik need Serenissima ajastul tohutu tööga püsti pandud hooned, paleed ja kirikud on ikka alles. Vaata, kui oleksid ammused Veneetsia, lased oma laguuniga mingi kummalise lepingu sõlminud, selles linnas elada, mitte selle pärast pidevalt muretseda. Veest tõusevad pilved, vihmad ja udud, mis kaovad. Ta asja Veneed, seal on 1000 nägu, nagu veel, mille sisse ta rajatud on. Tuulehoog käib üle suure kanali ja selle pinnal tekib hetkega miljon tillukest väärelevad peeglit. Õhulises päikesepaistes on vesi särav ja pidulik vihmasajus hall ja melanhoolne. Muutuv valgus ning õhu värelus teravdavad või pehmendavad õrna kivi pitsi ornamente, rõdude ja kaarte kontuure. Sa võid jäädagi kõike seda imetlema. Samas oleks eaga praktilisemaid seiku teada. Näiteks seda, et siis, kui need hooned rajate määras ehitusmaterjalide ning nende kohaletoomise hind selle kui uhkeks kujundas arhitekt ühe või teise kiriku või perekonnapalee. Teine oluline asi, millega tuli arvestada, oli hoone vajumise võimalus. Et seda riski vähendada, ehitati majad alguses vaid kahe ja kolmekordsed. Pidevad ebakindluse meenutajad olid iga päev otse Veneetsia elanike silme ees. Tuli jälgida palatsude ja kellatornide kaldenurka ning seda, kui kõrgele tõusis vesi linnatänavatel ja väljakutel üleujutuse aegadel. Veneetsia lased õppisid oma ebakindlale aluspõhjale rajatud linna jälgima, hoidma ja parandama. IRA viia IRL ära. Ei ravi Irel. Martín Allara Haab Raadio Irel ooge rooge, Välbio rand ja Müntze ärkadennustan andeberbaarella noor laastu rumba viibee eral. Unga liin viia Irel. Kaarel Tuuru k Leenul all me moor ja järel. Vapparetumudki libiseb ühest peatusest teise, peatusi on palju ja need on mõlemal pool suured kanali ääres. Ikkagi on kummaline mõelda, et inimesed sõidavad niimoodi veeteed mööda tööle või kooli või turule. Turistid aga liuglevad õnnelikult ühest ajaloolisest paigast teise. Neid paiku on kümneid Teie kümnete kaupa siin kanali ääres veest tõusvaid kauneid palatsusid ja kirikuid. See on ju ikkagi Veneetsia peatänav. Fassaad. Sa oled kuulnud kuldsest majast ka tuur on selle Palazzo nimi siin ja sa pead umbkaudu, kus see asuma peaks. Kanali vasakul kaldal kuivab barretus San Marco poole. Sõidad enne suurt Tänakut, mille tagurpidi pööratud S tähe kujuline kanal linna keskel teeb. Ja see on õige fassaad. Ja õnneks on singa vaporeta peale juhtus nii, et on pisut enam aega vaadata. Kadurra kummaliselt ebasümmeetriline fassaad, üks pool sile, teisel kolm korrust sambaid. Alumise korruse kõrge härra kaareline sammaskäik tõuseb veest kahe ülemise korruse sammas, rõdud on ülal ehitud kauni suulise koodi raamistikuga katuse äärel, haprad heledad tornikesed hoone kui muinasjutt. Jääb ainult oodata, et seal üleval sammas rõdude taga vilksatab avarasse musta keepi mähitud lumivalges lõigul siis Veneetsia karnevali maskis vari. See kuldne maja tõusis suure kanali äärde 15. sajandi alguses. Rikas Veneetsia lane Marino kontareini tellis siia nimelt oma perekonnapalee. Prantsusmaalt pärit kunstnik šanšarli Itaalias tuntud kui Soaanede Françodis Antab on all. Ma lihtsalt talle otsafassaadi helesinise, musta, valge ja kuldsega. Kadõrov. Fassaad on taastatud kõigis neis säravatest toonidest ning on kuulsamad marmor Pütsilise veepeegeldusega nõiduslikult kaunis. Pärast kontariinit on sellele paleele sajandite jooksul mitmeid erinevaid omanikke tekkinud. Vene vürst Trubetsky koi ostis kuldse maja 19. Islandil kingituseks baleriin Maria tal joonile. Sajandi lõpul restaureeriti Andorra põhjalikult koos renest Lance ajastu pronksskulptuuride ja medaljon, ide ning rikkaliku maaligaleriiga. Siin võid kohtuda ka 16. sajandi Veneetsia meistrit teht Intarettoya Tiitsianiga. Aga kogu imeline vana kunst, mida vete rajatud linnal sulle nii palju pakkuda on. Peab järgmiseks reisiks jääma. Järgmine reis peab ometi tulema, olgu või unenäos. Nii paljudel Palazzadel siin suure kanali ääres on oma pikk põnev ajalugu lugematu hulk inimsaatusi ja kõik need aastasajad. Üle suure kanali viib sinu marsruudil sandanud šiia raudteejaamast Püha Markuse väljakule kolm silda, mille alt tah läbi libiseb. Üks on suur lai kaarsild kohe raudteejaama juures. Ponte tellis kaltsi, eks on, San Marco lähedal pantidel akadeemia ning üks ja kuulsaim seisab kanalit tagurpidi see s-tähe kõveruses Ponteri Alto realtosid. Esimene, mis aastal 1175 üle suure kanali ehitati. Esmalt oli see sild puust, kuid seda on õige mitmel korral ümber ehitatud. Kõigepealt lõhuti seal täielikult aastal 1310 Veneetsia aadliku, Paia, Montud ja poolo juhitud ja veriselt maha surutud ülestõusu ajal. Aadlimees nimelt tahtis parasjagu valitsevat Tootsi troonilt tõugata. Kaks korda kukkus realto sild lihtsalt kokku. URL ehitamiseks loodi õige mitmeid projekte. Üpris uhke oli kindlasti arhitekt ballaadi plaan teha romaani stiilis kolme kaarega Kivisild kuid leiti, et selline sild hakkab kindlasti segama üha suurenevat liiklust suurel kanalil. Niisiis seisab seal praegu lihtne kaarsild kõrgus seitse ja pool meetrit ning selle alt mahuvad läbiga suuremad jõelaevad ja pargased v bussid muidugi väiksematest paatidest ja kondlitest rääkimata. Ometi realto sild on kõike muud kui lihtne. See on 28 meetrit pikk ja kinnine sild. Ainult kõige kõrgemas keskosas avanevad lahtised kaared mõlemale poole kanalit. Silda katab kaarjas katus ja kahel pool on pikad read poode ning müügipunkte nende vahel kitsavõitu tänav, mis kulgeb ülespoole jälle allapoole, nagu kaarjate Veneetsia sildadel kombeks. See oligi kaua, kaua ainus sild üle suure kanali akadeemia ja skaltsi sillad ehitati alles 19. sajandil. Ning kunagi kõndisid mööda realt uhked Veneetsia aadlikud. Siit edasi mööda ajaloolist kaubatänavat, mis viis otse Püha Markuse väljakule, kuhu tuli väärikalt ning pidulikult siseneda. Veneetsia auväärsetel kodanikel, kes läbi aegade linna rajamist juhtisid, oli õigus. Ballaadi kolme kaarega Kivisild oleks päris kindlasti takistanud liiklust suurel kanalil sest liiklus on pidev ning tõeliselt suur. Jõebussid vapparretod muudkui tulevad ja lähevad. Väiksemad ning suuremad mootorpaadid ruttavad edasi-tagasi. Brutavad mitte ei kihuta, kanalitele ei kihutata. Aeg-ajalt ilmub nähtavale vaate, mille küljel on kiri, polid siia. Veedaksor libisevad siia ja sinna. Kaubabaar Segased liiguvad oma teed, sest linnal on ju kõike vaja. Ja lõpuks ärgem unustagem Veneetsia kõige romantilisem liiklusvahendit. Kondlit. Kaunis veesõiduk sobib küll hoopis enam väikestele vaiksetele romantilist telekanalitele. Kuigi ei saa kuidagi väita, et suur kanal kõigi oma Kivibitseliste palatsudega kahel pool vett ei oleks romantiline. Siin on lihtsalt liiga suur liiklus. Võtkem Robert Shirarbi raamatu vapparretto 13. Ameeriklasest pangaametnik on ajutiselt Veneetsiasse tööle saadetud. Tanküüris mulle korteri, mis võttis enda alla suure kanaliäärse viie tärni hotelli, palatseb Agradina. Kogu ülemise korruse. Seinu ehtisid 400 aastased maalid ja tuhm läikivaks poleeritud inkrosteeritud rambid. Kaarakende ees rippusid rasket kuldservaga sametkardinad, mille vahelt nägin pikka Reskset vaadet. Rohelisel veel liuglev vaid kondleid v busse ja voolujoonelise mahagon kerega mootorpaate. Linna ilu tegi mind ärevaks. Sibul, ümarik, päike langes igal õhtul saluute kiriku suure rohelise kupli taha värvides kanali fantastiliselt sügav, roosaks. Igivanade kergelt murenevate balleede fassaadidel kumas kaunis hüljatud valguses allasurutud kurbus. Veneetsia lased nimetavad kella kuue ja seitsmevahelist tundi hoora Tooroks kuldseks tunniks, kui surev valgus värvib kogu linna igatsuse karvaliseks. Püha Markuse väljaku kohvikud on tulvil turiste. Kohalikud tõmblevad realtu silla ümbruse veini poekestes. Üliõpilased valguvad mise rekordia paaridest kaldapealsele. Varahommikul poole nelja ja kuue vahel sõitsid töö praamid suurel kanalil mürinal edasi-tagasi. Lastiks kapsas ja munad, plastmasssandaalid, akud, õllekastid, piim, värske leib, juust, pliiatsid, käsed, Tiina ja International Herald Trievioni värsked numbrid. Kogu maine kraam, mida linn algaval päeval vajas. Pärast ongi Veneetsia nii kallis. Ka tavalisemad asjad nagu kurgu, Bastillid ja kleeplint tuleb suurelt maalt kohale tuua, praamidele laadida ja sealt uuesti maha laadida. Prügi, pargaset, suviseid koidu eeltöö praamide taga. Suurel kanalil valitses tõeline veega Kofoonia. Virardi kirjeldas suure kanali öist nägu. Veneetsias on lugematult nägusid ja linna kordumatut ilu imetlema tulnud turistid näevad neist vaid väheseid. Mitte et neid varjata püütaks linn elab oma elu ega varja midagi. Kõik on nagu on. Robert Shirardi asjatundlikkusest pole põhjust kahelda, kui ta kirjutab suure kanali teatridekoratsioon likest fassaadidest ja turistide lemmikplatside kallidest kohvikutest eemal olid tänavad kitsad ja kehvasti valgustatud, seal püsis hallituse ja kõdulõhn. Paleed, mida hoidsid koos jämedad kaablid ja kokkuklopsitud tellingud vajusid laguuni Mõtta sajandite hallitus ja niiskus oli tunginud isegi kividesse. Küllap see nii ongi, nagu sirardi kirjeldab. Kadumas manni kirjeldatud Veneetsias kaalub linna deemonlik ja hukatuslik hingus üles Veneetsia muinasjutulise ilu. Ja mis siis sellest? Igal linnal on oma fassaad ja oma tagahoovid. Teadmine viimaste olemasolust teisega sulle esimene sinotimast. Ning teadmine Veneetsia saladustest teeb ta veelgi paeluvamaks. Kuulsaid tsitaate on veelgi. Marssal praost Veneetsia annab nii palju rõõmu ja enesekindlust, et isegi surm jätab su siin ükskõikseks. Ernest Hemingway suure kanali ääres istudes ning kirjutades sealsamas, kus seda on teinud naerun vao ning Jaan, tan Ants ja tunnen, et olen jõudnud paika, kuhu pidingi jõudma. Göte äkki tundsin endki Aadria merevalitsejana, nagu tunnevad seda kõike Veneetsia lasedamakondlitesse astudes. Ja Toomasmann, kes poleks tundnud kerget hirmu, võbinat, vaikset kartust ja ängistust, astudes esimest korda või pärast pikemat vaheaega taas Veneetsia kondlisse. See kummaline sõiduriist, mis on muutumatul kujul säilinud vallaadide ajastust tänapäevani on iseäralikku musta värvi, nagu on seda üksnes puusärgid. See meenutab hääletuid ja kurjakuulutav vaid ettevõtmisi keset Bladisevat tööd veelgi enam meenutada Ta surma ennast, surnuraami, sünget matust ja viimset sõnatud teekonda. Ja kas olete märganud, et sellise paadiiste see sünkmusta, laki ja läike polstriga kaetud leen tool on maailma pehmein, toredaim ja mõnusainiste? Eriskummalise kujuga mustad kandled libisevad peaaegu hääletult mööda suurt kanalit ja võiks arvata, et siin Veneetsia peatänava vilkas liikluses polegi Condoleeridel oma sõiduriistu nii lihtne juhtida. Aga need mehed on profid, siniste punaste paeltega ehitud õlgkübarad, teise triibulises T-särk kedes seisavad nad kongli ninas ning laureerivat kindlalt. Keset kõiki neid paate ja v busse sandalutšiiet laulmas ei kuulnud neist ühtki. See romantika, kui ta üldse veel olemas on, ilmselt on hoitud vaiksete, kitsaste ja maaliliste kõrvaltänavate kanalite jaoks võrdlemisi ebasõbralik. Laguun, millest Veneetsia kunagi otsekui võlujõul tõusis on linna elanikelt suurt kohanemisoskust nõudnud, et ikka kas liigkõrgete õli madalate vete üle võitu saada ning lugematute saarte vahel ringi liikuda. Selleks hakkasidki Veneetsia lased kondleid ehitama. Keegi ei tea õieti, millal see sõiduriist leiutati, kuid sõnangundule ilmub välja juba 1094.-st aastast pärit ürikutes. Tollases lootši dekreedis oli viidatud suurele paadile, milles pidi olema ka suur hulk sõudjaid. 14. sajandil muutusid paarid väiksemaks ja nende ninad ning ahtrid ehiti metallkaunistustega. Sajandi lõpupoole ehitati juba pikemaid saledamaidia, kergemaid sõiduriistu, nina ja ahtriosa tõsteti ülespoole ning paadi keskele paigutati väike kajutit, mis sõitjaid halva ilma eest kaitses. Mõnedel paatidel ehiti, ninad kaunite metallornamentidega, mõned värviti kirkate toonidega ning vooderda tissanetajasiidiga. Ninas ja ahtris seesid maalitud keerubid ning hoidsid selle perekonna, kellele gondel kuulus. 16.-st sajandist alates hakati kondlaid mustaks värvima toomas, mannile võis matuseid meenutada, kuid Veneetsias ei ole leinavärv must, vaid punane. Praegused saledad ja elegantsed, Veneetsia kondlid on umbes 11 meetrit pikad ja poolteist meetrit laiad ning valmistatud kokku 280-st puude. Tailist ja kondlite ehib mõtlemine on keeruline sajandist sajandisse edasi antud oskustöö. Suur kanal tundub vaporeto reisil enam-vähem turvalisena kuid vee peal sõita on alati riskantne. Lihtne. Kõigile sõiduriistadele on siin oma teed ette nähtud ning postidega tähistatud. Palatsude ees seisab vees toredaid punavalge triibulisi poste, nende külge siduda isiklikke veesõiduvahendeid. Kunagi Veneetsia hiilguse aegadel sattus siin patriitsi perekondade siidise ameti ja kullaga ehitud paate ning musti läikivaid kondlaid. Neist astus Palazza trepiastmetele mustadesse keepidesse mähitud lumivalgetes ja kuldsetes maskides daame ja härrasid. Veneetsiaga karneval, Meline pidu suurel kanalil ja selle kallastel. Aastal 1204 vallutas toos Enrico Tandolo Konstantinoopoli ja tuli sõjaretkelt tagasi koos looritatud islami naisega. Võib-olla on see legend, võib-olla mitte, kui mitte, siis ütlesid Veneetselased kaetud näoga naist nähes ahhaa. Selles on ideed. Veneetsiaga karnevalimaske tuleb välja ei kantud käinud karnevali ajal. 18. sajandil algas kuulus Veneetsia karneval oktoobrikuu alguses ning kestis talvise paastuajani kogu nägu katvaid vaid silma avadega, lumivalgeid ja kuldseid maske kandsid Veneetselased terve karnevali aja kuid peagi hakati neid kandma ka muudel pidustustel tooside valimistel ning nende poegade pulmades. Ja siis, kui linn kuulsaid külalisi vastu võttis. Monsieur rannas, joramaskaara olevat maske kandvad venelased 11 tervitanud aeg läks edasi ja maskide kandmine muutus Veneetsias nii tavaliseks, et linnavõimud pidid andma ametliku käsu vähemalt kirikutes maskide eestmata. Maskiga koos kanti pautat mustaga puutsi, maani ulatuvat mantlit või keepi, tab arr, vaat kolmaksed kübarat. Trecornat, mis teinekord kulla ja kalliskividega kaunistatud oli. Oli olemas ka pika ninaga ka valgeid maske, mida arstid algselt katkuepideemiate ajal kandsid. Kuid reegel oli alati kindel. Ära iial hakka uurima, kes maski taga peidus on. Sest maskid olid aegade jooksul Veneetsele sama omaseks saanud kui kanalid ja kondlid. Silvia Tšekat tsiteerides. Tänavad on kitsad, inimesi vähem, kõik tunnevad kõiki. Selles linnas pole tänapäeval autosid, mille tumendatud klaaside taga sa anonüümseks võiksid jääda ning endistel aegadel polnud seal tõldu, kuhu varju pugeda. Inimesed tundsid end Veneetsias otsekui alasti. Selle alastuse katmiseks rõivastest ei piisanud, oli vaja mass. Patoloogia troll. Sinu vaporeto numbriga üks on reisil mööda suurt, täna olid jõudnud San Marokosse Veneetsia kuulsaimasse paika. Püha Markuse kirik on siin täis imelisi kunstiteoseid ja ise samuti üks imeline kunstiteos Püha Markuse väljak, tooside palee. Kõigest sellest on siinsamas sellel tunnil juba varem kõnelda töötud. Aga sõnad tunduvad Veneetsias nii jõuetud. Ilusas salapära on neetult raske kirjeldada. See linna otsekui mõistatuslik miraaž. Võtkem veel kord Robert Shirardi raamat, vappareta 13. Tõusud söövad mitu korda aastas Veneetsia tänavaid ja platse keemiline reostushappevihmad ja lagunevaid alusmüüre tampi mootorpaatide kiiluvesi on oma jõud ühendanud. Kuid ometi kõrgub linn raskusjõu füüsikaseaduste ja aja kiuste endiselt laguuni vete kohal. Just nagu hoiaksid taevased kuldketid seda üleval. Ja mis on linn ilma inimesteta, mis oleks Veneetsia ainulaadse leidliku meeste ja naiste rassita, kes ta laguuni mudast ja pilliroost üles ehitasid. Tõepoolest, miks peaks jumal tahtma alles hoida linnatäit, turiste. Kuid järel on veel vaid käputäis ehtsaid Veneetsia lasi, see tähendab neid kodanik kelle sugupuu ulatub Veneetsia pikas ajaloos rohkem kui viis põlve tagasi. Ainult need vähesed lahutavad Veneetsiat paratamatust ebarlikust pool elust järgmise Euro-Disneylandi na. Ometi on Veneetsia imekombel ikka veel Veneetsia. Kuidas on tal küll korda läinud kokakoola, seljakotirändurite ja muude praeguse aja häbitustel rüüstamiste kiuste nii suurel määral iseendaks jääda?