Säästraates teexifanjasse poeg pühendab selle torni päästjatele jumalatele mõeldes neile, kes purjetavad merel. Fraas pühendusest, mis oli kunagi raiutud vana maailma seitsmenda ime. Aleksandria tuletorni jalamile. Varsti pärast Aleksander Suure surma võttis Egiptuses võimu tema väejuht olema Jussotter ning viis oma pealinna Aleksandrias, mille lähedal seisis väikefarase saar. Päevadel oli Aleksandrias raske randuda, rannajoon oli ohtlik ja vesi kohati madal. Niisiis otsustati ehitada Aleksandria ehk Fara sõdule. Tarand algas 290. aastal enne Kristust, kuid valmis sai tuletorn alles Sooteri poja Ptolemaios Philadelphiasse valitsemisajal. Arhitekt Alisa straatus, Texyphanese poeg. Allikad on meile jätnud torni ning selle imelise valge marmorkate kirjeldusi jutustanud ka sellest, kuidas saladuslik peegeltorni tipust kümnete kilomeetrite kaugusele valgust saatis. Vaenulikud laevadega olevat see peegel enne randa jõudmist avastada ja põlema süüdata suutnud. Viimases väites võib ju kahelda, aga mitte selles, et Aleksandria tuletorn sajandeid oma kohal seisis ja meresõitjatele teed näitas. Senikaua, kui laevad maailma ookeanidel ja meredel sõitnud on, ehitatakse ka tuletorne, et meresõitjad tervelt pärale jõuaksid. Tuletornid on legendaarsemaid kui teised. Kunagist Aleksandria tule torni on lausa vana maailmaimede sekka arvatud, kuid kahjuks on see ime juba ligi 600 aastat maa pealt kadunud hoopis teispool maakera sellel kummalisel mandril, kus on siis suvi, kui meil talv ja vastupidi, seisab aga üks teine tuletorn maailmaimede hulka ta ei kuulu Austriale, Itaalia imeks peetakse teda küll. Mekvaari tuletorn Sydneys sai lõpuks seegi sissejuhatus otse, et öelda, mina olen Helgi Erilaid ja vikerraadios on alanenud. Üheotsa pilet võlutud laevale, vaat mis meil on. Teekond on pikk, väga pikk ja ükskord kohale jõudes leiame eest hiigelmandri, mille sügavas südames võib mõndagi salapärast juhtuda. EMO oli suur edev ja mitte väga tark lind. Seda kasutas ära tema kuri karjas alaga val naaber, kes emod igat moodi ninapidi vedas. Üks kord uhkeldas taas sellega, kui palju muneda oli munenud paha naaber aga tuli ja tegi kõik munad katki. Ainult üks jäi terveks ja selle viskas naabertaevasse. Suure hooga taevasse heidetud emo muna põrkas vastu puuriita, mille pilvemees Gode noot kokku oli kandnud. Löök oli nii tugev, et taevane puurid süttis põlema ja kallasmaa pehme ja sooja koiduvalgusega üle. Lilled maa peal oli täkilises soojast valgusest nii üllatunud, et tavasid pärani oma õied ja kastepisar, mis neile kinkinud oli, pudenesid maha. Väikesed linnud hakkasid puudel süüdistama. Haldjad, kes mägede tippudel lund hoidsid, unustasid oma töö päriselt. Lumi sulas ojadeks jõgedeks. Kauge liit peas. Mägedes muutusid öö purpurvarjud hallideks. Pehmed roosakad, pilved rändasid üle taeva ning valge udu veetis all orus kahvatu näo. Taevane puurid leegitses päike tõusis kuldses hiilguses selgesse sinisesse laotusse. Algas esimene päev. Alguses põles puurid seal ülal mahedalt. Aja jooksul leek üha tugevnes ning saatis maa peale ereda keskpäevase kuumuse kuid peagi muutus tuli madalamaks, kuni hämaruses oli näha vaid hõõguvate sütekuhi. Põrkursed, varjud ja valge udu hiilisid oma peidupaikadest tagasi. Must mantel laotusse, ülema. Kui pilvemees Gode naut nägi, milline imeline mõju oli päikesel otsustas selle igaveseks ajaks maale kinkida. Ja pärast tule kustumist läks ta pimedasse metsa, korjas taas suure kuhja puid ning süütas need koidikul. Niimoodi siis lähebki igavene üksildane puudekorjaja igal ööl metsa ja süütab igal hommikul päikesetule. Meie jaoks siin maa peal. Nõnda tekkis Austraalia aborigeenide ammuses legendis päike päeva later. Oma 50 tuhandeaastase ajaloo jooksul ei vajanud aborigeenid muud valgust kui päikest päevasel ajal ning lõkketulesid õhtuti, kui nii kaugele oli jõutud. Kuni tulid võõrad laevad. Esmalt juba seitsmeteistkümnenda sajandi alguses hollandlased. Nende avastatud mandrit hakati uus Hollandiks kutsuma ja see oli Austraalia põhja lääne ja edelarannik. 1770 seilas inglise maadeavastaja Cheemskuk piki mandri idarannikut. Siinseid alasid hakati Uus-Lõuna-vaimsiks kutsuma. Ja jaanuaris 1788 maabus praeguse Sydney kohal niinimetatud esimene laevastik tuues kaasa 750 sunnitöölist udusest Albionist nädalate pikkuse meretee kaugusele. 16. sajandi kaartidel Austraalias incognito nime kandvale mandrile rajati briti karistuskoloonia port Nizeczon. Siit pannud kusagile põgeneda. Loonud. Õige varsti pärast esimese laevastiku saabumist käskis kuberner Arthur Phillip rannikule lipuvarda püsti panna, et varustuslaevad õigel kohal maanduda peaksid. Mõni aasta hiljem, 1791 ehitati juba algne tuletorn korv kolmjalgse aluse otsas. Selles põletati esmalt puid, hiljem kivised. Järgnevad 25 aastat juhtis selline märgutuli laevu öisesse siini sadamasse, mis Boczyyaksoni lahe äärde kasvama hakanud. Vangid kandsid tule eest hoolt. Oli 1810, kui Uus-Lõuna-Walesi kuberneriks sai kindralmajor lahlan Mäguari Šotimaa lääneranniku läheduses laiuvate hübriidide saarestikus malli saarel sündinud mees. Varem oli too sõjaväelase karjääri valinud džentelmen, teeninud Põhja-Ameerikas, Indias ja Egiptuses. Niiendrimen tõepoolest. Pildilt vaatab vastu intelligentne ja suursugune härrasmees, kaunid silmad ning tilluke leebe naeratus suunurgas. Mäkvaarile oli antud käsk rahutus ja mässumeelses Uus-Lõuna-Walesis kord majja lüüa. Kui ta 1809. aasta detsembris Sydneysse jõudis, leidis ta eest kaootilise Nato koloonia, mis oli sisuliselt vangilaager ning kus elas umbkaudu 5000 eurooplast. Lah Lõmmekvaari oli konservatiivne ja korda armastav mees. Tema oli veendunud, et nii protestandid kui Briti seadusandlus olid Vabaduse ja arenenud majandusega tsivilisatsiooni hädavajalikud alustalad. Nii ma tean kirjutanud ajaloolane Männik Laak. Ja vastavalt oma veendumusele asus kindral arrist kuberner sellel kaugel kaootilise mandril tegutsema. Tal oli nimelt oma kindel visioon Austraalia tuleviku kohta. Austraalia põliselanike pik põrisev pildise rindu oli selleks ajaks koos selle pillimängijatega ammugi sisemaale taandunud mari visioon puudutaski vaid uusasukate alasid Zirnit ning rannikupiirkondi. Ta laskis ehitada teid, sildu, sadamasildu ja kirikuid. Ta määras kõrgemad riigiametnikud juhtivatele tööpostidele koloonia kõige kaugematesse piirkondadesse. Ta rajas uusi linnu. Niimoodi tekkisid teisele poole maakera uus Richmond, uus Liverpool ning uus Windsor. Tema nägemuse järgi pidi vangile laagrina asustatud Uus-Lõuna-Walesist saama briti impeeriumi üha kasvav osa, kus elavad vabad inimesed, kes mõne aja möödudes ise siinseid alasid valitsema hakkavad. Kõige olulisem akvaari poliitikas oli aga tema suhtumine siinsetes uus asukatesse kes hoopiski mitte omal soovil, küll aga mingisuguse oma süü tõttu kaugesse kolooniasse sattunud olid. Need olid endised vangid, need, kelle sunnitööaeg lõppenud oli või kellele andeks oli antud. Koeri, nõudis, et neid tuleb kohelda koiva puu inimesi ning näitas ise eeskuju määrates näiteks Francis kriinway koloonia arhitektiks ja doktor William reforni koloonia kirurgiks. Ta kutsus vabanenud vange isegi kuberneri majja teele. Vastutasuks nõudis taga edeks vangid elaksid väga korraliku elu ning, ja see oli kuberneri meelest eriti tähtis, astuksid seaduslikku abiellu. Me koeri sellised vaated ning see, et seal kaugel briti valitsuse rahaga õige lahedalt ringi käis, ei meeldinud Londonis kaugeltki kõigile. Aga London oli üpris kaugel. Laevad sõitsid emamaal taustal Itaaliasse oma mitu nädalat ja kui nad hilisõhtusel või öisel ajal kohale juhtusid jõudma, andis neile suuna Sydney sadamasse ikka toosama kolmel jalal seisev mõrv, milles põlesid kas puud või kivisüsi. 1816. aastal leidis kuberner laglan Mäkvaari, et käes on viimane aeg selles suhtes midagi ette võtta. Juulikuu 11 10. päeval 1816 pani Austria Itaalia briti koloonia kuberner lahlannakvaari paika Sydney uue tuletorni nurgakivi. Tonni nimeks sai Mägaari majakas. Torni looja, arhitekt, aiansi screen või oli siis veel Austraaliasse sunnitööle saadetud vang. Francis Howard kriinway sündis 1777 Inglismaal Bristoli lähedal. Selles peres käis ehitajate ning müüri ladujate amet põlvest põlve, kuid Francis Howard õppis arhitektiks. Ta oli 33 aastat vana, kui tema äri pankrotti läks. Ilmselt ei leidnud ta meeleheites muud väljapääsu, kui võltsida advokaadiallkiri ühel tähtsal dokumendil. Ja Briti seadused olid tol ajal siis niga karmid, et mees mõisteti selle teo eest kõigepealt kähku surma. Hiljem asendati see nuhtlus 14 aasta pikkuse sunnitööga. Ning Francis kriinu ei saabus 1814. aasta veebruaris laeval kindral hüüt Sydney'sse, et karistada, kus seal ära kanda. Etega kriinu oli väljaõppinud arhitekt anti talle peagi võimalus omal alal tegutseda. Kuberner Mcuary andis talle esimese suure töö rajada Sydneysse kogu Austraalia ranniku. Esimene tuletorn. Ehitus sai valmis märtsikuus 1818 ja kuberner oli selle plaanidega nii rahul, et nimedes Riinu juba enne ehitustööde algust koloonia arhitektiks ning kõigis süütegudest vabaks. Novembris 1818 hakkas uus tuletorn lõpuks laevadele teed valgustama õlilampidest ja parapoolsetest peeglitest koosnev keeruline pöörlev süsteem. Nii on torni tipus keerlevate vilkuvat laternat kirjeldatud ja küllap on mõistlik sellega sinna piirduda. Esimese Austraalia Uus-Lõuna-Walesi ranniku tuletorni esimene valvur oli Robert Watson, kes oli kohale saabunud esimese laevastikuga. Nii palju esimesi, aga tegu oli ju päris värske asumaaga. Robert Watson oli olnud vanemtüürimees laeval Sirius eluaeg ustavalt tema majesteeti teeninud ning teine on parimas eas. Nii et Sidney esimese tuletorni eest hoolt kanda jõudis ta vaid aasta. Kuid ta oli esimene ja majaka lähedal olev lahtsaide Manime Watsoni laht. Kummaliselt palju saatusi põimub ühe tuletorni ümber seal kusagil kaugel maailma serval. Mägaari tuletorn oli üks esimesi kiviehitisi kogu Austraalias. See seisis liivakivist, kaljul ja kive. Tuletorni ehitamiseks murti sealtsamast Sydney lähikonnast. Liivakivi oli hästi töödeldav ja seda oli kerge lõigata, aitäh, kuid tema vastupidavuse suhtes olid kogenud ehitusmeistril Riinu õel omad kahtlused mistõttu ta laskis torni alla tugeva vundamendi ehitada, nii et kõrge ümartorn näis otsekui korrapärasest tiibadega kivihoonest välja kasvavat. Tiibhooned olid väikesed pelgatustega. Üks neist oli mõeldud tuletornivalvur eluasemeks, teine peatuspaigaks kuberner naquaarile. Hoone sissepääsu moodustasid kolm kitsast uksekaart. Mõlemal pool seintes olid aknad. Kõrge ümara torni seinal olid mõned tillukesed ka aknad, pigem küll lihtsad peavad sellele, kes mööda tornisisest keerdtreppi üles või alla juhtus ronima. Üleval valguse allika ümber keerles lahtine rõdu. Pimedal ajal vilkus tuletorn korra minutis ning valgus olevat merele paistnud ligi 40 kilomeetri kaugusele. Tubli arhitekt Francis Green Way oli kohe alguses hoiatanud, et torni ehitamiseks kasutatud liiva kivi ei pea ilmselt ranniku tuultele ja tormidele kuigi kaua vastu. Juba viis aastat pärast valmimist 1823 kukkus ehituse seintest suuri kive väljatorni ümber paigutati tugevad raudvitsad, kuidas 2878 olid asjad niikaugel, et tuli asuda uut tuletorni ehitama. Annet tegi uue tuletorniplaanid ja uus torn sai kriinva loodud torniga üpris sarnane. See toetus nimelt samasugusele tugevale madalavõitu kahe tiivaga hoonele ja tiibhooned. Tal olid samasugused väikesed kupelgatused kuid uus torn ehitati nähtavalt tugevamast materjalist ning pisut kõrgem, seda tänu suuremale ja kõrgemale laternale torni tipus, mida ümbritseb ümarmetallreelingu ka piiratud rõdu. Igas minutis saatis latern välja kaheksasekundilise valgus välgatuse ning siin oli tegemist juba elektrivalgusega valguses. Mehhanism, mis aastal 1883 kaari tuletorni jaoks telliti oli tollases maailmas päris ainulaadne. Elektrikaare toitmiseks vajaliku generaatori pani tööle gaasi autor ja kaastuli mööda torusid siit nii gaasivabrikust ning on teada, et selline elektriaparatuur pandi tööle vaid halva ilmaga. Kui aga ilm juba väga halvaks läks, pandi tööle teine generaator, mis olevat noil aegadel kõige võimsamate voolu andnud. Ilusa ilmaga põles majaka laterlusega gaasi tuli nakkujari tuletorni valgus olevat paistnud 25 meremiili kaugusele laias ookeanis. Vana tuletorni ei lammutatud enne, kui uus valmis oli ja tööle hakkas. Õieti seisid nad isegi mitu aastat kõrvuti, kuid töötas ainult uus tuletorn. Hele lihtne, uus klassikaline ehitis, kolme kaarja sissekäiguga. Keskmise kaare kohal seisis väike kuninganna Victoria reljeef tere ja selle kohal Uus-Lõuna-Walesi tagasihoidlik, väikese ornamendiga kaunistatud embleem. Rohkem ehteid sellel heledal rangel lihtsal ehitusel ei näi olevat. Et oma eesmärki täidaks siis blingiks ja niimoodi laevadele pimedal ajal õiget teed. Näiteks sellega oli tuletorni hooldajatele ja selle töö eest vastutajatele üksjagu tegemist kaks gaasi jõul töötavat dünaamat, mis tuletorni valguse jaoks energiat andsid. Selline süsteem oli lihtsalt väga kallis. 1933. aastal lülitati Mägaari tuletorn lõpuks synni linna elektrisüsteemi kuid tuletornivalvurid või tuleks öelda tulesitajad tegutsesid oma romantiliselt kõlevas ametis veel aastakümneid. Alles aastast 1976 töötab tuletorn täisautomaatikaga kuni tänase päevani välja. Kellad on sajandeid mööda tiksunud ja inimesi, kes kauge Austraalia rahutule rannikule esimese tuletorni ehitasid et laevad pärast pikki rännakuid õnnelikult randuda võiksid. Neid inimesi pole enam ammu. Milliseks aga nende saatus kunagi kujunes, selle vastu võiks huvi tunda. Mäkvaari esimese tuletorniloojast pääses kriinu eest sai Sydneys tuntud ja hinnatud arhitekt, kes kujundas suure hulga olulisi hooneid, valitsushoones Sydneys veel 15 tuletorni, Uus-Lõuna-Walesi rannikul mitmeid kirikuid mitmetes rannikulinnades, mis olid oma nimed ikka kauge kodumaa linnade järgi saanud Liverpool jao, Insar näiteks Riinu ei tegid, panid ka niinimetatud rummi haigla jaoks säärane kummaline nimi tulnud sellest, et kuberner Makvaari andnud ehitajatele töötasuks 200000 liitrit rummi. Rein või oli küll kogenud ja andekas arhitekt, kuid inimsuhetes ei saanud kuigi hästi hakkama ning oskas endale kergesti vaenlasi soetada. Juba Gubenemmekvaari karistas teda, kui tuli välja, et arhitekt oli endale Aru suuri palganumbreid kirja pannud. Kuid 1822. aastal laskis kuberner mureisween InWay koloonia arhitekti ametist lahti. Mees oli lihtsalt liiga ahneks läinud. See oli screen jaoks lõpu algus, lõpp tuli 1837, pärast pikki üksindus aastaid oma suures maamõisas. Austraalia esimese tuletorni looja hauda pole siiani leitud. Aga New South Walesi esimene kuberner, uhke ja ettevõtlik šotlane, lasem Guary milliseks tema saatus kujunes. Tuleb välja, et mitte kõik koloonia vabade elanike juhtivad tegelased ei olnud kuberneri reformidega nõus. Arvamustest ja veendumustest rääkimata ning Londonis peeti Uus-Lõuna-Walesi ju ikka vaid vangilaagriks, mitte impeeriumi tulevaseks asumaaks. Kaugesse kolooniasse elama asunud vabadele uusasukatele ei meeldinud aga hoopiski see, et kuberner vangidele armu andis ja neid vastutusrikastele ametikohtadele tööle pani. Rääkimata sellest, Ta sõbralike aborigeenide hõimude pealikutega suhtles, kuigi päriselanikega karistusekspeditsioone kaela saatis, kui seda tema meelest vaja oli. Igatahes lendas Londonisse kaebekirju kohale saabus tähtis kohtunikel Jon pinge, kes pidi siinsetest asjaoludest valitsusele aru andma. Ning viimase raport viiski asjad nii kaugele, et kuberner Mc Ojari 1821. aastal oma ameti maha pani. Ta pöördus kodumaale tagasi ning asus end süüdistuste vastu kaitsma, kuid suri juba kolm aastat hiljem. Aga pärast surma, nagu see teinekord juhtub, hakati Mekvaari tööd hoopis kõrgemalt hindama. Eriti pidasid temast lugu Austria Itaalias vabaks saanud sunnitöölised ning nende järglased käsi moodustasidki enamiku selle mandri sisse sõitnud elanikest kuni suure kullapalavikule. Pikapeale hakati lahlannakuaarit austraalia kui briti asuma tõeliseks rajajaks pidama ja tema haual kodusaarel Mallel seisab kiri Austraalia isa. Ning unustada ei saa teda kohe mitte kuidagi. Lahlan Mägaari nime ei saa Austraalias mitte kuidagi unustada, sest see vaatab igalt poolt vastu. Kubernerile nimelt meeldis, kui asjadele tema nimi anti. Ja nii on Austraalias Mcuary jõgi, Harri Mägi, Mäguari järv, Mcoary sadam ja Mäkvaari saar. Eliisabeti laht on saanud nime kuberneri abikaasalt. Sydneys on Mäkvaari Ülikool, akvaari tänav ja Eliisabeti tänav. Ja ärgem unustagem akvaari tuletorni Austraalia esimest ja siiani töötavat majakat, mis plingib üle v nagu lootus ning aitab kaugelt tulnud laevadel õnnelikult sadamasse jõuda. Teenäitaja. Majakas see on küll üks imeline sümbol. Mõned inimesed on nagu majakad, kiirgavad eredalt valgust ja soojust ja näitavad teed. Kahjuks on neid väga vähe ja kui nad kustuvad, valitseb pikka aega pimedus. See on lõpmata kurb. Aga selle vastu ei saa.