Trueen sametine rong Lõuna-Inglismaa sametises kevades. Neymagaata armastas mänge rongidega, mis Maaplibanide uurima mõrva, mida nähti Londoni Pällingtoni jaamast kell 16 50 väljuvastrongist. Err kõlba. Roo uuris mõrva, mis pandi toime Blaimadhi Expressis ABC mõrvade külmaverelise roimari leidmiseks, Pidjaga boa rongide sõiduplaanide uurimisel oma kuulsad hall ida Eurakud tõsiselt tööle panema. Agatha Christie krimi, mina loodan jahedalt inglaslikud oma inglasliku, kohati raskesti tabatava huumoriga. Kriminaallugude klassika. Neis on kindlaid väärtushinnanguid, minevikku, mäletamist ja traditsioonidest lugupidamist. Selliseid vana hea Inglismaa tunnused näivad ka tänapäevases igati arenenud suurriigis visalt edasi elavad. Ja tähtsaim tunnus on siin kahtlemata sajandeid püsinud monarhia. Tüüpiliste inglaste meelest on see üha kaootilise maks muutuvas maailmas tõenäoliselt üks kindel asi, mis riigi ja selle ajaloo juurde käib. Ja näidet tüüpilistel inglastel pole midagi ka selle vastu, et nende maksud aitavad kuningliku perekonna ametlik Residence vägevaid ja uhkeid losse ülal pidada. Kõigevägevam, kõige uhkem ja kõige vanem nende seas on Windsori loss. Ilusat pühapäeva, mina olen Helgi Erilaid ja vikerraadios on alanud. Londonis on õige mitu tohutu kõrgete poolümarate ribitatud klaaskatustega maru suurt jaamahoonet, kus rongide platvormid pole mitte õues, vaid kenasti katuse all. Üks võimalus Winzorisse sõita, pädingtoni jaamas rongile minna. No nii, loodetavasti saame sellel reisil mõrva tunnistajat oleks nagu juhtus missis Mcellekaadiga Leima kaarda loos pädington 16 50 stardime igaks juhuks natuke varem. Windsor näib olevat üks kena inglise linnake. Madalavõitu, hubane ja roheline, puhas, lausa klantsivate pubide ja poekestega lilled igal pool. Siin on Inglismaa kõige lühem tänav Queen Charlotte Street kuninganna šarlati, tänav, pikkus 51 jalga ja 10 rolli. Ja ega selle äärde mahugi rohkem kui üksainus kena vana maja. Inglismaa kõige lühema tänava kõrval on aga Winzoris ka midagi kõige suuremat. Vanim väärikaim ja suurim briti monarhia lossidest mis siiani oma kuningliku elu elab. Kuninganna Elizabeth, teise lemmikresidents, Windsori loss. Iseenesest mõista tuleb nüüd pisut sukelduda vana hea Inglismaa pika ajalukku, kus on olnud nii paremaid kui halvemaid aegu. Ja ajalugu on keeruline, siin ju ei teagi õieti, kui kaugelt alustama peaks. Vahest siis sellest, et pärast rooma hiigelimpeeriumi lagunemist, mis juga suure osa Briti saartest hõlmanud oli, rändasid anglosaksi hõimud Mandri-Euroopast Inglismaale ja segunesid seal keeltidega. Muidugi olid need val vaatlusretked, mis muud ja kestsid sajandeid. Oli 1066, kui Inglismaad valitses kuningas kainud Edward lahke Edward, kes oli lahkelt lubanud Inglise trooni oma näole Normandia hertsog Williamile kuid ei pidanud oma lubadust ja andis trooni hoopis oma inglasest sugulasele, Haraldile. Normandia William leidis, et temaga küll niimoodi ei käituta. Ta purjetas oma laevastikuga üle inglise kanali. Ja oktoobris 1066. Praegu siis 940 aastat tagasi võitis ajaloolises Hesting lahingus haaraldi armee. Jõulude ajal krooniti Normandia William nüüdsest vällja vallutajaks kutsutud inglise kuningaks ja ta esimene töö uues ametis oli asuda igale poole suuri kindlusi rajama. Praeguse Windsori kohal seisis juba seitsmendast sajandist, anglosaksi asundus Winlas, soora ja William Vallutaja leidis, et see koht sobib hästi kindluslossi ehitamiseks. Siinne kindlus, mis seisis kõrgel künkal igal Times'i jõe lähedal, oli kõige läänepoolsem tervest Londonit ümbritsevast ja kaitsvast kindlustuste ringist. Kõik need olid keskpunktist tavalist päevateekonna kaugusel. Esimene ehitus siin oli puust kohas, kus praegu seisab lossi vägev keskus ümartorn läheduses voolavast ojast sai hiljem suur vallikraav lossiga olnud William Vallutaja aegadel siin midagi tegemist oli puhtalt kaitseehitis, kuid vallutaja noorem poeg, kuningas Henry esimene kohendas kindluse elamiskõlblikuks. Nii et siitpeale saab kõnelda juba Windsori lossist. 1154. aastal troonile asunud kuningas Henry teine ehitas kindluslossi ümbritsevat tugeva teivasaia asemele juba tornidega. Kivimüüri pani püsti vägeva ümara kesktorni, ümbritses kivimüüridega kindluslossi õued ning rajas ülemise õue äärtega juba kuninga eluruumid. Ja üha kuninglikumaks siin kõik läks. Kuningas Edward kolmas sündis juba siinsamas lossis 1284 ja üha sagedamini kasutati tema puhul tiitlit Eduard Windsor, siis Windsori Edward. Tema pühendas Winsorile tervelt 24 aastat vana lossi asemele kerkis uus vana ümara torni asemele tõusis uus ja vägevam, kindlustasid tugevdati ning Saint George'i lossi kabelit laiendati. 1348 seadis Edward kolmas sisse Moriti tähtsaima ja kõrgeima rüütliordu sukapaela, rüütlite ordu ning Saint George'i kabelis peetakse siiani igal aastal selle orduaastapäeva pidustusi. Püha George nimelt oli rüütliordu kaitsepühak. Tundub küll, et ega briti kuningriigis suurt midagi ei kao, tavad, traditsioonid, ka mitmed seadused püsivad sajandeid. Ilmselt leidub üksjagu inglasi, kes sellisest järjepidevusest praegusest teinekord päris kaootilise maailmas tuge ja kindlust leiavad. Kogu briti kuningriigi pikk kõiksugu sündmustest tulvil ajalugu, hammassõdade kui epideemiate. Jah, elu edasiminekuga on nii või teisiti Windsori lossiga seotud. Üks monarh on siin teisega vaheldunud ning nad on siia oma jäljed jätnud. Kes vähem, kes rohkem. Lossi on ümber ehitatud, müüre kindlustatud, torne kõrgemaks tõstetud. Milline monarh sajandite jooksul just mida teinud on, seda vaevalt, et on mõtet, et üles lugema hakata. Windsor on kindlusest paleeks kasvanud keerulise ülesehitusega kompleksiks mis on koondunud sajandite jooksul kõvasti kasvanud keskuse ümar torni ümber. Kuhu William Vallutaja varsti juba 1000 aasta eest siis esimese ehitise püstitada laskis. Sellest tornist kahele poole laiuvad tohutul lossi õued, ülemine ja alumine õu, nagu neid kutsutakse ülemise õue ümberseisvates vägevates lossitiibadest ana ametiruumid ja kuningad, perekonnaeluruumid. Alumises õues seisab suursugune Püha George'i kabel. Ümber õue kõrguvad vägevad müürid oma tornide ja väravatega. Kõik kaunist valkjashallist kivist, nagu ka Tower Londonis. Ehitusteelgi meenutab Tauaritsest malevat kindlus, losside rajati ühel ajal ning lugematuid manarhidan mõlemaid rajatisi ka aegade jooksul täiendanud. Ja nii on Windsori lossimüüris ümaraid, torne ja nelinurkseid ja kaheksanurkseid torne, mõistlejad, päevad, müüri sakkidega, paljud tornitipud ja müüri ääred on ehitud väikestest kaartest koosneva freesiga. On nelinurkseid, nägija, ümar kaarealisi aknaid ning kõrgeid ja kitsaid, teravate kaartega lõppevaid, gooti aknaid onlaiu ja kõrgeid ning kitsaid ja madalaid müüri väravaid. Hoonete siseõuepoolsetes külgedes on pikki sammaskäike ning kaunist Püha George'i kabelit toetavad õhulised lahtised tugikaared. Selles suures müüridega ümbritsetud ja roheliste sisse õuedega liigendatud maailmas on sajandite jooksul olnud sõjaväega garnison, kindlus, ametlik residents, kuningaperekonna kodu ja mõnikord ka vangla. Windsori lossi ajalugu, arvestataksegi, õieti siin elanud monarhide valitsusaegadega ning sellega, mida keegi neist lossi heaks teinud on. Kui riigis on rahu valitsenud, on Windsori suursugused eluruumid monarhi külaliste jaoks avatud. Sõjaaegadel on lossist tugev kindlus saanud. Ja niimoodi ajast aega. Briti kuningriigi ajaloos on monarhi kauensoris vangis hoitud, see õnnetu oli Charles esimene, kelle valitsemise ajal muutus vastasseis kuningavõimu ja parlamendi vahel nii tugevaks, et puhkes inglise kodanlik revolutsioon, mis tõi kaasa kaks korda. Sõda. Ja Windsori lossist sai Oliver Cromwelli vägede peakorter ning selle eilse monarhia sümboliga ei käinud need monarhia vastased kuigi hoolikalt ümber. Realistidele. Emonarhil enesel läks aga hoopis hullemini kui lossil. Charles esimene vangistati Windsori lossi lühikeseks ajaks enne hukkamist mis leidis aset Londonis jaanuaris 1649. Gravely ei läinud ka hästi, kui monarhia 1660. aastal taas võimule tuli. Hukatud kuningas Charles esimese keha toodi ühel lumetormisel ööl Winzorisse tagasi ning maeti suuremat tseremooniat George'i kabelisse. Henry kaheksanda ja tema naise kõrvale. Selles samas kabelis puhkab kokku 10 briti monarhi. Hukatud kuningapoeg Charles. Teine püüdis Windsori lossi nii hiilgavaks muuta, kui vähegi võimalik. Pariisi lähedale oli asutud versaid rajama kogusele barokset hiilguses ja egouennessoriski hiilgusest puudub olnud ning lisaks oli seal Allossiljuga pikk ja väärikas ajalugu selja taga väärt, et selle üle uhke olla. Kuid versai inspireeris Charles teist rajama viie kilomeetri pikkuse Nool seeride avenüü Windsori lossi paraaduksest kaugele parki, avenüü nimeks longu vaak, pikk jalutuskäik. Ehitati ümber kuninglikud apartemendid ning uhke tohutu banketisaal Sand Joshi hall Saint George hool. Seals teine kutsus kohale kunstnikke, kes maalisid ning iluste siduvate ruumide laed muretses uusi maale ja Lääne. Nii pandi alus tulevasele kuninglikule kunstikogule. Aeg läks ja mitu briti monarhi järjestikku eelistas Winsorile teisi kuninglike Residence. Lossi tuli elu tagasi alles 1804 koos kuningas George kolmanda, kellel oli perekonnas 13 last. Niisiis oli sellel perel palju ruumi vaja ja seda Winzoris leidus. Kuid suurima muutuse oma pikas Ajaloos elas Windsori loss üle kuningas George neljanda ajal, kellel oli kallisi ekstravagantne maitse. Ta pani Winzoris tööle arhitekt Jeffrey vajaks Veli. Temast sai esimene arhitekt, kes nägi Windsori lossi ühtse tervikuna, mitte erinevates stiilides ja erinevatest aegadest pärit ehitiste koguna. Söötšefri eelistas sümmeetriat, tähitus, mõned teistest madalamad tornid kõrgemaks, sobitas omavahel keskaegseid ja uuemaid ehitisi ning tõstis keskse ümara torni lossi ülejäänud ehitistest ja müüridest kõrgemaks, paigutades selle katusele krooniks väiksemat kivitorni, mis andis kogu Windsori lossile iseloomuliku kümnete kilomeetrite kaugusele paistva silueti. Kuninganna Victoria ja prints Albert tegid Windsori lossis tema põhiresidentsi. Nad muutsid osa lossi ümbritsevast tohutust märgist oma nii-öelda kodupargiks, kuhu teed külalisi ei viinud. Kui prints Albert 1861. aastal siinsamas Windsori lossis tühjusesse suri, jäi Victoria pikkadeks aastateks Windsori müüride vahele ega loobunud leinariietest kuni surmani. Teda hakati kutsuma Windsori leseks. Video. Windsor. Kuningapaari koduparki ehitati mausoleum, kuhu Victoria ja Albert maetud on. George viies, kes valitses oma kuningriiki 1910.-st aastast kuni 1936.-ni eelistas pigem teisi maalosse. Kuid tema abikaasa, kuninganna Mary, oli suur kunstihuviline ja kunstide toetaja, kes laskis Winzorisse uut mööblit ning maale tuua. Lossi ülemistele korrustele sisustati muga mõlemad magamistoad ja kaasaegsed vannitoad alumistele korrustele, ruumid riigiasjade ajamiseks ja külaliste vastuvõtuks. Kuninganna Maryle meeldisid igat sorti miniatuursed asjad ja nii laskis ta ehitada nuku lossi, mis oli nagu päris loss ainult mitu korda väiksem. See oli täiuslik mööbliruumide sisustuse kõigi pisiasjadeni välja. Selle tubades põlesid elektrituled ja kraanidest. Voolase. Kuninganna Mary nukumaja on siiani võnsoris alles. Lossi külastavate turistide suureks rõõmuks. Aega ka muudkui läks. Kuningas George kuues tuli Briti troonile 1936 pärast seda, kui tema vend Edward kaheksas siitsamast Windsori lossist raadio teel inglise rahva poole pöördus ja teatas, et lahutab ameeriklanna Wallis Simpson on temale tähtsam kui kogu Briti impeerium. Muidugi ei olnud tema pöördumise tekst nii järsk, kuid jutumata jäi samaks. Teise maailmasõja ajal sai Windsori lossist kuninglik varjupaik. Kuningas George kuues ja tema abikaasa, kuninganna Elizabeth sõitsid siit iga päev Londonisse ja saabusid ööseks tagasi. See oli küll tol ajal hästi varjatud saladus sest rahvas pidi arvama, et kuningas on pidevalt Londonis. Buckinghami palees. Karda mitte kui midagi. George kuues ise oleks ehk olnudki, kuid tema nõuandjad ja kaitsjad nõudsid, et valitseja vähemalt öö tohutumas paigas veedaks. Windsor arvati ohutu olevat, seetõttu elasid siin sõjaaja ülega mõlemad noored, printsessid Elizabeth ja Margaret, praegusele kuningannale Elizabeth, teisele on tema lapsepõlveloss Windsor kõigist kuninglikest residentidest kõige armsam. Tema jaoks on siin kodu siin vanimas suurimas ja uhkeimas ligi tuhandeaastases lossis. Siin veedate oma nädalalõpud ja võtab vastu väärikaid külalisi. Siin peetakse kõik tähtsamad pidustused. See ei ole muuseum, vaid tohutu suur elavlas. Aga elu käib siin pisut teistmoodi kui näiteks meiesuguste oma. Viimastel aegadel on kuningapere oma privad prantsuse eesriiet õrnalt kergitanud näiteks filmitegijaid Windsori ja pidupäevadesse piiluma lubades. Tänu sellele saan järgnevat Evekkesse stseenidega teie kujutlusvõimet pisut täiendada. Kodu südames major Alan Remmel, keskeas soliidne džentelmen on Windsori lossisuperintendent kõrgeim ülevaataja, tähtsaim mees, kes tegeleb kõigega, vastutab kai käest. Ta alustab oma päeva jalutuskäiguga ümber lossi, osta must labrador kõrval seal üks p jalutuskäik. Lossis elab ja töötab pidevalt 300 inimest. Päid peab tipp-topp korras olema ja on nagunii. Kuid igal reede hommikul võetakse täiendav suurpuhastus, sest kuninganna saabub nädala lõpuks kohale ja tema tähelepanelik ja korra suhtes eriti nõudlik pilk leiab iga tolmukübeme. Winzoris on kümnete kaupa ajaloolisi ruume täis kauneid kunstiesemeid, stiilset mööblit, hiilgavaid, kroonlühtrit, kalleid maale nagu ikka ühes vanas uhkes lossis. Aeg nagu liiguks siin teistmoodi kui mujal või kas ta üldse liigubki koristajad liiguvad küll. Laupäeva, pühapäeva ja esmaspäeva hommikul, kui kuninganna kohal on, saabub nende armee kell kuus hommikul juba ning käid kikivarvul uuesti kõigest üle. Ometi murdis tegelikkus kord ka siia suletud maailma kogu oma inetu sest sisse ja see juhtus kuninganna Elizabethi ning Edinburghi hertsogi 45. pulma-aastapäeval 20. novembril 1992 Kuninglik perekond tol hetkel Windsori sei viibinud lossi loodetiivas käisid remonditööd ja kuninganna erakabelis seisnud tugevast lambist süttisid kardinad. Tuli levis kiiresti ja möllas oma 15 tundi, kuigi 250 tuletõrjujat tegid kõik, mis suutsid üheksa suurt saali ning sadakond väiksemat ruumi, hävisid või said tublisti kannatada kokku ligi viiendik lossialadest. Õnneks oli enamus kunstiesemeid remondi ajaks sellest lossiosast ära viidud. Mäletan tollaseid kurbi filmikaadreid Windsori lossi loodetiiva suitsevatest varemetest ja üksildast kuningannast nende keskel. Restaureerimise ülesehitustööd võtsid viis aastat ja 37 miljonit inglise naela. See raha ei tulnud maksumaksjate taskutest. Buckinghami palee ametiruumid avati mõneks kuuks esmakordselt publikule ja niimoodi saadud piletiraha läks Windsori taastamiseks. Restauraatorid tegid oma töö targalt ja täpselt ja Windsori lossis oli viis aastat hiljem kõik nagu enne tegelikult isegi paremini, sest kasutati kaasaegseid ehitusmeetodeid ja võimalusi. Kuid nii lossi välisilmes kui siseruumides valitseb ikka möödunud pikkade sajandite ajalooline hingus. Kuningaperekonna erakabelisse jääb mälestusõnnetusest alles prints Philip, Edinburghi hertsog kujundas ise siia uue suure värvilise klaasmaaliga akna. Sellel on näha leeke, suitsupilvi ja veevoolik, vot hoidvat tuletõrjujat, ajaloolisi maale päästvat tuletõrjujat ning akna ülaosas tõuseb Windsori loss uuesti sündinuna päikese poole. Kogu kuninglik perekond Windsori lossi oma koduks ja elab siin nagu kodus ka, ainult et see elu on nagu öeldud, pisut teistsugune. Nagu on teistsugused ka selle eluprobleemid. Niisiis lassi on oodata väga tähtsaid väliskülalisi. Ees on tõeline suurriigivisiit, ettevalmistusi selleks alustati juba pool aastat tagasi. Temperamentne ja karismaatiline naaber on saabumas Prantsusmaa president Jacques Chirac ja Windsori loss kihab kui sipelgapesa. Igaühel on oma vastutusrikkad, ülesanded. Prints Philip mängib nimesiltidega kummalist karri mängu. Banketilaua taha istub 136 külalist ja peab väga põhjalikult läbi mõtlema, kes kelle kõrvale istuma panna. Peakokk uurib piduliku õhtusöögimenüüd mille kuninganna heaks kiitnud. Menüü on teadagi prantsuse keelne kuid arusaadavaks tehtuna ei tundugi siin midagi teab mis erilist olevat. Esimene käik, mereannid, kala ja vähid. Teine käik loomaliha seentega ja lõpuks kreembrülee. Iseenesest mõista ei tule road hoopiski nii lihtsad nagu nende maakeelsed nimed. Lossi külalistetubades kordavad toateenijad oma ülemjuhataja karmi pilgu all üle, kuidas külalisi vastu võtta. Kuninganna külalised saavad Unzoris alati kõrgeima klassi teeninduse. Nende kohvrid pakitakse lahti ja märgitakse täpselt üles, mis ja kuidas kohvrites oli, et pärast kõik samamoodi tagasi panna. Kuninganna külalistele ei kõlba ometigi endal oma kohvreid lahti pakkida ega kinni. Iga väiksemgi liigutus tehakse nende eest siin ära. Kuninglikus raamatukogus lossi teises otsas otsitakse välja hinnalisi esemeid, käsikirju ja joonistusi, mis Prantsusmaaga seotud on, et neist pidulikuks õhtuks väike näitus valmis sättida. Raamatukogu kolmesajatuhandelist fondist polegi neid õigeid asju nii kerge leida. Õpetlastele ja ajaloo uurijatele on Windsori raamatukogu uksed ikaat. Lossi on kohale toodud terve värskete lillede meri, oskajad, inimesed teevad neist banketi õhtuks uhkeid bukette Saint George'i hallis hiigelsuures vastuvõtu ruumis söövad aga puussepad valmis nii tähtsat asja, nagu on seda peolauda. Laud on 150 aastat vana, hiigelsuur tip-top korras seisab ja särab. Windsori lossis on riiklike vastuvõttude alal pikk kogemus, kuid seekord on kavas midagi erilist. Terve suur muusikalietendus Lõzmizeraablus Londonist saabub truck 41 esinejat, kester 25 liiget ja neli tonni lavakujundust. Etendus toimub Voltallu saalis. Mida sellel õhtul diplomaatiliselt muusikasaaliks kutsutakse. Nimi Woodallu võib ju prantsuse külalistes ebameeldivaid ajaloomälestusi äratada. Kogu hiigelruum muudetakse siis teatrisaaliks ja seintelt kaovad britti sirelite portreed nende omad, kes 1815. aastal ootono lahingus Washingtonil Prantsusmaavägesid hoita aitasid. Portreed viiakse ära küll pigem turvalisuse kui diplomaatiliste põhjuste tõttu. Nõsmis Raabluse lavakujunduse üles sättimisel. Etenduse ajal on tuletõrjujad ning tulekustutid valmis ja valvel 150 suurt prorektorit pole kaugeltki nali. 12 tundi enne banketi algust on teada, et kuninganna saabub pärastlõunal ja kontrollib ise viimase kui pisiasja üle. Köögis kooritakse suure hoolega aedvilju vaadellu saalis valitsev vaoshoitud kaos. Muusikali produtsendid on alles kohale jõudnud, orkester hilineb, kõik hilineb. President Chiraci ja tema abikaasa ruumidesse saavad ja lüüakse veel rohkem. Samas on teada, et kuninganna kontrollib isegi seebid vannitoas üle. Sviit number 240. Siin on peatunud hulk kuningaid ja riigimehi. Suur elutuba, kaks vannituba, kaks rõivastus, ruumi ja magamistoa aknast avaneb üks inglismaa kaunemaid. Vaateid viie kilomeetri pikkusele nool sirgele avenüüle, millel nimeks Langouak. Kell on 14 kuninganna olevat teel ümarast tornis ootab lippu heiskaja, kes peab täpselt siis, kui limusiin lossimüüri väravasse jõuab, kuninganna lipuvardasse tõmbama. Kuid kuninganna hilineb. Saint George'i halli kroonlühtrit säras on peolaud valmis paigas kõik 952 taldrikut ja 816 kraveeritud joogiklaasi. Klast tervitus toostiks valge veini jaoks kala juurde, punase veini jaoks, liha juurde, shampuse jaoks, magusroa juurde ja portveini jaoks. Kõigi 136 kuldse tooli kaugus lauast mõõdetakse üksa laval üle peab olema 68 ja pool sentimeetrit. Lipp tõuseb masti, kuninganna on kohal. Nüüd selgub, kas pool aastat kõva tööd ka vilja kandnud. Kuninganna argises seelikus ja pluusis vaatab kõik üle. Ta on üksjagu riigivisiite näinud ja ta on rahul. Vahetult enne saali uste avamist kõnnib mööda pidulikku lauda kristalli hõbeda ja lilleseadete vahel. Mõtlikult astudes tuli uutes sokkides härrasmees ja süütab küünlad kõrgetes küünlajalgades. See on ainus viis põrandalt, ei ulataks seda sellisel hiigellaual Te keegi tegema. Ja siis nad tulevad, kõrged külalised frakkides ja õhtu alettides. Kuninganna Elizabeth, teine sädeleva slaidis kõigi aumärkidega ja tujuline ja elav president Chirac istuvad kõrvuti, kõik läheb korda. Isegi muusikal Suurbritannia ja Prantsusmaa 100 aastane sõprus on väärikalt tähistatud. Windsori lossi elu käib aasta-aastalt kindla kalendri järgi. Kuninganna saabub nädalalõppudeks koju, see on teada, kuid lihavõtete ajal algab Windsori pidulik aasta. Siis on suurem osa kuninglikust perekonnast siin Saint George'i kabelis pidulikul jumalateenistusel. Jagunemine kanna veedab siin tavaliselt ka järgmised paar lihavõtteõukonnaks kutsutud nädalat. Juuni alguses leiab aset järgmine võinzori rituaal. Iidse traditsiooni järgi toimub siis Nabala rüütlite ordupäev. 1348 nimetas Edward kolmas Uinzoris oma 24 kõige andunumat toetajat sukapaela ordu rüütliteks. Nende uhkuseks oli kanda sinist linti allpool vasakut põlve. Igal aastal briti ja maailma vanima rüütliordu sukapaela rüütelkonna päeval liiguvad kanna ja tema 24 rüütlit pidulikus rongkäigus ordu kaitsepühaku Saint George'i kabelisse. See on tõesti pidulik rongkäik, mida Winzoris enne õige mitu korda läbi harjutatakse. Muidugi ilma kuningannat. Praegused rüütlid, need on lordid, endised poliitik, 1000 krooni, pikalt teeninud väärikad mehed. Pidulikuks rongkäiguks tuuakse välja Nende traditsioonilised rüüdja, kuldketid, peakatted, jaomärgid. Protokoll on ülitähtis. Ja siis nad tulevad kuninganna ja Edinburghi hertsog pikkades mustades kleepides, mida baasid kannavad ning nende järel vanad rüütlid, mustad samet, paharetid, lumivalged, suled, lumivalged lindid, kuninganna kaardiväelased, oma tohutute mustade karvamütsid punaste kuubede, kuldsete pagunitega ning mustade pükstega. Nagu prints Philip kord öelnud. Mõistuse seisukohast vaadatuna on selline hiigeltseremoonia päris hullumeelne aga kõik naudivad seda. Windsori suure pargi kõrval asub Äsgoti küla, kus kuninganna änd 1711. aastal Taavi võistluse hakkas korraldama. Need ligi kolm sajandit hiljem meelitavad viis kuningliku võistluste päeva askotis igal suvel oma 3000 inimest kohale. Kuninganna, kes väga ratsutada armastab ning kelle uhked tallid siin sama suinzorizon täis uhkeid hobuseid naudib neid traavivõistluse päevi. Võistlus ise aga polegi paljude jaoks nii oluline kui just Scotti õhkkond ja traditsioonid. Ja traditsioonide hulka kuuluvad leeride kübar, arad, mis oma fantaasiakülluse ning mõõtmete poolest on ammugi kõik moereeglid hüljanud. Väga meelelahutuslikud suvepäevad lõpevad suure peo ja tantsu ja tralliga väikese kõlakoja ümber, kus mängib orkester. Sügise paiku Insoris vaiksemad ajad, kuid elu lossis jätkub. Siin on pidevalt hulk rahvast, kellel on alati tegemist. Aeg seisma ei jää, selle eest hoolitseb lossi kellassepp. Lossis on aga kokku 450 kella hulk toredaid vanu Cap kellasid, lauakellad, uhketest, rokokooaegsetest. Täna päevasteni on Kell aastast 1734, mis suudab ette mängida 10 Händeli teost ja kuus neist ongi just selle kella jaoks loodud. On seitse tornikella ja kõikjale töötavad kellassepatöö on aga eriti hull kaks korda aastas, kui minnakse talveajast üle suveajale ja vastupidi. Kõigi kellade õigeks seadmiseks kulub tal siis kaks päeva ja kaks ööd. Detsembris võetakse suures pargis maha lossi jõulukuusk. Windsori kuninglik aasta lõpeb traditsiooniliselt, kaar kõnnib jõululaule, lauldes lossiõues ringi, lauldakse kuninglikest stallides ja lõpuks lossi peauksel. Trepile tuleb kuninganna üksinda. Vaid väikesed koerad keerlevate jalgade ümber. Üksildane väike hallipäine daam, tiptop soenguga, mis aastakümnete jooksul ikka enam-vähem ühesugune on olnud. 60.-te moodi meenutavas lihtsas, punases kostüümis, astub trepist tulla ja ütleb vaikselt, et hakkab lund sadama. Lauljatega kokku. Jõulujoogiklaasid, tänab neid, soovib häid jõule ja läheb tagasi oma koju. Hiigelsuurde hallist kivist Windsori lossi mis tundub elavat oma elu peatunud ajas. Kuigi kõik 450, kellasin vapralt tiksuvad.