Sa lähed nädalate kaupa seilanud mööda ääretut vaikset ookeani ja siis ta lõpuks paistab maa, mis maa, paradiis. Lumivalged, liivarannad, palmid, imeline, metsik, lopsakas kaelus, taldrikusuurused, troopilised õied. Mägedes langevad kristalsed kosed ja maaliliselt kaunid inimesed, kes lauldes vastu võtavad. No kõigile unistustele pole antud täituda, aga küllap see seal kusagil on. Sest kui võtta ette Okeaania kaart, siis paradiisisaarte pidu, mis siin toimub, pan päriselt, kirjeldamatu. Mikroneesia melaneesia Polüneesia tohutu lahmakas sinist, vaikset ookeani on sõna otseses mõttes saarte ning arestikega üle külvatud saama Fitzi, Cooki saared, Solomoni saared, Marshalli saared, suuremad ja väiksemad Arhipellaagid ja veel ja veel ja veel. Otsekui oleks mingi hiiglane hooletult kivipuru merre heitnud. Kaardi kirdenurgas paistab tükike California poolsaart kagus, sinetab lõputu ookean. Edelas paistab juba suurem Austraalia rannikust. Ja loodes on näha mõned Jaapani saared. Põhjakaares Califad, Tornio ja Jaapani vahel seisab õnnelik Havai saar, integrop Havaist omakorda kagu pool kaugel ja üksi seisab too tilluke saar, kuhu meil täna Asjon ister aelanud lihavõtte saar. Ilusat pühapäeva, mina olen Helgi Erilaid ja vikerraadios on alanud taas. Lihavõtte saar Väike-pehmelt vormitud kolmnurga kujuline maagil keset ääretut ookeani rõhutust vulkaanilist maapõuest kerkinud puutumatu loodusesaar, kus miljoneid aastaid kestnud rahus ja vaikuses elasid linnud ja putukad. Vare järsud kaldanõlvad tundusid kindlasti kutsuva majakana lõpp väsinud Polüneesia meresõitjatele. Miks nad oma kodudest lahkunud olid ning kui kaua nende merereis kestnud oli, seda ei saa iial teada. Võib aga kujutleda nende rõõmu, rõõmu, kui nad ometi kord pärast tõenäoliselt kuudepikkust merel ekslemist lõpuks ometi Maadne. Kuidas küll lihavõttesaare esimesed asukad sellesse muust maailmast nii kaugel ja eraldiseisvasse paika jõudsid? Tegelikult lihavõtte Mart peetakse üldse kõige kaugemaks asustatud saareks siin maa peal. Näiteks ta hitist seisab ta 2500 miili kagu pool, vaatasin järele, üks meremiil 852 meetrit. Nii et ümmarguselt üle 4000 kilomeetri. Lõuna-Ameerika, Tšiili on 2003. miili kaugusel ja kõige lähem tilluke saar, millele läheb 54 inimest on Pitcerin 1400 miili lihavõttesaarest ida pool. Vaikse ookeani lugematutes olete asukad on otseselt ookeaniga seotud. Nemad seilasid merele ilmselt juba sadu aastaid enne eurooplasi. Neile olid selles kivist tööriistade abil omasemad Marek näitud materjalist valmistatud kanud. Poloneeslased austasid ookeani, sest nad elasid keset seda hiiglaslikku veemassi oma tillukest El saartel. Okjonil oli vältimatu osa nende elus ja nende varajases kultuuris. Eurooplaste jaoks ookean üks ohtlik ja ähvardav jõud millele ainult kõige julgemad vastu otsustasid astuda. Ning muidugi ei tundnud ka nemad end noil pikkadel merereisidel kindlalt. Euroopa meresõitjaid juhtis hirm. Ocean oli vaenulik. Tundmatu Poloneeslased olid terve elu keset ookeani elanud, nad tundsid teda. Neid juhtis austus. Ja kuidas sai austa hiiglaslikku veemassi nimega vaikne ookean, mis katab kolmandiku maakerast. Lõunamere saartel tähendasid ka nuu ja selle meeskond sõna otseses mõttes elu jätkumise võimalust sest kui saarel juba liiga palju elanikke oli saadetiga nuut tundmatutele meredele asustamata saari otsima. Nad rändasid nädalate kaupa mööda ookeani ja polnud neil Eisextankega kompassi. IZ Polüneesia meremehed juhtisid omaga nõusid taevas ja ookeanis leiduvate märkide järgi, mida nad hästi tundsid. Öösel oli abiks tähistaevas meresõit. See oli täppis. Kunst, mida tuli õppida ning mis põlvest põlve edasi anti. Iidsetele Polüneesia meremeestele pidi ilmatuga hauge lihavõttesaare leidmine tohutus ookeanis tähendama sama mis nõela leidmine heinakuhjast. Ja juba aastast 1722, mil hollandlasest kapten Jacob Roger veen teada valt esimese eurooplasena lihavõttesaarele jõudis, on õpetatud mehel vaielnud selle üle, kuskohast võisid pärit olla selle saare esimesed asukad. Kas nad tulid ida poolt Lõuna Ameerika mandrilt või keskpolüneesias. Üpris heidutab, on seda merereisi kujutleda, kust parasjagu algas kestnabidise rännak vähemalt paar nädalat tuhandeid miile lõputul ookeanil. Aga nad olid meresõidurahvas need lihavõttesaarele jõudnud esimesed inimesed. Nad oskasid ehitada aluseid, mis nii pika reisi vastu pidasid ja tundsid meresõidukunsti. Enamus teadlasi on nõus sellega, et esimesed asukad jõudsid lihavõtte rele umbkaudu aastal 400 ning et nad olid tulnud Ida polüneesias. Arheoloogid küll tahavad selle aja paigutada seitsmenda ja kaheksanda sajandi vahel. Kuid huvitav on see, et juba 5500 aastat enne Kristust olevat planeesia elanikud mööda ookeani omaga seal ringi rännanud ta hiitile ja markeesi saartele jõutud siis umbkaudu kolmesajandatel aastatel ja rännoganoodnud, kui liikusid mäda ookeani. Pikapeale jõudsid meremehed ka Havaile, Uus-Meremaale ning lihavõttesaarele. Lihavõtte saarel levinud legend jutustab sellest, kuidas umbkaudu 1500 aastat tagasi randus siin oma kanuuga ühelt Polüneesia tundmatult saarelt tulnud hõimupealik automaat tuua suur esivanem koos oma naise ja rahvarikka perekonnaga. Nad tulid maale kaunil valge liivaga ana geena rannal. Lihavõttesaare varasem nimi olevat aga olnud debiitode nõua, mis tähendab oma lõpu. Sellel ja lõpusaarel oli noil ammustel aegadel vaid üksikuid ohutuid, randumiskohti laavatuubid ja pidevalt kallas tuhtuvad lained olid ohtlikule rannikule sadu koopaid moodustanud. Siin oli teravaid musti avakaljusid ning hiigelkõrgeid massiive juba lihavõttesaarte esimeste asukate saabumisest. Annandagi mõistatuslikku. Lihavõttesaare esimesed asukad jõudsid siis oma kaunile muinasjutuliselt valmis Saarele ja tõid kaasa, mis neil kaasa tuua oli. Nad istutasid uues elukohas maha banaanipuud troopilise taime taro juurmugulad ning võib-olla ka magusa kartuli. Just magusa kartuli leidmine tekitab taas kord küsimuse, kes õieti olid lihavõtte Mare kohaliku nimega rappanovi esimesed asukad. Botaanikud teavad nimelt, et magusa kartuli kodumaa on Lõuna-Ameerika. Kas tuleb siit järeldada, et Lõuna-Ameerika elanikud siiski koloniseerisid Vaikse ookeani saared? Legendaarne rännu ja meremeest Thor Heyerdahl on väitnud, et inkade-eelse tsivilisatsiooni asukad sõitsid Peruust läände ning tuuled võisid nendega nuud või parved vabalt Rapanu Izareni viia. Omakondikiga merel rännates tõestas ta selle oletuse võimalikkust. Pärast kolm kuud väldanud reisi leidis ta end 4300 meremiili kaugusel polüneesias. Puka Puka. Karel teadlased, kes kindlalt uskusid, et lihavõttesaare esimesed asukad siiski polüneesias tulnud on, pidid ometi nõustuma sellega. Traapanoil leitud kivimüürid sarnanevad tugevasti inkade nööridega Peruus. Seda oli tähele pannud ka juba kapten kuuk aastal 1774. Niisiis maguskartul ja täpselt ühesugused iidsed müürid. Võib-olla, et palun, eestlased jõudsid oma reisidel lõunasse Ameerikasse ning pöördusid mõne aja pärast tagasi Vaikse ookeani saartele. Magusad kartulid kaasas. Olled Peruulased külastasid saari, tõid kohale magusa kartuli ja õpetasid saarte rahvale korralikke kivimüüri, tee ehitamise kunsti. Kui teist, võib-olla kindel on see, et maguskartul Rapanos elanikele eluliselt tähtis toiduaine ning arheoloog van teelburgi sõnade järgi kütus Muay tee ehitamiseks. Maydeni hakkame nüüd tasa ja targu jõudma. Aastatel 1000 kuni 1680 suurenes tillukese kohalike arvates maailma lõpus seisva lihavõttesaare kraapanoi elanike arv kõvasti. On arvatud, et aastaks 1550 elasin oma 9000 inimesed. Esimesed saabujad leidsid ees lopsakalt rohelise paradiisisaar pere, kus kasvas hulganisti suuri palmipuid. Nendest hakati kohe paataja maju ehitama ning kõik taimed, mis tulijad kaasa olid toonud, hakkasid saarerikas Volk plaanilises pinnases mühinal kasvama. Siis aga võtsid uued saare elanikud ette ühe kummalise tegevuse, mille jäljed siiani näha on. Nii mõistatuslikud jäljed, et teadlased, etnograafid. Arheoloogid uurivad neid tänase päevani. Sest tänase päevani seisavad lihavõtte Kaarel rappanoil saajad eriskummalised vulkaanilistest kivimitest välja raiutud kujud, Moaid tohutud kivivead ja püstid, kokku 887 kuju, millest kõige suurem on üle 21 meetri kõrge ja kaalub kuni 165 tonni. Väiksema May kõrgus on pisut üle meetri ja ülejäänud on siis igasuguses suuruses nendega kahe vahepeal. Miks hakkasid lihavõtte saareelanikud sääraseid kujusid nii massiliselt tegema, seda ei oska uurijad muidugi täpselt seletada, kuigi on seda püüdnud teha juba alates aastast 1722, kui esimesed Euroopa maadeuurijad sellele kaugele üksildasena saarele jõudsid. Just nimelt väike kauge üksildane paar keset määratut ookeani muust maailmast täiesti eemal. Miks küll võtsid siinsed elanikud ette säärase kolossaalse töö? Kahju küll, selle kohta pole jäänud ei kirjalikke dokumente ega suulisi pärimusi. Kui küsimus, miks liha saare Maide hiigelkujude kohta jääb enam-vähem vastamata, siis küsimustele, kus ja kuidas on suudetud vastused leida teadlasega arvavad, et kõik nood kivikujud nii-öelda sündisid suures Rana paraku kivimurrus. Pehme vulkaaniline tuhk oli väga hea materjal kujude väljaraiumiseks. Kõvast vulkaanilist kaljus tööriistade abil visandati tõenäoliselt kõigepealt Muay piirjooned pehmemastufist kõrgele kaljuseinale raiuti kuju siis välja, kuni seda vaid õhuke kivi kiil paigal hoidis. Raponoi kivi räidurid pidid tõepoolest meistrid olema. Küllap kuulus nende töö juurde ka hulganisti rituaale ja tseremooniaid. Meistrid pidid oskama oma kalju seina leidlikult ja nupukalt ära kasutada ning kui kaljus mingid efekt, avastati jäätisekuju sinnapaika ja otsiti uus koht. Nad oskasid Kavolkaanilistes seintes leiduvaid lõhesid mõrasid ning värvi muuta, tõsi, oma Maide nikerdamise ära kasutada. Nad olid tõelised skulptorid. Ja kui mai valmis oli, seal raiuti seda paigal hoidnud õhuke kivi, kiil katki ning kuju libistati ettevaatlikult kallakut pidi kivimurrust alla köite abil mööda maha raiutud palmipuude tüvesid. Kohal oli jõudnud, tõsteti ta püsti ning tehti vajalik viimistlus pandi paika korallist või mustast Volkaanilisest klaasist silmad. Nüüd asuti tegema ettevalmistusi selleks, et hiigelkuju tema jaoks ette nähtud paika transportida. See paik oli Ahu. Sõnal on lihavõtte kultuuris kaks tähendust. Kõigepealt tähendab see lamedat madalat valli või siis kivi pjedestaali sellist pidulikku platvormi, millele May asetati võimitumaid kogu aeg. Kivi on näiteks paik, millel seisab seitse. Maid. Niisiis hiigelkujud tuli toimetada jalgsete valmistatud paikadesse. Teinekord tähendas kümnete kilomeetrite pikkusi teekondi mööda saart, kuidas seda tehti. Mõned uurijad arvavad, et risti-rästi saat läbivatele teedele asetati ümmargused puu palgid. Need muudeti palmiõliga libedaks ning kujud libistati ja rullitud mööda selliseid radu sinna, kuhu vaja. Teised uurijad arvavad, et püstiasendis kujud tõmmati köite abil edasi. See sobiks legendiga sellest, kuidas kujud ise oma kohale kõndisid sest lähemalt vaadates võis tõepoolest paista, kuidas tohutuma ai mööda teed üles-alla kõikudes edasi liigub. Kõikumine tuli sellest, et köitega tõmmatud kuju pall veeresid teele asetatud ümarad palgid. Kaugele oli sellist hiigelkui astumist ilmselt päris müstiline jälgida. Kui Muay teekond möödas, Mart lõpuks ühel või teisel moel lõpetatud oli, paigutati kuju tema jaoks ettenähtud kohale Ahu platvormil. Ahu seisis sageli otse ookeani rannikul ning selle ehitamine võis sama palju tööd nõuda kui Ma ei kuju enese väljaraiumine. Siin tasusid lihavõttesaare elanike müüriladumise oskused ennast ära. Kivikujud olid ju suured ja rasked, niisiis pidid ka nende alused kindlad ja tugevad olema. Elegantne välimus polnud oluline, kuid ühes mõistatuslikus paigas on ka see olemas. Lihavõttesaare rappanoil lõunakaldal Raanok au lähedal seisev Ahu Winaapu sarnaneb oma ehituselt täpselt inkade müüridega Peruus mis andiski Thor Heyerdahl eile idee, et lihavõttesaareelanikud on kohale tulnud Peruust. Mujal polüneesias pole nii täiuslikult ehitatud kivimüüri leitud ja nii sarnast vana inkade linna matš piitsu müüridega. Enamik arheolooge arvab, et see on lihtsalt kokkusattumus. Üpris erakordne kokkusattumus, kui ta sedaan. Varsti laiusid igas saare nurgas Ahud neil seisvate May figuuridega. Tundub, et aastakümneid võisteldi siin selles, kes suudab püsti panna suurima kuju ning erinevatele suguvõsa. Telekuuluvad Ahud moodustasid praegu katkematu rea lihavõttesaare rannikul. Eriti rohkesti oli maiseid saare kaguosas. Kujud seisid vaikides oma kohal ja kuulasid ookeanilainete võimsat muusikat. Arvatud on need Raapanoi mais, skulptuuride valmisid ajavahemikus 1400 kuni 1600. Nad seisavad seljaga mere poole nii pikkades ridades kui üksinda on rinnakujusid Jaan vaid päid. Tohutu suuri väljavenitatud piklike kivipäid. Kõigis neis nägudes näib üpris palju sarnast olevat, kui uskuda filme ja fotosid. Madal laup, sügavad silmakoopad, ilmatu pikk nina, suur, kitsaste kokku pigistatud huultega suu. Väga ilmselt ei ole need kindlate isikute portreed. Enamuses arheolooge usub, et maid kujutavad esivanemate hingi või kuulsaid hõima pealikuid või teisi tähtsaid mehi kellel nendega loojate arvates on olnud kindel koht lihavõttesaare ajaloos. Miks valisid nood ammused meistrid oma kangelaste kujutamiseks sellise ühtlase piklikku nurgelise stiliseeritud vormi? Sellest on igaveseks saanud üks rappanoi suuri saladusi. Polüneesia saartel on avastatud teisigi kiviskulptuure, kuid ükski neist ei sarnane Maiga neid saladuslike kummalisi kivipäid ning rinnakujusid seal kaugel saarel keset ookeani on arheoloogil šõu Änbon teilberg pikki aastaid uurinud ning järgnevad arvud ongi tema uurimustest pärit. 397 monoliitsed kuju. Praegugi veel Raana Raraaku kivimurrus. Neid kas ei tahetud või ei jõutud sealt ära toimetada. 288 kuju on erinevatele Ahu platvormidele kohale toodud ja püsti pandud. 97 on teele jäänud ja 47 neist lamavad erinevates asendites kivimurru lähedal. Nii et vähem kolmandik kõigist May kujudest jõudis oma ettemääratud kohale Ahu nimega andvatel kivi alustel. Mis juhtunud teistega? Kas need, mis kivimurdu jäid pannad millegipärast äraviimist väärt või pididki nad neile kallakutele jääma? Ja miks sadakond kuju teele jäi? Miks ei suutnud saare rahvas ette võetud tohutut tööd lõpule viia? Võiks arvata, et sellel tillukesel saarel keset ookeani juhtus midagi või läks midagi väga valesti. Kui esimesed läänemaailma inimesed lihavõttesaarele jõudsid, ei suutnud nad ära imestada, kuidas keegi küll sellises hüljatuna tunduvas ilma ühegi rohelise puuta paigas elada oli suutnud. See mõistatus lahenes tunduvalt hilisemal ajal, kui laagritesse tekkinud järvedest puusüdamike leiti. Need tõestasid, et saar oli kunagi üleniga võetud hiigelsuurte Palmidega, mis nüüdseks välja surnud. Tõenäoliselt tundus siinne lopsakas troopiline paradiis kunagistele saare elanikele lõputu ning ammendamatule. Puid hakati maha võtma majade ehitamiseks lõkete tegemiseks ja hiljem May kujude transport temisekse püstidestmiseks. Mai kujude välja raiumine muutus erinevate suguharude omavaheliseks võistluseks omamoodi saarerahva kinnisideeks. Kivimurrus lausa toodeti uskumatult palju tohutu suuri kujusid ning puimud, kui võeti maha aastaid ja aastakümneid järjest. Seal, kus enam puid ei olnud, hakkas vesi kaitsetud, pinnast uuristama ning vood viisid suuri tükke pindmisest mullakihist kaasa. Viljasaagid muutusid kidurateks ning sugukonna hakkasid omavahel vähenevate loodusvarade pärast võitlema. Saarlaste edu ja jõusümbolid May kujud lükati ümber. Vägivald sel kunagisel paradiisis Kaarel, mis seisis üksi keset ääretut ookeani, muutus üha hullemaks. Rahvast oli palju toitu, seda enam peaaegu polnudki. Aastad 1400 kuni 1600 olid maikujude ehitamise ning selleks ettevalmistatud kohtadele paigutamise kõrgaeg. 122 aastat hiljem jõudsid Lorelei esimesed laevad Euroopast. Nende 122 aasta jooksul oli lihavõtte rikas ning lopsakas troopiline taimestik hävitatud. Selle viimaste jäänuste pärast käis võitlus elu ja surma peale. On leitud tõendeid selle kohta, et võitjad sõid tapetud vaenlased ära sest süüa oli ju vaja. Kannibalismi ist jutustavad saarelt leitud luud. Tänapäeval on raske otsustada, kas tegu oli nälja või usurituaalidega kuid inimeste söömist seal väga tõenäoliselt harrastajate saare edelanurgas on olemas koobas verd tarretama paneva nimega ana Kaithangaata, mis tähendab koobas, kus inimesi söödi. Koopaseintele on maalitud ülespoole lendavaid valgeid ja kollaseid linde. Inimesed ei saanud ju ka lahkuda sellelt õnnetult. Saarelt polnud enam puid, millest paate ehitada. Ja nii võis rappanoi rahvas üksnes kadedalt vaadata, kuidas linnud vabalt taevalaotusse tõusevad. Lihavõttesaareelanikud, keda selleks ajaks pärast raskeid sõdu vaid umbes 750 järele oli jäänud, olid niisiis muust maailmast täielikult ära lõigatud. Nad said ehitada vaid väikesi pilliroost, kanoosid, millega oli lootusetu saada, oleks lahkuda. Isegi kalapüük muutus üha raskemaks. Saare välja kurnatud pinnas andis hädaga nii palju saaki, et inimestel kuidagi hinge sees hoida. Sellele tekkis lihavõtte saarel linnumehe kultus. Rano kau kraatri kõrgel äärel seisis usuliste tavandite küla orongo. See teatud viljakuse jumala Makemake ülistamiseks, kuid muutus hiljem julma võitluse paigaks. Selle võitlusega valiti saarerahva juht, mees, kes suutis mööda kraave kaatri püstist külge alla ronida ujuda läbi haidest kubisev Avee ühele kolmest tillukesest arest ning tuua sealt tervelt kaasa pesitsema nõgi musta randtiiru muna. Kes seda suutis? Sellest sai aasta Ta linnumees asja juurde käivate austusavalduste ning privileegidega. Orongos on näha sadu kaljujooniseid, jumal mage maakest jah, linnumehest. Näib, nagu oleks rappanoi lihavõttesaarerahvakultuur taastama hakanud, kuid selleks ei antud aega. Tore läänemaailm oli lõunamere saartele jõudnud. Aastal 1862 saabusid lihavõttesaarele lausa lainetena orjakauplejad ning viisid kõik terved saare elanikud kaasa. See juhtus vaid ühe aasta jooksul ning lastetud Saarele jäid vigased ja haiged inimesed taas pead tõstma hakanud. Rappanoi kultuur oli jälle kord hävimas. Ja siis kinnitas ajalugu ammu tuntud tõde, et kui midagi on hullusti, siis läheb kohe veel hullemaks. Just siis olukord lihavõtte saarel kõige raskem oli, saabusid kohale kristlikud hinge päästjad, misjonärid ja kõik, mis saarele ja selle elanikele ajalooliselt ning traditsiooniliselt omane oli, hakkas kaduma. Oma ses suves ei võinud nad enam looduslapse kombel peaaegu kartmatult ringi lasta. Keelati saarerahvale iidsetest aegadest omased kombed, kehamaalingud ja tätoveeringud. Räpanoil põlvest põlve edasi antud rahvalooming, ehitused ning pühad paigad. Kõige sinna juurde kuuluvaga hävitati nende seas ka rongorongo. Tahvlid võttis Mare ajaloo mõistmiseks. Rattonoi. Elanikud pidid oma esiisade maadelt lahkuma. Neile jäi elamiseks vaid väike maala. Mujale ehitasid valged mehed oma farme. Tüüpiline. Mis saigi moodi juhtuda, kui see Traapanoi põliselanikud kääbused. Praeguseks ajaks on järel vaid mõned üksikud inimesed, kes seda iidset Siret alles hoiavad. Teadlane ja ajaloo uurija Clif Vasman võtab lihavõtte Reoloogoku. Ta kirjutab nii väikesel saarel vidin inimesed ometi nägema, mida metsa maharaiumine endaga kaasa toob. Kuid inimesed jätkasid oma hävitustööd. Küllap nad palusid oma jumalaid, et need ma uuesti kalikult lopsaka taimestikuga täidaksid. Kuid jumalad ei vastanud nende palvetele jäika, raiusid nad puid maha. See inimene, kes lagedaks jäänud saarel viimase puu maha raius Te nägema, et see on viimane puu. Ometi raius ta selle maha. See on juba hirmuäratav. Niisiis, keset lõputut ookeani seisis kaunis aja vältel lopsakalt igiroheline paradiisisaar looduse lõputu varaait. Inimesed tulid ja hävitasid kõik selle mõnesaja aasta jooksul. Vägivald, sõjad, kokkuvarisemine, kõlab tuttavalt, meie ajalugu, ka meie kodu, meie maa on saar keset lõputut ookeani. Võib öelda, et lihavõtte Laar oli tilluke ning oli üksnes aja küsimus, kui kiiresti sealses suletud süsteemis loodusvarad otsa lõppevad. Kuid inimeste suhtumine loodusse on ühesugune nii seal kui kogu meie planeedil. Ning see on kogu loos kõige kohutavam asi. See inimene, kes lihavõtte viimase puu maha raius, teadis täpselt, mida ta tegi. Ka meie teame, kui tõsised võivad olla vihmametsade hävitamise ja looduse väljakurnamise tagajärjed. Nende hääl, kes loodust päästa püüavad, ei pääse mõjule. Maailma liidrid ning isegi enamus siin elavatest inimestest ei tee väljagi. Nad on valmis raiuma ka selle viimase puu, et ehitada ikka edasi praeguste aegade Muay kuju kõrgtehnoloogiat. Näib, et inimloomus oma ahnuses ja hoolimatusest pole kannibalismi aegadest kuigivõrd mõistlikkuse suunas arenenud. Olgugi välispind, lihvitum, inimene pole midagi õppinud. Niimoodi on siis kirjutanud ajaloolane Clif Vasmann ja kui kurb see ka ei ole, temaga tuleb nõus olla. Iidsed May kujud lihavõtte saarel jäid alles, kuid millise hinnaga ja millist hinda peab meie kodumaa tänapäeva maaideest maksma?