Ja jälle kõnnid mööda Rooma tänavaid ning väljakuid, ümberringi kirikut, balleedi purskkaevud, sa kujutled rooma kevadet viisi ja päike, sadu torne ja kukleid ja sambaid pilvitusse taevasse tõusmas. Ning lilledest tulvil Hispaania väljaku treppe. Et kõik see koos hinge kriipima igatsusega tõepoolest seal olla taas su meeli valdaks. Selleks ei olegi palju vaja. Roberta Vegiooni tuttavast häälest piisab täiesti. Igavene linn, nii tulvil ajalugu ja kunsti, et peaksid kõndima, teatmik pihus, sest igal sammul võib mõni kuulus ajalooline paiksu teele sattuda. Aga nii kohusetundlik ei jaksa jõgegi olla. Nii et naudi seda imelist linna, aga nautida tuleb siiski tähelepanelikult, et sa kogemata ei magaks maha näiteks trepiastmeid, mis üles Kapitooliumi levivad. Ilusat pühapäeva taas kord, mina olen Helgi Erilaid ja vikerraadios on alanud. Tiitus Liiwios Rooma ajalugu, linna rajamine. Kuningas numitori kukutas troonilt tema vend, ammulias. Ta surmas ka oma vennapoja vennatütre reas. Silvi jaga pühitses resta neitsiks, kes oli vandega kohustatud vallaliseks jääma. Nii et ammuljust ei ohustanud enam keegi. Kuid saatuse tahtel rajati asutati just siis nii võimas linn, mis jäi alla ainult jumalate riigile. Nimelt sai vägivaldselt vesta neitsiks pühitsetud maha kaksikutega ja kuulutas pidulikult kas veendumusest või siis seetõttu, et auväärseks võrgutajaks oli tõesti Hiiumaal. Et nimetatute laste isaks on Marss. Kuid ei jumalad ega inimesed kaitsnud teda ja tema lapsi kuninga julmuse eest. Amuljus laskis Rea Silvia ahelatesse panna ja vangi heita. Poisid aga käskis jõe voogudesse visata. Tol ajal oli selles paigas tühi kõnnumaa. Kui jumalate tahtel üle kallaste tõusnud tiiberi vesi alanes, jäi lainetel kiikuv küna, millega poisid olid voogude meelevalda antud, maapinnale pidama. Legendi järgi tuli ümberkaudsetest mägedes januneb emahunt poiste nutu peale jõe äärde. Ta imetas hüljatud lapsi suure õrnusega, kuni kuninga ülem karjus. Nad leidis selle mehe nimi olevat Fostuulus olnud. Tema viis lapsed karjuse onni oma naise Larentsia juurde, et need üles kasvatada. Kooliaegadest tuttav emahundi rõõmuluse Reimo saluga liitus Liivia Se sõnadega. Edasi läks lugu nii, et vennad kasvasid, said teada, et nad on pärit kuninglikust soost. Tapsid paha mooliuse ja nende isa noomitor sai taas kuningaks. Ja vennad otsustasid sinna, kus nad olid jõkke heidetud ja üles kasvatatud linna rajada. Vägeva ja uhke linna. Kuid oma onult olid Romulus järemus võimu hea pärinud ja nende vahel tekkis vihane taplus. Kumb siis uut linna valitsema hakkab. Ramos sai surma Romulus ainuvalitsejaks ja tema nime järgi sai nimega uus linn. Rooma. Oli see kõik, nii nagu 59. aastal enne Kristust sündinud Rooma kirjanik ja ajaloolane Tiitus Liiwius oma teoses Aburbecondiita kirja on pannud või ei olnud, mine võta kinni. Igal juhul on tiria legendidega ajalugu hoopis värvikam kui ilma nendeta. Seitsmest künkast, millele Rooma linn rajab tee oli Kapitooliumi küngas sellel soisel alal kõige kõrgem ja kivisem. Õige ammu, kui Rooma linna veel polnud, olevat sellelt künkalt inimese pealuu välja kaevatud ladina keeles kaabut. Niimoodi olevat Kapitooliumi küngas oma nime saanud Itaaljakam pidualia ja just siin oli kaua aega Rooma linna kaitstud keskus seisnud sest küngast ümbritsesid igast kandist teravad kaljud. Künka lääneküljel oli noil igiammustel aegadel koht, kust kurjategijad allaheidet ristilöömiseks ja tuleriidal põletamiseks. Selline oli siis surmamõistetute saatus. Kapitooliumi künkale sai vaid mööda kitsast rada. Künka lõunaküljel. Rünnaku puhul oli seda teed lihtne kaitsta. Isegi Rooma kõrgaegadel peeti Kapitooliumi ikka linnakindluseks ja rahvas võis siia põgeneda, kui linnamüürid sissetungijate ees järele peaksid andma. Kapitooliumi kerkisid. Aeg läks ja Kapitooliumi muutus Rooma jaoks üha tähtsamaks. Siia kujunes mitte ainuüksi Rooma vaid kogumit peeriumi religioosne keskpunkt. Künkaharjal seisis nimelt Jupiteri tempel, kõige kaunim ja kõige suurem templum joovus, Optimus, Maximus Jupiter, Rooma taevajumal vihma ja pikse käsutaja, võidu ja sõjajumal ning riigi elukaitsja roomlastele sama tähtis kui Zeus kreeklastele oli impeeriumi uhkeima templi ära teeninud. Templis oli hiiglaslik Jupiteri kuju istumas oma taevasele troonil. See oli valmistatud eriti kallitest materjalidest elevandiluu ja kuld nende hulgas ning rõivastatud kõige peenematesse ja kallimatest riietesse. Templi katuse pronksplaadid olnud paksult kullatud fassaadi ehtinud kolm sammaste rivi ning hoone sees seisnud Jupiteri Youna ja Minerva tarid. Juunali Jupiteri abikaasa abielu kaitsja Minerva Katar, kus jumalanna templi valmimise aastaks ütlevad ajaloolised allikad. 509 enne Kristust. Alt-Rooma foorumilt viiskaariku tee Kapitooliumi tippu. Mis võis küll toimude seal Kapitooliumi kõrgel künkal Rooma riigi õitseaegadel umbkaudu 2000 aasta eest milliseid kummalisi paganlike riitusi toimetati foorumi arvukates templites ning uhkes Jupiteri templi Skapitooriumil, kus valgetes volditud toogades sandaalides roomlased väärikalt ringi kõndisid. Võtkem korraks Robert Gravesi raamatut, mina Claudius ja jumal Claudis. Tiberius Claudius oli Rooma imperaator, kes sündis 10 aastat enne ning mõrvati ja kuulutati jumalaks 54 aastat pärast meie algust. Rooma riigist poleks ju iseenesest mõista Rooma impeeriumit saanud, kui mitte rooma julged leegionid oma vägevate väejuhtide ja tarkade imperaatorit ega eesotsas ikka ja jälle sõjakäike poleks ette võtnud ning võidukalt tagasi tulnud. Triumfi pühitseti alati ja nii oli valitseja Claudius tagasi taas ühelt võidukalt sõjakäigult, seekord britanniasse. Robert Gravesi raamatus kirjeldab Claudius üksikasjalikult võidukat triumfirongkäiku. Tehkem siin veidi lühemalt. Rongkäik sisenes linna kirdest triumfivärava kaudu ja kulges mööda püha teed kõiges magistraadid. Nende järel sammusid senaatorid oma parimates röövides. Järgnes valitud rühm pasuna, puhujaid ja vägev sõjasaak, muulade veetud kaunistatud vankrit. Kuld ja hõbemündid, relvad, soomusrüüd, kalliskivid, kaunid jooginõud, pronksanumad, mööbel, kaelakeed, sulgedest, peakatted, tikitud druiidi rüüd, lugematu hulk ilusaid, väärtuslikke ja haruldasi esemeid. Vankrite järel 12 saagiks saadud brittide parimat sõjakaarikut ja taasvankrid, millel seisid vallutatud linnade ja kindluste puust ja savist valmistatud mudelid. Rühm vilepillimehi kõndis valgete pullide ees. Loomi talutasid Jupiteri preestrid. Pullide sarved olid kullatud ja nad olid ehitud punaste iluvõrkude ja vanikutega, mis näitas, et tegemist on ohvriloomadega. Preestrid kandsid tappa kirveid ja nuge. Edasi tulid alistatud briti väepealikud oma perekondadega, siis ahelates alamast seisusest vangid, siis imperaatori aumärke kandvad orjad. 24 purpurisse rõivastatud Liktorit ja hõbedast ning eebenipuust valmistatud kaarik. Neli valget hobust ees ja kaarikul sõitis võidukas triumfi raator Tiberius Claudius usus neer, otsee sar Augustus skermaanikus, Britannikus. Imperaator Isamaa isa, Pontiseks, Maximus ja nii edasi. Kullaga tikitud toogas lillelise stuunikas delfilorberist punutud pärg laupäeval ning nägu käsivarred, kael ja jalad. Kõik, mida rõivaste alt näha, oli iidse kombe kohaselt erepunaseks värvitud. Rongkäik polnud sellega veel kaugeltki lõppenud, tuli veel kaarikuid vapruse eest autasustatud sõjameestega rooma ratsavägi ja jalavägi ning lõpuks suur naer ja käratseb rahvajõuk. Aga tsiteerigem Claudiust. Kui jõudsime Kapitooliumi künkale, astusin kaarikult maha ja sooritasin protseduuri, mida nõuab komme, kuid mis oli mulle suureks füüsiliseks pingutuseks. Ronisin alandlikult põlvitades üles mööda Hitleri templi, trepikomme nõudis ka vangi võetud vaenlaste pealikute hukkamist templi kõrval seisvas vanglas. See komme on pärit iidsest riitusest. Tänuks võidu eest tuli peajumalale inimohvreid tuua. Riigi poliitika huvides loobusin selle kombetäitmisest, otsustasin vangistatud pealikud Rooma elama jätta, sest tahtsin neile, kes Britannias ikka veel meie vastu olid oma armulisust näidata. Niimoodi kõneles siis Claudius ja mainis veel Vitooliumi jalamil seisnud nututreppi kuhu kurjategijad surnukehad rahvale vaatamiseks vedelema jäeti, enne kui nad tiiberisse lohistati. Päris julm oli vist teinekord elu seal Vana-Rooma riigis, millel oli oma tõus, õitseaeg ja langus, nagu ajaloos ikka juhtuma kipub. Kapitooliumi seisev sõõria rikas Jupiteri tempel sai mitmel korral kannatada, selle lõhkusid linna tunginud vaenlaste armeed. Ja on teada, et vähemasti ühel korral 69. aastal tegid seda kodusõja jalga roomlased ise. Mõned sajandid. Hiljem, kui Rooma impeerium langemas olija barbarid korduval hinna tungisid, pakkus viimastele eriti suurt lõbu. Iidse Rooma foorumi ning selle lähedal paiknevate templite lõhkumine. Muidugi ei säästetud Lutheri templit Kapitooliumi ning aegade jooksul hävis see lõplikult. Praegu on alles vaid mõned templi vundamendikivid Kapitooliumi tõusnud uute ehitiste all ja tänav, mis lõunakülge pidi üles künkale viib, kannab nime Via tempia. Joove. Järgnevatel sajanditel kadus kunagise maailma võimsaima impeeriumi pealinna tähtsus ja hiilgus. Roomast sai kirikuriigi pealinn, paavstide linn. 15. sajandi lõpuaastatel jõudis sellesse linna Firenze kujur ja maalikunstnik Michelangelo Buanarroti ja leidis, et ristiusu ema linn on hiiglasliku varemeteväli ja prügihunnik kus kõik on lõhutud ja templite sammaste vahele. Sealautu ehib teatud, kus iidsetest skulptuuridest vaid üksikud päästa on suudetud. Ja Kapitooliumi muistse Rooma riigi pealinna süda. Siit leidis Michelangelo vaid kivihunnikuid ja rea ebatasaseid künkaid, millel sõid kitsed ja sead. Aga ometi oli just Michelangelo see, kes aastakümneid hiljem rohkem kui 70 aasta vanusena Kapitooliumi päästma asus. Selleks ajaks oli Rooma juba tublisti kosunud. Renessanssi kõrgaeg oli käes ja Michelangelo ning baroki suurmeister kujur seal Norents sõber niini olid Rooma uuenenud ilmele oma imelisi märki jätmas Michelangelo plaanide järgi ning tema juhtimisel käisid Püha Peetri kiriku ehitustööd Vatikanis. Ja oli 1538, kui paavst Paulus kolmas tegi Michelangelo andeks Kapitooliumi kunagise Rooma keisririigi usu ja valitsuskeskus taas üles ehitada. Riga tunne jääma. Pikaalivoomi niisutava seimas turbana. Winston kirjutab oma raamatus Michelangelo agoonia ja ekstaas, et kapitoolium, see auväärne paik asetses otse selle maja vastas, kus Michelangelo elas ja kujur oli päevast päeva südamevaluga vaadelnud sealseid varemeid ja kivihunnikuid ning maad, mis oli talvel pori ja suvel tolmu meri. Edasi tsiteerin. Campidolia taastamisel võitis Michelangelo Rooma-aegse vanada pulaariumi soolamaksukontori, mis mõnisada aastat tagasi oli muudetud bastioni meenutavaks senaatorite majaks ja tegi sellest kuningliku avaliku palee, kus maalilised trepid tõusid mõlemast otsast kesksissekäigu suunas. Siis kavandas ta kaks põhiplaanilt ühesugust paleed väljaku kahele poole, kus sajandeid oli olnud turg. Ta tasandas peatsa, sillutas selle mustrilist kiviplaatidega, otsis oma mälust kunstiteost, mis sobiks väljaku keskele. Ta mõtles Laakoonist, Velveedee, Redorsust, augustuse, kivist hiigelpeast. Ükski neist ei tundunud õige olevat. Siis meenus talle keiser Marcus Aurelius pronksist ratsuri kuju mis oli seisnud rikkumatuna Santšev vanninlate Raana kiriku ees läbi sajandite. Sest kristlased olid pidanud seda konstant teenuseks esimeseks kristlikuks keisriks. Ta asetas selle peatsadel Campidolial nii madalale alusele, et suurepärane loomutruu raidkuju oleks väljaku kummalgi pool asuvates paledes käivate inimeste silmade kõrgusel. Marcus Aurelius näis olevat äsja senatihoone trepist alla tulnud ja hobuse selga istunud, et läbi rooma ratsutada. Rohkem kui neli ja pool sajandit hiljem seisad sahkampidooljale viiva kuningliku avara aeglaselt tõusva madalate astmetega trepi ees. Michelangelo kordonaata vaheplatvormidega kaldteena kulgeb trepp, mida mööda ka ratsanikud üles ja alla said sõita. Madalate kivi palustraadidega piiratud trepp juhib sind Kapitooliumi väljakule trepi lõpus. Sümboolses väravas seisavad kahel pool kõrgete ja jämedate kivisammaste otsas kaks täpselt ühesugust valget hiigelkuju. Kehakatteks vaid õlgu katvad evoltidena, seljale langevat toogad ning nende kõrval samuti täpselt ühesugustes poosides valged kujude kõrval üllatavalt väikestena tunduvad hobused. Need on Dioskuurid Kreeka mütoloogias Zeusi ja Leeda, kaksikutest pojad Castor ja Polluks. Castor oli kuulus hobusetaltsutaja bar luks rusikavõitleja ning Kaksikute tähtkujus on nad meremeeste kaitsjad. Sa astud nende imeliste valvurite vahel läbi ja leiad end Kapitooliumi väljakul. Roomas on hoopis suuremaid väljakuid, kuid see siin on äärmiselt korrapärane ja majesteetlik. Kolmest küljest iidsete heledate paleedega piiratud. Otse su ees seisab siis kunagine tapulaarium, praegu Palazzozzenatooriaks kutsutud hoone, milles on koha leidnud valitsusasutused. Lihtne nelinurkne, kolm kõrget korrust, kuid erakordseks muudavad selle kahelt poolt teise korruse kõrgusel asuva peaukseni viivad Michelangelo hoogsad vaheplatvormidega liigendatud ja kivi palus traalidega piiratud trepid. Keskel kõrge trepiplatvormi all asuvast pool ümarast nišis kivi alusel on istuva iidse tarkusejumalanna Minerva porfüür kuju. See kuju pühendati kunagi Rooma jumalannale ja kahel pool minervat sümboliseerivad kaks pool lamavat vägilase skulptuuri, kaht suurt jõge, neelust ja. Kahest küljest ääristavad Kapitooliumi väljakut siis kaks ühesugust hoonet palatseedee, konservatoorium ja Palazzon ova. Michelangelo kavandite järgi ehitati need 16. sajandi teisel poolel. Need on päris identsed kahe ülikõrge korrusega ning suurte Korintose pilastritega fassaadil. Esimesel korrusel paikneva lahtise sammaskäigu avause äärestavad Joonia sambad, teise korruse palustraadidega, rõduaknaid, samuti kõigi kolme hoone lamedate katuste ääri piiravad, palus traadid ning Igabilastri kohal seisab palustradi äärel valge inimskulptuur. Ainsad kaared, täiesti nelinurksete hoonete, nelinurksete kujundus ja kaunistusmotiivides on ehisviilude akende kohal. Keskmise hoone palatsusena tooria lameda katuse keskelt tõuseb taeva poole kitsas ja mitte kuigi kõrge nelinurkne torn mille keskel omakorda seisab kella numbrilaud sobides oma stiililt ideaalselt hoonega kokku. Torn pandi paika 15. sajandil. Külghoonet Kapitooliumi väljakul ei seisa teineteise vastas täisnurkselt. Väljak on tegelikult trapetsikujuline ja Michelangelo lahendas selle probleemi, kuivõrd see probleem on niimoodi ettegi katva puhta ovaalina tunduva mustri muna kujulisena. Selle üksuse Watson nimelt kitsam kui teine muster ise valgega ääristatud venitama ostetud nelinurgad ja kolmnurgad hallil kivi pinnal lähtub õieti väljaku keskel laiuvast 12 harulisest valgest tähest mille keskel seisabki Marcus Aurelius, suur, uhkelt kaunistatud pronksist ratsakuju. Imperaator tseesar Marcus Aurelius Antonius Augustus. Sündis aastal 121 ja suri 180 oma elu. Viimased 19 aastat oli ta Rooma riigi valitseja peaaegu terve selle aja viibiste sõdades impeeriumi piirialadel. Ta oli varem preester ning jätkuvalt oma riigi patriaat. Viimase 10 eluaasta jooksul pani ta kirja oma meditatsioonid mida on kutsutud ühe kohusetruu stoilise riigile pühendunud valitseja kirjanduslikuks, monumendiks, väikesitaat naistmelitatsioonidest. Kui sa tunned, et su tegu pole õige, ära tee seda. Kui sa tunned, et su sõnades pole tõtt, ära ütle neid. Marcus Aurelius suri 180. aasta kevadel Windobonal peetud lahingus. Linna nimi on praegusel ajal viin. Tema tuhk toodi tagasi Rooma ning paigutati Hadrianuse mausoleumi praegusesse Sant Angelo kindlusse. Rooma püstitati ka Marcus Aurelius sammas mälestusena tema sõjakäikudest. Rooma impeerium langes peagi pärast seda, kui imperaator Constantinus riigis ristiusu kehtestanud oli. Igavese linna jaoks algasid siis nukrad ja rasked ajad. Iidne paganlikuks kutsutud kultuur kadus aegade tolmu. Muuhulgas sulatati tol ajal suur enamus iidseid pronkskujusid üles, et valmistada uusi kujusid uute kristlike kirikute jaoks või münte. Seepärast jäigi Roomas alles vaid üksikuid vanu pronkskujusid. Kui sulatamise järg Marcus Aurelius pronksist ratsakujuni oli jõudnud, arvati õnneks, et see on esimese kristliku imperaatori konstant teenusekuju, kes neid sajandite jooksul igavikku kadunud valitsejad ikka nii väga teadma ja tundma pidi ühesuguseid toogasid, kandsid nad kõik ja hobuste seljas istusid ka. Tänu säärasele õnnelikule eksitusele oli pronksist Marcus Aurelius kuni aastani 1538 laterani palees oma pronksist hobuse seljas istunud ning toodi sealt nüüd aukohale Kapitooliumi künkal. Tegelikult ongi see ainus kristluse-eelse Rooma imperaatori pronkskuju, mis siiani alles on. Nüüd seisab ta siis keset Kapitooliumi väljakul valge 12 harulise tähe keskel. Ja see on õrn vihje lugematutele tähtkujudele, mis pöörlevad selle kunagi caput mundi siis maailma pea nime all tuntud paiga ümber. Roomas lähevad ajad pidevalt sassi, sa tahaksid end minevikku unustada, aga ei lähe läbi. Minevikus olla on enam kui väsitav. Sa lihtsalt upud sellesse. Igavene linn, see iidne on nagu muuseum keset tänapäevaelu, mida ta reipalt kaasa elab. Kapitooliumi küngas, hiiglaslikud Foorumi varemed kohe siin kõrval üüratu tume Colosseumi, sadade inimpõlvede miljonid lood, sõjad, uputused, katkud, hiigeltulekahjud ja triohvrid ja rõõmupead. Kõik on olnud, sa kõnnid mööda muuseumit, muuseum muuseumisse, Jaan, Kapitooliumi muuseum. Kas. Cresco Novi piinlik Cresco nohu. Kaks keskmist hoonet, mis Kapitooliumi väljakut piiravad Palazzonova ja vallatseda konservatoorium peidavad endas hulga vapustavat kunsti, Vana-Roomas, skulptuure, keskaegset ning renessansskunstiehete ja müütide kogusid. Kõige vanem kunstikogu maailmas. Siin on Rooma sümbol pronksist emahunt, kes toidab rõõmulust järevust. Marcus Aurelius pronkskuju klaasiga kaitstud originaalväljakul seisab praegu koopiasest. Originaali tuleb hoida. Imperaator Constantinus, hiigelkoju kuulus ja kaunis Kapitooliumi veenus väikeses nišis. Terve saalitäis Tsee Zareid, riiulitäied, kuulsate filosoofide püste, Merniini, Medusa ja nii edasi ja nii edasi ja nii edasi. Ja see loetelu pole muud kui tilgake meres. Mere moodustab kogu see hindamatu kunst, mida igavene linn otsast otsani täis on ise kunstiteosena sellesse sulades. Seda linna võib lõputult ja väsimatult imetleda aegade algusest tänasesse päeva kõndides. Kaera.