Tänane stuudiokülaline on Sven Grünberg. Saatejuht Tiit Karuks. Tere tulemast, Sven. Tere. Sõnarokipeer. Sinu puhul jääb see kindlasti kitsaks. Aga et sarja üldpealkiri on rokibeerid, pead sa sellega, vestleb. Või nojah, mis, mis seal ikka, eks on selles valdkonnas omal ajal ka kõvasti toimetatud. Viimane kord olime me Ühes saates koos. Selle saate nimi oli 20 aastat hiljem selleks eetrisse seitsmeteistkümnendal juunil aastal 1995. Õieti oli selle nimi 20 aastat tagasi. Ja selles saates sai räägitud õieti alustatud sai messi esimese kontserdiga, mis oli teatavasti aastal 1975 ja seitsmeteistkümnendal mail. Sellest viimasest saatest on möödas nüüd 17 aastat ja lisame veel juurde selle 20 37 aastat. Kuidas sa vaatad 37 aasta kauguselt tagasi kooslusele nimega Mess? Noh, sai veidi müratud nagu läks aga, aga jah, olid ilusad ajad muusika tegemise mõttes ja olime noored ja ilusad ja terved ja kuskilt ei valutanud, nüüd hakkame vanaks jääma ja ja siit ja sealt juba on vaja tervist putitada. Jah, eks Ühest küljest nõukaaegne elu oli, oli traagiline, dramaatiline, ei hakkaks seda nüüd siin kohe kuidagi ilustama ei olnud ju pille ei olnud, et selle tõttu võimalik omi ideid realiseerida, ma mäletan, et näiteks melatran või hämanud orel neist oli ainult plaadiga, on tegelikult lugenud ja, ja ka plaatidelt kuulnud. Aga nende kätes saamine või isegi näpuga puudumine oli, oli peaaegu sama võimatu kui kui, kui no ma ei tea, kuultu Marsilt kive tuua. Nii et jah, see see oli, oli asja niuke kehv külga. Aga aga jah, noh, olime noored ja tugevad ja jõudsime, hakkasime ja tahtsime. Ja eks oli ka mõningaid huvitavaid momente, no kasvõi see, et et messi algaegadel toimus ju näiteks ka erinevate saatorite ehitamine lausa. Ühes proovis oli pill ühe kujuga, paar proovi hiljem oli pilliva teise kujuga ja ja sõna otseses mõttes pillimeister härma härm ikkagi lausa käis saega pilli kallal seal praegu ka täiesti ettekujuteldamatu, nii et saega, selles mõttes, et tal oli vaja kuju muuta ja, ja, ja igasugused ühendused olid kaablitega ja ja ma mäletan ka messi esimest kontserti, kus keegi tarkpea mõtlesid põnevuse tekitamiseks, kustutame kõik tuled ära, aga mul oli üks kaabel, sündis, et väljas. Ja, ja kottpimedas ma otsisin ja otsisin ja ei leidnudki seda, seda nii-öelda kaabliühendus auku ja, ja midagi olnud teada, oli öelda, et olge hea, saatke tuli põlema. Nii et noh, ka sellist nalja sai. Ja noh, muidugi eks need pillid olid ju huvitavad ja toredad ja eksperimentaalsed, aga, aga jällegi, selle varjukülg oli see, et et juhtus ka seda, et näiteks kontserdil oli vaja mängida Reenootjaga kõlas laabemolla piss ja lihtsalt selle tõttu, et klahvid ei, ei ühendunud ja, ja nii edasi ja nii edasi ja ja no praegu 100 inimesega. Tal on ka raske ja ma arvan, et enamus ei teagi seda. Et näiteks selle ajasite saatorid vajasid täpset temperatuuri, nii nii kui oli natukene temperatuuri kõikumine, nii nad olid häälest ära, nii et ka kontserdil lugudevaheline aeg tuli sisustada põhiliselt pillihäälestamisega, nii et ta kogu aeg ka loo sees läks, läks häälest ära ja, ja noh, ega see nii hirmus tore ikkagi ei olnud tagantjärgi vaadates. Omamoodi armas aeg oli jaajaa muidugi muidugi. No ma ütlen, et olime terved ja ja vahvad ja vägevad ja, ja täis tahtmist ja teotahet ja ja õppimistahet, et selles mõttes oli muidugi tore. Mäss eksisteeris aastatel 1974 kuni 1976 ja oli omamoodi noh avastaja või pioneer proge-rocki vallas, ma mõtlen just Eestis. Nii et olite ka omamoodi maadeavastajad. Nojah, see roll oli meil tõepoolest, aga aga ma isegi ütleksin laiemalt, et, et ka Nõukogude impeeriumis, kellega meil olid ju ka päris head suhted ja Moskva ja tolleaegse Leningradi inimestega ei olnud küll kusagil pool teada, et keegi sellist muusikat oleks teinud, sellepärast et Venemaal huvitaval kombel tehti väga hästi jätsu ja, ja muidu rokki, aga aga progerokk kuidagi vene inimesele ei sobinud, et, et see, mida nemad nimetasid proge rokiks, noh selle. Noh, sisuline külg oli, seisneb ainult tekstides muusikaliselt, et oli, oli tegu ikkagi väga-väga noh, niisuguste muusikalise vormi seisukohalt oli tegu ikkagi lauludega. Et noh, seal võib olla akvaarium, mõni teine, teine bänd, kes tol ajal ka katsetas, aga, aga muusikaliselt nad muidugi ei katsetanud praktiliselt üldse, et see oli ikkagi niivõrd traditsioon, tehniline ja tavamuusika tavalähenemine. Selles mõttes oli mess muidugi midagi absoluutselt teist olid arendatud pikad kompositsioonid ja eks see toimetamine siis päädis ka sellega, et sai tehtud rokkkantaat. Küsi eneselt ja kallil Tõnu Kaljuste pani oma koori kokku ja kadunud orelikunstnik Rolf Uusväli mängis ka mõned mõned akordid siis kui juba mitmerealine salvestust oli messi ühele ühes loos, nii et. Ja meil olid kasutusel ju näiteks inglissarv ja oboe ja metsasarv ja rääkimata juba väga suurest hulgast pillidest inglissarve ja, ja metsasarvepoed ikka väga ega rockis ei kasutata üldreeglina, et see on väga ebastandartne lähenemine niikuinii. Ja, ja koori ka võib-olla mitte nii väga. Aga igal juhul sa mõtled nendele aastatele tagasi, ma usun samamoodi nagu Erkki-Sven Tüür ütles mulle ühes saates kunagi, et ta mõtleb suure soojusega tagasi ka sellele perioodile, kus ta toimetas ansambliga inspee. No muidugi loomulikult eks, ega, ega meil kahjuks ei ole ju teist noorust sinna kõrvale panna ja meil valikuvõimalust ei ole, nii et need noorusaegsed müramised on ju muidugi võtavad muhelema kui tagantjärgi kõigele sellele mõelda. Meenutame nüüd tänasele raadiokuulajale ka messi põhitegijaid. See oli nii ammu ju tegeleda. Ma oli listeeria, no muusikutest oli ansamblis Matti Timmermann, kes mängis bassi Elmo Värk, kes mängiski traat ja kaks löökpillimeest, Ivar Cipra ja muidugi Andrus Vaht. Ja siis mina mängisin klahvpille ja laulsin. Aga bändi juurde veel kuulus elektroonik Härmo härm. Ja ka kindlasti kunstnik Kaarel Kurismaa ja juba sel ajal ma arvasin niimoodi, et ega mis sellest bändist ikka laval nii väga vaadata, et, et on ju palju huvitavamaid, visuaalseid kujundeid ja eri Dino aktuaalseks muutus kõik see teema seoses Kaarel Kurismaa ilmumisega areenile. Minu sõprusringkonda ja mesikontserdid olid ka selles mõttes väga unikaalsed. Näiteks Kaarel Kurismaa Skulpturaalse objekte ei lubatud, et panna väljanäitusele. Aga ometi me ju tegime ka Kaarel Kurismaa näituseid, ehk siis messi kontserdi ajal olid tema nii-öelda põrandaalused keelatud, kunstiobjektid ju väljas ja, ja neid objekte nägi korraga ikka 1000 inimest. Tippis, ma mäletan seal 800 ja, ja kuskilt üle 800 nulli suurusjärk oli 1000 inimest oli ikka kontserdid multimeedia ja, aga jah, et asja asja mõte oli, oli siis selles, et mujal maailmas tehti ju lihtsalt tossu ja ja, ja mingeid noh, kuidas öelda bändile lihtsalt lisadekoratsioone, aga meil oli lavalika kunst, mis praegu on leidnud oma auväärse koha mitmetes kunstimuuseumites, nii et nii, et millel on on eraldiseisev kõrge kunstiline väärtus. Messiperioodil olid, saab väga noorsoosünniaasta, on 1956, aga sellele eelnes veel üks bänd Hard rockgrupp nimega ornament, kus oled mänginud sellised tuntud mehed nagu kitarristid Andres Põldroo, Tõnu Aare, kus trummide taga istuse laulis Gunnar Graps ühel perioodil. Ja sina olid siis pillimees ja laulja, kuna sellest on suhteliselt vähe räägitud paari sõnaga, enne, kui me läheme messiloo juurde. Jah, see oli huvitav aeg, tegelikult jäi veel nimetamata Ilmar Soots, kes esimeses koosseisus olija ja tõepoolest muusikakooli päris algaegadel sai, mängitud väga paljudes puntides ja küll tantsuks ja isegi pulmades ja nii edasi ja nii edasi. Aga siis meil tekki Silmar sotsiga. Idee, et võiks ju teha ikka ühe väga uhke bändi panna kokku. Ilmar oli minust 10 aastat vanem. Ta on nüüd kahjuks küll manalamees, et teda enam intervjueerida ei saa, aga, aga tol ajal jah, see 10 aastat oli ka väga suur. Mina olin viis-kuusteist, tema oli 25, kaks kuus ja see oli jah, väga huvitav aeg. Siis Gunnar Graps ja Rein Vaik kutsusid mind mikronitesse lauljaks ja noh, muidugi seal ju väga huvitav ja uhke ja mikronid olid tol ajal ju ka vägev punt ja aga see punt kuidagi väga ikkagi ei, ei rahuldanud ja siis mõtlesime Ilmariga, et, et kutsume siis Andres Põldroo ja Andres Põldroo tuli siis Rujast ära ja ja siis olime kolmekesi ja ma mäletan, kuidas me arutasime, keda trummide peale Ta ja mina pakkusin välja, et äkki Andrus vahu võtaks. Aga aga Põldra nagu mingi mingi konflikt, neil oli seal igal juhul omavahel ja siis mõtlesime, et hea küll, et kutsume Grapsi. Jah. Me mängisime neljakesi ka ikka mitmetel üritustel. Ja no muidugi, eks siis siis tekkis ju see konflikt kraps tahtis ise laulda. Aga jälle teised mehed tahtsid, et mina oleks rohkem laulnud ja siis tekkis mul huvi hoopis oma muusikat päris oma muusikat hakata tegema ja ja mulle tundus, et vaevalt, et nüüd need, need vanad suured superstaarid kõik, ainult minu muusikat mängima hakkavad. Ja nii sai siis noh, ütleme muusikute lati mingil määral siiski allapoole lastud ja hakkasin mõtlema messi loomise peale. Sest noh, tõepoolest, et see on ka üks huvitav asi, mida praegusajal ajal ilmselt keegi ikkagi aru ei saa ja ei mõista, et siis oli ikkagi Andres põld rooli teistest väga palju üle kidramängijana ja noh, sellist olukorda praegu mul on viimastel aegadel olnud hea meel mitmete noorte muusikutega kohtuda ja koos mängida ja praegune tase on ikka hoopis-hoopis, midagi muud on palju, väga häid mängijaid. Aga tol ajal oli see nii ja siis jah. Nii et ornamendiga meie teed läksid, läksid lahku, kusagil umbes aasta aega sai seal oldud, aga jah, sai selle bändi siis nii-öelda asutajaliige oldud. Nüüd üks messiperioodi lugu, mille pealkiri ongi lugu sinu lühikommentaar sellele. Jah, see on selles mõttes üks väga huvitav lugu, et see lugu on kirjutatud seitsmeteistaastasena ja seal on no üldiselt mulle ei, ei ole oma programmilise muusika noh, selline mõtlemistüüp aga, aga kuidagi selle loo aluseks erandlikult oli siis idee sellest, et kui on noorus, siis on palju väge, aga vähe mõistust ja kui on vanadus, siis on ehk mõistust rohkem, aga siis jääb see see ihukene meil ole Bauer-Juss, jõukelejad nõdraemaks. Ja selles loos siis ongi nagu kaks elementi, üks on siis inglissarv, mis peaks nagu väljendama sihukese vana mõttetarga kujundit ja kidra on siis poweri kandja element ja väga huvitavaks teeb selle selle loo see moment, et ma mäletan, kui ma ta seitsmeteistaastaselt kirjutasin, siis ma just mõtlesin, et kui huvitav, kui oleks seda teiselt kaldalt nii-öelda teiselt poolt vaadata vanainimesena milleks ma juba praegu olen saanud, nii et nii et siin neli aastat tagasi Vahur Kersna täna õhtul Sven Grünberg selle saate tarbeks sai siis mesi, esimene koosseis kokku kutsutud ja seda lugu ka mängitud seal saates. Ja seda kuuleme ka selles saates nüüd esmakordselt raadiost siis kuulame ära. Aga läheme oma jutuga nüüd edasi. Sinu elus on väga suurt rolli mänginud filmimuusika hukkunud alpinisti hotell, telood, detsembrikuumus, no neid filme on üle 100 ja mis sulle endale filmimuusikast, mida sa teinud oled, on kõige armsam. No võib-olla kõige kuulsamaks sai vast muusika filmile hukkunud alpinisti hotell. Jah, seda küll ja selle filmiga seoses tehti mulle isegi ettepanek hakata koos töötama Nikita mehhalcoviga. Ettepaneku tegijaks oli tolleaegne n impeeriumi tippstsenarist Vitali Meresco kes siis töötas ka koos mehhalcoviga ja ja oli huvitav jutuajamine, me sattusime koos temaga India reisile koos Kinoliidu grupiga ja, ja siis ta ütles, et, et kuule, et me arutasime Nigitaga, et äkki sa tuleksid ka meile punti, et meil on Eduard, teeme viga, seal lahkarvamused ja et et äkki tuleksid tema asemele ja see kõik oli ka seotud alpinisti hotelliga, nii et aga jah, tingimus oli siis, et, et ma peaksin Moskvasse elama minema, mõtlesin, et mul on seal palju sõpru, et ma võin ju seal kohati elada, siis öeldi, et, et ei, ei, ei, et sa ei saa aru, et selleks sa pead seal elama. Ja mõtlesin, et aga kuidas ta ütles, et ei midagi, et kui tuled, siis me ostame sulle korter. Nii et oleks oleks saanud Moskvas korteri, aga ausalt öeldes ma kohe üldse ei kahetse seda, et ma sinna tol ajal ei läinud. Sest filme on küll tore teha, aga ma arvan, et elus on väga palju tähtsamaid asju ka, kui filmid. Aga siiski, mis sinu kirjutatud filmimuusikast sulle endale võib-olla kõige armsamaid filme on nii palju muidugi, muusika on mänginud nendes ka väga erinevat rolli erinevates filmides. Kui sul on ja väga õige, väga õige. Nii ta on, no sõltub ju, mis žanrist räägime, kui me lapsekesega mul on veel alla nelja-aastane tütar, kui me teleka ees istume, siis on muidugi lotte-filme tore vaadata ja ja lepatriinude jõulud ja naksitralli ja muide väga üllatav, et talle Klaabu hirmsasti meeldib, sest noh, see on ja nii see pilt on nõukogude all ja tehtud nii ebakvaliteetne ja nii edasi, aga aga millegipärast meeldib. Noh, alpinist on ka tore film. Aga no ma olen ka mujal maailmas erinevate tegijatega teinud, Soomes, Saksamaal jaapanlastega koos teinud ameeriklastega ja veel poolakatega näit eks muide muide kaks filmi, mis me tegime režissöör Marek Piestrakiga rahvusvahelise koostöö raames Pärtegi muide esimese filmi pilootpilt ja kuna Pärt sõitis ära, siis, siis tegin mina nendega veel kaks filmi edasi ja, ja muid nende filmide esimese pealkiri oli madude oru needus. Noh, eks ta nii sihuke natuke totter film oli, aga ikka Indiana teonzi laadne. Aga esimese aastaga sai ta külastajaid 22 miljonit. Nii et numbrid on muljetavaldav, väga muljet. Ja, ja teine film kuradi pisar või saatana pisar või mis ta jäi meil lõpuks ma isegi ei mäleta hästi enam. Et sellel oli 19 miljonit vaatajat, alpinistile oli ka kusagil 20 miljoni ringis. Nii et ja jutud. Ta on esimese aasta vaadatavusest, mitte mitte nüüd. See pikk aeg, mis need filmid on väljas ja ekraanil olnud. Ma tean, et filmi hukkunud alpinisti hotell muusikaga oli väga kiire. Sa, Grigori Kromanov olid lubanud, et saad tagad hea ja kvaliteetse muusika, mispeale ta olevat sulle öelnud, et no te olete ikka üsna enesegi. Noormees ja oli, oli küll selline intsident, aga aga ausalt öeldes noh, ühtepidi ma mõistan muidugi kraamanovi, sest ma olin ikkagi 20 aasta 21 aastane jõmpsikas ja tema auväärne klassik juba. Aga teistpidi jälle oli noh, väga halb see, et kroboloog kogu aeg käis ringi, kiskus juukseid ja karjus, et tal ei ole heliloojad, tal ei ole heliloojad, mul oli isegi väga-väga raske seda filmi teha. Ja kui on veel selline psühholoogiline surve, et sa ei ole üldse mitte keegi, eks ole, selle ta oleks pidanud tegelikult mind aitama ja julgustama, eks ole, tagantjärgi nüüd, kus ma ise olen 20 aasta jooksul lõpetanud kaheksas kõrgkoolis filmimuusika tegemist Soomes, neljas kõrgkoolis ja siin ka neljas kõrgkoolis siis ma saan aru, kuidas on hoopis vaja noori vastupidi, julgustada mitte mitte neid nii-öelda maha tampida ja, ja ja no nii et nii et ma nagu näen seda asja kuidagi noh niisugustes väga-väga kylevates toonides, et oli, oli positiivseid momente, oli väga dramaatilisi hetki. No näiteks üks hetk oli ka see, kui, kui seal filmis on üks episood, kus Järvet ehk siis Alex, Neeva hotelliomanik mängib koduorelit. Ja ma salvestasin selle oreli Fortos muusikuse oreliga päris oreliga sihukese pisikese akustilise oreliga ja Kromanov vaatas seda, ütlesid, mis globindsina? Ma ütlesin, et see on naturaalpill, et siin jätton häälest ära ja globisele mingi jama ja mõtlesin, et, et see on naturaalpill, et õhku pumbates seal ongi see klobin, et see kuulub mängu juurde. Ja ta ütles, et ei, ei ei, see, see tuleb ära võtta. Ma küsisin, et oot-oot, et meil ei ole ju aega midagi muud teha, siia. Ta ütles, et ei, et ja küsisin, et mis ma siis panen, ma võtan selle ära, aga mis ma sinna panen siis heliks. Ta ütles. No pange süntesaator algul talitama kohutavalt süntesaatori asjade vastu, kõikide kõige selle materjali, mis ma tõin, ütles, et oi, see on niisugune kerge ja niisugune imelik viu vau. Algul üldse ei meeldinud, siis ta läks nagu teistpidi teise äärmusesse tahtis jälle igale poole ka sinna, kus mina ütlesin, et vabandust, et siin võiks olla hoopis naturaalpillid. Ja, ja ma olen õpilastele seda näidet toonud mitmelgi puhul. Et noh, nii-öelda filmi helilooja raskest elust, episood, et igal juhul oleks see lõik filmist kõrvaldatud, kui ei oleks olnud ühte suurt, aga ja see suur, aga oli see, need kuna Pärt ei olnud veel ära sõitnud, siis Kromanov kutsus Pärti vaatama seda filmi ja ja vahetult enne temale demonstreerimist ta nägi, et ma ikka ei olnud nii-öelda režissööri sõna kuulanud. Ja siis ta rääkis, et see on teie elu viimane film, et ei tee enam mitte ühtegi filmi, et niisugune häbematu jõmpsikas ja sellises meeleolus me siis läksime laiali hetkeks. Ja tulime saali tagasi, vaatasime selle episoodi üle ja siis ma küsisin arvult ja tema kaasalt Nooralt, kes tulid filmi vaatama, et kuidas orel ja kuidas tundus ja ja siis ümber pööramata tõstis Pärtava parema käe pöidla püsti ja näitas vohh. See on väga hea. Ja siis nad hakkasid mõlemad rääkima, kui hea see klobin siin talvel. Ja sellel hetkel ma mõtlesin, et kroomanud klassik, kes mu paremal käel istus, et mida ta tunneb praegu kuidas reageeris see ei ta, no ma ta ta ei reageerinud liigutustega, aga ma just mõtlesin, mida ta enda sees Runnel sisemiselt, sest ta tema oli ju klassik ja mina olin Nagaman, aga, aga ta, ta oli saanud nii-öelda 10 nullpeks sellele hetkel. Ehk siis et ja noh, kõik jäi muidugi õnneks nii nagu ma tahtsin, aga kui oleks Pärt tulnud, siis oleks see välja vahetatud, sinna oleks pandud sundkorras sündi. Helid praegu me oleks vaadanud seda filmi ja, ja kõik vaatajad oleks öelnud, et, et heliloojal ikka loll pani sinna sendi. Kuigi mina ei tahtnud seda üldse sinna, eks ole. Vaat niisuguseid asju juhtub ka filmi tegemisel üldiselt. Aga lõppkokkuvõttes, kui film oli valmis kas Kromanov jäi selle muusikalise küljega rahule lõbuks? No aga mis tal muud üle jäi, kui kõik karjusid hurraa, siis ta isegi pigem oli, oli isegi vaata et kade, sellepärast et keegi ei rääkinud filmi resiistja filmist, vaid räägiti muusikast ja kujundusest. Ja tol ajal näiteks filmikriitik Õie Orav uuris sotsioloogilisi, noh siis hakka, hakati uuesti nagu need sotsioloogia oli Nõukogude liidus vahepeal keelatud. Aga mingil hetkel hakati sellega taas tegelema ja uuriti alpinisti näitele varal. Ja selgus, et, et inimesed, kes tulid teist, aga eriti kolmandat korda filmi vaatama, kirjutasid, et nad tulid muusika pärast mitte filmi pärast, vaid muusika pärast olid kinni. Nii et noh, mis tal siis ikka öelda oli, eks ole. Aga selle filmiga jah, oli, oli muidugi ikka väga pööraseid asju veel ju seotud. No kas või näiteks see, et esilinastuse järgi oli meil järelpidu ka Arkadi Strugatski kodus ja siis seal nõiattudes kummuti kummuti najale, siis Strugatski stalker ei meeldinud üldse, stalker tuli täpselt samal ajal välja kaks nädalat küll varem, jah, oli see esilinastus Moskvas. Ja, ja siis ta ütles, et oh, et ikka, et see alpinistariga pädev film ja stalker, et see on ikka igavene jama. Ma ütlesin, et vabandust küll, aga et minu arvates on stalker juba täna maailmaklassika. Ja sellele järgnes pikk paus ja Strugatski ütles, et kuidas need niimoodi räägid, et ropendanud või, või midagi väga sõidetud, et ise tegite sellise filmi. Aga, aga veel üks ehk muusikahuvilistele huvitav pikantne lugu oli ju see, et kui seda filmi käidi Moskva Moskvas koos kinos ehk siis riiklikus kinokomitees üle andmas, siis öeldi, et noh, et kõik on muidu päris kena, ainult, et et, et see pink Floyd, tuleb teil seal heli helirea pealt ära võtta, ära koristada. Ja siis meie stuudio direktor oli, oli vaikselt pea õlgade vahele surunud ja öelnud, et, et meil üks eesti poiss tegi seal olevat selle peale rusikaga lauale põrutatud, öeldud, et mis te arvate, et meie pole siin, peate meid lolliks, et meie ei ole pink Floydi kuul või nii, et nii, et nihukesi nalja sai ka, seda rääkis mulle selle filmi heli helirežissöör, kes oli Moskvas üleandmise juures. Nii et nihukesi naljakaid lugusid. Tänases saates me mängime muusikaloo filmis Detsembrikuumus ja võib-olla sinu väike kommentaar selle filmimuusika tegemise ning konkreetse loo detsembrikuumuse juurde. Noh, ma arvan, et selliseid filme on, on väga vaja ühele rahvale, nagu, nagu detsembrikuumuse film oli. Ja noh, selle filmiga seoses on veelgi, väga huvitavaid lugusid. Kõigepealt see on risk. Või vähemalt minu teada küll ainuke eesti film, mille helirea kokku salvestust. Me tegime Hollywood'i tippstuudios. Nii et oli päris vahva stuudiosse sisse minna, kus oli EM-i auhind parima heli eest ja paar päeva hiljem kuskil baaris istudes nägime ka, kuidas sellele samale helitiimile, kellega me seal juba mitu päeva olime tööd teinud, see Emmy auhind anti parima heli eest. Ja veel oli üks huvitav moment, et, et seesama maailma parim siis või vähemalt Ameerika parim helitiim. Ma saatsin muusika neile varem juba ära enne kui me, kui me kohale jõudsime. Ja siis selle tiimi juht istus helipuldi taga ja, ja lükkas siis kõik muusikakanalid lahti ja istus ja kuulas ja ütles, et kastil tõesti on Eestis nii hea sümfooniaorkester. Ja ma ütlesin, et ja muidugi on, kuigi see oli tehtud minu kodustuudio saaks. Nii et noh, see on seal muidugi kukla kratsimiseks mõtisklemiseks. Neile, kes ütlevad, et elektroonikaga ei saa paljusid asju teha, saab ikka küll, isegi maailma tipphelitiim. Näete, ei teinud vahet. Aga muidugi siin on veel üks asi, et sellest saadakse aru, et näiteks viiulimängijad tal on väga suur vahe, aga sellest, et elektroonika kasutajatel on väga suur vahe või võib olla väga suur vahe. Sellest villaseid millegipärast nagu ei mõelda või räägite? Aga konkreetses loos teeb kaasa siis. Jah, kuna liisin seal filmis, mängis peaosa ja minu arvates väga hästi mängis ja Liisi on silmapaistvalt hea laulja, ka olid need algelemendid juba olemas, nii et sealt edasi tuli vaid lugu ise ära teha ja ja selline see lugu sai. Niisiis detsembrikuumus. Kaard näid piike, kui. Ta üldse ei iras päi piim kes on neist veid nuud. Ükskõik mis siinide elu Seida Aarma siin. Oi mind nii kuis või suuda. Läheme jutuga edasi, kas sa oled heliloojast budist või budissist helilooja, sest budism, Tiibeti küsimused mängivad sinu elus alates juba 70.-test aastatest eelmise sajandi 70.-test aastatest suurt rolli. Jah, seda, kui mis aastatesse rolli mängib, seda on isegi noh, kui nüüd siin natukene müstifitseerida, siis võib-olla see mängib rolli läbi väga paljude elude. Aga, aga ma arvan, et budism on, on noh, minu jaoks on ta kindlasti kõige tähtsam. Miks, sellepärast et budism on süsteem, mis õpetab oma teadvuse ja oma meelega hakkama saama ja seda arendama. Ja ilma arendatud meelett. Ta teeb, inimene ju meeletud. Ja, ja väga harva meeletused, arukad. Nii et budism on jah, kindlasti vahend. Muide buda ise on öelnud seda, et et kui olete parvega jõe ületanud, jätke see maha kui kasutu. Nii et selles mõttes ei ole jah, budist muidugi mitte eesmärk omaette budism ei ole ka mitte religioon noh, nii-öelda kristliku kultuuritaustaga kontekstist vaadata Dona sest budism ei väärtusta uskumist budismi Buda on isegi öelnud niimoodi, et teie ärge uskuge minu sõnu, mis kõlab väga ootamatult, kuigi lause jätkub, teie, ärge uskuge minu sõnu, ainult sellepärast et mina olen nii öelnud, vaid proovige mõista. Tähendab, tähtis on asjadest aru saada. Ja mismoodi, mis on see abivahend, mis aitab inimesi asjadest aru saav, aru saada on analüütiline mõtlemine, aga see, mille üle mõelda, kuidas mõelda, mismoodi elada ja olla, vot selle raamistiku annab budism see, kuidas, kuidas igal konkreetsel juhul see raamistik täita, see, see on nüüd jälle individuaalne küsimuste ring. Aga Tiibeti küsimustega muidugi ma tegelen mitmel põhjusel, esiteks esiteks on ju noh, ma loodan, et see ei kõla küüniliselt, aga mitte ainult kuuemiljoniline rahvas hukkumas, vaid vaid on hävinemas terve tsivilisatsioon. Sest ega Tiibet ei ole ainult kuue miljonini rahvas, vaid vaid ta hõlmab ikkagi tohutult paljusid inimesi kogu planeedil maa. Peale selle, kui keegi teeks tabeli, et, et planeet olulisemad elanikud, siis mina paneks sinna kahtlemata kõige esimeseks elanikuks dalai-laama. Ja miks ma võin seda isegi seletada, see ei ole ka seotud sellega, et ma olen budist ja ma lihtsalt usun teda niivõrd vaid sellepärast, et tiibetlased on välja töötanud läbi sajandite väga targa süsteemi. Ja see teem seisneb selles, et ümbersündivad dalai-laamad ehitatakse üles dalai-laamad, eks luuakse need inimesed, mida see tähendab, see tähendab seda, et neid õpetad absoluutselt vaimsati igas eluvaldkonnas. Ja vot sellest, kui tähtis on õpetaja, sellest ma olen ise saanud üha enam ja sügav enam sügavuti aru siis kui ma olen ise ka koolis õpetanud ja ka tagasi mõeldes no näiteks kunagi õppisin klaverit ja kuidagi kujunes selline rutiin välja, et algul lendasin mina uksest välja ja siis noodid järgi ja mõnikord olid noodid ees ja mina lendasin uksest välja ja ma ei viitsinud õppida muidugi kus, miks see laps peaks klaverit tahtma, nii väga väike laps siis kui luuakse, eks ole, muusikalist baasi siis ta ei saa ruumis või kuhu ta võiks välja jõuda kõige sellega ja nii edasi. Ja siis mu hea Ta õde leidis, leidis mulle Eesti tippklaveriõpetaja, kes ei teinud väljagi esialgu sellest, et ma ikka ei harjutanud, aga ta rääkis nii huvitavalt, klaverist ja muusikast, et mul hakkas kohutavalt häbi, et mina käin ja raiskan tema aeg sellise targa, toreda, sügava inimese aega lihtsalt raiskan, hakkasin kõvasti kõvasti tööl. Ja, ja ainult tänu sellele, et ma selle inimesega kokku puutusin, sai minut muusik või noh, kas just ainult, aga ütleme peamiselt selle tõttu. Kui me naaseme budismi juurde, kas ma saan õigesti aru, kui ma ütlen, et budism on teekond Ollakse teel. No eks mõned ikka jõuavad kohale ka. Ja, ja vaat budismi puhul ei ole siiski päris õige öelda seda, et, et nauditakse teed teel olemist vaid ikkagi on lahendi tahetakse siiski jõuda kusagile ja selle kohta võib ka isegi üsna lihtsalt öelda. Et kuhu siis jõutakse või, või, või mida siis ikkagi lõppkokkuvõttes taadeldakse. Ja võib niimoodi öelda, et me kõik magame öösel hommikul ärkame üles, väga tihti me oleme mingisugust soga unes näinud ja mõtleme, et oh, kui hea, et see sogane jäi, jäi sinna unenäkku, eks ole. Aga mida Budad buda tähendab, buda tähendabki ärganud, virgunud tema ärkas üles sellest seisundist, kus meie kõik teised praegu oleme ja nägijad meiega tegelikult magame. Meie teadvus tegelikult magab. See on, on oluline noh, nii-öelda sihtmärgi või ülesande püstitus, et ka sedapidi maailma mõistajana Meie aeg hakkab tasapisi otsa saama, üks lugu tuleb veel mängimisele, loo nimi on, tulen kord jälle. Aga ma tahaksin, et saga sellele loole väikese sissejuhatava kommentaari teeksid. Jah, selle, see on aastaid tagasi kirjutatud lugu, aga aga mõni aeg tagasi pöördus Vahur Kersna minu poole pingi saate teemadel ja ütles, et kuule, et nüüd oleks vaja kaika lainele pink avada ja teha saade sellest, et äkki sa tuleksid ja teeksid seal mängiks ja niimoodi. Ja no lainega me oleme aastaid olnud võiks öelda isegi sõbrad ja lähedased inimesed ja ja nii edasi. Ja noh, loomulikult mulin olin kohe kambamees ja kaasatulija ja kuna ma nüüd viimastel aegadel ise väga väga enam ei laula siis oli mul hea meel, et meil on Eestisse tekkinud selline laulja, kes, kes minu arvates võiks seda laulu väga hästi teha ja tegi ka muide on Ott Lepland ja nii me seal kaikamäel siis käisime otiga ja Oliver Paul Daniel kidra kidraga seal abiks ja ja, ja sedasama kaikamäel salvestatud versioon ongi need peagi, meil rullub lahti siin kuulajate jaoks. Aitäh Sven, et leidsid aega, sul on praegu väga kiire periood, alles sa tegelesid tiibetlaste ka, sa oled PÖFFi žüriis, aga 1000 tänu sulle, et leidsid aega tulla siia stuudiosse. Lõpetuseks ma vist ütleb, et eks me ikka ühed teelised kõik oleme ja meie oleme muidugi teel. Nõnda siis tulen kord jälle.