Tere, head kuulajad, niisiis algas teine saade meie uuest saatesarjast, milles me püüame esile tõusnud olulisi teemasid, probleeme, oletusi ühe persooni kaudu lahti seletada või vähemalt selgemaks saada. Olen täna stuudiosse palunud inimese, kelle huviks ja erialaks on tööturg, selle toimimine, iseärasused. Tere tulemast, majandusprofessor Raul Eamets. Tere päevast. Mina olen saatejuht Lauri Varik, otseseks ajendiks teid kutsuda on nüüd, viimastel nädalatel võib öelda tegelikult taasalanud palganõudmised, eelarve, läbirääkimised, mille peamiseks märksõnaks on ikka, kas ja kui palju tõuseb uuel aastal palk ja kui ei tõuse, siis mis saama hakkab kapp lisaks siis erasektoris toimuv, sest palganõudmised on ikka seotud nõndanimetatud avalikus sektoris töötavate inimestega, nendega, kes saavad palka maksudest. Kogutud rahast aga alustame ja Raul Eamets ehk veidi üldse kaugemalt palka mõistest, mis asi ta on, kuidas palgasüsteem üldse kujuneb? Lihtsustatud seletus võiks olla, et palk on tasu tehtud töö eest, aga, aga kuidas kujuneb üldse nii, et ühe töö eest inimesed teenivad nii palju teise töö eest vähem või rohkem ja, ja kuidas see, kuidas see tasakaal turumajanduses kapitalismis toimib üldse? Nojah, siin võiks ju terve loengu nüüd mikroökonoomikast pidada, kuidas tööjõu hind kujuneb, aga kui lühidalt kokku võtta, siis kõigepealt tulebki teha selget vahet nii-öelda erasektori palkadele ja avaliku sektori palkadele. Erasektori palgad on väga tihedalt seotud tootlikkusega, ehk siis noh, väga lühidalt öeldes, me saame inimesele maksta nii palju palka, kui ta ettevõtjale sisse toob, ehk see, mida ta valmistab, seal müüakse maha, sellest saadakse raha sellest rahast makstakse mingi osa siis inimeste palkadeks. Ja siit tulebki nagu noh, esimene probleem, et kui me räägime sellest, et meil on palgad väga madalad ja noh, kindlasti on ka palju räägitud sellest, et Eesti tootlikkus on väga madal võrreldes näiteks Soome või Iirimaa tootlikkusega. Siis probleem ongi selles, miks, miks meie tootlikkus on madal, on madal väga lihtsal põhjusel, et me valmistame selliseid asju. Eelkõige räägime ekspordis, sest Eesti on nii väike, et kui midagi valmistamisel üritame seda välismaale maha müüa. Mille eest me saame liiga vähe raha sisse kasseerida. Ehk Me valmistame keerulisemalt öeldes madala lisandväärtusega kaupu välisturule. Kui tuua näide, siis täname, tõsi, enam ümarpalki välismaal ei müü. Võib-olla töödeldud puitu, aga peaksime müüma ainult näiteks valmis palkmaju, see oleks nagu selline lisandväärtuse kõige kõrgem, kõrgem ots ja see võimaldas ka nende palk igatahes puidutööstuses väga korraliku raha küsida ja see tõstaks puidutööstuse tootlikkust väga kõrgele. Nii et niikaua, kui meie sellised juhtivad eksportharud on, kas allhankearvud ehk siis see kasum tegelikult, mis luuakse ja Eestisse, noh, näiteks elektroonikatööstus, võime valmistama sellist suhteliselt odavale tööjõule tuginevat odavat kaupa, nagu näiteks plastmassitööstused Hiiumaal seda teevad siis me ei saagi nendele inimestele siit tulenevalt kõrgeid palku maksta, sest et noh, me peaksime müüma palju kallimaid asju, sellest, palju rohkem raha sisse kasseerima seal nagu erasektori poolt avaliku sektori pool. Tõepoolest, nagu te ütlesite, sõltub sellest, et kui palju siis riik raha ümber jagama, eks sellepärast avalik sektor ise üldjuhul lisandväärtust ei loo. Noh, kui me jätame selle kõrvale, et mõned avaliku sektori teenused on tasulised, siis me võime siin rääkida ka nagu sellisest lisandväärtuse tekitamisest, aga üldjuhul avaliku sektori teenused on tasuta. Mis tähendab, et me võtame ühte ühtedelt raha ära erasektorist ära jagama selles avalikus sektoris ümber ja noh, siin nagu. Kulupõhiselt, et kui palju me siis selles valdkonnas oleme valmis raha kulutama ja kui kui me maksude abil väga palju raha ümber ei jaga, siis ei ole ka midagi nagu avalikus sektoris palkadeks välja maksta. See on noh, selline väga lihtne majandus tõdeni, et see on nagu erasektori ja avaliku avaliku sektori teema. Miks ühed saavad rohkem palka kui teised? Noh, esiteks on siin suhteliselt kindel seos haridusega, et see on ammu ära tõestatud, et kõrgemalt haritud töötajad saavad reeglina kõrgemat palka ehk siis haridus üldiselt tööturul tasub ära noh jällegi ma räägin erasektorist, eelkõige avalik sektor. Et siin võivad olla kõik doktorikraadiga ka, kui kui raha ei ole läbi maksude piisavalt korjatud, kõrget palka maksta ei saa, määrab ära inimese isikuomadused, kuidas ta on suutnud ennast tööturul müüa, et neil väga paljudel inimestel tekib mingil hetkel selline teatud tööturuhind ja ühele kõrgem kui teisel ja, ja vastavalt sellele makstakse ka palka. See on nagu väga lihtne turumajandusreegel, me kõik ei ole võrdsed ja selle tõttu ei saa kõik võrdset palka. Inimkapital isiksuseomadused, sotsiaalne võrgustik, keda me tunneme, kelle kaudu oma töö saame, mis see töökoht on väga palju tegureid, mis määravad ära tegelikult lõpuks indiviidi sellise isiku palga, et me ei saa siin nagu sellise ühe mütsiga kindlasti lüüa seda asja. Aga aja jooksul ühiskonnas, majanduses teatud väärtus muutub. Kümmekond aastat tagasi. Kümmekond aastat on olnud siin enim hinnatud finantssektor, nüüd on enim teenivad inimesed hoopis infotehnoloogia. Kallas, ja see natuke näitab seda, kus liiguvad suuremat kasumit. Tähendab, tänaseks on ilmselt panganduse finantssektor stabiliseerunud. Need kasumid enam nii üüratu suured ei ole, need marginaalid, mida võib-olla saadi 10 aastat tagasi, täna on tõusev trend infotehnoloogias, see on seesama asi, et me saame maksta inimestele nii palju palka, kui nad sisse toovad, kui nad toovad vähem, siis ehk see asi, mida nad müüvad, ei ole enam nii hinnas nagu näiteks finantsteenus, siis ei saa ka enam nii palju palka maksta. Et asjad on ilmsed, tõusva trendiga siin ka selle tõttu on, on palgad kõrgemad, pluss noh, IT-sektori omapära on veel see, et IT-sektor on oma olemuselt rahvusvaheline, sest et kui sa töötad IT-firmas, siis noh, on muidugi hea, kui sa töötad Eestis ja sul on siinse töökollektiiv, kus saad mõtteid arendada. Aga teistpidi tegelikult arvutivõrgu kaudu töötades ei ole ju vahet, kas sa töötad Eestis Ameerika või Saksa korporatsiooni jaoks. Et IT-firmad peavad arvestama sellega, et kui nad ei maksa konkurentsivõimelist palka, siis lihtsalt tehtakse teistele firmadele. See on turg nagu avatud. Te rääkisite, et need on eelkõige teenused, mida need valdkonnad osutavad, nii et teenitakse rohkem seal, kes pakuvad häid teenuseid isegi mitte just tooteid. See. Nii oluline see küsimus, kas see on teenus või kaup, ei ole vahet, tähendab kui me valmistasime siin näiteks mingisuguseid väga olulisi tablette, üks tablett maksab, ma ei tea, 50 eurot näiteks siis see on samaväärne kui, kui mingi IT-teenus, et, et see küsimus on just selles, et mis kaupa valmistame, kas me, kas me ekspordime liimpuitu, kas me üritame müüa tekstiilitoodangut, õmblustoodangut, jalatseid või teeme allhanget infotehnoloogias või, või ütleme selles noh, igasugustes mobiilseadmete valmistamises, see on see point, et mida me siis tegelikult müüme ja kas meie kavandame seda kasumit või kavandatakse seda kasumit kuskil mujal? Nüüd, kui rääkida palgatõusust või palga langusest, siis majandusteooriast ma vaatasin, on üks põhimõtet, palgakasv on alati seotud tööpuudusega, et need on omavahel seotud. Kuidas ja miks? Võib-olla te mõtlesite, on seotud tööjõupuudusega sellepärast et mina saaksin nagu palgakasvu tööjõupuudusega, et kui me räägime sellest, et kui meil on tegemist tööpuudusega kõrge tööpuudusega, siis töötajate palgaläbirääkimise võime nagu suhteliselt vilets, sellepärast et kui sa nii-öelda hakkad vastu ja ei ole nõus selle palveks, öeldakse, et ukse taga on järjekord ja võtame järgmise. Kui meil on tegemist tööjõupuudusega, kui hea näide on siin 2007. aasta ehitusturg, kus head ehitajad läksid Soome tööle ja kui Eesti ettevõtjad sellest lõpuks nagu hakkasid aru saama, mis toimub, siis nad olid sunnitud päris järsul tõusul tõstma ehituse palkasid, sest vastasel juhul lihtsalt kõik mehed läksid minema. Ehk siis oli tegemist sellise totaalse tööjõupuudusega. Aga tegelikkuses muidugi selle palgatõusu ja languse taga väga paljuski tegelikult ametiühingud, kui me vaatame Lääne ühiskonda enamikes riikides on ikkagi kollektiivselt palgale rääkimised ja, ja selle tõttu nendes riikides, kus ametiühingud on tugevad noh, niisugust nähtust nagu palgalangus ei tunta ütleme see, et meil palkasid alandada, eriti need kriisi tingimustes nii avalikus sektoris, aga ka erasektoris väga paljudes valdkondades. See ei ole lääne ühiskonnas normaalne, sest et ametiühingud ei oleks lasknud seda teha. Nii et selles mõttes on meie olukord väga erandlik. Meie tähendab Balti riigid ja kui ma ei eksi siis Slovakkias oli ka üks kvartal sinna pangale, palgalangusega üldiselt mujal euroopas palkasid ei alandatud. Aga kuidas teie teadlasena suhtute sellesse, kui ametiühingud on kas tugevad või nõrgad on see hea või halb on, see on see maailmavaateline küsimus. See on ajaloo Lihtsalt nii kujunenud, et paljudes riikides, kus töötajad on organiseerunud enda huvide kaitseks need ametiühingud on tugevalt nende mõjuvõim, tõsi, kahaneb igal pool, sest et ametiühingud on tugevad traditsioonid tööstussektoris, kus on suured tööstusettevõtted, kui me räägime teenindusest väikestes ettevõtetes, seal ei ole ametiühingud väga tugevad olnud, nii et see, kas ta on hea või halb seda majanduses sihukseid terminid, on keeruline kasutada, et mis on hea, see kõik sõltub kella vaatenurgast, me vaatame, kas me vaatame töötaja seisukohast, siis on ta kindlasti hea, kui me vaatame võib-olla majanduse kui terviku seisukohast ja tööpuuduse seisukohast, siis ta nii hea ei ole, sest et ametiühingutega põhjendatakse osaliselt ka tööpuuduse teket, nii et kõik sõltub vaatenurgast. Nüüd, kui läheme avaliku sektori juurde ja siinselt palgaläbirääkimised, palgatõusu soovid on üks osa, on ta hindadel, hinnatõus surub peale, seetõttu hakatakse palgatõusu nõudma. Teisest küljest erasektoris toimuv, kui seal palku tõstetakse, on alati väidetakse, et siis töötajad liiguvad sinna ära, välismaast rääkimata. Kuidas seda komplekssüsteemi probleemi lahendada üldse? Hakkame sellest peale, et kus pool on palgad kõrgemad, et siin on ka minu arvates vaidlus ja ja kahjuks ma ei jõudnud erisusi, Allik kaid veel vaadata ja ma ei ole päris kindel, kas me selliseid lõikes ma oleks ka päris õiget pilti kätte saanud, et kuus pool on kõrgemad palgad kas erasektoris keskmiselt või või avalikus sektoris, ma ise mul nagu sisetunne ütleb, et palkade jaotus on selline, et avalikus sektoris on rohkem selliseid võib-olla keskmise palga saajaid või seal siukseid nagu nii-öelda keskmike rohkem. Ja erasektoris on suhteliselt suur osa, kes saavad väga madalat palka kuni miinimumpalgani välja ja siis on teine ots, kes saavad väga kõrget, et selline palkade jaotus erasektoris on nagu ebaühtlasem kui avalikus sektoris. Aga see on kindlasti ka üks nagu probleem ka nende vaidluste juures, et missugustes palgast me räägime, et meil on meil on Eesti statistikaamet, mis avaldub keskmise palgana ettevõtete aruandlusest või siis ettevõtlusstatistikast välja karjutud palganumbreid. Siis on meil Eesti tööde uuring, kus on palgad, mida inimesed on ise raporteerinud ja siis on meil veel maksuameti info niisuguse palganumbri pealt makstud sotsiaalmaksu ja need numbrid on kõik väga erinevad, nii et tegelikult on siin palgastatistikas Eestis paras segadus, et me ei ole suutnud kokku leppida, mis. Me tegelikult ei tea, mis see päris õige palk on ja siis ongi igaüks arvu saab kasutada oma argumente nende palgaläbirääkimiste juures. Aga mis puudutab nüüd neid, seda praegust olukorda, siis noh, ütleme niimoodi. Üks asi, mis, mis täna avaliku sektori eristab erasektorist, on see, et siin on suhteliselt tugevad ametiühingud. Kui me räägime haridustöötajatest. Me räägime tervishoiu töötajatest isegi riigitöötajate ametiühing, et, et need on päris hästi organiseerunud ja selle tõttu nende hääl ka nagu suhtele kõvasti kostab välja, et noh, võib-olla nüüd on see muutunud nagu pidevaks probleemiks arstide teema ja arstide äraminek, aga varasematel aastatel, kui jälgida ajakirjandust, siis arstide ära mine, see teema kerkis alati enne eelarve läbirääkimisi enne seda, kui arstid palgaläbirääkimisi pidama, et tegelikult on väga tugevad lobigrupid teatud ametitel ja arstid on kindlasti nende hulgas, et mina arvan, või lähtudes sellest samast loogikast, mis ma alguses ütlesin, et sisuliselt, kuna avalik, kuna me oleme makse nagu muuta ei taha ja maksusüsteem on midagi püha ja puutumatu, praegu tundub, et sellised seisukohad nagu valitsevad siis tegelikult me saame avalikus sektoris tõsta nii palju palka kui palju kasu reaalselt majandus, ehk siis kui palju suureneb see reaalselt ümberjagatav raha. Nii et see on nagu noh, Meil muud nagu alguspunkt ei ole. Ja kui me räägime reaalsest majanduskasvust, et noh, ütleme siis ma toon lihtsa näite. Kui sellel aastal prognoositakse reaalseks majanduskasvuks kuskil circa kolm protsenti, siis kolmeprotsendine palgatõus oleks suhteliselt loogiline. Kui juba rohkem on, siis on küsimus, kelle arvelt see rohkem lähevad siis ta hakkame ümber jagama, et noh, see on nagu selline lihtne vastus sellele küsimusele. Avaliku sektori või tegelikult rohkem eelkõige riigi või ka omavalitsuse töötajate puhul on ju alati ka küsimus selle tööpanusest, seda on keerulisem mõõta kui kui erasektoris. Ja, aga ma ütleksin, siia käivad, võib panna kokku avaliku sektori, sest ega õpetaja töö panustaja arstide, punast, sedasama raskemate nagu tükkide haaval, et see on sama keeruline, kõik pakuvad teenust, nii et ma ütleksin, et see on kogu nagu avaliku sektori teema, et, et kuidas me mõõdame seda efektiivsust. Kuidas mõõdame seda tööpanust, noh, minu jaoks oli üllatav, ma olen siin oma heade tuttavate erasektori inimestega kõvasti vaielnud ja siis ma hakkasin natuke statistikat uurima, et tegelikult meil ametkonna ja nüüd me võtame avalik sektor siis nii-öelda see rida statistikas, mis puudutab avalikku haldust ehk siis riigijuhtimist, kus on kohalikud omavalitsused, riigiametid ja nii edasi. Nende inimeste arv nende protsentuaalses mõttes kogu töötajaskonnast on Eestis näiteks suurem kui Soomes, mis oli minu jaoks ma süvenesin, sest isegi oli üllatus, et tegelikult meil on riigiametnike rohkem või noh, ütleme siis riigiametnike kohalike oma, kui on näiteks Põhjamaades, kus me oleme harjunud, et ta on tugev avalik sektor, riigi suur osakaal. No mis näitab, et tegelikult arenguruumi on. Et me saame öelda seda väljendit, meil on paks riik, ehkki see võib ka tuleneda sellest, et kui on oma riik nii väiksel rahval, siis on see võib-olla ka paratamatult teatud funktsioone tuleb ülal pidada. Jah, aga noh, ega Soomega suurriik ei ole, nii et sellega ma olen nõus, et kindlasti me ei saa ennast võrrelda võib-olla Ameerika Ühendriikidega või, või ma ei tea, mõne teise suure riigiga. Aga võrdlemegi siis väikestele võrdleme Taaniga ja Soomega. Ja siin oli meil protsentuaalselt nagu rohkem ametnikele inimesed, et ja kuni see küll kõlab väga naljakalt, aga siis me võime öelda, et meil on paks riike. Haridussüsteemis ongi see asi juba kätte jõudnud, et lapsi on vähemaks jäänud, järelikult ka õpetajaid võib üle jääda ja vähemate inimestega saab sama töö ära teha. Ja noh, ma arvan, et see on ju ministri selline põhiline argument olnudki, et kuna koole tõmmatakse koomale, pannakse kinni õpetajaid, jääb üle, järelikult peab jääma raha palkadeks ja sealt tuleb ressurss, mille arvel saab teistele kõrgemat palka maksta. Nii et ega jah, see on kindlasti üks võimalus, mis tähendab, et me saame tõsta rohkem palkasid, kui see kolm protsenti majanduskastmega. Ametiühingutest veel rääkides alati üks ähvardus või argument on streik. Kuidas sellesse suhtuda sel teel palgatõusuna. Streik on tegelikult nagu noh, mõnes mõttes on see loomulik ametiühingute tegevuse osa, et kui räägitakse läbi, räägitakse läbi, ei saavutata kokkulepet, käiakse veel töövaidlus. No ütleme siis, meie mõistes selle, kuidas Eestit nimetatigi, seda vahemeest lepitajal, riiklik lepitaja, tema juurest käiakse ka läbi ka seal ei saada kokkulepet. Siis ongi siis on järgmine samm on steik, et noh, see on tegelikult igal pool niimoodi, et see ei ole midagi ebanormaalset. Ma ütleksin, et Eestist räägitakse üli vähe võrreldes enamike Euroopa riikidega. Siin oli näide suurest Saksa lennukompaniist Lufthansa, kus nõuti viie protsendilist palgatõusu, pakuti kolmeprotsendilist rahule, ei jäädud ja tehti miljonitesse eurodesse ulatu kahju tekitavat streigid. Me Eestis nii on võimelised iseseisvusperioodi jooksul olulised streigid ühe käe sõrmedel üles lugeda, nii et noh, selles mõttes streigib marginaalselt. Aga teie seisukohta, hinnangut ei taha võtta selles, kuidas sellesse suhtuda, et lääne ühiskonnas siin on levinud sellised. Kombed ütleme niimoodi, jah, aga noh, kuna ma ütlen, et see ongi, see on algusest peale olnud, sest ametiühingud tekkisidki protestiorganisatsioonina algselt streigiti võib-olla rohkem, nii et noh, siin on, on teatud kultuuride erinevused, Põhjamaades streigitakse harvem. Aga sellest räägitakse pikemalt. Ja Lõuna-Euroopas räägitakse hästi, tihti aga hästi lühikest aega ja see tuleb inimeste temperamendi, seda ja sellest ka. Põhjamaades on ametiühing rikkamad ja nad saavad endale pikka streiki lubada, sest siis nad maksavad inimestele selle seismise aja kinni. Lõuna-Euroopas on ametiühingud suhteliselt vaesemalt, nad ei saa endale väga suhteliselt lubada, sest et siis jäävad inimesed nälga ja selle tõttu tehakse selliseid lühikesi streike, aga sellest hästi sageli need see on osa töösuhetest, ega siin ei saagi öelda, kas see meeldib või mitte. Veel üks mõte, mis on avaliku sektori palkadega välja käidud, nende avalikustamine. Kas see võiks tööturule kasuks või hoopis kahjuks tulla, osutub omamoodi hoopis karuteene. See on keeruline küsimus, ma isegi ei oska, mul ei ole nagu head. Vastas sellele ma arvan, et teatud tippseltskonna palgad peaksid olema läbipaistvad panga ja aga et nüüd kõik palgad oleksid avalikud, teades, kui mis mõjus, jääb tööturule. Ei, ma arvan, et osaleda tööturule tavast nagu suurt mõju võib olla nii ei avaldaks siis noh, tegelikult me üldiselt nagunii teame, kui palju keskeltläbi mingi ametitasandil palka saavad. Aga ma arvan, et kui see kõik oleks avalik info, siis pigem nagu eestlase iseloomu teades tekitaks väga palju paksu verd töökollektiivides, et miks mina saan nii palju ja tema saab nii palju ja see viis nagu selle üldise kliima nagu väga viletsaks, et ma pigem nagu pelgaks seda Avaliku sektori optimaalne piir, kus see võiks Eestis asuda, te ennem mainisite, et Eestis tuleb välja, et on tegelikult päris palju ametnikke. Jah, noh, see on nüüd mitu asja, et üks asi on, et kas me räägime sellest inimeste arvust, et noh, siin ei ole muud varianti kui me kui me lihtsalt nii-öelda auditeerime iga konkreetset valdkonda, vaatame väga täpselt, mis tööülesanded on ja kes seda teeb ja, ja niimoodi käime kogu avaliku sektori erinevad ametkonnad läbi ja leiame kindlasti seal kasutamata ressurssi. Võtan mingi mudel riigi, ütleme, et näe, Soomes töötab selles valdkonnas nii palju, miks meil ei võiks selline umbes selline protsent olla, aga. Nii, et noh, see on nagu sihuke stsenaariumite poliitiliste otsuste küsimus, et kuidas me seda asja tahame lahendada? Ilmselt ühest retsepti niikuinii ei ole. Aga mis puutub, nagu kui sedasama küsimust küsida palga kohta, siis ma arvan, et ega siin nagu mingit optimumi ei olegi, et see sõltub väga palju ikkagi spetsiifikast, et noh, mingil hetkel, kui me tahame, et arstidel on välismaal ei lähe, siis me peame palgataset päris oluliselt kergitama. Ja sama käib võib-olla päästeteenistuse ja muude asjade kohta, kus, kus kui inimesed jooksevad sealt lihtsalt minema, siis tuleb midagi ette võtta, nii et. Ma ei ütleks, et on olemas, et meie palgad peaksid olema kindlasti avaliku sektori palgad. Nii ja nii mitu protsenti Soome kolleegide palgast, see, see on lihtsalt käib riigi arenguga kaasa ja, ja ega me ei saa üle oma varju hüpata. Palgalõhedest ja paksu vere tekitamisest veel rääkides tippjuhtkonna ja tavatöötajate palgad, kuidas teile tundub võrdluses ka teiste maadega, kuidas need Eestis on, tekitavad alati küsimusi, et miks kõrged juhid nii palju teenivad ja tavatöötaja palju vähem. Noh, see on tegelikult igal pool niimoodi, ma ei mäleta, mis kunagi toodi seda võrdlust Eestis välja, Eestis olid need vahed vist mitme Kümnekordsed kui ta mingi suurettevõtte Eesti Energia tippjuhi ja siis lihttöölise ma enam täpselt neid numbreid ei mäleta. Ameerikas olid need mitmesajakordselt, nii et noh, sõltub köök, kellega ja millega väga mastaabid on ka hoopis teised ja on küll, aga noh, sajakordne kümnekordne on ka erinev, et ma. Paljusid asju põhjendatakse ka sellega, et inimene on konkurentsis turul kas Euroopas või kogu maailmatasemel aga väiksema töötajad. Puhul tihti seda ei arvestata, noh, eks ta nii olegi, noh see on ka läbi käinud meie riigiettevõtete juhtide tipp-palkade puhul, et me peame arvestama, et tegelased on varem töötanud ja võivad uuesti minna tööle erasektorisse, kus neile makstakse sama palka, et, et see on seesama noh, minu jaoks on seesama turuhinna küsimus, et kui me tahame seda konkreetset inimest seda konkreetset ametit pidama siis ja ta on ennem teatud palka teeninud, siis miks ta peaks selle koha võtma vastu madalama palgaga, et see on, see on nagu mingi turuhind on inimesel arenenud ja, ja noh eks noh, ma võin ju teie käest vastu küsida, et kui ei hakata tööd otsima, ei lähe ka ju kaks korda madalama palga peale, sellepärast ta on mingi missioonist on vaja seda teha, et teil on oma hind välja kujunenud. Aga neid näiteid muidugi on olnud, kus inimesed lähevad tegelikult väiksema palga peale, et ta saab seal suurema rahulduse mida iganes, ma ei tea, päris täpselt taustu maa muidugi tean ja aiman inimesi, kes aitaks, aga sageli on nendel inimestel ka juba mingid firmad tekkinud, kus vaikselt nagu dividendid jaksavad ja nad ei pea seda igapäevase leivaraha pärast nii palju muretsema, nii et eks see ajakirjandus võimendab natuke neid asju üle, et ega siis nagu keegi ikkagi oma korralikust majast ühetoalise korteri ja sellepärast ei kolijad, ta hakkab mingeid riigiametit juhtima, et siis on nagu tal mingit muud sissetuleku allikad. Kui nüüd selle inimese või iga töötaja panusest rääkida, mis siis peaks kajastuma tema palgas? Kui tema teadmised, oskused ongi nii palju väärt, siis me jõuame ka selle tootlikkuse juurde, millest me siin saate alguses ka juba rääkisite. Kuidas siis ikkagi on nii, et ka lähivälismaal on palgad sama töö eest kordades suuremad, kuidas seal on, tootlikkus parem? Tööjõu tootlikkus on selle asja mõiste, millest me praegu räägime. See koosneb tegelikult kolmest komponendist, seal on hinnad, kogused jagatud inimeste arvuga, et me võtame, kui palju midagi toodetakse korda või hinnaga läbi ja jagame siis inimeste arvuga ja need ongi kolm komponenti, mis selle tootlikkuse moodustab. Ja nad on, nüüd on küsimus selles, et kui me võrdleme näiteks Soome ja Eesti bussijuhtide tootlikkust teenuste puhul on see eriti natuke veel keerulisem, aga noh, eriti hea. Võtame Lõuna-Soome bussijuhid, kelle tootlikkus on kolm korda suurem kui Tallinna bussijuhtide tootlikkus kurioosse kombel veel pooled Lõuna-Soome bussijuhtidest on Eestist, võib olla pärit nii, kui nad üle piiri lähevad, hakkavad bussi rooli keeramine, tootlikus tõuseb kolm korda, aga küsimus ongi hindades. Bussipileti hinnad ei ole samad Soomes ja Tallinnas, et see teenus maksab lihtsalt teiste hinda ja, ja kuna kuna nii-öelda heaoluühiskonnas Soome üldine rikkuse tase on on suurem kui Eestis, siis see võimaldab teatud asjadest Soomes küsida kõrgemat hinda kui, kui Eestis näiteks bussipileti eest. Noh, kui me võtame nüüd mingi drastilise, ma näitan näiteks Iirimaa ja Eestimaa näite, siis, siis siin tuleb just see mängu hakkamegi võrdlema seda, et meie toodame puitu müüme seda suhteliselt odava hinna eest välismaale maha, iirlased toodavad Viagrat või mõnda väga olulist elektroonikakomponenti, kus üks, üks väikene asi maksab sadu tuhandeid dollareid, et nad valmistavad lihtsalt kõrgtehnoloogilist toodangut. Nad viivadki neid asju nagu kallilt maha ja sealt tulebki kõrge tootlikkus, nii et noh, ma olen sellest ka varem kirjutanud, et tootlikkus on väga vähe tegemist sellise inimese liigutamise kiirusega, et ta on laisk või kiire inimene tootlikkus on seotud sellega, mida ta toodab ja noh, tõsi siin on ka muid komponente veel, kuidas on tootmine korraldatud, noh, kindlasti on suurtes läänetutes tootmine palju paremini korraldatud kui mõnes Eesti väikefirmas, kus omanikke on koristajat kuni raamatupidaja üritab kõikide üksi ära teha. Ehk selline pehmem pool tootmise juures mängib ka natukene rolli. Ja kindlasti mängib natukene rolliga tehnoloogia, et, et kas meil on alati kasutada kõige uuemat tehnoloogiat võrreldes mõne lääne suure firmaga, kus on see asi, kogu aeg areneb hästi kiiresti eest ära, nii et aga peaasi on ikkagi see toodangustruktuur ja see lisandväärtus, mida see toode kannab. Ja nagu ma veel kord alguses ütlesin, et me võime valmistada väga keerulist elektroonikat ja noh, osas seda ka Eestis tehakse, aga kui see läheb välja allhankena, siis see kasum, mis seal saadakse, jäi Eestisse, see lisa siinsele asjale midagi, me saame ainult suhteliselt näruse palga selle suhteliselt lihtsalt. Millised võimalused siis meil on just nende sama teenust osutavate töökohtade puhul needsamad bussijuhid, arstid, ehitajad, kes Soomes tegelikult võib-olla teevad sama tööd, aga tänu hindadele teenivad seal palju kõrgemat palka. Millised võimalused siis üldse Eestis jäävad? Tasapisi need hinnad liiguvad sinnamaani, aga. Kindlasti on võimalik ka Eestis tootlikkust tõsta, et siin on noh, meil on nii palju häid näiteid, näiteks kui me võtame Baltika, Baltika oli õmblusettevõtet ja õmblusettevõtetel siin Lääne-Euroopas nagu pikka pidu ei ole, sellepärast et õmbluses on väga suur roll on palkadel ja kui meie palgad aasia palkadega erinevad, ma ei tea, 10 kuni 50 korda noh, siis ei ole mõtet Eestis õmmelda seepärast, et see ei ole lihtsalt konkurentsivõimeline. Baltika on hea näide, tema võttis nagu kogu kogu selle tootmisahela enda kontrolli laates alates toorainest, lõpetades müügiga. Suure osa Baltika käibest annab täna jaekaubandus, tegelikult on kaubandusfirma mitte enam õmblusettevõte. Siin tehakse korraldakse seda müüki, turundust, juhtimist, nii-öelda aju on, on Eestis tootmine on üle üle maailma kuskil laiali, kus seda odavam on teha. Ja noh, on võimalik see kaubamärki ette uute säilitada. Samamoodi toimib näiteks Taani tekstiili ja õmblustööstused samamoodi. Taanis ei õmmelda midagi, aga, aga Taani disain ja mood ja kõik need asjad on olemas. Noh, on ka võimalus muutuda nagu piirkonna kõige suuremaks, noh näiteks Balti laevaremonditehas, kes kasvab, kasvab, kasvab ja ongi regiooni kõige suurem ettevõte. Aga siin on alati see oht, Sa pead kohe kasvama, sellepärast et kui kass seisma jääb, siis tuleb järgmine, kes on veel kiiremini kasvanud ja neelab su alla, nii et see on selline Extensiivne areng. Või leida mingisugune oma väga spetsiifiline nišš, noh, hakata tootma mingeid jalatseid, näiteks sõjaväele või, või ütleme, jalatsites on ka näide sellisest, noh pigem hääbuvast majandusharust Eesti tingimustesse. Aga kui leiad omale nishi näiteks mingite spets jalanõud turul, siis on võimalik tootma jääda, jällegi me suudame selle saapa müüa lihtsalt oluliselt kallima raha eest maha, sest on kasutatud võib-olla natuke paremaid tehnoloogiaid, natuke paremaid materjale. Ja võib olla viimane asi, mis, mis nagu väga paljusid Eesti firmasid võiks nagu päästa võrreldes Hiina ja Aasia firmadega, on, on lähedusturgudel, et meid päästab see, et me, me oleme Euroopa turgudele suhteliselt lähedal ja kui me suudame ikkagi mõne nädalaga nii-öelda tellimusest kuni toote tarnimiseni selle asja ära korraldada, see eeldab väged logistikat. Et see kaup on nii-öelda tellijal, siinkohal siis me oleme, meil on väga suur konkurentsieelis võrreldes võrreldes Hiinaga, kus kus vist minimaalne aeg, konteinerit on kolm kuud, mis, mis see kaugteel on, nii et selline paindlikkus, lähedus, tarnijale, kiire reageerimine on need võtmesõnad, mis nagu Eesti firmad, et noh, päris lootusetu see asi ei ole ja, ja noh, me näeme, siin on meil tekstiiliettevõtteid, Wendre, kes, kes on ennast suurtesse kettidesse sisse saanud, kes toimetavad. Samas võiks öelda, et tekstiil on Eestis surnud, et see ei ole, sellel ei ole nagu tulevikku, aga, aga inimesed on hakkama saanud. Üks võimalus ja hea võimalus on ikkagi toota häid kvaliteetseid tooteid ja, ja selles suunas liikuda, selleks on vaja haritud, head tööjõudu, aga samas teadmised oskused nii ruttu tihti kaasa ei tule. Ehk me jõuame siis hariduse küsimuseni, et tihti lõhe töötajate teadmiste, oskuste ja Tööandjate soovide vahel kasvab. Mismoodi seda olukorda parandada või seda ei saagi väga kiiresti teha. Nii kiiresti ei saa teha, sest et noh, häda on selles, et haridussüsteem juba oma olemuselt on suhteliselt inertne, aeglane noh, ma olen siin loengust toonud sellise näite, et kui 2007 oli suur buum ja kõik, näidates ehitussektor arenes ja, ja poisid tahtsid kõik, mine ehitataks, õpime mindigi massiliselt heitleks õppimiskolme aasta pärast lõpetati 2010. Midagi teha, sellepärast ehitussektor kolinal kokku kukkunud, et see, see haridussektor käib palju pikema vinnaga ja siin väga kiireid muudatusi teha ei saa, noh tõsi see, mida nüüd haridusreformiga üritatakse tõenäoliselt seda massharidust kõrghariduse poole peal nagu vähendada. Aga noh, siin on nii palju asju teha, et, et see on selline tõeliselt suur ja raske põld, mis haridusmaastikul tuleb korda korda saada, sest sest noh, näiteks ma toon veel lihtsaid näiteid, et meil vahe rakendusliku kõrghariduse keskkooli järgs kutsehariduse ja akadeemilise kõrghariduse vahel. Need vahed on nii õhukesed ja, ja noh, ütleme selline inimene tuleb õppima mingit, et asja kõrgkooli ta arvab, et ta saab nüüd väga praktilised oskused ja läheb tööturule, hakkab kohe saama 3000 eurot palka, aga selgub, et see haridus ei ole üldse see, mida tegelikult tööturg tahab, et et see haridusmaastik, rakenduskõrgharidus, kutseharidus ja akadeemiline kõrgharidus, et seal on olnud mingil ajal nii palju liberaalsust, et seda nüüd uuesti nagu konkreetsel raamidesse tagasi suruda, et see seal on tõesti pikk protsess, nii et siin kiireid muutusi kindlasti ei tule. Samas iga kool loomulikult ütleb, et, et tema haridusasutusest saadav haridus on tööjõuturul vajalik diaga hästi tasustatud. Heino loomulikult, see on ju muidu nad ei saaks omale tudengid, nii et see on, see käib selle turunduse juurde. Ja inimene ise peab siis suutma otsustada, kas ta tööturul suudab hiljem toime tulla. Aga kui te ütlete, et see haridussüsteem on inertne, kiired reaktsioonid ei tööta hästi, kas siis sellel vahepealsel ajal peaksime lubama rohkem importööre jõuda? Nii ühes kui teises suunas toimetada, kindlasti tuleks veel lihtsamaks teha väga kõrge kvalifitseeritud tööjõu sissetoomist Eestisse, et kõik need haridust tõendavad dokumendid ja oma olemasolu ja oma haridustasemelt tõestamise protseduurid ja mis kõik täna võtavad. Noh, kuid tõenäoliselt aega võib-olla rohkem, kui selgub, et saatkond, kus peab minema kogu seda lubade värki taotlema, asub hoopis teises riigis, siis peab enne sinna saama viisa ja noh, ühesõnaga see asi eriti Aasia poole peal on nii keeruliseks tehtud. Et see võtab mitu kuud, enne kui vajaliku inimese kohale saame, et noh, mina olen seda ka mujal välja hõiganud, et kui siin firma on näiteks inimesed on nõus 3000 eurot palka maksma kuus näiteks või 4000, noh, see on nüüd niisugune kokkuleppe küsimus, siis ma ei küsiks suurt mingeid pabereid, sellepärast ühelegi koristajale keegi siin 3000 eurot palka maksma ei hakkaks, et me räägime ikkagi programmeerijatest ja sellisest sellisest valdkonnast, mis väga kiiresti areneb ja, ja kui me pool aastat ühte inimest üritame kuskilt Indiast siia tuua selle ajaga on tal juba 15 tööpakkumist ükskõik kuskohas mujal maailmas saadud, et me, see asi on kindlasti üks valus koht, kus Eesti peaks palju kiiremini ja palju suuremal määral lihtsustama tööjõu sissetoomist. Kuidas meie kohalikele inimestele mõjub nende suhtumisele, kui tuleb keegi välismaalt ja kaup minust hoopis mitu korda rohkem teenima, tähendab, kui me räägime, arendab inimesi, sunnib. Vennas, pingutama, et kui me räägime sellest IT-sektor, siis see ei ole mitu korda rohkem, tähendab, seal ongi sellised palgad salongi sellised kolme-nelja 1000 ja ülespoole veel palgad, et me räägimegi sellest turust, kus, kus me oleme rahvusvahelises konkurentsis? Ma ei räägi. On jah, ütleme ülikoolis on see mulle natuke paksu verd tekitanud, kui me tahame Euroopa rahadega sisse mingi tippprofessori, kes saab neli, 5000 eurot palka, kohalikud saavad oluliselt vähem, seal on, see probleeme ei tekitanud, aga see ongi selline natuke konnatiigi efekt, et seda tulebki lõhkuda. Nurisevad, las nurisevad, aga, aga see lööb selle õhu natuke selgemaks, sest et muidu tekib selline ringkaitse ja ja noh, see on see Eesti väiksuse probleem, et kõik tunnevad kõiki. Teie ülikoolis ei tunne kadedust nende suhtes. Väga hea. Aga lõpetuseks professor Raul Eamets, kuivõrd te olete makroökonoomika professor, siis selle nädala peamine teema ka Eestis Euroopas laiemalt on olnud otsus, mis tuli Saksamaa konstitutsioonikohtust ESM-iga seoses tahaks teie käest ka selle kohta küsida seisukohta, kas see nüüd lahendab Pariikides olevaid probleeme, see ESM-i loomine, mis siis nüüd kohe peagi peaks sündima. Seda loodetakse, maa ei ole väga optimist, aga noh, kuna ütleme, võrreldes F, S F-i aga siis ESM on selles mõttes natuke rangem, kus pannakse riikidele palju karmimad nõuded peale eelarve eelarve kujundamise protsessis ja dikteeritakse neile rohkem asju ette. No ütleme siis nii, et loodame, et Kreeka ja mõned teised Lõuna-Euroopa riigid selle meetme surve tulemusena hakkavad oma seniseid kulutusi ümber hindama, praegu on see protsess väga visalt veninud. Ja noh, mina nagu ma ütlesin, väga suur optimist ei ole. Aga siiski, valitsused on teinud püüdlusi mitte ainult ka Lõuna-Euroopas, tegelikult ka Lääne-Euroopas samamoodi püüdnud kokku tõmmata, samas see väga kiiresti käia ei saa, kui siin kas või meelde tuletada neid samu ametiühinguid. Kõik soovivad säilitada seda heaolu, mis on aastakümnete aastasadade jooksul saavutatud. See, see võtab aega. Jah, see võtab ja see võtab päris palju aega, sellepärast et ega nii-öelda paremalt elult halvemale tagasiminek on väga valus ja kui on olemas organisatsioonid, kes kohe rahulolematuse üles korjavad ja selle nii-öelda demonstratsiooniks muudavad siis on poliitikud väga raske valiku ees, sest noh, me näeme, kuidas Kreekas need valitsused siin vahetasid ja ega ei tea, kaua see praegunegi kestab, et seal rahvas kohe ju hääletab nii-öelda või noh, näitab oma meelsust hääletamisega. Selles mõttes on Eesti hea näide, et meil tehti päris karmid kärpemeetmed oluliselt karmimad kui Kreekas alguses plaaniti. Ja meil sai see valitsus, kes need kärped tegi suurema toetuse, kui, kui tal oli eelmistel valimistel. Et noh, nii on, et meil, meie, meie nii-öelda oleme rahul sellega ja tundub, et täna on see ennast õigustanud, aga kas ka Lõuna-Euroopas nii tead, ma ei ole selles kindel. Samas inimene isiku tasandilt tahaks alati ju rohkem teenida, kui sa veel näed, et hinnad tõusevad poes või kus iganes tahaksid rohkem teenida, nii et lõpetuseks professor Raul Eamets. On teil palgaläbirääkimisteks inimestele anda siis häid soovitusi, kuidas käituda, kuidas endale paremat palka välja rääkida. Ei ole universaalset retsepti ja, ja tegelikult ühe inimese palgaläbirääkimise võime on tegelikult suhteliselt, et väike, kui tegemist ei ole nagu tippspetsialistiga või või sellise inimesega, keda ei hoia selles konkreetses töökohas palju kinni peale võib-olla meeldiva seltskonna ja hea palga, aga ta saab sama palgaga kuskil mujal kui on tegemist sellise tavalise lihtsa töö inimesega kellele öeldaksegi, et aga vaadake, meil on täna 10 protsenti tööpuudust, et palun võid hakata lahkuma, nii et ega mingit, väga head soovitust. Muidugi alati kui me räägime avalikust sektorist, võib sedasama kolme protsenti mainida. Aga retsepti ei ole iga inimene tegelikult? Noh, mõnes mõttes väärib seda palka, mis, mida ta saab, sellepärast et ta, see on kuidagi välja kujunenud, kas tuleneb tema haridusest, tööharjumusest, millest iganes, et ei ole ühtset retsepti. Kas inimene, kui ta on töötanud aastakümneid ühes kohas, talle meeldib see töö, ta oskab seda teha, aga nüüd ühel hetkel palk ei tõuse enam väga palju läheb nagu raskemaks. Kas ta siis peaks lahkuma sellelt töökohalt, samas? Tööjõuturul ta võib-olla teisi töid nii hästi teha ei oska. Ma oleks selle tööga vahetamisega praegu ettevaatlik, sellepärast et kõik ettevõtted, ka avalik sektor on oma asju koomale tõmmanud ja pigem töökohti vähendanud, lahendanud ja muutunud efektiivsemaks. Ja kui sa oled juba mingis kindlas eas, ütleme noh, 45 pluss 50 pluss näiteks ega siis nii-öelda samaväärselt tööd, mis sul on olnud nii lihtne leida ei ole, nii et ma pigem nagu soovitaksin ikkagi vähemalt esialgu nendes nendest ametitest ja nendes töökohti, mis on inimestel kinni hoida, sest et kiiret tööpuuduse vähenemist siin lähiaastatel ma ei näe. Sellise noodiga tänase tegija saate lõpetame. Meil oli külas Tartu Ülikooli majandusprofessor Raul Eamets, aitäh tulemast. Aitäh.