Tere kõigile kommetele rituaalidele uskumustele pühendatud sarja tänases saates tuleb juttu neist põnevatest ka maadest, mida me alati ei pruugi teada või, või ka ära tunda. Kui saame osa mõnest kultuurisündmusest noh, tagamaid, mida saab ka tunda või mitte ära tunda, on loomulikult kõige erinevamaid meelega tuleb seekord juttu religioossetest ja see ei saagi teisiti olla, kui stuudios on teoloogiadoktor Ringo ning vee, kes täna räägibki teemal religioon ja kultuur, minu nimi on Haldi, Normet-Saarna. Maailmas on sammas piisavalt kultuurinähtusi kus religioosne alltekst justkui vähemalt otseselt puudub ja suurepäraseid maale, muusikat, filme ja mida kõike, Hannes. Ja nad ei ole seejuures. Viletsamad kui usundilise taustaga looming. Nii et sellist võrdlust on lausa isegi imelik teha, aga, aga ometi jääb teil midagi vist kripeldama seejuures jäänud, sest miks muidu selline teema nagu religioon ja kultuur on teid alati paelunud? Tere, minu poolt ka religiooni ja kultuurivahelised seosed, need on alati olnud väga keerukad. Et kui vaba maailma vaatame siis, või ütleme siis enda kaasaegset maailma, milles me elame, siis religiooni ja kultuurivahelised seosed on sageli selliseid, mida me kas tähele ei pane või mida ta võib-olla ei olegi. Aga jällegi ajas tagasi vaadates erinevatesse kultuuriruumidesse ja miks mitte ka religiooniruumidesse, siis seda vahet, kust lõppeb nii-öelda kultuur ja kust algab religioon, siis seda on väga keeruline sageli teha, sest nad moodustavad ühe sellise terviku. IRL-iga on, kindlasti mõjutab kultuuri ma kasvõi sellest, mida me peame kohaseks või kohatuks. Mis on õige, mis on vale, mis on ilus, mis on kole. Kuidas me ühte või teist inimest kujutama peame, mida me ühe või teise pildi peal näiteks näeme ja mida see meile ütleb. Et kui me teame, ütleme näiteks mõnda religioosset traditsiooni, kui me vaatame näiteks budistlikke pühapilte ja me näeme, et seal pühapildi ülal nurgas on keegi mees, kes osutab pildi teises nurgas olevale kuule, siis me teame, et tegemist on Budaga, kes osutab vabanemisele või kirgastumisele või virgumisele. Kui me seda tausta ja siis nad on lihtsalt ühed figuurid seal pildi peal ja võib-olla ka, kui me kaasaegset lääne kultuuri vaatame, siis sageli neid sümboleid või selliseid maalseid ütlemegi sümboleid kasutatakse sageli võib-olla teadmata nii-öelda haakumata sellisesse laiemasse konteksti. Sest kui me räägime tänapäeva maailmast, et me sageli räägime kiirtoitlustusest või, või kiirmoest, siis eks suur osa kultuurist on ka selline noh, võiks öelda kiir kiirkultuur, mis moodustub koha peal kiiresti, kaotab oma tähenduse kiiresti. Need tehnikad sageli vahetuvad suhteliselt ruttu, mis paar aastat tagasi oli uus Uudne VHS kassett siis tänasel päeval see on juba nii-öelda muistne aga samal ajal religiooni ja võib-olla sellise laiema kultuuri vahel või mida me kultuuriks peame seal vahel on, on ka teatud pinge. Et selline pinge, mida lubatakse kultuuris, kus need kultuurinormid täpselt jooksevad. Et selles suhtes see pinge, kultuuri, religiooni vahel on alati olnud olemas ja ja ka see, et kas me üldse saame religiooni kultuurist lahus võtta. Ta on sageli osa sellest üldisest kultuurist, mida me elame, mida me tarbime. Mida me praktiseerime, mis võib olla veelgi olulisem kui kultuuritarbimine me ka seda kultuuri praktiseerime vett, et see, nende kahe omavaheline seos on alati selline kergelt. Pingeline kultuuri kohta on vist kõige lühemalt öeldud nii et kultuur on kõik see materiaalne ja mittemateriaalne, mida inimene on loonud. Missiooni puhul on jällegi kõige lühem definitsioon see, et religioon on pühaga seotud uskumuste ja tavade terviksüsteem ja see, mida pühaks peetakse, seda iga inimene ise määratleb, mis, mis see püha on. No on öelnud kunstiteadlased, et alates renessansist hakkas religiooni tähtsus ja tähendus vähemalt Venemaailmas langema ja päris jõuliste sammudega astus areenile selline ilmalik kunst sealt alates kuni tänase päevani välja ja kus võib ainult võib-olla aimata, aga see, et ikka mõnes teoses seda aimata võib, siis see on see, mille kohta teie väidate, et see religioon on inimeses sünnist saati sees, ükskõik, kas ta seda teadvustab või mitte. Aitäh jah, mingis mõttes võib tõepoolest öelda seda, et, et see religioossus on inimesega nii-öelda kaasasündinud noh tänapäeval vaadates teaduse arengut, me kõneleme kõikvõimalikest. Me räägime neuroloogiast ja aju uuringutest ja nii edasi, et see on bioloogiline uskuda millessegi või suhestuda millessegi, mida me peame nii-öelda inimmaailmast väljapool olevaks, see, et see on selline bioloogiline antusse, ega see ei tee seda religiooni verbi religioosseid ideid, ei, ei suuremateks ega vähemalt eks, et nad on selline realiteet, millega koos elame. Ükskõik siis, milliseid väljendusvorme nad leiavad, aga kui rääkida renessansiajast ja lääne kultuuriruumist, siis kindlasti tuleb vaadata ka seda, et kes kultuuri rahastavad, kes kunsti rahastavad, kui me räägime sponsoritest või metseenidest, siis ükskõik kumba sõna kasutades ehk siis üldiselt määratleb ka üsna palju seda, millist kunsti tehakse. Et tuleme nüüd selles küsimuses kohe kahe jalaga maa peal, eks ole. Tuleme selles küsimuses kahe jalaga maa peale, et me võime küll rääkida öelda vabast eneseväljenduse eest ja kõigest muust, aga siiski, kes, kes tellib muusika, kes tellib selle pildi, mis on selle pildi eesmärk ja see kindlasti mõjutab olulisel määral ka neid loojaid ja kui vaadatakse ajas tagasi, siis sageli on soovitud näha ka seda, et muiste olid inimesed palju religioossemad ja nii edasi. Kas see nii on, seda me tegelikult ei saa kunagi teada, küll, aga me saame öelda seda, et aastasadu tagasi või miks mitte näiteks enne renessanssperioodi oli üldine kultuurikontekst palju religioossema, et see, mida peetakse normiks, jällegi see, mida eeldatakse inimestelt ja teinekord tänases päevas vaatame võib-olla ajas tagasi siis mida me nimetame kunstiks või mida me võtame kui kunsti või sellist, olgu see siis maalikunst või olgu see näitekunst. Tegemist oli religioossete rituaalidega võib-olla kõige parem näide meie jaoks on tiibeti budistlikud rituaalid, kõrvalt vaadates on tegemist teatriga. Aga jällegi, kui me vaatame seda usutraditsiooni, siis tegemist religioosse rituaaliga kus rõhutatakse seda, et mungad ei peaks meelelahutusega tegelema. See piir on selline kummaline. Ja kes teab selle rituaali sisu, sellel on seda etendust veel huvitavam vaadata. Jah. Ta on mitte ainult et huvitavam vaadata, aga ta tähendab midagi muud, et see on seesama, et kui me läheme kuulama mõnda muusikateost siis kui me teame, mis on ajendanud inimest seda kirjutama siis ka see suhtumine, see vastuvõtuvõime, see mõistmine on hoopis teistsugune, teatud eeldused, millega me kohale läheme see võib tunduda jällegi nagu väga maalähedasena ka, nii see on, et kui minnakse kuulama Arvo Pärdi heliloomingut, siis seda ilmselt minnakse kuulama teiste ootustega, kui näiteks Olav Ehala heliloomingut, et siin lihtsalt on need erinevad lähtepunktid, erinevad eesmärgid ja lõppkokkuvõttes ka erinevad kogemused. Mida aeg edasi, seda rohkem teaduse ja tehnika arenguga seoses hakkas inimene taipama, et mitte ainult jumalast ei sõltu see maapealne elu, vaid ikka ta ise suudab ka päris palju ära teha küll aga siis enne, kui oldi võimalikult palju igasuguste loodusjõudude ja seesuguste nähtuste meelevallas, siis oli ka religioon selle võrra inimese elust tähtsam. Kindlasti. Kindlasti on sellised asjad mõjutanud ja, või inimeste selline enesekindlus suurenes. Et kui suudetakse teatud olukordadega hakkama saada ja leitakse, et seda omal jõul on tehtud, siis remain ajalugu, suuresedasan usk, usk, progressiusk, tehnikasse, usk sellesse, et inimene ise suudab. Ja siis on jällegi need teatud hetked, kui seesama kogukond või needsamad inimesed leiavad, et siiski oleks veel midagi muud tarvis. Siin tuleb seesama selline pinge, mis on ahv, religiooni ja kultuuri vahel olemas ja mõlemalt poolt võib öelda, et käesoleval ajal või viimaste paari sajandi jooksul see pinge on aina suurenenud, et ühelt poolt muutuv maailm, uued võimalused, tehnika areng ja nii edasi, aga teiselt poolt ka religiooni poolelt selline ootus, et võib-olla need muutused ei peaks liiga kiired olema. Ja jällegi, ega see ei ole ju midagi imelikku, kui me vaatame, ühiskondades on seesama, et on inimesi, kes tahavad, et asjad läheksid kiiremini ja teised on need, kes tahavad, et asjad püsiksid sellised, nagu nad on kogu aeg olnud. Seda, kuidas religioon ja kultuur on omavahel seotud, seda on paljud antropoloogid ja religiooniloolased vaadanud. Ja see on see näited sellest, kuidas Lõuna-Ameerikas, kuidas nimetadagi kunst oleks võib-olla selle kohta õige öelda asjad Lähme ainult kõrgustest, mida kunagi on inimesed ehitanud. Maa peale öeldakse, et tegemist on religiooniga, tegemist on selliste religioossete objektidega. Kui vaadatakse koopamaalinguid muistsete inimeste koopamaalinguid, siis väga sageli eeldatakse, et seal taga on mingisugused religioossed tõekspidamised, mida inimesed on siis püüdnud kujutada või seda kuidagi edasi anda. Kui me räägime maalidest, siis olgu see Roy raport või paljud teised rituaali uurijad, kes on öelnud, et rituaalid, sellised koostegemised on inimkultuuri aluseks ja religioon ta ühendab inimesi väga sageli ja pretsamad. Noh, me võimegi öelda, et kunst pärineb nii, nagu me seda tunneme religioonist samamoodi muusika, millega on püütud meeleolusid mõjutada või midagi väljendada. Et see sõltub väga palju sellest kontekstist, kus elatakse ja ollakse. Selliseid näiteid kus religioon ja kultuur omavahel seostuvad, hakkasin saatesarjas on ju polnud, toob Rasna fari traditsioonist Kariibi mere piirkonnast. Et see on koht, kus selline religioosne sõnum on leidnud enesele väljenduse muusikas, mida me rege muusikana tunneme nii-öelda popkultuuris. Tuletame meelde, kui vana on rasta fari liikumine. Rasta fari liikumine on tänaseks päevaks juba 70 aastane. Ta on väga noor, aga see ei tähenda seda, et ta ei oleks jätnud oma nii-öelda jälge sellisesse ütlemegi sellesse kultuuri. Tekkis last, afääri liikumine ja siis ühel hetkel liitus temaga regi. Jah, sellepärast, et seal on teatud sellised muusikalised sarnasused, seal tuleks sõnumi levitamine. Kui me vaatame jällegi muusikali puhul näiteks noh, paljud tänapäeva kuulsad lauljad, olgu nad siis poplauljad eelkõige kus nad pannud oma nii-öelda esmase muusikalise hariduse see on kirikukoorides laulmine väga sageli, kui me vaatame nii-öelda gospelmuusikat sellest traditsioonist, mis on religioosne muusika, ju on välja kasvanud paljud nii-öelda sekulaarsed lauljad. Et vesi on see kummaline seos selliste kultuuriväljenduste ja religiooni vahel kunsti puhul. Noh jällegi, et kui me räägime näiteks ikoonidest, mis on osa kultuuripärandist seostena õigeusuga seostama õigeusuga, seostame eelkõige siis jah, ida idakristliku traditsiooniga kas ta on lihtsalt pilt Eida uskliku inimese jaoks on ta midagi enamat, ta on midagi sellist, mille kaudu on võimalik näha või kogeda seda igavikku, lisust. Ka selles kultuuriruumis räägime ikoonide maalimisest sageli meie keskkonnas, aga kui rääkida õiguslikus traditsioonis, räägitakse ikooni kirjutamisest. Et see ei ole mitte lihtsalt pildi joonistamine, vaid see on teatud võikski öeldes, on loo kirjutamine. No esine pannakse oma sõnum, mida siis tõeline õigeusklik lugeda oskab. Täpselt nii ja sealt võib-olla samm edasi, mida lääne kultuuriruumis on tehtud tegelikult palju vähem. Küll, aga näiteks India kultuuriruumis on see väga levinud, on nende pühadelugude edasiandmine koomiksite vormis. Ehk teisisõnu, needsamad inimesed, kes võib-olla ei oska lugeda eriti aga nad saavad selle loo sõnumi nii-öelda vastu võetud koomiksi vormis mida on lihtsam lugeda, mida on lihtsam mõista, aga jällegi, kas tegemist on pühalooga, kas on tegemist püha koomiksiga? Mingis mõttes ilmselt on, aga kindlasti on inimesi, kelle jaoks on selline pühaloo väljendusvorm, nii-öelda selle loo madaldamine. Kõlab küll kuidagi uudselt ja erakordselt, ma arvan, et ka absoluutselt usu poole mitte vaatavad inimesed teavad suurepäraselt, et noh, seal ikoon seostub õigeusuga ja nii edasi aga koomiksid jah, sest. Et samamoodi nagu kultuuri religiooni üks eesmärkidest on kommunikeeruda, anda edasi mingit sõnumit inimestele kui seda on võimalik teha koomiksi kontekstis. Miks mitte, mis kujul, need on täiesti tavalised koomiksiraamatut, ainult et tegelased, üleloomulikud, lood, mis seal räägitakse, pärinevad mütoloogiast. Või Eesti kontekstis on tegelikult ka üks selline koomiks, millele tasuks tähelepanu pöörata. See on Juss Piho 90.-te aastate alguses välja antud kalevipoja koomiks. Et pealegi, kui paljud eestlased on Kalevipoja eepos lugenud, tõenäoliselt mitte kõik, aga kõik teavad enam-vähem, millest seal juttu on. Ja tundes just peod, kui vaimukat graafikut, siis võib ette kujutada, tasub üle vaadata, aga tulles tagasi India juurde Indias mitmeid usundeid, et millise juurde need koomiksid konkreetselt kuuluvad. Koomiksid kuuluvad eelkõige hindu traditsiooni juurde ehk siis hinduismi juurde ja mille kohta võib ju ka öelda, et tegemist on ah india põlisusundiga või sellise oma usulise traditsiooniga, mis on aastatuhandeid olnud jällegi vaadates religioosseid traditsioone, aeg teeb oma muudatusi, tähendab, ega religioosne traditsioon ei püsi muutumatuna ja võtab samamoodi nii palju kui kui võimalik või niipalju kui aktsepteeritav, omaks nii-öelda muutuvat maailma, olgu need siis koomiksid, teeveedeed, poplaulud, või siis püüd, et me ei kasuta mitte midagi uut, vaid olema nii, nagu meie esivanemad asju tegid, püüame püsida muutumatuna, et see pidev selline pinge, selle muutuse ja, ja muutumatuse vahel, see on kultuuris, see on religioonis. Ja religiooni puhul on sageli öeldud ka, et need uued usutraditsioonid, mis tekivad nende suhe sellesse enamus traditsiooni on samasugune nagu popkultuuril nii-öelda kõrgkultuuri. Tänane saade on religiooni ja kultuuri omavahelistest seostest stuudios. Teoloogiadoktor Ringo ringvee näiteks. Ikka puhul seal tuleb võib-olla eriti ilmekalt esile see, et meil ei ole võimalik tihtipeale teha seda vahet, kus lõpeb religioosne muusika ja kust algab ilmalik muusika. Et rahvalaulude puhul kas on need laulud, mis räägivad muistsetest müütidest või on tegemist meelelahutusega et seal sõltub ka ilmselt sellest kontekstist, et või üks lugu, mis õpetab midagi olulist, on püha, teine on lihtsalt muinasjutte meelelahutuslik. Et see, see pinge just sellise nii-öelda kõrgreligioone ja madal religiooni, kõrgkultuuri ja popkultuuri vahel, see eksisteerib igal pool. Ja võib-olla see ongi meie kaasaegse lääne kultuuri üks eripäradest, et me püüame religiooni nii-öelda tavalisest kultuurist eristada kui omaettesektorit. Et me räägime, et see oleks nagu midagi teistsugust, aga tegelikult ei ole põhjust. Tegelikult ei ole põhjust, et see ongi üks sellistest problemaatilistest momentidest olnud. Et puutudes kokku nii-öelda põlisrahvastega, kuidas sealt välja võtta see religioosne element, et kui see on inimeseks saamine, sünd, täiskasvanuks saamine. Need on kõik seotud teatud rituaalidega täiskasvanuks saamine sageli kannatustega kus noormeestel lõigatakse lõunamere saartel keha sisse haavu, miks seda tehakse? Kui ta suudab seda ära kannatada, siis võib ilmselt teistes olukordades ta peale kindel olla. Kindlasti see sümboliseerib midagi, aga need on sellised asjad, mis kas seda vahet on võimalik nii järsku teha, nii selget teha? No eestlaste kohta on öeldud nii kõige laiemas laastus, et nad on üks vähem usklikke rahvaid maailmas, et eriti ei saa siin meil seostada kultuuripilti religiooniga, eriti tänapäeval. Ma arvan, et see on Sellistest mingis mõttes stereotüüpidest, mida meile meeldib mõelda, see on, vaadates erinevaid küsitlusi ja vaadates seda, kuidas erinevate maade religiooni käsitletakse, siis Euroopas on kaks rahvust, kes võistlevad, võikski öelda, võistlevad selle vahel, kes on kõige vähem religioosne tšehhid, eestlased, aga Eesti puhul noh, ma arvan, et see on mingis mõttes liialdatud. Sellepärast et kui vaadata neid samu küsitlusi, mida tehakse, siis inimestel usk on, tähendab, inimesed on valmis uskuma väga erinevaid asju, väga erinevaid üleloomulikke asju. Aga palju vähem on neid inimesi, kes suudavad ennast või kes tahavad ennast mõne usutraditsiooniga seostada. Et see on üks selline Eesti eripäradest inimesi, kes midagi usuvad, et ütleme, on sama palju kui Euroopas keskmiselt, aga palju rohkem on neid inimesi, kelle jaoks see usuline maailmapilt või mida sageli nimetatakse üldse usuliseks maailmapildiks. See koosneb sellistest väga erinevatest killukestest väga erinevatest tavadest. Ja siis on jällegi järgmine küsimus, kuidas neid tavasid tõlgendada, mis traditsiooni kuulub üks või teine inimene või kas ta üldse peab seda vajalikuks määratleda. Et kui siin küsitlustes on ilmnenud seda, et näiteks inimesed peavad metsaoluliseks või esivanemate traditsioone oluliseks siis sageli näiteks maousuliste esindajad on öelnud, et kõik inimesed kuuluvad mahusu traditsiooni, sest nende jaoks on tähtis muistsete nii-öelda esivanemate tavade järgimine. Ah, kas see inimene, kes tähistab jaanipäeva, kas ta tähistab tingimata pööripäeva, kas ta tähistab seda sellises mõttes nagu kunagi muistsed eestlased või meie esivanemad on seda teinud, et need on, tähendab sellised küsimused, kus see muutub mingis mõttes üsnagi keerukaks, aga teisest küljest Lõuna-Eestis tehakse matustel ikka veel ristimärke, juristi puudele. Kas seda tehakse, mõeldes, et see on nüüd religioosne kohustus või see on meie kultuuriline tava? See on juba see, see tõlgendusliku moment, kuidas meile meeldib mõelda. Ühesõnaga, Eestis on suur hulk inimesi, kes on kas maa või Taarausulised Setumaal, õigeusklikud, pluss igasugused muud usundid ja kui lugeda Marju Kõivupuuraamatut loomulikult ristimännid on tänagi au sees ja väga raudne osa kadunukese ärasaatmise rituaalist ja kõik need asjad olemas, neid peab lihtsalt teadma. Aga jah, paraku jaanipäeva muutub siis, nagu me kõik teame, seal on ilmselt terve hulk pidulisi, kel pole õrna aimugi, mis on jaanipäeva ajalugu. Ja seesama jaanipäeva puhul tahk, kumb ta siis on, et kas ta on, kas sellega tähistatakse ristija Johannese sünnipäeva nii nagu seda kristlik kogukond teeb või tegemist on pööripäevaga, mis on oluline kõnelda oma usulises traditsioonist, et see on jällegi see nii-öelda vaieldav punkt. Ja kui kombetalituste juurest veel kord lavalaudadele jõuda, siis osa teatrikunstist oli, on ja jääb religiooniga seotud. Üks jah, kirjutatakse ju religioosset dramaturgiat mille sisu on sõna otseses mõttes religioosne. Nii nagu me räägime religioossest luulest, aga see ei tähenda seda, et luule oleks tingimata alati hea, sellepärast et selline väga kindla ideoloogilise suunitlusega kunstiteosed, nendel ei pruugi olla sageli kõrget kunstilist väärtust. Aga see ei tähenda, et neil ei pruugiks seda olla. Et need on, need on sellised, noh, kust me seda leiame, ma arvan, et me võime leida seda väga paljudest kohtadest, et see siis tuleks vaadata nagu konkreetselt kunstiteoseid, aga mis on omapärane tegelikult religiooni juures ja religiooni suhtes sellisesse eelkõige teatrikunsti siis on see olnud väga negatiivne suhtumine. Et me võime kohata seda budismis hoiume kohata seda kristluses. Et näitleja amet on midagi sellist, mida ei peeta üldiselt heaks. Kergemeelne ilmselt jah, et ta on kergemeelne, ta juhib inimeste tähelepanu nende olulistelt asjadelt kõrvale, et on meelelahutus. Nii et suureks erandiks on tõesti sügavalt usulise sisuga näitemängud, aga need ülejäänud ja mis üldiselt nagu liigituvad sinna ilmalike hulka, et need ikka õiged asjad pole. Need ei ole õiged asjad ja et, et see on, tähendab, see on kummaline, on seda vaadata, aga nii see on. Noh, me tunneme Euroopa kultuuriruumis seda, kuidas näitlejaid maeti kirikuaiast väljapoole, sest see oli amet, mida ei kiidetud heaks. Et see, see on see kummaline asi, meelelahutusmaailma religioon, see on nagu see koht, kus, kus konflikt tekkinud. No religioosse maailma poolt selline suhtumine näiteks noh, näitekunsti näitlejatesse siis võib ju aru saada, et see tekitab vastumeelsust, et miks nad on nii jäigad ja miks nähakse teatrikunstis midagi kergemeelset või midagi niisugust, mida seal tegelikult ei ole. Teatrikunst on sama sügav kunst kui teised. Jah, ja loomulikult, religioonide puhul tuleb ka vaadata seda nii-öelda seda ajalist konteksti, kus, kus, kus ollakse, sellepärast et noh, me räägime võib-olla mõnikord aja vaimustu sellistest asjadest, eks need peegelduvad ka religioonis teatud perioodid, kus religioon kõigele märgatavalt avatum. Ja on perioode, kus ta nii-öelda kõikvõimalikku väljapoolt tulevat sellesse suhtutakse teatud ettevaatlikkusega, et kui me räägime tänapäeval väga sageli heidetakse islami traditsioonile ette, et ta on selline suletud ja võib-olla ta on isegi tagurlik. Aga see jällegi sõltub ajast, sõltub kohast ja me ei saa öelda, et see oleks talle nii-öelda olemuslikult omane, on olnud perioode, kus islam korranud ka avatud, olgu siis teadusele, olgu kultuurile ja siis tulevad mingil hetkel sellised muudatused, miks nad tulevad. Me võime vaadata nii-öelda maailma muutumisele. Sealt, et olid ajad, kus igaüks, kes soovis, võis joonistada prohvet Muhamedi Oli kunagi ajad, kus igaüks, kes soovis, võis joonistada prohvet Muhamedi. Jällegi kui me vaatame näiteks pärsiasse. Prohvet Muhamedi kujutamine piltidel ei olnud mingi tabu kuni 14. sajandini. Me näeme piltidel, kuidas kujutatakse prohvet Muhamedi, tal on nägu ja kõik. Aga siis ühel hetkel tuleb see, et parem mitte sest religiooniga käib, see on üks kummaline asi, aga religiooniga käib sageli kaasas väike liialdus on pigem rohkem. Pigem keelame rohkem ära, kui lubame, et see on, see on üks selline religioonile iseloomulikest nähtustest. Ja see on ikka võib-olla see hirm kõigevägevama ees või mine tea, ehk talle ühel hetkel äkki see enam ei meeldi. See on tõenäoliselt seda, et, et ma isegi ei julgeks öelda, et kas sa nüüd hirm kõigevägevama ees, aga usk, sellesse veendumus, et midagi peab püsima muutumatuna, me kuuleme ju ka igav päevases, vestluses või sellises igapäevases läbikäimises inimesi ütlevad, et midagi peab olema püha, midagi peab olema muutumatut, et mida me siis muidu kummardada, saane jah, mida me saame tõsiselt võtta, kui me kõik kritiseerime kõike öelda, naerualuseks paneme, või ütleme, suhtuma nii-öelda kriitikaga. Mis on siis püha, et on teatud asjad, mille kohta on meie suhtumine peaks olema teistsugune. Aga mis puudutab eestlasi, siis võib-olla kui eestlaste sellist religioossest vaadata, siis see peegeldab ka sellist eestlastele midagi väga omast, see on individualism mis peegeldub kas või juba sellest, kuidas me räägime Eesti taludest, et nad asuvad üksteisest võimalikult kaugele niimoodi, et naaber on, on kaugele me ei ela külas. Ja seesama on ilmselt ka religiooni puhul see, et inimestel on mingisuguseid veendumusi, mingisuguseid arusaamu, mingisuguseid praktikaid, mida nad teevad. Aga see on nende isiklik väga paljudes maades. Vahva religioonist rääkimine kuulub nii-öelda avaliku diskursuses, me räägime avalikult religioonist, Eestis see on pigem nii, nagu ei räägita palgast või räägite mingitest muudest asjadest, siis ka religioonist ei räägita. Ja samas kui on neid inimesi ja neid on piisavalt siin maamunal ka eestlaste hulgas, kes ühel või teisel põhjusel ei tunneta endast sümpaatiat religiooni vastu, siis sellele vaatamata võiks nii mõndagi sellest religioonist teada tunda, et teinekord saada võimalikult sisukas kunstielamus kas või kätte. Teada ja tunda tasub alati tähendab see teadmised ja, ja usk või teadmised, järgimine, mõnusa traditsiooni järgimine, need ei pea tingimata käima käsikäes, aga no ka teadmine vaadates usutraditsioone, mis põhjustab inimestele kannatust, see on teadmatus ja teadmatusest vabanemine. See vähendab ka kannatust, et suudetakse näha mingisuguseid taustu ehk väga sageli, kui me räägime religioonist, ka Eestis öeldakse, et religioon on tarvis teada religioosseid traditsioone, kristlust näiteks on tarvis teada selleks, et me tunneksime kultuuripärandit, sellepärast et muiste oli ju kõik palju tihedamalt religiooniga seotud. Aga ma arvan, et me ei peaks piirduma sellega, et religiooni tundmine aitab mõista minevikku vaid see aitab mõista ka tegelikult tänapäeva neid erinevaid protsesse, mis maailmas aset leiavad, kuidas inimesed reageerivad, millist kunsti tehakse kas Pussy Rioti kontsert kirikus või meeleavaldus kirikus, kas see on pühaduse teotamine või nii nagu osa teoloogid on öelnud, et see on osa sellisest prohvetlikku traditsioonist, et kui on midagi halvasti, siis need prohvetid tulevad ja ütlevad, et maailm on palju mitmepalgelisem. Ka Needsamad uskumused on erinevad, praktikad on erinevad ja sageli inimeste käitumised, mida tehakse, nende juured on kusagil minevikus, selles samas pärandis, mida me ei hakka nii-öelda lahti harutama, tuleb elada teadlikumalt elu teada, kust üks või teine asi pärit on, siis on ka, ma arvan, et palju vähem probleeme ja, ja võimalik suhestuda palju adekvaatsemalt sellesse, mis meie ümber toimub ka kultuuris. Selline oli tänane saade religioonist ja kultuurist. Stuudios olid Ringo ringraja Haldi, Normet-Saarna helirežissöör, Vivika Ludvig kuulmiseni.